Kuidas ma kujutan ette Euroopat maakaardina kalendrina Päikeseliikumisena ümber maakera, sest kui mina ärkan, võib lääne pool toimuda midagi muud. Kuid seda ajavahet pole mul kunagi vaja olnud selgeks õppida, niiet pöörelgu tiirelda, Taavi päike kuidas tahes ja millises vahekorras iganes. Euroopa on maakaart. Tema idapiir läheb mööda Uurali mäeaheliku lõunat piiravad Kaukasuse mäed ja kõige läänepoolsem tipp võiks vahest olla Portugalis. Aga et see kaart on mulle koolipõlvest pähe kulunud ja tegelikku kaarti pole silme ees, jääb kõigele läänepoolsem koht siin küll märkimata. Ja põhipõhjamaa. See on söögiline loom, mis kõrgub väikese Eesti kohal, kui hiiglasuur põigiti asetatud koma pea rinnal. Mina elan siis põhja Ida-Euroopas, tähendab Eestis ja Eestist mõtlen ma ikka tema enese kaudu, nagu läks siingi tegemist elusa olendiga, kelle kohta ei saa kuidagi öelda see. Viimasele seal on mind hakanud kõvasti häirima väited, et meil ju siis ka minul tulevad Euroopasse alles minna ja siis hakka paljut kõrvu kriipima, saania tasasestki aru veel pole kurt. Ning on tekkinud tõsine küsimus, kuhu siis pisikese kaardinuki kõverus ennast keeranud nagu salalik, kas või eedeni aiast tuttav ahvatleja madu. Sest mõnusalt keerdus ma olen ega leia neid vajalikke ning omapäraseid võrdlusi, mis seletaksid mu hirmu ähvardava lahti rullimise ning laiali lahutamise pärast. Et see eurooplusest sunnishirmus tugev peab olema, mõtlen vahel ning püüan ette kujutada veel paljude mälus olevat kodust Siberit lund, tundrat, lootusetut üksindust, kõikuva metsamüüri sees või all, kus kiviraidur teeb lõkete, laulab aga maikuule laulvaid kohinat. Ja küllap on sellel kohinalgi eestima väikeste metsade inimlik kodune hääl. Nii et püüan ma, kuidas püüan, siit ja sellest paigast välja enam ei saa. Siiski on seal väljas saamatusel tekkinud juba omad piirid, nagu sõltuks igasugune määratlus aina uuesti ja uuesti üles võetud fotostatud, pildistatud tunnetest. Haabinud tagune maa, keskpäevane prügikasti lõhnadest läbi imbunud leitsak pudenenud krohvi või koorunud värviga agulimaja, mille linna äärne ots tõuseb otse lekkiv punasesse loojangu taevasse. Ja siis ei saa enam üldse aru, kus ja kes oled, kui igavik on nii ligidal. Suurte linnade südames, Tartus või Tallinnas näiteks. Hakkad nagu pisut taipama, et seisad keset ajalikkuse tõuse ja langusi peegeldud poevitriinide puhtaks, kooritud klaasi. Et kõik, mis on nende poodides sees ja ümber toimekalt hiilgavaid tänavail lõhnab magusalt kõrgult. Nii et sõrmed hakkavad su enese teadmatagi otsima. Muinasjutulise ostetava maailma ekvivalenti. Sest just äsja tulid haubinud tagant või enda sisse kustumas taevast. Kuid mis on Tallinn või Tartumaailma linnade kõrval haaramatult suur kuulub maailma. Kui meie siin sõrmitsime haiste amet, tajume midagi väga väikest kodust ja oma. Ning meie kui väikerahva uhkuseks on kõnetada iga küngast või tänavanurka võimalikult paljudes keeltes. Nõnda tekib see peadpööritav tunne, et sõna toob siia ka need paigad, kuhu me ise iial ei pääse. Sest oma loomult oleme ju alati olnud pesuehtvargad, vähemalt parimad meie seast ning vallutanud võõraid nende eneste kaudu. Nende keelte, kommete teadmise kaudu ja kogu Euroopasse mineku ning saamise virin õhutab vaid seda auahnust, mis neelab Euroopa lõunamaise looma kuma lause kõhtu. Justkui elaks, liiguks virmaliste tantsus ühtviisi võimukalt maakaart nagu mis tahes keeles kirjutatud raamatut, raamat palju raamatuid, keeli ja linnusest. Hao pinutagune igatseb võrdlust siinsamas paigas ega ole müüdav ka kogu maailma kulla eest. Kui see on olemas, kui kõik pole veel läbi kulunud, sest meie meelte värskus ei tunnista vanadust ning meie vaimne valdamiskihk ei mäleta piire. Hirmus on põhjamaa ürghämarusest ärganud troll, pool inimene, pooljumal kuju ja ilmet vahetav kameeleon, kes võib risti ja põiki traalide läbi kogu maailma vaiksete tormised, veed ning tulla ikka ja ained tagasi. Nii väga egoistlik on tema alalhoiu ja eneseks olemise sund. Ja kui kõigega kauplev maailm ründab ta põikpäist mäetippude armastust riputatud otsekui pilkeks läve kohale läbi kulunud põhjaga pastlad. Kes usub, on loll, kes ei, ei peta end kunagi.