Ühel pühapäeva hommikul seisime Salzburgi kõrval tänaval asuva hotelli rõdul ning vaatasin, kuidas vastas asuvasse väikesesse poodi toodi värskeid saiu. Minu meelest toodis suure pesupallile sarnaneva korviga asetati veel suletud ukse taha. Ütlen minu meelest, kui peaksin ütlema minu mäletamist mööda, sest õigupoolest ei pannud ma tähele kõikide Daile ja teadsin sellest tol hetkelgi. Hotellike pidi asuma pisut kõrgemal kohal, sest nägin rõdult linnatagusest silmapiirist alla rippuvaid, raskeid vihmapilvi. Vettinud tuhmi ilma kohta olid teinud märkuse kiitki, nagu peitub selles mingi seaduspärasus. Aga mulle ei meenu, missugune just. Saialõhna ei võinud ma muidugi niisugusest kaugusest tunda. Tundsin aga siiski nagu lõhnaks pilt saiadest lõhnaks. Teadmine. Nad ootavad poe meesti ostjaid. Jalgade ees lehvisid varrastel lipud ei mäleta ühtegi värvi, kuid usun, et neil on seos riikidega, mida hotell teenindas ning looklev munakivine tänav koduste korras majadega mõjus, nõnda et oleksin tahtnud terveks päevaks rõdule vaatlema jäädagi. Vastas asuva poekese pere valmistus päevaks nagu saginas ärkab hotelgi, mille koridoris asuvat triikimislauda ning usinalt riiki, et olin eelmisel päeval mööda minnes märganud mingi perekondlikust, hõljus õhus ning tuletas mulle meelde üht-teist sügist Eestis ja Virumaal kus läksin 1953. aasta esimesel septembril raskelt rippu ahtrallejalt kooli. Kõik minusse oli tookord uus ja värskelt triigitud. Uus olid koolikoti puhtad vihikut. Õpikute ümbrispaberitega tõlkinud mitu eelnevat päeva, sest tol ajal veel ei rännanud raamatut õpilaselt õpilasele vaid igaüks ostis endale uued ja omad. Miks oletatav kohvi, kõrvastest, saiade lõhn ja too kauge esimene koolipäev nii enesestmõistetavalt mälus kokku sulasid? Ei oska arvata, tänagi oli see esimese päeva ja elu alguse õhin. Vaevalt. Sest elu oli ammu alanud ning läksin tookord teisi, mitte esimesse klassi. Oli see see tunne, et lähen, mina, kui muidu tarvitati ikka kooliõpilase või turistikujundeid midagi isiku, kauget ja üldistavat, kui pea kohal kõrgusid, kollaseks tõmbunud vahtraoksad ja lõhnast saiedest Salzburgi tänab. Või püsis minus kes teab, millisest eelajast pärit kogemus isikulises ja ainulisest minekust kuhu tahes ikkagi mitte kuhu tahes, vaid kooli saiapoevaatesse, olgu tegemist põhjamaise ja siin kindlasti tundmatu Eesti. Või Süda-Euroopa tuntud linnaga. Seisin rõdul ja mõnutusesin sõõrmete kiheledes, nagu algaks kohe-kohe midagi jätkuks. Ja minu minek ning olek on minu oma otsast otsani silmad, tunded, kogemus, vaade, mälestushetk, olevik ja igaviku mõõtmesse tõusev argine pilt, millest vaevalt teadis edaspidigi ribikardinaid ülestõstega poemees või eelmisel päeval nähtud pesud riikia kusagil mu selja taga asuvas koridoris. Mu koolikotis teranitsus meetreid käibesse, hiljem ühetasid õpikut, kuigi ükski neist tulnud saksa keele oma. Vene keele mingi oli veel kolm aastat aega, kuid teadmine nagu saia lõhn siin osutas turvalisusele, mis tähendas ainult minu tublidusest ja õhinas sõltuvaid valikuid. Rõdul seistes mõtlesin, et isikulisus ei ole maailmast kadunud. Ta on siinsamas üle tee ning nõnda muutus intensiivseks ainult minunimeline hetk ja ole. Ja kui oleksin eluaeg kuulnud teise kooli sügise intiimsusse, mille kohal ei rippunud üksnes vahtrite punakollaseks tõmbot, kroonid, vaid Salzburgi oktoobrikuised, sadamate vihmast üles paistetanud pilved. Paaril linnas veedetud päeval ei tulnud taevast piiskagi, tajusin vaid vihmavalu tuuleaetud hallikassinistest tortides puude vahtrate lehtedes hõõguvad värvilist valgust kui meeldetuletust mis tahes maa- või linna sügisest. Minu linn oli Ida-Euroopa NSV Liit. Võib-olla osutas sellele mõni hootisest tuules maja välisukse kohal tasa laperdav Libki ja pisaratega sügis kuiv Eesti paistis ehk vaid mu enese kainetest silmadest, mida keegi ei osanud tõlkida. Ka ma ise mitte. Hiljem traavisime venekeelse giidi sabas sinna ja tänna jäi kuhugi. Nii et hetkeks tekkis tunne, et Mozart elas karitsal-Eestis ja põhja-Virumaal, kus toimusid igal suvel või teatava ajalise intervalliga, mis jäänud siin ja sellest paigast päriselt meelde. Muusikafestivalid. Ning need olime meie tummad keeles, kuid mitte meeltes, kes giidi juhtisid ja mõtteid lugev nooruke ekskursioonijuht rääkis Salzburgi pähe meist enestest. Stefan Zweigi eilset Euroopat, palun ma siis veel lugenud nii et eesti ja Salzburgi karitseja, Mozarti seosed tekkisid ikkagi neist vidus kurbadest, pilvedest, mis jäid taevasse nagu tähedki, mida öösiti rõdul seistes asjata püüdsin otsida. Viimane viide on puhas kirjandus, poos millestki hetkes oskasin endale aru anda, sest millestki arusaadavast oli ju vaja koju jõudes rääkida. Kratsi linnast mäletan vaid kahte sündmust. Meie giid pidas r-i põristav järskusega mitu kõnet, et vastu tulla gruppi palvele mitte süüa lõunat ja saada toiduraha puhtalt kätte. Ning veel mäletan ronimisretke kõrgele Pääle, mille külgedelt rippusid alla punased viinapuu väetide oksad. Me lihtsalt ei teadnud, et sõit liftiga kuulus makstud ekskursiooniraha sisse. Ülalt alla sõitsime muidugi liftiga, sest tolleks hetkeks oli selge, et meil on selleks õigus. Hotelli nimi oli Maria sisse või midagi taolist. Mu tähelepanu äratasid ka prisked õhtusele jalutuskäigule toodud koerad ja põlvpükstes rahvariietes mehed. Kui tuttav reisikaaslane seletas, et saksa keel polegi nii raske ning tema võib mind aidata, kui tahan külastada mõnd poodi. Istusime keset tänavakohvikut ning ma kuulasin lohutussõnu vaid poole kõrvaga, sest poed ei huvitanud mind põrmugi. Õhkagi oskas kõike mõelda vaid maailma keeli. Seda ei olnud vaja tõlkida nagu väärikate koerte sõnatud promineerimistki. Need koerad ei tea küüditamisöödest midagi. Siit väärikuski. Enne mõtlesin küll, kuid vaikisin targu nagu kõikides siin kirjeldatud tunnetestki. Salzburg kraats, kogu too ekskursioon iseenese lapsepõlve on jäänud üks aasta taha ning ma aiman, et pole sellisena olemas kumbagi linna. Nagu olen jätnud olematusse Euroopasse Mozartit karitsa. Nii et õigupoolest kirjeldan ja meenutan mälestusi, mis siinsamas korraks elustuvad, kustuvad, et enam mitte kelleski ka kuskil sellistena tagasi tulla.