Eesti luterlik tund. Tere õhtust, raadiokuulaja tänase Eesti luterliku tunni saate teemaks on mitte keegi. Stuudios on Kertu Lõhmus, Martin Rästa, Taavi Warm ja mina olen saatejuht Sirli Riias, head kuulamist. Ma paluksin, et saatekülalised tutvustaksid kõigepealt iseennast. Tere, mina olen Martin Rästa Tartu kunstikoolis õpin arvutigraafikat. Ja mina olen Taavi vorm, õpin koos Martiniga kunstikoolis esimesel kursusel arti graafikat. Ja mina olen Kertu Tallinna pedagoogikaülikoolist. Kõigepealt juhataksin sisse teema, mitte keegi mõttest või kuidas ma sellele teemale üldse jõudsin? See oli täiesti juhuslik koosviibimine ühel nii-öelda parteilisel õhtul, kus üks inimene rääkis ühest vast abiellunud mehest ja kui küsiti, et kes ta naine on siis vastati talle, et ah, et mitte keegi, et ta ei kuulu ühessegi parteisse. Et see oli nagu esimene inspiratsiooniallikas selle teema valikul ja nüüd ma küsiksin, et kuidas teie või kes on teie jaoks mitte keegi? Minu arvates saab mõistet mitte keegi täiesti erineva nurga alt vaadata. Ühiskonna tasandilt vaadata mitte keegi on hästi lihtne, alla mitte kedagi. Piisab sellest kindlat töökohta ei ole. Et elu ei lähe nii hästi, kui võiks minna. Aga ütleme, et enda kui isiksuse tasemelt, mitte keegi seal nagu palju Garmini teema. Palju jubedam olla enda jaoks mitte keegi, tihtipeale see ühiskonna ühiskonna külg ei pruugi olla nii tähtis, et laat, kes, kes mu enda jaoks on. Olen Martiniga täiesti nõus selles suhtes, et, et kui sa ise tunned, et sa oled mitte keegi või kui see on sinu jaoks probleem, siis tõenäoliselt on tegemist mingisuguse identiteedikriisiga. Ja see ja see, mitte keegiks olemine või see tunne, et sa oled mittekeegi kõikide teiste jaoks, et see võib olla võib-olla üsna masendav. Aga ühiskonna tasandil mitte keegi, mina ütleks, et, et on võimalik olla mitte keegi selles mõttes, et et inimesed, keda ma ei tunne, need on minu jaoks mitte keegi taga, nii kaua juba kedagi kasvõi tänaval olen näinud, siis ta seostub mulle kasvama punase mantliga või, või sinise mütsiga ja siis ta juba on minu jaoks keegi sellise positsioon, ma ei leia, et see oluline oleks. Kas ma olen nüüd poliitik või esinenud tihti teles figureerinud mõne mõne ajakirja kaane peale? Aga selles suhtes, et mina isiklikult ei rutta üldse sihukest otsest nagu paika panema, et kes on mitte keegi kõiges vastavalt ei ole, sellepärast et ma usun, et mul ei ole nii palju õigust kellegi elule nii palju kohut mõista. Et ma võin öelda, et ta on mitte keegi kujundaja, sest mitte midagi ei tea, sellepärast et kindlasti ta on kellegi jaoks keegi ütleme muud ei ole, siis on kasvõi näiteks oma lastele isa või anda oma töökohas näiteks super hea paljuneda. Et keegi mingil määral lugu peab. Miks tahavad olla mõned inimesed, keegid, millesse tuleb? Et mõista, ütleme nagu mitte keegi, et see kõlab nagu halva halb toonian juures. Samas saab seda hästi teistmoodi ka mõista just sellel tasemel, et inimene, keda ma ei tea minu jaoks mitte keegi, et seal oli pealse selline halb maitse juures olema. Et olla mitte keegi, võib ka vahel päris lõbus olla. Eesti ühiskonnas on see kuidagi niimoodi tõesti negatiivse varjundi saanud, et sulle näidatakse näpuga, küsitakse tänaval, et kes sa selline oled või kusagil koosviibimisel öeldakse selja taga räägitakse, et et inimene yks, ah keegi teda ei pea, ju ta siis ei olegi keegi. Et see on halb, aga tõesti, see ei pruugi alati olla. Sellest, kelle kohta nagu vastavaid märkusi tehakse. Ma olen päris tihti mõelnud asja võõrad, solvatakse seda, kes solvub. Samamoodi on sellega, et minule keegi ütleb, et mina olen tema jaoks mitte keegi, siis ma usun, et esimene reaktsioon võib olla negatiivne, aga edaspidi, kui natuke mõelda asja peale, siis tihtipeale ongi, et et ma arvan, et ma olen päris paljudele inimestele, mitte keegi, aga see ei heiduta mind. Samas näiteks minul on kahju nendest inimestest, kes nii julmalt mingit otsust langetama näiteks meie suhtes, et mina ei saa võtta näiteks, et tuleb, ütleb mulle, et ma mitte keegi, et mul ei ole nagu sellest mingid pahad reaktsiooni enda suhtes ei teki, pigem tast kahju, et ta minu arust niimoodi arvab. Või siis. Ma ei ole leidnud miinusena häid pooli, mida teised inimesed võiksid leida, mis ma ise tahaksin uskuda, et on ikkagi vaeva seal. See mingil mingil määral mustvalge maailma suhtumine, et kui sa kuulud kuskile, siis sa oled, keegi ei kuulu kuskile, et siis keegi. Jah, aga ma võin kuuluda kusagile, aga kui see, kes mind tembeldab, mitte keegi ei tea, et ma sinna kuulun siis, siis ei ole enese isegi selles, kas ma kuulun sinna või mitte, sest selle inimese jaoks ma olen ikkagi, mitte keegi. Kas te peate ennast kellelegi iks? Mingeid vaja siiski, et noh ma tahaks loota, et ma olen arvutigraafik ja mingi maalikunstnik Mart, mingi selline väike näitas, et me oleme suutnud enda vähemalt avaliku tähelepanu mingil määral pöörata. Et siis ühiskonna silmis vähemalt Tartus ma mingil määral keegid enda jaoks, ma olen päris kindlasti kohe-kohe hea isiksus. On see oluline tartus, olete mingil määral keegid. Mõnes mõttes küll selle eest, et mul on selline pidev vajadus tähelepanu pöörata. Kõik inimesed nagu pööraksid, vaataksid, mida ma teen, aga seal on ka rohkem nagu enese toitmiseks. Et mul on siin vajadused, see teeb mind õnnelikuks, kui ma saan sahmida, asju organiseerida. Viha puhul on tähtis on see, et kui palju mu enda jaoks keegi olen et sellest sellest saab nagu kõik alguse ja siis peale seda, kui ma suudan endale kindlaks teha, et mina olengi enda jaoks kogu maailm kui suudan, siis, siis tuleb oras järgi, ütleme, sõbrad laiemas mõistes ühiskond. Et see, kas me ühiskonna jaoks olen keegi, ei ole keegi seal nagu teisejärguline küsimus, et tähtis on, et ma ise olen iseendaga rahul. Minule küll meeldiks mõelda, et riik ja ühiskond peab pikat oma kodanikku oluliseks ja et ma tunneksin Eesti vabariigi kodanikuna, et minust hoolitakse ja ma olen riigi jaoks keegi ja selles ühiskonnas keegi, et ma kusagilt leian oma koha ja tegevuse, millega ma saan midagi korda saata. Siis nagu ühiskonda aidata või siis, et enda jaoks seda elu paremaks teha. No mõlemit pidi, aga samas kui ma sellega hakkama saan, ma midagi head, siis ma ei oota mind ühiskondlikult tunnustataks avalikkuse ees, et ma ei oleks kusagil pidevalt räägitav teema, aga samas ma tunnetan, et see, mida ma teen, seal vajalik. Sa teed sinna, kõnekas, et kui sa teed inimestele head aitad, aga samas sa ei taha, et teaksid, et sa oled selline hea inimene satub kuskile näiteks ajakirja kaanele. Jah, see ei ole oluline, see ei ole oluline. Kas sa suudaksid, ütleme ennast ette kujutada hästi suurena enda jaoks, ütleme ilma igasuguse ühiskonna ta selles mõttes, et kas sa suudaksid ise olla enda jaoks kuulas iseenda jaoks olla keegi suur absoluutselt ilma igasuguse tähelepanuta elades kuskil erakuna, ütleme täiesti eralda eraldatuna ülejäänud maailmast. Ma arvan, et see on enesetundes kinni. Väärtushinnangud on näidanud seda, et selline ühiskondlik tuntus on enamike inimeste jaoks üsna teisejärguline asi, see ei ole oluline. Ja see on, see on iseenesest kinni, et kui ma tunnen, et ma olen vajalik ja ma tõesti saan hakkama tegevusega ja võib-olla lähikonnas mind tunnustatakse selle eest, siis mul puudub selline suur suur üleriigiline või suurem mastaapne tunnustuse vajadus. Seda küll. Tihtipeale võib see olla ka selline alateadlik soov olla kuulus, olla keegi, mis edasi lükkab inimesi, et et paljud ei tunnista endale, et tegelikult tähelepanu on vajalik. See on ju mingil määral ka tagasiside. Ja, aga see ei pruugi olla ühiskonna tasandil avalikkuse tasandil, mulle piisab sellest, kui mulle kas vanemad või elukaaslane ütleb, et vot see oli nüüd hästi, mis sa tegid ja ja lase nii edasi, ja kui ma olen sõbrad, patsutavad õlale, ütlevad, et et sa saad hästi hakkama, et siis see on palju suurem tunnustus kui see, et näiteks noh, tehakse intervjuu kusagil minuga, mis ei pruugi alati positiivselt lõppeda. Oleneb muidugi noh, ajakirjaniku eesmärgist. Samas, ma usun, et ka alateadvusest tahaksid tegelikult kõik olla nii tugevad, et suudaksid ainult enda mõttejõuga ennast toita. Et olla enda jaoks keegi hästi suur, ilma selleta, et keegi lükkaks neid tagant. Kas teil on niiskuses? Suhtumise küsimus on hästi-hästi raske maailmavaate poolt. Ei tahaks mainida kedagi selles mõttes, et tahaks endale ise oma teed rajada. Ei ole veel leidnud sellist mõtteviisi. Mis täpselt jookseks seda Davidi, mis ta pidi mina käin. Ei ole kindel, kas üldse saabki olla eeskujusid selles mõttes minu jaoks? Ma arvan ka, et, et need ees, kui nopitakse nii siit kui sealt, et igal inimesel, kes sinu ümber on midagi, on võimalik üle võtta või millegagi nõustuda, mis juba omaette, võib-olla eeskujuks. Kui ma kellegagi mingisugusele konsensusele või ühesugusele tulemusele jõuan mõne mõttekäigu läbi, et siis see on ka mõnes mõttes selline tunnustus, et me mõtleme ühtemoodi. Ja me saame üksteisest aru. See seob inimesi, teeb tugevamaks. Kuidas siis välja murda nii-öelda mitte keegi staatusest? Kuidas enda jaoks välja murda? Tihtipeale võib enda jaoks olla raskem välja murda, kui ütleme, ühiskonna jaoks piisab ekstravagantse riietusesemest, et tähelepanu tõmmata, muutuda inimeste jaoks kasvõi kummalise mütsiga noormeheks enda jaoks suureks mõelda, tugevamaks mõelda, tihtipeale olla keeruline vaev isiksusest. Mine tea, võib-olla see oli väga hea näide, testid, käid suure mütsiga ja sind teatakse läbi kaanepildi, et see on see, kes käib suure mütsiga, tsen keegi. Aga võib-olla see aitab sul sisemiselt ka kellekski saada, kui kui, kui sa saad sellest sisemist veendumust, et vot nüüd ma olengi keegi. Et nagu ühiskond tunneb ja tunnustab, et sul on kergem saada igasuguseid võimalusi, et sa saad kergemini tööd, sest vaataks, et kas see, kes kelle näiteks mingi müüakse, lähed, et sa tõmbad vaieldamatult tähelepanu, et küsinud on kuskil esikaanel nähtud. Ja Eesti, Eesti on nii pisike, et see võib tõesti rolli mängida. Kui see on positiivne tuntus vastupidiselt negatiivse tuntuse või kajastatuse puhul, see võib ka sinu karjäärile või ükskõik millistele võimalustele kriipsu peale tõmmata. Samas ei tahaks, ei tahaks ühiskonnas nii palju sõltuda. Ei tahaks kuulsaks saada sellega, et käin suure mütsiga. Ei tahaks, et meil oleks vajadus selle järele kuulsuse järele, selline vajadus on hästi kahe otsaga asi, tegelikult. Aga kuidas võib saada ja keegi mitte keegi, näiteks? Oi, see on raske, kui sa oled ükskord selle suure mütsiga käinud siis sind võidakse muidugi unustada, see nõuab natukene aega. Aga et see päris mitte keegiks uuesti saaksid. See eeldab seda, et sind ei ole kunagi tuntudki. Sest et sa võid küll saada negatiivse iseloomustuse endale külge läbi mingi tegevus, aga sa oled siiski juba keegi. Sul ei ole võimalik enam saada, mitte kingiks? Jah, natuke pikaajaliselt on see võimalik, kui sind lihtsalt tunnustatakse. Nii et keedik saamisel on omad sellised negatiivsed. Ja see negatiivne. Näiteks, kui võtta mingisugused Eesti suured riigimehed minevikust või kultuuritegelased või kirjanikud, siis meie noorem põlvkond ju neid ei tunne. Aga no keegit luuakse tegelikult suures osas massimeedia poolt ja pressi poolt. Ja vastavalt nendele väärtushinnangutele, mis ühiskonnas parasjagu domineerivad, on niimoodi, et tegelikult võib-olla pressistumi. Nojaa, Öeldakse, et iga riik väärib oma ajakirjandust. Samas on, vahel on hästi huvitav jälgida, kuidas just ütleme, noorem põlvkond ise valib, milliseid nimesid oletada, milliseid inimesi pidada kellekski ja milliseid mitte mingil määral massimeedia seda suunab ka, aga samas mingi valiku teeb ühiskond, ütleme see põlvkond just kes kipub unustama näiteks Uku Masingut, on asju, mida aga nad ei unusta, mis on võib-olla kunagi olnud sellel ajal, kui nad tuntuse saavutasid, võrdsel tasemel, võrdselt tuntud. Mingil määral näitab see ka, kuhu poole inimkond areneb. Kas teile on kunagi on öeldud, et te olete Miti. Rohkem tuleb ette, sest mitte keegi oleks nagu vahepealne variant, et pigem on, tuleb seda elus tihedamini ette, et keegi saab selgeks, et ma olen keegi, aga see on midagi negatiivset, et ma olen keegi tema jaoks negatiivne. Sest mitte keegi. Vormi kasutavad ka paljud, aga tihtipeale lihtsalt mõelda, et mingi kindel märk anda juurde mina olen keegi. Keegi halb. Ei, minul ei ole sellist, vähemalt mul ei ole keegi öelnud, et ma mitte keegi oleks küll aga pidevalt küsitud, kes teie olete selline, kuna mind ei teata, ei tunta, või kui ma soovin midagi kusagil saada või küsida või mida iganes, siis küsitakse, et kes Teie selline olete. Et see on ka, see on ka negatiivne. Ka millest üldse huvitav, tuleb vajadus kellelegi selgeks teha. Kas küsimus on see vahel mõistetav, et võib-olla et inimene lihtsalt vajab informatsiooni. Ja aga sellele juba see küsi ja tavaliselt minu kogemus näitab seda, et see, kui see küsimus esitatakse niimoodi lähedalt, et access Teie selline olete, siis sa saad samamoodi negatiivse märgi loomulikult, kui ma lähen hambaarsti juurde, hambaarst küsib, et kes te olete, siis ma pean oma nime ütlema. Aga näiteks kui ma soovin saada mingisugust teavet mingisuguse asja kohta, siis tihti selle teabe oma ja küsib minu käest, aga milleks, kes te selline olete, seda vaja on, või mida te sellega teete või oma ideed ellu viia, et, et sul on, sa lähed pakud, kes te selline olete? Jah, naisteriigis on see üsna tavaline, et on finantsvahendeid või leida kesin rahastaks mingite ideede elluviimisele, siis kiidetakse, takis, teie olete, te ei ole ühiskonnas ja nad ei ole ennast näidanud, kus me teame, et hea oleta miks me peaksime toetama, kuidas siis sellest välja murda, üldse? Vist erilist teed ei olegi? Mitu ülikooli lõpetada ja suurt mütsi kanda ja ajakirja esikaanele sattuda ja siis alles saad. Eestis kindlasti tuleb rohkem suurt mütsi kanda ajakirja esikaane saada. Teisejärguline on juba ülikoolid. See idee tihtipeale on päris tagaplaanile jäänud. Tähelepanu tõmbab rohkem just keegi suur isiksus, tema, mingeid et teod või tema ütlemise aktiivsus tõmbab rohkem tähelepanu tihtipeale. Kui, kui idee iseenesest, mida, nagu serveeritakse Eks see oleneb ka ringkonnast või sellest, millise ideega on tegemist. Et no ma kujutan ette, kunstnike puhul tõesti loeb see, et kui palju ta avalikkuse ees olete olnud, et midagi realiseerida või omale tähelepanu tõmmata, aga samas mõni noh, kas või tuumafüüsik näiteks ta teeb vaikselt oma avastusi ja, ja uurib oma valdkonda ja ta ei pruugi olla üldtuntud. Aga siiski omas ringkonnas tan keegi. Taavi, kas sul on öeldud, et sa oled midagi? Põhimõtteliselt ma olen paar korda niimoodi kil mainitud, siis füüsilist kontakti otsida, see aga pigem neist inimestest kahju, kes tulevad mulle otse näkku ütlema, et sa oled mitte keegi, ma usun, et nendega venda oma isiksuse leidmisega sügavaid probleeme. No kui tuleb ma sellist asja otse ütlema, sest aeg, et kuskil endale on niisugune tunne, et tal on midagi puudu sest üritab mind maha tehes ennast kuskile tõsta. Mis on minu meelest üsna sihuke alatu, mõttetu tegevus vähemalt võib-olla sõprade seas tõesti, et noh, et ta sai jälle ühele inimesele kuskil midagi paha tehtud, et mingi puhas punkte saada. Gängi seas võib-olla. Aga minu ja minu sõprade seas, ma usun, et mul on kahju neist inimestest. Samas, ma arvan, et see on tegelikult inimene, kes lahterda teisi, ütleme, mitte käiks kellekski ja surub mingitesse konkreetsetesse kastidesse, tegelikult ta teeb enda kallal ka päris sellist vägivaldset lammutustööd. Et iga halvasti öeldud sõnana tegelikult tuleb endale tagasi. Et mina usun sellesse, et iga kord jällegi midagi halvasti ütlen, midagi halvasti teen. Tegelikult sellel samal hetkel ma teen seda iseendale. Öeldes kellelegi pidades kedagi mitte keegiks veel hullem seda alla välja öeldes. Tegelikult räägin endast. Mis te arvate, kuivõrd palju nii-öelda avalikkuse silmis kellelgi saamisel võib-olla trolli juhusele? Juhus mängib päris päris Sultrolli selles mõttes, et tuntuks saada kõik inimesed kindlasti ei ole võimelised, ei saa tuntuks, palju sõltub inimesest ja isiksusest endast, kas ta on võimeline üldse midagi ka silma paistma. Aga samas on hästi palju andekaid inimesi erinevatel aladel. Et ütleme, et andekas inimene tõesti andekas inimene saaks tuntuks tihtipeale sellest andekusest jääb väheks. Et siis tuleb nagu juhus, juhus, tuleb, tuleb isik siis ise ka, et kas ta tahab läbi lüüa, kas ta suudab läbi lüüa, kuigi andekas ja samas on ka, ütleme, juhus lihtsalt mingid asjad langevad kokku, inimesele pööratakse tähelepanu tema andekuse sad laiemale üldsusele. Ühelt poolt muidugi, inimesed peaksid endale teadvustama, et kuhu nad suunduvad, kuhu nad lähevad, aga palju oleneb ka sellest, et sa pead olema õigel ajal õiges kohas ja tegema õigeid asju. Ja tihti võib see tõesti olla, et hästi satud sinna. Ja isegi sa ei pruugi oma võimalusest aru saada, et oh nüüd mul on šanss, vaid see on lihtsalt kuidagi tegutsevad edasi selles õiges kohas õiges ajas ja lõpptulemuse üle võib ka ise üllatada, et sa oled millegagi hakkama saanud. Heas mõttes. Vastumeelselt sellist tuntust tulemusena on ka hästi palju ette tulnud. Et paljud inimesed tahavad saada kellekski, tahavad olla õiges kohas, õigel ajal, aga samas on piiramatu hulk näiteid, kuidas lihtsalt üldsuse tähelepanu langeb, langeb just ütleme tänasele andekusele. Ja selliseid näiteid on hästi palju. Kunstiajaloost ma usun, et on kooke ei töötanud selle nimel, et saada kuulsaks. No aga samas peab seal olema ikkagi mingi väärtus, mida saab nagu presenteerida, et sa ikkagi teed midagi, et seal on tahtmine endast enda jaoks kasvõi midagi luua. Seal on mingi asi, millega sind saab ühiskonnale demonstreerida. Sul on millegi nimel tööd teinud. Kas või enda jaoks, et sul on vähemalt midagi, et võib-olla tõesti, kui sa ei teegi midagi muud, kui sa hommikul lähed põllule kündma saad koju tagasi, et siis võib-olla ei olegi midagi presenteerida, kuigi samas võib seda järjepidevust, nägi. Ja see on, see on üks asi, kui sa midagi teed, aga samas kui sa lähed põllu peal hommikul külma ja näiteks sel päeval sõidad sa traktoriga põllu peal otsa suvalisele heinalisele, siis sa oled kohe ajalehtede esiküljele, sa juba oled keegi, sa oled täiesti kogemata sinna sattunud. Mingi juhuse. Et see on nagu hästi sihuke momendi uudis, et noh, et saad ühe päeva, kõik, umbes kaks päeva oligi räägivad õieti traktoriga olla, aga see on ka kõik, ma ei usu, et keegi mäletab siin näiteks nädala pärast juba. Ja samas on kaks erinevat asja, millest me õnnega üritasin rääkida, et eks sa siin enda jaoks mitte keegi eksisin ühiskonna jaoks ajades Hiinalise alla, traktoriga muutma, ütleme, Talumäe sai ükskõik. Traktorist muutub ühiskonna jaoks traktoristiks, kes ajas heinalise alla. Kas enda jaoks on ta ikkagi põllumees, kes sõidab traktoriga, künnad teeb midagi head. Võib-olla samas enda jaoks muutus oma isiksuse ülimalt nagu vastikakse, ma olen mingi kohutava asjaga hakkama saanud ja elul on põhimõtteliselt juba lõpp peal. Et ta ei suuda nagu edasi suruda, sellepärast seda põllul enam traktoriga sõita, kuna ta on ei kohutavat sellega korda saatnud siis ta võib isegi enda jaoks tõesti mitte keegiks muutuda, lihtsalt olla kodus ja oma puskarit juua näiteks. Ja see kõik, ilmselt varsti ta kasvõi kustub elust. Taavi ja Martin on nüüd mõlemad tegutsevad Tartu linnas. Kas Tartus on näiteks kergem saada kellelgi yks kui Tallinnas? Ma arvan küll nagu selles suhtes, et sa esiteks, väiksem publik, kelle eest sa pead ennast näitama, et kasvõi kunstriaavalt on, sellest on kindlasti kergem, kui me korraldama. Et noh, kui sinna tuleb mingi väike protsent inimesi, mis Moostatega Tartu linnast palju suuremat Tallinnast mingit publikut endale hankida on kõvasti raskem minna, lähevad läbi lüüa. Mina ei tee, on see ta kartsa inimesed, avatumad, lähevad teedega paremini kaasa, ütleme, Tallinnas, on elutempo nii kiire, siis tihtipeale endale tähelepanu tõmmata, sa pead hästi palju rohkem lärmi tegema juba sellepärast, et kõigil on lihtsalt nii kiire. Ja et inimesed ei ole nii avatud, nad ei suuda seda vastu võtta, nende päris palju peab lärmi tegema, et tähelepanu tõmmata. Et see nagu suhtumise küsimus ka. Võib-olla oleneb see ka sellest, et Tartus on siiski kogunenud suhteliselt vähesugune kontingent nii vanuse kui ka maailmavaate poolest. Tartut peetakse ülikoolilinnaks linnas, kus palju noori ja toimub palju vaimseid sündmusi. Seda võiks Tallinnas ta eeskujuks tuua tihtipeale. Ja samas me meil nagu noortel inimestel ongi, sellepärast seal kergem läbi lüüa vähemalt loodan, eeldan vaikselt, et äkki me seda teeme. Ka meie siukseid mõtegalases kaaslase ja kaaslasi on seal palju rohkem. Nagu on just sellest teemast huvitatud konkreetsest, et seal midagi muud ajada, et siis võib-olla see ei olegi nii lihtne. Sa ütlesid, et neil on vaikne või väike lootus, et te saaksite seal läbi lüüa, mis oleks selle läbilöömise eesmärgiks, mis te teha tahate? Vaat minul on selline lihtsalt sisemine vajadus, et ma tahan kogu aeg midagi tegema. Kas su enda jaoks, et ma olen midagi korda saatnud, oma elu huvitavamaks teinud, et ma lihtsalt ei istuks kodus ja Johiksama kõvard päevad läbi et mul oleks midagi põnevamat teha? Võib-olla see ei ole selline kuulsuseihas on rohkem vajadus mingi positiivse emotsiooni järele, kui ma suuta midagi head korda saata mitte ainult enda jaoks, vaid kas ei väiksele publikule, kas on 10 inimest või 50 inimest, kui ma lähen kellelegi suutanud, kui ta, siis ma muutun ise selle läbi tugevamaks, teeb mulle head. Siis keegiks või mittegi suremine on siis ikkagi enese identifitseerimine. Teil on selleteemalisi üritusi Tartus. No meie selline väike idee olekski, et inimesed vaataks, vaataks ennast kõrvalt suudaks ennast identifitseerida, selgeks teha enda jaoks, et kes ma olen. Jah, et mida nad elust tahavad, et nad näeks. Mina tahaksin, et inimesed saaksid õnnelikuks, et nad leiavad tänu meile võib-olla selle väikese killu, kuidas nad nagu suunab meid edasi mingil teatud suuna, et see teeb meid õnnelikuks, ta leiab omas elus sellise mõtte. Oi ta vahel vahel mul tekib mõte, et see on selline suhteliselt detailide, et et kui kõik inimesed ühel hetkel hakkaks mõtlema, et, et kui ma olen keegi, et mille pärast ma olen keegi, mis, mis teeb mind kellekski tihtipeale see ei olegi nii positiivne asi. Et see oleks hästi-hästi karmilt sti paljudele inimestele võib-olla liiga palju mõeldud roheliseks ja enda peale ka vaadata, et tihtipeale võib juhtuda seda, et et kui varem ei ole tulnud idee peale ennast kõrvalt vaadata ära oma kuna läbi teiste silmade siis selle peale järske tulla selle endaga mitte tegeleda selles suunas siis ühel hetkel, kui see idee jõuab kohale, võib see olla päris karm. Aga samas see, see võib viia jälle positiivse muutusena. Et sa võib-olla hakkad oma, mitte keegi, siis midagi loomia, sa saad kellelegi, kes vähemalt enda jaoks põrest ning inimesi suunata. Donald suunamise idee olekski siis ükskõik, kas läbi meie tööde läbi kunsti kordades filmiüritusi näiteks üritades nagu maailmapilti avardada või inimesed. Samas me läbi oma üritust identifitseerime enda jaoks ka iseennast. Nagu oligi alguses põhimõtet, me hakkasime nagu enda jaoks seda filmi kas kas vajama enda maailmapilti avardada. Et vaata niinimetatud väärtfilm ja avastada enda jaoks kasvanud tõesti on midagi väärt kindlasti midagi õppida, targemaks saada. Et teadvustada endale, et mis, mis pärast ja mis asi on minu jaoks selline hea, mis, mis pakub mulle mingi elamuse. Et kui seda nagu korraldada laiemale publikule, mitte ainult ise iseenda jaoks niimoodi arutleda kahekesi või kolmekesi laua taga korraldada mingi ürituse, mille läbime, üritame näidata ennast, millised meie oleme siis me saame tagasisidet, publiku pead, et näeme, kuidas inimesed erinevad. Et mis nemad sellest arvavad, et see on nagu see on päris huvitav selles mõttes, et need üritused, mis me korraldama ei, sihtgrupp, on need inimesed, kelle arvamust tegelikult võib mõjutada. Me laiadesse massidesse ei tahaks minna oma tegevusega just konkreetsed inimesed. Tõesti, kes ise tegelevad ka mingi loometööga, kelle arvamus meile tunduks huvitav. Nüüd Tallinna juurde tagasi tulles. Mis te arvate, miks siin selliseid asju näiteks korral ei soovi? No kindlasti saama ka seda natuke raskem korraldada. Saab ikka, ma arvan ka, et see ei ole probleem, et need ei saaks korraldada. Ei saa vastu sellele, ainult, et Tallinnas nagu Martin ütles, on palju rohkem inimesi ja Tallinna natuke teise suunitlusega. Tallinnasse tullakse, et ennast ära elatada. Et endale võimalusi leida. Just raha teenida, suures osas. Samas on tihtipeale selline kurb, kurbus poeb nagu südamesse. Kui ma mõtlen selle peale, et see tempo on kruvitud suhteliselt kiireks siis et kas see tempo nagu kiiret, toimub hästi palju. Et kas see, kas see on positiivne, et kui toimuks vähem asja, aga need asjad oleks sügavamad, positiivsemad mõjuvamat? Võib-olla võib-olla see kiirustamine, kiirus? Tihtipeale võib selline negatiivne olla. Aga Eesti on suhteliselt suure surve all, sest me ei ole ju ainult riik riigis, me peame arvestama ka ülejäänud maailmaga ja me peame neile järgi jõudma. Selleks on meil antud võimalus viimase 10 aasta jooksul. Me peame seda tegema nii, et see tempo on hetkel paratamatu, mõnes mõttes. Kui ma arvan ka, et võib-olla see ei tahetagi nii sügaval taignas seda võtta, et kui sa oled terve päeva kontoris kiiresti tööd teinud see võib-olla ei jaksakski süveneda millegisse üritusse niivõrd pingeliselt, vaid sa saad nagu lühikokkuvõte. Kui sind ennast huvitab, siis sa võid alati nagu lisa selle kohta uurida, et sa saad nagu üsna palju ikkagi kokku, et sul ei ole aega muidugi käia mööda linna, näiteks galeriis vaatori kontsetel, käia samade kümneminutise klipi televiisorist, seal on üldpilt vähemalt olemas. Kui sa saad endale sealt valiku, mida sa tahad uurida, siis on su enda rida, aga ühiskond on sulle vähemalt pakkunud selle võimaluse tantsule pretendeerinud kõiki neid asju, mis siin toimub. No Eesti on ka jaotatud selles mõttes erinevateks regioonideks kus on võimalik identifitseerida või millegi järgi seal olevaid inimesi mitte paika panna, aga neid suunata, noh, Pärnu on suvepealinn, kõiki sinna lähevad suvel. Need on noh, suvita ajad, turistid käivad ujumas, käivad kunsti vaatamas. Tartu on jälle õppijate linn. Aga kui seal on palju palju üliõpilasi kõigil tallinlastel on võimalus osta Tartu bussipileti, siis külastamas ütleme siis võib-olla natuke sügavamaid üritusi või, või ma usun ka, et Tallinnas on igasuguseid üritusi, mis peaks pakkuma. Samas selline suhtumine, et teemeldada Tartut, Tallinnat, Pärnut, erinevaid kohti siis kas kiire tempoga, aeglase tempoga, sügav suhtlemine, pealiskaudne suhtumine, päris karm varant, mina, mina seda tegelikult teha julge. Samas on asju, elu muutub igal pool ühtemoodi. Igal pool muutub elu kiiremaks ja mingil määral pealiskaudsemaks. Ja siit ka meie selline näituse idee, mis meil praegu üleval, et Fassolfood selt vajavad tihtipeale hüsselist pilet kokku pakitud tugevat mõtte, sellist mõtte idee, sellist kompaktset paketi, mida on hästi lihtne haarata, mis jätab jälle kiirelt, samas ei ole, ütleme nii sügav, kuna inimene inimese vaatajale või kuulajale, tarbijale on kõik rajad ette ette suunatud juba, mida ta ja mis ta peab tekkima, mis idee tal seda ütleme, ide hinge toituda, tarbides, mis, mis maitse tardab suhu jääma. Et samas minu idee on see, et et ma nagu on tihtipeale hästi irooniline selle koha pealt et see elu läheb liialt kiireks ära, et enam ei ole aega tegeleda endaga, ei ole aega ise mõtet otsida. Et kuna mõte on tihtipeale nii kergelt esile toodud Pakettidele tõtt tihtipeale Ta jätab suurema elamuse. Kunstinäitus, mida külastades Sul on mingid ideede peale, mul endal tekivad mingid sellised emotsioonid, mida ütleme, enamus vaatajad, enamus tarbijad võib-olla ei näe seal, aga selline pealiskaudne suhtlemine ja kiire elu just. Selline üldine suhtlemine liigub sinnapoole, et hästi lihtsalt kõik on arusaadav, sihuke. Märkide baasil. Ja siis hakata mõtlema, et kuhu me siis lõpuks kiire on, eks. Nagu see alati ei pruugigi olla, ma arvan, et see oleneb inimesest ka, et sa valid enda elutempole enda vastuvõtmisvõimele, palju suudab midagi vastu võtta ka näiteks oma elukoha, et kas sa lähed Tartusse või sa oled Tallinnast ütle või momendi elustaadiumis, et sa tahad millegile süveneda või mingit kasvõi elu mõtet leida. Et kas sa suudad hästi kiiresti vastu, miks siis mitte näiteks Tallinnas olla ja leida endale sobiv koht ja raha teenida perekond. Näiteks kui soovid midagi sügavamat, eks laiendab telekanali taga ei oleks aga siga. Hästi pinge. Aga kui näiteks Meerdamid kunstist leida enda väikese mina kui ennast identifitseerida iseendale, et siis mina olen näiteks lend, et minul on Tartusse seda palju lihtsam teha. Et mul on lihtsalt aega nagu mõni õhtu maha istuda ja mul ei ole kuskile kiiret näiteks takistada mingi oma tööga leida, et see on minu mõte. Tiit kõigile soovitused, kes tahavad saada keegiks kellelegi, siis need peaksid Tartusse minema enda jaoks eelkõige. Selle peale ma arvan, rohkem selle oma isiksusest, kus sul see paras on, näiteks minu jaoks on Tartusse praegu lihtsam teha. Valima oma tegevuseks sobiva keskkonna. Nii et ei ole midagi kõik Tallinnasse Nii mis siis veel? Et kui on keegi, siis mille pärast? Või kelle pärast siis? No esialgu päris kindlalt enda pärast muidugi sul oma kindel enda pärast on sul ilmselt vaja ühiskonnas sellist head, kui sa seda vajadust ei ole, siis endal kõigepealt siis arvatavasti sa ei pea seda ühiskonna selgeks tegema. Tihtipeale olles keegi on lihtsalt elu huvitavam. Ja seda mitte läbi mitte keegid või teisi selles mõttes jalge alla tallates. No ise pead sa valima enda jaoks selle vahendi, mis sulle ilmselt tundub ehk siis enda jaoks vastuvõetav. Et kui sul tõesti tunned, et ma tahan olla väga tige ülemus, teisi jalge alla trampida, java redelil tõusta ja seda tõesti pakub see väga lõbus, siis miks mitte samasse võite teistele lihtsalt head tehes kõrvalseisjana ka tunne. Väga hästi. Samas ei tohiks nagu häbeneda seda, kui tõesti ongi hästi suur vajadus kuulsuse järele tähelepanu järele, siis ei tohiks seda häbeneda. Et iseennast sellest ei maksa, ei maksaks kunagi häbeneda ennast jalga. Kui ta nõuab, siis kui jalge alla tallamine pinget pakub või muudab paremaks olukorda, siis miks mitte? No mida te lõpetuseks ütleksite selle teema kohta? Ma arvan, et identifitseeri end Mõelda läbi inimesed, kes te olete, kes te, kes te tahate olla ja mis, mis teeb teid õnnelikumaks mis on tähtis Deers, olles keegi võib-olla õnnelik olles mitte keegi ühiskonna jaoks võib-olla õnnelik? Oleks enda jaoks läbi mõelda. Tänan teid saatesse tulemast, Kertu Martina, Taavi. Kui ennast oskad ja tahad identifitseerida, siis ei ole vaja, et Eesti kohta öelda, et ta mitte keegi. Oluline on olla keegi eelkõige iseenda jaoks. Mina olen saatejuht Siiri riies. Kohtumiseni. Head raadiokuulajad. Kuna alates aprillikuust muutub Eesti Raadio saatekava siis puudutab see ka meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid. Juhime teie tähelepanu sellele, et alates aprillikuust algab meie saade vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis klassikaraadios pühapäeviti kell 17. Keskööprogrammi sarisaade ristteel läheb aga eetrisse tavapärasel ajal iga kuu viimasel reedel kell 23, null viis. Endiselt tahame teid julgustada osa võtma piiblikoolist posti teel. On väga paindlik ja igat isikut individuaalselt arvestab õppevorm Teie teatate telefoni või kirja teel meile oma soovist ja annate oma aadressi. Meie saadame teile posti teel vajaliku materjali ja nii need kirjad vastastikku liikuma hakkavad. Meediakeskuse Eesti luterlik tund toimetuse telefoninumber Tallinnas on kuus 314 311. Kordan telefoninumbrit kuus 314 311. Ja meie aadress Eesti luterlik tund, kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Sellel telefoninumbril ja sellel aadressil. Ootame teie kirju küsimusi ja mõtteid kõikide meie väljundite kohta. Need on siis saated vikerraadios, klassikaraadios, sari Kaheteistkümnes, tund eesti televisioonis iga kolmandal laupäeval lehekülg ajalehes Postimees ja kodulehekülg internetis. Soovime tuua teie ellu püsiväärtuste mõistmist, tasakaalu ja rõõmu. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.