Eesti luterlik tund. Hea vikerraadio kuulaja täna on taas neljapäeva õhtu ja eetris on luterlik tund. Tänase saate teema on jõulud suus või südames. Minu külaliseks saates on enamiku osa oma elust välismaal elanud Endel loo kes on oma akadeemilise hariduse reklaamikunsti vallas omandanud Rootsis elanud ja töötanud ka Kanadas ja Soomes. Jõulumõtetest sellest, kas jõulud on eestlasel suus või südames, tuleb järgneva tunni jooksul juttu. Minu nimi on, anti Topla head kuulamist. Endel loo sina oled pärit Tallinna lähedalt Sõjamäelt me tunneme seda piirkonda pigem tänava, Suur-Sõjamäe tänava järgi. Millised on sinu lapsepõlve mälestused enne seda, kui sa pidid Emingreeruma võõrsile? Jah, üks sõjaväekandist ja ja sealt kusse, vala mõigu surnuaed oli seal õieti Ülemiste järve teisel poolel natuke. Seal oli päris hea olla. Kolguli väike? Võib-olla mõni võiks öelda, oli kehvikute kodu. Aga Meil oli tore olla. Meil oli maad ja just parajastajaid Igalühel jätkus igale ühele meist kaheksast. Ja meil oli ka igat muud, mida taevas oli andnud. Isa oli usklik inimene. Ja sellepärast oli meil ka väga sageli seal siis pühapäevakool pühapäeviti meie majakeses ja olid ka siis palvele kogumised. Nii et see sündis nagu selle tähe all. See ikka istutati algusest peale südamesse jumala ja inimese lähiolu. Ja selle vajadus, see jäi südamesse. Saate alguses kõlanud laulus maailma kõikides külades paluti rahu. Kas sina sellest oma kodukülast ja kodust oled seda rahu terveks eluks kaasa saanud, kui sa ütlesid, et sinu pere ja sinu isa olid usklik inimene? Noh, ei, mina nüüd ennast siin mingiks inglitaoliseks küll ei hakka tegema. Aga see, kas lahkus usk südamest? Ma ei usu seda. Aga ühendust taevaisaga jäi. Ja see on kestnud siiamaani kõikidest raskustest hoolimata ka võõrsil võõrsil oli ju peamiseks, eriti Kanadas peamiseks raskuseks minu arvates oli raha alguses, kui see raske periood enesele töö hankimine ja nii edasi, siis kui see üle sai siis oli ikka teatud määral raha rohkem käes kui siin. Ja mina ütleksin nii, et see raha mõjutas tugevasti üldiselt ka eestlaskonnas usukindlust. Nii mõnelegi kippus see asi nõrgaks jääma. Siin on siis järelemõtlemisainest meie arenevale ühiskonnale, kui me pürgime heaoluühiskonna poole ja jõulud muutuvad rohkem kaubanduslikuks, tuleb meelde. Ühe meie põhjanaabrite kuulsamaid karikud turiste, tema töökari Suomalaisen on joonistanud. Sellise pildi on jõulueelne aeg. Kauplused pakuvad oma kaupa ja inimesed saalivad tänaval inimesi tänaval palju. Ja siis on üks üksikkongialune, kus on üksik kerja, käsi sirutatud ettepoole, kõik lähevad temast mööda. Aga see kerja ja on Jeesus. Nii, sellega seoses minagi soovitaksin kõikidele meie ärimeestele ja, ja rahadega tegelejatele siin olge ettevaatlikud. Võib tõesti juhtuda nii, et eakate oma isikliku rahaahnuse harjutamisega Kristust nagu kõrvale tõukama ja sellest ei oleks ka mitte äritegevusele palju kasu. Kas sinu arvates tekkis teatud vastuolu selle vahel, mida sa oled kodus Tallinna lähedal oma suures peres kogenud need jõulumõtted ja, ja see ootamise aeg võrreldes sellega, mida sa kogesid ja läbi elasid võõrsil? Jõulumõtted olid siis meeldivad ja puhtad. Ja südamele mõtlesin, et kui me lihtsuse juure jäime. Ja neid hetki tuli siis väga kalliks pidada ja nüüd muidugi nad on veel kallimad. Aga niipea kui me läksime selle karnevaliks kaasa mis nii Kanadas kui USAs sel ajal oli väga ju moodne. Ma mõtlen siin jõuluvanade paraade ja niukseid asju, no siis me kaotasime selles. Lihtsus hoidis meid, lihtsus andis tugevust. Ja lihtsus kristluses muidugi kõige rohkem. Aga see drill trall, mis seal käis ja pidevalt käis see lennukitega jõuluvanade kohaletoomine, ma mõtlen siin helikoptereid ja kõik see oli ju peamiselt kommertsiaalne, see oli viidud äärmuseni massilise kinkimiseni. Ja siis taheti nagu midagi ära osta. Ja hakkas pikapeale selgeks saama seal lihtne tõde. Armastust ei osteta eriti mitte jõuluarmastust. Praegu, kui me sinuga seda jõulujuttu räägime, on advendi kolmas nädal. Ja ilmselt on kõige kiirem jõuluostude tegemise aeg. Paljud on selle peale juba mõelnud või ka mõtlemas ja teatud rõõmuga või ärevusega südames ootavad nii kingitused tegijat kui ka kingituse saajad, kuid kingitustest meil tuleb veel täna hiljem juttu. Mis oli sinu jaoks oks, kui suudad meenutada sinu lapsepõlve kõige ilusam jõulukingitus? Ma mõtleksin, nii imelik kui see ka tundub, aga jõuluõhtune söömaaeg, mis meil oli, see oli ainukene korda aastas, kus igaüks võis seda head-paremat, mis me jõudsime pakkuda süüa nii palju kui isu oli ja seda söögilauda jõululauda ei koristatud kunagi ja see oli seal kogu öö. Aga mis tegi natukene uudishimulikuks, lapsena oli vast see, et miks siis meie ütleme, aasta jooksul lahkunud talle jäeti ka söögikoht söögilauas nii tool kui taldrik ja toidupalad. Ja hakkas mõtlema, et kas on võimalik, et see mälestuslik koht, mis tühi, kas keegi ikka käis seal neid toidupalasid maitsevas. Ja asi läks isegi lastel nii kaugele, et hommikul kontrolliti iga toidupala järele, et kas ja siis käis jutt umbes nii, et vaata, siit on võetud ja siit on sealt ka võetud, näe, tähendab, keegi on käinud, oli see lapse ettekujutus või mitte. Aga me uskusime seda, et meie eelkäijaid tuleb mälestada ja see oli meil üks, viis kõik muud, mis sinna juurde kuulus nagu lindude söötmine, gara vihuga ja kõik need muud asjad, hobusele leivapala andmine ja see kuulus ka sinna juure. Aga et me lahkunuid saime mälestada söögilauas, see jäi eluks ajaks meelde. Mainisid väga oluliste eestlastele tunnete ja sidet oma oma esivanematega, mida ka jõulueelsel ja jõuluajal ei ole ära unustatud, et jäetakse üks koht lauas tühjaks ja ja otsekui nähakse selle koha peal seda inimest, kes mõni aeg veel sellesama perelauas ka sõi koos perega ja nüüd on ta otsekui teises lauas, aga ikkagi siiajääjad on tema peale mõtelnud ja, ja selle kinnituseks ka tahavad tale osa pakkuda parimast, mis nendel on sageli tühja kõhu kõrvalt tõesti tunda, et sa võid korra ka oma kõhu täis süüa. Aga jällegi tänapäeval, kas me oleme ikka selles söömisega võib-olla natukene liiale läinud, et haiglad on täitunud jõulude ja uue aastavahetuse järgselt ka liigsöömise diagnoosiga inimestest? Ma usun küll, küllap see ikka niimoodi on. Et alguses, kui oli kehvad ajad siin nuriseda selle üle, et midagi ei ole. Ja kui nüüd nüüd on, siis nii, et poed on kaupa täis. Nüüd läheb mingisuguseks ahmimiseks nii raha kui toidu ahmimiseks. See ole veel kõige hullemaid tuure peale võtnud, see tegevus. Aga see hädaoht on kogu aeg seal olemas. Võib-olla oleks meil mõtet minna lihtsate toitude ja lihtsate kinkide juure tagasi. Kas teie perega käis jõulukirikus ja kui me nüüd mõtleme selle juba räägitu peale, siis võib ütelda, et jõulude jaoks tuleb võtta aega. Oli omamoodi aja võtmine ka hobusega kirikusse sõitmine, sageli pikka maad. Sina ka, mäletad sellist kiriku teed jõulukirikusse? Jah, see kõik on õige, see aeg tuli võtta võib-olla alguses, sellepärast et isa nii ütles. Aga pärast sa ei saa nagu loomulikuks asjaks, et jõuluaeg on imede aega. Seda tuli meeldivaks teha ka neile, kes jõulud ei uskunud. Neid ju seal ümberkaudu kaolil. Ja see ajavõtmine nüüd, aga tänapäeva ühiskonnas tuleb ju veel teravamalt esile. Meil jätkub aega kõigeks muuks, võib-olla rohkem, pidude pidamiseks ja, ja nii edasi. Aga et minna kiriku juurde ja kirikusse ja olla seal natuke vaikselt oma jumalaga vōi, siis laulda rõõmsaid jõululaule. Igaüks selleni välja ei jõua, see on päris kindel. Kas oled mõnikord mõelnud ka selle peale, miks eestlased käivad jõulukirikus just jõululaupäeval, aga mitte esimesel jõulupühal. Kas tollal sinu lapsepõlvekodus käidi jõulupühal või jõululaupäeval, suudad sa meenutada? Ja meil oli küll niisamuti nagu praegugi jõululaupäeval kirikusse minek. Ja see kuidagi ma mõtlen, ehk seostus natukene jõulusaunas, aga seal 100-ga ette, et siis pidi olema puhas ja puhtad riided seljas, keegi ei läinud ei kirikut narrima ega kristlust narrima, nüüd oma ilpudega. Sealtki oleks midagi nagu kaasuvad tagalaupäev, jah, sul õigus, laupäev oli kodune südamelähedasem kui teised päevad. Nii et jõuludeks ja kirikusse minekuks pidi olema puhas nii ihult kui hingelt. Aga kas see hingeline puhtuse saavutamine ka sai teoks sinu jaoks? Mina ütleksin nii, et see hingeline puhastus kestab. See on nagu üks pidev enesejumalale lähedale toomine sünnib läbi raskuste, aga mõnikord ka lihtsalt sellepärast et ei oska ilma jumalata olla. Küllap see kestab kuni puhtate mõteteni välja. Kas sa võisid sa tollal aimata, et sinu elu viib võõrsile, et sinust saab erialalt reklaamikunstnik, õpetaja, ka keeleõpetaja noortejuht ja et sa lõpuks oma kodumaale tagasi jõuad? Ei võinud, seda ma küll ja öelda ei võinud, ei ette näha ega midagi muud selletaolist. Aga et see nii sündis, see kasvatas minus ühe niisuguse teise usukuma esimene usk, usk jumalasse, siis teine usk oli usk Eestisse. Ma ei tea, kas sa oled kokku sobivad omavahel, aga minul nad sobisid hästi kokku ja ma rääkisin oma poistele kogu aeg. Eesti saab vabaks. Sinu puhul võib siis tõsiselt väita seda, et eestlaste usk jõuluks saame koju, on täide läinud, sest sina oled juba õige, mitmendat jõulusid oma koduses Eestis tagasi jõulupühasid pidamas? Eks ole tore jäänud valetajaks. Eesti sai vabaks. Sul on õigus, täiesti ja menüüd kuulame veel muusikat ja meile laulab sedasama saadeta alustanud ansambel ja me kuulame advendilaulu. Jarade kuulaime, jätkame jõulueelset luterliku tunni saadet Jõulu suusasüdames. Tänane saatekülaline on Endel loo ja mina olen Anti Topplaan. Me kuulsime laulu, mis taliseeruse tulekust Jeruusalemma Jeruusalemmas suures linnas oli Jeesuse vastuvõtjate hulgas erinevaid inimesi. Ühed olid, kes laotosid oma riided ja palmioksad kuningateele kes sõitis Eestis alu seljas linna. Nad andsid talle au, laulsid hosianna Taaveti pojale. Teised olid, kes nii väga rõõmsad ei olnud kes nägid Jeesuses kas oma tõekspidamistele vastukäivat isiksust või koguni konkurenti või rahutuste võimalikku tekitajat. Me võime ütelda, et Jeesuse tee inimesteni ei ole mitte alati väga üheselt selge. See võib mõnikord olla väga pikk. Jeesuse jüngreid ei soovinud ja seda, et ta läheks Jeruusalemma kus teda võisid oodata võimalikud ohud. Ometi läks ta sinna. Läks, et läheks täidekiri. Mis on tema kohta öeldud, et vana testamendi ennustused võiksid täide minna. See on üks oluline osa Jeesuse elust. Jõuludel rajal räägitakse aga Jeesuse sündimisest. Kas Jeesus. On sündinud ainult Petlemmas. Laudas või ka kaljukoopas, nagu mõned pärimused sellest räägivad või ta on ka oodatud meie kodudesse sündimaks meie südametes. See on jõulude ajal alati olnud oluline küsida endalt. Kuidas sulle, Endel tundub, kui pikk on Jeesuse tee? Suust südameni jõulud on meil küll suus mõlguvad meeltes, aga kas nad on leidnud ka teesüdameteni? Ja kui see nii ei ole, siis millised on need takistused sellele teele? Takistusi muidugi on väga erinevaid ja mitmesuguseid aga suus ja südames neid kahte osa või lauta või ka lihtsalt. See inimene kes arvab, et ta suure jutuga jumala juure jõuab ja südame kinniseks jätab see kahtlemata eksib. Aga ta loob endale selle pettepildi. Küllap mina kommetega kaasan asja ära ajada, kuni labaselt öelda. Tõesti ta käib kombel pärast kirikust ta kingi kombel pärast kinki. Nii teevad kõik, nii teen ka mina. Aga kuidas südamega lood sellel samal ajal? Kas süda on avali? Kas ei ole mitte nii sageli, et ka kildugi südamesoojusest edasi anda, teisele on raskem kui mõningaid tühje sõnu öelda. Suus on jõulud sageli, Agas jõuavad südamesse. See on ikkagi selle jõulukingist arusaamise küsimus, kas mitte nii. See jõulukink, mis jumala andis? Nõnda on jumal maailma armastanud, kas ei olnud nii? Ja see kink ei olnud nii kombe pärast. See oli armastuse pärast. Ja selles on selle jõuluimejõud. Selles on vägis. Kui me sinnamaani välja jõuame, siis tunneme äkki, kuidas jõulurahu on nagu loomulik kassi südames. Jõulurõõmu loomulik asi. Ja see tee ei ole nii lihtne. Pärast, et soojuse andmine teisele lugemisele ja ka jumalale on keeruline ettevõte, kas mitte nii ja mõnelegi inimesele käia, et jõuludest aru saada, mis jõulud tegelikult all suur ime. Jõuluime jõua südameni, ütleb üks laulusalm, mida lauldakse samuti jõuluajal. See, millest me täna räägime ja millele mõtleme on räägitud ja mõeldud ka väga südames kõige selle pärast, mis meid jõuluimest lahutab. Ja see on sageli kasuahnus, mis ei suuda ennast taltsutada jõuluajal. See on võib-olla mitte alati kõige õigem eeskuju. Jõulumüükide alustamine juba oktoobrikuus, meie ma siis nagu enne surnute mälestuspüha ja, ja igavikupühapäeva me teame, et Ameerikas ja seda alustatakse juba märksa varem. Samuti. Kõik see, mis seondub müügiga ehk kõik müügiks ka jõuluajal ja miks mitte juba nagu saate alguses mainisid jõuluvanade paraad või miks mitte jõuluvanade jooks mis on juba üsna ka kummalise maiguga, eriti kui mõelda jõulude sisu peale. Kuid oleks huvitav teada, sa oled elanud Kanadas, aga saanud hariduse, akadeemilise hariduse Rootsi kuningriigis ja kuna sina oled reklaamikunstnik ja jõulude eelne aeg on väga palju seotud reklaamiga siis kas sa oskad öelda, milline kultuuriline vahe on nüüd näiteks Rootsis mis eelneb jõuludele? Kõik see, mis siis ka ostmise ja müümisega on seotud ja Ameerikas, et eestlane on rohkem ennast samastanud just Põhjamaadega, eelkõige Rootsiga. Ja samas on väga palju eestlase elamas Ameerikas õppimas ja seal eeskuju mõjutab ka meid, millest oleks meil rohkem õppida. Mis on õige reklaam jõulueelsel ajal, kui seda üldse võiks nii nimetada? Eks see reklaami asi vaevab mind küll, et kui jõuludest kõnelda reklaamis oli vanasti ju palju rohkem pettust kui nüüd. See on kummaline, aga reklaamgi on saanud nagu mingisuguse müksu ribidesse tuleb aususe poole hakata trügima ja seda on ta ka teinud teatud määral. Ja võib-olla ei teadnud, kas meie nüüd peame rohkem sellest lugu, mis Ameerikas välja pakutakse, ma usun, et ei sellepärast eestlane on ju väga tark ja täpne inimene ja samuti on, on kindlasti soomlane, et kui see asi talle ikka kuidagimoodi üle mängitakse, siis temal seda kinki näiteks ostma ei hakka. Kui see paraad mängitaks, siis, siis räägitakse ikka sellest, et no jaa, küll neil on raha, teevad ära, ega see siis veel jõulust midagi ära ei võta. Aga kas Sonny patumaik on juures, eks ole. Mida suurem kink, seda parem. Mida suurem paraad, seda parem. Siis see mõte, mis ma alguses ütlesin, et lihtsuse juurde jäämine on oluline, see on olnud oluline ka väliseestlasele. Ja mõni on saanud päris korraliku õppetunni selle ütleme kinkide ülepakkumisega, kinkide, mingisuguse üle kinkimisega liiga palju, liiga palju. Olete nüüd toredat kullassepaonu, kellega me koos tegime mõndagi. Ja küll tema eriharrastus oli selleks, et osta ja osta oma naisele igasugust kinki hakkas ikka majaga peal ja pärast otse maitsele järele tuli muidugi suvila ja siis suvila juure veel paat ja vahepeal paar autot ja ja kuhu ta siis oma otsaga jõudis? Jumala õnnistused kukkus ära. Inimene jõudis, laotasin välja, naine jalutas minema, ühegi kingiga ei saanud teda ära osta, jalutas minema ja tema abielu läks katki. Karidele. Ka nii on mõnes teises kingis ja abielus. Meil tuleks olla selles suhtes ettevaatlik, ka see ärimees, kes saab kingikava ostjalt ära osta, ei jõua ju kaugele, ta jõuab pankrotini varsti välja, kui ta nii hakkab tegema. Aga aususega võid tõesti jõuda. Ikka tuleb seesama küsimus, kuidas siis on, kas oleme ausad? Jõu suhtes oleme ausad. Kas oli ikka nii, et armastus oli esikohal kinki armastus? Kumb siis enne peaks tulema, kumb pärast? Täiesti hea küsimus, mina paneksin paari sync'i armastus, armastuse kink. Aga mitte kingiarmastus selles pahas mõttes. Armastuse kink jah, käsikäes kui pius tingimata peab valima, siis armastus eelkõige. Ja seeria armastus selle järgi kink. Aga laste juures mees on raske seda lahutada, eks ole, seal peame mõtlema nii et, et see on armastuse Kent, mis me lapsele anname. No miks mitte siis laiendada seda armastust, armastuse, kingi, mõtet ja Viiesega mujal Kristuseni välja. Ta ei ole veel siiamaani ühtegi inimest maailmas petnud. Ja õppetut, mis. Kui ma nüüd õieti aru sain, siis sa viitasid sellele, et ka reklaam on teatud piirideni petmine. Kas seis on õige jõulude-eelsel väga palju reklaamida? Meie mõtlemisel on veel võõras, jõulud on meil kümmekond aastat olnud rohkem au sees, kuigi ka varematel aegadel ei olnud ju mingit reklaami selle ümber. Ei olnud seda advendimüügiperioodi, ometi olid kirikut vaata et rohkemgi rahvast tulvil kui praegu jõulude ajal. Järelikult see jõulusaladus sellisena nagu natukene varjatud kujul oli inimestele palju olulisem kui see, kui praegu juba hakatakse kuu aega varem ühte asja Leyerdama, olgu kas või needsamad jõululaulud, et siis ei olegi enam nii tore või südantsoojendav laulda jõulukirikus püha öö, kui sa oled seda iga päev juba raadiost eelnevalt kuulnud. Seal oli palju ühist reklaamiga. Ülepakkumine reklaamis on täpselt sama nagu ülepakkumine nendes jõulumeeleoludes kommertsiaalne ülepakkumine. See on täpselt nii ja sellest peab hoiduma. Niisiis eelkõige jõuludega sobiks kuu, tagasihoidliku see lihtsus ja ausus. Kõigele kommertsiaalsele vastukaaluks lihtne lihtne, mis on kulda väärt? Sellelt mõttelt me läheme taas muusika juurde ja kuulame laulu, mis räägib lapse palvest. Kui laps, palun. Et jumala õnnistaks tervet maailma, mõtleks nii oma kodumaale kui ka kaugele rahva hõimule näiteks Aafrikas või Ameerikas. Eesti luterlik tund. Kuulsime laulu õnnista kogu maailma. Me oleme jõudnud tänase saate viimase lõigu nii ja selle tõdemuseni, et jõulud ja omakasupüüdlikkus ei sobi mitte kuidagi kokku. Isegi mitte see, kui me kingitusi teeme. Teatud tagamõttega teenida välja armastust selle kingitusega. Armastus on alati, kui ta oma ehtsuses meid kohtab. Teenimatu. Ja jõuluime, mis seisneb teenimatus armastuses on vastse suurim kingitus, mida me võime vastu võtta ka jõuluajalt ja mida võime pakkuda teistele. Kuid kuidas sulle endal? Kui sa mõtled nüüd sellele lähedamale jõuluajale, mis sulle silmadeta tõuseb? Kui sa mõtled teenimatule armastusele, lapsemeelsele, armastusele, eks ikka kõigepealt laps, see laps, kes vaev veel rikutud, ei, mitte millegist. Ja neid lapsi on meil palju sojaavale südamega meile vaja kaugele minna, me läheme kas või Kuressaare traditsioonilise kuusepuu juure maailma pika ja lastele kindlasti imestust äratav ana. Sinna tulevad nad kokku, neile meeldib see, et tuua oma väikene kuuseehe ja riputada see kuusejuurega. Võtame need ehted hetkeks ja siis tuleb meile kohe selgeks, kus on armastus ja kus on kink. See ehe on ju tehtud väga lihtsast materjalist paberist sageli aga ta on pandud sinna täiesti jõulusüdamega. Ja nüüd, kui me sellesama võtaksime ja viiksime oma täiskasvanuta igapäevasesse ellu, siis tuleb ju selgeks, et meie ei või mõelda, kapten, nii, mida kinkida, mida kinkida, see on kallis, liiga kallis, liiga kallis. Laps tuletab meelde oma sooja südamega, et ka lihtsaid kinke on jõuluajal olemas. Imelihtsaid. Ja üks nendest on kindlasti. Et meelde tuleks käsi kokku panna, kui ei jõua sõbrale kinki osta. Küllap aitab see ikka soojas, saame ka käed kokku panna ja paluda öelda väike eestpalve oma sõbra eest, kellel on raske, kas hingeliselt või füüsiliselt. Aga see on ju kõige kaunim jõulukink, mida võiks anda, kas mitte nii. Ja kui siis mõelda seda, et noh see oli ju see 2000 aastat tagasi, see oli ju imede aeg ja imedee just imede mitmuses. Siis mõelge selle peale, et seal ei olnud võimalik seda, see oli juhus, mis juus, mitu juust, kõik olid kobaras koos. Kuidas see kõik olid juhused või naeruväärne, täiesti naeru väärne. See oli armastuse king kõige suuremas mõõdus. Järelikult, kui me siis ise ka sedamoodi Heinkide tahame siis ongi majandusele äärmiselt lihtsad südamega, mitte suuga. Ainult nii. Sind kuulates tuleb mulle seoses Kuusega meelde Oskar Lutsu ekraniseering filmist kevade tema romaanist, kus Arno ja Teele pilgud kohtuvad tegelikult ju jõulukuuse juures, kuigi filmis ei mainita seda, et on tegu jõuluajaga. Kuidas lible läheb kella ja tunneb rõõmu sellest, et ta on oma ametikoha säilitanud ja sealt jõulupuu pealt ei paista muud kui ainult piparkoogid. Aga selle taga ja selle sees on midagi, mis paneb südame helisema. Ja tolle Arno südames on helisenud üks heli, mida on mõistnud tema õpetaja ja õpetaja kahju kinkida ära oma töövahend oma viiul. Sellele poisile, kelle südames heliseb üks imeline helin Võiks öelda, et ka täna ei ole sellised imed otsa saanud, kui ma ainult oskaksime kuulata. Oskaksime näha ja tähele panna seda, kuidas Meie südamed tahaksid kaasa heliseda. Jõuluimele. Jõuluaeg ei ole ju tegelikult mitte ainult kalendriaasta üks periood, vaid kas ei ole nii, et see on otsekui kogu aeg meiega kaasas. Kui me räägime jõuluarmust jumalalt saadavast armust siis on see palju kauem kestev kui ainult jõuluajal. See on ju igavene. Kahtlemata on igavene ja imelik küll, et me näiteks vähmad ärimaailmas mõnda õnnestumist nimetame sõnaga õnn, mul oli õnne Mulleli, seda ja teist ja kolmandat ikka läheb õnne alla. Aga see õnn on tegelikult ju armastus. See on ime. See on armastuse ime. Et sul läks äritegevuses hästi. Ütle aitäh. Püüa ikka tänada. Meil oligi see asi ju niimoodi, et kui meil see suur vabadus tuli, mõelge ikka kaks korda ühele riigile. Lähiajaloos tuli vabadus. Ja küll me siis tänasime. Siis ei olnud tänu andmiseks mingit erilist põhjust vaja otsida. Need põhjused olid kõik seal, kuhu rahvas tänas, tänas südamest. Tänamist võib ka väga kergesti unustada. Kui me nüüd räägime looja annist, et andis meile vabaduse, veretu vabaduse, siis kipub niimoodi tulema. No aga me oleme juba kord tänavustest, aitab küll. Mis lippu lehvitamas sellele on vaja on, mis tänu levitamist siin enam vaja on? Ei ole nii, armsad sõbrad, ei ole ju nii, tänu peab kestma ja kestnud mitte ainult mingisuguse vahetuskaubana vaid sellena, et tänu see vabadus on seda väärt. Et jõulukink on seda väärt. Sellepärast on tänu ka omal kohal. Ja kui võtta sedasama Ameerika mandrit, kus ju juba novembrikuus peeti ühte väga olulist püha, nimelt tänupüha. Ja see tänupüha on saanud alguse sellest, kuidas omaaegsed väljarändajad suutsid elama jääda, suutsid vastu võtta kohalike elanike poolt pakutud nõuannet vilja kasvatamisel, maisi kasvatamisel jäid ellu ja pärast seda viljad nende kohalikega jagasid. Ja alles hiljem tulid repressioonid, mis olid suunatud kohalike vastu ja nagu me Ameerika ajaloos seda teame. Aga miks naat, selle tänu pühak kõige kesksem osa, see ei ole mitte midagi muud kui tänupüha hani. Ja, ja, ja hane tõttu on avatud ka telefonid 130 kodulehekülge internetis, nii nagu me oleme sellest kuulnud. Kuid sageli selt tänu kipub, kipub ununema, et kui niikaua kui kõht on tühi. Nii kaua me oleme valmis tänama ja täname ka, kui kõht saab täis, aga kui ta juba mitu korda täis saab, siis ununeb tänu ära. Täpselt nii see ongi ja me oleme ju inimesed, kõik ja inimesed on, on nõrgad tänu ütlemise osas. Aga seda võiks siiski harjutada, alguses tuleb, kukub väga nigel välja küll aga, aga kui süda kaasa lööb, tead, siis siis tuleb pesuehtsaks päris. Ja see rõõm mis sellega kaasas inimese südamesse tuleb. Eks see olegi ju see jõulurõõm igavene mis ei lõpe kunagi ära. Sellega on tore elada. See jätab meid maha vahepeal ikka aitäh ka, ütleme. Tõepoolest, see ei lõpe kunagi ära, pigem on sellega nii, et kui me anname, siis see kasvab. Ja kui me anname heast südamest tänulikkus südamest, siis ei ole sellel lõpp. Kahjuks on aga lõpp meie saatele üsna pea ja kui nüüd et mõtet kokku võtta, siis võiks öelda, et kui me läheme vastava jõuludele tänuliku südamega selle eest, mis meil on. Ja kui me oleme ustavad selles, mis meil on, siis. Me võime saada ka rohkem, kui me oskame, tänad. Kui me ei oska tänada ja tänu unustame, siis me kaotame otse kui midagi iseendast, kaotame selle inimeseks olemise õnne. Ja sellesama anni, mida oleme kord ise võinud vastu võtta, mida oleme lapsemeelselt kunagi kas jõulukaardina või mõne väikese kingitusena kinkinud nendele, kellest meie oleme palju pidanud. Nii nagu Meie vanarahvalauluski, mis on nüüd uuesti hakatud laulma, on selline salm looja võtta, õnne anda, hoia meie koduranda. Kui meil selliseid laule tänulikkus südamest oleks rohkem, et me ainult ei hooplex sellega, mida me oleme iseenesest, vaid sellest kiit, läksime, mida me võime olla jumala armust. Ja on hea, kui sõber on kõrval. Kas mitte nii? Ei ole minulgi elus olnud midagi paremat, kui siis just kus on kõik võimalused nagu ära kadunud oma meelest. Ja ma mäletan täpselt seda õhtut, kui oli olnud raha seal Soomemaal olles näiteks ei ole raha mitte ühtegi senti enam pangal ja mitte ei oska ette kujutada, tööd ka ei olnud muidugi. Ja kuidas sa siis järgmisel päeval elada saad? Ja kas teate, mis juhtus? Huvitav, keegi helistas otsemaid telefonis sellel õhtul juba ja küsis, et ma olen kuulude, annate inglise keele tunde. Et mul oleks hädasti vaja, kas ma saan juba tulla täna õhtul? Ja ta tuli ja maksis raha 10 tundi ette? Noh, kuulge, kui siis on nii, et kust see palve tulemus on, siis see oli kõige ilmsem, et seal oli jumala ise oma aitava käega kõrval. Sellepärast ei tohiks jumalat ja Jeesus Kristus kuidagi unustada ära suurpäeval Jeesuse sünnipäeval elame armastuses, oleme kindlad selles, et me ei ole üksi. Ja siis on hea olla kogu jõulumeeleoluga kogu aasta. Selle hea sooviga tahamegi oma tänast saadet lõpetada. Lõpetada lauluga tule rahuvaim, tule meie vaesesse südamesse ja teese rikkaks, rikkaks sinule, rikkaks ligimesele ja oma kodumaale. Soovime kõigile kuulajatele sedasama jumala rahu. Lõppevasse saatetunnis vestlesid jõuludest kodust ja kodumaast Endel loo ja Anti Toplan. Helipuldis oli Külli tüli. Kui teil on kuuldu kohta oma mõtteid või arvamusi on need oodatud luterliku tunni aadressil kiriku plats kolm või telefonil kuus 314 311. Täna kuuldud muusika on valitud plaadilt, sina oled haamon, Valo, sina oled hommikuvalgus. Soovin kuulajatele rahuliku õhtu jätku rõõmu, lootust ja armastust saabuvateks jõuludeks. Eesti luterlik tund.