Tere töine kuulaja. Tagasi saatega alustame uut sarja, mis on valminud koostöös meediakeskusega Eesti luterlik tund. Igaüks meist on oma elus seisnud erinevate valikute ees otsekui ristteel. Me oleme pidanud otsustama, millises suunas edasi minna. Selles saatesarjas panime tee, mis viib kiriku poole. Ress teel seisab saatejuht Ene Pilliroog signatuurina kaasas Georg Friedrich Händeli viis. 18.-st sajandist on õiged vaid teed, mis juhatab ta ja esimene peatuspaik. Sellel teekonnal on Jõhvi Mihkli kirikus. Jõhvi kirik, suur uhke kirik seisab sajandeid keset Jõhvi linna teede ristumispaigas elava loomuga liiklustee läheduses ja nii on see kirik seisnud täiesti sajandeid. Kui vaadata vanu kaarte, siis ikka on just nimelt see mäeküngas kirik ristteede sõlm, aga see on ka paik, mida on ihanud võimu poolest rikkad inimesed ka läbi sajandite. Ja nii on selle paikkonna elanikud pidanud tundma tuld ja mõõka valu ja kõike seda, mis käib võimuvõitluse juurde. Jõhvi kirik kannab Mihkli nime. Mihkel kesse Mihkel siis on? Peaingel Miikael või veel keegi teine või kolmas? Jõhvi koguduse õpetaja Peeter kaldur. Alustades viimase küsimusega ikka peaingel Miikael, kes siis muu kirikute nimesid on väga vähe, mis kannavad nüüd mingite võimumeeste või mingite muidu inimeste nimesid nagu Narva Aleksandri kirik on näiteks keiser Aleksander, teise järgi oma nime saanud. Aga Jõhvi Mihkli kirik on tõepoolest peaingel Miikael pühitsetud kirik kõikide inglite vürsti, kõikide laste inglipeainglikirik. Ja tõepoolest, see on üks nendest, kirikutest võib olla küllaltki väheses kirikut. Praegu kõikidelt teedelt, mis jõhvile lähenevad, paistab otse nagu tee telgjoone järgi ehitatud Tallinna poolt pevad oleme. Peterburi poolt võime tulema Peipsi järve äärest, olgu see siis Tartu tee alguses Kuremäe tee. Kõikidel nendel teedel on Jeffi kirikult näha ja saanud pikk, raske, aga rohke ajalugu, jõhvi kirik on kannude vedanud, sümboliseerib alates sellest ajast, mil ta rajati kindlasti kindluskirikuna päris kindlasti sellele paigale, mis oli ka varem muistsete eestlaste jaoks pühaks paigaks. Alles hiljuti kiriku keldri väljakaevamiste käigus ja nende pahede käigus on sellega seotud kirikutesse muuseum rajada tuli välja üks noore neiu skelett. Kes võis olla noh, nii 15 16 aastane ja kellega olid kaasa hauapanusena pandud selliseid keesid, selliseid käevõrusid, mis pidid pärinema üheksandast 10.-st, mitte hilisemast ajast, võib-olla päris 11. sajandi alguses ei tule kõne alla tulla. Vähemaid hauapanuseid seal ei olnud, see tähendab seda, et see matmispaik pidi olema seal kindlasti varem kui kiriku esimesed müürid juba rajatud, et need kiriku müürid on rajatud selle koha peale, kus oli midagi, kas seal eestlaste muistne hiis, põelise, mingi kindlustuse otstarbega küngas, aga igal juhul see kirik on rajatud sinna siis, kui seal juba midagi oli, nii, mitte tühjale kohale. See vist on päris tüüpiline, et kirik on ehitatud paika, mis oli eestlastele varem püha. Jah, kindlasti me ei tea, kas oli pühapaik või oli see need väikene linnus, väike kinnastatud kants, seda ei oska kindlalt öelda, sest et kirik on rajatud künka peale, seda ümbritses, kuni kaevandused tõmbasid, allikad tühjaks oli, seda, seda ümbritses vähemalt ühelt poolt lausa väikene järvekene ja vallikraavid on ka täiesti olemas, nii et kunagi ümbritses igast küljest vesi. Millal see kunagi oli, on raske öelda, sest kunagi seda muidugi ka mitmeid sadu aastaid möödas, aga kunagi on ta olnud selgelt kindlustatud rajatis, olgu siis kiriku ja olgu see siis midagi muud. Loss vana kindlas hakkas ära lagunema ja kaks venda, kes seal asju ja kindlasti peremehed otsustasid ehitada uue lossi ja hakkas seal lossi rajama selleks vara sobivale kohale, nimelt praeguse Jeffi kiriku asupaigale. Ja siis tulid sõjasõnumid, vanem vend sõtta minema. Nooremale vennale usaldati lossi ehitamise jätkamine. Noorem vend ehitas Pentali Mentris ajas tagasi ja hakkasin koos üle vaatama. Legendidele räägi sellest, mis põhjusel, aga igatahes nad läksid tülli ja vanem vend sõjast naasnud vänd tappis sealsamas ehitatava lossi asemel või selle juures, tappis oma noorema venna pärast kahetses oma süütegu. Ja otsustas lossimüürid maha kiskuda ja selle asemele kiriku ehitada ennast tagamata, otse kiriku sissekäigu ette. Sel legendi, see on legendidega, on mingites Elufaktid, mingid küsimärgid tingivad legendide arengu. Tõsi, faktid on need, et kiriku ukse ees asub umbes viie meetri kaugusel kiriku sisse peasissekäigust asub katoliku aegne patukahetsusristmaa sisse avatuna lapiti Abinna lasetatena võima siis vaevalt enam. Tõepoolest, see võib asjasse pühendamata inimestele jätta mulje, et sinna on keegi maetud. Teiseks on see kirik tõepoolest olnud kindlas kirik ja on täitnud väga olulisi kaitsefunktsioone, nii et ka see seost lossi või kindlas ehitamine ja kiriku ehitamine samale kohale. Ka see seos tegelikult klapib ja see aitab ka kaasa võib-olla kiriku dateerimisele. Kuna Me teame, et 14. sajandi keskpaigaks vali kirik olemas, esimest korda mainitakse kogudus 1354. aastal. Esimest korda mainitakse kirikuhoonet kivist kirikuhoonet 1364. aastal. Siis võime siduda seda Jüriöö ülestõusuga kaasnenud sündmustega ja pole võimatu, et need sõjasõnumeid jess vanema venna sõjas olemine oli seotud Jüriöö ülestõusuaegsete noh, lahingutega, sõjakäikudega, mis iganes sel ajal toimus. Nii et see asetab kiriku oodateeringu kiriku õitseda teeningu küllaltki kindlalt, 1340.-tesse aastatesse ja seda kinnitavad arheoloogilised leiud ja arhitektuuriliselt uuringud. Kuiveres. Mind paneb väga imestama selle ajaloo juures see, et kui kiiresti on erinevatel aegadel kirik taas üles ehitatud, ses mõttes kirjade järgi on seda kirikut ju hävitatud hästi mitu korda ja samas väga kiiresti taastatud. Kusjuures on kroonikate andmetel peetud lahinguid ja kirik on purustatud ja kirik on olnud siis mõnda kasutamiskõlbmatu kuivõrd suurel määral tegemist ülesehitamisega. Selge on see, et tänapäevane relvastus tõepoolest hävitada, kõik teha kõik maatasa. Omaaegne saadetavane sajanditagune halvastas seda kahtlemata ei suutnud, nii et mingid osad müüridest säilisid. Aga ja suhtumine oli nähtavasti ka teistsugune. Kirikut võeti südameasjana ja selle jaoks leiti nii tööjõudu kui ka vahendeid kui ka materjale. Kõike seda meest südapäeval nii suurt puudust tunneme. Ilmselt ei olnud nii palju tegemist poliitiliste kaklustega ja, ja poliitiliste kildkondlike, erakondlike huvidega. Kiriku ehitamine oli kõikide ühine südameasi. Sa tahaks soovida ka tõepoolest raba poliitikutele, Trava võimumeestele, kus iganes ei oleks ka tegemist kiriku ehitamisega. Olgu see hoone rajamine ja ehitamine või olluse kiriku ehitamine elavatest kividest nii angeelumine räägib, et selles valitsuses tõepoolest üksmeel ja, ja kaasalöömine kõigi inimeste poolt, kellele sa kirikult siis vaja on inimestel on, teda vajab, kaasa arvatud nendele, kellel täna rikkust kaasa arvatud nendele, kes täna on võimu ja kuulsust. Vene vallutusretked on näiteks 1558. aastal Leevi sõja algul olnud sellise võimsa haardega, et tapeti kõik, kes olid kiriku sees. Kolmandal veebruaril Türil ja, ja kaotati kõik hääled ümberringi päris suurel maa-alal. Mida kerjavad sellest suurest tapadalgust räägivad ja kas kirikus on ka jälge võib-olla, või erilisi märke. Sellest ajast, kudistest, sajandist. Nii palju kui kroonikad sellest räägivad, nii palju son ja meil kohapeal mingeid muid täiendavaid andmeid milleski pakkuda ei ole. Küll aga annab kiriku ehituslugu kiriku arengulugu omad viited siia täiendavalt juurde. Nimelt Liivi sõdade algus näitas väga selgelt seda, et, et kindluskiriku niisugune enam sellist kindluse funktsiooni pikaajalised täita ei suuda. Ja kui, siis tõepoolest Liivi sõdade alguses kirik sisuliselt hävitati. Siis kui toimus taastamine Liivi sõdade vaheajal, siis enam ei tahetudki seal teha kindluskirikuks, nagu ta enne oli, enne oli ta tõepoolest kindlasti selles mõttes, et ei olnud võlve, ei olnud torni, oli rajatud idapoolsele müürile kaitse rünnates, kus oli võimalik kaitsta mõlemale poole nii väljapoole kui kiriku sisse. Kui tõepoolest vaenlase vaesus kirikusse sisse tungida, siis lahing kestis edasi. Kaitse venelased käis kaitsetegevus jätkuvalt edasi, aknad olid kirikul äärmiselt kitsad, kindluse tüüpi siis pärast sõda. Ehitati aknad tunduvalt laiemaks võlviti kirik ja sellest tingituna Peeeffi kirikus huvitavad võlvid väga ainulaadsed nii võlvid arhitektuuri poolest kui ka selle poolest, et kandepiilarid, mis tavaliselt asuvad väljaspool kirikut, on jõhvi kirikus seespool. Kirik oli niivõrd lai, et ühe löövelisena ja teda võimalik puidu hõlbida. Samuti ehitati sel ajal ka kirikutorn. Ja kirik omandas sisuliselt 16. sajandi lõpuks sajandi alguses oma tänase ilme võib-olla selle erinevusega, et tornikiivri Tarboleelajatuteni kiiver ehitati hiljem ja meedia esimese tornikiivri kõrgust ja tema koju selle kohta ei ole säilinud mitte mingisuguseid arhiiviandmeid. Kindlasti on paljude kirikute juures ehituslooliselt palju saladusi, pära aga Jõhvi Mihkli kirikus on küllap rohkesti salapära ehituslikku säilinud tänase päevani, sest ma usun, et küllap ei tea täpselt, kuhu viivad need maa-alused oletatavad käigud. Kas te olete uurinud ja kas te ka teate, kui palju neid alles veel on ja kui palju neid üldse kunagi võis seal olla ja kuhu nad välja võisid viia? Kuuekümnendate aastate keskpaigas esimeses pooles käiste kirikut uurimas Sandeerimas ja pärast seda oli see kogu aeg tema süda pealt olla põhjalikumat uuringutega tagasi seedingiskaabeedee tundest Howard maestro vastu tingis ka selle Me 80.-te aastate teisel poolel, kus oleks olnud rahalised võimalused tunduvalt paremad kui praegu meie kiirustanud kirikuuuringutega. Jumala nende uuringutega alustanud. Me oleme avanud täielikult ühe käigu keldrist kirikusse, müürikäigu. Meil on avatud osaliselt teine käik ja me ei tea veel päris täpselt, kuhu see välja viib. Me oleme uurinud mitmeid erinevaid kohti, kus võiks maalased käigud alata. Me ei ole veel siiamaani õiget kohta üles leidnud ja oletusi on praegu päris mitmeid ja me siiski väga loodame, et 2000. aasta suvel me jõuame nende uuringutega lõpuni ja ja on võimalik taastada enam-vähem sarjultuurin. Kujunemine, kuidas kirik on kujunenud. Mis puutub maa-alusesse käiku, sest selle kohta räägitakse väga erinevaid legende, täidaks ulatumisest välja Edise linnus, seni mis on umbes 800 meetrit eemal, räägitakse ulatamisest välja kuni järvekindlus elamuni, mis on Kohtla-Järve linna alguses ja kuhu on kirikust linnulennult natukene, no umbes 10 kilomeetrit, ütleme niimoodi. See on äärmiselt ebatõenäoline, kuigi on inimesi, kes väidavad, et nad on lapsepõlves ise nendesse aukudesse sisse kukkunud, seal kohapalvuskäik oli. Aga see on selline kahtlase väärtusega siiski informatsioon, mida mingit muud faktid ei kinnita. Tavalisem on pigem see, et kirikust läks küll väikene käik välja metsadesse kuskile vallikraavidesse põõsastesse, mille pikkus võis olla 50 kuni, maksimaalselt 100 meetrit. Mis kuulub selliste kirikute ehitamise loogika juurde. Tavaliselt avastada ja avada. Aga me väga loodame. Sellel suvel sünnib mitmeid küsimus ja on siiamaani veel seoses sellega kassegijani kiriku allmäe asukoht või on olnud sealsamas kõrval veidikene ennega teine kirik. Nii et püüame asja uurida. Kas kunagisest Valli kraavist on märkega tänase kiriku ümber? Ja see oli kloun täielikult säilinud ta muidugi kultuurkihiga on tõusnud ja ta ei ole enam sellise puhta valigravena jälgitav, aga ta on selgelt olemas ja, ja see tekitab ka omajagu küsimusi. Ma olen paljudes kirikutes mõelnud ka jõhvi kirikus olen mõelnud seda, et miks küll kunagi ehitati uksed, mis viivad ühest ruumist teise või ka käikudesse Veiga torni teele suhteliselt väikesed, et kas siis olid väiksemat kasvu inimesed või sa tingimata mina, väike inimene, pean ka kummardama, ei pääse muidu edasi, kui pead kummardama, et uksed ei ole mitte nagu kõrged. Kummardamine kirikus on alati hea, nii et selles ei ole mitte midagi halba, aga ma arvan, see jalataotlus omaette või kui, siis teatud kõrvaluste puhul võib-olla see kummardamise taotlus olnud, aga tõepoolest inimesed olid tunduvalt väiksemad seal üks põhjus. Ja teine põhjus on kindlasti ka see, et, et nendes kirikutes, mille juures kunagi lahinguid peetud ja seda ei ole olnud, on siiski olnud mingisugune kaitsefunktsioon kaustel, see tähendab seda, et neil ei tohi olla liiga kergesti liiga lihtsasti läbitavad ja võib-olla on lähtutud ka evangeeliumi sõnast, kus keel ütleb, et kitsas on tee raskesti leitav. Messi Wellu. Kuidas saavad kirikud, kogudused omale nimed ses mõttes ka Mihkli kirik, Miksust, Mihkli ja kuidas see nimepanemise lugu võiks olla? See peaks olema äärmiselt selge, see on kiriku pühitsemise päeva järgi. Kirik on kindlasti pühitsetud võetud kasutusse mihklipäeval ja teadmata muidugi see aasta, millal ta on sündinud. Aga ma mäletan, et see oli kuskil 1340.-te aastate lõpus. Nii et kirikunimede saamine seda ei ole. Vanade kirikute nimede saamisega ei ole mingisuguseid küsimusi, nii nagu piiskop otsustas, millisel päeval ta kiriku pühitseb, seal järje kiriku oma nime sai. Tänapäeval on nimi olnud nii nagu tänapäeval laste nimedega kraan valitud ja, ja selles mõttes on kummalisi nimesid, nagu juba nimetatud Narva Aleksandri kirik, mis on keisri järgi oma nime saanud. Lihtsalt on taotletud rahujaan tahetud, et rahuvalitsejaks, kuna tõepoolest rahvas oli omajagu tülis tulina piirkonnas konservatiivsete kristlaste ja siis liberaalsete kristlaste nimetavad protestantide vaevalisest küllaltki küllaltki tugev tüli kolmekümnendatel aastatel, mis viis ju selleni välja Iisaku kirik ja, ja see tuline kirik, mis oli kirikuga seotud lahkused ajutiselt eesti kirikust. Kui siis tahamegi piiskopiks, siis lepituse märgiks kutsus ta koguduselt tagasi, nad tulid ka tagasi ja siis selle järele. Räätigi tuurinna Rahu kogudus tuli rahu sõidukeid enne olemas, aga siis sai nagu eksisteerida mõlemad kogudused üksteise kõrval ja, ja tõepoolest oli rahu, oli võidule. Ajaloos on üldse väga põnevaid ja, ja omapäraseid asju, kui näiteks seda pidigi ajaloole tagasi vaadata, et võib-olla see algus tänasel päeval onlikvaator oli kunagi põhjapoolus näiteks või seal, kus olid õitsvad aiad ja voolavad jõed on tänasel päeval kõrb. Ja kui jõhvi kanti tagasi mõelda, siis teame ju ajaloost seda kui kultuuriküllane paik. See oli vast üks paik, kus oli suurema arvulisemalt poole kui ei kusagil mujal. Kus oli laulupäev enne seda kõige esimest laulupidu, mida me ikka Tartus peetuna meeles peame? 1869 jõhvis oli oma kolm aastat varem ja kui palju koore, kui palju inimesi, milline aktiivsus, milline elu kui palju nimesid, kes kõik on jätnud sügava jälje jõhvi kandi Alutaguse kandi kultuurilukku. Et see paik on olnud väga rikas paik? Aga rikas kultuuriliselt on see paikkonnad tõepoolest. Kirjaoskus. Tõepoolest, 1865. aastal saanud neli aastat enne esimest üldlaulupidu Tartus oli pastor meieri poolt kokku kutsutud esimene kihelkondade vaheline laulupidu. Ja seal toimus Jõhvi, Lüganuse ja Viru-Nigula kihelkondade lauljate osavõtul ja seda peetakse üheks oluliseks ette valmistaks etapiks 1869. aasta üldlaulupeo kogu. Kutsume seda, kus pastor meier oli ka tõepoolest üks peaorganisaatoreid kultuurilooliselt on võib-olla kuiv, vaata veidi lähemasse minevikku, siis väga olulise nimena me võime tuua siit, õigemini terve suguvõsa annab need on nimelt põldude suguvõsa, mis pärineb kõik jõhvi kihelkonnast koheiusi linna, alevi külje all asuvast puru rida külast ja. Kes oli Tartu ülikooli esimese eestikeelse Tartu ülikooli kuraatoriks samuti ka Praegu Saksamaa praastina toimiv Toomas põld siis kindlasti Naatan, põld, Agu põld, need on kõik nimed, mis kuuluvad sellesse samasse suguvõsasse ja kelle juured on kõik jõhvis. Nii et kultuurilooliselt Jeffi kihelkonnakinnas on tavaoluline roll täita. Ja võib olla üks põhjus, miks jõhvis on alati olnud väga ärksad inimesed ja mis on tundanud ennast ka nüüd viimastel aastakümnetel aastatel vähemasti on ka see, et jõhvi pannud mingis mõttes eesti kultuuri eesti vaimsuse eelpostiks ida suunas. Narva linn, mis on küll veel ida poole, on hoopis teine, see on spetsiifiline. Vahetult Vene piiri lähedal ja, ja, ja see on toonud kaasa inimeste mobiliseerumist, inimeste enese kokkuvõtmise. Mulle täna hommikul just räägiti ühte lugu, kuidas avati Kolkjas, saan siis Peipsi järve äärne piirkond juba kallases jalats kivist lõuna pool, virva lähedal avati nüüd Phare järjegaablitis rahadega tehtud kalarestoran restoran restoraniks, kala, kala, sibularestoran, see selleks, see on Peipsi-äärsete asukate jaoks täiesti normaalne, täiesti loomulik ja kindlasti ka turistide jaoks oluliseks atraktsiooniks ja see oli ka see põhjus, miks sa sinna väeti avati. Aga poolne selles lavastuses mulle räägiti, kui me Ida-Virumaa järgmiselt pingsalt jälgime, seda, et eesti keel ja eesti kultuur säiliksid, saaksid haritud ja hoitud ja selle kõrval ka ka kõik muud rahvusgrupid saaksid oma kultuuri edendada ja arendada, sealhulgas ka peipsivenelaste, see 300 aasta vanune kultuur leiaks toetust ja, ja arendamist siis Kolkja külas selle kala sibularestorani avamist, seal oli väga selgelt märgata, kuidas kohalikud vallatasandi võimukandjad olid selgelt Nõukogude Vene kultuuri kandjad. Ja nagu ei pööranud keegi nagu tähelepanu Ki ainsal, kes valuliselt reageeris ta ETV-s Ida-Virumaalt pärit külalised ja osavõtjatele avamisel Tartu maakonnas, nagu seda ei tajuta. Muidugi see on ka täiesti mõistetav. Tartu maakonnas on venekeelse elanikkonna osatähtsus on tunduvalt väiksem kui Ida-Virumaal. Ta ohutunnet ei võta ennast kokku Emobiliseeruta, mis Ida-Virumaal paratamatuks hädavajalikkuses. Kui me mõtleme tagasi Näiteks kodanike komiteede. Talviselt elavalt äärmiselt aktiivsed inimeste vaimne järgsus oli niivõrd tugev ja paljud EMO-sse nimed öelduga lavaline protsesside juures ise olnud, olen saanud jälgida nende sees lausa olnud inimeste ärksus oli Ida-Virumaal tunduvalt tugevam. Kõvestaja kohtasime mujal Eestis. Nii et ma siin ei nimeta Tallinn või pealinn, seal teevad toime teised mehhanismid ja ütleme, son tallanud on teist laadi. Aga kui me räägime piirkondades väljaspool Tallinnat, siis päris kindlasti Ida-Virumaal kõige ärksam ja kõige avatan piirkondi on seda ka praegu. Ida-Virumaa häda on võib-olla see, et, et kõik inimesed, kõik noored, kes lõpetavad koolid, enamasti nad lähevad ära õppima, olgu Tallinnast, Tartusse ja tagasi tuleb väga vähe vaja praegu just uurinud seda, kui suur protsent umbes on see tagasitulejate protsent või sinna jääda sent. Kahjuks saab öelda, et, et see ei ületa keskmiselt kahtekümmend protsenti ühte viiendikku, see tähendab, me kaotame neli viiendikku oma kõige ärksamad oma kõige kõige paremaid inimesi, paremaid noori. Sisuliselt on tegemist ajude äravooluga ja Ida-Virumaa. Kui me nüüd mõttes astume sisse Jõhvi Mihkli kiriku uksest astume sellesse gooti stiilis ehitatud ühe lööbilisse kirikusse. Vaatab meile vastu suur altaripilt. Aga millised ajaloolised pühad paigad? Pühad pildid on säilitatud veel selles kirikus millele me võiksime heita oma pilku ja mis kõnelevad meile millestki. Kõige vanemad osad kiriku sisekujunduses on kindlasti triumfikaare skulptuurigrupp Jeesus koos nutva ema nutva ema ja armastatud jüngri Hannesega. See pärineb ajast vahetult pärast Põhjasõda. Fan Rabe töökojast, tõenäoliselt skulptuurigrupp on tehtud rabe enda poolt, samuti kantseleis kahjuks pole kroomitud, värvid on kaotanud oma proosa vormistuse mis pärineb ilmselt araabia rabetögodajatest. Altarimaal on selle sajandi alguses dateeritud 1900. aastaga. Nii et me võime tõepoolest järgmisel aastal tähistada altari maadi sajandat aastapäeva. Ja kihti lautor. Fon, Lipp Hard üks tuntud balti saksa kunstnik. Ja siis, kui see altarimaal Kiikla mõisnike poolt fondeeride poolt kingiti kirikule, siis rajati Assadiga kiriku sisekuivenduse täielik uuendamine. Vahetult nähtavasti enne 1905. aasta revolutsiooni sündmusi toimus sisekujunduse taaspühitsemine uuemast sisekujunduselementidest. Me võime rääkida orelist. Orel on selles mõttes tähelepanuväärne, et ta on esimene nõukogude ajal kirikusse ehitatud orel. Ja ühtlasi praeguse orelimeister Hardo Kriisa. 1962. aastal. Aeg oli selles mõttes raske, et oreli ehitamiseks materjale oli väga raske saada. Samuti olnud säilinud ju mingeid tööriistaga tööpinke, millega oleks võimalik valmistada räni jaoks vajalikke detaile. Ja Jõhvi kohalikud meistrimehed valmistasid kõik vajalikud pingid nii puutööks kui ka tinavilede valmistamiseks ja need tööpingid olid ka osaliselt tasu selle oreliehitaja seest, nii et midagi nendes pinkides kasutab Hardo Kriisa veel tänase päevani oma töökodades. Kõige hilisem sisekujunduslik element ja kirikus on vast ehk 1989. aastal paigaldatud mälestustahvlid kahele märtrile meie kogudusest kaela vaimulikuna Karl Emmanuel Hessele kes tapeti bolševike poolt 1918. aastal ja praost Jaak valikule, kes tapeti samuti bolševike poolt 1941. aastal. Nii et see on minu teada ainuke luterlik kirik Eestis ja mõtlen, kes võib uhke olla kahele märtrile. Ja kindlasti nii nagu vanalisti koguduse. Märtrite veri, ealisti koguduse seeme, võib olla päris kindel, et nende meie koguduse märtrite palved, nende, nende mälestus on kindlasti ka see missal hoidnud Jõhvi kogudust nendes rasketes oludes rasketel aegadel ei ole lihtne olnud. Vene linnaks muutunud linnas nõukogude perioodil 40.-te aastate lõpus toimuval põlevkivibasseini ülesehitamist põhiliselt Venemaa erinevates piirkondades toodud tööjõu abil. Ei ole lihtne olnud seda kirikut hoida, seda kogudust hoida nendes tingimustes. Tahtsingi küsida, et kuidas oli elu jõhvi kirikus ja koguduses 50 aastat tagasi? Jah, et kas jõulud olid ikka jõuluajal ja, ja kas oli ka inimesi, kes julgesid tulla tollases jõhvis nii-öelda hästi punases linnas teist keelt rääkivast linnas, kas oli ka inimesi, kes astusid sisse Eesti luterliku kiriku uksest? 50 aastat tagasi oli eestlaste suurküüditamine ja mõned kuud hiljem 1009 49. aasta suvel, kui tolleaegne koguduse õpetaja Elmar Kull pidas leeri ilmateenistuse, mis ei olnud kindlasti mitte eriti kommunismisõbralik. Siis viidi ta pärast seda ka tõepoolest minema ja oli seitse aastat ära Venemaa vangilaagrites. Seitse aastat oli võib-olla mitte just kõige pikem aeg oli, kes olid palju pikemat aega vangistuses ja vangilaagrites aga vaevalt, et see üheksanda aastal vangistatud Järvalgulisaatus nüüd nii julgustas inimesi kirikus käima. Aga samas peab ütlema, et jõhvi koguduses seda probleemi pole kunagi olnud, et kirik oleks tühi olnud ka kõige võib-olla sellistel noh tardunumatel aegadel, mis koguduses olid kindlasti see 100 aastat ütleme, seitsmekümnendat aastat ka siis oli ikka tavalisel pühapäeval ikka vähemasti 50 inimese ümber kirikus siis kui toimus pööre või ärkamine või kuidas seda ka ei nimetaks, oli muidugi kirik pungil täis, nii nagu paljud teisedki kirikud. Aga me ei saa öelda, et oleks toimunud mingisugust äärmiselt rabavad muudatust, on toimunud kogu aeg niimoodi püsiv olemine. Pigem võiks öelda, et praegu viimastel aastatel toimuv koguduse lähevad allakäik oleks võib-olla natuke liiga rängalt öeldud. Akuguduse näitajate vähenemine. Üks põhjus on tõepoolest või kindlasti see, mida ma juba nimetasin. See, et noored lähevad ära paljud käivad leeris, ma saan pidevalt kirikutähe nõudmisi erinevates, põhiliselt Tallinna Tartu kogudustest. Need inimesed, kes on omal ajal leeris käinud jõhvis koolilastena veel vahetult pärast kooli on käinud ülikoolides ja enam tagasi ei tule. Ja muidugi on loomulik, et nad vahetavad oma koguduse kuuluvust. Aga see on väga suur liikumine väljapoole, samuti kindlasti. Põhjuseks võib olla ka nii, et valitseb teatud sel ärksa. Ida-Virumaal valitseb siiski teatud pettumus. Räägime palju integratsioonist. Aga kui me räägime integratsioonist, mõtleme sel ajal põhiliselt vene keelt ka inimeste lülitamisest eesti ühiskonda. Ja unustame ära, et sama inimene tahab tegelikult ka lülitamist selles samas Eesti ühiskonda, mida meil keegi ei ole veel suutnud selgelt määratleda. Mis asi on Eesti ühiskond, millised on Eesti ühiskonna taotlused, eesmärgid, aated, prioriteedid. Integreeruda saab ainult tervikusse. Tervikusse saab integreeruda ainult kõikidesse suundadesse erinevatest suundadest. Praegu toimub olematusse tervikusse ühesuunaline integreerumine, mis täiesti enesestmõistetav. Küllaltki palju on kõrvale jäänuid sellel põhjusel samuti muidugi materialismi keskne raha teenimise keskne hoiak, uus kapitalistliku varakapitalistlik hoiak, mis ühiskonnas valitseb, kus õige mõõdupuuks näib olevat ainult edukas ja, ja, ja suurte rahakoguste teenimine ausad või mitte, ausalt see liida ka mitte eriti palju kirikuga. Olen tähelepanud ühte huvitavat seaduspära. Tihtipeale kuuleb kirikus vene keelt rääkivad, et äkki inimesi näeb kirikus siis korjanduskastist leiab suuremaid summasid annetustena. Guygevad noored eestlased kirikus, jestamite koguduse liikvel, vaid just sellised väljapoolt olevad inimesed, seda juhtub väga sageli ars vahel ikka juhtub siis ohvrimeelsust selle juures on küll märganud. Ta tunduvalt vähem või peaaegu üldse mitte. Ilmselt on kuskil midagi väga olulist meie rahva juures, mis vajab kasvatamist, vajab muutmist. Kirikul on siin oma ülesanne täita, aga ma küsin ja küsin seda endalt, küsis ta kõigilt teistelt, kas kini teab, mida ta tegelikult tahab. Millised on kiriku tegelikult prioriteedid, millised on kiriku ülesanded meie ühiskonnas? Võib-olla nad on olemas ja kahtlemata ka kirikukogudel on fikseeritud ja välja öeldud. Aga ikkagi, milline peaks olema kiriku roll meie praeguses ühiskonnas? Minu jaoks jääb. Ebamääraseks ebamääraseks mitte sellepärast, et ma ise aru ei saaks, küllap ma iseendale ka päris asju läbi mõelnud ja paljusid asju püüdnud selgeks teha, aga see ei jää mitte kuskil kõlama. Milline on kirik või peaks olema kirik, missugune on kiriku ülesanne meie tänapäeva ühiskonnas, aga missugune ta peaks siis olema? Kiik peab olema tunduvalt rohkem ettepoole vaatavam kilkab olema tunduvalt rohkem. Kriitilisem. Kirik ei pea mitte olema riiklike poliitiliste ja majandusringkondade huvidest lähtuvate otsuste nii-öelda samasserkija vaid kirik peab olema ees, näitama, missugune on suundumus, mis peab olema või saab olema sihiks. Jää kirik ei pea kartma seda tema sõnad kellelegi ei meeldi, et keegi äkki selles suhtes midagi halvasti ütleb. No siin lühidalt varju kolme lausega ei ole võimalik seda eesmärki välja öelda ja kindlasti ei ole ma ka see prohvet, kes kõike täpselt teabe või oskab niimoodi äreva seletada ja lahti rääkida. Aga rohkem oleks vaja kirikus sees ühist mõtlemist, EDP vaatamist, mitte niivõrd palju klammerdamist päeva muredes. Me oleme nüüd vaadanud elule kirikupoolse pilguga, aga kui vaadata kiriku poole inimese pilguga, kes seisab ristteel ja Ta mõtleb parasjagu, kas nüüd valida seda teeotsa, mis viib kiriku poole, valida teiste otsimiskirikust mööda sees mis peaks ütlema sellele inimesele tänasele hilisel õhtutunnil. Et miks peaks tema valima nüüd selle teeotsa, mis viib kiriku poole. Hästi paljude loosungitega on hästi lihtne sellele vastata. Kõigepealt tuleb küsida, miks ta seal ristteel ja miks ta ei ole, miks ta ei ole vaadanud selle valguse poole, mis peaks kirikust särama? On selge see, et jõuluõhtul kui kirikute aknad säravad ümberringi on lumi, mis seda salaveel võimendab inimese sammud sättida tänasest otsekui iseenesest kirikusse. Aga kas pole sageli nii, et, et need sammud lähevad kirikus pettununa välja? Kas kirikul on seda sõnumit, mida vajab otsiv inimene ja kirikul on kindlasti olemas sõnum sellel inimesel, kes juba leidnud sest kiriku õndsus, Kuulutus evangeeliumi kuulutus kirikus, kiriku käes olevad pühad saladused, mida kirik tõepoolest haldab inimeste keskel teostab inimeste jaoks Need on olemas, ei ole mitte kuhugi kadunud. Need inimesed, kes on kord kiriku leidnud, nende jaoks on see täiesti enesestmõistetav. Ma julgeksin öelda, nii-öelda tarbida seda kõike, mida kirikuna pakkuda. Miks ka mitte? Võib-olla see on, ei ole nüüd noh, hea sõnaga külastada, tarbimisühiskonda sobiv ja miks mitte niikuinii võetakse kirikut kohana, kust saadakse teatud teenuseid apsa paaristada. Kirik osutab teenuse abielu laulatada, kirik osutab teenuse, surnu on vaja maha matta. Kirik osutab teenuse haigele inimesele vaimset lohutust viia. Kirik osutab teenuse seal tavainimeste mõtlemisega väga otseselt seotud, aga nähtavasti ei osata otsida või ei ole piisavalt atraktiivne see teenus, mida on vaja inimese hingele, et leida hingerahu, leida rõõmu, leida armastust, leida valgustama ellu ja siis, et need inimesed, palju neid inimesi on kohutavalt palju, kes seda tegelikult vajavad. Võib olla on viga selles, et, et kirikud, toodang on hea või see toode, mida kirik pakub, on hea, aga ta viletsast Võib-olla me ei ole osanud tänapäeva maailmaga tänab ühiskonna kaasa minna ilusa kireva, tõepoolest läikiva pakenedale sinna ümber asetada, mis, mis inimesi enda juurde tõmbaks, sest sisu kahtlemata siin ei ole vähimatki kahtlust. Sisu on kirikul äärmiselt oluline, äärmiselt vajalik inimene, kes usaldab kirikut ja kes tuleb tõepoolest usalduses kirikult midagi otsima saama, see leiab seda, mis talle kõige rohkem vaja on. Aga nad ei tule ja viga ei ole mitte inimestes, vaid viga on meis kirikus, kiriku töötegijatele, et me ei suuda. Ja ma ei suuda ennast müüa, ütleme siis niimoodi. Aga võib-olla on ka lugu nii, et teinekord inimene ei lähe sinna, kust ta aru ei saa, see tähendab, et öeldakse, vahest öeldakse. Me räägime inimestega, näed kell. Et kas me räägime inimestega selles keeles, mida tema mõistab. Kellakeel on selline kutsuv keelse kirikukell, kutsub neid annab märku ajast ja millest kõigest veel siin päikese all siin taeva all. Et et mis on see keel siis, mis võiks olla inimesele mõistetav. Kirikus, kuhu ta tänasel päeval tuleb? Aga kas need kellad kostavad meie kõrvades siis, kui meeste või ei oleks, on vaja. Kirikuhoone kiriku torni keel on otsekui jumala sõrm mis kutsub ja viipab ja meelde tuletab. Aga tihtipeale võib-olla meil vähem maakohtades me näeme visiiriga torniga väga selgelt paistvalt kaugele, aga vaatan mõndagi suurlinna, kus kirikutorn kaob kõrghoonete vahele ära kus moodsad majad, pilvelõhkujad või poolpilve. On mõistetav, mis keeles me räägime inimestega. Ma ei tea, ma ei oska sellele vastata. Ja ma pealisel mingit lõplikku vastust andma, aga ma kardan ka, et see keel, mida praegu räägi, mida me tänapäeval räägime kirikus, et see keel ei ole inimestele mõistetav. Just on, just äsja oli juttu ka usuõpetusest koolides ja oli juttu ka sellest, et paljusid vaimulikke ei tohikski koolis üldse lasta. Usuõpetus, mida nad võivad olla suurepärased hingehoidjad, suurepärast abilised inimestele, suurepärased vaimulikud koguduse ülesehitamise mõttes aga väga viletsad pedagoogid, kes ei ole saada piisa pedagoogilise töölistesse koolitust ja tõepoolest, nõukogude ajal koolituse saanud vaimulikel ei ole pedagoogilist koolitust eriti palju. Mõned on loomulikult andekad. Nii et ma ei tea, ma mõtlen ka selle peale, et, et siin on siin aga ilmselt, et see keel kõlaks, et see oleks mõistetav ja arusaadav, selleks ilmselt peab ikkagi ka kirik. See tähendabki, kui juhtkond kirikus erinevate valdkondade valdkondades vastutavad inimesed ja tõepoolest koguduste, ka puuduste juhtkond peab palju tööd tegema, et enda jaoks määratleda, mis on tõepoolest oluline. Tänane saade ristteel ongi läbi saanud. Juttu ajasid Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter kaldur ja saatejuht Ene Pilliroog. See saade valmis koostöös meediakeskusega Eesti luterlik tund sarjas ristteel kohtumaga taas kuu aja pärast mil oleme külas Peterburi ja Moskva eesti kogudustel. Seega kohtumiseni.