Eesti luterlik tund. Tere õhtust, mina olen Signe Aus ja tahan teile tänasel neljandal advendipühapäeval, kui jõuludeni on jäänud ainult mõned päevad tutvustada ühte uut vahvat raamatut, mille on välja andnud Eesti Evangeelse luterliku kiriku pühapäevakooliühendus. Ja see raamat kannab pealkirja tulevikumaa. Siia raamatusse on kogutud Põhjamaade tuntud autorite juba tuttavaid ja ka täitsa uhiuusi lugusid. Samaaegselt on see raamat ka advendikalender. Iga päev alates esimesest detsembrist avaneb uus jutustus. Ja see raamat ei lõpe mitte jõululaupäevaga nagu enamus advendikalendreid vaid juhatab uue aastatuhande kolmekuningapäevani. Lisaks eesti keelele ilmus see raamat ka samaaegselt Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi keeles. Raamat, mida meil kõigil kindlasti jõuluajal lugeda tuleks, pakub meile teemunaks Kaasa jutustuste kaudu usku, lootust ja armastust. Pühapäevakooli ühenduse esimees Urmas Viilma on raamatule saateks kirjutanud. Me elame imelises maailmas milles valitseb oma koerad ja rütm mille iga pisemgi lilleõis. Iga väiksemgi putukas on käimas oma eluteed ja tegema seda, milleks loodud on. Imetledes seda imepärast ja saladusi täis maailma suudame paremini mõista oma kohta selles lõputus universumis. Kas pole imeline, kui sa ühel päeval taipad? Sulle on usaldatud elada just siin ja just praegu. Sina võiksid täita oma ülesannet teha just seda, mida jumal sinu teha on usaldanud. Seda mõistes on üks elu saladustest leidnud vastuse. Kui neid on veel lugematul hulgal. Oma eluteed käies leiad sa veel paljudele saladustele lahenduse kuid rohkem leiad sa oma teel seda, mida võid vaid aukartust tundes imetleda. See päev, mil kõik saladused avalikuks saavad ning lahenduse leiavad on kaugel tulevikus. Aga tuleviki on saladus. Täna jutustame teile mõned lood sellest tulevikumaa raamatust. Ning aitavad seda teha Haita Maarit Silk, Diane Starkov, Hannes Arunurm ja Meelis Holsting. Kaugel kaugel on aega, tema mõte jõuab sinna ruttu. Aga valgusest. Läheb sinna väga kaua. Ka kõige kiirem kosmoselaev ei jõuaks sinna inimese eluaja jooksul. Aegade maal on tähtede kodu. Sealt saavad alguse ja sinna jõuavad nad tagasi oma rännaku teelt läbi kosmoseavaruste. Inimesed vajavad hingamiseks õhku aga tähendab, lapsed hingavad jutustusi, mis Anad rõõmu jutustasid, mis täidavad nende südamed armastusega. Mida rohkem tähed selliseid lugusid hingavad, seda säravamalt nad hiilgavad. Aga kui jutustused mingil põhjusel lakkavad, läheb tähtedel hullusti. Esmalt nad hakkavad teelt kõrvale kalduma, siis võib nende valgus katkeda, tuhmuda ja lõpuks koguni kustuda. Ühel päeval juba. Aegade maa väikseim tähelaps haigestus. Vaadake Jubarit, ta särab kuidagi imelikult. Pole selles midagi imelikku, laps pole lihtsalt seal õppinud korralikult vilkuma. Ei tea, peaksite ikka torgavad kohale kutsuma. Nii kutsutigi kohale kõik aegade maa targad. Nad uurisid juba olid suure hoolega ning lõpuks teatasid oma otsuse Ja ja te peate lapsele lugusid jutustama. Aga me oleme talle ju palju lugusid jutustanud. Siis rääkige talle uusi lugusid. Aga te ei tohi rääkida ükskõik milliseid lugusid, vaid ainult selliseid jutustusi, mis toovad rõõmu ning ennekõike usku, lootust ja armastust. Miks just neid? Aga sellepärast, et usk hoiab meid õigel teel. Lootus näitab meile suunda ja armastus paneb meid sädelema. Just sellel hetkel tuli käskjalg teatama, et aegade maale on saabunud komeet. Komeedid on suured seiklejad. Nende tee ulatub kosmoses ääretusest ääretusse. Nad kaovad, on peidus ja siis ilmuvad uuesti välja. Alati, kui nad saabuvad Annel midagi uut jutustada. Komeet soovis nüüd kohe aegade maa kuningate ilmuda. Ta kummardas sügavalt kuningale ja ütles. Olen täitnud su ülesande. Käisin planeedil, mis on siit kaugel, kaugel seal, kuhu mõte jõuab kiiresti, aga valgus läheb kaua. Rändasin läbi taevalaotuse nagu käskisid ja peatusin väikese küla kohal. Juhatasin ka kolm kuningat vaatama seda, keda sa lähetasid. Väga hea. Olen sinuga rahul. Sellel planeedil armastatakse väga lugusid, seal räägitakse kogu aeg erinevaid lugusid. Ma nägin seal vürsti, kes kuulas, jutustasid tervelt 1000 ja üks ööd. Ma kuulsin seal jootustasimis sädelevat kirkamalt kui 100000 galaktikat. Aga seal, kuhu käskisid mul minna. Seal sai alguse jutustuste jutustus. Suurepärane sa täitsid mu ülesande väga hästi kuid kelle võiksime nüüd saata sinna eto tooks jutustusega juubarile kes tooksid talle lugusid, mis annaksid lootust, usku ja armastust. Nii nagu targad olid käskinud. Kaks väikest tähelast, Stella ja astrus astusid innustusest särades etta. Meie lähme, me oleme piisavalt väikesed, et meid ei märgata. Meil on piisavalt valgust, et leiame jutustuste, jutustuse ja muud kilod. Me oleme kiired kuningas, olge siiski sellega ettevaatlik. See planeet on ohtlik, seal lüüakse Juttastustega aega surnuks. Ei julge isegi mõelda, mis seal aegademaalastega juhtuda võib. Ära karda kuist Ella ja astrus leiavad sealt jutustuste jutustuse. Ei ole vaja neil midagi karta. Teie lapsed, aga võtke see raamat ja kirjutage sellel lehtedele lood, mida te leiate. Pange seejärel raamat kinni, et jutustused tee peal ära ei kaoks. Vinge rahus. Nii asusidki Stella ja astrust teele. Milliseid lugusid nad leidsid? Seda aga kuulata kohe? Jõulud unustanud küla. Kõrgel tundru jalamil oli üks väike küla. Selle elanikud olid nagu inimesed ikka. Aga neil oli üks viga. Nad unustasid kergesti igasuguseid asju ja peale selle unustasid kõik sama asja ühekorraga. Võis juhtuda, et nad unustasid end riietades panna jalga kingad. Siis kõndisid kõik ringi, varbad jääs mille me oleme õigupoolest unustanud. Küsisid nad siis. Aga keegi ei mäletanud enne, kui mõni juhtus kinga nägema ja rääkis siis sellest ka teistele. Kord unustasid nad söömise. Nad olid palju päevi söömata, kõik jäid haigeks ja heitsid voodisse ning helistasid arstile. Aga ka tema oli unustanud süüa ja oli samuti haige nagu kõik teisedki. Siis juhtus arst nägema hiirt, kellel oli juustu, tükikene hambus ja talle tuli meelde, mis nad sellel korral olid ära unustanud. Ta sõi kõhu täis ja läks siis ringkäigule rääkima, et söömine oli ära unustatud ning kõik said jälle terveks. Aga kõige hullem oli siis, kui inimesed unustasid, et õige pea on jõulud. Oli jõululaupäeva hommik. Aga keegi polnud koristanud, polnud toonud jõulukuuske. Poodides polnud jõuluvana kostüüme. Lapsed laulsid koolis, sügis ikka kestab veel. Kogu külas polnud piparkoogipoegagi. Pisikeses tares kõige kõrgemal tundru jalamil tammusega väike tüdruk edasi-tagasi ja mõtles. Ta oli ainult viieaastane. Tavaliselt lippas ta mängima. Aga nüüd ta ainult kõndis ja mõtles. Ta läks metsa ja nägi seal pisikesi kuusekese. Me oleme nüüd jälle midagi unustanud. See on seotud kuidagi kuuskedega, aga ma ei mäleta, kuidas, Siis läks ta tagasi välja ja sealt edasi küüni. Küünis nägi ta viljavihku, mis oli tõstetud lae alla, et hiired ei pääseks selle kallale. See on kuidagi seotud vilja vihuga ja selle teibaga, mis siin kõrval on. Aga kuidas, armas aeg, jõululaupäeva hommik on ju käes. Ja mina olen siin üksinda kodus ema, isa, vend kõikko kodunt ära. Kuidas ma nüüd sellest teistele teatan? Ta võttis teiba ja proovis panna jõuluvihku selle otsa aga see ei õnnestunud. Siis tuli talle mõte lipuvarras. Ta vinnas vihu lipuvardasse ja see õnnestus tal hästi. Kohe kui vihkerkis lipuvarda nupuni tõusis väike tihane kõige kõrgema kuuse kõige ülemiselt oksalt lendu ja maandus jõuluVihule koored kooljevid pärast sega meie und. Ärge magage enam käes on jõulud, pisike tüdruk pani minu lipuvardasse. Meie tuleme ka. Seda nägid ka varblased telefoni traatidel ja leevikesed, kes olid tukkunud põõsastes. Kõik hakkasid lendama jõuluvihu poole telefoni keskjaama. Tädid jooksid seepeale aknale vaatama, mida linnukesed plaanivad ja nägid niimoodi lipuvardas olevat jõuluvihku. Kohe hakkasid nad helistama külaelanikele, et rääkida, mida need olid unustanud. Et varsti kohe on jõulud käes. Külarahvas hakkas küpsetama ja keetma ja praadima. Keegi koristas ja mõned riputasid kardinaid üles ja jõulutähti akendele. Ühed saagisid jõulukuuske, teised pakkisid jõulukinke, mille nad olid ära peitnud, enne kui hakkasid, jõulusid unustama. Lõpuks ronis kogu küla hiigelsuurde pesupalis, mille Puusepp oli teinud sellel ajal, kui ülejäänud valmistusid jõuludeks sees, mulistasid kõik koos ennast pesta. Kui nad olid valmis ja puhtad riided selga pannud. Ja selle väikese tüdruku ema seal majas kõige kõrgemal tundru jalamil oli parajasti sidumas punast lehtritüdrukut kui juustesse. Just siis helisesid kirikukellad. Ja siis olid jõulud. Vana kirikutornis ripuvad kirikukellad. Ting ja Dong. King on väiksem kell ja tal on hele ja rõõmus hääl. Dong on suur Kell sügava ja tõsise helinaga. Juba palju aastaid on nad vaielnud selle üle, kes jutustab Jeesuslapsest paremini. Nüüd on nende vaidlus nii väljakannatamatuks muutunud, et nad on otsustanud, et see, kes esimesena kiriku torni tõuseb, peab olema kohtunik. See, kelle kohtunik välja valib, on võitja. Ja kaotaja teeb võnkuma järgmise helisemise ajal nii tugevasti, et läheb oma kinnitus tugeda küljest lahti ja kukub tükkideks. Siis ühel päeval see juhtub. On kesktalvine pühapäev. Üks poiss koos emaga on minemas jumalateenistusel. Ema, kas me võiks minna üles kellatorni, siis võiksime kellasid koputada ja kuulata, kumb kelladest helised kaunimalt lähme, aga nüüdse Sis juhtad Gingeda. On kuulnud poisi juttu temast, siis saabki nüüd kohtunik. Poisi kingad täidavad oma kõpsumisega kogu torni. Ema, kumb sinu meelest selliseid kaunimalt ting, võitong? Ei mina tea, mis sina arvad, mina ka ei tea, kas tõstad, mindi ülesse kõigepealt väikese juurde, ema. Ema võtabki poisi sülle. Nüüd tuleb olla täpne. Ma võtan ennast kokku, ma pean helistama puhtalt jah, heledalt kui ei kunagi varem. Mu helin peab saatma kõik maailmainglid poisi südamesse. Poiss tõstab oma käe ja. Kell kõlab kaua ja kaunilt peaaegu nõiduslikult. Ema unustab täielikult, et hoiab oma poega ja poiss ei märka, et ta on ema süles. Emalased poja vaikselt alla. See oli kaunis. Mida ta sulle meelitas? Kõigepealt mõtlesin eelmisele suvele. Kas sa mäletad, kui olime rannas, isa oli ka kaasas ja oli mõnusalt soe. Vesi oli samuti soe ja mõnus. Ja ema, siis ma mõtlesin vanaemale tan kullakallis, kas pole? On külm, kullake, minagi arvan, et vanaema. Kuldaväärt need olid väga ilusad mõtted. Neid ei ole võimalik tongil üle trumbata, see on kindel, mõtles ting. Ema, kas proovime nüüd suurt kella? Proovime, aga. Ma pean olema nii terane, kui suudan. Ma ei tahaks küll alla kukkuda. Oh, ma olen nii põnevil. Poiss tõstab käe ja jälle kõlab. Kõik tardub tornis helin täidab aja ja mõte. Mis sulle nüüd meelde tuli? Ema, eelmisel reedel läksin ma koolis Jörgeniga riidu aga kui ma kuulasin tongi häält, mõtlesin, et kui me pärast koju tagasi läheme, tahaksin ma hea meelega jälle sööriniga mängida. Ja siis mõtlesime veel vanaisa peale. Ta on surnud ja nüüd jumala juures. Tarmo igatsete järele. Mul hakkas vanaemast kahju. Ka minul on vanaemast kahju. Aga kas samas pole tore, et temagi meil veel alles on? Mis sa arvad, kui koju minnes läheme tema juurest läbi? Need olid väga kaunid mõtted. Neid ei suudaks ting lüüa, selles olen ma peaaegu kindel, mõtles nüüd omakorda tong. Mis sa siis nüüd arvad, kumb kelladest heliseb? Kaulimalt casting. Veidung. Kas tead, mis ema? Minu meelest nad aitavad teineteisel jutustada kõigest, mis on elus tähtis ja kaunis. Kui nad mõlemad ei oleks siin ei kostaks helin siis nii imeliselt. Mina ei loobuks neist kummastki. Seejärel lähevad poiss ja ema ära, sest jumalateenistus on algamas. Ding-dong ripuvad kindlalt oma jämedate, kinnitas köite küljes. Kui nad aga oskaksid, siis nad naeratasid ja hammustasid alahuulde. Jah. Kas sa mõtled sama mis mina? Ja ma arvan küll, kas me võiksime nüüd jälle sõbrad olla? Oleme aga. Ja keegi tõmbab köitest. Nüüd helistatakse jumalateenistusele kaua ja imeilusasti. See on nii ilus, et kui rahvast tuleb kirikust välja, ütlevad nad justkui jõulud oleksid tulnud. Aga tindiad? Ong teavad põhjust. Nad on just ise kohanud Jeesus-last. Selles on nad kindlad. Oleks jalgu järele lohistades mööda teed. Udutas sadada ja oli jahe. Rasvatihane istus kuuseoksal, suled koheril. Kes seal longid? Mina olen vana jõululaul, nii vana, et kõik on mind juba unustanud. Palun laula sina mind, väike tihane mela. Minu hääl on kähe ja mulle ei meeldi jõululaulud. Mulle meeldivad kevadlaulud ja tihane lendas oma teed. Vana jõululaul lonkis väsinult edasi. Kuni vastu tuli rikas kaupmees. Mina olen vana jõululaul, lapsena tundsid mind, mäletad kale hea ja laula mind. Ja, ja kuigi olen tundnud ei tunne enam raha. Kõlin kassa laekasse on kauneim laul, mida ma tean. Mine oma teed. Mul ei ole ülearust aega. Ma pean mõtlema, kuidas oma jõulumüüki suurendada. Ja vana jõululaul astuski edasi. Õige pea tuli talle vastu, proua, kiirus. Tere, olen vana jõululaul. Sinu ema laulis mind kunagi, küllap sinagi, mäletad mind? Laula mind. Kas mul peaks olema aega laulda jõululaule? Just nüüd, enne jõule. On vaja teha suurpuhastust, pesta pesu ja küpsetada, jõululeivad ja praadida jõulupraadi ja veel küpsetada jõulutortide leotada jõulukala koolide ja küürida vaipu kloppida ja. Vana jõululaul aga ei kuulnud rohkem sest proua kiirus oli juba kaugel. Sadu oli lõppenud, maa külmunud ja pakane muutus käredamaks. Aga vana jõululaul rändas ja otsis kedagi, kes tahaks teda laulda. Siis tuli talle vastu kuulus luuletaja. Vana jõululaul. Muutus rõõmsaks. Tere, mina olen vana jõululaul, sina kindlasti tunned mind. Kas sa tahaksid mind laulda? Luuletaja peatus ja vaatas tähelepanelikult vana jõululaulu. Või vana jõululaul? Olen jah, seda nagu sinul on ju lõputki riimis ja rütm. Kas mina peaksin laulma midagi sellist? Mina olen ju ometi kuulus luuletaja? Täiesti moderne. Mina laulan, nii. Üksildus. Kuigi ei tea, kas oled rohekaskollane? Jahe, suur, suur, suurim. Kuulsa luuletaja hääl vaibus kauguses sest vana jõululaul jooksis minema nii kiiresti, kui jalad võtsid. Varsti jõudis ta ühe vana maja juurde. Märja ja väsinuna, istus ta trepile puhkama. Siis märkas ta, kuidas mööda rada tulid maja poole vanaema koos väikese lapsega. Vaata memm, keegi istub meie trepil. Ja memm vaatas oma vanade tuhmunud silmadega. Ja kuigi ta oli peaaegu pime, tundis ta vana jõululaulu ära. See on ju vana jõululaul. Minu vanaema õpetas mulle seda, see on nii vana laul. Oma viimast jõudu kokku võttes palus vana jõululaul. Palun laula mind. Siis kutsus memmeke vana jõululaulu sisse. Laul astus sooja tuppa ja memmeke hakkas oma nõrga ja murdva häälega laulma. Lapse hele hääl ühines lauluga. Nüüd ei olnud vana jõululaule enam hall räbalapundar vaid kirgas ja sädelev ning tema kuupkumas tähtede ja küünalde valguses. Äike toake justkui kõrgenes muutus avaramaks. Laul levis ja viisid kandusid üle sünge ning murelikuma. Ja igaüks, kes seda kuulis, unustas kiirustamise ja mured ning ühines lauluga oma lapsepõlve. Vana jõululauluga. Väike-diplo. Kaua-kaua aega tagasi elas maakeral mitmeid kummalisi elukaid. See oli siis, kui ostjad kasvasid nagu puud ja hobused ei olnud kassidest. Suuremad loomad elasid omavahel rahus. Peaaegu ainult diplodokused häirisid teiste rahu. Need olid hiidsisalikud. Kõige rohkem meeldis neile see, kui visiir vaikselt põõsa all pikutada, äkki välja karata ning mööduvaid loomakesi ehmatada. Kui loomakesed karjudes metsa pimedusse tormasid, naersid hiidsisalikud rahulolevalt ja tagusid soomustatud sabaga vastu maad. Ühel kaunil hommikul aegade alguses sündis üks kohutavalt inetu hiidsisalik. Vanemad olid tema üle ka uhked ja nimetasite väikeseks diploks. Minu pojast. Tuleb kindlasti kõige kohutavam hiidsisalik siinses. Metsas ema patsutas hellalt pojakese soomustega pead. Sa oled mul ikka inetu. Kõik metsa pisielukad ootasid hirmuga sisaliku kasvamist. Ema ja väike diplo jälgisid iga päev, kuidas isa rumalusi harjutas. Vaata, kui kohutav suisa on. Ehk saab sinust ühel päeval sama tubli ja hirmuäratav. Koos ma ikka pean selliseks saama. Väike-diplo ei olnud samasugune kui teised selle pereliikmed. Kui teised harjutasid oma rumalusi, lipsas diplomilema. Ta tegi metsa pikki jalutuskäike luuskides puid ja lilli ning andis neile omapäraseid nimesid. Aeg-ajalt piilus ta puu tagant, kuidas teised loomakesed ühes, kust lustlikud mängivad. Tihti juhtus, et tal tuli nii kange tahtmine kaasa mängida. Ta tuli peidust välja ja hüüdis. Kas ma võin ka teiega mängima tulla? Oi ruttu, kaugemale Joosse kaugemale. Oi, appi. Iga kord jooksid teised ära ja ta jäi üksi ning õnnetuna seisma. Ma pean leidmas sõbra üksi olla nii kurb. Ühel õhtul väike diplo jalutas pikkade Ta kõndis ja kõndis, kuni jalad hakkasid valutama ja päike loojus. Tuli väsinud, olemas kohutav ja hirmutav. Niiviisi Lucrana heitis ta hämarasse metsa magama. Saabuse mets täitus tundmatute häältega. Mitmelt poolt kostis prüksatusi ja raksatusi. Puude vahel kohises ja mühises lilt kaugelt kosta sulgumist. Äkki keegi naeris laginal. Väike diplo ärkase tõusis hirmunult istukile. Siis ta tundis äkki, kuidas väike pehme käpace surus hellalt suurt küünistega käppa. Bürokordo ma olen siin ja hoolitsen sinu eest. Öösel on mets teistmoodi, kõik väikesed asjad heidavad suuri varje ning tavalistest päeva häältest saavad hirmuäratavad öö hääled. Metsas elab ka pelglik pisielukaid disjulgevadki naerdavaid öösel, kui teised ise pelgavad. Väike-diplo kuulas hoolega kõike, mida hääl rääkis ja uinus rahulikult. Järgmisel hommikul ärkas ta rõõmsana. Hommikust minu esimene sõber Diplo naeratas ja kallistas pisi elukat oma sabaga. Loomake pilgutas hirmunult silmi. Hiidsisalik, ära söö mind ära. Aga ma olen ju ometi su sõber. Kas sa ei mäleta enam, kuidas mina pimedas kartsin ja sina mind lohutasid? Võib-olla kõik kardavad midagi isegi kõige suuremad ja vahvamad päris kindlasti. Siis nad kõnelesid omavahel kaua pimedusest ja hirmust ja sellest, kui hea on, kui sul on sõber. Seejärel tantsis pisielukas koos väikese diplaga hommikupäikeses. Isi elukale oli mitu sõpra ja need said ka väikese Kiplo sõpradeks. Nii nad mängisid toredaid mänge ja õpetasid üksteisele mitmeid vajalikke asju. Teised hiidsisaliku pere lapsed jälgisid kadedusega, kuidas väike diplo sõpradega mängis. Võib-olla ei peakski olema teiste loomade suhtes ülbe, hirmutav, mõtlesid nad. Elle kolib varakambrisse, Belle on vihane. Oo jaa, ta nii vihane, et on otsustanud kodust ära kolida. Ei saa ju ometi edasi elada perekonnas, kus sind sedaviisi koheldakse. See juhtus täna hommikul, kui isa hakkas tööle minema. Ma ei suuda oma sulepead kuskilt leida. Belle, tule kohe siia. Elle, kas sina oled jälle mu sulepea võtnud? Isa haaras Bellel kõvasti käsivarrest peale, oli võtnud isa sulepead palju kordi, aga täna mitte. Täna oli isa, suleb riidekapis, tema pruuni ülikonna taskus ja Belle oli süüst täiesti prii. Aga isa haaras talle ometi kõvasti käsivarrest kinni. Ja siis veel ema, tema asus mõistagi isa Poolale. Sellega on nüüd lõpp, ma kolin ära. Ainult kuhu ma võiksin ju merele minna, seda ma muidugi võiksin, ja merele, kus liiguvad suured laevad ja suured lained seal võiks surgi. Las nad siis kahetsevad. Ma võin ka Aafrikasse sõita, kus uitavad metsikud lõvid. Ma kujutan ette, kuidas isa tuleb oma koju ja küsib, nagu alati. Kus mu väike Belle on? Üks lõvi sõi Bella ära. Ja, ja eks see sedaviisi vist lähegi, kui ollakse nii ülekohtused. Aga Aafrika on liiga kaugel. Ma tahaksin ikkagi jääda lähemale, näeks, kuidas ema ja isa mind taga nutavad. Ma kolin varakambrisse. Varakamber sondo, väike punane kõrvalhoone õues, mille ukse peal paistab süda, sinna mõõk, kolingi. Hakkan otsemaid asju kokku pakkima. Võtan oma palli kaasa ja siis võtan veel suupilli kaasa. Ja, ja kindlasti võtan raamatu kodused lapsed. Siis võtan veel ühe küünla, sest kahe päeva pärast on jõululaupäev ja mina pean jõule varakambris. Ma panen oma küünlakesed põlema, istun maha ja mängin suupillil laulu on jõulud jälle käes. See kõlab ütlemata kurvalt ja seda on kuulda ka ema ja isa juurde. Elle paneb oma ilusa helesinise jope selga, karvamütsi pähe ja lambakindad kätte. Siis võtab ta ühte kätte suure paberist koti, palli, suupilli ja küünlaga teise kätte, aga kodused lapsed ning teeb tiiru köögis, tema näeks, kuidas ta kolima hakkab. Belle, kas hakkad juba õue minema? Pele ei vasta midagi, ainult lohiseb natuke õue minema. Haa, kui ema ainult teaks. Ema näebetel elu kulmude vahel sügav korts ja ta pilk on sünge. Bellekene, mis sul on? Kuhu sa minna kavatsed? Mogulineuro, kuhu siis varakambrisse? Aga belle sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt, kui kauaks sinna tahad jääda? Päriseks? Kallis Bellekene, kas sa ei jääks siis meie juurde? Võib-olla me oleme mõnikord küll ülekohtused, aga me armastame siin nii väga, nii väga. Elle kõhkleb, aga ainult silmapilgu. Siis lükkab ta ema käe ära, heidab talvel viimase ette heitma pilgu ning marsib trepist alla. Ema vaatab talle söögitoa aknast järele ja näed pisikest helesinist kogu ukse taha. Kadumas. Läheb pool tundi. Siis kuulab ema nõrku suupillihelisid alt varakambri poolt. See on Bella, kes mängib seal. Oh sa kaunis Värmland. Varakamber on Bella mälest tõeliselt mõnus paik. Seda kõigepealt. Ta on seadnud raamatu kodused lapsed palli ja suupilli nii käepäraselt kui vähegi võimalik. Ja oma küünlakesed on ta pannud aknale. Oi kui nukralt see jõuluõhtul seal seisab, kumab, kui ema ja isa juhtuvad siiapoole vaatama. Söögitoa aknast. Söögitoa akna juures seisab harilikult jõulupuu ja jõulupuu. Jõulukingitused. Ei, ma ei võta vastu mingeid jõulukingitusi inimeste käest, kes väidavad, nagu Vehics ta sulekaid sisse Elle mängib veel korra ossa kaunis Värmlandi. Aga aeg varakambris venib nii pikkamööda, nii pikkamööda. Ei tea, mida ema parajasti teeb. Kas isa peaks ka olema juba koju jõudnud, sest ma olen siin nii otsatult kaua istunud läheksimegi üles tuppa vaatama, et kas nad mind juba taga taga nutavad. Aga selleks on väga raske ettekäänet leida. Korraga torkab Bellele pähe üks mõte. Ta teeb ukse kähku haagist lahti ja läheb ei pea, kuid jookseb üle õue ja trepist üles. Ema on ikka alles köögis. Ema, kui mulle peaksid tulema mõned jõulukaardid, kas sa ütleksid siis kirjakandjale, et ma olen ära kolinud? Ja ema lubab seda teha. Belle astub riivitamisi jälle ukse poole ja tunduvad nii rasketena Pelle, kuid mis me sinu jõulukingitustega teeme, kas me peame need sulle alluv võraga ämbrisse saatma või tuled sa ise neile järele? Ma ei taha mingeid jõulukingitusi. Või Belle, mis kurb jõuluõhtuse küll tuleb, ei mingit pellet kuusel küünlaid süütamas. Ei mingit pellet jõuluvanale ustavamas, ei mingit pileti üldse enam. Te võite endale töise poisi muretseda, mitte eladeski, kas belle või üldse mitte kedagi. Seal ainult Belle, keda me nii kohutavalt armastan. Sho Me isaga nutame terve jõuluõhtu. Me ei hakka isegi jõulupuul küünlaid süütama. Oh, kuidas me nutame. Siis paneb bella pea vastu köögijuust ja nutab ka. Ta nutab nii südantlõhestavalt, nii valjusti, nii lõikavalt, nii kohutavalt. Sest Mul on nii kahju isast ja emast. Ja kui ema talle käed ümber paneb, surub ta oma näo ema kaela vastu ja nutab veel ägedamalt veel südantlõhestava. Nii et ema saab päris läbi, märja. On olnud. Üks aitäh, armus Belle. Isa tuleb oma büroost alles mitu-mitu tundi hiljem ja hüüab nagu tavaliselt juba esikust kus on mu vaik belle seen ning pele viskub isale sülle. Vinor hõljus õhus, nii elektronid vahel teevad, kuigi nad tavaliselt vulisevad hirmsa hooga ringiratast. Aga täna ei tahtnud minul ringiratast kihutada, hõljus pea kummargil ja ohkas sügavalt. Oh jumal kuulis seda ja küsis, see on juhtunud, väike, minul pole liikvel nagu tavaliselt ei taha. Mis kasu on ringiratast vuhisemisest? Mina olen vaid väike elektril. Mis siis sellest, et väike. Aga ma olen nii vä, väike, et mind isegi nähta. Mina näen siin. Ja pealegi elektronid ei olegi ju suuremad. Mina tahan olla midagi suurt, millel on tähendus, aga mitte ainult pisikene ning kihutada niisama ringi, mis kasu sellest toimub? Tule, ma näitan sulle midagi. Looduses kuulub kõik kokku ja ma olen mõelnud igale pisiasjale, nii et kogu loodu korrapäraselt toimiks. Äkkiminor märkas, et ta liugleb üle mere. Kuigi ta oli kõrgel, nägi ta kõikjal ainult vett. Oi kui suur ja võimas on meri. Ma tunnen ennast veelgi väiksemaväärsusega suurt laeva seal all. Ei, näen, et seal on ainult üks väike täpp. Just seda ma mõtlengi tuled. Minul liugleb alla mere ja selle täpi poole, nii kiiresti, et kõhus tõmbus kokku. Hämmastunud märkas ta, et mida lähemale ta tuli, seda suuremaks täpp muutus. Lõpuks jõudsid nad üsna laeva kohale. No kui suur laev sinna mahub tuhandeid inimesi. Ja veel mõnisada autot ja veoautot. Wow tule ja äkki olid nad komandosillal, kust laeva juhiti. Hõi, kui palju lõpphoobasid väetsusega väikest rooliratast. Sellega juhitakse laeva selle Väiksega või? Just ja mis juhtuks, kui seda poleks? Laev oleks tuulte käes triivida ja võiks minna. Ja kuhu nii ongi. Kas sa taipad, kui tähtis on see väike rooliratas suurele laevale, mis sõidab ookeanil? Arvan, et hakkan mõistma, mis sa mulle öelda tahad, et kõiki väikeseid roolirattaosasid on väga vaja. Aga mida tähtsat mina siin teen? Kas sa näed seda väikest kruvi, millega rooliratas on kinnitatud ja tule. Nad läksid kruvi-le lähemale. Selle sisemuses vilisesid aatomid ja igaühe ümber neist puhisesid kohutava kiirusega elektronid. Äkki kuulis Minor enda taga tuttavaid hääli. Hei, Minor, kus sa olid, otsisime siin, mida sa tellid kogu selle aja? Seal olid tema elektronidest sõbrad ja minul märkas järsku, et ta oli ju kodus. Oota nüüd, kas sa tõesti mõtled nii, et ilma meieta elektronid eta püsiks, kruvi rooliratas? Se murduks katki? No siis me oleme küll väga tähtsad. Ei ole tähtis, kui suur sa oled vaid missugune sa oled ja mida sa teed. Nüüd on küll väga kiire. Tulge, sõbrad, me peame tegema seda, mida me kõige paremini oskame. Vuhiseb ringiratast, see on tõesti väga tähtis. Ja Minor suvises rõõmsana oman teele. Stella astrus käisid mitmes paigas planeedil maa. Lõpuks nad jõudsid Taani. Rootsi Soome, Norrasse, Islandile ja Eestisse ja hops neil tarvitses vaid avada oma raamat, kui lood hüppasidki juba sisse. Neid oleks olnud veelgi enam, aga rohkem ei jaksanud Stella astrus kanda. Niinad pöördusidki tagasi aegade maal. Aegade maal oli tilluke täheke selleks ajaks juba kustumas ja kõik leinasid. Mis küll on juhtunud Stella astrusega, kas nad ei leidnudki jutustusi? Kas maailmas ei olnud enam rõõm? Kas seal ei olnud usku, lootust ja armastust? Siis avanes uks ja sealse hädalasidki Stella astrus. Kõik on hästi, Ubar. Hei, tilluke täheke, meil on jutustusi. Nad raputasid kuninga antud raamatut ja sealt pudenes lugu loo järel ja seal sädelaskased, kõige kaunim lugu, jutustuste jutustus. See oli kauneim selle tõttu, et see oli tõsi. See jutustas sellest, kuidas aegade kuningas ise saatis oma poja inimeste juurde. See oli jutustus lapse sünnist ja tähest, mis näitas teed tema juurde. Ning see lugu ei täis usku, lootust ja armastust. Armsad lapsed. Olete oma ülesande hästi täitnud. Leidsite jutustuste jutustuse ja andsite elu ning tulla tulevikulootuse väikesele Jubarile. Annan uue nime planeedile, kus te käisite. Olgu see nüüdsest tulevikumaa. Pisitäheke hingas ja hakkas vilkuma. Pikkamisi ta valgus suurenes ja siis hakkas ta hiilgama. Mida rohkem ta hingas, usku, lootust ja armastust, seda särava meni. Ta hiilgas. Kõik teisedki tähed sätendasid rõõmu pärast. Ja kui sa tõstad silmad taeva poole, näed tähti rõõmsalt sädelemas, kaugel kosmoseavarusest kuhu valgus kulgeb aeglaselt ja mõterud. Ja kuhugi. Kõige kiirem kosmoselaev ei jõuaks inimese elu ja jooksu. Kas. See sööt, köite. Siis silmad hoida. Sünnib seal. Langete Ace. Neile. Need olid mõned lood raamatust tulevikumaa. Tänase saate panid. Aita Marik silk, Diane Starkopf, Hannes Arunurm, Meelis Holsting ja Signe Aus. Kaunist jõuluaega teile kõigile. See justkui ta ei ta täna. Teeme asju söönisele Laan kätte. Kes neil Eesti luterlik tund.