Ahjualune joonime tervist, minul on Urmas Vadi ehk ahjualune. Ja lähen Küllo Mait vaigule tema ateljeesse sõpruse puiesteel. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ajad. Oli tore eralasem Hiina imelisi firmas kus lihtsalt ei saa teisiti. Kui rõõmustama peab koju tulen siis, kui miskit hammas silmas. Tere, Mait Vaik ära, ma tulin sulle külla ahjualusena ja ma tulin sulle külla sõpruse puiesteele. Nagu sa ütlesid, et seal on siin ateljee sõpruse puiesteel, siis ma mõtlesin, et kas ansambel Sõpruse puiestee on ka siit nime saanud? Ei ole tegelikult, et ema ostis selle korteri siia peale seda, kui see ansambel juba tegutses aastaid peale seda, see on nagu jah, naljakas. Emo ostis korteri nagu bändi nime järgi emastes kvartali bändi nime järgi ja juhtus nii. Aga mis sa teed siin, mis, mis koht see Hansen? Põhiliselt ma teen muusikat ja kirjutan, ütleme niimoodi, et ma nimetan seda nagu ateljeeks, et päriskodu on rohumaal. Ja noh, niisama unistan ütleme, naudin sellist yhe endaga olemist ja vaikust. Aga see, et sul oleks selline ruum, kus sa saad muusikat kirjutada ja, ja muidu kirjutada tekste. Et seal peab olema selleks eraldi ruum, et sa tuledki sealt, nagu sa ütlesid, sa elad rahumäel, tulevad rahumalt siia mustamäele, et sa saaksid seda teha. Et see ruumivajadus on sul olemas. Ja see ruumivajadus on tekkinud just selle ruumi tekkides, eelnevalt sellist ruumi küll ei ole olnud. On kõik need asjad, mis on tehtud, on ikkagi tehtud kodus ja ja on tehtud väiksel pinnal ja paljude inimestega ühe kihis töös ütlemiseni. Aga kui sul juba selline võimalus on nagu elus ette tulnud, et sul on selline pind olemas, siis, siis sa kaod muidugi siia ära, kahjuks natuke liiga palju kaod ära, et et vahepeal kujuneb, niiet et ma pigem mitte ei käi siin tegemas, vaid ma käin pigem kodus külas ütleme nii. Et ma praegu nagu küll ei kujutaks väga ette seda, et ma elaksin suures segasumma suvilas koos ja suudaksin veel kontsentreeruda millegile. Aga kunagi oli see täiesti reaalselt võimalik või kui ma vanu päevikuid loen või vaatan, siis siis oli niimoodi, et mitte ainult pere, vaid ka sõbrad elasid ja ööbisid seal ja ja sai alkoholi pruugitud ja mulle tundub uskumatu, et siis ma loen pärast kõike seda, kui kõik on magama läinud. Me istusime arvuti, ta hakkasin näidist programmeerima või kirjutama või midagi taolist. Huvitav, mul tuli kohe meelde sinu jutt sinu viimasest raamatust tööpäeva lõpp ja see jutt on Gruusia film, kus toimub ka mingisugune kustu, rikkalik tohuvabohu tehakse film ühes korteris tuuakse ja seal on mingid tuttavad ja perekonnaliikmed ja filmiinimesed Ena mingisugune tohutu segadus toimub, et kas sellest pärite Jah, see on mu nii-öelda siis päris nooruse lapsepõlvekodu, et et see, see on üks jutustus, kus ma siis tõesti üks väheseid jutustasime, kus ma olen kasutanud nagu prototüüpe ja otseselt siis prototüüp, kus siis figureerivad minu ema ja nad ise ka ja me ise ka ja ja minu perekond ja, ja tegelikult, kui ma elasin müürivahes nooruses ja ma ütlen, et see. Ja see oli nagu noh, nii kohutavalt palju, esiteks, mul oli akenevate sisse visatud, sellepärast ma kuulasin muusikat, tõsisemalt, loobiti kividega vastu akent. Ja mõni kivi sattus ikka suurem nägu, et ma sisse laseks, inimesed öösel nõuka ajal liikusid, kes kõrtsides kesti sama hulkus ringi ja siis kui vanalinnas siis oli neid muidugi äärmiselt mõnus mugav sooja tulla, siis vahepeal See lugu ja see, mida saab praegu kirjeldatud olukord seal Müürivahe tänavas, kus elasid. See meenutab mulle ikkagi seda nõukogude aega, et mulle tundub, et, et tänapäeval inimesed enam niimoodi ei ela või, või et nad ei liigu niimoodi ringi ja nad üldse liiguvad kuidagi teistmoodi. See on jah, tõesti kaduma läinud, et noh, ma, ma olen mõelnud, kas on kinni ainult minu vanuses, see võib ka olla tegelikult Urmas, et see on ainult meie vanuses kinni, sellepärast et kui ma näen oma sõprade poegi ja siis ja lapsi, siis nemad liiguvad ikkagi päris palju ja neil on nagu ma olen aru saanud, seda niisugust kommuunielu on ikkagi ehk et see ei ole nagu päris kuhugile kadunud, aga noh, ma arvan, et see tuleb nagu osaliselt vanuses on see kinni. Aga kindlasti on see kinniga ikkagi ajas, et ütleme niimoodi, et nõukaajal oli sisuliselt sa võisid minna ükskõik millisesse linna pastoraadi ukse taha ja sa said öömaja. Ühesõnaga, aga ma nüüd ei arva, Tallinnasse läinud Kaarli kiriku kiriku kantseleis öelnud, et kuulge, mul ei ole kuskil öösel olla, aga põhimõtteliselt kõikides maakirikutes suhteliselt nii toimis ja seda sai muidugi ka kasutatud ja ära kasutatud ja võib-olla kurjasti mäelane, ma loodan seda kuidagi ära kasutanud, aga aga see oli nagu see oli nagu elustiil. Ütleme või läksin Leningradi, Leningradis ma hakkasin väga vara käima juba kaheteistaastaselt, seal, seal tegid seal lihtsalt Leningrad on mulle väga südamehäälannale, linn oli, ühesõnaga ma tunnistan, et ma ei ole petel puuris käinud. Ausalt, aga Leningradis sai hakatud nagu hulkuma, et kõigepealt sai seal oldud nagu haiglates palju ja nii tekkisid emal siin sinna tuttavad. Ja siis kas sa olid haige? Ma olin lapsena väga haige. Mis haigus sul oli või sa ei taha sellest rääkida? No üldiselt noh, see oli väga nagu põhimõtteliselt Ta oli seal väga kompleksne haigus, aga ta väljendas nagu sisemiste verejooksude lihtsalt oksendad liitrite kaupa verd. Esimene operatsioon oli siis nelja-aastaselt ja siis ta ütles, et oi, praegu on see nii-öelda mingisugusesse teise faasi jõudnud või vähemalt seda sisemisi verejookse enam ei ole. Aga selleks, aga siis nagu emal tekkisid sinna tuttavad siis haiglas siis nii arstide kui õdede näol ja siis sai hakatud seal Leningradis väga tihti alg alguses emagahes pärast üksinda nagu enamasti salaja siis ja mõne sõbraga käidud ja alati öömaja või selle juurde nagu tagasi tulla, et et ei olnud keeruline minna kuskil kohvikus kellelegi teisele ligi öelda, et kuule, et me oleme Tallinnast, et saiti, sul on mingi koht, kus saaks teed juua ja sa ennast siruli visata ja vastupidi, toimis ka muidugi, et siis ka nemad käisid siin ja ja siis pakkusid neile öömaja, kuigi Eestis oli see nüüd võib-olla noh, komplitseeritum, et siis Leningrad lane, kes siia tuli, pidi ikka nagu tundma inimest. Ma arvan, et Moskva kohvikus või varblasest kellelegi juurde astudes ei pruukinud alati seda öömaja saada, miks ma seda räägin ja miks ma seda arvan, sest nad tihti heitsid meile seda ette. Külalised jah, et me ei ole külalislahked ja ja et eestlased ikka vist ei ole jah, väga külalislahke rahvus. Aga Mait Vaik, kas sa praegu laseksid kellelgi endale öömajale, kui ta tuleb sulle kohvikus juurde ja ütleb, et kulat, et lähme sinu juurde ööbima, taks teed juua, siruli, visata? No sõltub inimesest ja muidugi, et ega see ateljee ole nagu selline asi, et mul ikkagi käib siin ka naine ja, aga üldiselt ma lasen ja üldiselt Ma nagu lasengu, kui võimalust on, aga. Ma pean tunnistama, et, et nagu see päris minu valdus nagu, nagu üks-ühele ei ole, selles mõttes. Et ma pean ikkagi arvestama sellega pereplaanidega ja iseenda plaanidega nii palju ütleme otse välja, et ega ma siis nagu ennast väga vabalt ei tunne, kui, kui siin on keegi võõras inimene. Ma ei tahaks seda küsimust on, sest ma nimelt ühele pangaröövile just olin sunnitud ära ütlema. Et naine ei olnud nagu päri on ju, ta on kaks korda panka röövinud, aga sõprade lapsed ja pojad ööbivad siin pidevalt ja räme siiber sellest. Kas sa tunned pangaröövleid? Tähendab ma nüüd otseselt ja tema on küll kaks korda panka röövinud jah, mitte Eestis, aga. Aga kuidas tänapäeval võimalik panka röövida, nii nagu filmides? Tead, see on, see on nagu selles mõttes, et ma ei ole täpselt uurinud, aga aga põhimõtteliselt, kui sa tahad nagu noh taat näiteks lõpetada ülikooli, siis on mõistlik sõita Saksamaale tehasel väike röövel, sellega vahele jääda. Saad kõrghariduse. Nojah, sa said, kas sa said Eestis või Eestis, vaata saksa on saadud. Ei noh, see on tõsijutt jah, et see vastab tõele, et et ma, ma eeldan, et ta ei tahtnud vahele jääda, aga aga kujunes nii ja siis ta on õppinud seal erinevaid ameteid, nagu ma olen aru saanud ja haridusele rõhku pannud. Kuidas suppa vaiksem? Mait Vaik, kas sa ise tunned seda, et et võib-olla sinu isikut teatakse vähem kui sinu laulutekste või isegi noh, ütleme mina tean, et sa, mis tekstides oled kirjutanud ja laulutekste, mis raamatuid, aga, aga ma arvan, et hästi peavad just nimelt vennaskonna ja sõpruse puiestee ja Metro luminali laula kas või isa tuli koju. Aga nad ei seosta seda sinuga. Kas sul on ka selline tunne, kuidas sa seda võtad? Ma arvan, et praegu siiski suhteliselt paljud inimesed juba teavad nägu, et ma olen Mait Vaik ja see on selline kahe otsaga asi, et ega ma ausalt öeldes väga nagu ei ole huvitatud sellest, et et seda nagu seda loomingut kuidagi üks-ühele minuga seostatakse. Et miks üks on puhtpraktiline, et sul on mugavam liikuda nagunii, et keegi sind ei tea ega ei tunne tegelikult. Ja teine asi on see, et ega ma ei peagi seda loomingut nii väga nii enda omaks, ühesõnaga, et et ma nüüd vastutaks siin oma käitumise või eeskujuga selle loomingu eest, mina, ma pean nagu paremaks, kui, kui enda isikut. Ma saan täiesti aru, mis sa ütled ja mõtet seal paatne, et noh, igatahes on see palju sümpaatsem kui see, et, et keegi kogu aeg meeletult ehitab enda, mina ja ego ülesse ja ja muudkui kirjutab enda, seda, seda teksti ennast järjest suuremaks ja tugevamaks. Teistpidi ma mõtlen jällegi seda, et kui näiteks loengisinu luulekogu kõigile alati õigus mis on hästi minakeskne ikkagi, et on hästi, mulle tundub siiras, mis tekitab kohe just nimelt selle tunde, et need on otseselt sinu kirjutatud kuidagi ise Endale kirjutatud, isegi tekib see tunne, isegi valulik kurb ühe mehe maailm. Et seal ei ole nagu mingit filtrit või mingit sellist trulli mängu vahel. Ütleme, et see rollimäng on tekkinud vanusega kahjuks, et nooremana lisada pilte kindlasti vähem, vähem vahel, aga praegu on küll päris palju tekste nii-öelda vist laulutekste, kus on see ütleme teiseks olemise moment, kus see tuleb sisse, aga nooruses seda nagu ei olnud jah, ja teine asi on see, et ega ma ei ole nagu ennast väga pikalt ma ei pidanud ennast üldse mingiks luulet, tahaks. Ma ikkagi ütleksin, et see, mis on kirjutatud nooruses, et see on luula, aga see, mida ma võib-olla praegu teen, et see on rohkem selline kahjuks nagu või õnneks või kahjuks on, see on rohkem nagu laulutekst. Aga kuidas sa seda helistad? See on tunde küsimus, puhtalt nägu, et sa saad ise aru, et et see tuli kuidagi nii, et, et seal on nagu seda minu näppu või minu kätt või enda mõtlemist ja maailmavaadet ja ja kõik, et seda on nagu vähem vahel, et see on uue. Siis ma jätan ta nagu autentsetes, isegi kui ma inimesena mõtlen teistmoodi, siis ma jätan ta ikkagi selliseks nagu ta tuli, et see on nagu seda ma pean õigeks, aga aga viimasel ajal tulehelist ütleme siis valgustust on nagu selles osas vähem, et pigem nagu ma olen hakanud rohkem niux prosoystics nagu ja proosas on küll vaja elada erinevatesse inimestesse erinevatesse rollidesse sisse. See mulle meeldib, see on nagu põnev ja ma naudin seda, sellist ma ei saaks öelda kirjutamist, aga ütleme lausa nihukest elamist seal seda võib lausa elada, võib lausa elada kellelegi kellelegi rollis väga pikaldane ütleme, igasuguse luule või kirjanduse puhul. Täpselt samamoodi on ikkagi nägu kõige olulisem see, mis sinna paberile ei jõua või sinna tekst ei jõua. Tunnetus, et see on nagu kõige tähtsam, näiteks nagu väga hea näide minu jaoks, mida ei saa mitte kuidagi ümber lükata, et näiteks tekst valgekaardina hämar valgus on kirjutatud tegelikult ühest tänavast ühest väikesest Tallinna tänavast, mis jääb Kadriorgu täiesti varju. Ja kuigi seal tekstis tekkis see tekst või see olustik toimub nagu siseruumis, eks ole nagu, et seal on tuba ja valge kardin ja kärbsed õhus seisavad paigal. Ja ma kirjutasin selle teksti nagu sellest tänavast sellest fiilingust. Nõukogude ajal oli see väga eriline, täna on, praegu on selliseid aedlinnakus, selliseid tänavaid me juba kohtume, kus on teatud niisugune vaike elu, niisugune eestiaegne vaikelu peegeldub seal tõenäolised, elasid seal advokaadid või arstid sellel pisikesel tänaval eeldatavasti. Ma ei ole sellest kellelegi rääkinud ja läks aastaid ja siis üks politseinik minu juurde sõber ja ütles, et maid alati, kui ma seda lugu kuulan, meenub üks Tallinna tänav. Ja ta ütles selle selle tänava konkreetselt, ütles, et mulle meenub see tänav. Et ma isegi ma olin nagunii šokeeritud, et ma ei osanud isegi öeldud, aga see lugu räägib sellest tänavast. Ja see ei ole mingi Gonsiori tänav ega pisikene peaaegu et nii-öelda pool tupiktänavast, kuigi ta ei ole tupik. Selles mõttes, et see energia jääb ikkagi kohutavalt sinna sisse ja see energia on kõige olulisem. See teebki luulest nagu tegelikult luule, mis, milles mina eristan nagu lauluteksti luulest. Kuidas ma neid nagu võtan laulu teksti? Ma tahan millestki kirjutada, aga luula nagu ei tule niimoodi, et ma reaalselt võib-olla ma tegelen variat häälestusega, aga et ma ei mõtle, et ma tahan nüüd sellest kirjutada. Et see ongi nagu võib-olla võib mõlemat tuuleks pidada tõenäoliselt, aga mina, mina nagu seda ma pean seda esimest, kus see tunne on sees, kui sa võtad Tšehhovi novellid ka siis siis tegelikult see novell ei ole mitte see, mis paberil on, vaid see, mis hõljub kuskil hoopis-hoopis-hoopis-hoopis mujal. Et see, ja kui keegi ütleb, et see ei ole nii, et see on kõik stilistika ja, ja lauseehitus ja sõnad, siis nad on alati seal endale vähemalt selle, selle valge kardina hämar valgus. Häma. Tuhatoosi, kus Lutconi Tihti peavalu selle yks ehitab neid. Ei pealuuvatt. Jätkame vestlust Mait vaiguga. Et need tekstid, mida sa nimetad luuleks hetkel sa oled neid kirjutanud nad tunduvadki selliseid hästi üksikud, või noh, seal on täiesti selline läbiv teema, ilma et et see luuletuse kirjutaja kodus midagi nagu lõppenud, midagi nagu katki, ta on üksi noh, mingi selline kurvameelsus, aga noh, ta ei ole selline lihtsalt melanhoolia, vaid et ta midagi lausa eksistentsiaalselt Nojah, ma ise ei tahaks nii suuri sõnu kasutada, et, aga võib-olla ongi niisugune eksistentsiaalne kurbus seal, et mis on nagu selline kurbus on endiselt nagu tervendav ja puhastav ja et see on hea vurbus. See ei ole nagu masendus või see ei ole isegi depressioon. Üldiselt ma olen sellises kurbuses õnnelik. Järelikult tead, ma tahtsingi just nimelt seda küsida su käest, et vot ma ise olen ka kirjanik, kui näiteks minul on selline depressioon, siis ma ei suuda kirjutada. Aga mulle tundubki, et, et kui sul on selline nagu kurbus või ja need tekstid on väga head luuletused, siis järelikult noh, see on midagi inspireerivat, samal ajal. Jah, kuigi ma nägu tahtlikult või teadlikult seda inspiratsiooni ei ole kunagi otsinud, võib-olla viimastel aastatel, ma olen nagu seda püüdnud tekitada, aga noh, niimoodi rohkem hajevil olles, et võiks mingisugune tugev emotsionaalne laks kuskilt tulla, aga aga seda nagu tagant utsitada vähemalt teadaolevate vahenditega nagu väga või vähemalt teadaolevate vahenditega, mis on mulle jõukohased, seda ei tasu harrastada. Ühesõnaga, et mõnikord on, mul on olnud aastaid, kus ma ei ole ka midagi kirjutanud sisaldunud mingil perioodil 10 15 väga head teksti. Et ma arvan, et praegu ongi selline periood, kus mul viimased ütleme kolm-neli aastat ei ole midagi väga sellist super tugevat nagu tulnud, mida me ise nägu Peaksin, kasutame siis sellist sõna nagu tõelisus või tõeliseks murelikuks jah, mõnikord teeb murelikuks. Aga ühte mitte nii jälle taolised ma. Ma hakkaksin kui kuhugile poole nagu ennast väga suunama või mingisuguseid äkilisi liigutusi selleks tegema, et kindlasti ma teen seda varjatult, kaks sammu edasi, üks samm tagasi stiilis, aga ma ei oska nagu rohkem seda teemat nagu lahata, et millal see tuleb ja millal see ei tule ja kindlasti on ta sõltu keskkonnast ja sellest ümbritsevast maailmast ja kõigest. See on kindel, et et kõik on füüsika, nagu ütlevad, just maskina on ja kuigi ka selline füüsika, mida me ei tunne aga et selle nagu ise kaasa aidata või mingi hullus selle nimel teha, seda, see ei ole minu meelest nagu väga mõistlik. Mait Vaik, enne kui sa hakkasid rääkima, et sa elasid lapsena Müürivahe tänavas enne kui ma sinu juurde tulin, siis ma ikkagi vaatasin, et kus sa sündinud oled, et sa oled sündinud Tallinnas. Aga mul oli mingisugune selline ettekujutus, et sa oled kuskilt, et kuskilt maalt või, või väikelinnast. Ja ma mõtlesin, et huvitav, miks mul selline ettekujutus tekkis. Ja siis ma mõtlesin, et arvatavasti just nimelt nendest sinu laulutekstidest. Et ühtepidi on need tekstid sul justkui linnaluule, aga hõljub sealt läbi. Millegipärast tekkis selline tunne, et sa pead nagu noh, Jessenini eksmaalt tulnud kirjutab linnast. Et ära võta seda maalt tulnud need nagu maaka seisukohalt, aga ühesõnaga me igatahes on hästi olulisel kohal see linn. Eks linn ongi tegelikult, et ütleme, kui see, kui see maa teema ära lõpetada, siis ega ega ma pean ennast nagu pooleldi ikkagi ka nagu ka maalapseks ja olen ütleme siis vanaema juures veetnud kõik kõik vaheajad ja talvevaheajad ja nädalavahetused ja ja hiljem siis ka väikelinnadest noh, kõige rohkem võib-olla siis Kilingi-Nõmme Saarde pastoraadist olnud või noh, ma päris nagu elamiseks seda ikkagi nagu nimetada ei saa, aga noh, seal sai ikka käidud niimoodi, et sai ka. Et esmaspäeva hommikul siis öise bussiga ikka nagu linna jõutud ja kooli maandute hommikul magama kell seitse ja kõik nädalavahetused sai seal mingil periood olla seal. Saardes samamoodi vanaema juures, aga linnaga teemaga on? No ütleme, esiteks ma olen vanalinna poiss või lavaline pätt nagu meid kutsuti, et selles mõttes, et vana liigotiks meid kutsuti, seal oli, siis olid siis olid hirvepargi mingi gäng, oli Balta mingi seltskond ja siis oli nagu vanalinna pättide kamp on ja siis oli veel sääsepunt. Aga noh, nendega me puutusime vähembuku, nemad käisid seal pikal tänaval disko talle rohkem. Et, aga noh, meil oli nagu omavahel vaid nagu sõbralikud suhted kõigiga. Ja siis, siis kuna mina elasin vanalinna, siis seda meie seltskonda kutist kutsuti nagu vanalinna pätid, eks, et, et eks me, eks me tegime ka mingisugust pättust, nagu noored ikka. Aga see vanalinn on ise lihtsalt äärmiselt noh, kummaline keskkond, kes on seal elanud, et see teab, et ta ei ole nagu päris päris Tallinn või Mustamäe või, või Lasnamäe või midagi sellist, et seal on, seal oli nagu ikka väga teistsugune Hinglused mängumaana oli super, selles mõttes, et trepikojad olid avatud, kõik läbi käigi, keldrid olid üldiselt avatud pööningut, võib-olla peaaegu ühtegi katustest, ma ei oleks vanalinnas roninud. Olen käinud vene saatkonna katusele, ma ei olegi ainult ja ja pikal tänaval mõne maja katusele ei pääsenud ka salatisse seal pagari katusel, aga ülemnõukogu toonase seal katusel ma olen ka käinud ronimas. Oh, see on küll huvitav, kas Estonia katusel olevat, käin Estonia katuse peale, aga see jääb väljaspoole vana õige muidugi seal peal. Aga sõpruse, kino. Sõpruse kino katusel muidugi, sinna oli väga lihtne pääseda. Kultuuriministeerium Kultuuriministeeriumi katusel olen ka käinud ja ja siis, kus ma veel olen käinud, oleme isegi müüri pealt hüpanud sinna Vene tänaval, sinna vene tänava kiriku katusele, et seal tuli hüpata, ühesõnaga, sinna katusele lihtsalt alla saada oli väga raske. Praegu hüppaksid. Ma arvan, mitte jah, ma olen hakanud kõrgus kartma, kui ma tunnistan ausalt, mis on uskumatu veider ja see ei ole ainult lugu juhtunud, vaid ka parima sõbraga, kes ei ole kunagi võrgus kartnud kellega igal pool ronitud, ka nemad tunnistasid, et tõesti, Maitab praegu on tulnud kõrgusekartus. Sa oled sündinud 69 ja mulle tundub, et see on hästi huvitav põlvkond, see põlvkond on justkui nagu jääb mingisugusesse teise aega minu meelest. Et läheb natukene aega edasi, et näiteks mina olen sündinud 77. Ma ise tunnen. Ma olen ka kuskil juba selles nii-öelda selles uues põlvkonnas, mis enda rohkem teadliku elu on elanud nii-öelda Eesti vabariigis, nüüd taasiseseisvunud riigis. Aga mulle tundub, et just nimelt sinu ealised, et noh, me oleme enam-vähem üheealised, vaata see 69 mingi 10 aastat vanemaks. Sealt läheb nagu mingisugune oluline piir, et, et kas või keele mõttes, et näiteks sinuealised inimesed räägivad üsna sageli ja väga head vene keelt. Aga jällegi näiteks inglise keelt ei räägi. Ja samas on seal hästi huvitav põlvkond, et see on ka see võitjate põlvkonda. Ja siis on mingid inimesed, kes on jäänud just nimelt enda enda nõuka aega taga igatsema kuumenda küsimuse või jutuga tüürid on see, et et sinu tekstides ja selles muusikas ka juba selles mingis kõlapildis ka tihti võtame kasvõi sõpruse puiesteed, et seal on väga selge nõukanostalgia See on tegelikult nostalgia kindlasti ikkagi põhiliselt nooruse järgi, aga see noorus, kus mina liikusin, ühesõnaga see seltskond ja grupus, ütleme mina ja all Allan liikusime ja see nagu väga tüüpiline nõukogude aegne noorus me ei olnud. Tal on võinud olla Männalt ja see ei olnud nagu keskmise koolipoisi noorus, seal oli tõepoolest nagu asju, mis olid positiivsed ja kuna ja see kõige nägu valusam või karmim aeg ja just sinna murdeikka, ühesõnaga ütleme, 84 kuni kuni, siis 90. Et siis see oli äärmiselt kirju ja põnev aeg ja sellist ühtset nõukanostalgiat on siin nagu väga raske kokku panna, et vot on minu jaoks on väga kummaline see, kui räägitakse 80.-test 80.-test ei saa rääkida tervikust. Me ei saa rääkida aastast 84 ja võrrelda seda aastaga. Võrrelda saab aga 84 86 täiesti eri ajastud. Miks? Sellepärast et muutused toimusid sisuliselt nädalate jooksul lõpus juba ühesõnaga, ühiskonnas tekkide toimusid muutused aru saama, et see, mis oli kaks nädalat tagasi, see enam kaks nädalat hiljem ei kehtinud. Praegu oleks seda nagu noh, võtame kasvõi mingisuguseid arusaami või ühiskondlikku mõtet. Ei toiminud enam. Et me ei saa rääkida nagu ühest nõukaajastust, aga ma saan rääkida küll sellest noorusest ja sellest, et, et seal oli, seal oli teatud positiivseid asju, et kas või seesama sa said ööbida, võisid ringi hulkuda, sa said ööbida. Ma arvan siiski, et see toimib ka praegu, mingil määral, nagu ma vaatan sõprade või enda lapse pealt või nii. Aga tol ajal oli, oli sellist arhailist minekut ja tulekut ja olekut oli, olid noh, kordades nagu rohkem ja võib-olla isegi ma julgeks öelda, teatud selline läheduse otsimine või vajadus, mitte otsimine on võib-olla isegi vajadus oli suurem inimesena, kui ta praegu ennast väljendab. Ma ei, ma ei ütle, et kas teda on, praegu, ei ole, aga praegu see väljendus sa saad selle nagu kiiremini rahuldatud kas või interneti või telefoniga või millega iganes. Tol ajal oli see, see oma seltskond ja oma ringkond oli nagu palju tähtsam ja kõik suhted, inimestevahelised suhted olid ikkagi väga teistsugused. Ühesõnaga. Ma nüüd hakkan siin pada ajama. Ma ei leia sõnu. Ühesõnaga, et inimene oli inimesele märksa vajalikum ja tähtsam, kui ta praegu on, kus me siiski hakkame laskuma teatud mugavustsooni, kus me saame teha mingisuguseid asju ilma teise inimeseta. Ühesõnaga, meil ei ole vaja selleks, et uusi saapaid saada, meil ei ole vaja tunda, eks kedagi Pillet, Mallet või, või, või, või mida iganes. Ühesõnaga selles ringkond oli nagu ühtepidi ta oli suurem ja teistpidi see vaade või maailma hoiak oli selles ringkonnas enamasti kordades kitsam, et minu jaoks oli küll igal juhul päris tugev sokk üheksakümnendatel. Et tegelikult eestlased mõtlevad ka nii või nii, või nii. Mina arvasin, et kõik mõtlevad nii, nagu meie ütleme siis seltskonnas mõeldakse või, või, või asjadest aru saadakse. Tõsiselt, ma mõtlesin seda, et too mõni näide, no ütleme, kas või see, kuidas, milline on suhet siis endistes parteilastest aktiivsetesse, mõtlesin reaparteilast ja paljusid inimesi, kes astusid parteisse tegelikult nagu nii-öelda õige hea asja nimel, kasvõi see pani mind väga tugevalt üllatuma, et et, et needsamad inimesed on taas liidripositsioonidel ja kõik peavadki nagu õigeks normaalseks. Just nimelt see 90.-te aeg, kus siis tekkisid nii-öelda need pankurid ja suured ettevõtjad ja mingid mingil hetkel ma kujutan ette, noh, olid kõik ühesugused inimesed ühel hetkel Ühed, siis olid võitjad selles põlvkonnas ja mingid inimesed ei läinud sellega kaasa. Ma ei tea, sina oled muusik sajule pank kasutanud, et see ei ole mingisugune selline pankureid, halvad muusikud, head, et see, sellist kategooriat ma üldse tahaks sisse tuua, aga aga sul ei olnud tekkinud nagu mingit sellist küsimust, et kuidas, nagu mingil hetkel, kus need muutusid, kogu aeg toimusid. Et kuidas edasi minna. Oota minu jaoks oli, tegelikult meie jaoks oli, ma arvan, et see on ühtepidi äärmiselt positiivne, aga teistpidi. Me olime nagu vennaskonnaga siiski, nagu väljaspool natukene 100 90. meie meie jaoks tegelikult lapsepõlv nagu osaliselt nagu jätkus ansamblis olles jah, ansamblis olles, et need vennaskond sai 92 93 nagu tõsi, populaarseks. Me saime sellest sellest muusikast elada vähemalt mingid aastad ja just need üleminekuaastad, et võrreldes paljude inimestega, kellel ei olnud noh, sõna otseses mõttes nagu söögiraha või kes pidid väga väikese palgast endale nagu hinge sees hoidma. Et siiski me nagu elasime sellest ära. Ma ei ütle, et hästi, aga aga noh, et ei pidanud minema, ütleme noh, sõna otseses mõttes kuule kaste tõstma või, või tegema mingisugust kaheksast viieni tööd. Ühtepidi ma selle tõttu ei ole seda nagu väga õige hin hindama seda, seda aega, et kui me räägime nüüd pankuritest või millestki, et seda pankurite ja, ja seda vastuolu ei ole minu arust nagu kunagi nagu väga olnud, kui ma aus, ma ei ole seda tundnud, ei tunne ka praegu, et pigem on mind alati murelikuks teinud see et ma olen elanud siiski suht kasinalt, aga suht mugavalt, aga on inimesi, kes elavad kasinalt ja ja kes ei elanud üldse mugavalt minna Kuuaarotzeevia. Kuidas näeb välja see, et et sinu tekstid saavad lauludeks mõned tekstid, oled sa ise ka lauludeks kirjutanud, et kas need tekstid on kohe alguses ka meloodiaga või kui sa näiteks Allan Vainola, kes on palju sinu tekste laulnud ja viisistanud, et kuidas see käib, et mingisugune suitsust läbi imbunud prooviruum, kus te saate kokku ja sa viid teksti ja siis hakata proovima või kuidas need asjad käivad? Tegelikult ongi see natukene ikka jälle taas mingi metafüüsiline asi, et et niimoodi see ei käi jah, et enamasti see meloodia tekst saavad ise kokku niimoodi, et et kuskil mingisugust nihukest koos proovimist otseselt nagu ei ole. Ja tihti on nii, et et ma vaatan teksti, Allan saadab mulle meloodia ja need nagu sobivadki oma vahel, ütleme on olnud tekste, mille puhul ma tõepoolest ei ole arvanud kunagi lauludeks kuidagi keegi teeb või saab või, või et millist meloodiat ütleme kasvõi viimasel plaadil on see mõistlikute mugavalt. Et selle teksti puhul ma nagu ei osanud selle tekstiga küll midagi. Oota, et see võiks nagu lauluks ka saada, aga Fay nagu sai nagu väga hästi lauluks. Et ma kirjutan ikkagi teksti ja ma ei kirjuta seda enamasti meloodia peale ja Allan Lill on meloodia väga tihti mitte teadnud üldse teksti, et need saavad lihtsalt kokku, mille peale peaks siis tegelikult olema väga nagu üllatunud või, või imestunud või tänulik või ma ei tea mida iganes, et mingisugust sellist sellist koos koonutamist sellel eesmärgil nagu otseselt ei ole olnud. Et konutamist on küll koos olnud, aga, aga siis eks see sünergia jääb siis mõlemasse sisse kuidagi, et mõlemad liiguvad mingisuguses oma elus või tegemistes mingis ühes suunas või liinis. Ja siis tuleb ka sarnane, mingisugused asjad klapivad, sega loomika, see väljendub ka loomingust, ma ei tea nägu, mingit muud põhjendust, ma ei oska sellele öelda, et et, aga noh, viimasel ajal me ei ole väga tihti ninapidi koos, aga ometigi see on toiminud, see teksti ja, ja muusika suhe ikkagi sarnaselt. Ja kui rääkida varasematest asjadest, siis on noh on seal kindlasti ei olnud ka sama moment nagu Raineriga. Aga lumine oli jah, jah, Metro lumi, Rainer Jancisega, et aga noh, üks asi, mida ma tahaksin võib-olla Öelda või mainida, et luminali lood on tegelikult lisaks Rainerile alliansis elannal siiski Allani lood, sest Allan on need tekstid ikkagi sellesse meloodiasse pannud sellesse Raineri muusikasse. See on küll huvitav teada jah, et see on üks asi, millega, mille, milles ta ei ole nagu räägitud. Et tegelikult ju kõik lauluviisid Metro Luminal laulu viisile Allani piisid ma ütlen, et kõik, aga tõenäoliselt 95 protsenti. Sa ütlesid, et et 90.-te alguses, kui oligi ühiskonnas väga raske aeg, te saite muusikaga ennast ära elatada. Kuidas seal praegu on? No praegu kindlasti ei saa, sellepärast et et noh, sõpruse puiestee on hästi suur nagu kollektiiv ja inimesi on palju ja kontsert me väga tihti ei tee. Kontsert, ideed või esinemise, see nõuab ikkagi mingisugust siis kutsujalt või kui kellelegi ikkagi materiaalset välja minekut rahalist väljaminekut suhteliselt suurt ja ühesõnaga, et praegu sa kindlasti muusikast ega kirjutamisest ennast nagu ei elata ja ongi niimoodi, et iga päev on niimoodi, et üks päev korraga niimoodi elada. Ma ei tea, mis veebruaris saab, eks elu näitab siiani on kuidagi välja vedanud. Rahaliselt ta tohutuid võlgasid ei ole. 100 nagu see küsimus puudutas seda, hea hea just nimelt. Ma just mõtlesingi, et see ahjualuse saade on selline, kus tavaliselt ei taheta küsida väga või nad ei peeta heaks viisiks küsida raha ja ja, ja usu kohta, aga siis ma mõtlesin, et see on tegelikult kõige huvitavamad asjad ongi ju see, et et noh, me tegeleme ikkagi hästi palju sellega, et kus me saame raha või et kui palju meil on raha või mida me saame endale lubada mida mitte, et kas me elame alla või üle enda võimete ja nii edasi ja nii edasi, et see on tegelikult asi, millega me nagu iga päev tegeleme, aga justkui ei taha teiste inimeste käest küsida. Igat, nad näed, et vaata, et seal on nii palju laulad. Et juba see autorikaitse peaks sulle raha andma. Palju. Autorikaitse on autorikaitsest ma nagu rääkida ei taha. Ma saan aru, et paljud muusikud ei taha No järelikult siis on ka mingid on ka põhjust kuidas üldse nagu elus toime tulla, ega ma, ma ei oska öelda, ma ei taha ära sõnuda, et et ma eeldan, et see on nagu väga raske, aga ma ma vaatan, et paljudel kolleegidel on veel raskem. Või vähemalt mulle tundub. Kuigi mõned inimesed ütlevad, et kuule, et pea nüüd hoogu, Mait, et lihtsalt mõned inimesed hädaldavad rohkem. Aga Maitame, elan üle võimete kindlasti, aga. Ma püüan nagu olla võimalikult kastmine, et, et alati ei tule välja, aga aga ega muud üle jää ja ma ei tahaks vahetada seda elustiili nagu väga millegi teise vastu, et ma olen nii kohalike tööl käinud, et ma olen viis aastat võib-olla selline vabakutseline olnud. Tööle läksin 16 aastaselt ja minu meelest, kui vennaskonna periood välja arvata, siis ma olen ikka päris kõvasti tööd Rahmanid teha. Viimane töökoht oli küll Eesti Jahimeeste seltsis, et seal oli mul nagu kaks vaba nädalat iga kuu sisuliselt ja see sobis mulle nagu ideaalselt. Mis sa tegid Eesti Jahimeeste seltsis? Ma küljendasin ajakirja Eesti jahimees, see oli selline tööd ja see kollektiiv oli uskumatult meeldiv ja, ja see koht, kus seda tehasel, sellest tuleb ka palju, et see kuristiku tänav ja ja Kadriorg ja, ja see ajakiri tähtaega oli see, mis oli punktuaalne, aga aga seal ei olnud sellist kaheksast viieni tööd, peaasi, et sa nagu lõpuks purki said selle, selle ajakirja mingisugusel kindlal kuupäeval. Mis ajal sa üldse kirjutama hakkasite, visuaalse muusikat tegema hakkasid? Kirjutamise soov oli mul tegelikult juba tänu lugemisele või lugemisele, oli mul nagu väga-väga noorena unistus nagu kirjanikuks saada, see oli mul juba seitsme-kaheksa-aastaselt. Millisena sellest ettekujutused, kirjanikul on alati mingisugune kuju, eks ta mingi poeetiline või mingi lärmama kuju või? Malarmama kujuna ennast kindlasti vist väga ette ei kujutanud, aga, ja ma nagu sellist kirjaniku rolli ka nagu ette kujutanud, kui aus olla, ega ma seda, ega ma seda praegugi ei tahaks kuidagi ette kujutada ka ja ma ei tahaks seda rolli kuidagi võtta, et ma kindlasti ei taha alla, see võib muutuda sele, eks rahulikuks. Kuda naeratuse ja kassiir tolguseks ma seda minu meelest see on nõme nägu. Ma arvan, et ma ei veaks seda välja, esiteks muidugi kahjuks. Ja, ja ega ma kadestan neid inimesi, kes seda Jah, ühesõnaga sa ei kujutanud ette, et sinust saab Jaan Kross. Aga vaata, Jaan Krossil on selline raamat nagu kallid kaasteelised. Ja kes on sinu nii-öelda vaimset kaasteelised. Et on need mingid sinu enda põlvkonnakaaslased bändimehed, on need mingid kirjanikud, kes need on? Kindlasti on neid palju, kindlasti teoloogid, kirjanikud, loomulikult sõbrad üldse ütleme siis ütleme head inimesed, kes päris nagu ei sobitu ühte aega või ühte ühte ruumi, inimesed väljaspool aega ja ruumi, ütleme siis nii, oleks nagu väga uhke öelda. Kallid kaasteelised võivad olla ka väga-väga kaugest ka mitme 1000 aasta tagant või siis võib-olla isegi tulevikust. Täna käis ahjualune külas Mait vaigul, saate panid kokku Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.