Mööda linnatänavat astub mees, tõugates ratastooli. Veeaur pea kohal, rühib ta vaevaliselt vastu mäge tublisti lõõtsutades. Toolis istub tekkidesse mähitud naine, suunurgad valust või tigedusest allapoole kaardunud. Sind nähes meenub mulle mingi metsloom, kas lõvi või panter, mäletas ta naise ammuseid aastate tagant helisema jäänud sõnu. Sa oled kui aheldatud päike, oli ta vastanud lastehalvatuse tagajärjel ratastooli surutud hellalt silmitsedes. Oled kui kalju külge needitud õis oli ta lausunud midagi mõtlemata, lihtsalt tütarlapsenägemisest tekkinud meeleolu ajel. Ta oli noor, kergesti süttiv, täis mõistust hajutavat tundeküllust. Unistustes hõljudes oli ta valmis ükskõik milleks, mitte aga millekski targaks ja kaineks. Kõik ohtlik, mõtlematu, hullumeelne nägi, meelitas teda nagu mingi salajane seni proovimata nauding. Kihlveokassa hipodroomil mitte arvelaud vürtspoes oli talle elu võrdkujuks. Juba siis tol kuumal suvel tundis ta kusagil sisimas, kuidas liisk langeb elu jõulisemale kehaliselt külge tõmbab omale selga keerates ei järginud ta mitte armastuse, vaid millegi muu käsku. Naised kujutasid endast kerget mööduvat joovastust, millest ta paari päevaga kaines. Võimatu oli aga eemale tõugata seda kõhetunud jäsemete ja palavikuliselt läikivate silmadega olendit hävitamata seejuures omaenda peegelpilti. Tüdrukut kui haavatut, lindu peopesal, hoides ta invaliidi maailmaväravaid elule vallandades tundis mees end vägeva ja õilsale. Kui hästi see ehib mu juukse kahle, mõtiskles ta peegli ees pühaku krooni sättides vaimus oma eluteed kujutledes. Nii kaua, kui ta ratastooli kodulinna Tratuaaridel tõukas, ei varjutanud ta teekonda ükski häiriv mõte või tundmus tuntud paarina ümbritsetud sõprade heasoovliku, sest olid nad oma elurada astunud alalises rambivalguses. Inimeste tähelepanu ja hinnangute valgusvihus. Kodulinnas inspireerivate pilkude all oli ta tõuganud tooli ilma kõhklemata. Ta igast uuest päevast toitu ammutava innuga. Õilsate tundmuste vallas oli ta oma naist saatnud ärides seltskondlikke koosviibimistel teatrietendustel. Milline erakordne paar, kuulis ta vahel kedagi sosistavad. Oli hetki, mil talle tundus nagu täidaks iga päev mingit rolli, olles osaline mingist suurejoonelisest antiikdraamas mitte oma laulatatud naist vaid lavastajat, talle usaldatud nuku tõukas ta päevast päeva midagi mõtlemata kiiduavalduste saatel. Ühel päeval aga rambivalgus kustus. Ta põgenes kodumaalt, jõudis läbi vintsutustele pakku, kus takisti halastamatult tõelusse. Kodulinna põleva silueti maha jätnud, oli ta vahetanud mitte ainult kodukoha, vaid ka keele, elukutse, seltskondliku läbikäimise harjumused ja kombed. Mitte enam stseenid mõnest meeltülendavat lavastusest, vaid tõsi, asjata elust vaatasid talle näkku. Nüüd oleks ta tahtnud teiste moodi tegutseda ja tormata, ta käed olid aga aheldatud ratastooli külge, milles istus vananev naine. Ta hoole all oli abitu inimene ja keegi ei heitnud ta teele koormat leevendavaid pilke või sõnu. Aleviku kingavabrikus elatist teenides minevikku, ahjupaistel, käsi soojendades. Poes käies ja ajalehte lugedes möödusid ta päevad. Vahel pühapäeviti, kui naise sõnatud pilgud väljakannatamatuks muutusid, viis ta oma hoolealuse värske õhu kätte ratastooli mööda trotuaarid tõugates, läbistab peatänava, möödus kino eest ja naasis koju jaama tagant raudteega rööbiti kulgevat tuulitsate pidi naisega mõnda harva sõna vahetades enamasti mõttes kusagil sisimas end haletseda, täitis oma kohust vaga jonnakad visadusega. Kui elu talle mõnikord väljakannatamatuks muutus, asetas ta oma hõredaks muutunud juustele märtrikrooni ja kohe oli parem. Kohe tundus kergem. Ühel päeval niiviisi jalutades ratastooli vastu mäge tõugates ja hommikust saati teda vallanud mürgiste mõtetega vaadeldes märkas mees, et kroonda peast on kadunud. Et ta nõutult kerkinud käsi kaapat tühja õhku. Kas ikka pole veel üles leitud? Küsis ta jaoskonda ilmudes ikka ja jälle politseinikult. Hoolimata sellest, et komissari sõnade kohaselt oli asjalugu põhjalikult uuritud, ei leitud kaotatust jälgegi. Oleme neid näinud küll ja küll, kinnitas majarahvas nagu ühest suust. Keegi, keskealine välismaalane, jada vigane naine, mitte aga mingit märtri või pühaduse krooni. Ta käib tihti meie akendest mööda, lükkab kuulekalt käru, pea norus ja kuidagi alistunud ilme näol teadsid jutustada naabrid. Nagu viimsetoe kaotanud, jätkas ta oma teekonda vigasena komberdades joobnuna õõtsudes. Mees, kes abistab oma invaliidist naist kellegi muuna, teda alevikus ei tuntud. Keegi ei olnud tundnud teda pantrina lõvina mõtte hiiglasena aastatetagusest vaimustavast ideest oli saanud halastamatult tõsiasi käru näol, mis teise inimese abita ei nihkunud paigast. Higi laubal, hingeaur pilvena, pea kohal rühkis ta mäkke ammused sõnad kõlamas kõrvus. Oled kui aheldatud päike. Kaljusse needitud õis.