Tere, hea kuulaja. Taas on järgnev tund aega Eesti luterliku tunni päralt. Me alustame järjekordset saadet uut testamenti, käsitlevast sarjast, sõnadest sõnumini. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Ja saadet aitab kokku seada Külli tüli. Head kuulamist. Sageli on ristiusku ehk kristlust nimetatud ka ülestõusmisusuks. Tõepoolest see, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist õieti, et jumal äratas ta kolmandal päeval surnuist üles on kogu uut testamenti läbiv Kuulutus. See on esimeste ja kõigi põlvkondade kristlaste kindel usk ning vankumatu veendumus. Ilma selle pöördelise sündmuse selle pöördelise kogemuseta on võimatu mõista ristiusku. Ülestõusmisusk on kristluse siinekvaan tingimus ilma milleta kogu kristlust üldse ei oleks. Kunagi ei ole kirikus olnud täieliku õpetusliku üht meelt või ühtsust. Me oleme oma saadetes näinud, et juba uues testamendis tähendab ühtsus samaaegselt ühtsust, paljususes või isegi kirevuses. Evangeeliumid lähevad mitmetes üksikasjades teineteisest lahku. Nende rõhuasetused on erinevad ja just seeläbi 11 täiendavad. Mitte kusagil ei öelda näiteks, et Jeesuse neitsistsünni või tema üksikute imetegude sõnasõnaline aktsepteerimine oleks kristlaseks olemiseks vältimatu. Võtame näiteks Jeesuse sünni. Ei Markusega Johannese evangeeliumis jutustate sellest midagi. Apostel Paulus ei nimeta mitte kordagi ta ema Maarjat nimepidi. Ta ei maini kordagi neitsistsündi. Teisiti. Tee on aga ülestõusmisega, millest ükski uue testamendi autor ei saa mööda minna ja mis tegelikult on läätseks mis koondab ja koordineerib valguskiiri ka kõige muu mõistmiseks seletamiseks ja vastuvõtmiseks. Ülestõusmispühad on kristlikus kirikus kõige vanemad. Nad kehtestati juba neljandal sajandil Nikaia kirikukogu otsusega aastal 325. Aga palju enne seda. Juba esimesest sajandist peeti. Igal nädala esimesel päeval Jeesuse ülestõusmise püha. See kajastub hästi eestikeelses, sõnas pühapäev-pühapäev ja veel paremini venekeelses nimetuses Vaskressenie Ülestõusmine. Apostel, Pauluse sõnutsi. Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine. Siis te olete alles oma pattudes. Loomulikult kõrvaltvaatajale on ülestõusmine kõige absurdsem ja uskumatum nii Jeesuse elus kui kristluses üldse. Heakene küll, paljud on ju nõus nägema Jeesuses suurt õpetajat ja isiksust, möönma Ta sõnades peituvat väge ja armastust. Ja samal kombel terve rida imetegusid, mida skeptikud muinasjutuks peavad. Ei ole ju selles mõttes midagi kordumatut ja erilist et üsna samasuguseid asju jutustatakse ja usutakse ka 20. sajandi imetegijate sensitiivide ja pühameeste kohta. Kes ravivad haigusi, ennustavad tulevikku või vääravad gravitatsiooniseadusi. Aga ülestõusmine. Mõnikord on ka väidetud, et ülestõusmislood on Jeesuse jüngrite või algristikoguduse teoloogiline looming. Kuna nood uskusid teda olevat issanda ja messia siis on loogiline, et nende meelest ei saanud ristilöömine ja surm olla lõpp. Aga uues testamendis pole niisuguseks loogikaks mitte mingisugust alust. Vastupidi, me näeme, et ülestõusnud, ka kohtumised ja tühja haua leidmine oli eelkõige jüngritele endile täiesti ootamatuks lahenduseks. Suisa šokiks. Sest vanasti bändis on väga vähe ja üksnes vihjamisi juttu ülestõusmise võimalusest üldse. Vana testament keskendub siin poolsusele maisele elule. Ülestõusmislugudes puuduvad ohtrad, vana testamendi tsitaadid. Juutlik allikate põhjal pole meil alust arvata nagu oodanuks Iisraeli vagad messija kannatamist ta surema. Ja siis ülestõusmist. Peetrus ja teised mehed peavad tühja haua leidnud naiste juttu lihtsalt naiste lobaks. Johannese evangeelium jutustab, et Maarja ei tunne ülestõusnud Jeesust kohates teda ära ja peab teda aednikuks. Luuka evangeeliumis lähevad kaks jüngrit Jeruusalemmast ause poole. Siis tuleb üles tõusnud ja käib nendega koos. Pikkadee juttu ajades. Nad ei tunne aga teda ära. Evangeeliumides süvenedes Me mõistame et ülestõusmine oli kõike muud kui asjade loomulik ja oodatud käik. Ja sellega on seletatavad mitmedki ebakõlad erinevate evangeeliumi jutustuste vahel. Aga mitte ükski neist jutustus-ist pole ka ise silmapaistev sisemise loogika ja viimistletakse poolest. Sest laua taga istudes jutustust sulest välja imedes. Geoloogilist jutlust kirja pannes oleks saanud palju lihvituma, palju täiuslikuma ja argumenteeritud imeloo. Aga just seda evangeeliumid meile ei paku. Siin on lood inimestest, kes kogevad midagi nende jaoks täielikult mõistetamatut ja seletamatut. Ja nii nagu ikka, ebatavaliste sündmuste kirjeldamisel vähevad üksikute pealtnägijate tunnistused ja kogemused lahku. Markuse evangeeliumi üheksandas peatükis, kus räägitakse, kuidas Jeesus kirgastamise mäel ütleb kahele oma jüngritest et nad kellelegi ei jutustaks, mida nad olid näinud enne, kui inimese poeg on üles tõusnud surnuist. Ja siis jüngrid arutavad omavahel üsna sarnaselt, nagu igaüks meist võiks öelda, mida tähendab surnuist üles tõusma. Tõepoolest, mida ülestõusmine siis tähendab? Sõna ise ei ole ju vaid muudkui metafoor mis viitab surmale kui unele. Ja selle taustalt magamast või unest ülestõusmisele. Tegemist on millegiga, mis kuidagipidi ei mahu siinse maailma reaalsuse ja loogika raamidesse vaid väljub nendest. Või õigemini ületab need. Evangeeliumi lugedes me teame, et Jeesus ise oma maise elu jooksul äratas mõned inimesed surnuist üles. Sellest on juttu kolmel korral. Ükskord äratab ta naine linna noormehe kellel eses temast tal hale meel on. Teinekord sünagoogi ülema Jairused ütlere. Johannese evangeeliumis on lugu võib-olla kõige pikem ja põhjalikum ja kõige tuntungi lugu laatsaruse ülesäratamisest. Kaarel Chapeki apok liivade raamatus on lugu sellest samast Laatsarusest. Ja kirjanik on loole kirjutanud järje. Pärast seda, kui laatsarus on elu tagasi saanud. Kui Jeesus on tema juurest minema läinud on laatsarus muutunud kartlikuksi araks mehikeseks, kes ei julge toast väljagi minna. Ta kardab igat tuuletõmbust, kardab uuesti haigestuda. Ja kui pisut hiljem ta õed Marta ja Maarja kutsuvad. Lähme paasapühadeks Jeruusalemma. Lähme tänama seda meest, kes su üles äratas Jeesust. Siis hakkab laatsarus nutma ja ütleb, et ta ei julge minna. Ta kardab nii väga uuesti haigeks jääda ja surra. See lugu annab üpriski selgesti mõista, et need Jeesuse surnuist üles säratamised olid vaid surmapiiride kaugemale tulevikku nihutamine. Need olid elustamised. Ja inimesed, kellele see osaks langes, pidid kunagi ikkagi surema. Jeesuse enda ülestõusmine oli aga midagi sootuks muud. See ei olnud surma edasi lükkamine temalt veel mõningate aastate või ajapikenduse välja tingimine vaid nii nagu kristlik kirik on seda uskunud ja tunnistanud. See oli võit surma üle. Jeesus, kes tõusis surnuist üles, tallas surmaga maha surma nagu õigeusu kiriku ülestõusmisöö jumalateenistusel lauldakse. Ta murdis surma, oda katki, võttis temalt võimuse. See tähendab, et selles sündmuses pandi igaveseks piir ka surmakäskjalgadele vanadusele, haigusele ja võib-olla kõige enam eksistentsi hirmule jängistusele. Jeesuse ülestõusmine ei olnud inimliku elu kui elu hea pikendamine vaid inimlikule elule uue mõõtme. Uue kvaliteediandmine. Apostel Pauluse esimene kiri korintlastele 15. peatükk. Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole. Aga kui surnute ülestõusmist ei ole siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine, on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat jumala vale tunnistajad. Sest me oleme tunnistanud jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles ära tänud. Sel juhul, kui surnuid üles ei ärata. Sest kui surnuid üles ei ärata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine. Siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga On Kristus üles äratatud surnuist uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas. Nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Nõnda on ka kirjutatud. Esimene inimene, Aadam sai elavaks hingeks. Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine. Siis alles tuleb vaimne. Esimene inimene oli maast muldne. Teine inimene. Taevast milline oli muldne, sellised on ka muldsed. Ja milline oli taevane, sellised on ka taevased. Ja nii nagu me kandsime Et kuju, nii kanname kord ka taevast kuju. Aga seda ma ütlen, vennad, liha ja veri ei või pärida jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaadake. Kuulge, ma ütlen teile saladuse meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse. Äkitselt ühe silmapilguga viimse pasuna hüüdes sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatu. Täna ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega siis läheb täide ja mis on kirjutatud? Surm on neelatud võidusse. Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel? Aga surma astel on patt end patu vägi on seadus. Aga tänu olgu jumalale, kes meile võidu annab, meie issanda Jeesuse Kristuse läbi. Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad issanda töös, teades, et teie vaevanägemine issandas ei ole tühine. Evangeeliumides talletatud ülestõusmisest kõneleva pärimused toonitavad peamiselt kahte asjaolu. Kõigepealt, et Jeesuse haud leiti tühjana ja teiseks, ülestõusnud ise ilmus mitmel erineval korral erinevatele inimestele. Ja need mõlemad tähelepanekud on väga olulised sest ilma tühja hauata oleksid Jeesuse ilmumised osutunud vaid puht subjektiivseteks, illusioonideks või visioonideks. Ja teiselt poolt, kui jüngrid ei oleks ise üles tõusnud, kohtunud oleks tühi haud tähendanud neile arvatavasti ei muud, kui seda, et keegi on ta surnukeha röövinud. Kui kõneleme tühjast hauast siis peab esmalt kõnelema Jeesuse matmisest, millele üllataval kombel evangeeliumid üpriski suurt tähelepanu osutavad. Jeesuse surmapäeva määratlemisel lähevad evangelistid tunnistused üksteisest lahku. Sünoptikute järgi oli issanda viimne söömaaeg oma jüngritega ühtlasi paasasöömaaeg. Ja kuna tollal arvestati päeva kestvust päikeseloojangust päikeseloojanguni siis mahtusid sellesse paasa pühasse kõik kannatusloo sündmused alates pühast õhtusöömaajast ja lõpetades Jeesuse ristilöömise ning matmisega. Johannese passioon põhjal aga toimus viimne söömaaeg päev varem. Paasapühade ettevalmistuspäeval. Kõik neli evangelist ju on aga ühel meelel selles et Jeesus hukati reedel. Sünoptikud täpsustavad. Ta suri üheksandal tunnil. See tähendab kella kolme paiku pärast lõunat. Sest päev oli jagatud päikesetõusust loojakuni 12-ks tunniks. Järgmine päev pidi olema Ma laupäev hingamispäev ehk sabat nädala seitsmes päev, mil töö tegemine oli keelatud. Ja seetõttu oli oluline, et Jeesuse surnukeha saaks maetud veel sama päeva õhtul. Markus jutustab. Ja kui päev oli juba jõudmas õhtule. Käes oli pühade valmistus päev. See tähendab reede tuli arimaatia Joosep, lugupeetud mees, suur kohtunõunik, kes ka ise ootas jumala riiki. Võttis julguse kokku ja astus sisse Pilaatuse juurde ning palus enesele Jeesuse ihu. Aga Pilaatus imestas, et Jeesus on juba surnud ja kutsus enda juurde sadakonnaülema ning küsis temalt, kas ta tõesti juba suri. Ja kui ta sai seda sadakonna ülemalt teada, kinkis ta surnukeha Joosepile ja toostis lina võttis Jeesuse ristilt maha mähkis linasse ning paigutas ta kaljusse raiutud hauda ning veeretas kivi hauakambri ukse ette. Aga Maarja-Magdaleena juurses ema Maarja tõsid, kuhu ta pandi. Vaat ja Joosep on juutide suur kohtu kreeka keeli süneedrioni heebreapäraselt Sanhedriini liige. Seesama suur kohus langetas Jeesuse üle surmaotsuse. Aga võib-olla just seesama tõsiasi annab Joosepile teatud tagatised nõnda et ta võtab julguse kokku ja läheb Pilatuse juurde Jeesuse surnukeha paluma ilma et teda seetõttu automaatselt tolle mässaja ja rahvavaenlase poolehoidjate hulka arvataks. Evangeeliumid kõnelevad Joosepist positiivselt. Markus liigitab ta juudi vagade hulka, kes ootasid jumala riiki. Luukas lisab, et ta ei olnud pinud nende, see tähendab suurkohtu, otsuse ega teoga. Ja et ta oli hea ja õiglane mees. Matteus ja Johannes aga ütlevad lausa, et Joosep kuulus Jeesuse jüngrite hulka. Täpset ajaloolist tõde on üsna raske selgitada. Kuna Joosepist ei räägita kusagil mujal kui vaid Jeesuse matmisega seoses. Mõeldav, et temast sai kristlane alles pärast ülestõusmisja nelipüha sündmusi. Aga juba enne suurkohtu liikmena võis ta tunda sümpaatiat Jeesuse ja ta õpetuse suhtes. Jeesuse matmine oli Moosese seaduse nõuete täitmine. Juudi ajaloolane, Flavius Josephus ütleb. Juudid on matusekommete osas nii hoolikad, et isegi Need, kes on raskete süütegude pärast risti löödud võetakse enne päikeseloojangut ristilt maha ja maetakse. Viiendas Moosese raamatus 20 esimeses peatükis on korraldus. Ja kui kellelegi peal on suurema väärt pat ja ta surmatakse ning Shapoot ta puusse siis ei tohi ta laip jääda ööseks puusse vaid sa peata selsamal päeval kindlasti maha matma. Sest puudu on jumalast neetud. Muidugi juutliku tava kohaselt oleks surmamõistetud jumala teotajale pidanud osaks saama anonüümne ja igasugustest austusavaldustest vabamatus. Kuid fakt, et Jeesuse üle langetasid kohtuotsuse siiski Rooma võimud oli selle nõude eiramiseks vist ka küllaldane põhjus. Surnukeha pannakse omaette hauakambrisse. Luukas ja Johannes rõhutavad, et sellesse hauda ei olnud enne kedagi maetud. Meil ei ole täpseid andmeid selle kohta, mida auväärse inimese matus Jeesuse ajal vältimatult pidi sisaldama. Pisut hilisemad tekstid aga räägivad surnukeha pesemisest, võidmisest juustega kammimisest, käte ning jalgade sidumisest ja muustki. Selle kõrval jätab Markuse kirjeldus lihtsa ja kiiruga toimetatud matusemulje. Joosep võtab ostetud lina, mähib Jeesuse sellesse ning paigutab surnukeha kaljusse raiutud hauda. Omadjesusele osaks lausa kuninglikud matused. Nikodeemus, kes kord varem oli tulnud Jeesuse juurde öösel tuli ja tõi kaasa 100 naela mürri aaloe segu. Nad võtsid Jeesuse ihu ja vähkisid, ta suri linadesse koos lõhnarohtudega. Nõnda nagu on juutide matmiskomme. See aga langeb kokku Johannese evangeeliumi ristilöömise jutustuse üldise tonaalsusega mis kujutab Jeesust kui kuningat ja ristilöömist ennast kui tema ülendamist. Kui triumfi. Igal juhul on Jeesuse matmise fakti mainitud kõigis evangeeliumides ja samuti ka kristlikes usutunnistustest kus öeldakse, et Jeesus on surnud ja maha maetud. Ühelt poolt on see Jeesuse surma reaalsuse rõhutamine. Tegemist ei olnud kliinilise surma ja hilisema elustumisega nagu ka on arvatud ja seletatud. Teiselt poolt aga viitab hauda panemine juba üle järgmisele hommikule. Nädala esimese päeva hommikule, mil naised leiavad hauatühjana. Aga see, et Jeesus on viibinud hauas. On olnud lugematutele kristlastele vastoraal psühholoogilise ja usulise tähtsusega faktiks sest hauas viibinud issand on pühitsenud meiegi haudu. Nii et need ei ole enam kõdunemise ja hävingu vaid ülestõusmise ja elupaigad ning sümbolid. Darlik tund. Suurel reedel aset leidnud Jeesuse ristilöömisele järgnes hingamispäev. Luuka evangeeliumi 23. peatüki lõpus öeldakse et naised, kes olid Jeesusega koos tulnud Galilei Ast läksid kaasa ja vaatasid hauakambrit ja seda, kuidas tema ihu sinna pandi. Siis nad pöördusid tagasi ning panid valmis lõhnarohte ja mürri. Ja hingamispäeval puhkasid nad käsu, see tähendab Moosese seaduse nõuete järgi. Aga esimesel nädalapäeval veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. See tähendab, et kui Jeesuse matmine toimus kiiruga ja lihtsalt hingamispäev oli kohe-kohe päikeseloojangul algamas siis nädala esimese päeva hommikul oli võimalus minna hauakambrisse ja teha Jeesusele veel midagi, milleks enne ei olnud aega olnud. Hõõruda ihu lõhnarohtudega, avaldada talle viimast austust. Me võime mõista neid naisi, sest teame ju, et lähedase inimese kaotuse korral on tegevusetus kõige hullem. Niikaua kui inimestel on võimalik matuste korraldamisega ametis olla otsekui veel midagi sellele inimesele teha. Nii kaua ei pea nad üksi olema jäänud oma ängistuse ja murega. On tähelepanuväärne, et ükski evangeelium ei kirjelda ülestõusmise sündmust ennast vaid ainult ülestõusmise kogemuse osaliseks saanud inimeste reaktsioone. Naised lähevad nädala esimese päeva hommikul ja leiavad tühja hauaevangelist. Matteus mainib küll, et siis sündis suur maavärisemine sest issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Naised kohkuvad, nad värisevad hirmust tema ees nagu see on üpriski tavaline piibli jutustustes ingli või jumalasaadikuga kohtumise puhul. Ja ingli kuulutus kõlab. Ärge kartke. Ma tean, et te otsite risti löödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud nõnda, nagu ta ütles. Tulge vaadake paika, kus ta magas. Hingele annab neile korralduse minna ja teatada kuuldust ning nähtust Jeesuse jüngritele. Luuka evangeeliumis räägitakse et kui naised seda asja LUGU apostlitele teatasid siis paistsid need sõna nende silmis otsekui tühi jutt. Ja nad ei uskunud naisi. Siinkohal oleks meenutamist väärt juutlik tava, mille kohaselt kohtus naisterahvatunnistus ei olnud juriidiliselt aktsepteeritav. Peatselt aga veenduvad need skeptiliselt meelestatud mehed ise. Nii selles, et haud on tühi kui ka selles, et Jeesus elab. Luuka evangeeliumi 24. peatükk. Ja vaata, üks nendest olid selsamal päeval minemas külla mis on Jeruusalemmast umbes 10 kilomeetri kaugusel mille nimi on m, aus. Ja nad vestlesid omavahel kõigest. Mis oli juhtunud? Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas. Ent nende silmi peeti nii, et nad ei tundnud teda ära. Aga Jeesus ütles neile, mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies. Ja nad jäid kurvalt seisma. Aga üks neist nimega Kleopas, ütles temale. Sina vist? Miks ei ole selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis? Päevil seal on sündinud. Ja ta küsis neilt, mis siis nemad ütlesid talle. See, mis juhtus Jeesuse Naatsaret lasega, kes oli prohvet vägev teos taas jumala ja kogu rahva ees. Kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surma. Kohtu kätte? Ja risti löönud. Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist. Aga ka mõned naised meie seast, kes käisid koidu ajal hauakambri juures panid meid hämmastuma. Tema ihu ei leidnud, tulid nad, öeldes MK näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et tema elab ja mõned meie kaaslastest läksid hauakambrisse ja leidsid nõnda olevat, nagu ka naised olid, ütelnud teda ennast. Nad aga ei näinud. Ja tema ütles neile kohte mõistmatud ja südamelt pikaldase uskuma seda kõike mis prohvetid on rääkinud. Eks messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema. Ja hakates peale Moosest prohvetitest seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib. Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid Minemas tegida. Nagu läheks ta edasi arenema. Käisid talle peale öeldes jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas. Ja tema läks sisse. Et nende juurde jääda. Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus. Et võttes leiva, ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus Nende silmist. Ja nad ütlesid teineteisele. Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas. Ja nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi. Jeruusalemma ning leidsid koos olevat. Need 11 ja nende kaaslased, kes ütlesid, issand, on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale. Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud. Mida kogesid need mehed ja naised kellele Jeesus üles tõusnud ilmus? Ilmselt esialgu vaid segadust, hämmastust. Nad ei tundnud teda esimesel hoobil äragi. Aga mõistmaks seda, mis nende hinges ja meeltes toimus peame püüdma pisutki kujutleda seda lootuste kokkuvarisemist seda nõutust, jängi, mis valdas neid pärast issanda ristilöömist. Johannese evangeeliumi kahekümnendas peatükis kirjutatakse. Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud olid uksed lukus. Sest nad kartsid juute. Ta tuli, Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile. Rahu teile. Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngreid rõõmsaks issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas. Rahu teile nõnda nagu isa on läkitanud minu. Nõnda saadan kaminad heid. Kui ta seda oli öelnud, puhusta nende peale ja ütles neile. Võtke vastu püha vaim. Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud. Kellele te patud kinnitate. Meile õnned kinnitatud. Jüngrid on kogunenud lukus uste taha sest nad kardavad, et neile surmatud Jeesuse õpilastele ja sõpradele võib osaks saada sama saatus. Jeesuse esimesed sõnad, kui ta nende keskele ilmub, on rahu teile. See on heebrea keeles üsna tavapärane tervitus. Shalom, Aleecemm, Rahu teile. Aga on tähelepanuväärne, et Jeesus siin mõne hetke pärast seda kordab. Ja ilmselt mõtlete sel korral selle tervitusega midagi enamat kui lihtsalt tere õhtust. Ta soovib ja veelgi enam annab nendele meestele ja naistele nende rahutuses ja lootusetuses rahu. See tähendab, et Jeesuse ilmumised üles tõusnuna on midagi palju enamat kui lihtsalt tõend ja tõestus selle kohta et ta elab. Et ta on üles tõusnud. See on ka midagi palju enamat kui tõestus et ta ristilöömisele vaatamata on jumala poeg messias ja võitja. See on tulek omade juurde, et anda neile osa oma rahust, väest ja võidust. Evangeeliumides jutustatakse, et Jeesus sööb ülestõusuna koos jüngritega et rõhutada selle osaduse ja kogemuse, reaalsust ja materiaalsusest. Aga siin Johannese evangeeliumi kahekümnendas peatükis Öeldakse veel midagi. Kui ta seda oli öelnud, puhusta nende peale ja ütles neile. Võtke vastu püha vaim. Apostlite tegudes raamatu järgi on ülestõusmise ja püha vaimu väljavalamise ehk nelipühavaheline distants 40 päeva. Aga see on apostlite tegude dioloogia. Evangeeliumi lugedes võime saada aimu, et ilmselt osade pärimuste järgi ühe kogemuse järgi on need kaks ülestõusnuil ilmumised ja Püha Vaimu jagamine kuulunud kokku. Ülestõusnud Jeesus annab omadele, ilmudes neile osa oma vaimust. Ja ütleb, kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud. Kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud. Siia kõrvale me võime panna Matteuse evangeeliumi 28. peatüki misjonikäsu, mida me loeme igal ristimistalitusel kus ülestõusnud Jeesus Galileas oma jüngritele ilmudes astub nende juurde ja ütleb. Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis tehke jüngriteks, eks kõik rahvad ristides neid isa ja poja ja püha vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. Kas me mõistame seda pööret Jeesuse jüngritest Jeesuse õpilastes? Kas me mõistame, mis nendes ärkas üles uuele elule? Nad olid hukatud tissidendi väike pooldajaskond kartuses ja värinas lukus uste taga. Ja korraga on situatsioon hoopis teine. Nad läkitatakse maailma. Neile antakse jumala enda vaim. Seesamavaim, mis oli hõljumas laotuse kohal juba maailma loomisel ja seesamavaim, mis pidi tulema Neitsi Maarja üle. Et temale võiks sündida laps, kellest saab maailma lunastaja. Seesamavaim antakse Nendele nõututele, argadele ja skeptilistele, meestele ja naistele. Ning läkitatakse nad välja kõike maailma. Ja võib-olla kõige suurema ülesandega, mis inimestele surelikele inimestele siin päikese all on antud ja võidakse anda ülesandega minna ja kuulutada jumala lõputust tutt, halastust, tema armastuse võitu, kurjuse ja vihkamise üle valguse võitu pimeduse üle ja elu võitu, surma üle minna ja ristida, minna ja õpetada, minna ja kuulutada pattude andeksandmist. Mitte lihtsalt sõnades vaid jumala poja ja issanda enda volitusega. Kes ütles, kellele te iganes patud andeks annate? Neile on näiteks antud. Nõnda siis tähendab Jeesuse ülestõusmine ja tema ilmumine oma õpilastele sedagi et Paulus võib öelda. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minu sees. Ja seda on võinud koos Paulusega öelda ja tunnistada. Lugematud kristlased. Elus on väga mitmesuguseid hetki. Ja küllap on nii, et erinevatel hetkedel ja eri aegadel on ka surma ja ülestõusmise tähendus meie jaoks erinev. Üleeile kui ma käisin Tallinna diakooniahaiglas iseseisvuspäeva puhul palvust pidamas kutsuti mind pärast seda ühe surija juurde et ma teda ta viimsel teel õnnistaksin. See naine oli juba teadvuseta ja koomas. Ma ei saanud temaga verbaalsel teel mingisugust kontakti. Aga selles pisikeses palatis kogesin ma erilise selgusega, kui tõsised asjad on meie jaoks elu. Kui tõsine on surm. Ja veel enam kui tõsine on ülestõusmine. Sest enamik Nendest asjadest, millega me oma päevi aastaid täidame muutuvad ühel hetkel nagunii üpris tähtsusetuks. Tuleb hetk, mil me jääme täiesti üksi mil keegi ei saa enam meie kõrval olla mil me oleme ainult oma eluga ja oma surmaga ning jumal teispool elu ja surma piiri ootamas meid ees. Ja ometi see jumal ei pruugi olla ähvardav kohtunik, keegi tundmatu vaid ta võib olla vastuvõtja võib-olla seesama, kes juba siin on meile andnud osa oma vaimust ja pattude andeksandmisest. Ja kes kannab läbi sellest kõige pimedamasse tööst sinna, kus ei ole enam surmapoolikust kahtlemistega hirmu vaid kus on tema jäävas rahus ja rõõmus. Hea kuulaja, taas on mul põhjust tänada sind selle tunni aja eest mille veetsid koos meiega. Järgmine saade sarjast sõnadest sõnumini on eetris märtsikuu teisel pühapäeval. Eesti luterliku tunni toimetuse telefon on kuus, 314 311 ja aadress Tallinn kiriku plats kolm. Oled oodatud kirjutama või helistama. Et jagada oma arvamusi, esitada küsimusi. Ja samuti oled teretulnud luterliku tunniteenistuse koduleheküljele internetis. Me kuulsime täna muusikat, mis pärineb Kesk-Prantsusmaal asuvast. See külakese kommuunist. Saate seadis kokku Külli tüli ja mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja. Marko Tiitus. Kõike head, rahu ja rõõmu ning taas kuulmiseni.