Särava pilgu ning jalustrabava naeratusega Andrei Mironov vee mulle esmakordselt silma briljant käes, seega ei täi. Super film jooksis Eesti kinodes siis, kui olin alles koolilaps. Tema mängitud geenaga sodojev hüüdnimega kas polnud mitte ainult lootusetult naljakas, vaid oskas ka laulda ja tantsida. Valitud kohti, grotesksed komöödiast või see võib vaadata nõrkemiseni ja kuulus kolmik Mironov. Capanovnikuulin mõjub jätkuvalt elektrile. Irina. Edaspidi Moskvas käies sai aegapidi selgeks, et satiiriteatrisse mul asja pole, sest piletisoov oli ja jäi eluvõõraks unistuseks. Meronovi koduteatri repertuaar püsis lõviosas tema õlul ja etenduste eel püsis välisuks vaevu hingedel. Tuli leppida filmidega, mille seast närilisi oli paraku vähe. Läksid aastad ja siinkõneleja sai kolme Andrei meronovist kõnelema raamatu omanikuks. Lisaks hulk videokassette erinevate filmide teatrietenduste kostankinud esinemiste ja tallede pühendatud mälestussaadetega millest ühes rääkis ka kuulsa näitleja lesk, samuti näitleja Larissa kalubkina. Sel hetkel teadsin, et mingil moel ja kujul peab Nironovi lugu jõudma ka meie raadiosse. Läbi mõningate katsumuste õnnestus mu prouaga Lubkina üles leida ja intervjuu aga jääbki tänase saate telgjooneks kus kõlavad veel laulud Andrei Mironov esituses põgusad helikillud filmidest, briljant, käsi ja 12 tooli ning valitud meenutused iidolile pühendatud mälestusraamatutest. See kõik kokku on keskeprogramm nimega Andrjušat. Nõnda laulab, ostab Bender filmis 12 tooli, ehkki rohkem kui üks kord on mul seda kuulates tunne olnud. Mironov laulab seal pigem endast, mitte oma tegelaskujust balansseerida nii otseses kui kaudses mõttes maa ja taeva vahel nautida mängu ilu riskida ja olla kõige selle juures vahetevahel suur üksiklane. See oli Andrews, sale samuti omane. Mida tähendas tema puhul balansseerida maa ja taeva vahel otseses mõttes, see selgub edaspidi, kui tuleb Filmist itaallaste uskumatud seiklused Venemaal. Praegu aga läheme külla Andrei Nironovi lesele larissale, kes võttis tänase saate autori vastu ühel jaanuarikuisel õhtupoolikul oma Moskva korteris. Kõigepealt on mul hea meel, et tulite Moskvasse ja siis on mul veel hea meel, et just nimelt eestist alustas sümpaatse olekuga proua oma kaval armsa kassi naeratusega. Ja enne kui tõlkega jätkan, olgu öeldud, et pidasin seda tavaliseks viisakuseks ning võtsin üksnes vaikselt hoogu, et hakata ridamisi perenaise abikaasat puudutavaid küsimusi välja laduma. Aga võta näpust. Larissa kalutkina otsustas hakatuseks rääkida hoopis endast. Loomulikult võib seda mõista. Tan ammu tüdinud olemas teatud seltskonnale, kuhu kuuluvad ka meedia esindajad, üksnes Ivanovi naine. Seda enam, et on ta niiniga ise hinnatud esineja nii oma koduses Vene armee teatris kui ka kontsertidega kaugel väljaspool Moskvat. Tunnistan, et vaatasin nüüd tõepoolest Larissat teise pilguga, sest muuhulgas hakkas ka tasapisi koitma. Ainult sellise kindlameelse ja eneseväärtustundjana võis rahulikult koos eksisteerida ühtaegu nii fantastilise kui ettearvamatu isiksuse Andrei Mironov iga niisiis Nixleris, seal oli hea meel, et olin tulnud Eestist, aga sellepärast, et tal läks süda soojaks, kuna siin elav inimene, kelle suhtes ta pole iialgi ükskõikne olnud jutustati tudengipõlve kohtumisest Leningradi spartakiaadil kellelegi Eesti kunstiüliõpilasega, kellesse kiinduti sedavõrd, et isegi eesti keele õppimine tuli päevakorda. Aga spordipidu sai otsa ja teed läksid lahku. Edasistest sündmustest, mis panid noore teatri tudengielu juba vurri keerlema, räägib Larissa nii. Umbes poole aasta pärast kutsuti mind Hussari ballaadivõtetele. Film osutus uskumatult populaarseks ja kogus hoobilt ligi 50 miljonit vaatajat. Nina samal ajal hellitasime lootust, et ehk näeb seda lugu ka minu unistuste prints Eestimaal. Muidu aga sõitsin selle kinoimega palju ringi nii meil kui mujal ja kuskil välisriigis sain tuttavaks meie oma vene filmitiivaga, kes mulle ühel ilusal hetkel lõbusalt kuulutas, et tema juba teab, kellele ta mind kodustada tutvustab. Kui olime Moskvas tagasi, kutsus ta mind oma sünnipäevale ja tutvustas Andrei Reonovile. See oli meie esimene kohtumine elus, aga mina? Mina olin paraku jätkuvalt oma platoonilist tunnete küüsis Eesti kunstitudengi vastu ja ei osanud esimese hooga uut sõpra üldse vääriliselt hinnata. Otsekui Larissa jutu kinnituseks laulis ka Andrei äsja ebaõnnestunud kohtumisest. Kuulus läti helilooja Raimonds Pauls on meenutanud, missuguse fantastilise kergusega suutis draamanäitleja Mironov laulda ja kui lennult võrreldes kolleegidega muusikat haaras, selle mõtte endale omaseks tegi kohtades kunagi filmi kolm pluss kaks helisalvestusel Riia stuudios kestis nende sõprus kogu elu. Heliseadest vabu hetki kasutasid Paulseni Donov koosmusitseerimiseks. Andrei laulis oma lemmiku Armstrongi ja teiste džässi kuulsuste laule. Pauls saatis teda klaveril ning oli rabatud missugusele transiga suutis näitleja laulude saatel liikuda. Ega ta oma filmi ja teatrirollide sky ühtki juhuslikku sammu teinud, kui need polnud just tantsuliselt ja muusikast saadetud, siis vastavat tegelaskuju olemusele absoluutselt iseloomulikud. Kindlasti ostab Benderi tiigri kõnnakut. Me hetkel näha ei saa. Küll aga Nironovi häält selles rollis viivuks kuulda. Koos fantastilise meri, Anatoli Papanoviga Kissa Rabjaninovi rollis. Niisiis manitseti vaest kisse varabjaninovi elama šiki elu ja mitte takerduma pisiasjadesse. 12 tooli austajatele on seesugused dialoogid küllap peas. Nüüd aga jätkame saadet vestlusega, mis enne pooleli jäi Larissa Clubkina meenutustega nende omaaegsest tutvumisest ja Andrei sammudest teatritippude hulka. Andrews polnud meie tutvuse hetkeks veel mänginud kultusfilmis briljant käsi lõpetanud äsja teatrikooli, oli ta lootustandev noor näitleja kel seljataga juba mõned tugevad rollid satiiriteatris. Kõige selle juures oli ta muide nii õnneks kui õnnetuseks ka kuulsate vanemate laps. Maria Mironov. Aleksander Menaker hiilgasid juba aastakümneid estraadilaval ning olid oodatud staarid ka väljaspool suurt kodumaad. Andrei, kes oligi veel armastav poeg, ei sallinud silmaotsaski, kuid emastel räägiti kui tuntud artistide pojast, kellele isa ema kuulsusesärast ka üht-teist pudeneb ja kes seetõttu kerge vaevaga kõik saavutab. Seetõttu võttis ta endale kohuseks tõestada iga päev ja iga tund, et on hea näitleja tänu iseendale, mitte vanemad. Möödus pool aastat tuttavaks saime detsembris, õudne öelda, mis aastal hea küll, ütle 1963. aastal ja ta palus mu kätt. Mina ehmusin, äsja oli alanud mu elus, kui öelda tähelend kinorollid ja pealegi ma ei teadnudki veel täpselt missuguseks mu elu üle pea kujunema hakkab. Takistas hinge takerdunud romantiline tunne eesti tudengi vastu, keda muide nägin tookord hetkeks ka Moskva metroos. Tema sõitis eskalaatori ka üles, mina alla meie pilgud kohtusid hetkeks ja järgmisel hetkel neelas need rahvasumm. Andrews, seal ütlesin tookord ära. Mõistagi oli põhjusi teisigi. Kartsin ka tema kuulsaid vanemaid, kes olid pretensioonikas, eriti ema. Noh, elu läks edasi, mul oli palju tööd, mängisin filmides, sõitsin ringi ja aeg-ajalt kohtusin Andreiga. Jäika, tavatses ta küsida, miks sa küll ei taha mulle naiseks tulla? Ükskord nähvas naeruga pooleks, et huvitav, kõik tahavad minuga abielluda ja sina ei taha. No ma siis vastasin talle, et ehk siis abiellugi nende kõigiga. Nii et need, et saame, et shor Majja paanid kaks songs juukskimsa kirjeldatut. Bakuudes klinus mainet ees eelda. Tollane sarv. Seal riisin majja paanikaks Sons Juuskims. Bakuudes lohi võik ilus Keežnyanjas. Juubeldas Ridalas rastavani viljana. Seal küsisin Malia paanikaks. Jazz paanik Ruusmaa. Kuuldud laul pajatas ka naisevõtust Eli pärit, räägi võitu telefilmist nimega õlgkübar ehkki laulutegi sinna pulatococzava ise. Ega's äsja kuuldud ju midagi viga olnudki. Aga mis puudutab neid filme ja telelavastusi, mis olid juba ette määratud üksnes Mironovi talenti ja sarmi, eks pluateerivaks magedaks meelelahutuseks. Siis võis kahtlemata tekkida küsimus, miks mingis teatrirollidest kandis suur osa geniaalsuse pitserit. Nii on otsustanud kriitikud ja vaatajad, kõik tema austajad, revident, Don Juan, pris, sõtkin Figaro elasse, Petkenud Chatski ja nii edasi ja nii edasi. Klassika pluss grotesksed laadis lahendatud, loll egotsentriline lähenemine oma kangelastele seal Novi leivanumber, ennenägematu ja järeleaimamatut tase. Mis ei tähenda, et ta poleks olnud veenev ka teistsugustes tingimustes. Ent kui on tegemist harukordse andega, siis on lihtsalt pööraselt kahju, kui seda raisatakse tühja-tähja peale. Nii on arutlenud tema sõbrad ja meenut, kuidas ta põdes, et näiteks Tarkovski võimeline auhinnatud režissöör talle pakkumist ei teinud. Ja ikkagi miks ta siis nõustus, mis tühistas mängima? Noh, ju siis selleks, et lihtsalt mängida, oma energiat, maandada, teistsuguseid kogemusi omandada, sest tegevusetust, kuis ähvardas tekkida ta vihkas. Ja lõppude lõpuks maksti filmide eest raha ja elu tahtis ka elamist. Ning Mironovi aristokraatlikus eluviisid olid ju teada nagu koos sõita korraliku autoga, omada palju muusikat ja normaalset muusikakeskust, käia hästi riides, suitsetada ainult malborot ning kasutada üksnes prantsuse lõhnavett. Nüüd aga katkend ühest kuulsast stseenist briljant käes. Andrei Mironov ja ikka koos Anatoli Papanoviga. Ja jätkame saadet Larissa kulubki meenutustega jäid need teatavasti pooleli, seal, kus nad polnud ikka veel suutnud paari minna. Jah, see oli kuulus fraas kõik peale sinu tahavad minuga abielluda, naerab Larissa Ivanovna oma kadunud mehe omapärast väljaütlemist tänini. Ja kui sarmikas daam soovitaski lahkelt kõik need teised, siis ka naiseks võtta, ütles ta lõpuks, mõistagi oma eas. Naera. Ehk teisisõnu pärast seda, kui oma esimesest abielust lahutatud Andrei oli teinud viimase hoiatuse täpsustas lesk teravmeelselt. Kummalgi oli selja taga tükk elatud elu ja omad vitsad ja läriseb. Ei saa aru, et ega tal pääsu ei ole ning lisas. Olime vist ikka teineteise jaoks loodud. Minu isa muide tavatses alati rõhutada. Seevastutuleva näi üritas hoiatada, et Andrusel on tegelikult pööraselt raske iseloom, aga no mina arvasin, et leidsite, millega hirmutada. Nii me siis hakkasime elama siin selles samas korteris ja seesama tuba, kus me teiega praegu istume, võis omal ajal mahutada ka 30 külalist. Täna seda vist raske uskuda, sest vahetevahel kisub mul siin ihuüksi kitsaks. Aga siis olid teised ajad ja teised kombed, igapäevased rahvarohked, koosviibimised ja öine seltsielu äärmiselt levinud. Minu käest on palju küsitud, missugune oli andi roosa kodus ja kui sageli me nõusid lõhkusime. Mitte keegi ei usu, kui ma vastan, et me ei tülitsenud üldse. Mehel oli kombeks ja öelda, et mina ei riidlen seetõttu, et lihtsalt ei armasta teda. Mina kordasin samma papagoi na tema enese kohta. Tegelikult olime mõlemad üksjagu elukogenud, meie kodus kasvas tütar Maša, kellele Andrei oli lihase isa eest. Meil kõigil oli piisavalt kohustusi, töid ja tegemisi, nii et suhete klaarimine ei tulnud nagu üldse päevakorda. Loomulikult oli üksikuid hetki, kus masendus ligi hiilis ning selge on see, et taolised hetked oleksid abielu varasema sõlmimise puhul ületamata jäänud. Andrei oli teadagi suur naiste lemmik ja vähe sellest, et talle nii teatris kui mujal, kus ta viibis, külgedel Vöödi sõjakamad piigad ei põlanud vaeva ka meie koduukse taha ilmuda. Meenub, kuidas Väike-Maša ühel hommikul kooli hakkas minema, Ma nii kui välisukse avas ühe magava muusa otsaga komistas. Ma ei nõusta ei anna, oli ilmselt töö läbi edutult valvanud ja vastu hommikut lootusetult ära kustunud. Vaat nii me siis elasime ka, aga aitäh. Minu abikaasa oli tol ajal megastaar tänapäevast väljendit kasutades ja see oli fakt, mis tõi endaga kaasa vahel ettearvamatuid asju. Jah, muidugi, kui minu mees oleks näiteks olnud petja Ivanov, lihtne vene music truu ja lõputult toimekas koduse majapidamise hing, sest tema naine on õrnukene näitlejanna. Noh, see oleks tähendanud ürgstabiilset perekonda ja ei jälgegi õhkavatest muusadest koduma trepikojas. Ainult mina poleks sellist elupäevagi välja kannatanud, poleks sobinud natuuriga. Nii et vaatamata kõigile vintsutustele olin õnnelik just meronovi naisena. Kuuldud julm tango on telefilmist 12 tooli ja kui nüüd jälle sirvida pisut mälestusteraamatut Andrei Nironovist, siis jääb silma tema vanemate tere sõbra Orestvereiski kirjutatud lugu, milles ta kõigepealt meenutab, kuidas nad esimest korda abikaasaga onova ja Aleksander Menakeri Paul kodus käisid. Esikus oli külalistel vastas ka kaheksaaastane trullakas perepoeg, kes oli lisaks nutikusele suurele teadmistejanule ja varasele intellektile omandanud estraadiartistidest vanemate mõningase teatraalsuse kui talle tutvustati auväärset võõrast prouat kraaksatust poisike kandu kokku lüües kuskilt kuuldud lopsaka komplimendi. Pikantne lõustake. Ja kuigi šokeeritud isa ema üritasid noor sandile otse maitset selgitada, missuguse maitsestusega ta oli loodetavasti kogemata hakkama saanud upusse kõik lootusetult foneerilisse naeru nakatades lõpuks kohmetud vanemadki. Edasi meenutab loo autor aega, kus Andrei oli juba tunnustatud näitleja ning osales parasjagu filmi itaallaste uskumatud seiklused Venemaal võtetel. Kunagisest täidlasest poisslapsest oli saanud tippvormis näitleja, kes erinevalt teistest keeldus kaskadööri test. Tasub vaid meenutada stseene, kus Ronov laskub voodilinast köit pidi hotell Astoria kõige kõrgemalt korruselt alla. Tänavale seisab silm silma vastu lõviga või turnib sõitva auto katusel menukomöödiavõtet. Seal oli asi neil hetkedel naljast kaugel. See oli osa Andrews näitlejanatuurist teha kõik ise läbi, et saada roll täiesti omaseks. Nüüd aga kuulakem väikest katkendit 12-st toolist, kus selgub, et Kissa võrrabjaninofon juuksevärviga alt läinud Andrei Mironov, Anatoli Papanov suvasusli. Andrei Mironov ja Larissa Clubki kodu asub 15 korruselises Telliskivimajas. Puhas ja hubane korter, kus ei puudu oma väike tuba, kus Andrei armastas üksi olla ja mõtiskleda. Kus istume siin teiega, aga kui Andrei astuks praegu uksest sisse, oleks ta üpris nördinud, ütles Larissa ja kiikas automaatselt ukse poole. Sest vaadake, külaline on majas, aga korda ei mingisugust asjad vales kohas söögilaua peal tont teab, mis jube edasi uuriks, tagas vähemalt ilm on kuskilt pühitud. Oh, selle kohta ei tohiks nüüd küll mingit ütlemist olla, sest eile sai tegelikult hoolega koristatud. Ühesõnaga, jätkas Larissa. Andrei oli paras pedant enese välimuse kui kõige ümbritseva suhtes kodupidi läikima. Tean, et paljusid ärritab sedasorti nõudlikkus. Mina jälle teadsin, et mul pole valikut. Kui tahan naine olla tahab inimene ideaalset puhtust, siis tuleb talle seda võimaldada. Ja nagu juba enne sai mainitud, samavõrra armastas ta külalisi. Taas kord polnud mul valikut. Mina, kes ma olin varem harjunud kaugelt enne südaööd magama minema, pidin harjuma olukorraga, mis võimaldas voodisse pugeda. Alles nii kella kolme paiku öösel, et kell seitse hommikul jälle tõusta ja särada. Ilusa ei kujutanud ette, et võiks elada väljaspool pidevat suhtlemisprotsessi. Ta vajas külalisi ja sõpru nagu õhku. Vahetevahel ütles ta mulle. Larissa ise tuleb esimesena teistele käsi ulatada, esimesena helistada, külla kutsuda ja kostitada. Siis oled alati headest inimestest ümbritsetud, just niisama lihtne see oligi. Meiegi teatripublikule hästi tuntud hoolektava kohv on meenutanud, et sõbralikus ja diskreetsus olid Konovile erinevalt mõnestki teisest kolleegist äärmiselt omased jooned. Vaatamata suurele talendile tuli eluajal ette, et teda ei hinnatud vääriliselt. Näidati üles kadedust, tõrksust või püüti muul moel tema tähte nii-öelda taevast alla sikutada. Andrei ei laskunud iial vastu intriigidesse ega muudesse õelustesse, ta võis muutuda nukraks ka abituks, ent säilitas siiski sõbralikkuse. Võimalik, et temas oli seda suurvaimule omast leebust või isegi nagu kunagi pakkus välja prantsuse täht, presid pardo alandlikkust. Midagi, mis andis mõista, kui palju sa teistest kõrgemal oled ja milleks sind kohustab. Ja siinkohal tilluke helikild briljant käest ning taaskord tandem Mironov Babanov. On tähelepanuväärne, et mida kauem me koos elasime, seda huvitavam meil teineteisega oli. Päeval, mil ta meist jäädavalt lahkus, jalutasin mina alla, suurikov aga on selline filmirežissöör Riia rannas teadmata veel, mis on juhtunud ja alla meenutas tähelepanu väärsemaid hetki filmimees kaputsiinide Pulverilt võtetelt. Näiteks seda, kuidas vaid Andrei suutis pehmeks rääkida ametnikud, kes pidid kindlustama võttegrupile kaotsi läinud hobuste asemel uued. Ja sedagi vaid Andrei abiga, leidis lahenduse nii mõnigi näitlejate ja režissööri vaheline arusaamatus. Andrei, olles ise emotsionaalne näitleja, suutis vaidlustes jääda ometi erapooletuks ja delikaatseteks vähendada. Mõni põhimõtteline vaidlus raudse loogikaga. Muu jutu sekka teatas alla ootamatult, kuidas alles mõne päeva eest oli Andrei mingis vestluses öelnud, kuidas tema naine talle iga päevaga üha armsamaks muutub. Niisugusena ja siis oli vaja. Ja hiljem Rikras ta massiivi ja maga. Kuuksi. Aetud koored, monoviljudi Tomanie, mis kuus siin, nii ta. Nii ta rasuuti Nii laulis Andrei Mironov omal ajal filmis nimega vabariigi väärtus. Sirvidest aastale pühendatud mälestusteraamatut jääb silma kuulsa näitleja Lev Tourovi meenutus nende koostööst. Lektuurov, olles näit legendaarses teatris, maalaja Bron ajal mitte vähem legendaarse natooljeefrose juures. Meenutab, kuidas võeti töösse Razinski näitemäng Donsuanist. Külalisi. Lisaks kutsuti satiiriteatri täht Mironov, kes nõustus hoobilt, sest oli ammu unistanud mängida mõnes efrose lavastuses. Kui throw esimest korda proovis Andreiga kohtus, oli tal tunne, et nad on alati koos mänginud. Partneri tunnetamine ja paindlikkus olid satiiriteatri esinumbril sedavõrd enesestmõistetavad, et töö lausa lendas. Ent oli ka üks, aga. Nimelt oli eestlasel kombeks, kui mõni stseen loogiliselt, kui misenseeniliselt paika istus, öelda kõik sellega on ühel pool ja mitte enam asja torkida. Kuni kontrolletenduseni välja. Mironoviga see läbi ei läinud. Vaevalt jõudis Anatoli Vassiljevi suu paotada, kui Andrei teatas, et ei, ta tahaks asja ikka kinnistada ja tuleks veel proovida. Ja veel ja veel. See oli pöörane, töötahe töövõime lihtsalt pöörane ja alailma oli mul seljas läbimärg, meenutab Lev Tourov. Kui esietendus hakkas lähenema, saabus Mironovil oma tegelaskuju lihvimise aeg talises Don Juani rollile oma kuulsaid Mironovlikke nüansse nikerdades neid väsimatult, mis teid hiljem hulga ootamatuid aplause keset etenduse kõige erinevamaid kohti. Nüüd aga taas killuke Mark Zahharovi režissööriga käe all valminud telefilmist 12 tooli, kus Mironov Bender korraldab ajupesu kohalikule Johni võitu koorekihile et neid rahakotiraudu avama panna. Täita räts. Võitlerivadets. Rossija vas saabudjet. Jätkame intervjuud Larissa kõlukinaga. Niisiis ühest küljest oli ta energiline naine, kes ei pidanud paljuks kelgul öösel külalistejärgset koristamist ja nõudepesusel ajal, kui tema abikaasa juba õiglase und magas. Kes ei pirtsutanud, kui pidi karja näljaseid toitma või peresõbra lavastaja Mark Zahharovi südalist kommentaari kuulma, et nende ajas juba söömata jää. Teisest küljest oli ta omaette isiksus absoluutselt. Ma olen alati olnud iseseisev loominguline inimene, näitleja omas teatris olen lõpetanud ka maksakkava ooperiklassi ning andnud elus hulgaliselt kontserte sealhulgas terve reakoos, Andrus, aga üks naljakas ja meeldejääv esinemine, meenub omaaegsest Saagrabist, kus keegi ei teadnud Eimironovitega kulubki nakk, lihtsalt tuntud Nõukogude artistid oma kireva kontsertkavaga ja kogu lugu. Aga pärast esinemist tulid muusikakriitikud huvitatult just minu kui koolitatud laulja, mitte tema juurde. Andrjušade solvus nagu laps ja keelas mulgi põhiliselt sellest Moskvas rääkida. Nii et polnud ma mingi mehe vari, temal oli oma publik, minul oma. Nii laulis Andrjušat musta kassi laulu multifilmis helesinine kutsikas. Nagu teada, polnud animafilmidesse rääkimine ja laulmine staarile mitte iialgi midagi teisejärgulist kuulda, mängudest rääkimata. Eneseloominguline tõestamine teistsuguste vahenditega kuulus enesestmõistetavalt tema näitlejanatuuri juurde ja siin ei saanud olla mingit hinnaalandust. Sama puudutas ka kõrvalusi, mida meilonovil samuti jagus. Helderjazanov filmi ettevaatust autosse. Ariste režissöör on meenutanud, kuidas nad otsisid koos kaasautoriga Tiimassemidsvetovi rolli näitlejat kes suudaks mitte eriti ilmekaks kirjutatud tegelaskuju suureks mängida. See sai osaks noorele Andrei Mironov-ile. Keegi poleks tõusikliku Tiimad suutnud paremini mängida, on reasanaga oma mälestustes raudkindel. Eesti vaataja mäletab kõnealust filmi kindlasti ka fantastilise peaosalise Innacentis Magdonovski järgi. Meiega siirdume nüüd hetkeks briljantkäemaailma, täpsemalt stseeni, kus juurini kuulini mängib. Lihtsameelne tegelane jääb ühel kitsukesel tänaval avalikku naisterahvaga ning meie tuttav kangelane teda päästma tormab. Andrei ei pidanud ennast maailma nabaks, vaid hindas väga andekaid kolleege eelpool juba mainitud hinnakentis. Magdonovskiga seoses meenus prouaga Lubkinale järgmine tore lugu. Me mõlemad hindasime Smactonovskit väga, ta käis meil korraga külas pärast koos, ettevaatust, auto filmivõtetel polnud nad Andreiga kohtunud aastaid. Äkitselt, kui oli piisavalt meenutatud filmivõtteid, küsisin agenti heast peast ja süüdimatult toonil rahva lemmik Nironovilt, aga muide, mida te siis ka pärast toda aega teinud olete, kas olete mõne teatri hingekirjas? Andrei tõmbas kohvi kurku ja jäi tuumaks. Öelda määris Larissa, eksisteerib vist selline näitlejaile iseloomulik egotsentrism, et tähtis olen ainult mina ise teiste tegemisi märgata või ei tehta märkama. Midagi niisugust toimus ehk tollal ka Smactonovskiga. Ja ikka jäi ta meile sümpaatseks. Asjaolu ei saanud takistuseks, kui ta mind õigesti mõistata. Andrei aga seevastu ei koonerdanud tunnustava sõnaga, kui selleks põhjust oli. Kui Andrei praegu elaks, siis tänasel päeval oleks näoliselt Vabahärra, kelle kohta ei kehtiks enam ükski piirang. Ta võtaks vastu huvitavaid pakkumisi ka mujalt maailmast ega sõltuks enam näiteks koski Noost kes omal ajal keelastel mängida Milos Forman juures. Ühel hetkel hakkasime Hollandis sõprade pool puhkust veetma, kõlab kenasti, aga ajupesu sellele eelnes. Loomulikult, mina olin nõukogude armeeteatri näitleja ja last kaasa võtta ei tohtinud ja nii edasi ja nii edasi, nii et jama kui palju, aga energiat samuti jäänime siiski sõitsime ja tuulutasimend üsna regulaarselt. Mäletan, kui väga Andrusele Hollandis meeldis, keegi teda seal ei tundnud ja ta oli tüütutest ligi tikkujatest ning masside ebajumala staatuses täiesti vaba. Meie käsutuses oli väikebuss ja kaks jalgratast, sõitsime mööda augustikuist Hollandit ringi ja olime õnnelik. Kuuldud laulgi pärineb ajast, kui Andremjoronas ja Larissa kulubki on õnnelikud olid ja saatetegija käsutuses olnud. Plaadilt on see ainus lugu, kus nad kahekesi koos laulavad. Andrei Mironov. Loomingu austajad tunnetavad jälle seda masendavat tühjust, mis tema lahkumisega tekkis. Ka 17 aastat pärast surma on geniaalne näitleja. Lemmikute esireas. Otsitakse ja vaadatakse tema filme, vanu esinemisi, videokassette, satiiriteatrietendustest kuulatakse laule ja korraga tekib nukker mõte, et äkki ta ei elanudki õigel ajal. Võib-olla täna oleks vennast ja tema annet rohkem hoitud mõttetutest vintsutustest paremini säästetud hoopis rohkem tegutsemisvabadust antud. Mida arvab lesk Larissa Lubkina? Ei, ta elas kindlasti õigel ajal teist, millega võrrelda pannud, talle ei antud. Vaatamata kõigele oli see tema aeg ja mõelda vaid, kui palju ta jõudis istuda ja unele. Ta polnud talle absoluutselt omane, pooleli jäi tema uus loomeetapp lavastajana. See, missuguses kov treenida satiiriteatris lavale tõi, oli vapustav. Aga tal oli hetki, kus ta põdes oma kuulsust sest tal hakkas kadedatest kahju. Neid oli palju ja kadedaid oli palju. Aga kuigi Andrei tavatses öelda, et tühja kah ärritume, tunneme neile parem kaasa, oli teil aeg-ajalt justkui piinlik, et tal nii hästi võrreldes teistega oli läinud. Jah, vabandage mind, mõni andekas olen, rääkis mõnikord kogu tema olemus, meenutas Larissa kaalukina lõpetuseks oma kadunud meest ka sellisel moel ning valas veiniklaasid täis. Q2 juhtsasse ja. Taks. Oli sumo isastonni. Oiku maksate viie, viimane. Nii mõõna järve. Vastoraagi saba laasemad. Andrei Nironovi vene filmi- ja teatri ajaloo ühe säravaima tähe kohta on öeldud, et ta sündis ja suri laval ja see vastab tõele. Tema ema Maria Mironova viidi sünnitusmajja otse lavalt kaheksandal märtsil 1941 ja Andrei ise lahkus keset Figaro etendust Riias. 14. augustil 1987. Kuuldud saate seadis kokku Haldi Normet-Saarna helioperaator oli Maristomba kuulmiseni.