Eesti luterlik tund. Tere hea kuulaja, kallist rahu, kaunist pühapäeva õhtut. Taas on aeg nii kaugel, et Eesti luterliku tunni vahendusel jõuab sinuni kaheksas saade sarjast sõnadest sõnumini. Mina olen Tallinna jaoskonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Meie saadet aitab foonikas kokku seada Külli tüli. Nagu eelnevatel kordadel, nii räägime ka täna uue testamendi sõnumist. Head kuulamist. Johannese ilmutusraamatu kolmandas peatükis on kummaliselt mõjus pilt Jeesusest kes koputab uksele. Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Ilmutus on keskne mõiste pea kõigis usun teis. Ja ma olen korduvalt ka oma saadetes viidanud sellele, et piibel liku arusaama kohaselt ei ole ilmutuses osalemine saavutatav ühegi inimliku ponnistused eel. Ilmutus on ainuüksi ja täielikult jumala tegu ja tema initsiatiiv. Me saame inimestena temast Reimo vaid siis, kui ta ise end meile kasvõi aimamisi tunda annab. Ristiusu üks olulisimaid ja eristuva maid tunnusjooni on jumal kes otsib inimest. Jumal, kes igatseb inimesega kokku saada, igatseb elada temaga jäävas sõpruses ja osaduses. Me oleme tavaliselt harjunud mõtlema iseendist kui otsija ist. Kui taotlejaist, pürgijaist, sirutujaist, minejaist ja seda ka religioosses mõttes. Ega see ei ole vale. Ja ometi, kui me astume kasvõi ühe ainsa argliku sammukese jumala suunas siis on see märgiks, et tema on juba meie juurde tulnud. Kui me hakkame teda kasvõi alateadlikult või kobamisigi otsima siis tähendab see, et tema on meid juba leidnud. Nii nagu öeldakse selle kohta ühes vanas jõululaulus. Veel enne, kui ma sündisin, siis sündisid sa mulle ja enne, kui sind otsisin. Mind võtsid oma sülle. Kui ma ei olnud loodud veel Juvaimistas Su heldemeel muu osa taevariigis. Inimese poeg on tulnud otsima ja päästma, kadunud ütleb Jeesus ise. Luuka evangeeliumi üheksateistkümnendas peatükis. Kas me söandame mõelda iseendast kui kadunust kaduma läinud ust? Ja kui me otsime, kas me teame siis üldse keda või mida? Äkki oleme kaotanud iseend, unustanud tee omaenese hinge unustanud võtme, mis avaks omaenda südame. Antiik-Kreeka filosoftioogenes olla käinud rahvarohkes paigus ja öelnud hominemik vääro. Mõõtsin inimest. Jeesuski tuli otsima inimest, inimest sinus ja minus, kes võib-olla on kaduma läinud, võib-olla uinunud, võib-olla peidus. Temaga, seisab ukse taga ja koputab oodates avamist, oodates sisselaskmist oodates tuppa kutsumist. Mõnikord ongi seda pilti tõlgendatud nõnda et siin on südameuks, millele Jeesus koputab. Aga südame uksel on link vaid seespool. Väljasseisja ei saa avada. Ta ei saa muudkui koputada. Ta võiks ehk ukse sisse lüüa, aga ta ei tee seda. Sest jumal ei murra vägivaldselt ragina ja kolinaga meie korterisse, südamesse ja ellu. Nii nagu mõned tänava misjonärid seda tahaksid teha. Jumal on kannatlik, tema koputab. Tema ei ole lootust kaotanud. Aga jumal aktsepteerib inimese vabadust, inimese otsuseid. Jumal austab inimest. Vabadus on olnud ka, on vist alati üks inimese põhiprobleeme. Me ei ihka midagi nii väga kui vabadust. Ja samas ei ole viska midagi nii nõutuks tegevat mõnikord nii hirmuäratavad kui vabadus. Ja teisiti see ei saagi olla. Sest kui tegemist on ikka tõelise vabadusega, millega kaasneb risk, millega kaasneb vastutus siis on üsna mõistetav, et selle ees mõnikord kukkuma lüüakse. Otsustamise tund ei ole naljaasi. Teda ei tohi maha mängida, teda ei tohi peenrahaks vahetada. Reaalne arusaam vabadusest on, et siin on tegemist mõnusa äraolemisega jäeta, kui mind rahule. Kooli Jutzile tähendab vabadus, et tunnid peaksid ära jääma ja õpetaja ei annaks kodutöid. Aga täiskasvanud inimesele? Ma mõtlen vaimselt küpsele, inimesele on vabadus võimalus teha midagi. Võimalus areneda, võimalus täiustuda, võimalus otsida ja leida. See on vabadus seemnele kasvada puuks või vabadus inimolendile saada inimeseks suure algustähega. Ja säärane vabadus eeldab mõtestatud ja seostatud maailma. Säärane vabadus eeldab ka determinism. Eeldab seda, et teol on tagajärg. Et meie tänastel otsustel on teatud tulemused, mis mõjutavad meie homset ja ülehomset. Ainult siis saab rääkida valikuvabadusest kui meie valikust sõltub midagi. Ja mida rohkem mu valikud määravad, seda suurem on mu vabadus. Seda olulisem ta on. Jumal on loonud meid vabadeks olenditeks vabadeks muidugi teatud raamides teatud piirides ja reeglites. Sest kaoses, nagu ma ütlesin, ei saakski olla vabadust. Ilmselt ei saa me valida kõiki või vähemasti väga paljusid asju. Me ei saa valida, millal, kellena, missuguses perekonnas Me sünnime kui kaua me elame, millesse ja kuidas kord sureme. Aga ometi on meil öelda oma sõna selles kõige tähtsamas küsimuses. Selles, mis puudutab meie igavikuliste saatust. Jumal ei saa vist teha meid vägisi õndsaks. Ta ei saa ega taha neid oma riiki sisse tõmmata või meelitada. Ta ei saa ega taha meie ellu sisse tungida. Mina pean tegema oma otsuse. See on ühtpidi raske, aga teistpidi kergendav teadmine. Hiiumaal olla küsinud üks mandrilt pärit mees hiidlaselt, kuhu see tee viib. Ja hiidlane vastanud ei tee, vii kuhugi. Ikka ise peab minema. Nii see on. Jumal võib teha meile tee lahti. Ta võib-olla ise teeks inimesele. Aga minema peab igaüks ise. Piibli esimesel leheküljel ütleb jumal, tehkem inimesed. Ja ikka on küsitud, miks ta räägib mitmuses, kellele ütleb jumal, tehkem inimesed. Üks juudi rabi on seda seletanud nõnda, et jumal pöördubki inimese poole ja ütleb. Tehkem sind. Kui sina mind ei aita, ei saa ka mina üksinda midagi teha. Matteuse evangeeliumi seitsmes peatükk. Jeesus ütleb mäe võitluses. Minge sisse kitsast väravast sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse. Ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse. Kui kitsas on värav ja ahtake, see on tee, mis viib ellu. Ja pisut on neid, kes selle leiavad. Hoiduge valeprohvetite eest kes tulevad teie juurde lambanahas seest pidi, aga on kiskjad hundid. Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvits, telk ega viigimarju ohakailt. Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja. Halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast. Mitte igaüks, kes mulle Ütleb issand, issand ei saa taevariiki. Saab vaid see, kes teeb mu isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval. Issand issand. Kas me ei ole sinu nime lennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid. Ja siis ma tunnistan neile. Ma ei ole teid kunagi tundnud. Minge ära minu juurest. Te ülekohtutegijad. Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb Ja nende järgi teeb sarnaneb aruka mehega kes ehitas oma maja kaljule ja 100. paduvihma ja tulid veevood. Ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja. Aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee. Sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja. Ja 100. paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja. Ja see varises. Ja selle kokkuvarisemine oli ränk. Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald mitte nõnda, nagu nende kirjatundjad. Ma arvan, et nii mõnigi inimene, kes on võtnud lugeda uuest testamendist Jeesuse mõistujutte ehk tähendamissõnu ehk võrdumeid on tundnud võõristust. Miks nad on nii kompromissitud ja alternatiivvitud, miks nad on nii mustvalged inimesi sikudeksia lammasteks, halbadeks ja headeks arukatekse rumalateks jagavad. Neid pilte on uues testamendis väga palju. Kitsas on värav ja lai värav. Ahtake rada ja avar tee. Mees, kes ehitab maja kaljule ja see jääb püsima ning teine, kes rajab aluse liivale ja maja, variseb paduvihma ja tuulehoogude käes. Viis neitsit, kes on arukad ja võtavad peigmehele keskööl vastu minnes ühes lamp pidega ka piisavalt õli tagavaraks. Ja teised viis rumalad kellel napib õli, kelle lambid kustuvad ja kes peigmehe tulles julmalt pulmasaali ukse taha jäetakse. Või jälle pidusöögile kutsutud külalised, kes vabandavad end asjatoimetustega ja jäävad tulemata ning teiselt poolt pimedad ja Küürakat kerjused, kes siis linnatänavaid ja teedelt isanda käsul kokku korjatakse ning poolvägisi pidusaali tuuakse. Neid näiteid võiks tuua veel ja veel. Jeesus ise ütleb Matteuse evangeeliumi 20 neljandas peatükis viimsest päevast inimese poja tulemisest kõneldes. Siis on kaks põllul, üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Kaks naistan veskil jahvatamas, üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Ma pean tunnistama, et mind ennast on eri aegadel just see külg Jeesuse kuulutuses pisut häirinud. Kas siis tõesti on viimne päev selline armutu paariks lugemine nagu Hitlerlikes või Stalinlikes koonduslaagrites? Kes veel vähegi töötada jaksab, mingu tööle. Ülejäänud aga ahju. Kas tõesti on ainult kaks võimalust? Taevas ja põrgu, igavene õndsus ja igavene ulgumine ning hammaste kiristamine? Kas siis inimkond jaguneb nii üheselt õigeteks ja valedeks sikudeks ja lammasteks maha jäetuteks ja kaasa võetuteks? Maailm ei ole ju ainult valge ja must, seal on palju värve ja värvikombinatsioone. Küllap on oluline mõista, et need piirid, millest Jeesus kõneleb, ei kulge mitte inimeste vahelt, vaid inimeste seest. Ma mõtlen, mille põhjal jumal kord oma otsuse meie üle langetab, millised on tema kriteeriumid? Ei ole loomulikult meie öelda ega innustada. Ja ehk on õigus neilgi, kes ütlevad, et kord taevasse sattudes võime olla üksjagu imestunud nähes seal neid, keda poleks lootnud näha ja vastupidi. Nood Jeesuse dualistlikud tähendamissõnad ei ole mõõdupuud, mille abil kaasinimesi lahterdada ja maailma paika panna. Nad ei ütle meile, mis saab budistidest või mis saab indiaanlastest, kelleni kristlus jõudis alles 16. sajandil võikal ja moonutatud kujul. Nad ei ütle, mis saab sotsialismi viljastavas õhkkonnas üles kasvanuist kelle teadvuses püüti ristiusk keerata kõverpeeglisse, anda neile jumalast nii väärastunud arusaam kui võimalik. Ja kes nüüd on hulkade kaupa ristiusus kõrvale jäänud. Kummale poole kuuluvad nad kõik? Me ei tea, kuigi loodame ja usume, et jumal on armuline. Aga Jeesuse tähendamissõnad olid räägitud konkreetsetele inimestele. Nendele, kelle juurde oli tulnud jumala riik tema enda isikus kelle elus oli saabunud otsustamise tund kes olid seatud valiku ette siin ja praegu. Need tähendamissõnad pidid lõhestama inimeste südameid eraldama valguse varjudest ja patutõest. Eks see ole ju nõnda, et teiste puhul ei ole meil tõesti sageli võimalik lõplikku ja ühest otsust langetada isegi mitte igapäevastes asjades. Aga iseendi puhul teame me ju täpselt mõnikord liigagi täpselt, kus on meis tõde ja kus vale. Millal oleme peitunud pimeduse süngete varjude sisse ja millal otsinud ning kõndinud valguse poole viivat rada. Teinekord teame ja näeme nii täpselt, et see teadmine suisa kohutab. Ja me tahaksime pugeda demagoogilise pluralismi ja relaktivismi taha peitu. Kui midagi tõesti inimest sel kombel puudutab nagu Jeesus oma sõnade ja tegudega oma isikuga puudutas siis on valikud, mille ees too inimene seisab ühesed ja selged sest valgus on särama löönud. Öelda jah või öelda ei, avada uks või jätta see suletuks. Minna Jeesusega või joosta ta juurest eemale. Küllap on hetki, kus vahepealsed kolmandad võimalused puuduvad. Vist ei saa öelda jah ja ei korraga teha lahti vaid poolust. Astuda üks samm jumala poole ja kaks tagasi. Jeesuse vastuvõtmist temale järgnemist, jumalariiki minekut, need kõik on ju vaid pildid. On iseloomustatud ka ümbersündimise uue elu tekkimise ja loomise kaudu. Inimene ei saa sündida poolikult või natukene ta ei saa olla sündinud ja samal ajal ka sündimata või teise pildiga ei saa olla natukene rase. Kui naine kannab endas last uut elu siis võib see mõnda aega jääda teiste pilgu eest varjatuks. Mõnda aega võib ta ka ise oma rasedusest kahelda või sellest isegi mitte teadlik olla. Aga kui ta on rase, sisalda seda 100 protsenti. Ja nõnda rõhutavad nad Jeesuse tähendamissõnad. Meie valikute ja otsuste tähtsust ning kaalu rõhutavad meie vabaduse ja sellega kaasneva vastutuse tegelikku suurust. Mis mõtet oleks meil üldse ehitada kui meie tööst sõltumata, kas elamukord suur v tulles laguneb? Või vastupidi, mis mõtet oleks meil ehitada, kui saagu meie maja nii vildakas, kuitahes jumal ta ikka kuidagi püsti upitab ja püsti hoiab? Alust tuleb rajada. Ja me kas rajame ta liivale või kaljule. See määrab hoone saatuse ja püsivuse. Ja mitte see, kui palju tube seal on, kui palju mööblit või nipsasju. Oluline on seda mõista. Kui inimese elu on rajatud jumalale ja püsib jumalas siis ei pea ta kõigest väest püüdma fassaadi klantsima lüüa. Ei pea kartma torme, vaid võib-olla kindel, et see, mis temas on, jääb seisma. Harukas toimimine tähendab teha seda, mis püsib tulevikuski. Jeesuse tähendamissõna Alt või mõistujutud, kus räägitakse tulevikus toimuvast kohtust ja kaheks jagamiseks ei ole öeldud hirmutamiseks. Tegelikult nad ei räägigi niivõrd tulevikust kujust, olevikust rõhutades tänase päeva praeguse hetke otsustamise tunni tähendust, tähtsust ja kaalu. Eesti luterlik tund. Johannese evangeeliumi kolmas peatükk. Variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemus üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle. Rabi. Me teame, et sa oled jumala juurest tulnud õpetaja sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti. Mida sina teed, kui temaga ei oleks jumal? Jeesus vastas talle. Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle. Kes ei sünni ülalt, ei või näha jumala riiki. Niko teemas ütles talle, kuidas saab, saab inimene sündida, kui ta on vana. Ega ta saa ju minna tagasi oma ema uska ja teist korda sündida. Jeesus vastas tõesti, tõesti, ma ütlen sulle. Kes ei sünni veest ja vaimust ei saa minna jumala riiki. Lihast sündinu on liha ja vaimust. Sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen. Te peate sündima ülalt. Tuul puhub, kuhu ta tahab. Ja sa kuuled ta häält. Kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud vaimust. Teemas kostis. Kuidas see on võimalik. Jeesus vastas talle. Sina oled Iisraeli õpetaja ja ei tea seda. Tõesti tõesti? Ma ütlen sulle. Meie räägime, mida teame. Ja tunnistame, mida oleme näinud. Ja ometi ei võta teie. Meie tunnistust vastu. Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest. Kuidas tõusuksite siis, kui ma teile räägiksin taevas häid asju. Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale inimese, poja kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmaa. Nõnda peab ülendatama inimese poeg. Et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest nõnda on jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud. Et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks vaid et tal oleks igavene. Elu jumal ei ole ju läkitanud oma poega maailma. Et ta kohut mõistaks maailma üle Vaid et maailm tema läbi päästetaks kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut. Ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud. Sest ta ei ole uskunud jumala ainusündinud poja nimesse. Põhjus on see, et valgus on tulnud maailma. Aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust. Sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde. Et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb, et see tuleb valguse juurde. Et ta teod saaksid avalikuks. Sest need on tehtud jumalas. Me kuulsime Jeesuse sõnu Nikodeemusele variseride ülemale. Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja vaimust ei saa minna jumala riiki. Need on sõnad, mida me loeme igal kristlikul ristimistalitusel. Aga nagu Johannese evangeeliumis sageli nii räägivad ka siin selles lõigus kaks inimest Jeesuse Niko teemas teineteisest mööda. Kreekakeelne sõna anoten võib tähendada uuesti. Ta võib ka tähendada ülevalt. Niko teemas arvab, et jutt on uuestisündimisest teistkordsest, esimesega sarnasest sündimisest. Ja ta küsib, kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana. Ega ta saa ju minna tagasi oma ema oskaja teist korda sündida. Jeesus aga on kõnelnud ja kõneleb ülevalt sündimisest. See tähendab kvalitatiivselt uue ja teistsuguse elu tekkimisest või tekitamisest või esiletoomisest. Sellist elu võiks nimetada eluks ülevalt. Jeesus nimetab seda ka sündimiseks veest ja vaimust mõeldes vaimu all päris kindlasti püha vaimu. Sest jutt ei ole mingi vaimse olendi tekkimisest vastandina füüsilisele vaid jutt on elust, mille annab jumala püha vaim sündimine, sünnitamine, lapseks saamine. Need on pildid, mis viitavad uue alguse võimalikkusele ja vältimatusele. See, mis juhtub jumala ja inimese vahel ei ole adekvaatselt ja ammendavalt kirjeldatav ühegi inimliku sümboli, termini või pildi abil. Ja seepärast kasutatakse piiblis palju pilte. Igaüks neist võib aidata meil mõne külje pealt pisutki taibata seda, mida jumal inimesega teeb ja mida ta temalt ootab. Samamoodi ütleb Jeesus Markuse evangeeliumi kümnendas peatükis. Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes jumala riiki vastu ei võta, nagu laps ei saa sinna. Miks kõneleb Jeesus korraga nii mitmel pool ja mitmetes piltides, lastest ja sündimisest kui samas teistes kohtades Anda kõnelenud arukusest ja mõistlikkusest. Seadnud oma kuulajaile eeskujuks neid inimesi, kes oskavad oma mõistust tarvitada. Kes on kained ja arukad? Ilmselt Pole õige arvata, et Jeesus lapselikust või lapsemeelt ülistatakse seda eeskujuks heaks. Eks ole need ju niisugused mõisted, mida võib väga avaralt ja oma suva mööda tõlgendada ja selgitada. Aga kõneldes, sündimisest kõneldes, lastest kõneldes lapseks saamisest, rõhutatakse, kui vältimatu on kuus algus. Jumalariiki minek, Jeesuse vastuvõtmine, jah-sõna ütlemine temale ei tähenda lihtsalt oma uskumuste, käitumise, maailmavaate eluviisi, revideerimist või muutmist vaid see tähendab vee, lahet endise ja nüüdse vahel veelahe, et mis on võrreldav uue elu tekkimisega, mis on võrreldav sündimisega aga ka suremisega. Sest eks ole ristimises toimuvat ju sageli võrreldud uppumisega surmaga. Sellega, et midagi peab ära kaduma ja totaalselt hävinema ja midagi sootuks uut, peab seemne ivakesena või vastsündinud lapsukese Ena meis esile kerkima. Viide sündimisele rõhutab ühelt poolt täielikku jumala poolset aktiivsust ja initsiatiivi. Ei saa ju keegi oma sündimiseks ise midagi ära teha või sellele kuidagipidi kaasa aidata. Ja teiselt poolt võib-olla paradoksaalne, reaalselt öeldakse selles samas Johannese evangeeliumis esimeses peatükis. Aga kõigile, kes tema Jeesuse vastu võtsid andis ta meelevalla saada jumala lasteks. Ei saa sündida, ei saa tekkida uut algust, ilma et inimene seda ise tahaks. Et ta selle alguse teadlikult ja tahtlikult oma ellu vastu võtaks. Piiblis ja kristlikus kuulutuses on alati olnud väga oluline koht viimsel kohtupäeval. Jumala kohtumõistmisel, millega ta aegade lõpul Maailma tuleb katsuma. Samas ei ole see viimne kohtupäev, aga ka midagi ainuüksi tulevikku puudutavat. See sõna viimnegi ei tähenda mitte esmajoones ja niivõrd ajalises mõttes viimast kui just ultimatiivset viimse või lõpliku tähendusega otsust, mis enam edasikaebamisele ei kuulu. Eriti just Johannese evangeeliumi dioloogiase käsitluses väljendatakse seda et too niinimetatud eszkatoloogiline kriis või viimne kohtumõistmine toimub vähemasti mõnes mõttes juba siin ja praegu. Jumal ei läkitanud poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle vaid et maailm tema läbi pääseks. Kes tema hülgavad, need jäävad pimedusse ja surma. Kes aga tema vastu võtavad, meil on valgus ja elu. Meil on meelevald saada jumala lasteks. Nõnda toimubki see viimne kohtumõistmine või eskatoloogiline kriis tegelikult suhtumises Jeesusesse. Ta teostub hetkel. Meil inimene seisab Jeesusega ja tema kuulutusega silmitsi. Meil tema elus on otsustamise hetk või otsustamise tund. Nõnda. Mõnes mõttes mõistab inimene iseenda üle kohut ka sedasama viimset kohut. Pisut lapsik oleks kujutleda kõike ette nii kunagi aegade lõpus kutsutakse kõiki järgemööda kohtulaua ette et seal on süüdistajad ja kaebajad heade ja halbade tegude, pattude ja vooruste registrid, mida siis kaalutakse ja mõõdetakse. Ning langetatakse lõpuks otsus, mis võib tulla üllatusena ka kohtualusele endale. Ei. Pigem võiks öelda, et siis aegade lõpus, igaveses ja jäävas valguses saab avalikuks see, mis juba siin maises elus on juhtunud. Siis ei ole enam võimalik näitemängu mängida ega kellelegi selja taha pugeda, vaid kõik on valguse käes. Johannese evangeeliumi kolmandas peatükis, nagu me kuulsime, öeldakse kes temasse Jeesusesse usub, selle üle ei mõisteta kohut ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud jumala ainusündinud poja nimesse. Inimene saab otsustada ja peab otsustama, kummale poole ta kuulub. Mitte keegi, isegi mitte jumal ei saa seda otsust teha tema eest. Ei saa võtta teda vägisi. Sest jumal ei taha, et me oleksime ta orjad, vaid ta lapsed, täiskasvanud pojad ja tütred. Pärijad ja sõbrad. Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma. Aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, ütleb Jeesus. Ja ta ütleb ka põhjenduseks. Inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sellepärast et nende teod on kurjad. Seegi pilt on küllaltki kõnekas. Mõnikord võib inimene karta valgust, sest selles valguses näeks ta ehk liiga selgesti. Seda omistas, on. Ja see ei pruugi olla meeldiv. Samal põhjusel me väldime ja kardame ju ka vaikust. Püüame oma päevi ja tunde täita kõikvõimalikku müra ja häältega sest vaikuses peaksime olema iseendaga kahekesi. Ja jällegi see kohtumine ei pruugiks olla meeldiv. Ja ometi Jeesus kutsub inimesi valguse kätte valguse kätte. Et see pilt, mida ta seal valguses näeb, võiks olla selge aus ja ilustamata. Jällegi selles samas Johannese evangeeliumis öeldakse ka Püha Vaimu kohta ja vaimu poolt toodava selguse kohta, et esimese asjana ilmutab ta inimesele tema patu aga mitte selleks, et teda hukka mõista vaid et teda sellest vabastada ja päästa, et inimeste edasi aidata. Et ta võiks selgesti näha, mis on koormaks, mis on rämps temas, millest tasuks loobuda. Meile külge ei ole mõtet klammerduda. Selles on kohtumõistmine, et inimene võib saada teiseks. Ja mõnes mõttes on iga siin maailmas lausutud absolutsioon või pattude andeksandmise kuulutus inimesele tema kaaskristlase õpetaja või preestri poolt sellesama viimsel kohtupäeval jumala poolt lausutava õigeksmõistva otsuse ennetamine. Meil on õigus ja meelevald seda teha ja uskuda, et juba siin ja praegu võib otsus olla meie üle langetatud. Täpselt sama sama kehtib ju ka surma kohta. Meie kiriku peapiiskop Jaan kiivitu on ilusasti öelnud, et piir elu ja surma vahelt ei kulge mitte sealt, kus kolm mullapeotäit puusärgile heidetakse. Vaid seal, kus kolm peotäit ristimise vet inimese laubale lastakse voolata. Tänases saates on juba kõlanud võib-olla uue testamendi kõige tuntum salm Johannese evangeeliumi kolmanda peatüki 16. salm sest nõnda on jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud. Et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks vaid et tal oleks igavene elu. Tahaksin selles seoses rõhutada sõna uskuma ükski, kes temasse usub. Me võime siis öelda, et seesama eszkatoloogiline kriis või viimne kohtupäev, millest täna on juba juttu olnud lahendub uskumises või uskamatuses. Ainus sobiv, adekvaatne kohane inimese poolne vastus. Vee reaktsioon. Jumala ilmutusele Jeesuses Kristuses on usk. Mida aga tähendab usk ja uskuma. Liialt sageli mõistetakse usku puht intellektuaalse hoiakuna teatud normatiivsete õpetuslausete tunnustamise ja tõekspidamisena. Muidugi on usulga see tähendus aga kaugeltki mitte ainsana. Kas ma usun jumalat või usun jumalasse? Kui ma ütlen kellelegi maa usun sind siis ei väida ma sellega muudkui jätma, võtan tema poolt räägitavat tõe pähe. Kui ma ütlen kellelegi, ma usun sinusse siis tähendab see, et ma usaldan seda inimest. Loodan tema peale. Pean teda ja enda sõbraks, olen valmis temaga luurele minema. Eesti keeles on sõnad usk ja usaldus sama tüvelised ja uues testamendis mõistetaksegi usku. Kõigepealt usaldusena. Jumal ootab meilt usaldusliku vahekorda temaga. Loomulikult hõlmab usk endas ka riski nagu igasugune suhe. See on ujuma õppija usaldus v vastu, usk sellesse, et vesi kannab. Ja teiselt poolt on usk protsess, mitte aga ühekordne tahteakt või otsus. Nii nagu vahekord kaasinimesega ka parima sõbraga, ka abikaasa või armastatuga. Peab uuenema igal päeval. See usaldus peab sündima igal hommikul uuesti. Nii on ka religioosses mõttes Meie elus pidevalt ja iga päev otsustamise tund. Loomulikult on meie kõigi elus hetki, mis on igavikuliste tähendusega mis kaaluvad üles terveid elatud aastaid. Ja samas on iga hetk meie jaoks ainukordne, tabamatu ja otsustav. Selles on inimeseks olemise võlu ja meie eksistentsi väärtus. Et meie kätte on antud nii suured võimalused. Et meist sõltub nii lõpmata palju Juhan Viidingu sõnadega enda teha kõik ja mitte miski. Maailm mängib keelte pilliga. Olla elus, siin on õudsed riskiverd ja higipuid ja lilli ka. Mitte keegi minu eest ei maga, pole ärkvel ega valule. Mälu põhjas meelemetsa taga tahab tõde tõusta jalule. Armas kuule ja tänu sulle selle tunni eest, mida otsustasid täna minuga jagada. Tuletan meelde, et Eesti luterliku tunnisaated on klassikaraadio eetris igal pühapäeval algusega kell kuus õhtul. Darliku tunni toimetuse aadress on Tallinn, kiriku plats kolm ja indeks üks, null üks kolm null. Kiriku plats kolm üks null üks kolm null ja telefon kuus 314 311 kuus 314 311. Luterliku tunni toimetuse töötajad ja kaasautorid on tänulikud. Igav tagasiside. Küsimuse ettepaneku eest olgu kirja teel, olgu telefonitsi, olgu Interneti vahendusel. Tänase saate seadis kokku Külli tüli. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, Marko Tiitus. Veel kord suur tänu kõike head ja kuulmiseni. Eesti luterlik tund.