Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänases saates esineb tankovi nimelise Moskva riikliku akadeemilise teatri näitleja Venemaa teeneline kunstnik Keslanna aknessa Peterson kes on esinenud ka kahes eesti mängufilmis. 1959. aastal valminud filmis veealused karid ja 1966. aastal linastunud filmis supernoova saare Agnessa Petersoni kaan salvestatud Moskvas 14. jaanuaril. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. AGA SA hostel eesti keelt saatega vahel rääkida, Moskvas on olemas eesti seltsi ja kui ma ka väga harva sinna ka lähen, siis seal räägitakse eesti keeles ja siis noh, mõnikord mina aga räägin väga harva või kui juhuslikult keegi sõidab Eestist mulle külla või või kui keegi kirjutab kirja, siis ma vastane eesti keeles, iga kord imestan, et ma teen suu lahti, et ikka veel midagi räägin, taevas on ju, see on mingisugune imelik asi, täiesti nagu muinasjutt. Te küsite midagi minult ja mina vastan ja ja kõik need sõnad minust tulevad nagu, nagu ma alati oleksin rääkinud, kui palju sellest nüüd aega tagasi on, kui ta Moskvasse tulite, oma kohvri maha panite ja siia jäid. Oi taevas hoia ohvrima panin maha. Isegi on väga hirmus ütelda seda aastad. See oli igatahes diaatrisma juba töötan rahtankovi teatis, ma töötan juba 43. hooaeg, siis enne oli veel neli õppeaastat. See oli möödunud sajandil 1956 juulis, kas te vahel Eestit Unesco, näete? Taevas hoia. Te küsisite niisugust asja, see on nii. See on niisugune valuküsimus minu jaoks ja, ja ühesõnaga see on väga soe tunne ja, ja väga kurb ja varem, kui me kõik olime, noh, üks Nõukogude Liit ja ja üks suur aa oli tunne, et ma võin igal minutil sõita koju näha oma tut. Sa võid näha oma klassikaaslasi, näha kallist emakest, näha Eestit, minna eesti diaatrisse, lihtsalt istuda tänaval. Aga peale selle, kui Eesti sai minu jaoks välismaaks elu muutus. Ja sellepärast siis tuli mingisugune väga kurb tunne Vastata, kas ma näen unes Eestit? Muidugi näen, muidugi näen väga tihti stagnessa pärit olete, noh, minu lapsepõlv oli vilina külas laiusel laivisel algasid kooliaastad ja väga tihti ma justkui ma näen und Eestist. Siis maiust näen, kuidas ma jooksen kooli kuidas ma jooksen põldu, mis on nii ammu-ammu-ammu ja nii kauge aeg, milline õpilane te koolis olite, kas niisugune tubli viie tüdruk või? Teate, ma olin tubli õppija alati. No ma ei mäleta, missugused mul olid nüüd Indmed Laiuse koolis, seal oli mittetäielik keskkool, nii et ma õppisin laiusel viis ja pool aastat vist. Aga peale selle me sõitsime Narva emaga ja siis ma õppisin tähendab pool kuuendat klassi ja kuni 11. klassi lõpetamiseni. Ja kõik, mis ma mäletan koolist ja igatahes. Ma arvan, et ma olin peaaegu mõnin, neli oli mul olemas. Ei mäleta, mille eest ma sain nelja, aga igatahes ma vist olin viia. Sellepärast, et igal aastal kingiti koolilt mingisugune raamatukene või või siis aukiri emale ja mul ei ole väga palju eesti raamatuid Moskvas. Sellepärast et Moskvas arenes juba oma elu ja ja kogu elu läks üle vene keelele. Aga need kallid raamatukesed, mida ma sain Narva teiselt keskkoolilt, ma võtsin neid kaasa, nad on mul siin Moskvas kuidas teater siis teie ellu tuli, kust te selle pisiku saite? Mäletan, et kui koolis oli üks ajaloo tund või ma ei tea, ei mäletagi isegi, mis tunds oli ja millegipärast ma lugesin teatriajaloost, kuidas algas what kuidas Stanislavski, Jeanie Meroovitš Tantženko tähendab, otsustasid siis teha uut teatrit. Ja millegipärast see jäi mulle nii meelde. Ja, ja vot ma arvan, et just sellest teatri ajaloo algusest, sellest algusest ja sellest ajaloo tunnist, kus ma vastasin millegipärast õpetajale, et et vot, aga teate, ma tean, et vot sellel aastal oli alustatud Moskvas selline teater ja ma arvan, et sellest momendist siis roolis vist siis tekkiski see mõte, et aga võib-olla minna õppima teatrikunsti ka nii sellised minu kõige paremad mälestused, sellised soojad lapse mälestused on sellest ajast, kui ma vist lasteaias jälistoli jõuluõhtu. Ja ma mäletan, et ma seisin mingisuguse laua nurga peal lugesin luuletust, mida ma lugesin, ma ei tea, aga ma tean, et mulle kingiti mingisugust toredat nukku ja kommi ja ma olin väga õnnelik. Ja vot see õnnetunne see vist jäi, aga teater noh, vot siis kuidagi ta niimoodi tekkis, et ma lihtsalt tutvustasin, et aga miks mitte soovida sõitsingi Moskvasse? Tallinnas ei olnud võimalust tol ajal? Ei olnud, ei olnud. Ma tean, et need näitlejad, kes tulid Eesti draamateatrisse, mitte põgene draamateatrisse, et need stuudiod õppisid Kitises. Aga sel aastal, kui tähendab mina lõpetasin 11. klassi, siis meil Eestis teatrikooli ei olnud. Ja ma otsustasin, et ma lihtsalt sõidan ise ja te mõtlesite, et õpitasin, sate diplomi tuleb Eestisse tagasi? Muidugi muidugi ma ei teadnud vene keelt, me vene keel oli meil kui ikka Eesti koolis õppinud, ma ju õppisin Eesti koolis sellepärast, et ma olen eestlane ja minu emakeel on eesti keel. Ja vene keel oli selline nagu noh, väliskeeled, nagu saksa keel inglise keel koolis samuti oli siis tähendab minu jaoks vene keel. No võib-olla, et rohkem juhtus rääkida mõni sõna vene keeles, sellepärast et Narvas on väga palju venelasi alati olnud, võib-olla, et selles mõttes ma teadsin natukene rohkem neid venekeelseid sõnu, aga igatahes ei, ma sõitsin Moskvasse selleks, et ma kindlasti õpin ära ja ma sõidan tagasi Eestisse. Algul ma tahtsin sisse saada kinematograafia instituuti, sellepärast et triinstituutidest ma mitte midagi ei teadnud, mida teab taevas hoia Eestis elav inimene teatrikoolist Moskvas, ma arvan, et võib-olla, ehk nüüd keegi teab, aga mina ei teadnud mitte midagi, millest üks kool erineb teisest või, või miks ma pean minema just siia, aga mitte sinna. Nii et mina teadsin, et on olemas kinematograafia instituut ja siis hoidsin oma väikse kohvrikese kätte ja sõitsin Moskvasse, kus mul ei olnud mingisuguseid tutvusi ja Moskvas ühtegi inimest ja Leningradi jaamas Moskvas, noh, ja seal siis ma sain teada, kus kinematograafia instituut siis on ja sõitsin siis sinna ohvrikese käes ja ütlesin, et noh, et vaat, ma olen Eestist ja ma tahan tulla õppima, näitleja läks, no tähendab, seal ma sain ühiselamu. Nii et ma ei elanud enam mittejaamas ega mitte täna on, ja siis muidugi mind kinematograafia instituuti vastu ei võetud, öeldi, no Dietatškal laps. Tee ju ei oska vene keelt, mida me teiega tegema hakkab, mingisugust rahvusstuudiot meie ei võta. Nii et me ei saa teid vastu võtta. Täname teid kõiki head. Noh, ja siis mul mingisuguseid mingisuguseid mõtteid ega unistusi enam ei olnud, siis oli kaunis kurb ja siis ma mõtlesin, et, aga mida ma siis tegema pean, kas kohe siis sõitma tagasi või, aga noh, seal oli palju samasuguseid nagu minagi ühiselamus ja siis öeldi, et tootjad Moskvas on väga palju teatrikooli. Lähme, lähme, hakkame, ei ma ühest koolist teise kooli lähme-lähme-lähme. No ja siis ma läksin kiitisesse ühe tüdrukukesega, tulin sinna, mul öeldi kohe, ei, meil ju alles paar aastat tagasi lõpetas Eesti stuudio ja Öeldi, et ei, ei, ei, ei, mida, midagi ei tule sellest välja, me ei saa teid võtta, sellepärast et meie ei kasvatab praegu vabariikide jaoks mingisuguseid kaadreid. Noh, ja siis ma otsustasin, et kui Moskvas on kiil teatrikooli Kitis oli kaunis lähedal vahtangovi koolist zuccini nimelisest teatrikoolist. Ma läksin sinna ja mäletan, et tulime me sinna kella 10 hommikuks, päev oli vihmane. Taevas hoia, me seisime siis tänaval selle kooli Eeessele vahtankovi nimeline lühikene tänavajupp ühes otsas on, siis tähendab zuccini nimeline teatrikool, aga teises tänava lõpus on vaht Ankovi teater ja kogu see tänav, see on, ma ei tea, võib-olla 50 meetrit ja no ja siis kogub ja siis läks nüüd ootamisest, millal siis minu järjekord tuleb, aga siis oli igatahes konkurents oli 100 inimest kohale nagu Ma pärast sain aru. Üks kella seitsme ajal õhtul juba kaunis väsinud, kui mul oli juba absoluutselt ükskõik Kuulab või ei kuula, kas ma olen näljane või mitte, näljane? Mul siis oli siis absoluutselt ükskõik siis kui ma sain, siis oma järjekorral mind kuulas marja ta võiduna, siin elnikova vahtankovi, õpilane ja vaht, Ankovi teatri näitleja ja. Ta oli siis nii tore ja nii südamlik ja nii vastuvõtlik ja, ja ma ei tea, mis, mis sõnu veel toredamaid öelda, et Ta siis ütles. Oi lapsuke, kallis. Teate mis? Te tulete veel kord, ma kuulan teid ja siis te tulete mitte teistele. Tähendab, seal on mitu etappi. Tähendab, nagu esimene on konsultatsioon siis on neli etappi on veel olemas, peale selle, ja siis ta ütles, et tulge mulle veel üks kord, tulin veel kord, siis mul oli juba meeli oli ka kaunis ja ma sain aru, et ah, midagi vist minust on seda toredad, et võib-olla ehk ma võin unistada teatrist ja kui ma tulin esimesele foorile voorule, voorule, näete, kuidas juba unustan eesti keele. Ja siis, kui ma siis tulin, siis mind juba määrati kolmandale voorule ja öeldi, et ja teisele ei tule, tuled kolmandale ja seal siis juba me kõik vaatame, mitte tema üksi, aga juba on kogu komisjon tohia, siis siis öeldi, et ma olen vastu võetud. Ma ütlesin, et ma õpin, suur aitäh ja kindlasti sõidan Eestisse tagasi. Siis kui ma õppisin juba kolmandal kursusel, siis noh, õpetajad on igal kursusel ja igal õppeperioodil erinevad. Ja siis juhtus, et minu õpetajaks sai vaht õpilane ja kahte Ankovi teatri režissöör kreemisega ja temaga me siis tegime Shakespeari katkendit kahele õpilasele minule. Poisile oli, tähendab siis osa ja Alixandradeemi saba töötas minuga üldse töötada sellise meistriga, nagu oli Reenisuva, see oli muidugi minu elus väga suureks õnneks. Mitte ainult sellepärast, et ta õpetas katkendit mängima. Peale selle ta siis lavastas Tšehhovi platoonovit vahtankovi teatris ja juhtus nii, et temale oli vaja Sophia osa noort näitlejat. Aga tol momendil siis vaht Anguivi teatris arvatavasti ei olnud ja arvatavasti ma siis jäin talle kuidagi meelde või võib-olla ehk meeldisin isegi kui lihtsalt selline materjal, inimlik materjal selle Sophia osa jaoks. Ja ta otsustas proovida võtta tudengit teatrisse mängima seda osa ja igatahes, kui ma lõpetasin kolmanda kursuse kevadel, siis ta ütles mulle, et issakene veel mõtelge rohkem vene keele peale, õppige natuke vene keelt, et teil ei oleks sellist aktsenti. Ma tahan proovida teid diaatris osale. Noh, ja siis, kui ma juba olin neljal neljandal kursusel siis juba olid teatris proovid, peale seda, et ma õppisin, tähendab zuccini koolis siis minu diplomietenduseks saigi platoonov nüüdis-Eestis mängitakse seda kui pianoolaja, aga Li Piazza vaenja platoonu, nii nagu on seal kirjutatud Tšehhovi, nii et Reimi sõda oli see minu kaitseingel ja minu minu ristiema, kes otsustas minu saatuse. Ja siis, kui ma juba lõpetasin teatrikooli, siis vahtankovi teater tegi ettepaneku, et kas ma olen nõus jääma teatrisse või ma tahan sõita Eestisse, aga Eestist ei tulnud mingisuguseid kutseid teatrisse, draamasse või kuhugi. Aga sõit ta Eestisse töötama, Vene draamasse ma ei tahtnud. Ja siis ma arvasin, et tol momendil, kui me olime üks riik, et ei ole midagi sellist, kui ma Thambahtankovi teatris tankovi teater oli väga kuulus teater. Aga minu jaoks, kes ei võinud sellest üldse uneski näha ega ognooside unistada, et ma saan, jäävad töötama Moskvasse ja sellisesse kuulsasse teatrisse ja sellist suurt osa teatris mängida. See oli muidugi ootamatu, kas teeb kursuselt tuli mõni teine veel siia teatrisse, tankuri teatrisse? Ei, meid oli 25 inimest ja juhtus nii, et ainult minule tehti see ettepanek. Kui ma lõpetasin kooli minu diplomi, siis oli tunne, nagu ma siin juba olingi, mõnda aega ja mind tuntakse ja juba kuidagi minut minusse suhtuti väga toredasti, nii et ma pean ütlema, et mul ei olnud sellist hirmu juba siis, kui ma olin vastu võetud kui diplomeeritud näitleja, kuidas kutsuti Estonka Estanc Estanc Estonia. Nii et tänapäevani veel mind niimoodi küsitakse. Eston Sky, Res Publica võstatud ja, või? Eesti vabariik, mida te siin teete? Aga nüüd ma pean kurbusega ütlema, et Eesti vabariik see enam ei kuulu minu jaoks, sellepärast et mina olen nüüd juba vene inimene. Eesti oli ikka see kodumaa ja ja see vist jääb alatiseks südamesse. Te olete Ma teeneline kunstnik ja, ja Venemaa teeneline kunstnik. Millal te selle tiitli saite? Lemma Saingiltsinilt tähendab uue Venemaa käest, mitte Nõukogude Liidust, Eestis enam ei ole tiitleid, kas need on ikka näitlejale tähtsad. Kui kõik see perestroika juhtus, siis kõik arvasid, et need tiitlid ei ole nii tähtsad, neid nagu ei nimetatudki kunagi, aga siis läks periood, läks üle sellest, et midagi ei ole vaja. Ja Venemaal tähendab, tekkisid uued tiitlid, laureaadid ja jäid ja mis veel, kõik see tuleb tagasi, kõik on tagasi tulnud ja mingisugused privileegi, et sellest siiski vist on olemas. Nii et mida kõrgem tiitel, seda parem palk. Natuke vist jah, aitab, kuigi praegu on igatahes teised ajad juba agressa, kui te tulite vahtankovi teatrisse, kas siis te olite juba eesti filmis kaasa teinud või tuli see üliõpilasaegadel, millal see oli veealused, karid, need olid õppimise aastatel, aga supernoova see oli siis, kui ma juba lõpetasin, see oli juba teatriaegsete lastelt. Ada, kuulge minu klassinaaber saatis mulle kirja, rääkis, et supernoova möödunud suvel näidati Eesti televisioonis, on see õigele võis olla, võis olla nahad ja ma sain kirja oma tähendab pinginaabrilt ja tema mulle kirjutab ahm kallist nahvarin. Lon, nostalgia. Nägin sind meie eesti televisioonis. Läti supernoova, et ja ma sind nägin ja ootust otsustasin sind nüüd üles otsida. Lihtsalt kuidas te sattusite Eesti filmi, kui te siin Moskvas olite? Vot need veealused karid tulid kuidagi ootamatult. Ma ei teagi, kes teada sai, et mind kutsuti, sellepärast et operaator, see oli siis koolnikov, aga tähendab lavastaja oli siis needeesin. Viktor Nevesin. Ma arvan, et keegi nendest minust ei teadnud. Aga supernoova, et seal oli siis juba teine lugu. Ma teadsin, veljo Käsperit, kui mina sõitsin Moskvasse astuma ah, ja instituuti, kuhu mind vastu ei võetud, siis tol ajal õppis Veljo Käsper ja Harri Rehe, operaator Supernova operaator, nemad õppisid kikkis. Nii et nendega ma olin juba tuttav, nemad juba mind kutsusid, sellest ongi jäänud kõige PM mälestus Eestist, võib-olla ainult see ongi minu jaoks just see niidikene, mis mind alati hoidjad Eestis ja ma olen väga tänulik oma saatusele selle üle, et mul olid need kaks filmi. Nii et eesti filmides. Kuulge, neiuna töötades saite suurtelt meistritelt väga palju kogemusi, mitte ainult kogemusi ka, aga see oli minu jaoks suureks kooliks. Sellepärast et Ants Eskola. Ma küsisin, et rääkige, kuidas te töötate oma osadel, kuidas, kuidas teised protsess tähendab, käib ja tema niimodi vaikse häälega ikka rääkis. Vaat ma proovin nii, ma proovin sedamoodi sedamoodi ja iga kord lasen enda südamelt seda osa. Ja, ja mõtlen, et, aga võib-olla ehk on niimoodi parem teha või ma ütlen sedamoodi või ja, ja alati näitas, kuidas ta mängis osas. Ühel õhtul kui teisel õhtul, nii et ma lihtsalt mäletan teda kui oma õpetajat. Nii et mul, ma arvan, et mul oli Eestis ka õpetaja olemas. Ants Eskola. Kuidas teil hakkas siis teatris minema, kas saite palju tööd? Noh, teate, ma arvan, et igal näitlejal ja üldse igal inimesel, kes töötab üldse kunstiradadel on igasuguseid perioodi olemas. On olemas ka häid perioode, on olemas selliseid aastaid, kus on lihtsalt mängid neid osi, mida sa valmistasid varem ja, ja sellised noh, ütleme kogumise perioodid, kus tähendab ei ole uut osa nagu arvad, et ah taevas, hoia, ma nüüd lihtsalt seisan ja, ja ma ei lähe edasi mängida ainult vanu rolle, aga siis jälle jälle saatust uue osa jälle jälle lähed edasi ja ei, ma, ma ei saa öelda, et mu elu oli kurb. Ei ma arvan, et ta oli isegi perioodidel kaunis õnnelik ja ma olen mänginud teatris ka suuri ja, ja huvitavaid uusi peale selle ma võin öelda, et elu oli huvitav ja õnnelik juba sellepärast, et mind ümbritsesid väga kuulsad inimesed, väga kuulsad, suured meistrid. Need olid vaht, Ankovi õpilased, soli, Tseetsiilia Mansuurova, see oli esimene kuulus legend Aarne Durandoot, Rubensiimanov, samuti vahtankovi õpilane. Peale selle ta oli 30 aastat ahtankovi teatrikunstijuhiks, tautšanov, rakanstantsiinov, nalja, Rooba. Need on kõik vaht, Ankovi õpilased. Need on need, kellest algas üldse vaht, Angovi teater kus oli vahtankovi stuudio õpilastega ja 22. aastal novembris algas siis just vaht Ankovi teater. Peale selle vaht Ankovi teatris on lihtsalt ilmakuulsused maailmakuulsused nagu kritsenko Juri Jakovlev, Mihhail Kasjanov, Vassili Ivanovitš, peale seal joonega palju veel juba nooremaid näitlejaid, kuulsaid inimesi, nii et ma arvan, et peale huvitavate teatriosade oli lihtsalt väga tore igapäevane elu ja kokkupuutumine selliste suurte meistritega, kes te olete Lanovoi nagu iga laval koos ka mänginud olen, olen läenovoiga isegi mitu korda Uljanoviga ja ükskord ainult see oli kah Shex piir siit-sealt, kolmas, ja seal ma mängisin kuningannat, Margaritat osa oli minu jaoks niisugune natuke ootamatum. Selle päevani ma mängisin rohkem selliseid lüürilisi, usu või, või võidraamaga. Aga selle Osauljanov tegi niisuguse tugeva iseloomuga selline nagu metallist inimene, nii et temaga me otsisime seda iseloomu ja temaga oli üldse väga huvitav tööd teha. Ma isegi võin öelda, et võib-olla, ehk peale teatrikooli, kus noh, näiteks õppided töötada osadel jah, iseseisvalt. Aga ma arvan, et just see oskus teha ise oma uusi, võib-olla tuli just peale tööd Uljanoviga ma vaatasin, kuidas tema töötab, osadel, kuidas ta õpib, kuidas ta proovib nii, mis küsimusi ta iseendale iga kord esindab, et aga miks ma pean seda niimoodi rääkima või miks ma pean seda nii modi vastama? Võib-olla ehk oskuse töötada nüüd juba tudengitega teatrikoolis, võib-olla ma isegi seda õppisin just uulis Jaanovilt. Kuljanovon, teie teatri kunstiline juht praegu praegu jah, ta on juba 85.-st või 86.-st aastast meie teatri, Kunstijuhatajat lavastamisega ei ta lavastas ühe etenduse, see oli Roosovi roos, oli situatsioon, vist oli selline näidend olemas, siis ta lavastas selle ja peale selle ta ütles, et ei, ma enam kunagi ei hakka mitte midagi lavastama, ma olen ainult kunstiline juhataja. No Eesti inimesed teavad vaid eelkõige kui filminäitlejat. Kas ta filmis ka veel kaasa lööb, ei saa. Ja televisioonis ma vaatan, et ta kogu aeg teeb tööd. Kogu aeg töötab ja Lanovoi mäletame ju teda Anna Kareninast vürst transkina. Kuidas seal ta oli suur naiste lemmik ja nüüd ta saab juba 70 aastaseks. Aga kui te näeksite tänavaid, siis iga taheks ei usuks, et seitse, ülejäänud, see just on tema joovet. Ei. Ja ma pean ütlema, et Lanovoi oli mitte ainult naiste lemmik. Lanovoi on olnud iga põlvkonna kõikidel lemmik, vaat see on selline imeline juhtum. Noorsugu praegu teab Vanovots. Ja vanemad juba väga vanad, no Lanov. Oi. Nii et teate, on selliseid näitlejaid, keda armastatakse alati ja seletada, seda ei näe, ma ei tea, midagi, on sellist, mida vat jumalannad ta annab, seda ka teisele ei anna. Nii et vaatamata sellele, et on 70, aga noored tüdrukud keset vaatavad ja ja samuti silmad säravad ja, ja teavad teda silmades ja ja etendustes ja alati alati anti säraval silmal. Öelge ausalt läheb neisse, olite temasse armunud ka? Armunud, kui tähendab kui naisterahvas. Ei, ma arvan, et ei, aga armastan teda alati, armastan teda kui inimest, kui partnerit laval kui isiksust, kui otsivat isiksust kui inimest, kes armastab klassikat kui pedagoogi temaga on hea laval koos olla. Kindel tunne, kas teil on laval olnud vahel ka niisuguseid momente, kus partner on teid aidanud, on tekkinud mingisugune trump või midagi, on läinud meelest, teine on teid aidanud, hädas, partner on üldse väga tähtis, partner on laval võib-olla isegi mitte ainult sinu pool elu. Või igatahes see on see, kellega sa elad koos, nii et kõik need teatrimomendid ja, ja kogu selle õhtu. Ja muidugi aitab, aitab muidugi aitab. Ma mäletan, et kord ma tulin etendusele mängima. Šennoo vastas jah, on eesti keeles, meil ta on. Olge terve, nime all läheb see etendus ja ma olin haige ja arvasin, et ei, ma pean ikka mängima, sellepärast et mul dubleerijat ei ole olemas. Ma mängin üksi lüssi osa ja arvasin, et noh, et ma tulen, joon kuuma teed ja, ja mängin selle etenduse ära. Aga siis grimeerisin ja panin kostüümi endale selga ja läksin lavale. Ja siis ma tundsin, et ma ei saa enam üldse midagi rääkida, mul ei ole häält. Ja teate, mul oli nii kole ja, ja nii hirmus, ma ei teadnud, mida, mida ma pean tegema, minna ütelda rahvale, et ma ei saa mängida, mis siis inimesed peavad minema koju, aga sel õhtul õnneks mängis. Aga salevitš ja mina räägin, temalets laava sosistan temalis. Laava. Mida ma pean tegema, mul ei ole, et mis me teeme nüüd, kuidas me selle etenduse ära mängime? Debasis vaatas minule, nii, ütleb. Kätlin, sinu eest. Ainult ütle, jah, jah, jah, ja kui midagi saad öelda, ütle kui midagi ei saa, siis mina ütlen aeda ja sai ja teate, kõik läks hästi pärast pahandusi ei olnud. Teate, ei olnud, ma tean, lähvad nulliks, ewitzile sedda, mängis mitte ainult oma osa, vaid minu osaga. Ja juhtus nii, et näidendi lõpuks seal mul oli, nii et ma juba, kui näidendus hakkas lõppema, siis ma kah tegin suu lahti ja siis juba ütlesin baarsena. Dillon lavastused väga kaua repertuaaris. Lavastusel on oma saatus. Nende 43 aasta jooksul, mis ma töötan, teatris, on olnud lavastusi. Daamid, jahu, Saarid, mida lavastas omal ajal Alexandra, mis ja kus mängis kuulus Jakovlev peaosa ja Jekaterina Raiki, näe, see on Arkadi Raikini tütar. Vaid jõusaalid, see etendus oli. Seda me mängisime 27 aastat. Kujutate ette? See oli väga tore etendus, väga tore. Noh, ta on televisiooni ekraanil juba näidatud nii mitmeid korda, nii et iga kord peaaegu enne uut aastat näidatakse ja raadios on seda kirjutatud. Nii et see lavastus elab. Olge terve, kes aebastas, seda me mängime igal kuul ja mängime juba 21 aastat, kujutate ette? Minu elule on selles mõttes väga huvitav, et mul on olnud väga palju selliseid etendusi, mida ma mängin aastakümneid ja see on suureni, ma pean ütlema, et see on väga huvitav, sellepärast et iga kord leiad midagi uut ja ära ei tüüta. Ei, ei tüüta sellepärast, et on lavastusi, mis töötavad võib-olla juba 10. korral või 15. korral. Ja need lavastused kaovad ja neid keegi ei tuleta meelde, aga on lavastusi, mis näete, lähevad aastakümneid, kostüümid kuluvad ära ju lõpuks. Aga siis need uuendatakse niimoodi, et vaat kes aevastades on juba kolmandat korda tehtud kostüümid. Kas te teete ise grimmi? Mina teen ise grimmi. Mulle lihtsalt meeldib see protsess ja ma tulen raadiaatris. Kella kuueks peab tulema, kui kell seitse algab, etendus peab tulema kella kuueks, mõnikord ma tulen varem ja mulle lihtsalt meeldib tulla teatrisse, istuda oma laua taha, vaadata peeglisse ja simman. Ma unustan kõik, mis päeva jooksul on olnud. Ja püüan sisend taas sünnitada, et ma pean nüüd muutumateiseks ja vaat see protsess, et ma ise teen Krimmi, kui on alus ise isegi teen soenguid. Kui on tegemist ja raskema Krimmiga. Kui peab otsima esmakordselt midagi, siis teeb seda muidugi meister ja ja ei joonistab, tähendab minu näos, sest selle inimese, kes teab sellest välja tulema. Ma alati püüdsin õppida, nad mulle meeldib, meeldib lihtsalt see protsess luua endast midagi muud. Kustimeerijatel ja kunstnikel on teiega lihtne. Te näete niivõrd kena välja, tulete sale, tulete pik, teil on väga lihtne kostüüme õmmelda. Seda ja omal ajal, kui ma olin veel päris nooruke ja kui ma tulin teatrisse ja veel oli elus Rubensiimanov siis ta alati mulle rääkis, et kuulge, kas te ei tahaks minna modelliks. Ma võin teile teha, kus need sky must, see oli kuulus moemaja siis nõukogude liidus. Et ma võiksin teid sinna sokutada sokutada, jah, aga ma ütlesin, et ei, teate ma ikka tahan teatris töötada, et ma ei hakka, et sinna ja sinna minema, kas te teete spetsiaalselt ka harjutusi või olete lihtsalt niisugune sööte niipalju kui sööte, paksemaks, ei lähe. Nii palju. Ja mingisuguseid spordiasju mina, Heidi. Kuidas teil teatris kombeks on, kas näitleja käib ise ka omale rolli küsimas? Teate, mina ei tea, mis, mis kellelgil kombeks on. Mina ei ole kunagi küsinud mitte midagi ja, ja ei lähe ka küsima mitte kunagi. Minul on häbi seda teha võib-olla, et see ei ole õige, võib-olla näitleja peab end back, kui ma peab käima ja, ja küsima paluma ja võib-olla nõudma. Ei mina seda kunagi ei tee ja lihtsalt ootan, millal mulle pakutakse. Igatahes ma olen saanud oma elu jooksul väga toredaid osi, mõnikord on need osad väiksemad, mõnikord olnud suuremad, mõnikord on need osad olnud. Ja alati ma mõtlen, et tore, et ma ei ole midagi palunud. Vist saatus ise hoolitseb minu eest ja aeg-ajalt siis, kui ma olen valmis selleks osaks, ma olen valmis seda mängima, vat siis saatus mulle ise on saatnud tutvuthu. Annaks jumal, et ta mind kunagi ei unustaks ja las saatus saadab mulle samuti tasapisi ma ei lähe kunagi mitte midagi küsima. Kas te olete mõnest rollist ära öelnud? Ära öelnud, tähendab siis, kui mulle teda pakutakse, või sellepärast et on väike või mul ei sobi või? Ei, ei teate, vot see vanem põlvkond, need õpetajad, kes õpetasid mind ja kõiki teisi, kes tegid selle teatri kuulsaks ja kõik need meistrit, kellega ma olen elanud need aastakümned teatris. Siin ei olnud sedamoodi öelda osadest ja et ah, ma ei hakka seda mängima. See mood tuli hiljem. Kas te olete saanud teatriga ka palju maailmas ringi käia? Oi väga palju, väga palju, ma olen nii tänulik teatrile ja jaa jaa, katusele. Et ma olen ilma näinud. Nii et ma arvan, et juba sellepärast võis jääda ahtankovi, teadis. Nii, et vaht, Ankovi teater oli siis väga kuulus ja ta väga tal reisis peaaegu aasta või, või üle aasta olid reisid Euroopa maadesse, nüüd enam ei ole. Noh, nüüd on muutunud ajad, muutunud riik, kõik on väga kallis. Reisid juhtuvad juba palju harvemini, vanasti te tegite ka kontsertprogramme, käisite mööda Venemaad ringi esinemas, nüüd neid enam ei ole, mitte ainult mööda Venemaad, aga isegi Eestis ma olen olnud kahel korral. Jah, kahjuks kahjuks muutus riik muutus nagu isegi kultuuris suur ja kahjuks seda praegu ei ole. No ma usun, et lähevad need mõned aastad ja inimesed saavad aru, et, et ei, peab kõike seda uuesti uuesti uuesti uuesti sünnitama ja ja kõik, see peab olema Agnessa Te olete olnud ka pedagoog ja väga ka väga kaua aastaid. Rääkige oma pedagoogitööst kahtlema, töötasin sügini nimelises teatrikoolis 10 aastat selles koolis, kus ma ise õppisin. Mul on väga palju juba seal tähendab õpilasi, näitlejaid mulle pakkus palju viise töö. Aga igatahes Jevgeni Siimanov on Ruben Simonovi poeg, kes oli peale Rubensiimanovi surma vahtankovi. Teatri peanäitejuht Jevgeni Rubenovitšimonov. Tevaasis õnnistas mind pedagoogiliseks tööks ja peale selle, kui ma tema kursuse õpilastega tegin mõned katkendid, siis ta ütles. Oo, sinust saab väga hea pedagoog, sina pead töötama, ära seda kunagi maha jätta. Nii et oma 10 aastat ma koolis tegin tööd, aga peale. Ma kuidagi väsisin sellest õpetamisest ja oli palju tööd teha teatris ja olid kontserdireisid ja ja siis ma ütlesin endale, et oh, aitab nüüd aitab nüüd puhka sellest ja isegi mõtlesin, et noh, et võib-olla ma ei hakkagi enam sellega tegelema. Ja umbes üks 10 aastat ma niimoodi ei mõelnudki sellele, et ma hakkan jälle seda alustama siis juhtus niimoodi, et mulle tehti ettepanek tulla pedagoogiks. Realiseeritud instituuti on olemas veneval ainuke instituut vene keeles, see kõlab niimoodi, spetsialiseerub andmeid, instituut, Iskust, seal on inimesed, kellel on probleeme nägemisega kuulmisega, kes on tummad kunstnikud, kellel on probleeme jalgadega või, või invaliidsus ja tähendab vot selline on spetsialiseeritud instituut ja on inimesed, kes lihtsalt normaalselt räägivad ja nendele ei olnud pedagoogi. Ja siis mulle tehti ettepanek, et kuule, sul on juba selline kogemus, nii kaua töötasid. Kas sai, võtaks paar katkendit, Kassai teeks tööd, teate, mul oli siis nii kole ja ma kartsin ja ma ütlesin, et ma, kuidas ma hakkan õpetama tema ini mehe mind ei kuule, ta on tumm, kuidas ta siis räägib, kuidas temale midagi näitama hakkan. Aga siis on olemas tõlkija, neil on olevas žesti keel, nii et inimesed räägivad kätega. Ja siis kui oli tõlkija, siis mul oli kerge töötada, nad mängivad neid samu katkendeid, mida mängivad Žugineni imelises koolis. Kujutate ette, ainult kätega ja ma räägin tõlkijale. Titan, mida ma ta õpilaselt, mida ta peab mängima, aga siis ühel korral juhtus niimoodi, et tõlkijad tunnil ei ole, tähendab mind keegi ei kuule. Kuidas ma siis sellele õpilasele ütlen, mida sa tegema pead pärast juhtused? Meil ei ole tõlkijad, veel ei ole tõlkijad, muidugi ma seda žestikeelt ei, ei oska, ma seda ei tea. Igatahes ma nendega tegin tööd ja nad mängisid fassaseles noovad, mängisid, veel arbuus olid. Ja see oli väga huvitav periood minu elus väga huvitav, see kestis ka umbes niimoodi kaks aastat peale selle juba mind sealt sellest instituudist ära ei lastud. Seal öeldi, et me teid väga palume, ärge minge. Meie tahame võtta kursuse, kus tähendab, hakkame õpetama sõnakunstnikke, kust tulevad välja sõnakunstnikud estraadile töötama ja siis juhtus nii, et isegi mind paluti võtta kursus. Ma olen isegi nüüd juba kursusejuhataja, minu lapsed õpivad juba teisel kursusel, nad peavad õppima viis aastat. Mina tähendab, siis õpetan neile sõnakunsti, nendel on niisugused väikesed probleemid silmanägemisega, sellepärast nemad on, õpivad nendes spetsialiseeritud instituudis. Aga Ma niimoodi, kui te vaatate neid lihtsalt ei aimagi, et sel inimesel on probleeme silmanägemisega ja ma üldse pean ütlema, et inimene, kellel on mingisugused probleemid, kas kuulmisega või, või on tal mingisugused teised haigused, kord ma näen, et kui saatus on midagi võtnud sellelt inimeselt, siis ta annab inimesele sellises südame nii palju soojust nii palju tahet õppida, teha paremini kui teised. Need on nii toredad õpilased, et ma lihtsalt kord, kui räägin nendega, ma mõtlen, taevas hoia, sul on sellised probleemid silmanägemisega, aga sa loed, sa loed, kodus õpid neid teksterid selleks ka palju kodus vaja lugeda ja õppida ja nad kõike seda teevad. Et vaat-ülehomme, mul on nende eksamitund ja me teeme programmi Puškimist ja esinejate pärast sellega, ma arvan, et ja kuigi praegu alles alles teisel kursusel, neil on veel õppida kolm aastat. Aga juba praegu ma tegin sellise programmi nendele, et nad võivad juba sellega esineda kui kontsertprogrammiga. Seal on muusika, nad mängivad kitarril ja mängivad paberil, nii et see on selline muusikaõhtuga veel, mis teatri suurt on, mis praegu teie teatris toimub? Teatris kogu aeg toimub midagi uut ja teater uueneb juba oma koosseisult igal aastal, sellepärast et igal aastal võetakse vastu peaaegu igal aastal võetakse vastu noori näitlejaid. Mõnikord on see üks inimene ja mõnikord kaks, mõnikord juhtub, et on isegi kolm-neli inimest vastu võetud, aga nüüd on, tähendab selline protsess sees, et hakatakse ehitama kaamera ja sellepärast siis võib-olla aastat kaks isegi hakatakse ehitama seda uut hoonet vana hoone kõrvale. Ja mismoodi siis nüüd meie etendused hakkavad jätkuma, millised etendused lähevad, aga millised etendused ei saanud olla lavastatud sellepärast et dekoratsioone ei ole kuskilgi hoida. Ruum, kus need dekoratsioonid hoitakse, see läheb nüüd lõhkumisele. Nii et ei tea, ei tea, annaks jumal, et see periood oleks õnnelik ja ja et ta ei kestaks kaua, te olete väga seotud inimene, aega, vaal, vaba aega on olemas, kõik on olemas. Ma armastan lugeda, ma armastan lilli kasvatada mitte ainult lilli, saadvaid lilli kasvatada. Kodus ja oma maatükike seal ka. Nii et on olemas oma maa lapikene ja seal on mul nii palju lilli. Et ma lihtsalt seal tunnen end nagu taevas. Mul on kaks kuud puhkus 56 päeva. Nii et kogu suvi ma olen seal, teen, teen kaevan ja, ja iga igatahes nii nagu inimene maal töötab, niimoodi töötan minaga. Kas teie abikaasa on ka teatriinimene? Ei ole, abikaasa on mul kunstnik, abiellusin ma juba siis, kui mind võeti teatrisse vastu jäänud Moskvasse, mitte sellepärast, et ma abiellusin ja et minu abikaasa on Moskvale. Ei, enne mind võeti teatrisse tööle ja ma töötasin teatris pärast ma juba sain tuttavaks oma tänase abikaasaga ja me elame juba ammu-ammu, tähendab noorepõlvest kuni tänapäevani. Ta lõpetas suurikovi nimelise instituudi, ta on teine ikka õpilane, nii et temaga viraciaga tema õpetajatega. Ja olemegi kogu elu on maalikunstnik, maalikunstnik ja, ja monumentaalkunstnik abikaasa nimi on meil nikov, Dmitri meelnikov, aga teie olete ikka Peterson, mina olen Köderson ja mina olin Peterson ja jään Peterson, eks ma ei tahtnud oma nime muuta, sellepärast et ma tulin ennem teatrisse ja juba ma olin Peterson. Aga olla Agnes Melnikova, no igaüks ütleb, miks ta on aknessa Melnikovi. Agnes Peterson, see on nagu normaalne on noole. Kõlab niimoodi, peanäitejuht ütles, et ta võib teiste mannekeeni teha, aga ma kujutan ette, et te olete oma abikaasale olnud küll modelliks. Teate, modelliks olla kunstnikule, oi, see on nii raske töö, et ma alati temale ütlen, ära palu midagi mainima ei hakka istuma sellepärast et kõik kõik liikmekeseda hakkavad valutama. Oi ei, ei, ei, ma seda, seda ma ei armasta noaga, igatahes maale on olemas minust tänu selle toreda jutuajamise eest ja ma soovin siis teile tervist ja kõike head. Ma olen teile väga tänulik, sellepärast et see on see väike side, mis mind seob Eestiga ja äkki võib ehk nii juhtuda, et minu näitleja elukutse toob mind jälle Eestisse. Kuigi ma ei tea, mida ma võiksin Eestis teha, seda ma ei tea. Igatahes ma unistan sellest, et sõita Eestisse kui ainult reisija, kes kunagi Eestis elas, aga nüüd elab Venemaal ja on vene riigi kodanik. Aga et vat midagi teha eesti keeles või, või, või millestki eesti kunstiga kokku puutuda. Persona saate külaline oli vaht Angovi nimelise Moskva riikliku akadeemilise teatri näitleja Agnessa Peterson. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.