Eesti luterlik tund. Tere, hea kuulaja. Eesti luterliku tunni vahendusel jõuab täna sinuni juba kuues saade sarjast sõnadest sõnumini. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, Marko Tiitus ja saate tehniline teostus on Külli tüli poolt. Ma olen tänasele saatele pealkirjaks pannud Jeesus, Naats, arretlane õpetaja, rändjutlustaja ja imearst. Me tahaksime rääkida Jeesuse elust ja tegevusest. Kogu uut testamenti läbib punase niidina küsimus Jeesuse identiteedist, sellest, kes seesinane siis ikkagi olla. Matteuse evangeeliumi kuueteistkümnendas peatükis jutustatakse, et Jeesus küsib kord ise oma jüngritele kelle ütlevad inimesed inimese poja siis Jeesuse enda olevat jüngrid vastavad. Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohvet teist. Ja siis küsib Jeesus jüngritele. Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat? Ja Siimon Peetrus vastab, sina oled messias ehk kreeka keeli kristus. Elusa jumala poeg. Jeesus vastab siis Siimon Peetrusele. Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu isa, kes on taevas. Mina aga ütlen sulle, sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku ja põrgu väravad ei saa sellest jagu. Kummatigi ei ole kalju, millel seisab ristikirik, mitte Siimon Peetruse isik või temale antud meelevald. Selleks kaljuks on pigemini tunnistus, mille Peetrus siin teiste eest välja ütleb. Tunnistus Jeesusest kui Messijast ja elusa jumala pojast. Küsimus ei ole selles, missugune tiitel on Jeesusele kõige meelepärasem. Me teame, et igasugune nimepanek või nimetamine on ühtlasi ka sildi külge kleepimine on lahterdamine mingisse meile tuttavasse kategooriasse. Aga Jeesus elusa jumala poeg ei mahu ühegi inimliku kategooria alla. Temas oli jooni mis lubavad pidada teda küll prohvetiks teiste omaaegsete prohvetite hulgas. Ta tegi tegusid, mis võivad liigitada teda imearstide hulka. Kindlasti teda oli juudi õpetaja või rabi kes kogus enda ümbersalga õpilasi ehk jüngreid ja andis neile edasi jumalariigi saladusi. Aga ühtlasi oli ta ka midagi mõõtmatult rohkemat. Me ei saa Jeesusest õiget ja täiuslikku pilti ka siis kui püüame liita tervikuks kõik need jooned, mis meie arvates sobiksid tema elu ja tegevust kirjeldama. Viimaselt on nõnda nagu Jeesus ise Peetrusele ütleb, et tema olemust ei saa ilmutada liha ja veri mitte miski siit maailmast. Seda saab ilmutada ainuüksi isa, kes on taevas. Jeesuseni jõudmine ja tema olemuse taipamine eeldab ususilmi ja nende silmade avamist jumala poolt. Kui me loeme uut testamenti, kui me loeme evangeeliumi siis tasub ikka ja jälle meeles pidada seda, et need ei ole biograafiad. Tänapäevases mõttes ei ole Jeesuse kur riculum, viited sellised nagu meie neid mõnele töökohale kandideerides peame esitama. Nad ei ole ka ajaloolised jutustused. Kõik, mida Jeesuse kohta räägitakse olgu tema imetegudest tema tervendamistest tema õpetussõnadest on vaid sündmused, mis püüavad aidata meil mõista, milleks ta siis ikkagi tuli. Ja kes olid need inimesed, kellele tal oli midagi pakkuda ja kes temaga kokku puutudes korraga hakkasid nägema kaugemale ja kõrgemale. Senisest. Evangeeliumid ei anna meile süstemaatiliselt liigendatud teoreetilist õpetust. Nad ei kasuta hilisemast dioloogiast pärit abstraktseid mõisteid Jeesuse kohta. Näiteks transententne kontoloogiline absoluut või midagi muud säärast. Evangeeliumid on ikkagi kirjeldused aga mitte kiretud ja objektiivsed reportaažid vaid ilmutuslike sündmuste kirjeldused. Meile räägitakse Jeesuse tegudest ja sõnadest läbi vastuvõtjate ja kogejate prisma. Räägitakse nendest hetkedest nendest kontaktidest Jeesuse ja Palestiina talupoegade vahel mis tõepoolest muutsid inimesi mis panid neid iseennast maailma jumalat nägema. Senisest erinevalt. Alates 18.-st sajandist on piibliuurimise puhul hakatud rakendama ajalooliskriitilist meetodit. Ja selle tulemusena kerkis esile küsimus ajaloolisest Jeesusest. See tähendab seda, et eriti just 19. sajandil mil protestantlikud teoloogid kaugenesid kirikust muutusid kirikust sõltumatuks hakkasid peaaegu kõiges, mida uus testament Jeesuse kohta kirjutab, nägema just jüngrite ja kiriku hilisemat õpetust. Ja sellele toetudes püüdsid nad välja selgitada, mis siis tegelikult olla võis kes tegelikult võis olla ajalooline Jeesus. Need mehed püüdsid eristada ühelt poolt ajalooliselt tõelisi ja objektiivselt kindlakstehtavaid sündmusi ja teiselt poolt kiriku jalg koguduse lisandeid, interpretatsiooni ja tõlgendusi. Aga seegi tee on jäänud tupikuks ei ole kuhugi välja viinud. Sest ega meil ei ole Kuuele Testamendile lisaks kuigi palju ajaloolise dokument, et mis meile Jeesuse olemust avaksid? Jah, mõned esimesel sajandil elanud Rooma ajaloolased on niisuguse mehe olemasolu ja tema nime maininud mis annab meile küll kinnitust sellest, et Jeesus ei ole väljamõeldis ega legend, vaid tõeliselt elanud reaalne isik. Ka teisel ja kolmandal sajandil elanud juudi rabid kirjutavad Jeesusest Nemad siis küll pigemini pahatahtlikkus ja iroonilises toonis nimetades teda küll Iisraeli eksi õpetajaks küll Mirjami ehk Maarja ja tundmatu Rooma sõduri vallaslapseks ja nõnda edasi. Kuigi pahatahtlikud kinnitavad needki väited Jeesuse aja loolisust, tema reaalset olemasolu. Aga kui tahame teada saada, kes Jeesus oli ja miks on tema mõju maailma ajaloos olnud nii mõõtmatult suur et veel 2000 aastat hiljem leiavad inimesed temas oma elule uue sihi ja mõtte siis ei jää meil muud üle, kui võtta ette matk uue testamendi radadel ja kõndida seda teed, mille on jalge alla võtnud lugematud enne meid. Ja küllap ka pärast meid. Vist on omajagu õigust Jaan Kaplinskile kes ühes oma essees ütleb, et ehk just selleks tuli Jeesus siia maailma. Ehk just selleks sai jumal inimeseks, et meil oleks ja jääks üks vastamata küsimus. See aga ei tähenda, et me peaksime olema pimeduses kobajad. Et meie usk oleks absurdne ja mõistusele vastanduv vaid seda, et ükski sõna ükski teooria, ükski kirjeldus, ükski tiitel Jeesuse kohta ei ole ega saa olla lõplik. Kõik, mida me öelda ja kuulutada võime, on vaid viitamine midagi, mis võib julgustada meid astumast ühtainust, sammukest edasi, kõndimaks edasi oma teed otsingute ja leidmise poole. Johannese evangeeliumi esimeses peatükis on tähelepanu vääriv lugu sellest, kuidas Jeesus kutsub oma esimesed jüngrid. Ta leiab Filippuse ja ütleb talle, järgne mulle. Ja Filippus ilma ühegi küsimuse ühegi kahtluse või kõhkluseta. Järgneb Jeesusele saab tema jüngriks. Nüüd aga leiab tellipus omakorda nato Naili jagab temagi häid uudiseid. Me oleme leidnud tema, kellest muuseas on kirjutanud seaduses ja prohvetid Jeesuse Joosepi poja Naatsaretist. NATO nael on aga hoopis teisest puust mees. Ja tema küsib kõheldes kaheldes skepsis noodiga hääles. Mis võib küll Naatsaretist head tulla. Filippus aga ei hakka tõestama. Ei hakka seletusi jagama. Rääkima sellest, et võid küll Naatsaretist palju head tulla vaid ta ütleb kaks sõna. Tule ja vaata. Need on julgustavad sõnad, mis ei võta meilt ära otsimise vabadust ja leidmise rõõmu. Võib-olla võib kogu ristiusu ja uue testamendi kuulutust maailmale võtta kokku nendesse kahesse sõnasse. Tule ja vaata. Jeesuse lapsepõlvest ja noorusest me teame üsna vähe. Ta elas ja kasvas üles Galilea Naatsaretis, Joosepi ja Maarja perekonnas. Kui Joosepit on kristlikus kirjanduses nimetatud puusepaks Jeesust puusepa pojaks siis ei ole see päris täpne. Kreekakeelne sõna arhitekt on ei tähenda kitsalt höövli ja saega töötavat tislerit vaid pigem ehitusmeistrit või pisiettevõtjat. Kõigi nelja evangeeliumi peale on vaid üksainus lugu, mis kõneleb Jeesusest lapsena. See on Luuka evangeeliumi teises peatükis olev jutustus 12 aastasest Jeesusest templis. Seal lähevad Joosep ja Maarja paasapühadeks Jeruusalemma templisse palverännakule. Tagasiteel aga märkavad nad, et Jeesus on kadunud, pöörduvad tagasi ja leiavad templist Õpetajate rabide keskel istumas, neid kuulamas ja küsitlemas. Aimu, et Jeesus kasvas juudi vagaduse õhkkonnas. Palverännak Jeruusalemma oli suurtel pühadel kohustuslik vaid neile, kes ei elanud pealinnast kaugemal. Kui ühe päeva teekond. Galilei Ast kulus Jeruusalemma matkamiseks küll vähemalt kolm päeva. Joosep ja Maarja aga võtavad selle teekonna siiski jalge alla. Ja kolmeteistaastasena võeti juudipoisslaps vastu täismeeste hulka ning ta pidi hakkama täitma kõiki usulisi kohustusi ja kombetalitusi. Siis reeglina võeti poiss juba 12 aastasena Jeruusalemma palverännakule kaasa. Niisiis sündis ka Jeesusega. Jeesuse niinimetatud varjatud eluaastad. Need aastad, millest uues testamendis leiduvad evangeeliumit, midagi ei kõnele on andnud ainest paljudele fantaasiarikastele lugudele ja spekulatsioonidelegi. Alates teisest sajandist hakkasid levima niinimetatud pseudoepigraafilised evangeeliumid. Need, mis olid kirjutatud küll märksa hiljem apostlite eluajast, aga mis varustati mõne apostli nimega. Neis, jutustatakse imeküllaseid lugusid Jeesuse lapsepõlvest ja noorusaastatest. Samal ajal kui teadlased tegelevad uue testamendi käsikirjade uurimise ja võrdlemisega. Seda teadusharu nimetatakse teoloogias, teksti kriitikaks tuleb aga iga natukese aja tagant keegi lagedale niinimetatud avastusega. Keegi on jälle leidnud seni täiesti tundmatu muistse üriku, mis tõestab, et Jeesus on nende varjatud aastate jooksul olnud Kumraani vennaskonnas rännanud Egiptusesse või isegi Tiibetisse. Loomulikult on tegemist teadlike või teadmatute võltsingutega. Kuna aga inimesi lummab alati kõik see, mille ümber suudetakse tekitada salapärasuse oreool on niisugused avastused jutumärkides sensatsiooniallikaks. Ja uus religioossed liikumised saavad taasluua mõne uue versiooni Jeesusest. Näete, kirik on sellest aastasadu vaikinud. Meiega toome nüüd tõe päevavalgele. Kujaga evangeeliumid vaikivad siis sellepärast, et nendest aastatest ei ole midagi erilist kõnelda. Ilmselt veetis Jeesus oma lapsepõlve ja nooruse täpselt nii nagu kõik teised juudi noorukid elades igapäevast elu, tehes tööd luuka evangeeliumi teises peatükis öeldaksegi, et Jeesus edenes tarkuselt ja kasvult ja armult jumala ja inimeste juures. Tõenäoliselt ei erinenud ta väliselt millegi poolest oma eakaaslastest. Kui evangeeliumid Emaali meile üksikasjaliku Jeesuse portree tega kirjelda tema välimust siis saab ainus loogiline järeldus olla, et ka väliselt oli ta üsna sarnane kõigile teistele juudimeestele. Siin ei olnud midagi esileküündivad või silmapaistvat, mida oleks tulnud hakata spetsiaalselt kirjeldama. Avalikku tegevust alustas Jeesus oma elukohas Galileas ja selle ümbruses. Galilea oli Palestiina põhjapoolne maakond, kus asus ka Jeesuse kodulinn. Naatsaret. Evangelist Luuka andmetel astus Jeesus üles keiser Tiberiuse 15. valitsusaastal. Kuna Tiberius sai peraatoriks oma eelkäija augustuse järel aastal 14 või 15 pärast Kristust siis võis sündida aastal 28 või 29 pärast Kristust. Jeesus astub esile paralleelselt oma eelkäija ristija Johannese ka ja laseb end temal ristida. Jeesuse ristimine Johannese poolt on tekitanud palju küsimusi. Kui Johannese ristimine oli meeleparandus ristimine pattude andeksandmiseks. Kas tähendab see siis seda, et Jeesus oli patune, et teda oli tarvis meelepärast Andrusele suunata ja ristida? Ilmselt ei taha aga need evangeeliumid, teated Jeesuse ristimisest kuidagi lükata ümber uus Testamentliku aru saama Jeesuse patutusest, millele viitab juba Heebrea kiri ja mis on olnud hilisemas dioloogias väga oluline. Pigemini kutsub see lugu esile assotsiatsioone mitmete vana testamendi prohvetite ja jumalameeste kutsumis elamustega kus kellelegi tuleb jumala sõna andes talle nii hästi volitused kui ülesande minna tööle issanda nimel, kuulutada tema tahtmist manitseda ja lohutada, tema nimel rahvast ehitada ja purustada, istutada ja kitkuda. Teadet Jeesuse ristimisest võib võrrelda just nende kutsumis elamustega. Meile öeldakse, et kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, avanes taevas ning püha vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale, kui tuvi ja taevast kostis hääl. Sina oled mu armas poeg, sinust mul on hea meel. Kui me oleme lugenud lapsepõlve lugusid, siis me teame, et Jeesus oli jumala poeg juba ammu enne. Ja ilmselt ei olnud need taevast kostuvad sõnad ka talle endale mingiks uudiseks. Aga ometigi on nad kindlaks märgiks sellest, et nüüd peab ta hakkama tegema seda, milleks ta on siia maailma läkitatud. Et nüüd peab kõikidele, kes temaga kokku puutuvad, avalikuks saama, et ta on tõepoolest jumala volitustega tulnud. Et jumalal on kõigest, mida tema võtab, teha hea meel, et tema ja isa on üks. Nii nagu maailma loomisel oli jumala vaim hõljumas vete kohal. Nii nagu Jeesuse viljastamisel langes püha vaim Maarja peale. Nii nagu kiriku sündimisel nelipühal lõhestasid taevaid tuleleegid ja püha vaim laskus jüngrite peale. Nii on ka siin püha vaimu kohalolu märkimas Jeesuse kuulutuse ja tegevuse algust. Evangeeliumi viies peatükk. Aga sündis, kui Jeesus seisis geneetsareti järve ääres ja rahvas tema juurde trügis, jumalasõna kuulama. Et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist lahkunud ja loputasid võrke. Astunud paati, mis oli Siimon. Aperalt palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale aerutada. Ning ta istus maha ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lakkas kõnelemast, sõnastas iimonale aeruta sügavale hale ja laske oma võrgud vette. Loomuse katseks. Siimon kostis talle. Õpetaja. Me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud. Aga sinu sõna peale? Ma lasen võrgud vette. Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad ilmatu hulga kalu, nii et nende võrgud kippusid rebenema. Ja nad viipasid oma Seltsilistele teises paadis, et need tuleksid neile. P, ja need tulid ja nad täitsid mõlemad paadid. Nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi langes ta maha Jeesusele. Põlvede ette ja ütles Mine minu juurest ära, issand sest ma olen patune mees. Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga kala loomuse pärast, mille nad olid püüdnud. See oli ka Sebedeus, poegade Jaakobuse ja Johannese ka kes oli Simona kaasosanikud. Ja Jeesus ütles Siimanale. Ära karda. Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi. Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha. Järgnesid talle. Eesti luterlik tund. Me kuulsime, kuidas Jeesus kutsub oma esimesed jüngrid. Sõna jõnger tuleb eesti keelde keskalamsaksa keelest. Sõna-sõnalt tähendab ta paremat siis kellelegi nooremat või vähemat venda või kaaslast. Praegu on jõnger eelkõige kellelegi poolehoidja või järgija. Vastav kreekakeelne sõna Mathertees. Nagu Ladinandistsiipulus tähendab tegelikult õpilast soome keeles öeldaksegi jüngri kohta. Hobedus lapsi. Doktor Evald Saag on soovitanud. Aga jüngri asendada üliõpilasega. Häda on selles, et tänapäevases kontekstis on mõistete õpilane ja üliõpilane puhul esmane see, mida keegi õpib. Antiik rajal oli aga magnettees või jõnger eeskätt kellelegi õpilane. Mis tahes teadmiste ja oskuste omandamine oli protsess, mis ennekõike eeldas õpetaja ja õpilase vahelist isiklikku suhet. Õpilast ei saanud olla õpetajata ja vastupidi, igat üht kell oli õpetaja, võis hüüda, õpilaseks või jüngriks. Ka siis, kui õpilane valis endale õpetaja ei olnud antiik-kreeka kultuuriruumis nendevaheline suhe kunagi demokraatlik. See tähendab, et jünger ei olnud lihtsalt õpetaja, mõttekaaslane või tema sõpruskonda kuuluv inimene. Õpetaja oli ekspert ja tema professionaalsusel põhinev autoriteet oli selleks teguriks, millel tegelikult rajanes kogu õpiprotsess. Sedasama õpilase sõltuvust õpetajast me võime näha ka Jeesuse ja tema jüngrite puhul. Vaheks jääb siiski see, et Jeesuse meelevald ei olnud puhtformaalne ega rajanenud ta teadmistel vaid eelkõige tema isiku ja missiooni ainukordsusel. Uues testamendis nimetatakse Jeesust korduvalt Rabiks ehk õpetajaks. Maailmas oli rabi inimene, kes aastaid oli õppinud ja uurinud Toorat ehk Moosese seadust ning toora edasiandmine koos tõlgenduste ja kommentaaridega oli iga rabi esmane Jaustavaim kohustus. Õppimine ise oli aga sootuks erinev tänapäevastest, kuulidest või ülikoolidest kus õpilased ja üliõpilased tulevad loengusse avavad konspektid, kirjutavad üles seda, mida professor või õpetaja neile räägib esitavad küsimusi ning mõne aja pärast peavad sooritama kontrolltöö või eksamiõpilane pidi koos Rabiga veetma mitmeid aastaid pima ka praktilistest elusituatsioonidest jälgima, kuidas õpetaja pühakirja põhjal lahendab üht või teist tüliküsimust või konkreetset kaasust kuidas ta tõlgendab üht või teist salmi Toorast ehk Moosese seadusest. Ning sedagi, kuidas ta käitub igapäevases elus. Nii oli juudi maailmas nagu mujalgi idamaades väga oluline just õpetaja isik mille kaudu ja mille läbiõpetust edasi anti. Üsna sarnane oli lugu ka Jeesuse ja tema jüngrite puhul. Kuid siiski erines Jeesus mitmeski mõttes kõigist teistest kaasaegsed tõstrabidest. Kõigepealt rabi õpilaseks hakkas inimene omaenese initsiatiivil. Jeesuse jüngriks sai aga ainult see, keda Jeesus iseendaga kutsus. Jeesuse kutse on jõngerluse vältimatu tingimus. Keegi ei saa jüngriks hakata lihtsalt omaenesevalikute või otsuste põhjal. Johannese evangeeliumi viieteistkümnendas peatükis ütleb Jeesus ise oma jüngritele. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Jeesuse jünger konnas oli ka rabiinliku kooli üldine atmosfäär, kuhu kuulusid kõiksugu viimistletud memotehnikad ja pikad aastad täis pingsat ja süstemaatilist õppimist. Võõras. Jeesuse õpilaseks olemine ei tähendanud eeskätt intellektuaalsete teadmiste omandamist vaid õpetajaga samastumist, tema saatuse jagamist tema elus, emissioonis osalemist. Jünger pidi Jeesusega minema kaasa ja ta ei tohtinud tagasi kohkuda isegi siis, kui tuli koos temaga või tema eeskujul kannatada ja surra. See eeldas tingimatut, usaldust iseenda andmist õpetaja kätesse ja teiselt poolt kuulekust temale. Ei tea täpselt, kui palju oli Jeesusel jüngreid. Päris kindlasti oli neid rohkem kui 12. Aga küsimus on ka selles, kuidas jüngri staatust määratleda. Kohati oli Jeesust kuulamas ja teda ta rännakutel saatmas ilmselt päris palju inimesi. Nende arv võis ulatuda sadadesse. Ja teiselt poolt ei olnud kaugeltki igaüks, kes teda mõneks tunniks või ka mõneks päevaks kuulama jäi temalt oma ihuhädadele abi sai või koos rahvasummaga. Talle järgnes seetõttu veel tema jünger. Evangeeliumides kõneldakse 12-st jõngrist. Nemad moodustasid ilmselt kitsama ringi ehk jõngerkonna tuumiku. 12 on piiberlikus kontekstis püha arv ja viitab 12-le Iisraeli suguharule. Samas räägitakse evangeeliumides aga ka 72-st jõngrist. Mõnikord on mõiste jünger aga Kristusesse, uskuja või kristlase sünonüümiks. Igal juhul tähendab Jeesuse jüngriks saamine temale järgnemine kõigi olemasolevate sidemete lahtirebimist ja uuele meelevallale Jeesuse meelevallale alistumist. Korduvalt rõhutatakse, et kui Jeesus kedagi endaga kaasa kutsus, jättis too kõik sinnapaika. Nii nagu Peetrus oma paadi ja võrgud. Ja läks. Esimeste kristlaste Jeesuse jüngrite jaoks olid sellel küllaltki praktilised tagajärjed. Nad rändasid koos õpetajaga, läksid temaga kaasa sinna, kuhu too minema pidi. Nad jagasid tema ebakindlat ja ohtlikku eluviisi. Meile jutustatakse evangeeliumides, et nad elatusid annetustest. Jeesuse nõudel pidid nad loobuma mistahes püüetest, kindlustada oma tulevikku. Jeesusel kui rändaval jutlustajal õpetajal prohvetid ei olnud kindlat kodu. Ja kui luuka evangeeliumi üheksandas peatükis ütleb keegi mees, soovides saada jüngriks, ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid siis on Jeesuse vastus veelgi radikaalsem sellest küsimusest. Ta ütleb, inimese pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna. Aga Jeesus ei ole oma jüngritele mitte ainult õpetajaks, vaid ka eeskujuks. Muidugi ei tähenda see niivõrd ta üksikute tegude matkimist või jäljendamist kui just seda, et Jeesus püüab omadele anda sedasama meelt mis on tal endal. Ta tahab suunata jüngrite mõtted ja südamed täielikult saabuva juba nende keskel oleva jumala kuningriigi poole. Mille põhjal valis Jeesus oma jüngreid meile, ei öelda neid kriteeriume. Ega ei saagi päris täpselt väita, et need kriteeriumid üldse eksisteerisid. Igal juhul ei kujutata evangeeliumides jüngreid kusagil mingite eksimatute ja veatute usukangelastena. Vastupidi korduvalt mainitakse nende mõistmatust ja taipamatust. Eriti siis, kui Jeesus viitab oma eelseisvatele, kannatustele ja ristisurmale. On juttu sellest, et nad tülitsevad omavahel, vaidlevad selle üle, kes on suurem, kes väiksem. Me näeme mitmeid inimlikke, võib-olla liigagi inimlikke jooni nende juures. Võib-olla oli siiski määrav see, et tegemist oli inimestega, kes vajasid uueks saamist ja kes olid nõus kõik jätma kõik panema maha selle nimel, et olla avatud jumala kuningriigile. Et järgneda Jeesusele sinna, kuhu tema tahab neid viia. Selle võtavad kokku Peetruse sõnad Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis. Issand, kelle juurde me läheme. Sinul on igavese elu sõnad teisisõnu jüngriks olemisele, nii nagu ka kogu kristlusele ei ole olemas alternatiivi. Inimene, kes on Jeesuse järel läinud ei saa hakata arutama ja võrdlema, kas mõni teine maailmavaade, mõni teine eluviis või mõni teine usk oleks ehk parem või tulusam. Ta on läinud ja tundnud, et siin on midagi, mille juures ei ole võimalik ära minna. Aga kuhu viis Jeesuse-d ja koos temaga kadajüngrite tee. Jeesus oli rändjutlustaja. Ta liikus külast külla ja linnast linna õpetades ja tehes haigeid terveks. Aga see ei olnud sihitu liikumine vaid juba päris algusest peale oli ta teel kindel siht. Ja selleks sihiks oli Jeruusalemm. Teisisõnu kogu Jeesuse maisel missioonile tegevusel oli väga kindel geograafiline. Veelgi täpsemalt öeldes, bioloogiline perspektiiv. Luuka evangeeliumi kolmeteistkümnendas peatükis ütleb Jeesus ise. Ma pean rändama veel täna ja homme ja tunahomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeesus teab algusest peale, kuhu ta tee viib. Et ta läheb Jeruusalemma surema. Et antakse seal patuste kätte, piitsutatakse ja hukatakse. Ja sedagi, et ta tõuseb kolmandal päeval jälle üles. Jüngrid ei tea seda veel ei taha või ei suuda taibata. Aga see on üks asi ja võib-olla kõige olulisem, mida nad koos õpetajaga rännates peavad õppima. Markuse evangeeliumi teine peatükk. Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma alati kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Jeesus kõneles neile jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde kandes halvatut. Ja rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale. Võtsid nad katuse, sealt kohalt lahti, kus ta oli ja uuristanud augu lasksid alla voodi, millel halvad tulemas. Nende usku nähes ütleb Jeesus halvatule. Poeg. Sinu patud on sulle andeks antud. Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes arutlesid oma südames. Mis seesinane räägib, nõnda? Ta tõotab jumalat. Kes muu saab papp andeks anda, kui jumal üksi? Jeesus aga taipas kohe oma vaimus, et nood nõnda arutlevad endamisi ja ta ütles neile. Mis te seda arutlete oma südames kumb on halb? Sam kas öelda halvatule, sinu patud on andeks antud või öelda, talle tõuseb püsti, võta oma voodi ja kõnni. Aga et te teaksite? Et inimesepojal on meelevald patte andeks anda, maa? Ta ütleb halvatule. Sinule ma ütlen. Tõuse püsti, võta oma voodi ja mine koju. Ja sedamaid tõusis too püsti, võttis oma voodi ja väljus kõigi silma all. Nii et kõik hammeldusid ja ülistasid jumalat öeldes. Sellist asja pole me eluilmaski näinud. Igaüks, kes Jeesusest midagigi kuulnud on teab, et ta oli mees, kes tegi imesid. Matteuse evangeeliumi neljandas peatükis iseloomustatakse Jeesuse tegevuse esimest perioodi Galilea perioodi nõnda. Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sõnagoogides jutlustades rõõmusõnumit, kuningriigist ning tehes terveks igasugust tõbe ja igasugust vigasust rahva seas. Ja kuuldus Jeesusest levis üle kogu Süüria ja tema juurde toodi kõik, kes põdesid mitmesuguseid tõbesid ja olid piinade käes ja kurjast vaimust vaevatud ja langetõbised ja halvatud. Ning tema tegi nad terveks. Jeesusega käisid kaasas suured rahvahulgad Galilejast ja kümnelinnamaalt ja Jeruusalemmast ja Juudamaalt ja sealtpoolt Jordanit. Oluline osa Jeesuse imetegudest oli haigete tervendamine ja siiski polnud ta lihtsalt imearst, olgu tänapäevases või tolleaegses sky mõttes. Ta polnud paranormaalsete võimetega sensitiiv. Oluline on mõista, et Jeesuse imeteod, sealhulgas tõbede tervendamiseks ei olnud lihtsalt eraldiseisev osa tema elust ja tegudest vaid kuulusid lahutamatult ta kuulutusega. Ühte nii nagu loodusjõududega seotud imed näiteks tormi vaigistamine või vee peal kõndimine pidid viitama kõikidele, kes neid nägid. Et Jeesuses on tõepoolest jumalikud väed tulnud nende keskele. Et jumala kuningriik on saabunud ja kõik siin universumis ka tuuled ja tormid peavad alluma temale. Samamoodi näitasid Jeesuse tervendamised, et jumala väe eest taanduvad haigused ja tõved. Et temal on tõepoolest meelevald inimest parandada või terveks teha. Tahaksin rõhutada siin seda sõna terveks tegema, mis ju tegelikult ka meie eesti keeles tähendab terviklikkuse taastamist. Jeesus ei olnud inimeste ihu või vaimuhädadele hetkelise leevenduse pakkuja. See, kes võtab ära pea või hambavalu või isegi vähkkasvaja vaid ta tegi neid, kellega ta kokku puutus, terveks terveks üsna mitmeski mõttes. Kõigepealt peame teadma, et tolleaegse arusaama kohaselt oli enamik haigusi mõne konkreetse patu tagajärg. Ma lugesin ennist Markuse evangeeliumi teisest peatükist loo sellest, kuidas Jeesuse juurde tuuakse halvatu. Kui Jeesus hakkab nüüd pattude andeksandmisest kõnelema, siis meile võib see tunduda täiesti kohatu, too. Aga tolleaegses maailmas olid haigus ja pat väga konkreetselt seotud. Osade haiguste puhul oli lausa teada, millise eksimuse eest inimest nõnda nuheldud on. Ja too pidi lisaks haigusele taluma ka süükoormat ja teadma, et kõik teised peavad teda eksijaks ja patuseks. Jeesus aga annab patud andeks. Ühtpidi on siin kirjatundjatel või variseridel täielik õigus öelda, kes muu saab patte andeks anda, kui jumal üksi. Just sellega tabavad nad naelapea pihta. Ühelgi inimesel ei ole võimalik teist vabastada patust aga Jeesus jumala pojana võib seda teha ja teeb. Patu all ei saa mõista lihtsalt üksikuid eksimusi või üleastumisi Moosese seaduses olevatest käskudest vaid midagi hoopis laiemat inimese vahekorra rikutust jumalaga. Seda, et inimene on võõrandunud oma elu ja olemise põhialusest. Et ta on sattunud hirmude, ebakindluse, lootusetuse ja nõnda ka haiguste meelevalda. Jeesus, andes patu andeks, taastab inimese terviklikkuse või tervise, taastab ta vahekorra jumalaga ja mõnigi kord taastab ta vahekorraga kaasinimestega. Tuletagem meelde neid lugusid, mil Jeesus ravib pidalitõbiseid. Pidalitõve näol oli tegemist nakkushaigusega, mille tagajärjel haigestunu või nakatunu eraldati muust ühiskonnast infektsiooni levimise vältimiseks. Nood, keda sarnane saatus oli tabanud pidid elama omaette. Rahva hulka ilmudes pidid nad helistama kellukest ja hüüdma roojane roojane, et kõik teaksid neist eemale hoida. Ja kui siis Jeesus pidalitõbist puudutab, et teda terveks teha siis ainuüksi sellel puudutuse faktil oli juba iseenesest erakordne tähtsus ja mõju haigele kes ilmselt mitmed aastate jooksul oli hoidunud kõikidest füüsilistest kontaktidest inimestega. Kui Jeesus kõrvaldab pidalitõve, siis ei ole see lihtsalt haiguse eemaldamine, vaid seeläbi antakse inimesele tagasi ta koht teiste inimeste keskel. Ta koht kogukonnas. Ta tohib jälle olla ühiskonna täieõiguslik ja terviklik liige ja suhelda inimestega nagu omasuguste kaaslastega. Ja teada jumala ees seistes, et tema süü milline tahes siis ka tolleaegset mõtteviisi arvestades poleks olnud, on lepitatud ja tema patt on andeks antud. Just seda tähendab tervis kuue testamendi mõttes, mille Jeesus inimesele tagasi annab. Mineviku koorem on ära võetud ja tee tulevikku avatud. Üsna tulutu ja mõttetu oleks hakata otsima loomulikke või teaduslikke seletusi Jeesuse imetegudele neid tõestada või ümber lükata. Ära seletatud ime ei ole enam ime. Küll aga tasub silmas pidada, et Jeesus mitte kunagi ei tee niinimetatud legitimatsiooni või tõestus imesid. Ta vastus on alati eitav, siis kui variserid või kirjatundjad tulevad ja ütlevad tee mõni tunnustäht, näita. Tõesta et sa oled see, kelle ütled olevat ja et sul on meelevald meiega niisugusel kombel rääkida. Küll aga rõhutavad evangelistid pea alati Jeesuse imetegude tunnistajateks olnud inimeste reaktsioone. Nii nagu siin halvatu tervendamise loos kõik hämmeldusid ja ülistasid. Jumalat öeldes, sellist asja pole me eluilmaski näinud. Võiks öelda ka nii, et maailm meie ümber on täis imesid. Elu, mida me elame, on täis imesid. Aga haruharva suudame neid näha ka siis, kui imesid väga ootame ja igatseme. Jeesusega võib anda tagasi hämmeldumise imestamise imekspanemise võime. Võib anda taas silmad, mis näevad, ja kõrvad, mis kuulevad ja südame, mis. Sedapuhku on meie saateaeg ümber saanud. Tahan tänada sind hea kuulaja selle tunni eest mille veetsid koos meiega ja tuletada meelde Eesti luterliku tunni toimetuse aadressi. See on Tallinn kiriku plats kolm, postiindeks üks, null üks kolm null ja telefon 63 14 311. Kõik sinu mõtted, tabamused, küsimused on oodatud. Järgmises saates tahaksin juttu teha jumala kuningriigist ja Jeesuse kuulutusest. Mina olen Tallinna praostkonna õpetaja Marko Tiitus. Ja tänase saate seadis tehniliselt kokku Külli tüli. Seniks aga olgem terved, taas kuulmiseni. Eesti luterlik tund.