Õhtuti, enne kui maarjateki üle pea tõmbas ja uinus tuli ema ja suudles teda põsele. Ema, hoolitsev käepuudutus oli viimane, mis Maarjale meelde jäi päevast, enne, kui uni ta kaasa viis. Magareski tunnistan turvalisena millegi vääramatu hoolealusena. Unelgi oli ema hell ilme. Kärutatud linade vahel uskus ta eneseviibivat emaihus kaitstuna kõige kurja eest. Noormeheks sirgunud, aeti ta vagunisse, tõugati traataia taha, kus hellust asendasid sõim ja hoobid. Pärast väsitavat päevatööd kivimurrus lebas Maarjo paljastel narilaudadel määrides süljega haigeid kohti, kehal. Märke valvuri saapaninast võin uudist. Lahjunud kipitava ihuga. Oma kõval asemel lamades nägi Maarja Und eilsest mis taandus nagu eemalduv paat. Ääretust julmusest ümbritsetuna raskistanud sellest märatsevast voolust kaasa kanda. Longuspäi nüris meeleheites vaarusta hoopide all, mis laiatasid iga hetk ta vangi kehale. Iga uus päev kujutas maailma muutuvat palet, mille kohal troonis komandandi halastamatu kiskja pilt. Ühel õhtul Barakidega Boris seistes uskus Maarja kuuluvat mingit kutset. Ta kuulates tõstis silmad hääle suunas. Ees oli pimedus, mis teda täna ei kohutanud, vaid kutsus kaasa. Ta sirutas käesein, taandus temast olenematu vägi, suunastas, samm näitas talle teed. Hilissügiseni õnnestustel palukatest elatudes ja allikatest janu kustutades elu sees hoida ning siis sai Sultsi valitsemisaeg täis. Sultson kukutatud, kajasid hüüded tänaval metsa ja Maarjugi kõrvu, ulatudes. Mõni Aegen turgutanud kohtas Maarjo naist, kelle pilk meenutas talle kuhugi nendest õudustest kaugele-kaugele jäänud ema. Roosal olid soojad, hoolitsevad käed. Roosa ees seistes tundis Maarja enda nagu väike poiss, kellel õhtul on tekk pealt ära libisenud. Kui ta oli roosa kõrval uinunud, omandas maailm taas ema näo. Kõik, mis vahepeal hinges oli külmunud, hakkas sulama. Et aed ja julmus olid vaid paha uni, mis haihtus päeva soojuse all. Pääsenud istus ta jälle valguse rüpes. Sults sai olla vaid mingi arusaamatus. Pime juhus, mööduv nähtus, mis ei saanud ju kaua kesta. Nagu halastajaõde ravis roosa noormehe haavu küsimusi esitamata, kõigel halval võikal iseenesest kaduda lastes. Kuid ikkagi jäi Maaril midagi puudu. Tal oli küll oma tuba ja köök ja mitu armilist, nagu temagi imekombel pääsenud sõpra. Kord aastas said nad kokku, süütasid küünlad, et meenutada Treblinkat orjalaagrit, mis oli neelanud terve sugupõlve. Ometi hakkas teda aja kuludes ikka jälle vaevama tunne nagu oleks ta millestki ilma jäänud. Miski jäi tema kooselust roosaga puudu. Aetuna üha kasvavast näljatundest sulges Maarjo ühel päeval koduukse ning kadus abikaasa ja sõprade silmapiirilt. Sihitult päevi veetes sattus ta naise peale, kes tõmbas teda mingil erilisel viisil robustne mehelikult laiaõlgne, jämeda häälega Ženja kehastas tüüpimis. Kaugeltki ei vastanud Maarja kujutlusele olemusest keda igatsen üks ülelda, keda ta soovinuks enda kõrvale elukaaslaseks. Sellest hoolimata hüpnotiseeritud naine teda nagu boamadu mingi jõuetu valusegane igatsus veenis teda, et seenior on just see õige, et tal tuleb usaldada neid helesiniseid metall-selt läikivaid silmi, mis põlesid praksuva külma leegiga. Seenia ees seistes seinaga ühe katuse all viibides valdas Maarjat tundmus, et minevik on tagasi. Et ta elab taas seda elu, mille eest asjata kordi papp põgeneda oli üritanud. Ženja rassis kahe eest tööd teha ja varsti oli Maarjale uus kodu uute sõpradega, kes igal aastal kogunesid reblinkat meenutama. See kaugele maha jäänud õuduste linn oli küll nende kehadele arme jätnud kuid avanud nende silmad. Elu pole ainult usaldav sõprade ring vaid ka unters turult füürer ja püssipära. Laagri komandant pole võõralt planeedilt tulnuk vaid naisest sündinud lapsuke, Ingerlikult Sid olevus. Nagu aimates, mida mehele vaja, lajatas seenior paraja rusikahoobi otse näkku. Mehe põsele voolas punetav verenire ning selles oli midagi sooja ja lepitavad. Teda täitis veider rahuldustunne, mille taustal naise käitumine omandas teise, peidetud mõõtme. Kas polnud ta siis janune ning nähtud talle nüüd juua? Õhtuti, enne kui ta voodi kohale riputatud lambi kustutas sai ta naiselt virgutava jalahoobi. Ning talle tundus, et ta on minevikule lepitava käe sirutanud. Et Helja võigas moodustavad temast terviku nagu öö ja päev. Sults, keda ta vahepeal unustada oli püüdnud, oli nüüd unes jälle temaga. Ja vahel talle isegi näis, et tema kõrval ei magamite seenia vaid toonane kiusaja. Mitu aastat teenis Maarja niiviisi minevikku. Eilsed varjud istusid täisõiguslike liikmetena, tema tänase laua ääres. Võite minna, ütles talle ühel ööl. Komandant ja Maarjale oli see käsk, millele tuli järgneda. Ženja äraolekul sumadoni pakkinud, läks ta nobedalt sammul trepist alla ja kadus tänavaliiklusse. Valvurid tornides andsid häiret, kuid ei tulistanud. Prožektorid saatsid teda jooksul, kuid ainult selleks, et teed näidata. Ära siit uute eesmärkide poole. Hulga aastaid uitas maarjamaailma teedel eluasemete teadmata kuhu puhkama heita. Alatises janus, harmoonia järele igatses ta midagi seesugust, mis oleks tasakaalustamata lõhestatuse lepitanud temas ema, paitused ja vahimehe jalahoobid. Sulatanud sooja ja hella, terava ning jäisega. Pärast pikka teekonda jõudis Maar jõgi viimaks pärale. Ingeborg elas suures kivimajas. Ühes toas ehtisid seire kõiksugu tuleriistad, külmrelvade piitsad. Kõrvaltoas paiknes aga kiviktaimla nirises purskkaev. Surisevatest ventilaatoritesse hoovas mahedat suvetuult ja puurides siristasid linnud. Ikka ja alati jäi Ingeborg Maarjale kahestunuks. Kordolid ratsamundris hoidis käes väikest piitsa. Hetk hiljem ilmuste Draper, riidagant, laps süles, õnnis naeratus näol. Mõnel õhtul valdas Maarjat soov südant puistata. Siis võttis ta poja põlvedele ja jutustas talle muinasjutte 20.-st sajandist. Maailm on ema hellus, õpetas ta Naidurile. Lapse pead silitades. Maailm on komandandi jalahoop, ütles ta kohe otsa poissi nurka visates. Tahan sind maast madalast, nii lõunatuule kui kibeda kirdega ära harjutada, seletas ta ise ühe käega hellusi teisega kõrvakiile jagades. Oled mul liiga armas, et sind välja mõeldud muinasjuttudega hellitada. Tänu emale tean ma kõike, seletas ta pojale. Tänu Sultsile sain ma nägijaks, lisas ta juurde. Ära usu jumala emasse, enne, kui oled nõu pidanud. Saatanaga õpetas Maarja pojale temaleri päeval ühes silmas rõõmusära. Teises mingi hirmuäratav äng.