Tere aastalõpusaadetesse kutsume külla inimesi, kelle töö ja kogemused võiksid abiks ja eeskujuks olla. Meile kõigile ja vikerraadiol on külas noorte judotreener Jaanus Paal Berg Keilast Jaanus pahalberg, liiati Keilas selle aasta noorsootöötaja tiitliga. Leiba teenib Jaanus Paal Berg enda väikeses metallifirmas, mis toodab ja remondib erinevatele masinatele hüdrosilindreid. Firma asub Keila vahetus läheduses. Treeneritöö eest Jaanus tasu ei võta. Musta vööd kandev Jaanus on klubi Ookamisensei ise ei tahaks enda kohta niimoodi öelda, aga lepib, kui teised nimetavad. Olen lihtsalt treener, ütleb Jaanus Paal. Berg ise. Minu nimi on Piret Kriivan ja hea meel on öelda tere tulemast vikerraadiosse, Jaanus Balberg. Kutsumust. Teie olete džuudoga tegelenud ligi 40 aastat. 25 aastat, 25 viimast aastat treenerina. Sellel aastal igal Eesti meistrivõistlustel. Said teie õpilased head tulemused, kaheksa medalit ja kaks ka meistritiitlit. Kui kaua suudad enda elus, mäletate, kas mäletate sama kaua, kui iseennast? Väga raske küsimus niisugune iseennast, kui ta hakkab iseennast mäletama. Enam-vähem teadlik aeg on ikka vist tehtud, aga aga ei oskagi öelda, see ei oska vastata. Aga päris noorena ikka jõudsite judo juurde juba, kuidas see juhtus? Kuidas ikka juhtub, et lapsed lähevad ühte trenni proovima, 11 trenni proovima ja ju siis minu, mina käisin judot proovimas ja, ja nii ta läks sinna rohkem ikka öelda. Mida see spordiala endast üldse kujutab näiteks täiesti? Palun vabandust asjatundmatu küsimusega, mille poolest näiteks erineb ta sumo maadlasest? Kui nüüd vaadata niimoodi meeste meeste kehakuju on ju siis ühed on nagu ühed on nagu pirnikujulised, ehk siis sumomaadlejad ja teised on siis nagu liiklusohutusmärgid, kellel õlad on ikka natuke laiemad kui tagumik, et vabandan selle pärast, selle ütlemise pärast, mitte mu halvustakse. Sumo. Sumo on Jaapani iidne, traditsiooniline võitlusala aga aga, aga judo on, nüüd on natuke teistsugune selles suhtes. Ta on hilisem spordialaga kellelegi konkreetse inimese välja mõeldud. Ja noh, ütleme nii, et judo on ikkagi pärit. Sumo on jaapanlaste rahvuslik, sihuke traditsiooniline maadlus, kus nad lihtsalt siis omavahel katsuvad jõudu. Judo on nagu välja kasvanud Tšutšitsust kus Esigorjaganu natuke muutis, seal pani juurde kukkumised ja eemaldas mõned eluohtlikud löögid ja heited, mida, mis tervisele kahjustada. Ja selle tõttu tekkiski niisugune üle maailma kohe pärast seda kuulsaks saanud kahevõitlusala enamlevinud kahevõitlusala judo. Võitlusala just, aga tegelikult ka rahumeelne sport. Ütleme nii, et see see poiss või tüdruk, kes ennast matil korralikult välja elab ja selle asjaga sügaveneid, tegeleb see rohkem enam kuskile mujale isu ega tahtmist ei ole minna proovima seda miks nii. See filosoofia spordiala filosoofia sobib või mis? Sophia, ja teine asi on ju see ka, et, et arvutimängus, kui sa kellelegi oled, seal ma ei tea, maha löönud või maha lasknud või siis ju tekib niisugune tunne, et ah, seal pole midagi. Aga kui sa ise saad korra kogemata Ta kukud valusamini või saad aru, et mis see tegelikult on, kui sa peaksid korra korralikult vastu matti lendama või siis muud taolist asja juhtuma, siis nagu saad aru, et tegelikult sa teed teisele haiget reaalselt ja ei tekigi nagu tahtmine teisi seda kiusama minna või piinama või midagi taolist. Kas judokad siis noored Judakad arvutimänge ei mängigi, see viib nad sellest eemale. Kui mängivad, kes siis ei mängi, aga selleks jääb tunduvalt vähem aega, ma arvan. Kui ka lapsed käivad regulaarselt treeningutel ja see pole mitte ainult judosse enamikes spordialadel tegelevad mingisuguse suunatud tegevusega, siis on see igatahes parem kui mingisugune arvuti taga istumine. Kui palju teil õpilasi on praegu ja kui palju üldse on olnud ja kuidas nad teid üles leiavad, aga Keila linnas see vist eriti raske ei ole või? Tegelikult vist ongi nii, et kui ma nüüd teist korda 14 aastat tagasi härra Indrek Pertelson tuli minu juurde ja ütles, et äkki äkki nagu hakkame edasi tegema judot siis nagu sai nagu, nagu uuesti, nagu vahepeal tekkinud siuksed, rasked ajad, tsükkel Eesti krooni ja siin Vene rubla lõpus ei tahtnud ja kõigi spordi tunnistada spordisaale pold ja keegi ei olnud nõus seda finantseerima ja siis olid nagu jäise asi vahepeal soiku, aga siis nagu tuli. Ja siis sai ühe korra ühe ainsa korra vist saigi tehtud niisugune esitlus või esinemine judos. See tõi saali rahvast täis ja pärast seda selle nelja 15 aasta jooksul, mis edasi on toimunud, pole isegi ühtegi kuulutust vaja olnud, sellepärast kogu aeg on järjekord ukse taga. Nii et kõiki soovijaid ei saa saali mahutada? Jah, kahjuks küll. Kui intensiivselt noored trenni teevad, ma arvan, et peavad tegema väga intensiivselt, kui nad on pälvinud ka meistritiitleid. Noh, ütleme nii, et meil on suurematega nende, kes võistlustel käivad, ikkagi kokkulepe, et see poolteist tundi, mis saalis ollakse, et see on kvaliteetaeg ja kui sina tuled, siis see tähendab seda, et see poolteist tundi tehakse korralikult ja isuga. Et noh, korraga ütleme kolm korda nädalas ja siis kes siis väga tahab, siis see peab ise natukene juurde tegema kuskil, kas siis füüsilist või siis kuskil jõusaalis käima või aga kolm korda nädalas poolteist tundi plussis, mõningad laagrid ja muud taolised asjad. Seda ei ole hirmutavalt palju, ütleme niimoodi. Ei ole piisavalt, võiks muidugi alati rohkem, aga samas kui teha liiga palju, siis tekib kähku noortelt tüdimus, jäikuse tüdimust peale tekib, siis tekib niisugune nelja 15 aastased äkise käegalöömistunne ja enam ei tahagi ja ei viitsigi ja ja hakkavad ära tüütama, hakkab ära tüütama, et vaatavat võiks juba nagu võiks juba nagu muud asja teha, aga, aga see on, tundub, et niisugune piisav koormus mis nagu tagab selle, et tahetakse hirmsasti kohal käia ja tahetakse teha ja nagu näha tahetakse, tuleb ka üht-teist sealt välja. Nii hästi-halvasti kui tuleb. Ja tahtsingi just küsida, et aga kas sellest koormusest piisab, et, et jõuda ka Eesti meistrivõistlustest kaugemale? Ütleme ausalt, et Euroopa meistrivõistlustele ja sellistele võistlustele ei piisa, siin ei ole isegi midagi teha. Meie olen mina, olen pidanud seda Keila klubi kogu aeg selline harrastusspordiklubiks see nagu professionaalseks spordi tegemiseks, vaid pigem just nimelt siukseks sportlike eesmärkidega suunatud tegevuseks, vaid pigem niisuguseks, kus on hästi palju nagu kõike muud, tegevust ka peredega ja asjadega, mitte nagu põhieesmärk ei ole maadlemisel ja judole. Need perel on siis ka suur roll teie õpilaste spordiharrastus oli armastusele. Otse loomulikult pere kui pere ei toeta, siis ei tule minu arust mitte ühestki. Tuleb vabandust valinud sellest valesti, aga, aga tegelikult ega ikka ilma pere toetuseta kuskilt väga head asja ei kipu tulema. Noh see see juba väiksest peale see koostegemine ja toetus on pere poolt ikka eriti oluline. Aga mida te siis koos peredega teete, te mainisite või vihjasite, et. Ka meil on koos igalt pereüritusi, aeg-ajalt käime väljas kuskil ja kui on võimalik, siis teen peredega mingisuguseid koosolemise ja siukseid, kus käiakse, sooritatakse võistlusi ja mänge ja teinekord käiakse koos väiksel ekskursioonil ja ja kui on kaugemad võistlused, siis loomulikult lapsevanemad, kel on võimalik, saavad kaasa, saavad tulla ja noh ikka nagu, kuid tal on ka sedapidi rõhuta, mitte seda, mitte niivõrd seda, et poiss käib tüdruk käibe maadlemudki. Ekskursioonidel, aga mida te siis vaatamas käite? Tegelikult ma pean tunnistama, et mulle meenub nüüd, et minu treener, kui mina kooli ajal trennis käisin, siis siis tema viis meid ka näiteks spordilaagri ajal teatrisse mitte ainult olulist võrkpallimängu vaatama, vaid viis ka teatrisse, et see üldharimine on, on väga oluline. Ja ega meil ka tähendab ma olen nagu enam-vähem kogu aja rääkinud sihukest rumalat sportlast pole kellelegi vaja, et kõigepealt kool korras olema ja siis oleks soovitav veel teha kõrvalt ka mingit kultuurilist ala. Kas siis paljud paremad käivad, kas siis koorilaulus või rahvatantsus või kes kuskil jõuab ja ega see ainult niisugune tuim spordi tegemine. Ma ei oska öelda ei liiga kuskile, nagu, ja kes teeb, see jõuab jah, üldiselt küll enamikus vist ongi nii, et Need, lapsed, kes nagu midagi teevad ja toimetavad, need toimetavad mitmel alal igal pool hästi ja need, kes siis nagu ei viitsi, jäi taha. Eks nad siis enamikus kodus kuskil võib-olla arvutis istuvadki, ega nad ei tee ka suurt midagi. Kahjuks. Aga kuidas hinnata oma lapsi, oma õpilasi kui palju teil on meistritiitliga õpilasi? Kuhu ei tea, peast, ei oska öelda, palju. Viimastel meistrivõistlustel tuli kaks meistritiitlit. No üks on neljakordne Eesti meister, teine veel nii palju ei ole, aga loodame, et äkki tuleb tublid olnud. Tähendab, tegelikult ei ole ju medal selle treeningu eraldi eesmärk. Treening on nagu protsess ja medal on selle protsessi lihtsalt hea ja õnnelik lõpptulemus. Et nagu meie medali pärast välja ehitama, siis nagu ei tule minu arust suurt midagi. Kui me teeme seda asja lihtsalt rõõmuga, noh, juusistuva kommuni, medal. Aeg-ajalt, et oluline on see tegemise rõõm ja mõni inimene võib ju pingutada oluliselt rohkem või võib väga-väga palju pingutada, aga tulemust ei tule nii suurt. See on väga subjektiivne. Jah, ega tähendab, mina ütleksin selle peale, et ega, ega ei olegi mitte võib-olla rõõmu sellest nii väga, et nüüd tuli see aasta medaljon statistiliselt olulised ilma medalita ei kiputa ju väga hästi andma toetusi ja asju ja kõike muud taolist, eks see on nagu niisugune statistiline pool. Aga mina pigem eeldaksin seda, et või hindaksin seda, et noh, et näiteks ütleme paar suuremat, kes on mul nüüd siis juba kaua käinud ja nendest üks on juba treenerina töötab teine varsti tahaks, et endale jääksin järel tulevaks treid, mina ütleks nii, et noh, see on nagu pigem see pool, mitte see, et nagu seda ala ja seda baasi laiendada, kuivõrd see, et see üks medal, noh, tore oli ta tulija kena on, aga tegelikult nagu tegelikult nagu selle asja tegemine, edasiandmine on nagu olulisem, kui see medal minu arust selle asja juures Kuidas te üldse seal Keila klubis hakkama saate, kes neid toetab? Keilas on tegelikult meeletult hea omavalitsus, kes tegelikult hästi hästi hästi palju hästi tublisti neid toetab. Seal on olemas selline härrasmees nagu spordi ja kultuurinõunik, härra Jaanus Väljamäe, kes on pärast seda, kui me vist oli ka vist oli 15 aastat tagasi, kui me Indrekuga läksime jalas ehitada seda keedutervisekeskust ja läksime Indrek uksest sisse juba eemakis Jaanustel trenni andma. Ja siis nii läkski ja noh, siiamaani oleme nagu väga heas. Noh, ütleme nii, et väga-väga soositud seal Keila linnas, ütleme siis niipidi ja linn aitab saali tasuda ja aitab ka. Aitab ka paremates sportlastel nagu võistlustel natuke käia ja väga meeldiv selles suhtes. Linna poolt on nagu toetus väga suur. Keilas on ju suur suusarada ka, tuleb mul meelde, et mitte ainult Juudoga ei tegeleta Keilast, vaid teiste spordialadega. Et Keilas on terviserajad ja suusarajad ja selles suhtes on nagu spordipool on Keilas väga hästi organiseeritud, mulle meeldib. Ma ei oskagi öelda midagi. Kui mujal peab igalt poolt kauplema, siis seal kaubelda ei tule, tuleb lihtsalt, tuleb lihtsalt jälle aasta lõpus oma omakäijad ja taotleda saad ära teha ja, ja siis linnavalitsus on alati vastutuld ja pole nagu pole nagu isegi palumega manguma pidanud, kuskil kõik asjad on nagu toiminud. Teie olete terve elu Keilas elanud ja te jääte Keila linnale truuks. Kui spordi juurde tagasi tulla, et kas võib siis öelda, et Keilas on sport nii au sees, et Keilas, Keila õpetajatel ja lapsevanematel ei ole nii hirmsat probleemi sellega et lapsed noored sporti ei tee. Või ikka on? Eks ta ikka ole, ma arvan, et siin, meie kiiresti sellest nõndanimetatud sotsialistlikus ühiskonnas välja kasvanud kiire kapitalism, mis meil siin on, on tegelikult päris palju rikkunud ERA seda värki, et nagu vanasti meie veel noored olime, siis oli spordipoiss või sporditüdruk oli tegelikult au sees see, kes käis sirge seljaga ringi ja kes tegid sporti sellest veidi lugu. Siis tuli vahepeal niisugune aeg, kus minu arust ei olnud spordi tegemine üldsegi nagu hinnast oli pigem nagu selline tüütu kõrvalnähe ka kohalike omavalitsuste poolt ja, ja, ja ka kõrgemal tasandil, niisugune ta oli lihtsalt niisugune tüütus, millest pidi kuidagi hakkama saama. Nüüd on õnneks läinud asi jälle natukene populaarsemaks ja hakatakse jälle spordi, pole rohkem rohkem nagu vaatama ja toetust tegema. Vaata sealhulgas on läinud nagu populaarsemaks, et ikkagi tuleb midagi teha, et see ei ole päris nii, et noh midagi ei jõua ja ei taha ja ei saa ja. Ja sportlast ei vaadata enam kui mingid nohikud. Ei tähendab noh, eks mul sellegipärast olla, poisid käivad nii rõõmuga ja ole väga motiveeritud, on ikka hea tunne küll, kui sa lähed kooli ja ükskõik mis asja tehakse igal pooled. Esimene Ta on ju hea tunne tegelikult selle tõttu kõik vaatavad seal peale tunduvalt nagu parema pilguga kui siis, kui sa alati kuskil seal viimane oled, lisas poisid. Aga tüdrukud, tüdrukud, ka tüdrukud ka ei ma mõtlesingi pois tüdrukud vist, või kui ikka tüdrukud ka ikka tüdrukud ka, kus siis muidu. Aga ega tüdrukuid on ikka vähem ja seda kindlasti tuleb ilmselt spordialast. Loomulikult tantsu treenerid kindlasti kurdavad rohkem poistepuuduse üle kui tüdrukute. Mina ütleks, et tüdrukud võiks ka rohkem teha kuigi minu kui minu kui siukse, meesterahva arvamus on ikkagi selline, et päris asi tippspordiks läheb, siis võiks ikkagi nagu võiks ikkagi nagu tüdrukut tegelema ei saagi nii-öelda seal oleks praeguse teema järgi natuke juba kuidas seda nüüd öeldagi, võib-olla diskrimineeriv, kui öeldakse, et tüdrukud tehku natuke rohkem sihukseid, naiselikum, muid alasid ja. Aga aga minu arust on ikkagi nii, et kui kodus, kui kasvõi koduski, et kui mida naiselikum naine seda mehelikuma tulemast, mees, mida mehelikult ma tunnen ennast, mees, seda naiselikum naine ja siis on see pere natuke rõõmsam, õnnelik kui, et on kodus kaks siukest väga meheliku või naiseliku käisid pidevalt vaidlevad, jõgenevad oma asjadele. Ma ei räägi siin kodutööde tegemist ega midagi, vaid ma räägin sellest olemisest kui sellisest või see on ainult minu arvamus, puhtalt sorry. Aga ju ta on siis ikkagi mehelik spordiala. Aga harrastustasemel tüdrukutele sobib. Ka väga hästi, harrastustasemel on ta ülihea, sellepärast et see koordinatsioon ja painduvus ja liikuvus ja ja kõik see mõttemaailm sinna juurde on tegelikult ju väga, väga kõva selles suhtes, ta on ikkagi Jaapanist tuld spordiala, seal on nagu see kultuur ja mõistmine, natukene teistsugune arusaamad asjadest ja, ja need on tegelikult väga teretulnud ka meie noorte hulgas peaksid olema, ma arvan, vähemalt. See mõttemaailm on siis ikkagi kõige esimene punkt on see, et et vägivald on halb ja võidelda tuleb iseenda kaitsmiseks olema õigesti aru saanud. Jah, noh, loodame, et kellelegi kunagi ei tule elus üldse võidelda seal, nagu see kõige-kõige meeldivam oleks, selle asja juures. Aga aga üldiselt küll jah, ega siin ikkagi ikkagi hakkab peale sellest, et noh, kasvõi seesama pisikene mõttetera, et igaüks tehku üks heategu päevas ja tegime juba toredam olla, nagu seegi on juba üks, üks pisikene niisugune näide selle asja juures. Aga kuidas, kui nüüd võtta poisid ja tüdrukud ikkagi kõik kokku, et kuidas eestlasele sobib see Jaapani spordiala meil tegelikult on ju palju Juudokaid või ma ei tea, kui palju on õige sõna, aga meil on tuntud Juudokaid ju ikka päris mitu tükki. Oja siin mingi aeg tagasi oli lausa kaks olümpiasportlast meil Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin, kes on olümpiamedalitega tulnud sihukest õnnelikku ja head aega, aga noh, ma ei tea, kas kas lähiajal tuleb või ei tule, see on nüüd iseküsimus, et nagu natuke realist ka olla ja vaadata nagu ümberringi, et kui Eestis on siin, mis ta siis on nüüd üks koma täpselt ei teagi, siis kuidas, kes, kuidas loeb siin 1,0 kuni 1,3 miljonit elanikku, eks on ju. Ja võtame siitsamast kõrvalt kasvõi Peterburis on ju ligi seal seitse-kaheksa miljonit elanikku pluss väelased, eks on, ju siis tekib nagu küsimus, et kuidas, nagu on võimalik üldse siukses väikses riigis kasvavad nagu me siin kõik tahame kogu aeg, et kõik oleks esimene t kaks vägevat tegelikult maailma 30. on ju ka kõva minu arust vähemalt noh see oli hea aeg ja, ja noh, tore oleks, tagasi tuleks ja ega meilgi siin on mõned noored siuksed metis ja ja siit tulevad peale paar tükki veel sind, Kristjan Tõniste on noor, päris väga kõva ja Oscar Pertelson on väga-väga tubli ja nii et neid ikka tuleb, aga aga sa nüüd jõuavad samale tasemele nagu kunagi need kaks tugevat tegijat, siis seda ei oska küll keegi öelda. Tippspordi tegemine läheb ka üha raskemaks, ilmselt keerulisemaks tehnilisemaks, teaduslikumaks ja võib-olla tervist ohustava maks. Mida teie sellest arvate? Kindlasti ta läheb järjest keerulisemaks ja järjest järjest peenemaks ja järjest süviti minema jaoks, aga aga, aga noh, kes on valinud tippspordialases tippspordi juurde mineku, noh see on tema valik ja tema siis teeb neid valikuid. Ega keegi teine ei saagi seda sundidega öelda midagi. Ja kindlasti peab neidki olema, kes seda tippsporti teha tahavad. Aga, aga nagu ma ütlen, et me oleme ikkagi meie, peame ikkagi ennast siukseks harrastusklubi. Aga eestlased ja jõuda kas see meie iseloomuga klapib või ei ole niisugust asja spordis mingi spordiala sobib ühele rahvale rohkem kui teisele. Ei oskagi seda öelda, selle kohta vastust küll miine, vähemalt mina ei tea, kas te ikka tähendab, igaüks valib ise, mis spordijalada teha tahab, kas nüüd eestlane või, või soomlane või, või taanlane või see on ju noh, mis vahet seal on, kui kellelegi mingisugune ala või mingisugune midagi selle ala juures meeldib, siis ta selle ala valib ja seda teeb ja kuigi Eestis on ikkagi judo mitte väga levinud ala, räägime ausalt, tähendab pärast siin Indreku ja Aleksei viimast olümpiamedalitele tulemist kasvas muidugi judoka Tarv meeletult plahvatuslikult mitu-mitu-mitu-mitu korda. Aga, aga nüüd on ta vaikselt jälle hakkanud. Ma ei ütle kadunud ei ole. Sest noh, siin ikkagi, aga samas kui sa võtad nagu, kui võtta nagu selle järgi, et siin käisime näiteks Varssavis võistlustel, kus oli paar 1000 võistlejat korraga koha peal, siis see on nagu juba hoopis teine paar 1000 ja 1000 ja et see on nagu see on nagu juba hoopis teine asi. Eestis nii suuri võistlusi ei ole ja kahjuks kahjuks muidugi, mis on üks mure veel või mis mure, Low ta, ütleme, niisugune nukram, nukram teema, et et ei kanta neid ju võistlusi, asju tegelikult juba kuskil üle. Et võiks ju nagu olla rohkem nagu esindatud ka igal pool mujal see, see muidugi mina ei ole kompetentne sellele vastama, kes seda peaks tegema või kuidas peaks tegema. Ja kui me siin on maailmakarika etapp Eestis, siis vaatame telekast isegi neid hommikusi ERR-i uudiseid ja isegi sealt ei jookse läbi, et oli maailmakarika etapp Eestis. Nii ja mina ERR-i töötajana küsin, millal see siis oli? No näiteks see suvigi oli naiste maailmakarika etapp oli Eestis ja esimest korda kuulen, Obot, näete, ja neid on korraldatud siin juba mitu siin, paar suve tagasi tuli meie enda Juhan Mettiski maailmakarikaetapil, tuli tuli minu arust pronksile. Nii et, et ega nagu eriti seeläbi ei käi. Et rohkem tähelepanu oleks vaja, see oleks kasulikum kõigile. Ma arvan küll sellepärast, et ega ega judo tegelikult ei ole agressiivne ala, kui päris aus olla, pigem vastupidi. Et nagu noored võiksid tehases, päris nukker on vaadata, teinekord tuleb mingi kolmeteistaastane poiss, tuleb trenni küsima ja ja okei, proovi siis natuke, kas sa midagi saad kaasa tehtud, siis esimese esimese 10 minutiga on ta sul seal pikali maas, ähib ja puhib, enam midagi teha ei jõua, kukerpalli teha ei oska, siis nagu kaob nõukogud, tekib nagu tunne küll, et nagu ikka päris lahjakene on see värk mitte paha pärast üldse. Kehalise kasvatuse tundidest üksi ei piisa tänapäeval kindlasti tänapäeval eriti mitte. Ega tegelikult ei piisa ka sellest kogusest, mis meie teeme, aga, aga noh, oma hädapärase normis aidata ikkagi ära võrdluseks siin niisama naljapärast tuua, et võtad siin 70 aastase vanaema, kes läheb vaeda, võtab labida kätte, kaevab peenart, kaevab päev otsa, tuleb õhtu koju, keedab veel süüa ja siis paned siukse poisi kaevamuse labidaga. Pärast veerand tundi käib ringi, oigab, et temal on selg valus. Noh, niisugune niisugune naljakas võrdluseks. Et see 70 aastane naisterahvas, kes on nagu kogu oma elu teinud siukest tavatööd ja pole midagi nagu teinud, on tegelikult ikkagi suhteliselt hea. Noh, seal on muidugi siseseljalihased oluliselt, aga ikkagi suhteliselt heas vormis veel võrreldes näiteks siin noh praeguse aja poiste-tüdrukute, kes kõik jäävad jõusaalis, teevad küll võib-olla joovad seal jõujooki ja teevad igast muud asja, aga tegelikult nihukest nihukest puhast vastupidavust ja seda tegelikult ei olegi olemas. Et jõusaal, jõusaali treening iseseisvalt, see on ka niisugune kahetine lugu. See on muidugi jälle minu arvamus, aga mina ütleks, et esiteks alla 15 aasta ma ei soovitaks üldse väga jõusaalis käia, miks siis mis seal ikka teha mida, mida teeb üks noor ilma spetsiaalset treenerita, selleta istub ühe tooli peal natuke aega siis joob, võib-olla ma ei tea hirmsat energiajooki peale siis istub teise masina ääres, siis läheb koju, tegelikult tolku, sest mitte midagi ei ole. Et see on pigem niisugune enesenäitamine ja niisugune. See ei ole nagu mõtestatud treening, seal ei ole nagu mõtet, nagu asjal moes. Popp jah, ütleme siis nii vanad ilusa Nike dressi selga ja lähed sinna ja istud seal ühe pingi peale teise pingi peale jalutada tagasi ja räägid juttu ja aga, aga nagu eesmärkide nagu ei täida. Aga kui sa vehid teha hoolega Mitteteadlikult keegi peaks ikkagi nagu suunama ja rääkima ja õpetama ja mida teha ja miks teha ja mis kasu on suurest lihasmassist südant, mis sealt tagant toetab või mis kasu on õudsalt tugevates kätes, kui, kui siseselg on nõrk või jalad ei kanna või see ei ole nagu see ei ole nagu, nagu eriti nagu mõttekas tegevus. Kangi veab, kõige väiksematki peab oskama tõsta. Kõik peab kindlasti mõned vaidled vastu, aga, aga ma arvan, et see nii on, et minu arvamus on selline jälle. Teil on omal peres neli poega kasvamas. Mida nemad arvavad Juudost või spordist üldse. Kas isa käe all? Mina ei ole kunagi üteldi, et poisid peavad käima treeningutel kõige vanem poiss, kuni sõjaväe nii käis. Nüüd pärast sõjavägi enam ei käi, nüüd ta käib pigem pigem jooksmas ja vastupidavust harjutamas. Eks ta nii olegi, et ega sellise koormuse juures nagu meil ei ole kuskilt maalt enam võimalik püsida Eestis konkurentsis, sellepärast et enam mihuke sportlasi, kes käivad näiteks võistlustel, siis ütleme seal juunioride täiskasvanud, nemad tegelevad sellega professionaalselt tegevusega, mitu korda päevas, nad on koondises see nende elu ja selle tõttu ei ole nagu võimalik, kolm korda nädalas pooleteist tunniga saavuta kunagi samasugust taset nagu tegelevatel sportlastel ja kaob nagu ära stiimul ja motivatsioon teha seda nagu sellel tasemel edasi. Vahest muidugi ja vanempoisis kimono selga tuleb vahest tegema. Aga, aga see on vahest keskmine poiss, saab nüüd 18, tema teeb edasi. Aga tema on niisugune hästi rõõmsameelne, heasüdamlik ja ja temasse heas mõttes sportlik agressiivsus puudub, selle tõttu ei ole ta kuskil väga niisugune noh, minu arust said Eesti meistriks viinud viiendaks ennast kõrgemale ta see aasta ei saanud, ei saanud, siis ei saanud ja ta viitsib edasi teha ja tore on vaadata, oleks väiksemat oles, nii väikselt, ega nemad veel suurt ei, ei teegi midagi. Aga millal on õige aeg laps suunata teadlikult sporti tegema? Kui mul nüüd kõik siin väga hästi läheb, siis selle aasta sügisest, Me nüüd leidsin ühe lasteaia kasvataja liikumisõpetaja, kes on minu oli külas käinud, siis ma arvan, et üks võib-olla kuus aastat, tema on nõus neid võtma siukseid kolme kuni viieaastased lapsed ja nendega tegema liikumismänge, et ta hakkaks läbi mängu. Vot niisugune aeg oleks kõige parem, siis nad saavad selle nagu selle nagu pehme liikumise ja sellelt mati mitte kartmise omaks ja siis tuleb niisugune. Siis ta võib olla niisugune mõnus tegija tegija jälle, niisugune heas mõttes, teie, ma ei mõtle mingit hirmsat medalimeest, vaid lihtsalt selline tegija. Aga kuidas teile tundub, kas Keilasse või, või, või ka üle Eesti, et kui noor inimene tahab väljaspool kooli veel mingit trenni teha, mingit spordiala harrastada, et kas see võimalus on olemas või on need võimalused siiski piiratud. Et neid jõusaal on meil ju küll palju, eks ole. Aga niisugust treeningut klassikalises mõttes. Kindlasti on valikuid erinevaid ja on lihtsalt siin on see, et kas nagu, kui kallid need treeningud on, kui kaugele nad kodus tasuvad kuidas õppimine seda võimaldab, kas kooliprogramm ei ole liiga tihe näiteks? Kuidas, kuidas ta jõuab ja sellega hakkama saab kaubelda, ise elab, kas tal on pärast seda võimalik seal olla, sest ega rääkides võib-olla Tallinnas Tallinnas on võib-olla selles mõttes lihtsam, et kodu ja kool on suht lähestikku ja kui sa võtad kuskil siin maakohas, siis minul näiteks käib paar tükki käivad seal mingisuguse 20 kilomeetri kauguselt, 25 kilomeetri kauguselt, noh, et nagu see on nagu niisugune juba natuke kaugem koht ja seal peab ikkagi olema, seal peab ikkagi olema nagu niisugune võimalus sinna saada, see on jälle tänu lapsevanematele ja ja, ja, ja seal noh, see sosskülast toob nagu soss küla ise kohale ja see on siuksed nagu need, kes vastu tulevad, kuidagi. Ega alati ei olegi nii lihtne see asi. Jah, Keila linna sees veel käivad, on ligidal käia, jalgsi käiakse Tallinnas võib-olla ka, kuigi ma arvan, et noor inimene istub kohe kiiresti trolli või bussi peale. Aga 20 kilomeetrit seda nüüd jalgsi kuidagi ei käi, tänapäeval loomulikult mitte. Ja õhtul, kui seal väsinud oled seal õhtul kella poole üheksa koju minna, ega siis see ei olegi nii, kiikab keegi järgi tulema või kellegagi koos minema. Kuigi käivad ühistranspordiga, üks poiss käib Paldiskist näiteks bussiga. Nii et sõidab iga iga õhtus pärast bussiga veel koju ja pärast koolibussiga Keilasse ja nii, et noh, saab hakkama küll, kui vajan. Kui tahtmist on. Jaanus Paulberg lõpetuseks, teiste neljast poisist oli juttu, aga kui me nüüd ikkagi naised ka mängu toome, siis teie abikaasa, kas temaga siis nüüd maadleb? Tema on kogu aeg, ütlevad, kui peres on neli meest, kes teeb noh, väiksed ka ikkagi käivad põhimõtteliselt natuke tegemas on juba kaasas. Et kui peres on neli meest, siis milleks ta veel naisterahvas sellega tegelema. Aga ilma temata ei tule kuidagi välja, sest kui, kui temapoolset toetust ei ole, siis ei oleks komisjoni trenne seal, ma arvan Pühade ajal võtate pausiga? Kui tekib võistlustest vaba moment, siis küll jah. Aga mis võistlusel ees on? Oi, siin nüüd jõuluturniire ja asju tuleb nüüd kohe ridamisi järjest. Ma arvan, et ikka võtab mõne päeva puhkama, ei hakka. Stanilist ole. Tuleb vaadata, et kuidas, kes töö juures on ja kuidas seal on ja ma arvan, et mõnepäevast ikka saab aitäh. Jaanus Paal Berg, noorte judotreener Keilast häid pühi, Teile samuti häid pühi.