Eesti luterlik tund. Tere õhtust, head kuulajad. See aasta 100 hakkab lõppema. Täna on jõulureede ja teiega koos on mõtlemas selle sajandi aastatuhande ja isegi kahe aastatuhande üle Rapla koguduse õpetaja aastatest 1944 kuni 62 professor Evald Saag ja Rapla koguduse praegune õpetaja Mihkel Kukk. Saadet juhib Mikk Sarv. Ja meie tänase päeva teemaks on jumalaga ja jumalata maailm. Kas maailm saab üldse ollagi jumalata? Kuigi on mitmeid riigi kordilisson püüdnud ehitada ja luua ilma jumalata maailma. Ja kas eestlastele on jumal loomulik ja lähedane? Või olen võõrdunud jumalast, oleme temast kaugele jäänud. Ma arvan, et jumalad maailma pisut seda nii nagu mõnikord eliiva laagrites. Ta tuleb sinna, aga ta ei jää püsima. Kui liikumine jumala poole. Ta variseb maha lihtsat, jumalate maailma on raske ette kujutada. Raske on ette kujutada maja ehitamist, õhku seda võiks, aga see ei tasu ära. Jumal on siis see, mis annab ühenduse maaga kui oma igapäevakeeles võtame ju looja nimetust iga päev me ütleme, et päike läks looja, vahel võib silm minna looja ja harva me mõtleme selle juures looja peale. Harva mõtleme ka jumala peale, sealjuures. Et ometigi on eesti murdeid, kus kohal sedasama väljendit öeldes kasutatakse sõna jumal. Näiteks Lõuna-Eestis Päivi lätt jumal ise või jumala lide päev läks jumalasse jumala juht. Tähendab, me oleme õhtul väga jumala lähedal. Ja kui me hommikul üles tõuseme, siis me oleme uueks loodud. Meil on uus energia, meil on uus vägime, jaksame taas midagi teha. See ongi väga kosutav meile jumala hõlmas olla. Soomlane räägib nõnda, et soome rahvas on mitte ainult rasketel aegadel vaid ka nüüd tunneb seda, et ta käib ja elab jumala peopesad. Ta palvetab, jumal, pigista oma teod kokku, lase meie, soomlased, elame sinu känne jälle sinu peopesal ja see on hea tunne. Siis on jumal ei ole mitte ainult üleval, vaid on ka meie all neid kannat. Ja see teeb meid tugevaks, see teeb meid tugevaks rahvana, see teeb meid tugevaks Me kodudes, perekondades. Ja me ei kautoloog. Vahel tundubki niimoodi, et meie Eesti rahvale on jumal nii lähedal, et me ei pane teda vahel tähelegi sest tegelikult ei saa ei soome keeles ega paljudes muudes keeltes öelda, nõnda et päev lähed jumala juurde. Ja et me oleme koos päevaga meie ilm läheb jumala juurde ennast uueks looma. Et igal öösel oleme jumala juures ühe kolmandiku oma elueast. Me oleme jumala juures ja loome ennast uueks. See on ilus kujund ja noh, öeldakse ju ka surma puhul, et inimene läheb looja karja. Nii et see on ka jälle selline väljend, mis, mis neid annab nagu surmale ka teistsuguse tähenduse. Et kuigi me täna võib-olla jõulu eel ei räägi niivõrd surmast, aga ometi, kui me selle surma temaatika ka nii ilusasti välja toome, siis me näeme, et jõuludel on oma väga sügav tähendus. Et jumala tahe, jumala tee ja mõte meie jaoks on. Et kui meie aeg täis saab, ei lähe me lihtsalt mulla alla, vaid me läheme selle loojakarja tagasi, kes meid on ka siia maailma kutsunud, saatnud, sa ütlesid enne ühiskonnast, mis on ilma jumalata üles ehitatud või mida taheti, oleks ehitada, aga aga need ühiskonnad on loonud siis ebajumalaid ega ilma päris jumalata või selleta, keda nüüd jumalusena võetakse, ei saa vist ehitada ühtegi ühiskonda üles. Nii et võib-olla see, et meie eestlastena oleme ka ühes sellises ühiskonnas pidanud kaua aeg elama, kus olid sellised ebajumalad, võib-olla see on tinginud, et me oleme osanud hoida oma suhet jumalaga võib-olla ka varjatuna nendel rasketel aegadel alles ja sellest räägib ju ka meie kiriku tänane päev. Et inimesed tulevad, nad vajavad seda, nad tunnetavad, et see on mitte ainult nende esivanemaid kandnud, et vaid see on samamoodi. Nii nagu Evald Saag ütles ka neid kandmas peo peal. Muidugi oleme praegu aasta kõikide imedamate päevade hulgas. Kõige pimedam päevam, talvine pööripäev, 22. detsember, nüüd on juba 23. detsember. Nende päevade kohta öeldi vanarahva poolt, et päike on pesas. Stan aasta kolm, neli kõige pimedamal päeva, millest pimedamaks ja pikemaks enam öö ei lähe. Ses mõttes me võime tõesti rääkida ka surmast, enam allapoole enam suuremasse pimedasse pole võimalik minna. Mu meelest on siin kõige ilusam sõnum jõuludest, et siin kõige sügavamas pimeduses on ka kõige suurem lootus. Me oleme kõige lähemal jumalale. Ja siit me hakkame looma ennast uue Või et nii nagu öeldakse, surmavarju orus käijad näevadki valgust. Et seal all olles hakkabki see valgus võib-olla paistma ja selle poole minnes me jõuamegi sinnani. Ja samuti ka see, et surm on meie kõige parem õpetaja. Surm näitab kõike tõelises valguses. Ma arvan, et paljud on kogenud seda, et inimene mõtleb jumala peale matustel siis kui õpetaja talle seda meelde tuletab, siis, kui järsku kõik suhted on katkenud. Ja täiesti looja on oma kogu armus ja kogu oma armutuses on inimese ees, kuid siiski ilmselt rohkem armus. Sest see põhimillest Evald Saag alguses rääkis, ilma milleta ei ole olemas maailmas ühtegi riiki, ei ole ühtegi ettevõtmist. See põhi on just seal pimeduses vabaks laskmises uuestisündimise enda uueks loomises. Selle poolest on meie kirikud, mida mõni on püüdnud nimetada okupatsiooni või võõra vaimu väepaikadeks. Mu meelest ei tohi iial nõnda suhtuda, sest kirikud on ehitatud väga vanad pühakohtade peale. Kummaline, kuidas pühad kohad ennast uuesti tagasi loovad. Ja enamik meie Eestimaakirikuid on selliste kohtade peal, kus on väga hea järgi mõelda, kus on väga hea palvetada, mõelda tuleviku peale, lasta ennast vabaks. Nii ma tean, varem ka juhtunud või on see ainult Eestimaal niimoodi või on see teistes maades rahvaste juures? Võtame näiteks Jeesuse sünnikoha. Petlehemm. Selle koha nimetus on algkeeles lahamm, lahammu seal asus Jeesusest, võtame tagasi, 3000 aastat asus sealsamas kohas sama kalju peal tempel lahammu tempel. See oli jumas ja imelik, kuidas Rooma maksu nõudjad suunavad just Maarja ja Joosepi sinna sellesse kohta ei, mitte kuskile. Tee käänu taha metsa vahele, võib-olla taga mugavasse kohta. Oleks võimalik minna, aga Maarja tuuakse sinna, et Jeesus sünniks juba pühas kohas. See maailm ei ole ollut kunagi päris jumalat inimesed kodat jumala selja pöörata. Jumal on meid nii seadnudki nii loonud, et meil oleks vabadus temast loobuda. Seon üks jumala tunnuseid. Ja see tunnus avaldub ristiusus säilgest. Samas on meil ka vabadus jumala poole pöörduda ja kogeda seda lõputut väge, mida kõik rahvad ja kultuurid tajunud. Sest šamanismi üks põhitõdesid on see, et kõiksus on täis abistavat ja tervendavat väge. Inimene peab pöörduma selle poole ja väga selgelt sõnastama oma palve sõnastama oma küsimuse, et sellest osa saada. Jah, see on nii, nagu, kui janu on. Ega rohkem ei vaja, jumal viib meid allika juurde. Aga me peame kummardama ja säält jooma. Viimane samm tuleb ikkagi. Ise teha ja nii palju ja see on tervitatav, kui me tänavu saame ka homme jõulukirikusse kui me näeme seda inimesepoolset valmisolekut ja ootamist. Valguse ootamist valgusele vastu minemahakkamist. Meil ei ole kunagi valgusest küllalt. Samaaegselt on jõulupühasid ka nimetatud nendeks pühadeks vaatamata kõige pimedamal ajal siin meie laiuskraadil, kus taevas on Maale kõige lähemal kus taevas otsekui suudleks maad. Ja siit edasi minnes võib öelda, et inimene jah, läheb küll allika poole ja tal peab olema ka kruuseta selle allikaveega. Ta saab. Aga jumal on selle kättesaamise ikkagi võimalikuks teinud. Ja võib-olla see on üks jõulukõige olulisemaid sõnumeid meie jaoks. Et jumal tuleb meile pidevalt lähemale läbi aegade. Ma olen palju mõelnud selle üle mida on vahel ette heidetud ristiusule, et see austab ühte jumalat. Sedasama ühe jumala austamist võib leida hantide juures võib leida väga paljude maailma rahvaste juures. Olen enda jaoks mõelnud, et selle taga selle tõdemine, et kõiksus on hea ja avatud meie vastu, ükskõik mis ka ei juhtuks. Kuid see kõiksuse headus ja abistav vägi on meile kättesaadav ainult siis, kui me usaldame seda. Ja kui me ennast avame talle. Selles mõttes on eesti keel ju kaabistab neid üheski keeles ei ole nõnda nagu eesti keeles. Me räägime usust uskumistest ja sellest samast sõnatüvest tuleb usaldus. Me usaldame jumalat, me USA tamisedaletit. Me usaldame, et jõuludes. Jumal on meile võimalikult lähedal. See on lootus, seome jõud. Ja seda panime tähele nüüd lõppeval maasingu aastal mõned mõtlevad, et Masing räägib pessimistmist. Selle pealkirja on tollele raamatule pannud teised inimesed väljaandjat tänu nendele selle eest. See näitab kontrasti. Masinguga kaua lähestikku elades. Ja temalt palju õppides koos töötades. Ma nägin seal lapselikku usaldust jumala suhtes. See oli endastmõistetav. Ta ei mõistnud, kuidas inimesed vaidlesid kas jumal on või ei ole. Masin püstitas mõte, et see on halvasti küsitud. Nii saadi jumala kohta küsida. Ei saa päikese kohta küsida me ise oma Linnutee kohta küsida meisa suurte linnuteed süsteemide kohta küsida kas ta on või ole. Hingamise kohta küsida ja ja on elu, siis on ka jumal, Jan hingamine, köik. Kasvamine lootus. See on nii nagu pilves ilmaga. Paljud inimesed ütlevad, et täna päikest ei ole ja ometi ju päike on olemas. Lihtsalt me ei näe teda ilma päikeselt, ta ei oleks ka neid pilvi, tähendab, ei tunnetaks pilve silma. Tähendab, ei oskaks neid asju üldse eristada omavahel. Nii et ma arvan, et kui on selliseid aegu ja selliseid inimesi, kes püüavad endale ega teistele jumala mitteolemist tõestada, selgeks teha, et võib-olla see on kõige parem jumalatõestus. Nii nagu pilves, ilma fenomen, mis ju tõestab seda, et, et päike on, on natukene kaugemal. Aga mis siis juhtub, kui maailmas jumalat ei ole? Ei ole und, kui ei ole unistusi, kui ei ole vahepeal enda vabaks enda lahti enda lõdvaks laskmist, kui ei ole armastust. Kui pinge kasvab, tegemised kasvavad, kõik on järjest kontrollitud kuni viimse viimse kriipsu ja viimse hetkeni. Kas me olemegi siis inimesed teha? Seal robotitele iseloomulik, kellel on sisse programmeeritud mingisugune töö, tööaeg, töötsükkel robot tõepoolest ei pea vahepeal hingama ja ka järele mõtlema ega puhkama. Inimesi üldiselt, jah, 20. sajand on üritanud robotiteks muuta, aga õnneks ei ole misse kusagil päris hästi õnnestunud ja kui see on õnnestunud, siis siis on midagi midagi väga tõsiselt paigast ära. See on huvitav, on statistika, mida viimasel ajal on ajalehtedes lugeda olnud. Üks on see, et eestlastesse ligi 75 protsenti usub üleloomulike jõudude või teise maailma olemasolusse. Kuigi nendest vaid 12 protsenti eestlastest on on luteri kirikust, kus ometigi see on kõige suurem kirik, millel on selle tõttu ka vastutus viia läbi avalikke palveteenuseid, teenistusi, lippude õnnistamise ja kõike muud. Sest oli möödunud nädala sirbis. Et kas luteri kirikul on õigus niisuguseid asju teha, meelest on luteri kirikul kohustus seda teha. Siis kõige suurem osa eestlasi on luteri kiriku liikmed ja keegi peab endale võtma selle vastutuse, et need asjad oleksid tehtud. Ja see 12 protsenti on kaugelt suurem. Seal on vanad inimesed keda ei loeta enam kokku. Seal on need, kes alles sünnivad, tulevat. Kõik me vajame valgust. Kõik me oleme teel, mitte pimeduse valguseks. Samal ajal Ameerika Ühendriikides on see jumala tundmine vaid kusagil 60 protsendi kandis elanikkonnast, eks muidugi sõltub küsimise metoodikast ka huvitavat. Teadlaste hulgas on jumala usaldamine vaid kusagil 12 protsenti sellesama Ameerika küsitluse järgi. Eks see tähendab seda, et millegipärast meie teadvus on tõesti arenenud praegu selliseks, et ta uurib reaalsuse ühte poolt ainult seda poolt, mis päevavalges on. Ja sinna ööpoolde atakse harva ja, ja püütakse teha nägu, et seda lihtsalt ei ole olemas ja seda ei saagi olla. Sellepärast ma enne küsisin, et, et mis siis juhtuks, kui, kui meil tõesti ainult päevavalgus oleks kui ongi nii nagu meie linnad on praegu, et me näe tähti taevas on niivõrd valge. Ja omakorda kui inimesed on järjest suuremasse suuremas pinges kusagil tuled, kaose vägi tuleb paratamatult sisse. Ja sel hetkel on oluline, mida meie teene, mida inimesed, kes seda kokkuvarisemist näevad, mida nemad teevad. Sest tee jumala juurde on ju igaühe meie käes. Me võime palvetada selle kokkuvarisemise hetkel. Võime olla abiks nendele inimestele, kes jäävad ootamatult pimeduse kätte. Keegi ei tea, mis juhtub 31. detsembri ööl, kui palju maailmast jääb pimeduse kätte arvutirikke või arvutivea tõttu. Mu meelest siin on üks kohustus, mis meil Eestimaainimestel on, kuna meile on kingitud niisugune kena keel, et tõesti päike käib looja jumala juurde ja me usaldame ja usume, et me peame kasutama ka oma palve, väge, palvetada teiste eest. Palvetamine on ju samamoodi jumala või looja juurde minek. Ta on nii lähedale minek kui võimalik, ühitsioon, lähened. Neid oodatakse. Ega me ei ole mingi üllatuse tegijat. Terve kosmos, mida meie nüüd poolikul tunneme. Ja veel mõnede asjade üle tuleb meil aastatuhandeid uurida, vaielda, läheneda. Need asjad osutuvad võimalikuks. Kui meie kasvõi lihtsa kirikuliigutusega käed kokku paneme ja endid anname jumala Kanda. Jumala õnnistada. Õnnistama tähendab su õnnelikuks tegemist ungari keeles ei olegi. Õnne on ainult õndsus ja nad tulevad sellega toime. Nad usklik rahvas. Kui kaua on eestlane jumalat tundnud ja kui kaua on eestlane ristiusku tundnud? Esimesele küsimusele. On noh, ajaloolasena ma olen rohkem ajaloolane, kui vaimulik oma elus olnud. On 6000 aastat tagasi vaadanud ajalukku dokumente lugenud nendest elamu sum kätest läbi käinud. Nad on tundnud, Me oleme tundnud jumalat kogu aeg. Ei ole mõeldav. Soomeugrilane, kui võtame kas või kõige kaugemast Kaug-Idast siia Läänemere kaldale ilma jumalata sõnant hooklemine, kui mõni ütleb, et no ei ole ja ma ei näinudki. Eks praegu on kerge nalja teha ju selle esimese nõukogude üleslennuga, kus me lendasime nii kõrgele juba. Kujutame ette apelsini ja kärbest apelsini peal. Me lendasime nii kõrgele nagu kärbseseljani. Ja, ja siis küsiti Alt. Kas seal jumalat on? Vastaja oli tubli, Aitles. Ei ole. Siis ei olegi teda, aga ta oli Moskvas see rumal, võib-olla sel ajal. Aga lähedal, see on see asi. Teine küsimus on see, et riskiusuga oleme küll kokku puutunud väga varakult. Meie esivanemad siin Läänemere ääres olid kaupmehed. Neid ehteid, mida kergesti ei lastud mulda pudeneda ja mida siit kaevates ilmselt leida ei olek. Hoidsime, nad olid nii kallid. Nendele tuli kaugele järele minna. Ristiusumaades. Ainult sellest huvist et sõnumit, ristiusus põhinevat ju endid kinnistavad rahvalaulud. Ja mõlemad tulete rahvalaulude mehed ja te teate seda, nad on seal. Neid on vaja lugeda neidu laulda. Jumal, ons siht? Hämmastanud püha Martinuse, nii suur tähtsus eestlaste hulgas kunagi Uku Masing arvanud, et mitmed sõnad on eesti keelde tulnud prantsuskeelest, nagu kaputad Lõuna-Eestis või või kapsas ja Lõuna-Eestis on ka kummaline komme tervitada sauna tulijaid, kui need homme jõululaupäev ja juba kusagil südapäeval köetakse, saun ära ja minnakse sauna. Ja kui siis rahvas on saunas ja üks inimene tuleb natuke hiljem juurde, siis on vana Võrumaa komme tervitada seesolijaid hüüdega jummal seke. Selle peale seesolijad peavad vastama jummal hüvemiis. Nuputasin selle üle pikka aega ja äkki tundub see mulle nii tuttavana, nii katoliku kirikus kui ka noh, siis jumalateenistuse alguses, kui preester tuleb kirikusse ja ütleb dominus, Fobiscum jumala olgu teiega. Ja rahvas vastab talle, et Kons Pirita tuua ja sinu vaimuga ehk võru keeles siis niimoodi päris ehedalt ja vahetult ja ürgselt oleks siis preestri sissetulekul ütleb ta rahvale või saunas olijatele, pühas kohas olijatele jummal seke jumala, olgu teiega ja vastus on. Ja sinu vaimuga ehk jummal jää meis pütte taolisi väga ürgsed ja noh, väga lähedasi märke jumalamõistmisest, arusaamisest ja samas tema väga lähedases kõnetamises lähedasest suhtest võib tõesti leida nii setu laulikute juurest või võid Kihnu saarelt. Mulle on väga palju andnud ja mind õpetanud liisalase lauldud laul, Liis Alas oli siis sama vana kui Evald Saag praegu. Ta oli 87 aastat vana, kui ta selle laulu laulis. Ja see algab päikese veerimises, päike veereb senikaua, kuni ta jõuab nii sügavale et tema headusest enam pole kellelgil võimalik osa saada, päike veereb kaua ja ta kammib sulaste karja laste päid, kuid lõpuks kukub tema soe hari. Kamm kukub merre lainetesse, siis läheb päike paluma, palub Peetrust ja palub Andreas, kes ju teadupoolest olid kalurid ja oleks selt merepõhjas selle headuse harja kergesti kätte saanud, aga paraku ei ole kummaski minejat ei Peeter kuulnud palveid Andrus häid sõnumeid. Ja siis läheb päike ise, nii nagu me ise peame ka minema oma teed mööda või samamoodi nagu Jeesus pidi. Suurel neljapäeval, kui kõik teised jüngrid une rüppe vajusid ja jess üksinda pidi palvetama ja käima, siis sealt kannatuse põhjas läbi. Väga ilusti öeldakse, kihnu laulused, päev läks ise tillukesi mööda tiheda tillukene mööda maad madala laukene mööda Vetta väikene mööda kallas kaunikene Tõi oma Soa Meresta laami laualaine esta kammi külma kalda, Esta. Ja see, et niisuguses lihtsas kihnu laulus on olemas Jeesus ja tema õpilased, on päike Jeesusena olemas. See näitab mu meelest seda, et me oleme väga lähedalt ja väga sügavalt tundnud Kristust ja tundnud tema armastust. Ja mida lihtsama mate inimeste juurde minna, seda vahetumalt on tajutav armastusetunnetus ja, ja selle olemasolu, mida kaugemale maalt me tuleme, mida rohkem linna ja mida teoreetilisemaks läheme, seda rohkem tekib kahtlusi ja seda kaugemale kaob jumal. Aga maainimeste jaoks on seesama loomulik nagu õhk, sama loomulik nagu hingamine. Maainimesed näevad ju loomist igal aastal kevadel nad lähevad kadumist, tähendab, nad elavad ju sellises normaalses elurütmis, mida Suurlinnainimene ju on minetanud, praktiliselt isegi ei nähta teinekord aastaaegade vaheldust. Elu on tõepoolest nii, nagu me enne rääkisime, nii nagu masinavärgis liikumine. Aga maainimene elab kogu looja looduse rüpes. Ja juba see kindlasti annab talle sellise selgema tunnetuse üldse ka inimesest, kes on nagu rohi. Nii nagu vanas testamendis öeldakse, ta tõuseb nagu õieke ja variseb maha. Nii et ma usun, et need asjad ongi juba juba nagu paika pandud elustiiliga. Aga tarvis on muidugi silmi näha ja kõrvu kuulda ja süda tunda. Et see käib ka minu kohta, mida ma seal looduses näen. Me oleme praegu jõulureedes. Aasta 1999 on lõppemas. Ilm on pime, nii pime, et enam pimedamaks ei lähe. Kohe-kohe hakata minema valgemaks ja luterliku tunni. Õpetaja Mihkel Kukk Rapla kirikust ja Mikk Sarv saatejuhina. Kuulsime liis alast laulmas lauluhari kadunud päikese veerimisest, kus päike nagu Jeesus käib läbi merepõhja läbi pimeduse ja kannatuste ja toob uuesti armastuse väe uuena välja. Ma arvan, et samasugune päikesega samastumine, Jeesusega samastumine on eestlastele iseloomulik olnud ja eriti Rapla kihelkond on olnud kuidagi avatud tahtmisele tuua abimaailma. Ehk on siin üheks põhjuseks olnud Padise kloostri kabelit, mis olid Rapla ümber, neid oli vist kuus või seitse kabelit. Ja samuti tunne, et jumala armastuse vägi on nii palju suur, et seda ei saa pidada endale, see kasvab siis, kui seda enda käest ära anda. Ja selliseid inimesi on Rapla kihelkonnas ilmselt läbi aegade palju olnud. Tänavuse aasta kevadel pidasime meeles eelmisest sajandist ühte meest, kes on palju andnud Raplamaale ja kaugematele rahvastele. Ja 170 aastat möödus Eesti esimese missionärina tuntud mehe Honstiismanni sünnist. Võib-olla laiale hulgale ta ei olegi nii tuttav kui hilisemad mehed. Evald Oviir või Leonhard bluumer. Aga ta oli mees, kes mingil määral võis olla nagu alusepanija ka misjonitöö üle. No kui me mõtleme möödunud sajandi keskpaigale, paljudes kohtades ei olnud ka küla või valla koole veel. Lapsed said kooliharidust kodus vanematelt. Janstiismanni puhulgi teatakse, et kui, kuna tema vanemad lugesid Otto Wilhelm Masingu pühapäeva vahelugemisi ja seal räägiti kaugetest maadest ja eriti mustast mandrist, kus toimus ju väga suur neegerorjade väljasaatmine Ameerikasse, et, et kuidagimoodi tuleb minna neid aitama ja eks Euroopa misjonikoolid ja jaamad ju õpetasid, valmistas ette inimesi ja ja sellel Hansul, kes 20. eluaastani kolmandal päevagi koolis käinud oli juba maast madalast lapsena olnud kindel soov saada miljonäriks jõuda, jõuda kunagi nendesamade mustade meeste juurde kellest nii põnevalt kindlasti ka ajalehtedes kirjutati. Ja, ja kogu tema elu, kui teda pisut uuri, tud ongi sel aastal näitab, et milline innukus oli inimesel ja, ja milline soov oma eesmärke realiseerida. Õppides keeli jõudes kõigepealt ühte rand misjoniasutusse, kus tegelikult veel nagu täisverelisi misjonäre ette valmistatud dki, aga kus ta sai vajalikud õpetused kaasa, ta võis minna ja mis on jaamades maailmas töötada. Kuidas ta töötas Palestiinas, sõnas Jeruusalemma lähedal ja kui Holstyyson seal olles kirjutas pärast ka ühe raamatu Petlemast Jeesuse sünnilinnas, siis seda loetakse esimeseks eestikeelseks kirjutiseks eestlase kirjutiseks ka ka Jeesuse sünnipaigast, millest me siin enne just rääkisime. Nii et see on tore märk sellest, et on olnud möödunud sajandil ka alles ju nii-öelda pärisorjaseisusest võrsunud laste hulgast inimesi, kes on, on jõudnud nagu kaugemal, kes on need raamid nagu, nagu purustanud, milles paratamatult elati. Ja selle mehe kohta ja öelda, et ta tegelikult oma unistuste maal Aafrikasse jõudis töötades seal küll natukene lühemat aega, kui ta oli soovinud. Ja ometi on ta need asjad kirja pannud, kuulumi tooja, selline tema teos, millele ta raske järge kirjutada, aga enne tuli surm peale. Seal ta toob väga huvitavaid pilte üldse elust Aafrikas. Samamoodi toob ta väga palju huvitavat nagu keele uuendusse. Paljud tema keeleuuendused ei läinud nagu hiljem läbi ja ei võetud kasutusele, aga aga see oli mees, kes erinevate maailma keeli tundma õppida, skulptuure tundma õppides tahtis ka midagi siin Eestis natukene natukene kaasa aidata ja luua ja arendada, nii et, et minu meelest sellised mehed, kes möödunud sajandil on elanud ja kelle eluaeg ongi jäänud, sellesse sajandisse need vääriksid kindlasti võib olla tähelepanuga ka meie ja, ja nüüd järgmisse sajandisse minevatele inimestele. Seda nüüd kommenteerida, meie saate teema seisukohast jumalaga, jumalata maailmas võib öelda, et jumalaga ja palvega koosolemine aitab jõuda piiridele, aitab jõuda üle piiride. Tegelikult Hanstiismani saavutused on uskumatud. Igaüks ütles, et see on võimatu, seda ei saanud olla. Kuid nii see oli. Piirid avanesid ja, ja üheks piiride avajaks on, on kahtlemata looja juurde minek. Palve väe kaudu. Rapla kihelkond on tuntud selle poolest, et Rapla kandis on väga tugevad vennastekogudused olnud. Vennastekogudused on omakorda väga tugevad palvetajad väga suure palveväega olnud. Samas alus kuskohalt oli pärit Hans stiismann. Oli ka mõisahärra, kes oli õige lähedane vennastekogudusele Rudolf Lillian Felt. Milline on olnud vennastekoguduse osa meie Eesti rahva arengus ja meie edasiliikumises koos jumalaga koos jumala armastusega? Ma võtsin näiteks Masingu isale ja vanaisale mõeldes See on ju pärit kõik vennastekoguduse pinnalt, see on vennastekoguduse Vaism vennastekoguduse tuulepuhang, mis neid hariduse juurde toonud. On keeli õppima, pallut palju lugema. Kindlasti ka mängima laulma, just sellist isetegevust harrastama, mida praegu nimetatakse selle sõnaga. Aga laulukoorid, mängukoorid, mis möödunud sajandil pea enamikus Eesti kihelkondades jalad alla sai, olid ju samuti suures osas tänu vennastekoguduse tegevusele. Pillid saadi Saksamaalt, noodid samuti. Esimene laulupidugi sai sündida selle tõttu, et olid tekkinud juba kihelkondades omad laulukoorid. Oma mängukoorid. Võib-olla siin on üks tõsiasi, mida me kipume praegu ära unustama oma iseseisvuse juures, et kuigi sakslased olid ühelt poolt meie ahistajateks aastasadade jooksul üle 700 aasta, kuid vennastekoguduse kaudu sündis kummaline armastuse sild ja kooste loovuse nimel. Tihtipeale me unustame kasvõi sellegi, et Lydia Koidula vanaisa oli Böömimaalt tulnud klaasipuhuja kes ilmselt oli samuti seotud vennaste kogudusega. Tuljak, mida me igal laulupeol tantsime, on oma juuripidi seal samast Böömimaalt pärit. Ja muidugi ka seda, et näiteks Põhja-Saksamaa pisikesel saarelt pärit Siivers Siiversite suguvõsa järeltulijad olid need, kes visalt käisid peale, et Vene keiser lõpetaks pärisorjuse. Ja kui pärisorjus lõpuks 1919 kaotati, siis 50 aastat hiljem tehti esimene laulupidu selle tähistamiseks. Ja sellest peale on orjusest vabanemise vägi igas laulupeos sees. Orjusest vabanemise palve vägi võib öelda ka, et sedakaudu on eesti rahvas kogu aeg jumala juures, kõnetame jumalat ja saame osa tema väest ja tema armastuses, mis meid vabadusele myyd Üks vennastekoguduse teene oli kindlasti ka selles, et et see vaheseisus tegi vahe saksa mõisniku ja Eesti kohaliku talupoja või matsi vahel muutus ju ju palju väiksemaks just siis, kui, kui koguneti kokku, kas ühistele koos olemistele palve rattasse, mille ehitamine ju 19. sajandi alguses 18.-te lõpul hoo sisse sai. Või varasemal ajalgi käidi sageli mõisates koos. Nii et, et minu meelest seegi on üks selline hea märk, et et, et leiti, et ei olegi nii suurt vahet isanda ja tema nii-öelda pärisorja vahel. Ehk see on üks teema, mille üle tasub mõelda ja tasub ka palvetada, et järgmisel aastatuhandel oleksid eestlaste ja sakslaste suhted nii, nagu nad olid möödunud sajanditel just vennastekoguduse raames. Me peame seda uurima ja esile tooma, aga oleme väga tänulikud, et raadio kaudu on meil võimalus inimestega vestelda, küsimusi tõsta Janid tegelikust, aga me näeme väga suurt palvetamist Eestimaal, ma ei ole väga pikaealine, angaar 100-st on palju veel puudu, aga. Ma olen näinud palve tulemusi mitte enda juures üksi kõikide inimeste juures, ka uskmatute inimeste juures. Ma mäletan sõja puhkemise päevi siin kui tegelikuks sõjakseks. Kuidas inimene, kes oli jumalat, oli jumalale selja pööranud, püüdnud temast kaugeneda. Ja nüüd sõja puhkemise päeval ta leidis enda ja leidis oma pääsemise ja võimaluse jätkata elu sellesama jumala abil. Valin tookord Jõelähtme ess noh, nii-öelda katseajal õpetaja ametis olin õppinud midagi muud, kui seda midagi kirikuõpetaja vajaks. Ja olin üsna kohmakas, kas ja ma nägin seda päält, ma nägin seda õnne tahet ja me jagasime seda on. Ja see andis elu jätkata. Nüüd ma ei oska nende järeltulijaid isegi kokku arvata, pääst. See on nagu magnet jah, mingil määral ja võib-olla üks võrdpilt veel noh, inimene on nii nagu väike laps, inimene jumalasuhe, nii nagu väikese lapse ja vanema suhe, et ega see väike laps tahab ikka sageli käest lahti tõmmata ja, ja omapäi jooksu minna. Ja kuidas siis sellest käest lõpuks lahti laseb ja, ja omapäi läheb, siis ta leiab ikka ennast sellises kaoses, kus ta hakkab mingil hetkel otsima kuuse vanem või siis jäi justkui vanem oleks teda lahti lasknud. Aga ta on ise sellest käest lahti lasknud ja kas see vanem ootab ja vanem läheb ja otsib ta üles, nii et inimesed on ka see see suhe ikkagi olemas ja hea on, kui see vanem tõepoolest lapse jaoks on nähtaval, tema jaoks nähtaval, et ta võib selle uuesti üles leida. Kummaline ja ja kaunis on see tasakaal, mis on, et kui maailm muutub suisa jumalatuks ja jõhkraks ja eriti valusaks, mul tuleb meelde tänavusuvine juulikuu, kui Rapla kirikus tähistati kuldleeri ja altari ette tulid kõik need, kes söandasid leeri minna peale märtsiküüditamist peale seda, kui raske terror käis läbi kõigi talude läbi kõigi perede. Ega vist polegi ühtegi peret, keda see ei puudutanud. Ja ma julgen siia vahele öelda, see oli üks suuremaid leere nende aastate jooksul nii eelmiste kui järgmiste jooksul. Võib-olla Evald Saag mäletab seda. Ja mul on õhtul ma tundsin neid kõiki nimepidi. Me käisime kolm nädalat päevast päeva koos me lauluharjutused seal ja usuõpetuse tunnid ja ka muud elutarkust jagati seal. Kas märtsiküüditamine peletas inimesi eemale, kirikust? Raplas MIT ja ma arvan, ka mitte Pärnus, mul jäi niisugune mulje, et nad olid tublid olnud, kui ma sinna tulin 62. aastal. Ma mäletan ju sinu isa ja ema. Ja seda õhkkonda ja samuti tegi mulle hääd meelt tol ajal Rõuge kihelkond, kuhu ma ka ikka mõnikord pääsesin jälle kodukohta tagasi. Mõni perekonna sündmus või midagi kutsus sinna. Nii et Eestis oli küll õnnelik kohti, kus väga tugevasti olgi jumala juures ja püüki tabada, jumala kätt õieti öelda. Jumalaga käimine on nõnda. Et mul on kindlam tunne, kui jumal hoiab minu käest kinni. Ma kahtlen oma käes. Terve elu, kahtlen mu ikka võib kaduma minna, nagu lapsed lähevad kaduma suure rahvahulga sees. Aga kui isa või ema tema kätt hoiab, laps ei lähe kord. Laps jääb perekonna juurde. Seda maailma käies olen mõnikord tundnud uuele maale saades omal ajal. Vana vabariigi ajal sai palju käidud võõrsil. Salad uuele maale ja kõik on võõras. Aga korraga tunnet. Et nagu uudishimu pärast ei tasunudki tulla asja pärast. Ja nad oma asjaajamiste juuretunne tika, jumal oma käega juhatab sind aitab sind, avab sulle uksed mida ei saaks millegi raha eest avada. Avab inimeste südamed ja see kokkukuuluvuse tunne. Et teised on samasugused nagu sina. Nad vajavat jumalat, Nad janunevad jumala järgi. Nendel on samuti jõulupühad nagu meil meie maal siin. Võib-olla mõnes kombestikus on teised laulud, teised lood, aga kui selles söönsid, kui sellest osa võtad siis ei ole vaja rohkem kui veerand tundi, kui juba nende lauluviisi mõista ja kaasa laulda. Ja see on, mida tahaksin oodata, et neil, eestlastel tuleks jälle see aeg kus me õige ruttu hakkame mitmel häälel koos laulma. Ma mäletan, Raplasse tulin. Ma ei olnud muud midagi, kui olin tookord õigusteaduse üliõpilane ja mind saatis rapla kirikuõpetaja Joosep Liivi juure Friedebert Tuglas, et no mõned küsimused esitaksin Juhan nii kohta kuiversiooni seal peatas. Ja kui ma läksin kirikusse eesuksest õpetaja läks altaripoolsest küljest kirikusse ja esimest laulu laulgi. Ma imetlesin seda, lauldi neljal häälel. Mulle siseneja paremat kätt ees olid tenorit tagapool passid vasakul käel kantsli juures. Soprani ukse juures, ait, kui ilus seoni. Me püüame ka nendelgi pühadel jumalaga ilusasti rääkida, sellepärast õpetajagi püüab jõulujumalateenistuse teha kauniks, võimalikult kauniks. See seob meid, see kasvatab kokku ja me leiame oma koha jumala suures sümfooniast. See on nii nagu seob kokku lased samas vabaks ja laseb samas kokku saada ja uue ja kauniviisiga hommikul uuesti üles tulla ja üles ärgata, aga see hommik peab olema palvega ette valmistatud. Ja tahtsime paluda kõigil meie kuulajatel kes ükskõik millise usu või kongergatsiooni juurde nad kuuluvad, kuid kes on oma elus tajunud palve väge. Tajunud seda, millest Eevald saak kõneles. Et palujale antakse küsija suu peale ei lööda. Ja meie palve on tihtipeale suurem tegija kui ükskõik milline muu ette võtmine. Kogu uueks saamine, loomine algab unistusest algab palvest. Ma leidsin internetist üleskutse. Et kõik inimesed, kes on oma elus kogenud palve väge viis minutit enne aastanumbrite vahetust viis minutit enne südaööd mõtleks hetkeks kõigi teiste inimeste peale kõigi elusolendite peale. Ja mõtleks, et eelolev aasta 1000 tooks meile rohkem armastust. Tooks meile lähedust jumalaga tooks võimalust olla lähedal jumalale, olla avatud jumalale, käia koos jumalaga jumala teedel ja tunda rõõmu sellest et kõik, kellel see meeles püsib ja kui te näete, et kell on viis minutit enne süda, et enne, kui üks üheksa, üheksa, üheksa lõpped ja kaks, null null null tuleb asemele siis ühineme palves ja meid on väga palju üle kogu maailma inimesi, usuvad nad jumalat siis buda nime all usuvad nad Allahi nime all, usu nad Jehoova jumala nime all. See ei ole tähtis, aga tähtis on see, et me tajume jumala väge ja tema lähedalolekut ja ühendame ennast tema nimel. Me olime stuudios koos Rapla kirikuõpetaja Evald saagiga kes teenis Rapla kirikut ja kogudust 1944 kuni 62 ja Rapla kiriku ja koguduse praeguse õpetaja Mihkel kukega. Meie jõulureede saadet juhtis Mikk Sarv ja stuudios aitas vaid grilli tüli, et kõik meie jutt ilusti linti Saps. Ilusat jõuluaega kõigile ja ilusat elu jumalas. Eesti luterlik tund.