Eesti luterlik tund. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad sel aasta eelviimasel päeval. Teiega on jälle Hiiumaa kirikuõpetaja Enn Auksmann ja ma jätkan oma saadet jumalateenistusest ning nendest mõtetest mis tekivad minul seoses jumalateenistuse ülesehitusega sellega, kuidas inimesed on läbi aastasadade kogunenud, kumb jumalat austada ja kummardada neid nõnda väljendada oma usku ja armastust tema suhtes. Räägime taas jumalateenistusest. Ja nagu olen varemgi öelnud, see sõna iseenesest ütleb juba väga palju. Ta ütleb, et tegemist on jumalaga ja tegemist on teenimisega. Jumalateenistus on inimeste kohtumine jumalaga kusjuures nii kummaline kui see ka ehk tunduda võib. Tema teenib meid enam kui meie iganes teda suudaksime. Me mõtleme vastupidi tavaliselt. Ja see on ka õigustatud. Sest on suur isand, kõigeväeline valitseja, meie aga üksnes tema vääritud sulased. Aga mida ütleb issand Kristus? Ta ütleb, kes teist on kõige ülem, see olgu teiste teenija. Ja ise on ta selle oma õpetusega tõeks elanud. Ja nii tuleb jumal, ta tuleb üha ja üha meie juurde meie keskele, oma pühas, sõnas oma pühadesse akramentides ja teenib meid. Annab meile kõike seda, mida kõige enam vajame. Mis on inimeste jaoks kõige olulisem? Annab meile osa oma armust ja halastusest kingib meile oma rahu ja armastuse. Jumal teenib meid oma vaimu kaudu. Ta kõnetab meid oma, sõnas kingib ennast meile pühade sakramentides. Võtab kuulda meie palvet, kiituslaul näeb kõiki meie vajadusi, kinnitab, treestib, valgustab ja juhatab meid. Aga ta teeb kõike seda mitte ainult vaimus vaid ta teeb seda meie endi inimeste kaudu. Tegelikult igaühe kaudu, kes on ja ühes teistega kogunenud selleks pühaks, Kristuse ihuks, koguduseks või kirikuks. Aga erilisel viisil teenib jumal meid oma kutsutud ja seatud sulaste ehk siis vaimulike kaudu. Need on taolised inimesed kellele jumal on andnud ühe erilise ülesande. Need on inimesed nagu kõik teised aga ometi ühe veidi erineva kutsumusega. Jumalateenistust peetakse jumala nimel. Peaaegu kõik vaimulikud toimingud algavad sõnadega isa ja poja ja püha vaimu nimel. Sellega me tunnistame oma usku pühasse kolmainsasse jumalasse. Ja anname teada, et me ei tegutse mitte omatahtsi. Et vaimulikud ei toimi mitte oma väe ega autoriteediga, vaid jumala väes ja tema autoriteedi najal. Ja enne kui ma vaimulikust ametist pisut pikemalt räägin loen ma ühe pühakirja lõigul seisab Johannese evangeeliumi 12 kümnendas peatükis. Üsna varsti pärast Jeesuse ülestõusmise kirjeldust. Ja seal öeldakse nõnda. Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute. Tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles meile. Rahu teil. Kui ta seda oli öelnud, näitas ta meile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas rahu teile. Nõnda nagu isa on läkitanud minu. Nõnda saadan ka mina teid. Kui ta seda oli öelnud, puhusta nende peale ja ütles neile. Võtke vastu püha vaim. Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud. Kellele te patud kinnitate. Neile on need kinnitatud. Selles ja mitmes teiseski piiblikohas ütleb Kristus et ta saadab oma jüngrid nii, nagu isa on teda saatnud. Et nemad peavad tema nimel kuulutama pattude andeksandmist peavad tema nimel tunnistama jumala armu evangeeliumi ajama välja kurje vaime, teenima inimesi kõigis nende vajadustes. Nõnda on kristus ise pannud aluse sellele seisusele, mida nimetame vaimulikuks ametiks. Aga enne, kui nüüd jätkan kuulakem ühte muusikapala Nii nagu vist kõigi asjade puhul siin maailmas on ka vaimuliku ametikäsitluse puhul väga palju erinevaid arvamusi. Kui ütlesin, et vaimulik amet on Kristuse enda seatud siis ei ole sugugi mitte taoline väide, millega kohe kõik usuteadlased ja erinevad kirikud või kogudused nõus oleksid. Tihtipeale võib kuulda hoopis vastupidist väidet, et vaimulik amet on vaid inimlik korraldus. Et põhimõtteliselt on kõikidel ristitud inimestel kõigil kristlastel täpselt samasugune vägi ja meelevald kui nendel, keda kirikutes nimetatakse vaimulik eks selle kasuks näivad kõnelevat mõned piibli kohadki. Näiteks see, kus Püha Paulus manitseb Korintose kogudust korrale öeldes, et jumal ei ole mitte katuse, vaid rahu jumal. Ja seepärast ei tohi koguduses kõik mitte läbisegi ja üheskoos rääkida, vaid ikka ükshaaval. Samal ajal aga tuleb rõhutada, et pühakiri mõistab vaimuliku ametit lahutamatult seotuna jumala tahte ja Kristuse enda käsuga. Nii nagu me kuulsime seda juba Püha Johannese evangeeliumis. Loomulikult seisab piiblis esikohal või erilisel kohal kõikide kristlaste ühise ja üldise preestriameti mõtte. Kõik ristitud inimesed saavad osa jumala vaimust ja tema armust ning on kutsutud jumalale vaimulikke ohvreid tooma oma kaasinimeste eest palvetama neile jumala sõna ja armukuulutama. Kõik ristitud inimesed loomulikult sõltuvana nende usustan Jumalaga ühesuguses vahekorras. Tema jaoks ei ole vahet sellel, kas keegi on seatud vaimuliku ametisse või mitte. Igaühel on ligipääs tollele jumala armu aujärjele. Ja kõik kristlased kõik ristitud inimesed moodustavad selle preesterliku rahva, mida me nimetame kirikuks või pühaks risti koguduseks. Aga see ei tähenda nagu ei teeks pühakiri vahet üldise ja erilise vaimuliku ameti vahel. Püha Paulus kirjutab mitmes kohas, et armuannid on erinevad. Mitte kõik ei ole prohvetid. Mitte kõik ei ole evangelistid. Mitte kõik ei saa õpetada, kõik ei ole selleks võimelised. Kõik ei ole selleks kutsutud. Sest vaimuliku ameti Sisemise ja välise kutsumise ning ametisse õnnistamise ja pühitsemise kaudu. Loomulikult on siin oma väga tähtis koht ka niinimetatud inimlikel argumentidel. Martin Luther on toonud näiteks ühetaolise võrdpildi. Ta ütleb, et kui anneks kuningriik ja sealsel kuningal on 10 poega siis ometi ei jaganud seda kuningriiki 10-ks tükiks ega hakka igaüks omaette valitsema. Vaid nad valivad endi keskelt selle, kes tundub olevat kõige väärikam ja sobivam ning tunnustavad teda kui kõikide kuningat selleks, et riik säiliks ühtsena. Ja sama on ka koguduses. Kuigi võiks öelda, et kõik on ühtviisi jumala pärijad. Kõigil on Püha Vaimu ja jumala armu läbi piiramatu ligipääs temale. Oma issandale on ikkagi nii, et peab olema keegi, kes kutsutakse ja seotakse selleks, et tema seisaks teatud mõttes seal jumala ja inimese vahel, mitte eraldavana, mitte teistest mingil kombel tähtsamana vaid sellena, kellel on ametikutsumus. Astuda jumala ette kõigi koguduseliikmete nimel ja nende vajadustega. Ja pöörduda koguduse poole jälle omakorda jumala nimel. Mitte kõik ei ole prohvetid, mitte kõik ei ole õpetajad, ütleb püha Paulus. Ja Martin Luther. On kirjutanud veel nõnda. Kui igaüks tahab jutlustada, kes tahab siis kuulata ka, kui naised turule lähevad, ei taha keegi teist kuulata ja kõik tahavad ise rääkida. Kirik muutuks ilma korrata tõeliseks paberiks. Kui kõik tahavad ristida, siis võivad nad lapse ära uputada. Seepärast peab üks sulane olema. See on Martin Lutheri mate. Aga temagi rõhutab, et veelgi tähtsam on see, et jumal ise annab teada, keda ta kutsub nii sisemise armu ja kutsumuse kaudu kui ka kirikuametikandjate läbi. Nende kaudu, kes on seotud ametisse selleks, et hoolega valida, kutsuda ja läbi katsuda neid, keda seada kogudustes õpetamise ja sakramentide jagamise ametisse. Vaimulikud esindavad mitte üksnes kogudust jumala ees vaid nad esindavad ka jumalat koguduse ees. Nad on nagu aposledki Kristuse töö jätkajad. Martin Luther kirjutab, et vaimulik ei ole mitte lihtsalt jumala esindaja vaid ta on palju enam kui koguduse teenija. Ta on jumala autoriteedi kehastaja. Ta ei seisa oma ametis mitte inimlikust väest, vaid jumala käsust, kes on ta läkitanud ta jumaliku käsu läbi ametisse seatud. Ja seega on ta issanda käskjalg ja jumala saadik inimeste seas. Preestrina kõneleb ta mitte oma sõnu, vaid jumala sõna. Ta kuulutab Kristuse evangeeliumi Kristuse asemel või tema eest. Seetõttu on Martin Luteri jaoks ametikandjad ka väga auväärsed ja nende suhtes tuleb olla kuulekas ning alandlik. Ühte vaimulikku ei pea kuulama mitte kui inimest, vaid kui jumalat ennast. Kes aga ühte preestrit ei austa, vaid teda põlgab ja temasse halvasti suhtub. See on astunud välja ja eksinud jumala vastu ja saab karistada. Ta on arvatud Kristuse kiriku vaenlaste hulka. Martin Luther rõhutab, et vaimulikule ei tule ütelda mitte ainult auline härra vaid ka pühaisand ja püha isa. Nagu ka pihti absolutsiooni jutlust ja kõike, mis jumala sõna juurde kuulub, tuleb pühaks pidada ja nimetada. Luther nimetab preestreid jumala ingliteks tõelisteks piiskoppideks, jumala ees, paljude inimeste päästjaiks, kuningaid vürstideks, Kristuse riigis ja õpetajaiks, jumala rahva seas maailma valguseks. Ja hüüatab. Ja kes tahaks või suudaks ühe tõeliselt ustava preestri kogu laust väärikusest rääkida, mis tal jumala ees on. Ei ole ühtegi kallimat vara veel ülevamat asja maa peal ja selles elus kui üks õige, Gustav preester, tehke jutlustaja. Loomulikult ei tähenda see, et Lutter niisuguste sõnadega ametikandja enese isiklikke omadusi kirjeldaks. Kahjuks seisneb ametikandja väärtusi ja autoriteet ametis eneses, mis talle on antud, seisneb sõnas, mida ta kuulutab ja Sacromentides, mida jagab ametikandja. Vaimulikku autoriteet on selles, et ta kehastab Kristust ennast sõltumata sellest, milline on tema isik. Kogudus ei pea vaatama mitte ametikandja isiku ja tema inimlike omaduste peale vaid peab mõistma tema jumaliku päritoluga autoriteeti. Mis tähendab seda, et igaühel, kes on jutlus ametisse kutsutud on vägi ja meelevald jumala sõna jutlustada, ristida, patte andeks anda ja armulauda jagada. Vaimuliku amet ei ole mitte inimeste, vaid issanda Kristuse amet. Martin Luther kirjutab. Jutlustaja on jumalasulane ja tööriist, mida jumal vajab oma tööks. Kui ma jutlustan, ristin patte andeks, annan sakramendi jagan, siis kasutab jumal minu suud ja minu kätt oma tööks. Jah, tema jutlustab ise minu läbi. Preester või jutlustaja idee, evangeeliumi ja tema jutlustamise või ameti pidamise läbi ei saa tema sõna mitte evangeeliumiks vaid ta lahendab üksnes ja annab oma jutlustamise läbi edasi evangeeliumi. Sest evangeelium on enne, seal peab enne seal olema seda meie issand Jeesus Kristus teinud tema on ja jääb üksinda ainsaks õigeks ja igaveseks ristijaks. Ruther rõhutab, et preester, ristid, mitte iseenese, vaid isa ja poja ja püha vaimu nimesse see tähendab tõeline ristija on jumal ise. Et ei anna preester mitte omast meelevallast andeks, vaid jumal ise teeb seda ametikandja läbi. Ka armulauas ei tähenda preestri öeldav, see on minu ihu ja see on minu veri, mitte tema enese ihu ja verd vaid Kristuse oma. Ta ütleb seda Kristuse eest otsekui kõneleks tegelikult kristus ise. Jumal võtab minu keele ja hääle jutlustab. Nõnda mõistab Martin Luther siis vaimuliku ameti väärikust põhinevat just nimelt sellele, et tegemist on Kristuse enda ametiga. Ja nõnda kui tahame teada, milles seisneb see vaimuliku ameti olemus millised on vaimulike ülesanded, milline on kutsumus millega nad on kutsutud ja vajadus nende järele siis peame vaatama Kristuse enda peale. Ja Kristuse ja nagu juba alguses öeldud, tolle kristlaste üleüldise preestriameti alusel. Kõigi kristlaste puhul võime kõneleda tolle vaimuliku amet, tee kolmest funktsioonist või valdkonnast. Se Kristuse preestriamet või vaimulik amet on preestri, karjase ja prohveti amet. Peljati bändi. Peep Teppangene. Eesti luterlik tund. Pühakiri nimetab kõiki ristitud inimesi preestrite eks osalisteks Kristuse üldises preestriametis on kõik kristlased jumala mitmesuguse armuvahendajad oma kaasinimestele need, kes võivad igal ajal nii enda kui teiste vajadustega palves jumala ette astuda. Loomulikult on vaimulike meelevald ja ülesanded siin laiemad kui niinimetatud tavaliste koguduse liikmete omad. Aga siiski. Iga kristlane on preester, karjane ja prohvet. Vaimulikud on need, kellele on ametisse õnnistamise ja pühitsemise läbi antud vägi kuulutada jumala sõna pühitseda sakramente nõnda jumala nimel patte andeks ja meelevald vastuda terve koguduse või kogu kiriku nimel. Jumala ette. Jumala poole pöördudes kehastavad vaimulikud kogudust. Koguduse ees seistes aga ei tegutsenud mitte kui inimesed vaid kui jumala Tööriistad. Issand ise tegutseb, nende kaudu kasutab nende häält, käsi, jalgu ja kõike muud. Muide, näiteks ka niinimetatud liturgilise rõivaid või vaimuliku riideid Peetakse oluliseks just seetõttu, et kui inimene on neisse rõivastunud, siis need justnagu katavata või kaotavad selle inimisiku teatud mõttes. Et tegemist ei ole enam mitte lihtsalt ühe inimesega, kes esindab vaid iseennast vaid tegemist on Ühe ametisse pühitsetud isikuga kes kehastab Kristust ja täidab ainult tema käsku. Sellepärast tohib ka vaimulikke rõivaid tarvitada ainult vaimulike talituste puhul. Kristlaste preestriamet on nagu öeldud, Kristuse enda preestriamet. Tema tuli jumala pojana, inimeste ligi. Ilmutas neile jumala armu, tõi isale väärilise ohvri, lunastas meid patust, kurjast ja surmast. Ning tema seisab igavese ja ustava eespalvetaja ja vahemehena meie eest oma isa paremal käel. Tema armust saame osa tema püha vaimu tema püha sõna ja sakramente kaudu. Ja nagu näeme ka tema valitud sulaste vaimulike kaudu. Kristus tegutses aga mitte ainult preestrina. Vaika karjasena. Karjaseülesanne kannama karja kaitsta, toit Ta oma hoolealuste vajadusi märgata. Meil hoida, aidata, ravida, julgustada. Selleks samaks on kutsutud kõik kristlased jällegi igaüks oma meelevalla piires. Vaimulikud on need, kellele see kõik on otseseks ameti kohustuseks. Oma kogudust kaitsta toita, märgata inimeste vajadusi, neid hoida, aidata julgustada kõike seda, mida ütlesin karjase puhul. Kõike seda, mida võime näha, kui vaatame meie issanda Jeesuse Kristuse elule ja eeskujule. Kui rääkida Kristuse prohveti ametist, siis see seisneb tema kuulutuses. Ta õpetas inimestele, kuidas jumala tahte järgi õigesti elada ja kuulutas neile jumala armastuse evangeeliumi. Sellest õpetamise kohustusest on tõenäoliselt pärit ka Eestis kõige enam levinud nimetus vaimuliku tähistamiseks. Kirikuõpetaja. Kui vaadata kaugemasse minevikku, siis see mõiste kirikuõpetajat. On olemas ka ladinakeelne vaste. Doktor Ecleesija on tegelikult tarvitusel kiriku ja usuteaduse ajaloos väga eriliselt silma paistnud isikute tähistamiseks. Aga meilsis nimetatakse tavapäraselt kõiki vaimulikke kirikuõpetajateks mitte niivõrd sellepärast, et nad oleksid andnud suure panuse kogu kiriku õpetamisse, vaid seepärast, et nad on need, kes õpetavad kirikus ja kirikurahvast. Muide, neil aegadel, mil taoline nimetus kasutusele tuli õpetasid vaimulikud inimestele mitte ainult vaimulik ikka, vaid ka päris igapäevaseid asju alates koolitarkusest kuni uudsete põllupidamisviisideni välja. Eeskätt peab aga vaimulik olema prohvet jumala tahte edasiandja inimestele ning jumala armu. Aga ärgem unustagem, nagu kõik prohvetid, ka tema püha vihakuulutaja. See kuulutamine on vaimulikus ametis seotud jutlustamisega jumala sõna tunnistamisega. Ja see puudutab loomulikult kõiki kristlasi. Iga kristlane on kutsutud jumala sõnasse süvenema, seda lugema ja seda ka oma kaasinimestega jagama. Aga nii vaimulikke kui ka kõigi teiste koguduseliikmete puhul on erilise tähtsusega see, et jumala tahet ja armastust kuulutataks mitte ainult sõnadega vaid ka tegudega kogu elu kaudu. Et meie teod, meie eluviisid ei teeks tühjaks ega naeruväärseks seda, mida me suuga kuulutame. Ja on rõhutatud väga tihti eriti just vaimulike puhul. Et nad elavad just nagu klaasist majas läbipaistvate seintega hoones. Kõik, mida nad teevad. On näha. Ja tihtipeale just selle põhjal, milline on selle vaimuliku ametikandja igapäevane elu otsustavad inimesed ka tema kuulutuse järgi. Me teame seda Jeesuse sõna variseride kohta, et võtke kuulda nende õpetust, tehke selle järgi, aga ärge käige nende tegude järgi. Hoidku jumal meid nii vaimulike kui kõiki teisi koguduse liikmeid, et need sõnad ei saaks tõeks. Meie puhul. Sellest, millistele tingimustele peab vastama üks vaimulik annab pühakiri meile ka pisut aimu. Püha Paulus kirjutab oma õpilasele piiskop Timoteosele nõnda. Kui keegi igatseb ülevaataja ehk siis piiskopi ametit, siis ta igatseb üllast tööd. Ülevaataja peab siis olema laitmatu. Ühe naise mees kaine, mõõdukas kombekas külalislahke osav õpetama, kes ei ole joomar ega kakleja vaid leebe rahupüüdlik ja raha himuta. Kes oma peret hästi juhatab, kelle lapsed elavad kuulekuses ja kõigiti väärikalt. Sest kui keegi ei oska juhatada oma peret, kuidas ta võib kanda hoolt jumala koguduse eest ta ärgu olgu ka vastpöördunud, et ta ei läheks upsakaks ega langeks sama süü sisse kui kurat. Tal peab olema hea tunnistus ka neilt, kes on väljaspool kogudust. Et ta ei langeks kurjutamise alla ega kuradi silmusesse. Niisamuti peavad abilised ehk diakonit olema väärikad. Kes ei ole kahekeelsed, kes ei tarvita liialt veini, kes ei ole liigkasuvõtjad, vaid kellel usu saladus on puhtas südametunnistuses. Neid käega katsutav kui enne läbi ja seejärel nad asugu teenima, kui on laitmatud. Abilised, olgu ühe naisemehed, kes oma lapsi ja oma peret hästi juhatavad. Sest kes hästi peavad oma ametit, saavad tunnustuse ja rohkesti julgust usus Kristusesse Jeesusesse. Ja teisal kirjutab püha apostel Peetrus kogudusevanematele ehk preestritele või õpetajatele vanemaid, teie seos? Ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja. Ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel. Hoidke teile hoida antud jumala karja. Mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult jumala meele järgi. Mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad Liisu osa üle vaid olles karjale eeskujuks. Ning siis, kui teie ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja. Kirikust ja vaimulikust ametist rääkides tarvitatakse tihtipeale ka sõna püha hierarhia. See tähistab sõda vaimulike ametite mitmekesisust ja süsteemi, mis on välja kujunenud sajandite jooksul. Ja tihtipeale võib asjasse pühendamatuid ajada segadusse Ki. See tohutu hulk erinevaid vaimuliku nimetusi, mida võime kuuldaja kohata. Ühte püüdsin selgitada tänagi kirikuõpetaja või lihtsalt õpetaja peale selle sagedusel tarvitusel ka pastor ehk karjane või hingekarjane ja preester sõna, mida ei tohiks sugugi mitte karta mis tegelikult oma algkujul seisab ka meie uues testamendis. See tuleneb kreekakeelsest press büterosest või press pütterist mis tähendab tegelikult kogudusevanemat ja on meieni siis preestri kujul jõudnud ilmselt saksa keele vahendusel. Inglisekeelses maailmas on tarvitusel ladina keelest pärinev minister mis on üks väga hea sõna ja, ja muide ka taoline sõna, mida armastas Martin Luther. Tema ütleski, et kõiki kristlasi tuleb nimetada pühadeks ja preestrite, eks, aga neid, kes on kutsutud vaimuliku ametisse ministriteks see tähendab teenijateks. Kui me nüüd mõtleme selle peale, milliste isikute puhul tänapäeval tarvitatakse sõna minister, siis võib-olla mõistame seda, kui osavad on inimesed tihtipeale asju pea peale pöörama. Minister tähendab teenijat, kes teist on kõige ülem, see olgu kõigi teiste teenija. Minister jumala sõna ja sakramente teenija ongi ühelt poolt jumala teisalt aga ka koguduse, see tähendab inimeste teeni. Nii nagu kõik kristlased on kutsutud teenima oma kaasinimesi Ladina keeles tarvitatakse sõna Sakerdas mis tähendab sarnaselt vene šašennikule ja Ireile ning Kreeka siia Rossile pühitsetud inimest, kes on välja võetud teiste hulgast ning üksnes jumala teenimiseks eraldatud ja seatud. Sa ei viita mitte tolle inimese isiklikule aule või erilisusele vaid tema otstarbele. Nii nagu pühitsetakse näiteks teatud hoonest või esemeid üksnes jumala teenistuslikuks otstarbeks. Nii on siis ka need vaimulikud käte, pealepanemise ja palve kaudu eraldatud selleks kogu oma elu pühendaksid jumala ja kiriku teenimisele. Aga sellesama vaimuliku ameti sees on samuti mitmesuguseid eri astmeid ja nimetusi. Ma arvan, et me jõua vaadata kõiki, aga tahan nimetada seda, mis on kõige tavalisem ja sagedasem. Nimelt siis vaimuliku ameti kolme põhilist aastaselt. Piiskopi preestri ehk õpetaja ja Diaakoni ametit. Tegemist on ühe ja sama Kristuse preestriametiga mille eri kandjatel on aga erinevad ülesanded, kohustused ja meelevald. Kõige laiaulatuslikum meelevald ja sellele vastavalt ka kõige suurem vastutus. Ja kõige suuremad kohustused on piiskopiamet. Piiskop ehk ülevaataja on kohaliku kiriku või siis kiriku ühe osa pea kellel lisaks palve sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kohustusele. On ka ülesanne olla karjaseks teistele oma piiskopkonna vaimulikele ning uusi vaimulikke kutsuda ja ametisse seada. Näiteks roomakatoliku ja anglikaani ehk inglise kirikus on piiskopile reserveeritud ka leerilaste õnnistamise ehk kinnitamise õigus ja kohustus. Piiskop, siis on ülemkarjane kõigi vaimulike vaimulik isa. Isaks muide on kombeks nimetada kõiki vaimulikke. Tihtipeale inimesed nimetavad kiriku õpetajadki pühaks isaks ja siis on sellel võib olla mõnevõrra irooniline. Kõrvalmaik juures on selline traditsioon. Pühaks isaks nimetatakse näiteks paavsti, aga ega tavalist vaimulikku võib samamoodi isana kõnetada siis sellena, kellel on antud meelevald oma koguduse liikmeid õpetada ja juhatada. Sama ülesanne, mis on isadel oma laste ees, kõige sagedamini esineb vaimuliku ametiaste, ongi siis õpetaja ehk preestriamet. Preester ehk kirikuõpetaja on tavaliselt koguduse vaimulik juht kelle peamisteks kohustusteks on oma koguduses jumalateenistuste pidamine, jumalasõna kuulutamine, sakramentide jagamine, pattude andeksandmine siis, kui inimesed tulevad pihilaja oma patte kahetsevad ning tunnistavad koguduseliikmete vastuvõtmine ja väljaheitmine. Nende vaimulik hooldamine ja juhendamine. Üks koguduse õpetaja peaks siis olema see, kes korraldab ära kõik selle, mida inimesed oma koguduselt ootavad, otsivad ja vajavad. Ta on pihiisa, ta õpetaja. Ta on tröösti ja kõige parem, kui ta on ka eeskuju vaimulikus ja kristlikus elus vaimuliku ameti nii-öelda kõige madalamaks astmeks. Kuigi ma tahan veel kord meelde tuletada, et siin ei tohi ajada segamini sellist ilmaliku ja vaimuliku hierarhiat, sest et ilmalikus hierarhias valitseb see, kes on kõige ülemaga. Aga vaimulikus hierarhias peaks siis asi vastupidi olema. Nii et kui näiteks eri astmetes vaimulikud on söögilauas, siis kõige ülem Jeesuse eeskuju kohaselt peaks näitama teenima aga see nii-öelda kõige madalam vaimuliku ametiaste, siis on Diaakoni ehk abilise amet. Ja see tähistab taolisi vaimulikke kes on seotud preestreid või õpetajaid ja piiskoppe aitama jumalateenistuste läbiviimisel või teatud kirikutöö eri valdkondades tihtipeale näiteks haigete põletamisel ja muus hoolekandetöös. Diakongi on pühitsetud ja jumala teenimiseks eraldatud isik. Aga tema meelevallast jäävad välja näiteks armulaua sakramendi pühitsemine, leerilaste õnnistamine ja abielupaaride laulatamine. Samal ajal annaga Diakonia ametis, seda suurem rõhk eestpalvekohustusel. Õigeusu kirikus näiteks kannab üks Diaakoni rõivaesemeid nimetust oraar mis tuleneb ladinakeelsest sõnast orare palvetama. Nagu näeme, ei ole need vaimulikud mitte selline mingisugune kõrgem klass kristlasi kellel peaks olema jumalaga just nagu lähem läbikäimine kui teistel inimestel. Ka vaimulikel on kindlasti oma usulisi katsumusi probleeme, raskusi kahtlusigi. Aga neil on ka kutsumus, neil on kohustused ja ülesanded. Nii nagu kõigil inimestel siin maailmas on oma kutsumus, on oma töö, oma kohustused ja ülesanded. Ja see kõige suurem käsk teenida ja armastada jumalat üle kõige. Ja oma ligimest nagu iseennast. Kui Jeesus läkitas kord välja 70 oma jüngrid, siis ta ütles neile. Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele. Huntide sekka. Kes teid kuulda võtab? See võtab kuulda mind. Kes teid kõrvale lükkab? Lükkab kõrvale minu. Kes aga minu kõrvale lükkab? See lükkab kõrvale molekitaja. Sellisena mõistab Jeesus oma jüngrite oma apostlite ja nende järglaste ülesannet ja kutsumust minna. Nii nagu tema läks. Teades, et see tee, mis ees ootab, ei pruugi olla kerge. Aga see on õnnistatute ja kuulutades seda. Või see ei ole mitte Nende läkitatud inimeste oma mõttega väljamõeldis vaid mille taga seisab too suur lähkitaja. Ükskõik millise vaimulikuga on tegemist kui peetakse jumalateenistust. Kui see inimene täidab oma kohust, kui ta kuulutab jumala sõna annab andeks, patte pühitseb sakramente siis ei pea vaatama mitte selle inimese isiku peale vaid uskuma, et jumal ise toimib tema kaudu. Vahel võib juhtuda nii, et inimesed jäävad näiteks kogudusest eemale sellepärast et miski koguduse õpetaja või vaimuliku juures neile ei meeldi. Aga vaimulik ei olegi saadetud mitte selleks, et iseenesest inimestele meeldida. Ta ei kuuluta, mitte iseennast. Aita kuulutab Kristust. Ühe inimese, ka puuduste pärast kirikust eemalejäämine on tegelikult väga mõtlematu tegu, sest seda inimest seda vaimulikku ära põlates põlatakse ära. Jumal loomulikult on, nagu ma ka varem olen rõhutanud vaimulikel siin oma kohustused. Selleks, et inimesed ei peaks sattuma taolisse kahtlusega kiusatusse. Aga see kohustus elada nii, et teised meie häid tegusid nähes võiksid anda au meie isale, kes on taevas lasub tegelikult kõikide kristlaste peale mitte ainult vaimulikel. Sest me kõik peame kogu oma eluga olema tunnistajateks jumala suurest armust Jeesuses Kristuses. Selles samas, kes on sündinud meile, kelle tulemist ja inimeseks saamist Me meelgi päevadel meenutame Üks luterliku kiriku olulisemaid usutunnistus kirju. Augsburgi usutunnistus rõhutab et vaimulik amet on jumala seatud. Et seda ei pea mitte võtma igaüks omatahtsi endale. Kaitse antakse korra kohaselt neile, kes on selleks kutsutud. Aga nende inimeste kaudu, kellele see on antud kuulutab jumala sõna. Annab jumal oma püha vaimu, kutsub esile usku ja vahendab armu. Ja see annab neile vaimulikuks pühitsetud isikutele ka õiguse ja julguse astuda koguduse ette isa ja poja ja püha vaimu nimel. Ning tuua terve kiriku nimel kõik oma palved ja kiituse jumala tolle kõigeväelise kolm ainsa issanda ette. Armsad sõbrad, te kuulasite Eesti luterliku tunnisaadet. Mina olen Enn Auksmann, Hiiumaa kirikuõpetaja ja soovin teile õnnistatud aastavahetust ja ilusat algavat issanda juubeliaastat. Ja kui te soovite võtta ühendust Eesti luterliku tunniteenistusega, siis on teil võimalik kirjutada aadressil kiriku plats kolm üks null üks kolm null Tallinn. Ning helistada telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks. Eesti luterliku tunniteenistusel on olemas ka oma lehekülg internetis ja kellel on interneti kasutamise võimalus. Olete oodatud sedagi külastama. Eesti luterlik tund.