Igal aastal jõulude ajal mõistame rangelt hukka selle püha paganlikud avaldusvormid. Kõik tekitab mees nördimust ja ärritab meid. Alates liialdatud kulutustest linkidele kuni kesklemissa pealiskaudse meeleliigutus Nonii mis peagi läheb üle priiskamiseks verivorstide. Vest mööduvad kõik meie vennad nii mittekristlased kui ka need, kes end nimetavad kristlasteks. Nagu alati oleme me kohtunike, mitte kaebealuste poolel. Mis veel rängem range hukkamõistu taga tuleb nähtavale meie variserlik hoiak. Meie ei ole niisugused nagu teised meie jaoks jõulud tähendavad jumalat tõelist kristlaste jumalat, kes Jeesuses Kristuses tuleb meid päästma. On tõsi, et inimesed moonutavad karri, kerivad jõulude sõnumit. Ent mis õigusega? Me arvutame kavatsusi ja mõistame süüdi isikuid. Ning miks ainult nende pidustuste negatiivset külge. Miks mitte läbi nende õnne liigutavate tunneta otsingute usklikult näha ebateadlikku püüdu jumala armastuse poole kes tuleb inimestele vastu. Lõpuks miks mitte võtta vastu isiklikult seda vapustavat aastapäeva, mida kirik oma liturgias paneb meid läbi elama. Kas me armastus on puhas? Kas meiegi moonuta jumalat? Kas me ei sunni end nägema iidolite tahutud kujusid? Väga sageli on jumal muutunud paljudele üldnimetuseks mis kadunud tänapäeva sõnavarast päraseks olendiks, kellele omistatakse. Loovaks jõuks, millega on seletatav maailmateke ja areng, ideeks, mille olemasolu on tõestatav ning julgustama inimese aru. See ei ole kristlaste jumal. Väga sageli. Ning paljudele on usku võetav kokku lausesse. Mõistagi on midagi meist kõrgemat. Midagi nii ligipääsmatud, kuna on kaugel tundmatud, kuna saladuslik miski, mida tuleb kannatada taluda. Miski, mida tuleb püüda taltsaks teha millelt tuleb vallutada häid ande. See pole absoluutselt mittekristlaste usk. Väga sageli öeldakse, et ollakse religioosne. Inimene tähendab kogumit halvastiseeritud religioossest, teadmistest. Vaevu järgitud moraalsest seadusest. Tüdinud korratud religioosseid žestidest, sotsiaalsest vaatest, mis mõnel võivad olla ülikonservatiivsed. Teisel väga revolutsioonilised. See pole absoluutselt mittekristlaste usund. Kristlaste jumala ei ole jumal objekt. Jumal idee. Sealse korra jumal ja nii edasi. Kristlaste jumala isik, kell on nimi Jeesus Kristus. Isik kellel on olnud inimese saatus inimeste hulgas. Kristlaste jumala ei ole miski meist kõrgemal vaid on keegi meie hulgas. Jõulud tähendavad jumalat, kes tuleb inimestele vastu inimeste juurde. Jõulud tähendavad saavutamatut, tundmatut jumalat, kes saab inimeseks ning tuleb inimeste kätt suruma inimeste nägusid, suudlema, inimestega kõnelema, inimesi armastama, inimeste eest surema. Ükski ei ole jumalat iialgi näinud. Ainusündinud poeg, kes on isa süles, on temast kõnelenud. Ja sõna sai lihaks. Elas meie keskel. Ja me nägime tema au. Püha Johannes väriseb üleni sellest lämmatavast kohtumisest kui ta kirjutab oma esimeses kirjas. Mis alguses oli, mis me oleme kuulnud. Mis me oma silmaga oleme näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meiega Ühed on katsunud? Seda me räägime elu sõnast. Ja elu ilmus. Ja me oleme läinud ja tunnistame ja kuulutame teile seda igavest, mis oli isa juures ja ilmus meile. Mida me oleme kuulnud ja näinud. Seda me kuulutame teile. Veelgi oleks osadus meiega ja meie osaduse isaga ja tema pojaga, Jeesuse Kristusega. Ja seda me kirjutame teile, et rõõm oleks täieline. Jumal sai inimeseks kogu inimkonna pärast. Järelikult ka minu pärast. Ta tuli, vaata mind kõnelema minuga, sõlmima sõprussidemeid minuga päästma mind. Olen puudutatud isiklikult. Paljud kristlased tegelikult vaid paganad. Nad usuvad iidolitesse. Paljud on teistid. Nad usuvad, maailma loonud ning seda käigus hoidlasse jumalasse. Ristiusk tähendab uskuda Jeesusesse Kristusesse teda usaldada, olla koos temaga ja tema sees kirikus töötada tema isa riigi ehitamisel. Teatud kristlased vajavad ümberkasvatamist eriti need, kelle religioosne tunnetus ning sellele teostamine on sotsioloogiline. Kuid kes ei tunne oma jumalat, neil tuleb uuesti avastada, kes on allikas ja elu. Jeesus Kristus. Jumal on meile andnud igavese elu. Ja see elu on tema pojas. Kellel on poeg? Sellel on elu. Kellel jumala poega ei ole, sellel ei ole elu. Kes tunnistab, et Jeesus on jumala poeg, sellesse jääb jumal. Ning tema jumalasse. Miks oleme me ennemini kristlased kui budistid muhameedlased ja nii edasi? Sellepärast et me usaldame Jeesust Kristust ning mitte Budat või Muhamedi. Miks kuuluma Me kirikusse, mitte kusagile mujale? Sellepärast et Jeesus Kristus ja sama kiriku ning üksnes selle. Me kannatame oma inimliku näopuudulikkuse pärast. Kuid me tunneme end sellest solidaarseina. Iialgi ei võime nõustuda ühegi sektiga ajamisega kiriku kõrvale. Ent me töötame tema puhastamisel puhastades ennast, et IGA PÄEV veneses teostada issanda Jeesuse kavatsus tema suhtes. Meile valmistab palju vaeva nähtavate märkide all. Kas akramentide märgid tunda pärast sügavat tõelikust, Jeesust Kristust? Armu tõttu on meil kalduvus teha midagi, mis vastu võetaks. Üteldakse palun jumalalt armu. Armon Kristuse elu meis, tema armastus, mis meid päästab ning meid muudab kuni meie olemise juurteni. Jumal on saanud inimeseks selleks, et inimene saaks jumalaks jumalik, kustuks Jeesuses Kristuses. Niisiis kristlik usk ei ole, ma usun jumalat, olemasollu, see pole ka mitte üksi. Ma usun isikulist jumalat, kedagi, kes on tulnud inimesi. Jeesusesse Kristusesse, kes mind armastab ja mind lunastab Uskuda tähendab kristlasele eelkõige võtta vastu, et teda lõpmatult armastatakse. Et anna andeks saanud. Et ta on lunastatud. Tema jaoks pole jumal keegi, kellelt tuleb vallutada, et anda samuti mitte keegi, keda esmajoones tuleb armastada vaid eelkõige keegi, kelle poolt tuleb lasta end armastada. Kristlaste jumala suuruseks pole eelkõige kõike häälisus vaid kõik armastavus tema trantsetentsikson, armastuse Haapsalut ning mitte filosoofid, Haapsalut. Selles on jumala armastus meie vastu avalikuks saanud. Et jumala oma ainusündinud poja on läkitanud maailma et läbi elaksime. Selles on armastus. Ei, mitte selles, et meie oleme armastanud jumalat vaid selles, et tema meid on armastanud. Ja on läkitanud oma poja lepituseks meie pattude eest. Me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis jumal on meie vastu on armastus ja kes jääb armastusse, jääb jumalasse ning jumal jääb temasse. Ma olen armastatud jumalast igavesest ajast saadik lõpmatult. Mu viletsus ei takistada jumalat mind armastamast. Pühadus ei tähenda olla laitmatu. Vastupidi see tähendab tunda end loomult patusena ning mitte lihtsalt sellena, kes teeb pata seda põhjalikult omaks võtta ja kogu jõust uskuda. Jeesus Kristus armastab meid sellistena, nagu me oleme. Mingeid armastus lunastab meid. Selles mõttes on üteldud. Ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid. Ja sõna sai lihaks. Teie hulgas keegi keda te ei tunne. Tema nimeks on armastus. Anna andeks, issand et olen moonutanud haavandaalina, kes rikub hindamatu kunstiteose. Anna andeks et olen teinud sinust vaidluse projekti. Otsekui oleks usk tõestuse vili. Anna andeks et olen teinud sinust julgustava kontseptsiooni oma rahutule vaimule. Otse oleksid sa filosoofide kauge jumal. Anna andeks. Et olen teinud sinust vaimse relva materialismi vastu otsekui oleks inimkonna lunastus, mingi üritus ning mitte saladus. Surnud ja ülestõusnud Jeesuse saladus. Ning kui ma lõpuks olen avastanud et sa oled täiesti lähedane isik, anna veel andeks, issand. Väga sageli olen teinud sinust kellelegi, kes on tulnud tasuma arvet kellelegi, kelle korraldusi tuleb täita selleks, et olla lugupeetav. Õigust igavesele tasule. Kellelegi väga võimsa, kellelt tuleb palumisega saavutada võimalikult palju head. Issand. Ma olen unustanud pea asja olulise lähtekoha, ilma milleta ülejäänu ei tähenda midagi. Ning igal juhul muutub koledaks karikatuuriks. Oh jumal moonustasin oled lõpmatult armastav isa. Ning et igavesest ajast oled sa kavatsenud teha minust oma poega. Oh, jumal. Ma unustasin, et sina oledki armastus. Ning et armastus on tulnud meie juurde. Jumal, ma unustasin lasta end armastada.