Keskprogramm. Keskööprogramm. Tere õhtust. Täna on ballaadide õhtu. Loeme Bernard Kangro. Kirjanik ise on tunnistanud, et lisaks perekonna pärimusele on ta ainet otsinud Eesti rahvaluule arhiivis. Nii et eesti kirjanduse lüüra eepiline alge ja regilaululine juur leiab jällegi kinnitust. Hoian käes mahukat eesti ballaadi antoloogiat, mis möödunud aastal ilmunud. Selle kokkupanija Aarne Merilai kirjutab kogumikku järelsõnas. Euroopalik on ballaadipärane. Raske on kirjeldada õhtumaade vaimu sattumata tema löro eetilisele tuumale. Ballaadid. Olemuse mõistmine lubab meil näha iseend väga vanast. Juba muistses riigilaulus. Kinnistunud vaatepunktist jäägem eurooplasteks, soovitav Merilai, kuulakem siis mis juhtub, kui kokku saavad moodne lüürika ja vana eepika? Bernard Kangro ballaade, loeb Mart Kampus. Salvestusaasta on 1992. Kui tulid siis teeärilt? Kas aisakellade tormav pill, pill ees lutus, arev Kumedalt hõikas taga kannel ja torupill. Oi, pulmatraavi näe, Eiki Steel kivide südameis tuld ja hobuste päitsetes kilkas ning kiiskas sätendav kuldsihis. Takerdus teeristi pulmahobuste lennukas jooks ees lagendik laugasteksgiski mustaks kihavaks raba sooks ning paremalt vilkvas järves hundikurikas õndsus ja Lõmm. Kuid pahemal süngeis värves laius varesekarva Lõmm. Maa jumalad, need, kelle võlut teele tõmmanud pettepuud hõbevalget ja vahutavat õlut ohvriks, ootavad nendegi suud. Kuid ei summuta vallatuid, rõkkeid ma igirammestada väng. Palve ohvriks süüdatud lõkkeid varsti trumpi spill, karjamäng. Soolt viimaks kui Karla hääl kähe tuult, udu ja pilvi tõi, samas kõikide sõitjate pähe mingi imelik aimus lõi. Kui veel algavat moondumis trotsis vihas jõuetu inimpalg, siis kartlikult tuge otsis maa Hayldjatelt kobades jalg ju tuimuv, külmenev keha sirgus Pahklikuks tammepuuks vastu punaselt järeldavat teha. Põraks hargnes lainetab juuks. Teeservale salguti mehed, nõnda jäidki jäine tuul puudele. Advult raputab lehed igal udusel hingekuul. Kuldne münt mööda tilise Baskele aisakell küünal lõdise põõswalbukil käib pimedas väsinud münt sepasell 1000 muret, reisipaun kukil. Kõlab trahter aknast veel kandlemäng, keelte sellisepterake piina ees kuski, kas ootab suline säng, kruus, õlut ja kannudes viina? Alles kaugel on rikas kuningaloss, rihmad soonivad, kooldunud õlgu ja pungas kõliseb dinone kross on küsitud kaaslaselt võlgu. Kus gildimajad, kus pilgaria trall. Tee pikk, mingi üksik ja pime. Kuid kas äkki viirastuv linnavallöös ei kerki kui nõiutud ime? Tõsi? Kiirgavalt löövad särama seal tule silkivad värava, pooled üks ingelgi seisab ärati pääl, käes vibu, kuldsed nooled. Läheb rõõmsamaks, rändava selli meel. Värav pudeneb hääletult valla ja samas kui sissekutseks veel sillad lastakse Kraavile alla. Kuid äkki kui langeks filmile kae inglit, ei silda, Ivally. Hoid, jalg, jalg kõmava, tühja paekohal libiseb udu. Nii halli. Kas ehk mõtted, mis teekonnal mustaks künt? Ootus heledaks pildiks, kudus, paremaid päevi lööd kuldne, ainult viirastus öös ja udus. Kalmu neid. Kuski ikka käiakse veel uksi, laotub lahti. Aga sinu laud sees, kui sõdur peol vahti kas siis tõesti nõnda vara mintsa maha jätad? Jalge all. Meil mälestused nagu soised, mättad, samas alles helkiv noorus meie omis kätes nägin ise pulbitses, kui hõbevalge lättes Su mõrkjat vedelikku, aga siis valgus, kui mema kursusel oli alles päris algus. Pärast tulid halla tõved, lendva kool, ohud. Asjatuks jäid seitsmekordsed, manad, nõiarohud. Seisan üksi seal, kust sina oled läinud. Kuid kas siiski surm ju varem minu frees ei käinud? Kas me ise püüdes sind kui kallist aardeleidu, kas ma siis ei tõotanud mõreseks tuua kalmu neidu? Onupeoks Oder võrsuks juba, kas me õnne ennast ära pimesi ei luba? Ristirüütlid. Me tuleme, me tuleme ja risk käib meie eel. Pilv pularuske taeva all me jälgi mööda sõidab. Kui palju raskeid katsumusi kanda tuleb teel? Jehoova mõõk, kuid alati kõik takistused võidab. Suur jumal. Sinu väsimatu sõdalase tee käib mööda orge sügavaid kõrgeid mäetippe. Me toome üle tormise ning vahutava vee, Su lunastavad nime ja kuldseid sõjalipp. Nii palju kordi suvepõud ja sügisene all on kiskunud issand sinu kätest valminud armuvilja. Sest kuigi sinu sõdurite tehtud kaitsevall on paganate vastu kerkinud, on see olnud hilja. Sa issand, näed, me ridades on väga palju neid, kes taga aetud kodutud, kes julmad, ahned, toored, kes südant tulid, kes tapnud on, oh jumal. Päästa meid. Me ihu mustad patused, kuid hinged siiski noored. Samaaria määranud osaks selle maa et siia panna saaksime oma tõved, vaevad, mis istet, rahu, kunagisi e-vaheline rand ei saa, kui mustad kaarnad ristlevate lahel võõrad laevad. Mis sest, et aastasadu veel siin tapad mõõk ja taud me siiatulek ongi ainult päris häda algus. Ei oleks taeva õndsust siis kui puuduks põrguhaud, kui poleks varju pimedust, siis jumal poleks valgus. Me tuleme. Me tuleme mustrist, käib meie eelpilv pularuske taeva all me jälgi mööda, sõidab palju raskeid katsumusi sellel karmil teel. Mõõk pihus on ka enda ära, võidab. Mine ja veel enne varajast koitu, kui ähmane pimedus maas murdub kui paelus hoitu ja valla lasta. Taas. Jääb allamineja jalgehommikuga argust. Ja Vaike kõrt. Tusk varjutab kahvatu palge. Samm kodab, kui kitsas tõrt. Mustavad madalad saared keset rooste, tuunilist vet ja varjude lamedad, kaared luikede Valendav kett. Joont sakilist mustendav hari lõikab taga kutsuva veemeelt painab tühjuse varin varjutanud tee. Aga kui ta on sööstumas vette, tuleb meelde üks muinasjutt. Et meelitet põgusast petest võib vaibuda surmarott. Et särava pilguga puutub surmaminejat vastne Lõõn luik õitsevaks neitsiks, muutub Klest kasvad, taevalik rõõm. Elu jätku keskvoolavat aega üles kerkivat, mine ja näeb. Kuid mõõdetud, napib aega, seda kõigest üksainus päev saab, mine ja vaevalt mõelda juba kaardubki Luikede Lend keskümarat järve, kuis õelaid rannale puisteta, end. Ju ilmuvad haldjate kujud. Mehe ümber käib tantsusumm ja udu, Altkaldele ujub õrn valgekäeline lumm tuleb tagasi elujulgus sinirabelenud lingudes maas koos Luigest neitsiga kulgu võib vastselt alata taas. Päev kiirelt kaabeehaavallu. Taevas vereta põlemisest. Ju Luigest nooriks Al tallu. Pollindu pool inimest. Ei ole kaunimat õhtut mehe ellu veerand, kui see nüüd laotuski armust õhkub. Et sigineb inimlik meel. Ö kiirustab tormavalt sõites tunde, möödub akendest, surm varitseb puhkenud õites. Aeg keerleb tühilest. Ja äkki keskrõõmsamat pidu, keegi haarab kui pala suust. Välk kirjutab, tulisid ridu, tuul hammustab lehepuust. Siis pilgul meil tuppa astub jäisa hommiku kaame tund viib külmale päevale vastu surm mehe kesklangevat lund. Isa oma ilusakene istus lillede keskele. Päike kuuldes kuu õpetas nurmenukkude kiharaid kurekellade Kurinaid ebo heledat peakest. Tuli lillele liblikas. Kurekellale kullakene nurmenukulennuk, pia tulnud ei ebola külalist. Liblikas kee lennanud mesilane marssis mööda tuul keesilitanud pääkist. Nii kasvas Hebo kadedaks. Kadedusest katkus lilled. Mure pärast murdis õied lehedki, pillas laiali. Katkus endagi ehted laotas normele laiali, iseneidsige närveta, seltsis närbunud lillede. Tuul siis pääkistel, silitas päike närtsinud õite lõhnu, keetis keskpäeva leiliks. Katrin kasvas Kadrin Kadala metsa mustava varju all sooja sammalde seltsis emahunt teda imetas metsa, kui sead meelitasid oma seltsis mängima. Kui ta sirgus suuremaks karu kollade kaaslaseks mürgimarjade maitseks muutus ta imeilusaks, nagu oleks jumal ise vaadanud talle silmi, nagu oleks jumalaema. Temal paitanud põski. Siis kord sõbralik Paimendaja puutus kaadrina suukest kukkus puu alla, maeti siis üks tasane talupoeg, paitas ta punaseid põski. Suri puu alla, maeti varsti. Vapper sõdalane, nägi ta sügavaid silmi, uppus hoopiski neisse. Tuli väga jumalamees, silitas patuse pähekest muhtus, ise patusemaks. Kadrina kasvas, kasvas kasvamise enda pärast, kuni kulm lõi kuusse kinni. Pähe päikesesse ulatus sirgus aina suuremaks. Igihukkajaks ülenes kõikide meeste mõrvajaks. Uppunud Kell. Kaua kaunimas kirikus keset maameeste maad kajas kellade kulin. Kaks neid oli kõrges tornis. Kaks vaskset vennakest kuulutamas rahupõlvemaale ja maalastele. Tuli sõda, hädahüüded, kõndiskadki, Samost, surm ülemaiste rõõmude. Riistade tärinas põlesid talud ja küladki. Leegitsesid jumalakojad. Põhjatute soode õle, kajaskaarlate kisa, võõras vägi võimust võttis maagi, muutus madalaks. Kelly rööviti kirikust. Tahtis viia Venemaale suur tükkideks, valada tapryderadeks, taguda äkikeset kemplemise, vajus suurem neist soosse. Põgenes pärapõrgusse, väiksem, kuid viidi Venemaale suur tükkideks valati taprid eradeks taoti. Kui siis 100 aasta pärast suurtükid jälle põravad valatud väiksema venna vasest tõuseb suuremgi. Sambla alt tõuseb. Ja suurte soode kohal rooste segaste vete kohal kumiseb kaua Nincumedalt. Kaugelt kostavad hädahüüded, kõnnib katk, sammub surm üle kõikide rõõmude. Kõrgemale kumisedes kerkib sohu uppunud Kell tõuseb taeva talusesse taeva sinasse hoopis kaob. Need olid Bernard Kangro ballaadid Mart Kampus esituses, mida täna kuulsite. Muusikavaliku tegi Silja Vahuri. Järgmisel kolmapäeval loeme juba väga vanu tekste. 15. sajandi India pühaku kapiiri luulet ja Doris Kareva tõlkes. Seniks kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes. Kõik ühe korraga. Taevas on tühi. Tähtasid. Vaikust. Kutseedee pähe kargama. Ei. See. Ei? Osata. Linnude. Paarina kaalub siis. Nälg. Kõik, mis on südamepõues kõik, mis küll on akna taga õues maja ümber kiigemäe metsa hulgub sügis, vihmane, hall, kõik, mis soe. Ma ju jooksen tuppa külma. Kenad, aga salaja oli jõul see või lume allavalaja kes käib nii, et jälgi järele. Et las näitavad. Kui on hakanud kinnastele sadama sätib keegi end kuskil talveks magama. Palju vaikust ja palju unelu. Soovime kena talve. Tumedas oo, Olav Kari. Pea grammofoniga. Nii kauged hääled et ei suuda kuulda Kuid sisemuses tihenevad kajad Kurat, taasta. Kuulda raudraske taga tühja. Et ei suuda tulla? Sisemuses vihenevad kaja. Raske taga tühjad majad. Naerdes, Köölist. ERR-il kannul. Ka justkui tuisu. Silmis aeglane. Seda aga Neeva. Visanud akent vastu? Teeristi. Jäetaks irvakile. Ja astunud imetluskodudele. Külmunud maa igatseb lund. Litavast oma õue ja ühe. Aru ei anna. Jälle. Käed sügaval taskus. Jah, vestleja. Ja järsku on kõik nii vaikne. Hangedes silmi neis. Küll kangeks on kohmetan meele. Vaid soojust. Ma igatsen. Veel võpatas tasa. Saunes. Toasoojuses istun Su. Vee lokkad, kui laps