Eesti luterlik tund. Vana testamendi algusest neljandast Moosese raamatust võime lugeda. Ja issand rääkis Moosesega öeldes. Räägi Aaroni poegadega ning ütle õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda. Issand õnnistagu sind ja hoidku sind, issand, lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline, issand, tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu. Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad. Olen Enn Auksmann Hiiumaa kirikuõpetaja. Alustasin seda raadiosaadet sõnadega, mis ilmselt paljudele teist on tuttavad iga pühapäevase jumalateenistuse lõpuosast, nii nagu see meie luterlikes kirikutes tavaline on. Jumalateenistus lõpeb lõpu õnnistusega ja enamasti kasutatakse just neid samu niinimetatud Aaroni õnnistussõnu, mis seisavad kirjas neljandas Moosese raamatus. Ja tänases saates räägimegi õnnistusest võib-olla mitte niivõrd sellest, mis asi see õnnistus on, kuivõrd sellest, keda ja mida jumal õnnistab. Aga esmalt kuulame ühe muusikapala. Ja tänases saates tuleb esitamisele peamiselt Gregorio Allegri kirjutatud muusika. Tegemist on ühe 16. sajandi lõpul Roomas sündinud mehega, kellest hiljem sai preester ja kuulus laulja ja muusikakirjutaja ka paavsti õukonnas. Kui ma ei eksi, oli vist kunagine tuntud kirikuõpetaja Harri Haamer, see, kes pajatanud lugu sellest, kuidas tema kord tahtnud pääseda sel pühapäeval kirikusse, siis ilmselt ühte oma ametivenda kuulama. Ja polnud muud transpordivahendit peale jalgratta ja kuidas ta siis sõitnud, aga tee oli pikk ja kohale jõudnud ta alles päris jumalateenistuse lõpuks, nii et kui ta kirikusse sisse astus, siis võttis ta vastu needsamad jumalateenistuse lõpul loetavad õnnistussõnad ja istus tagasi ratta selga ja sõitis kodu poole. Ja kommentaar selle juurde oli alati see, et kõige tähtsamaks jõudis ta kohale. Ei, ma hakkasin praegu arutlema selle üle, mis on siis jumalateenistusel see kõige-kõige tähtsam, kuigi teoloogid on sellegi küsimuse üle tõsiseid lahinguid löönud. Ma arvan, et issanda õnnistus ja selle alandlik ja tänulik vastuvõtmine on väga tähtis. Ja tegelikult toimub kogu jumalateenistus ju sellesama teadmisega. Jumalateenistus algab sooviga, issand olgu teiega. Ja isa ja poja ja püha vaimu nimel. Ja samamoodi ta ka lõpeb. See õnnistuski on ju tegelikult palvet, issand oleks nendega, kes selle õnnistuse vastu võtavad, oleks kirikulistega, mitte ainult siin selles pühas kojas, vaid kõigil nende teedel. Issand õnnistagu sind ja hoidku sind, lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline, tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu. Meie Eesti vabariigi hümni. Kolmas salm kõlab nõnda. Su üle jumal valvaku, mu armas isamaa. Ta olgu sinu kaitse ja ja võtku rohkest, õnnista mis iial ette võtad ka mu armas isamaa. Mis õnnistus on. Lühidalt, tuleb sellest siiski rääkida. See tähendab seda, et jumal nii nagu siin neljandas Moosese raamatuski öeldi paneb oma nime inimeste peale, see tähendab, on alati ise kõikjal inimeste juures inimestega kaasas, saadab, hoiab, juhib, kaitseb inimesi, aitab neid nende vajadustes ja nõnda edasi. See tähendab, et inimene ei ole jäetud mitte mingi pimeda õnne Ingi fortuuna hooleks, vaid inimene on jumala nime kaitse all, jumala juhtimise all. Aga just seesama palve. Meie hümni lõpus on pannud, ma arvan, mitte ainult mind, vaid paljusid teisi inimesi mõtlema. Seal esitatakse jumalale tegelikult üsna pretensioonikas nõudmine. Et jumal õnnista ükskõik mida siis meie armas isamaa ka iial ette võtab. Ja see on tegelikult midagi niisugust, mille puhul tasub olla väga ettevaatlik, et mitte eksiteele sattuda. Sest kuigi on olnud läbi aegade, ilmselt oli ka nendel vanadel Moosese aegadel selliseid inimesi, kes arvasid, et jumala nimega saab tõepoolest manipuleerida või, või lausa nõiduda kasutades seda mingitel maagilistel eesmärkidel. Eks see oli ka üks põhjus, miks keelati jumala nime asjata suhu võtta. Siis tegelikult muidugi jumal meie poolt manipuleeritav ei ole. Ja sellele samale Moosesele ütleb jumal ise, et ma olen armuline, kellele ma olen armuline ja halastav, kelle peale ma halastanud. Halastusarmi õnnistus kuuluvad jumalale ja ta õnnistab seda, keda tahab. Ta õnnistab taolisi tegusid, mis. Mulle meenub paar lugu, mida ma võib-olla olen ka varem oma raadiosaadetes jutustanud, aga olgu siis nüüd see kordamine, tarkuse ema. Üks lugu pajatab kahest pühakust pühast Nikolausest ja pühast, kas Jaanusest lausun meile üsna tuntud mees on Eesti kiriku- ja rahvakalendri siiski õige, mitu Nigulapäeva tunduvad, neist on kevadine ja sügistalvine aga kokku on neid vähemalt neli. Ja Eestis on õige mitu pühale Nikolausele pühitsetud kirikut. Esimestena tulevad loomulikult meelde Tallinna Niguliste kirik ja näiteks Lääne-Nigula Püha Nikolause kirik ja Püha Nikolaus on olnud üks väga tuntud pühak ja üks selline heategija ja sellepärast on temast saanud ju ka too Santa Claus, ehk siis meie jõuluvana. Kuigi ega väga paljud inimesed seda sidet ei tea. Nimelt Nicolaus näiteks olla üks kord aidanud ühte vaest meest, kellel oli kolm tütart kes ei saanud sellepärast mehele, et neil polnud piisavalt kaasavara ja siis Nikolaus visanud kolmel järjestikusel ööl selle mehe aknast sisse. Igalühel ühe kotitäie kulda, need kõik tütred said õnnelikult mehel. Aga jäägu see igal juhul, pajatab lugu, et olla need kaks pühameest olnud kord taas mööda maad rändamas, et vaadata, kuidas need asjad siin käivad. Ja rändasid nad, mis nad rändasid, nägid nad üsna palju erinevaid paiku ja inimesi. Ja kui nad olid juba jõudmas taevaga väravate lähedale, siis ühele künkale tõustes märkasid nad all orus ühte külameest hobuse ja vankriga Boris kinni vaevat. Nikolaus utas kohe alla ja aitas talumehel hobuse ja vankri porist välja tõmmata. Kas Jaanusega jäi künkale, sest et ta ei tahtnud oma ilusaid pühaku riideid ära määrida ja jagas sealt ülevalt Ostraid õpetussõnu. Jõudnud tagasi taevasse, kohtusid mõlemad pühad mehed Peetrusega, kes kõigepealt Nikolaus kõvasti sarjas, et toomarõivad ära oli määrinud. Aga kui ta kuulis, mis oli juhtunud, siis ta muutis meelt ja vastupidi, kiitis Nikolaus ning laitis, kas Jaanust, öeldes siis, et Te nii käitusite, siis olgu nüüdsest peale Nikolausel kogunisti nelipüha aastas. Aga kas Jaanus, sinule piisab ühest pühast nelja aasta kohta küll. Nimelt on siis kas Jaanuseks neid pühakuid, keda meenutatakse 29. veebruaril. Nagu näeme, on tegemist ühetaolise rahva looga mis püüab seletada kiriku- ja rahvakalendrit, aga siin on väga oluline tõetera tähelepanek sees. Mis on siis see, mille pärast jumala õnnistab, mille üle jumalal on hea meel? Enne, kui ma asun teise lubatud loo juurde loen ma ühe lõigu vanast testamendist prohvet Jesaja raamatust, mis mõnes mõttes räägib sellele minu kohe jutustatavale loole vastu. See pühakirjalõik räägib jumala kohtust ja siin küsitakse nõnda. Kes meist saaks elada hävitavast tuules? Kes meist saaks elada igavesel leel. See, kes elab õiguses, räägib tõtt. Kes põlgab rõhumises saadavat kasu. Kes raputab käsi, et keelduda meeleheast kes topib kõrvad kinni. Et mitte kuulda veretööst. Ja kes suleb silmad. Et mitte näha kurja. See elab kõrgustikel. Ligipääsmatud kaljud on temale varjupaigaks. Temale antakse ta leib, temale on vesi kindlustatud. Su silmad saavad näha kuningat, ta ilus saavad näha ihaldusväärset maad. Aga nüüd tuleb üks lugu, mis ei ole pärit mitte piiblist, aga mis kannab endas minu meelest väga head ja õiget mõtet. Ja see on järgmine. Põrgu oli juba pilgeni täis, kuid ukse taga lookles ikka veel pikk-pikk järjekord. Viimaks pidi kurat ise uksele tulema, need olukorras selgust saada ja kõige sobivamad kandidaadid välja valida. Meil on ainult paar kohta, vabateadustaja küsis järjekorras ootajaid, kes teist on teinud kõige rohkem kurja. Loomulikult vaikus. Kurat esitas oma küsimuse uuesti ja seejuures langes tema pilk ühele järjekorras seisvale argliku välimusega mehikesel. Miks te minu otsa vaatate? Päris mees, kogeledes, mina, mina pole midagi kurja teinud. Kuidas pole midagi teinud? Miks te siis siin seisate? Ma pole tõesti mitte midagi teinud, mina olen hea inimene. Rääkige lähemalt, tundis kurat juba suuremat huvi. Teised kõik teised olid need, kes tapsid, petsid, vägistasid ja varastasid, aga mina ei teinud midagi? Ei teinud tõesti mitte midagi. Teised tapsid, petsid, vägistasid ja varastasid. Ja teie ei teinud mitte midagi. Ei, ma ütlesin, et ma olen hea inimene. Tulge, ütles kurat. Üks meie viimastest vabadest kohtadest on just teile. Taastus kõrvale, pudistades õlgu, kui hea inimene möödudes teda riivas. Eks ole üsna Vagaja ilmekas lugu kuigi pühakirjas öeldakse, et õnnis on, kes topib kõrvad kinni, et mitte kuulda veretööst ja kes suleb silmad täna kurja? Ma arvan, prohvet ei mõtle mitte seda, et inimene ei tohiks vahele astuda, kui keegi midagi kurja teeb vaid pigem seda, et inimesest endast, inimese oma mõttest ei tohiks lähtuda mitte miskit halba ega kurja. Aga niisama lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas teised kurja teevad ja seejuures hea inimene olla. See on ilmselt midagi, mille puhul inimene tuleb väga tõsiselt tollel viimsel kohtupäeval vastust andma. Tuletame meelde Jeesuse enda sõnu sellest, kuidas õndsaks saavad need, kes on teinud head ja hukka lähevad need kes ei ole teinud head viimsel kohtupäeval ei loeta ette mitte halbu tegusid, mida inimesed on korda saatnud vaid ainult need head, mida nad on teinud või tegemata jätnud. Pöördudes tagasi selle jumala õnnistuse, jumala ligiolu teema juurde selle küsimuse juurde, mida siis jumala õnnistab, keda ta õnnistab, ma arvan, siin on üks väga oluline vastus. Peame seda meeles see, kui me suudame hoiduda millestki halvast. Loomulikult jumala abi ja õnnistusega. See on alles pool, võib olla veelgi vähem sellest, mida oleme kohustatud oleme kutsutud tegema. Me oleme kutsutud armastama oma ligimest nagu iseennast, see tähendab tegema midagi tegema nende heaks seda, mida nad vajavad. Küsimus ei ole ju selles, et me oleksime hirmus head inimesed, kui me teistele kurja ei tee. Nii nagu norm oleks kurja tegemine ja need, kes siis seda ei tee, oleksid midagi erilist. Norm on tegelikult kristus. Tema peale peaksime vaatama, et näha, millised meie peame olema. Ja siis ma arvan, kaob meil õige pea, tahe ennast õigustada, sest me teame, kui palju on seda, mis meil veel puudu jääb. Ja see on ka üks asi, milleks peame jumala ligiolu ja õnnistust paluma või nii nagu püha Paulus ütleb. Seda, et ei elaks mitte meie, vaid Kristus elaks meie sees. Mõtleme selle peale kui head inimesed meie oleme, kas sellesarnased, kellest eelmine lugu pajatas või oleme pisut enam Kristuse moodi. Ja kuulame taas ühe muusikapala, aidaku see meil siis pisut enda üle järele mõelda. Väga paljud inimesed arvavad, et kristlastel on ikka üks väga lihtne elu küll et teevad, aga mida tahavad ja paluvad, aga jumala õnnistust ja kui midagi viltu läheb, siis lähevad kirikusse ja tunnistavad oma patud ülesavad nüüd andeks ja elavad muudkui aga rõõmsalt edasi. Eks ta mingil määral nii ongi. Ehkki muidugi meeles tuleb pidada seda, et kui inimene juba teeb midagi kurja, selle mõttega ta selle niikuinii pärast kohel andeks saab, siis on tal seda andestust leida tegelikult väga raske, sest andestus eeldab ikkagi siirast südant ja kahetsust ja tahet oma elu parandada. Tahet mitte teha seda, mis on halb, vaid vastupidi püüelda hea poole. Ja samamoodi on üsna vale arvata. Õnnistagu jumal tingimusteta ja ja valikuta kõike, mida meie aga ette võtame või mida meie temalt palub. Jumal on vaba oma otsustes ja absoluutselt kõiges. Meie inimesed oleme piiratud mitmesuguste asjadega, tihtipeale sundusel, meiega on nii, et kui meilt midagi nii-öelda palutakse, siis tegemist on tegelikult nõudmise või käsuga, mille täitmisest me ei saa hoiduda, aga jumalalt ei saame midagi välja pressida, midagi välja tingida. Jumal õnnistab ainult seda, mida ta tahab. On armuline, kellele ta on armuline ja halastav, kelle peale tahab halastada ainult seda, mida tema õigeks ja heaks peab. Ja samamoodi on väär arvata, nagu oleks jumal mingisugune jooksupoiss, kelle ainsaks ülesandeks on meilt saadud päevakäske täita. Ometi inimesed, ka usklikud inimesed tihtipeale niimoodi arvavad ja ja ma olen sagedasti kuulnud inimesi, ohkavad ja ütlevad, et ma ei suuda enam jumalasse uskuda. Sellepärast, et ma olen tahtnud vajanud, küsinud jumalalt seda ja seda ja seda ja midagi ta pole mulle andnud. Kui ta on olemas, siis ta peaks ju ometi nägema, et ma vajan seda ja, ja anna mulle mu palve peale. Olen kuulnud ka mitmesuguste usu lahkude väiteid selle kohta, kuidas jumal ongi kohustatud meile kõike andma, sest et ta on tõotanud. Ta on oma poja andnud tõotanud meile temas kõiki maa ja taevavarasid ja rikkusi ja nii ta peab meile andma kõike, mida me iganes arvame, heaks tema käest küsida. On väga ohtlik niimoodi inimesi õpetada. Sest et see ei ole nii. Küsimus ei ole mitte isegi ainult inimese usu vägevuses või nõtruses vaid küsimus on ikkagi selles, kas tahetakse õigeid asju ja kas osatakse nende saavutamiseks õigeid vahendeid leida ja valida. Evangeeliumis ütleb Jeesus oma jüngritele, näiteks kui teil oleks piisavalt usku, siis te võiksite selle mäe sinna järve ümber paigutada. Ja tõepoolest, see on taoline ütlemine, mis näitab, et inimesel peab olema väga kõva usk. Aga küsimus on selles, kas need mägesid on vaja sinna järvedesse tõsta. Väga omapärast lähenemisviisi näitas mulle üks Kanadast tulnud kirikuõpetaja, kes ütles, et tema on elanud mägisel maal kus on üsna sellised kõrged künkad ja, või mäekesed ja orud ja järved nendes orgudes. Ja ta ütles, et tegelikult ei ole ühe mäe ümberpaigutamine sinna orgu või järve sugugi keeruline. Sõltuvalt selle mäekivi koostisest piisab vahel võib-olla sellest, et lasta üks kivikene kuskilt ülevalt alla veerema. Ja kui see pinnas on seal vastu, siis võib sellest tekkida tohutu kivilaviin. Ja ongi see mägi või vähemalt osa temasse alal Järvas. Aga selleks ei Polegi nii väga suurt usku tarvis. Selleks on tarvis pisut teada, kuidas midagi teha. Ja loomulikult vastata küsimusele, kas seda, mida me suudaksime, võiksime teha on ikka mõtet teha. Küll on hea, et jumal ei ole meie käsutäitja sest kui me mõtleksime, et tema on kõikvõimas ja ta siis peaks tegema kõike, mida inimesed iganes välja mõtlevad noh, ilmselt ei olegi siin väga palju ettekujutus tarvis, tõenäoliselt see maakera oleks juba ammu oma eksistentsi lõpetanud. Sest inimestel pakku erinevalt jumalast on ikkagi kalduvus kurjade ja rumalate tegude pool. Nii et tänu olgu jumalale selle eest, et ta ei täida mitte kõiki inimeste soov. Aga ta õnnistab ta ligi. Ta juhib ja toetab inimesi. Ja tema puhul on iseloomulik see, et tema teab, mida inimesed, mida meie kõik vajame. Ka Jeesus pidi tihti kokku puutuma sellega, et teda ümbritsenud tema juurde tulnud inimeste mõtetega soovida ei olnud kõige õigemad õilsamad, puhtamad ega paremad. Ja Johannese evangeelium, nii nagu ka teised evangeeliumid räägib meile ühe loo sellest, kuidas Jeesus toitis imeliselt, väga palju inimesi väga vähese toiduga. See oli nii. Kui Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat siis ta ütles Filippusele, kust me ostame leiba, et need saaksid süüa. Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle. Isegi 200 teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks. Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend ütles talle. Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele? Jeesus ütles. Pange inimesed istuma, seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes 5000 meest. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas jumalat ja andis neile, kes maas istusid samuti ka galakestest, nii palju, kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele. Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku. Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku 12 korvitäit, palakesi, mis oli sööjatest ülejäänud. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma. Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha ja ta tõmbus mägedesse üksindusse. Rahvas leidis aga Jeesuse üles ja kogunes jälle tema ümber. Ja lõpuks Jeesus isegi pahandas nende peale ja ütles neile siis evangeeliumi järgi. Nõnda. Tõesti tõesti ma ütlen teile, ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti väidete sõite leiba ja teie kõhud said täis. Niimoodi siis tegelikult teatud mõttes sellise väikese lootusetusega isegi mustab Jeesus inimesi neid inimesi, kelle hulka kuulume meie kõik, kes me ikka kipume haarama selle järele, mis tundub meile olevat hetkel vajalik ja kasulik mõtlematu tegelikult üle, kuivõrd ja mida me õigupoolest ikkagi vajame. Aga sellesama leiva ja õnnistuse juurde tagasi tulles siis tegelikult on tegemist siin ju millegi inimesele päris esmavajalikuga. Ja sellepärast on õnneks veel väga palju inimesi, kes iga kord enne leivavõtmist enne sööma asumist ka paluvad, et jumal õnnistaks seda leiba, neile. Aitaks neil seda tänuga vastu võtta. Meeles pidada ka neid, kelle töövaevaga see leib on nende laua peale tulnud. Ja loomulikult seda, et on asju siin maailmas, mis meist ei sõltu. Et on asju, mis sõltuvad üksnes jumala enda õnnistusest sellest, kas jumal laseb viljal kasvada või ei lase. Tõepoolest, tänapäeva inimesed on harjunud sellega, et leib kasvab poes ja pole midagi keerulist. Tuleb ainult minna parajasti sellisesse voodi, millele pole pommiähvardust tehtud ja siis saab kõhu täis süüa kui piisavalt rahanatukest kloun. Kogu see inimeste elu on läinud tegelikult väga abstraktseks. Me teeme mingisugust tööd, me saame selle eest mingisugust raha. Ja selle raha eest me siis elame. Me ei oska näha seda üldist tervikut, mõista, et kõige taga on nii inimeste töö kui jumala õnnistus. Ja ilma selleta ei tule tegelikult sellest elust siin maailmas midagi välja. Isegi need inimesed, kes ütlevad, et nemad saavad ise hakkama, nemad ei vaja mitte kedagi. Tegelikult sõltuvad nii paljudest teistest. Ja kõigile, kes arvavad, et nad on nii tugevad, et neil pole kedagi ega midagi vajama. Soovitaks võtta natuke aega ja minna mängida Robinsoni kuskil mõnel üksikul saarel. Päris üksi ilma mingi varustuseta. Ma arvan, et see oleks taoline kogemus, mis aitaks inimestel mõista nii jumala ligiolu ja õnnistuse vajalikkust kui ka seda, kui väga me ikkagi sõltuma teistest inimestest. Kui väga neil Ja sellises olukorras võivad inimesed ehk pareminigi kui külluses ja ja rõõmus ja kergete elu elades jumalat tänada, mõista temale kiitust laulda ja kuuleme nüüd veel ühe. Vanema aja muusikapala, mis räägib just jumala kiitmisest Kirik tunneb väga mitmeid õnnistamis talitusi olgu selleks siis näiteks kodude õnnistamised või majapidamishoonete õnnistamised või koduloomade õnnistamised või muideks kaelaristi õnnistamine ja nii edasi ja nii edasi. Kõik nad on seotud ikka selle samaga, millest rääkisin ja lugesin juba alguses sellega, mille kohta muuseas raamatus öeldakse, et jumala nimi pannakse nende peale jumal võtab need asjad nagu enda omaks ja see tähendab ka oma kaitse alla. Nii et kui me õnnistame näiteks mõnda kodu ja on väga hea, kui inimesed kutsuvad vaimuliku oma kodu õnnistama siis me palume, et jumala kaitse oleks selle kodu peale ja ka nende inimeste peale, kes seal elavad, nii et selle kodusele hoone kaudu me palume jumala ligiolu õnnistust ja abi ka nendele inimestele ja nende ettevõtmistele. Nagu alguses ütlesin, mitte kõigele, mida inimesed ette võtavad, vaid pigem nii, et kõik, mida inimesed ette võtavad, olekski juba kantud jumala õnnistusest, see tähendab, et inimesed ei teekski enam midagi halba. Ka pühakiri küsib, et mis on siis see, mis on hea, mis on jumala meelepärast, mida inimesed peaksid tegema. Ja prohvet Miika raamatus Öeldakse nõnda. Tema on andnud sulle teada inimene, mis on hea ja mida nõuab issand sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige. Armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma jumalaga. Ja seesama mõte on sees ka igas lõpu õnnistuses, mille me saame siis, kui oleme kirikus jumalateenistusel. Meid saadetakse sealt teele koos jumalaga. Selleks et me käiksime ja elaksime ühes temaga õiguses. Armastaksin headust, teeksime head, hooliksime neist, kellega elu meid kokku viib sellest maailmast, milles elame. Peaksime meeles, et kõige taga on jumal. Meie looja. Jumal pole mitte ainult lasknud kirja panna oma käske, vaid ta nüüd oma käsud kirjutanud tegelikult meie igaühe südamesse. Palugem siis jumalalt kõigepealt seda õnnistust, et ta aitaks meil õigesti kuulda oma südametunnistuse häält ja selle järgi käia. Armsad raadiokuulajad, te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet ja kui te soovite saate võtta meiega ühendust. Tallinna telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kordan kuus kolm üks neli kolm üks üks ja aadressil kiriku plats kolm, Tallinn ja mina olen Enn Auksmann, Hiiumaa kirikuõpetaja, loodan teiega kohtuda juba umbes kuu aja pärast. Eesti luterlik tund.