Maailm meeldib mulle, sest temas puudub igasugune eetika. Ütlesin ma koputades keskmise konksust sõrmega vastu minust veidi pikema mehe ootamatult lihaselist rinda. Kas sa näed veebis salaja trenni, mõtlesin, sest muidu oli ta mulle jätnud pisut igeriku mulje. Ma ei osanud iial teistega enesepikkust õigesti ära arvata, tugevusest ja nõrkusest rääkimata, sest tajusin end suure ja pika kasvulisena sellegimehega, olin selga pistnud kogedes üllatuda, sest mu pealegi ulatus vaid mõõdetava kuklani. Sa oled iseenese pea võrra pikem kui Stalin. Olin tookord tähendanud, jättes sentimeetrilise täpsuse mehe eneseuuringute hooleks kui üldse viitsib niisuguste lollustega tegeleda. Igatahes mina unistasin küll pehmetest voltis külgedega lühikeste säärtega nahksaabastest Kons pisut-pisut nagu kõrgem, mis minule võis isegi sobida samme summutavatest, kõndimisteedesse, arenevatest, vaipadest, piibust, kui on aastate jooksul harjunud filmides nägema. Kuid kui ihaldatud saapaid lõpuks poes märkasin, puudus nende ostmiseks raha. Unistuste ja eluvahelised käärid andsid end tunda, miks muidu eetikapuuduse üle ärklesin? Lambanahkset kasukat. Olin kord tahtnud endale ka kodumaist ja hästi pargitud. Neidki andsid pärast seda vanaema ja onu Jaan, kuid koolis oleks võinud välja naerdud. Hiljem polnud jälle piisavalt lambaid, vist. Nii et seegi üleriie jäi kättesaamatuks. Kaulis suhtumine neisse kasukioppidesse tol ajal teine mis sobis laterna valges talve pimedas õue lauta, ei sobinud poodi ega kirikusse teps. Koju toodi rätsep ning paari nädala jooksul õmmeldi vanaemale maavillasest riidest mantel ning onule pakul kraega mustjassinine mitmetest sisetaskutega jopp. Viimane on mul praegugi alles jahedatel suveõhtutel, istun sellega lõkke ääres, tundes end nagu mitmekordse voodriga telgis. Pärisime Lähed sugulased pärast Jaani surma nii tõhusa riide välja praakisid ning nüüd võin selles kunutades tunda end just nagu jaaniteistkordse naha sees. Minu ja jopi vahele jääb õhuruumigi pikkadesse varrukatest võimega, tõmmates sõrmed nii et kindlad võiksid minu poolest olla hoopis olemata. Jaani pikkusest puudus mul samuti õige arusaamine. Kui vahetult enne esimesi öökülmi ootamatult saabunud talve viimati maal noori õunapuid käisin jäneste eest kuuseokstega siduma oli mul kaasas meeter kaheksakümnene linnapoiss. Andsin õhukese stressis noor sandile selge jaani jopi ning näe job rippust õlgadelt alla kui liiga lühikeselt riidepuult. See oli päris naljakas vaatepilt, sest Jaan käis sugulaste silmavaates ja kõnepruugis ikka lühikese mehe ette. Vennad olid kõik ju palju pikemad. Vahest pärineb siit mu silmamõõdu ebatäpsus kerge suuruse hullustuski, kui küsimus kasvus ja õlgadelaiuses. Eetika puudumisest rääkisin tollele Stalinist 15 sentimeetrit pikemale mehele, aga selgest kiususte jonnist. Sest praegusel ajal seal on kombeks kirjutada sõnad eetika, tõde ja ilu suurte tähtedega, et igaüks saaks erilist iset vajamata pilkvalt lisada. Inimene, see kõlab uhkelt. Inimene peab elama nõnda, et poleks piinavalt häbi sihitult elatud aastate pärast. Mulle meenub kohe Paavel, kortsiaagin, jää, küllap mitte ainult mulle. Raudtee rööpaid näen vaimusilmas ka, kuigi ma pole kindel, kas sellest terase karastamise romaanis on raudteedest üldse juttu. Ehk mõjutavad mu kujutlusi viimse piirini kulunud liipritelt välja sõitnud rongid. Et masendavad pildid, mida võin vähemasti ülenädalat telerist vaadata. Ajalugu ju pole muud kui üksteise sisse jooksvate hetkede rida. Nii et olen tihti tundnud tarvet kohe üles kirjutada selle rea ja need sündmused, mis isiklikud mulle tunduvad tähtsad, nagu jaanisuur, lahmakas, Talumehe jopp. Kuigi talust ja taluelust ei tea suurt midagi. Enda meelest päästan Jaani unustusehõlmast ning selleks otstarbeks kõlbab mis tahes ootamatult mõjuv mälestuslausetest koosnev keel aitab ju ka. Sest kui kirjutan regi, pean rääkima hobusest, kui ütlen hobune, meenub higist Hauraval loomas selg, Rudisevad rangi roomad ning sedelga rihm. Mida põgusam on olnud kokkupuude, seda eredamaks muutub mälestus. Suure või väikese tähega kirjutatud ilu võib hiljem juurde mõtelda. Seni juba tõlgenduse küsimus. Heina pri täis tality laudas sõnniku lõhn läbi tuisu vilkuv laterna valgus. Ümberpiiratud talu valgustavate prožektorite silmipimestav kiirgus peab olema kirjas aga enne kui juhtunule tähendusi hakatakse andma. Tundub igatahes turvalisem, vaatamata sellele, et viimasel ajal muust kui pommiähvardustest lõhatud autodest või bussitamistest ei kuulegi. Isegi kõige taolistes majades asuvad korterid näivad mulle nägu kindlused, kõlisevad kont kõva maa taustal. Kui lund veel ei ole, tunnen end kõndivat matmate luudel. Kevaditi nii rammus ja vänges pehmuses aurav muld mõjub oma sigitava jõu tõttu hoopis paremini. Selles pole mitte ainult lootus, et rohi tärkab. Vaike kindel teadmine, et nii saab kesksuvelgi olema. Aga ma alustasin turvalistes Kärt korteritest, kus elu ei maksa midagi. Elul pole hinda. Surm on, kui mööda vilksatab kaader isikusetust, filmist, millest igaüks meist olgu ohvriovi tappena on vaid juhuslik statist. Aeg olevat niisugune. Aeg on ülemine vahemik Ida-Euroopast päris Euroopasse. Ning kui keegi veel tajubki elu ja surma piiri on keha juba jahtunud ning teadvustavad sõnad mõttetud kõik toores, ühemõtteline ja halb, saab alguse maalt lumeta novembri pimedusest, mida nii väga kardan. Kui nad seal mustas jäises öö Laamas muud teha ei saa torkavad nad su härmatunud Wiklaga läbi nagu putuka ajavad sõna otseses mõttes vardasse. Iga hajatalu valgustatud aken oleks ikka veel kui kollakalt vilkuv nõialõke mille ümber toimub seletamatuid, asju. Ma olen öösiti soojas pimendatud bussid läbi Eestimaa sõitnud. Küll ma juba tean, ei loe midagi, et iga kolmanda maja katusel sirutab teleriantenn oma kohmakaid katse sarvi. Mõne maja külge on kinnitatud hiigeltaldrik mis üritab kinni püüda võõraid keeli. Hästi valgustatud linnade elu ja melu. Lugesin ajalehest, et sina oled linnas litsiks läinud kirjutas mulle üks neist pimeduse nõidadest. Ma polnud tema olemasolu küll unustanud. Kestev hirm tuletas teda, ei ole ta meelde kui püüdsin mõtelda temale võimalikult harva. On päris häbi mõtelda, et sa oled siit pärit, lisas ta kuskil kirja keskel, kui oli seletanud, et ei jõua ise enam ajalehti tellida ning käib seepärast sageli selles samas raamatukogus, kus lapsena minagi. Ja kui tema kord juba raamatukogu teekonna ette võtab läbi pimeda novembri lisan mina siis läheb läbi ka neid ajalehed, millest varem ei olnud aimugi. Ajalehest oligi ta lugenud, et olen litsilöömise eest saanud 6000 kroonise preemia. Minu nimi seisis samas nimekirjas mõrtsuka ka, kes sealkandis 1941. aasta südasuvel talusid põletanud inimesi tapnud ja vägistanud naisi. Ei lugevat midagi tema ega ka mina näpuga näidata, et see mees just Martensi Paulikemmergusse ära uputas. Tema teadvat, et mees tegutses hävituspataljoni koosseisus just nimelt seal. Isegi siis, kui seisis põletamise kõrval ja vaatas pealt, on ta mõrtsukas, seletas, kirjuta edasi nagu peaks igaüks, kelle kõrvalt inimene maha lastakse, sealsamas ka iseendale kuuli pähe kihutama. Kui ei astu vahele, kui ei sekku osavõtmatu siis. Küll peab sinul olema hea uni, lisasta parastavalt. Su enda kodu põletati ju tol ajal ka maha, aga nüüd võtad mõrtsukate koos vastu preemiaid, nii et pole asigi. Ilm peab küll täitsa hukas olema, kui Eesti vabariigivastased sellelt samalt riigilt pärast viiekümneaastast priiskamise pensioni lisaks veel eraldi toetust saavad. Valatud veri parandab stiili ja lihvib väljendust. Mõtlesin lugedes tahtmatult mina sest ei avastanud lausetes isegi komaviku murdelistest ise, ärasustest rääkimata. Kirjal ei olnud allkirjaga pöördumist kuigi ümbrikule maalitud täpne aadress osutas just nimelt minule. Ainus eksimus seisnes selles, et ma polnud saanud preemiat, vaid stipendiumi viimasedki vähem, kui olin taotlenud. Ja nimekirjas oli teisigi, minust ehk palju auväärsemaid ausamaid vilksatas peas tahtmatult. Kuid ma ei ole kindel, kas kirjutaja polnud nimekirja meelega tõlgendanud valesti. Mida Soonu jaan küll ütleks, seisis läkituse lõpus. Sinu peale on tulnud metsalise vaim, vastasin, aga tegin seda enesekees, nõnda, et keegi, kes ei saaks aru, kellele ütlus on suunatud. See inimene on hull, väitlesin Mauruse kombel kui Indrekut sõimates tema näi üldse täitvat kusse, kellena elab. Loeb ikka veel trükitud teksti kui pühakirja, kui igaüks teab, et inimene ise on tekst, kõik on vaid tekst, mida saab panna nii või teisiti mõjuma. Ja ilu ei tule arvesse. Sest kui ma ikka ei taha, siis ma ei vaata, kuidas vedeleb maas viimse piirini ära piinatud keha. Mu peas kohises veri kõrva tundusid ning küünalde alt nirises külgi mööda alla kuuma palavikuski. Mis tekstist või siin nüüd veel kõneleda, kui nägin enda poole tulevat üles tõstetud sõnnikuhargiga vanameest, kes minu ette jõudes lõi harja ootamatu jõuga Warreni maasse kis endaga su enda veri kõigis süütud surnute pärast. Ja sinusuguse raisa pärastamad käsin määrima ei hakka. Sellest nägemusest alates ei saa öösiti magada, sest üleni karv kasvanud olend lööb alati enne viimast päästvat liigutust hargi maasse ning märkanyszigist haisades. Säh sulle lambanahast, kasukat ja pehmest kroomnahast saapaid. Hõikan vahel enese teadmata valjusti ega vaata uues ilmsuses enam jaanimaavillasest riidest jopi poolegi.