Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Alles nüüd tulevad meie isiklikud mured kõigepealt jumala au ja pühadus siis alles meie. Eks ole see ka loogiline, sest jumal oli enne meid. Ja ilma temata ei oleks meidki olemas. Temast tuleb energia, mis meid lubab tavaprobleemidest jagu saada. Otsige kõigepealt jumala riiki ja tema õigust öeldakse pühakirjas ja kõik muu tarviliku saate nii-öelda pealekauba. On ju iseenesest selge, et ka meie igapäevane leib on jumala tahtmisest ette nähtud. Samuti kõik muu, mida meil tarvis läheb, et õnnelik olla ja täiusele jõuda. Kuid selles lauses on kaks olulist sõna. Leib ja päev. Pühakirjas öeldakse küll, et inimene ei ela ainult leivast aga ilma leivata üldse elada. Seda tõde peab kristlane igal juhul meeles pidama. Kel leiba ei ole. Kõnged ihuliselt vaimselt nälginud, ei saa nõuda tarkust ega voorust ja eneseohverdust, mitte ohvril ja on ainult siis mõte, kui ta on vaba tahteakt. Leivapuudus tähendab sellega suurt probleemi ka neile, kes ise elavad külluses. Sest Need, kellele on antud, peavad jagama. Leib, anna meile minule ja kõigile. Et me jõuaksime oma elutee korralikult lõpuni käia. Et me ei kaotaks kogu oma aega materiaalsete muredega rabeledes. Mälgi piiraks meie mõttelendu. Et häda ei orjastaks meie meeli. Igapäevast leiba tänapäev. Nii palju, kui ta praegu on vaja mitte vähem, mitte rohkem tarvilik päevaratsioon issanda täpse mõõdu järgi. Mitte homseks ja ülehomseks ka 10 aasta peale. Täna mitte vilja salvede täitmist, tagavarade kindlustamist, majandusplaanide õnnestumist. Tänaseks avaks toitu ihule ja hingele mida iga päev nõuab. Et jõuaksime homme hommikuni vastu pidada. Homme on jälle päev. Jälle täna, mille usaldame issanda hoolda. Oleme oma saatesarjaga Meie isa palvest jõudnud nii kaugele, et tänaseks teemaks on meie igapäevast leiba. Anna meile tänapäev. Ja meie tänase saate külaliseks on Eesti Evangeelse luterliku kiriku haigla hingehoiu keskuse juhataja õpetaja Naatan Haamer. Aga alustuseks küsima noortelt, mida nende jaoks tähendab mõiste igapäevane leib. Ma arvan, et see mõiste on väga lai ja selle all võib mõista väga mitmeid asju. Ja minu arvates ei ole selle all mõeldud mitte ainult seda leiba, mida me kõik igapäevases elus eluspüsimiseks vajame. Kuid selle igapäevase leiva all on mõeldud eelkõige kõiki meie füüsilisi, aga vaimseid vajadusi. Jah, ma olen nõus, igapäevane leib ehk siis kõik see, mida meil iga päev vaja on, milleta me hakkama ei saa, milleta ma elada ei saa. Ja siis muidugi Semiletame ise nagu oma eksistentsile mõtet ei leia, ehk siis see, et kui meil ei ole sellist vaimset tausta, kui meil ei ole jumala sõna ja püha vaimu, siis ei ole sellest igapäevasest leivast siis see mõiste nagu. Poolikuks minu meelest on see just niimoodi mõeldud, et et need kaks asja peavad kindlasti koos olema selle meie igapäevase leiva all. Et mitte ainult vaimsed ja mitte ainult füüsiliselt, vaid kindlasti koos. Inimesel on füüsilised vajadused, vajadus turvatunde järele, vajadus sotsiaalse kuuluvuse eneseteostuse järele ja kõik, kolm esimest asja, mis ma ütlesin, kõik need on võimalik jumala sõna kaudu saada. Ja see nagu koondab minu mõte sinna punkti, et jumala sõna ongi nagu peaaegu kõik, mis me vajame. Igapäevane Leipsus. Tegelikult ma leian, et väga palju on selliseid inimesi, kellel tegelikult on olemas just see see pool, et kõik, mis on neil nagu füüsiliselt vaeva olemas, aga samas kui panete tähele, nad ei ole õnnelikud, tähendab, see ei tee õnnelikuks mitte kedagi. Kui ei ole just nimelt seda, et sa tead, kus sa tuled või sa tead, kes hinnangu juhib või sul ei ole sellist vaimset toitu siis ei ole sellel ülejäänul ka absoluutselt mõtet. Samas võib öelda küll niisugust asja, et kas seda vaimset toitu saab ka siis, kui mul ei ole midagi sellist füüsilist, et kuidas ma jõuan selle jumala sõna, kui mul näiteks ei ole midagi sellist, seda vahendit või ma pean, mul peab olema midagi kele kui sellisest materiaalselt füüsiliselt olemas, et ma selleni jõuaksin. Aga kui peaksin valima, et saaks nagu ainult ühe, kas vaimsed või füüsilised vajadused kumb teie jaoks tähtsam oleks? Kumade valiksite? Tegelikult on väga lihtne vastata sellele nagu ma juba ütlesin, et, et tegelikult, kui meil ka füüsiline on, ei tee, mis meid õnnelikuks ja samas on see, et kui meil ei ole vaimset toitu, siis me kõik teame, et meil nagu tegelikult ei ole sellist tulevikuperspektiivi. Tähendab, meil ei ole siis nagu sellist. Ma ütlen seda küll väga üldise mõistena nagu elu mõte, aga noh, minu jaoks tõesti meil ei ole siis nagu elu mõtet. Me oleme nagu päevaliblikad, et me elame sellega, mis meil on ja me nagu ei otsi midagi muud, aga inimene vajab täpselt sedasama seda enesearendamist jänese teostumist. Ja seda ta saabki teha läbi selle vaimse toidu. Nii et kui mina peaksin valima, siis ilmselt isegi kuma tehaksegi, ma peaks näiteks nälgima või elama sellises materiaalses vaesuses. Mu süda ütleb, et ma peaks ikkagi valima selle vaimse toidu. Sest see annab mulle vähemalt mingi tulevikku. Ja kui ka siin elus peaksime olema vaene ja alandatud siis kui mul on see vaimne toit, siis oma peale surma või peale ülestõusmist, siis peaks mul olema igavene elu. Minu meelest on see meie füüsis või see, mis nõuab materiaalsus, on ainult üks kiht või selline täiesti mõttetu asi, millega me tegelikult väljendab ennast kogu maailmale, millega me kommunikeerum omavahel. Et samas ma arvan, et kui mul seda masinat ei ole, selle otseses mõttes masinat, millega me enda olemisest kellelegi teada anname, siis. Ma arvan, et, Et ilma selleta tegelikult toimub ka selline kommunikatsioon. Kui vaim on toidetud, siis, siis asi toimib selles suhtes, et meil ei ole selle füüsis ega mitte midagi teha, kui meil on vaim täiesti tühi. No aga mina vaidlen selles mõttes vastu, et füüsis on nagu primaarne ei saa olla vaimuilma kehata, kui sa süüa, sa ei jõua mõelda, et selles mõttes on, on minu meelest füüsis tähtsam, sest ilma füüsiliselt ei saa olla mingit vaimu, sa ei saa mitte midagi harida. Ma olen selle eelpool toodud arvamusega nõus, et vaim ilma ihuta ei suuda eksisteerida ja funktsioneerida väga hästi, aga ma arvan siiski, et, et kui inimene on vaimselt toidetud ja siis, siis ta suudab ka läbi viia selliseid toiminguid, mis tekitavad tal materiaalseid väärtusi ja ma arvan, et toovad talle ka seda materiaalset igapäevast leiba. Ma esitaksin sellise väita, et kui me peaksime valima ühe või teise vahel, siis üks osa meist nii või teisiti sureks. Oleks siis see keha, mis tegelikult saab mullaks ja kõduneb ja millest niikuinii ei ole hiljem kasu või on siis vaim, mis tegelikult eksisteerib aegade lõpuni. Sest kui mina valiks, siis ma valiks selle nagu tulevikuvariandi, ehk siis nagu vaimu. Et põhimõtteliselt on niimoodi, et me kraabime nagu endale sõna otseses mõttes asju kokku aga me läheme siit ära, ikkagi käed taskus, noh, hea, kui taskutki jäetakse. Et kui valida, siis, siis mina valiksin kindlasti vaimse poole. Mis on teie arvates miinimum, mis inimesel eluks vaja läheb? Mis on see miinimum igapäevane leib? Ma arvan, et inimene on üldiselt selline väga kohanemisvõimeline, et minu arvates selleks, et elus püsida, ei ole üldse midagi erilist vaja, et on ju väga palju selliseid näiteid, kus aga kaua elatakse ikka ilma söömata ja joomata, nii et seda materiaalset igapäevast leiba ei olegi nii väga vaja. Ma arvan. Tuli vesi ja leib, ühesõnaga loodusest piisab. Tähendab, inimesed ei ole kunagi rahul olnud sellega, mis neil on, neil on alati vaja midagi juurde. Et ma juba arvan, et meie elame sellises taastus, kus me ei oskagi nagu arvata, mis see kõige miinimum oleks. Meie jaoks ongi miinimum juba midagi väga enamat kui need Nendel, kes võib-olla elasid mitmeid aastakümneid, mis iganes meist varem, et nende jaoks oli miinimum võib-olla midagi muud. Aga samas ma arvan, et sellist asja, et on asju, mida ja ilma milleta ei saa, eks ole, mis seal nagu teadvuse poolt juba kindlaks tehtud, mida vajab inimene eksisteerimiseks. Aga, ja ma arvan, et ma ei oska enam neid asju nautida, kui meil neid vähemaks võetakse, et me oleme harjunud mingisuguse stabiilsusega. Ma arvan, et seda mõni psühholoog rääkinud, sest ma olen vist kuskilt seda lugenud, et, et tehke endale näiteks selline päev, kus te loobute mingist hüvest, mis, mida te peate täiesti elementaarseks, tehke päev, millal ta absoluutselt ei kasuta elektrit ja tehke, millal ta absoluutselt ei sõida ühistranspordiga või proovige elada päev ilma igasuguse tilga veeta vedelikud ja, ja siis ta nagu selles mõttes märkate, mis on teie jaoks oluline. Aga see päris miinimum ma vahel ausalt öeldes, kui ma kõnnin mööda näiteks noh, ma töötan kaubamaja juures seal nurga peal istub päris palju selliseid tädisid ja onusid, kes vahelt hoiavad kätes ja põlvitavad jääs asfaldil ja nii, ja siis ma mõtlen, et huvitav, et kes need inimesed on õnnelikumad kui mina. Sellepärast et kui minul on nii palju asju, nagu mul on, siis mul on ka nii palju muresid kõikide nende asjadega. Nendele inimestele on üks mure, kuidas saada süüa. Ja kunagi Te olete, ma ei tea, kas filmist või kuskilt, aga keegi miljonär, kõndisime mööda kerjusest ja ütles, et semi-mees on rikkam kui mina. Sellel mehel on ta riided ja kõik see minul on minul minu ärid, minu, ma ei tea, mis asjad kõik. Ühesõnaga, mida rohkem meil on asju, seda vähem märkame, mis on see miinimum, millega me hakkama saama? Juba öeldi välja see mõte sellest, et inimene ei ole kunagi rahul. Mis te arvate, mis on inimese rahulolematuse põhjuseks? Põhjuseks on võib-olla see, et me oleme lihtsalt harjunud kõige sellega, mis meid ümbritseb ja kui midagi ära võetakse meilt või midagi meil puudub, siis tunneme ennast rahulolematutena. Ja Ma arvan, et väga suur mõjutaja on selles mõttes ka inimühiskond ja teised inimesed meie ümber, et kui me näeme, et meie naabril on näiteks rohkem raha või kallim auto, siis tekib ju endalgi tahtmine temale järele jõuda või veel ettegi minna, niiet. Ma arvan, et üks põhjus on, selleks võib olla ka meis olev kadedus ja tahtmine olla teistest parem. Ma arvan, et see võib olla ka teadmatus, inimene päris täpselt ei tea, miks ta mingeid asju teeb või, või miks. Ma teen kõik selleks, et hirmus hästi elada, nii et mul on kõik võimalused alati olemas, et et kas ma kasutan neid võimalusi või noh, ma arvan, et sellest teadmatus inimestes, mis neis valitseb, et et Nad lihtsalt teevad seda sellepärast, et nad lihtsalt teevad, meil ei ole justkui midagi muud teha, kohati tundub, et inimesed kinnisilmi teevad asju sellepärast, et et saada endale materiaalne kindlustust täiesti. Võib-olla mitte küll päris tõsiseks põhjuseks, aga, aga üheks põhjuseks on see, et inimesed tegelikult ei oska nautida seda, mida nad saavad. Tähendab, on tekkinud see iha, et sa tahad midagi, aga sa ei oska enam seda nautida. Sul on selline pidev kirg asjade järele samamoodi nagu Sa pead nagu ennast võrdlema kogu aeg kellegagi või sa või sa tahad ennast võrrelda kellegagi või sa tahad kuidagi tõestada ühiskonnale, et sa kuulud siia maailma, et sa oled samasugune nagu teised. Sul on samasugused vajadused ja sa tahad samasuguseid ilusaid autosid ja samasuguseid ilusaid. Ma tea riideid nagu teistel. Sa kardad võib-olla erineda. Me teame seda, et rikkused ei jagune maailmas mitte võrdselt. Kui oleks kindel, et teie loobumine aitaks kellelegil oma elu paremaks muuta, siis milles näiteks teie oma elus oleksite valmis loobuma? Väga mõtlemapanev küsimus ja alati sellistele küsimustele vastama peab, siis kardan, et ei ole päris aus. No ilmselt oleneb väga palju olukorrast. Aga võib-olla esimesena loobuks kõigest sellest luksusest, kui sa tead, et kellelgi teisel on seda vaja. Ja, ja kui sul tõesti õnnestub teha heategu, mis päästab teise elu ja tead seda kindlalt ja kui sa oled nagu ligimesearmastaja selles mõttes, et sa armastad seda inimest, kellele tahad head teha siis kui see on puhas altruism, siis võib-olla oleks ka nõus loobuma sellistest. Võib-olla oleks ka nõus elama natuke rohkem viletsuses või loobuma sellistest tähtsamatest asjadest, miks sul, mis sul on olemiseks vaja elamiseks? Praeguse hetkega võiksin mina öelda nihukest asja, et noh, see oleneb loomulikult ka inimesest, aga ma teeks kõik pooleks. Äkki annab, ühesõnaga, ma tunnen nihukest asja, et ma elaksin ära poole võrra vähem, aga ükskõik mis mul on, annaksin pooled oma riided ära, ma teeksin oma toa pooleks, ma teeks kõik nii, et pool oleks sellel, kellel seda vaja on. Jah, see oleks see, mida ma antud hetkel oleksin nõus loobuma, sest et et arvan ausalt öeldes, et et ma ei ole valmis elama veel viletsamalt või noh, mul tekib nagu selline trots või mingisugune vihas elu vastu või, või noh, see teadmatus just mis valitseb ka minus loomulikult, et. Ma ei tea päris täpselt, kas ma saaksin endaga hakkama, kui ma annaksin kohe Käest ära. Ma arvan, et inimestena kõike ei saa kindlasti teistele loovutada, sest eks me peame ka enda peale mõtlema. Aga noh, ma arvan, et neid asju on väga palju, mida me kõik inimesed teistele anda ja tõesti on väga palju selliseid hüvesid ja materiaalseid väärtusi, mida me tõesti ei vaja või ilma milleta me saame väga suurepäraselt hakkama. Nii et ma ei oskagi öelda, mida ma ise konkreetselt võiksin anda teistele, aga Ma arvan, et vastavalt olukorrale teeksin otsuse ja siis ikkagi annaksin kindlasti. Kummaline on praegu see, et ma hakkasin praegu mõtlema niisugust asja, et me kõik olime valmis loobuma millestki materiaalsest. Et kas me oleksime valmis andma ka poolama vaimutoidust kellelegi teisele, kellel seda üldse ei ole? No enda koha pealt ei oska seda praegu öelda, tähendab ma ei oska seda pooleks teha, nagu ma kõikuma teised asjad oleksin pooleks teinud. Aga ma arvan, et kui ma peaksin loobuma, siis ma kindlasti leiaksin selle inimese, kellele ma ka üht-teist oma vaimutoidust annaksin. Kui ma kuulsin, praeguse ütles, mul tekkis selline mõte, et tegelikult on meil see garantii, et loobuda siin igasugustest materiaalsetest asjadest, teha neid poolaks või anda need üldse ära. Aga on üks asi, mida me mitte kuidagi ei saa ära anda, tähendab igal inimesel on isiklik suhe jumalaga. Ja seda ei saa mitte mingit moodi poolitada ja see on nagu see garantii või see turvalisuse tunne. Et tegelikult sul jääb alati see võimalus, et sa saad seda vaimset julgustust või sa saad pidada sellist vaimset dialoogi. Ja see on ainult sinu ja jumala vaheline asi, jääb sinu südametunnistusele ja sa ei saa seda kellelegi ära anda. Tegelikult pidasingi sellel silmas seda, et kui sellel inimesel oleks absoluutselt mitte mingisugust teadmist sellest, et tal on võimalus kuidagi kuskilt pidi vaimutoitu saada ja mitte ei annaks oma vaimutoitu ära vaid vaid nagu viiksin ta sellele teele et ta saaks aru, et seda teed käies saab ta vaimutoitu või et, et ta oskaks midagi vastu võtta. Selletaolist. Ja ma tõesti arvan, et ka meie, olles kristlased ja saades osa jumala armust ja sellest elavast veest, et see oleks isegi veel parem, kui On ta midagi materiaalset kui hoopis juhatada hädasolija jumala juurde ja panna ta mõtlema nende vaimsete asjade üle ja kui inimene on koos jumaka ning temaga lähedases suhtes siis ma arvan, et jumala abiga leiavad lahenduse, aga tema muud probleemid. Haiglahingehoiu keskuse juhataja Naatan Haamer. Meie isa palves palume meie igapäevast leiba. Anna meile tänapäev. Mida sinu jaoks tähendab see mõiste igapäevane leib? Igapäevane leib, no kindlasti ühtpidi seda sõna otseses mõttes igapäevast leiba, mida me sööme või mida me tarvitame selleks, et nii-öelda püsti püsida. Aga ma arvan, et Meie isa palves on mõeldud siiski natukene laiemalt seda et mitte ainult meie toitu, vaid ka muu, mida me oma igapäevaseks eluks vajame. Ehk ütleme siis need materiaalsed vahendid, mis aitavad meil meie igapäevast elu elama. Kas siia alla käivad ka mittemateriaalsed asjad? No pigem, mina kujutan ette, et seal vaimutoiduga seotud on meieisapalve teised osade, ehk see võib olla ka esimene pool sealt need kolm esimest palvet, kus räägitakse jumalast ja inimesest või õigemini sellest jumala lähedaloleku palumisest. Aga aga loomulikult jah, vaimutoitu ei saa piirata ära jälle üksnes sellega, et seoses jumalaga oleme me ainult tegevad vaimsete asjadega, et selles mõttes mis puudutab sellist inimlikku mõtlemist võib-olla, ja ja seda, mida inimene ütleme, igapäeval oma väärtustega seoses mõtleb, arutleb võib-olla need. Õpib loeb või peaksime, neid ju peame ka võib-olla vaimutoiduks. Kuigi see on võib-olla ilmselt jälle teistpidi natuke ka vaieldav, et kas see on siis vaimutoit või mitte. Et selles mõttes ta ikkagi on seotud ütleme, selle ajaliku maailmaga. Mis sina arvad, miks Jeesus räägib leivast? Leib on minu meelest selline sümboolne mõiste. Et noh, leib on nagu, me võiksime ilmselt kasutada sealjuures ka midagi muud kui sena leib. Aga leiba just sümboolses mõttes nagu katab natukene laiemalt kui lihtsalt seda sööki. Kõigepealt räägitakse samas ka sellest, et me ei ela ainuüksi leivast. Kui tähtsaks sina pead üldse inimesel elustada materiaalset poolt? Jah, ja sest tõesti ütleb, et me ei ela üks Bännis leivast. Sammas jälle ilma selle nii-öelda leivata inimene kah toime ei tule. Ma arvan, et see on inimese elus oluline ja väärtuslik. Hästi ei kujuta ette, et näljane inimene väga suudab mõtelda millelegi muule kui ainult sellele kõhutäiele, mida tal ei ole. See koondab nagu kõik tema mõtted mõtted just nimelt sellele samale probleemile, mis tal hetkel on. Ja sellepärast ma arvan, et inimene selleks, et tegeleda ka nii-öelda vaimsete väärtustega, tal on vaja lihtsalt ka, et tal oleksid olemas nii-öelda need elementaarsed asjad, vehki, elementaarsed põhivajadused, rahuldatud. Aga see ei tähenda seda, et inimene peaks nagu rõhu asetama ainult nendele materiaalsetele asjadele. Ilmselt minu meelest siin ongi oluline, et inimesel oleks, nendes asjades valitseks tasa. Kool materiaalne pool on justkui abivahend, siis mootori käivitamiseks. Nojah, ma arvan, et see nii kaua, Ando, vajalik meile, kuni me elame selliste füüsiliste inimestena ma ei tea, ma ei nimetaks teda päris abivahendiks. Ma nimetaksin pigem seda kui Üheks elu osaks või elu juurde kuuluvaks mis on nii-öelda võrdne kogu selle inimese tervikusse muude kuuluvate asjadega. Me rääkisime sellest, et selle palve alla käiksid nagu inimese põhivajadused mis sinu arvates on põhivajadused ja, ja mis on juba see, mis on kas luksus või, või priiskamine või või lihtsalt inimese Lõbu, seda võib nüüd näha nii ja naapidi ilmselt need põhivajadused ka võib-olla inimestel on üsna erinevad. Aga loomulikult võime me mingisuguseid üldistusi teha ja näiteks, kui me võtame siin Maslow vajaduste hierarhia aluseks, siis tema räägib põhivajaduste puhul just nendest asjadest, mis on, nagu selle püramiidi kõige all räägib just siis unest toidust, puhkusest mitte siis puhkus on selles mõttes ka mitte ainult magamine, vaid selline aeg, kus inimene on ärkvel ja tegeleb noh, ütleme oma huvide hobidega. Ja siis loomulikult siia juurde ka inimese muud vajadused, näiteks. Seksuaalelu kuulub ka sinna vajaduste hierarhiasse. Need asjad, mis inimese füüsisega seotud on tegelikult. Aga muidugi siia võiks loomulikult lisada veel. Kui me nüüd natukene laiemalt seda vaatame, siis ka veel muud. Ehk tõepoolest inimese vajadus sõltub muidugi nüüd sellest, millisest inimkäsitlusest Me lähtume, aga minu enda jaoks on oluline selline hollistlike terviklik käsitlus. Ja kus ma näen siis inimest Aga siis ka psüühilise ehk siis võib-olla nii-öelda vaimsel isikuna ja siis sinna juurde sotsiaalse isikuna, kes omab suhteid. Aga minu jaoks lisandub siia kindlasti veel neljas mõõda nimelt religioosne mõõde, et inimene on ka religioosne olend. Ja kui nüüd sellest lähtuda, siis Maslow vajaduste hierarhial nagu käsitleb ütleme seda põhiliselt füüsilist külge ja mõneti siis ka seda füüsilist külge ja sotsiaalset külge, aga just religioosne külg, nagu jääb sealt välja. Et siinjuures on kindlasti üheks inimese elu põhivajaduseks ka siiski mingi kogemus seotusest kõiksusega või kuidas ta siis nimetab seda asja või jumalaga ehk ütleme selline nojaa, kristlikus kõnepruugis osadus, osadus Jumalaga osadust teiste inimestega, kes on jumalaga seotud. Vähemalt minu kogemus ütleb küll, et, et see tõesti ka nii on tähendab inimestega, Nende probleemidega tegeledes oma igapäeva töös, kus sageli just need jutud saavad alguse sellistest igapäevastest asjadest jõuame tihti tegelikult just nimelt selle vajaduse kohta välja, et inimene vajab kontakti jumalaga. Või noh, muidugi alati ei pruugita nimetada seda jumalaks eestlase selline tüüpiline või keskmise eestlase usutunnistus, noh, see on paha sõna keskmine eestlane muidugi, aga aga selline üldkehtiv usutunnistus võiks olla kõlada umbes nii, et ma usun, et kuskil midagi on enamat siis, kui see nähtav ja käega katsutav maailm. Mis on need asjad ilma meheta, sina hakkama ei saaks või siis millest sa ei raatsiks loobuda? Nojah, vot neid asju on hirmsalt rohkem, millest ma ei raatsiks loobuda. Aga mil sa ei pea olema ilmtingimata sedasama, milleta ma hakkama ei saa. Võib-olla tõesti niimoodi esmaste vajaduste juurde kuulub see et kõht on nii-öelda enam-vähem täis ja mingi riie seljas. Aga tegelikult muidugi, kui ma juba mõtlen edasi, selleks, et ma oma tööd teha saaksin vajan ma veel midagi. Ma olen ma mitmeid vahendeid, noh, ilmselt neid siin nüüd üles lugeda hakk lugema hakata on muidugi palju. Aga muidugi kindlasti kindlasti on asju, mida millest võib-olla põhimõtteliselt võiks loobuda. Aga jah, ma hea meelega ei raatsiks loobuda teatud mõttes võib-olla oma mugavusest või teistpidi jälle. Kui rääkida näiteks mugavusest, millel on võib-olla tihtipeale selline veidi negatiivne varjund, siis, Mulle tundub, et mida rohkem ma endast välja annan, seda rohkem ma vajan seda mugavust ka või et teatud sellised olmetingimused või muud säärased asjad oleksid võib-olla veidi paremini korraldatud. Et, et need on ka omamoodi sellises sõltuvuses teineteist või kui inimene on näljas, siis ta ei ole võimeline mõtlema eriti millelegi muule. Et samamoodi on ka see, et kui sul on väga palju probleeme, ütleme sellise noh, igapäevase olme ka nii-öelda, et sa pead muretsema, et sul soe oleks, jah, vot see kuulub ka Maslow vajaduste hierarhias, mis ennem jäi ütlemata. Aga samas tõesti On ka teistpidi vajalik, et ma suudaksin võib-olla rohkem ennast rakendada ja kuna mina näen, et siiski jumala on andnud inimesele ülesande ja see on oma olemuselt nii-öelda sotsiaalne ehk seotud teiste inimestega siis ma ei saa minna metsa ja ütelda, et ma olen nüüd rahul sellega, mis mul on ja mul ei ole vaja rohkem midagi muud. Siin ma saan elada ja ma ei pea muretsema eriti palju, et ja mis meil ikka rohkem vaja. Noh, see on ka omamoodi elufilosoofia, mis mõnda inimest kannaka ja mõni elabki nii. Aga mina olen nagu määratlenud oma ülesannet või teistmoodi, see tähendab olemist inimeste keskel ja päevast päeva nendega tegelemist. Ja selleks vajame aga natukene rohkem ja loomulikult on mul ka vastutus näiteks oma pere eest. Selleks et uut põlvkonda kasvatada, vaja kama natukene rohkem kui ainult iseenda jaoks. Eesti luterlik tund ja jätkame oma vestlust Meie tänaseks saatekülaliseks on haiglahingehoiu keskuse juhataja Naatan Haamer. No siin oli juba juttu sellest, et, et, et meil on erinevad vajadused Palvesime paluma, et anna meile meie igapäevast leiba, et milline on sinu arvates õige suhet lihtsalt ootama jäämise vahel ja kui palju meil inimestel endal tuleks teha? No ja ma ei kujutaks küll ette. Noh, nagu öeldakse, magavale kassile jookseb piirsoo või et siiski ainult oodata käed rüpes istuda. Ma arvan, et see ei ole õige ka suhtes jumalaga. Et meile siiski on antud igale ühele kohustus vastutada isiklikult ka oma elu eest ja teha endast sõltuv selleks, et tõepoolest omada seda nii-öelda igapäevast leiba. Sest jumal on andnud meile inimestele võime midagi teha. Ja meil on mitmesuguseid andeid. Nüüd ongi nagu meie asi neid andeid, mida jumal meile andnud on, ära kasutada. Ja mitte neid talente maha matta ehk raisata. Lihtsalt praegu seostusse selle talentide looga ja lõpuks see, kes arvas, et ta õieti toimib mattes maha, selle talendi tegelikult sai karistada. Ja seda tegelikult tihtipeale kipume tegema, et ah, et mul ei tule välja, ma ei oska ja parem ma siis üldse ei proovigi. Tihtipeale kohanud ka inimesi, kes on hädas, et et nad ei saa midagi teha, sest neil ei ole võimalusi. Enamasti nendega pikemalt arutledes. Siiski mingid võimalused tulevad. Et inimene muidugi, jah, ma saan aru, et kui inimene on nagu sellises seisus, et ta on näiteks jäänud tööd Ta või, või on tõepoolest selline noh, nii-öelda kriisiaeg talle, sest ta ega ta ei ole ka eriti võimeline nägema enda ümber olevaid võimalusi. See on jälle seesama ta kinni selles probleemis. Aga et siin võib-olla ongi teinekord vaja inimest enda kõrvale, kes aitaks, võibolla võtaks nii-öelda piltlikult käest kinni ja talutaksinud veidi eemale ja ütleks, et kuule, vaata nüüd seda asja, kuidas tundub, eks seda teeb tegelikult jumal ka tihtipeale inimesega. Et kui inimene ise ei ole võimeline, siis jumal toota kaugemale ja minu meelest nüüd näiteks jõulude peale mõelda siis jeesuse sünd siia maailm oli ka ühtpidi ühtpidi nagu inimesele hoopis uue vaatenurgaandmine inimesed ootasid midagi, nad olid noh, nagu kinni oma mõtetes, oma arusaamades. Aga jumal andis neile hoopis teistsuguse märgi mida võib-olla tollel hetkel inimeste ahi mõistnud, aga et et kui tekkis distants hakati asju võib-olla teise nurga alt nägema ja mõistma, et seda teeb jumal ja sadat võimuga inimeseta. Siin ongi nüüd see see küsimus, et. Et miks siis jah, ehk siis paluda, kui kui tõepoolest jumal meile annab ju kõike seda ilma et me paluksimegi. Jah, tõepoolest ega me ei saa sundida kedagi paluma ja ega, ega jumal ei. Saga nagu vägisi või ei võta aga inimeselt midagi vägisi? Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida, on ju. Aga ma mõtlen, et küllap sellel palumisel on siiski oma tähenduse väärtus. Ma mõtlen, kui tuua nüüd näiteks paralleele, ütleme inimeste maailmaga siis. Minu meelest, kui me midagi saame või kui meile midagi antakse, siis kindlasti vähemalt minu enda jaoks on oluline ka sealjuures suhe. Ehk kui me saame midagi inimeselt, kes on meile tuttav või kes meile midagi tähendab siis on see hoopis teise tähendusega või väärtusega, kui see, me oleme saanud kelleltki, keda me ei tea või ei tunne. Noh, kasvõi mõteldasin näiteks linnainimene, kes ostab poest oma kauba või kui mina näiteks maal seal Piimaliitrid kätte, siis see on hoopis midagi muud. Tähendab ma väärtustan seda hoopis teistmoodi, see ei ole sellises kilekotis ja, ja seal on hoopis teine maitse ja ja nii edasi. Aga noh, võib-olla see on niimoodi natuke primitiivne ühtpidi, et niimoodi võrrelda, et tundub natukene lihtsustatuna tuua, tuua jumala asjad niimoodi, inimeste maailm, aga noh, seda me jälle teistpidi teeme ikka see on meile vajalik, et me paljudest asjadest võib-olla ka aru saaksime. Aga ma arvan ka, et tähtis on, et kui meil on jumalaga suhe just nimelt see palumine tähendab seda, et me väärtustame seda, kelle käest me palume, suhtleme temaga. Mis lihtsalt omamise juures või mida lihtsalt omamise juures või lihtsalt saamise juures ei ole olemas. Et suhe jumalaga annab sellele saadavale. Lisaks öeldakse õnnistuse ehk millegi midagi veel erilist, mingi väärtuse. Inimesel on harjumus kui seda nii saab nimetada, vaadata tulevikku. Ometi selles meieisapalve palves palume, et antaks meile igapäevast leiba. Tänapäev. Ma mõtlen, et siinjuures on meile tahetud öelda, et ma ei muretseks liigselt ehk nende asjade pärast, mis ei ole antud hetkel aktuaalsed. Loomulikult tulevikku vaatamine on oluline selles mõttes, et me peame tegema mingeid tulevikuplaane ja ja noh, näiteks kas või isegi Ma teen paljudesse sageli aasta jagu plaanidet. Med see on ühtpidi nagu loomulik, et me teeme plaane aga samas ei kama muretsema täna sellepärast, mida ma järgmisel sügisel tehtavate asjade juures teen või kuidas nad mul välja tulevad või kas nad ikka õnnestuvat. Ja kas need on ikka niimoodi õiged ja head asjad vaid ma tegeleme ikkagi tänaste asjadega, see on praegu see, mida ma teen. Ja kui ma liiga palju nii-öelda keskendun sellele, mis kunagi tuleb, siis jäävad täna lihtsalt asjad tegemata. See on samamoodi tegelikult ka minevikus kinni olemine. Ehk noh, kui me väga palju muretsema selle pärast, mis on olnud, mis on minevikus tehtud võib-olla tunneme süümepiinu enda meelest valede sammude pärast, siis me oleme samamoodi kinni minevikus ja unustame selle tänase hetke tänased ülesanded ja tegemised ära. Et selles mõttes ei saame nagu jätta muidugi mõtlemata tuleviku peale ja ja tuletamata meelde minevikukogemusi. Aga elada saame tänases päevas. Ja selles mõttes on nagu see minevik ja tulevik nagu selles ajahetkes loomulikult kohal, aga elame seda päeva. Inimesel on veel harjumus koguda. Kes kogub jahu kapinurka, et järsku algab sõda, võib, mõni ehitab maju, et lastel oleks kuskil elada ja, ja siia juurde võib panna veel igasuguseid materiaalseid väärtusi, mida inimene armastab koguda või tallele panna. Et kuidas sellesse suhtuda? Nojah, ilmselt mingit tagavarad vahetevahel inimesele vajalikud, oleneb muidugi ajast ja noh, näiteks, kui siin mõned aastad tagasi bensiini vähe sai, siis koguti seda tõepoolest, et sõita oma olulised sõidud ära. Aga see on ikkagi periooditi vaja, võib-olla koguda midagi natuke rohkem. Ma arvan, et probleemiks saab see siis, kui see mõne saab nii-öelda omaette eesmärgiks, kui me keskendume kogumisele ja mitte elamisele praeguses hetkes, et minu meelest ei ole iseenesest kogumises kui sellises, kui see on vajalik ja põhjendatud midagi halba, valet, aga kui me ainult kogumisega tegeleme, siis siis läheb nagu hakkab segama meie elu. Läheksime korraks nüüd omalajadustelt ligimesevajaduse juurde, kui palju? Meie inimestena peaksime mures olema või hoolt kandma teiste vajaduste eest? Kas iseenda arvelt või? Ja enda arvelt, seda ma ei arva, et me enda arvelt peaksime tegema seda. Jah, loomulikult teiste vajaduste eest. On tarvis hoolt kanda, noh nagu ma enne nimetasin, et jumala poolt, meile antud ülesanne on oma loomulik ka sotsiaalne ehk ka teistesse inimestesse puutuv. Aga. Kui me seda enda arvelt, ehk siis jah, me võime seda mõnel korral teha teatud piirides. Aga noh, jah, kasutatakse siin sellist nii-öelda tühja ja täis tassi teooriat kus siis räägitakse sellest, et kui inimene jagab midagi ehk piltlikult võttes oma tassist teistele tassidesse siis see ei ole põhjatu vaid sinna on vahepeal vaja midagi lisada, et oleks jälle nagu valada teiste tassidesse. Ja kui me kogu aeg ainult nagu enda arvelt, teeme seda siis ühel hetkel saab tühjaks see meie osa ja siis me tegelikult petame iseennast ja teisi teemegümne häälda seda jagamise liigutust aga teised ei saa sellest mitte midagi. Ma olen vahetevahel kohanud inimesi, kes ütlevad, et noh, ma elan ainult teiste heaks. Ja vahetevahel siis protesteeritakse, et näe, ma olen kõik andnud enda hinge tagant ära ja teised inimesed suhtuvad minusse nii halvasti või nad ei hooli minust üldse või ei pane mind tähele. Siis tekib mul küsimus, et kui see inimene on andnud kõik hinge tagant ära, siis millal tal viimati oligi midagi anda. Et kas tal tegelikult jagades oli midagi jagada? Ja et kui tema tunneb, et teised ei hooli temast, siis võib-olla teised, kelle ta justkui on andnud midagi, on tundnud seda, et nad ei ole mitte midagi saanud, nad on tundnud, et neid petetakse ja loomulikult pettumuse korral nad ei näe, nad tahaksid selle inimesega eriti koos olla või selle, seda inimest. Nonii, väärtustega. Nii et selles mõttes ma arvan, et et me ei saa nagu üle pingutada, et kui tegelikult Jeesus õpetab, siis ta ka rõhutab seda, et meil tuleb oma vajaduste eest seista. Ehk armastage ligimest nagu iseennast. Me saame ikkagi armastust jagada siis kui me oleme võimelised iseennast armastama ja samas ka, et me saame teise eest hoolitseda siis, kui me oleme iseenda eest hoolitsenud. Kui ma ei ole noh kasvõi ka, kui ma lähen ja jumala sõna jagama, kui ma ei ole selleks ette valmistanud ennem ehk ise kogunud midagi. Sellel ei ole kontakti minu enesega ja tihtipeale ka jumalaga. Mitte et me võime küll ütelda, et küll vaim annab, aga ega see vaim ei anna sinna, kus on ikka tühi koht, kus oleks vaimule vastu võtnud pinnast. Et sellepärast ainult jagamine ei õnnestu meil. Miks siis ikkagi on nii, et kõigile, sealhulgas ka neile, kes paluvad, ei ole antud võrdselt? Ühtedel on, teistel ei ole? Ja see on ühtpidi raske küsimus minu meelest kui me mõtleme, et mis on võrdne see on ju kõik ka tegelikult lõpuks suhteline. Millega me seda võrdleme? Mõni võib ütelda, et näed, temal on piisavalt raha, et osta seda teiste kümnendat, minul seda ei ole. Aga kas? Kas see alati nii on, et see, kellel ei ole? Või kes tunneb, et temal on vähem, tal tegelikult on vähem võib-olla on tal midagi muud, mida sellel, kelle peale ta nii-öelda imetlusega kadedusega vaatab, et võib-olla sellel on midagi hoopis olulisemat puudu kui temal. Et kipume võrdlema ennast võib-olla väliste asjade pinnal tihtipeale või noh, asjad, mida me näeme. Aga ma ei tea paljusid seiku, mis võib-olla kuuluvad sinna juurde veel. Noh, kui me võib-olla inimest lähemalt tunneksime, me teaksime, et tegelikult pole see elu temal sugugi kergem. Aga. Nii et selles mõttes. Ma ei oskagi öelda, kas kas me saame kuidagi väita, et kellelegi on rohkem antud ja kellelegi on vähemalt, et, et see on niivõrd suhteline. Aga ilmselt ilmselt see mingis mõttes ka on nii. Aga ma mõtlen, et inimeste ülesanded on ka ju väga erinevad. Nii-öelda loodud on millised on tema anded, mida ta kasutab. Jaa. Jaa. Muidugi on iseküsimus ka veel see, et kas inimene on selle oma tee komaanded tõesti ka üles leidnud, mida tal on võimalik kasutada. Või on ta jätnud need kuskile nii-öelda tagavaraks. Veel ei ole Tal lihtsalt olnud aega ega võimalust analüüsidega mõtelda pikemalt, et mis oleks tema tema osa siin elus ja tema roll või koht. Et ka see võib olla, määrab ära tihtipeale, mis inimesel on ja mis tal ei ole. Et kui meil tekib tunne kellelegi teisele rohkem antud kui minule, siis on põhjust vaadata kõigepealt seda, et mis mul on tihtipeale veel vaatavad, minul ei ole seda mis teisel on, aga, aga siis me oleme jälle samamoodi kinni selles nagu et mida meil ei ole ja see on see gaase justkui see leivapuudus või justkui see näljatunne tekib. Aga see ei pruugi meil üldse tegelikult olla, et see on ka nagu noh, ütleks nii-öelda subjektiivne võiks meie, meie kujutluse vili, et ma olen näljas. Sageli ei pruugigi olla näljas, võib-olla sammas käepärast võib olla tohutult vahendeid ja võimalusi, mida ma lihtsalt ei kasuta, sellepärast et mulle tundub, et vot see seal kõrval näed, elab paremini kui mina ja, ja tal on need ja need ja need asjad ja ja mina olen viletsam. Ma ei ole võib-olla seda sugugi. Mis sa arvad, kas inimene üldse on kunagi oma olukorraga rahul? No ma ei tea, kardan, et ega vist mitte või noh, kunagi kindlasti, aga aga need on enamasti üsna lühikesed perioodid, vähemalt, ma arvan nüüd oma kogemuse põhjal, et et on loomulikult aegu, kus ma olen endaga rahul ja oma eluga rahul. Ja siis tulevad jälle ajad, kus ma hästi ei ole sellega rahul. Selleks võivad olla väga erinevad põhjused. Kas või ka see, et ma olen võib-olla hakanud muretsema liig palju homse pärast ja tänase päeva elamata, unustanud. Ma arvan, et et siiski inimene, kui ta elab ja kui ta noh iga päev ei mõtle siit elust lahkumist ainult või selle lõpetamist või lõppemist siis ta ikkagi mingil määral selle eluga rahul. Vähemalt ta lepib selle oma olukorraga. Kindlasti alati võime ütelda, et tahaks nagu paremat või aga, aga tihtipeale me võib-olla ei tea ka, mis parem ongi. Et. Me saame jälle otsustada, et kas see on parem, kui meil on võrdlusvõimalus, aga kui meil ei ole seda võrdlusvõimalus, siis me noh jah, et kui me igatseme midagi paremat, siis me mõtleme mingil ajal võib-olla mis on kunagi olnud, kus me oleme tundnud ennast võib-olla paremini või just jälle seesamaaegne, võrdleme kellegi teisega. Aga Ma ei tea, kuigi öeldakse, et inimene ei ole kunagi rahul, siis ma pigem ütlen, ütlen, et siiski mu inimene oma olemuselt või ütleme, mingi sisemise tunde põhjal on siiski pigem rahul, kui rahulolematu. Räägitakse võibolla nendest asjadest rohkem, kui ei olda rahul, et võib-olla sellepärast jääb meile mulje tahe, inimene ei ole rahul. Seda ta võib-olla ei sõnasta nii palju, et vaat ma olen nüüd endaga rahul või siis on nüüd on väga hea, see on vahest isegi läbi ütelda, et mul on hea nagu mu vanaisa ütles alati, et et kui küsitakse, et kuidas elada normaalselt et ei või ütelda, et hästi või väga hästi siis on, hakatakse kas kadestama või leidma midagi tol ajal, siis nõukogude korra vastu. Rahvavaenlane liiga hästi ei tohi ka ütelda. Selles mõttes me peame nagu loomulikuks, et räägime seda kujundit, midagi halvasti, kui millestki puudus, aga kui on hästi, me seda tavaliselt ei sõnasta ja siis me siis ei tea, kas sellest. Luterlik tund lõpetab tänaseks stuudios olid haigla hingehoiu keskuse juhataja Naatan Haamer ning saatejuhid Signe Aus ja Meelis Holsting. Ootame teie kõikide ettepanekuid ja arvamusi oma kate kohta telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks luterliku tunni poolt teile kõigile head uut aastat. Eesti luterlik tund.