Järgmine teema oleks andestamise kunst. Ja meie ümber iga päev hommikust õhtusse õhtust öösse hommikusse tarvis kellelegi andestada, sest pidevalt saame ju hakkama millegi niisugusega mis kindlasti võib teha kellelegi haiget. On kuritööd, ülekohust, halba, mina väga mitmetel tasanditel kõige suurematest, võib-olla pisukese tasandini, ühiskonnasüsteemi tasandilt, inimese suure väikese tasandini ja andestamise kunst ja leppimise kunst ja unustamise kunst on juba pärast raske. Et meil tuleb kõik meelde jälle uuesti, mis võib segada meie igapäevast elu. Ja see andestus nii kerge tulema ei ole. Ja et see meie elu segama kipub, me seda näeme ju igal pool Päeval eneste ümber. Me elaksime just nagu pidevas hinguvas eluviisis. Kõige suhtes. Oleme stuudiosse täna palunud Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Avo hüpruse. Teie olete oma igapäevase töö ja eluga olnud seotud ja peavad olema seotud nii elu valguse poole kui ka pimeduse poolega ja Anett eneses. Te olete lihtsalt pidanud läbi mõtlema. Kõik need keerulised labürindi teed andestamise kunsti juures sest lihtsalt muidu ei suudaks oma tööd teha, ma mõtlen nii. Tegelikult oleme me ilmselt kõik kõikunud. Kahe lõpmatuse vahele pingutatud niitidena siit maailmast läbi tõmmatud ja ühel pool on kadulik hukatus ja teisel pool on rahu ja rõõm. Ja rahu ja rõõm on nii igavikku, lisuses igaveses elus kui ka täna siin maa peal kõndides saavutatav. Selles teie täna välja pakutud teemas. Andestamise kunst on kaks mõistet, andestamine. Kunst. Ma ütlesin, ei ole räägitud andestamise tehnikast sest kõigepealt, kui ma hakkasin oma mõtteid kokku korjama nendelt kummalistel teedelt, kuhu nad kippusid neid kahte sõna kuuldes ja ma mõtlesin ma, kas andestamise puhul on tegemist kunstiga ja siis see tähendas minu jaoks esmalt tuluks veerida kunsti. Ja kui kunst oleks mingisuguse tehnika valdamine. Sellisel juhtumil tekkis minus protest, kas andestamine on tehnikaga taotletav, kas andestamine on ainult teatud norgu või psühhofüüsiliste muudatustega inimeses saavutatav. Aga kui me räägime kunstist meie iseseisvast või iseseisvalt elavast seosest sealpoolsusega, kust kanalist, mille kaudu ja vot siinpoolsusesse igapäevasesse maailma midagi imelist siis on tõepoolest andestan, isegi puhul kunstiga tegemist. Ja nõnda siis ka see teine või õigemini esimene mõiste andestamine. Ilmselt ei ole mitte inimesest lähtuv tema tahtepingutusest lähtuv otsusest lähtuv, kuigi need asjad nii tahe kui otsus, kui sellega kaasnevad emotsioonid on muidugi vajalikud, aga see on nagu jäämäe nähtav osa. Aga asja tegelik olemus on just sellest sealpoolsusest hoovast andeksandmisest, ilma mille istumiseta või enesesse vastuvõtmised ei suuda meie andeks anda. Inimene ei ole vähemalt sellisena, nagu me teda näeme peale pattulangemist andestab olevus kõigile võiksid olla, aga ta võiks ja peaks olema ka palvetab olevus ja palju muudki tänulik olevus. Aga argikogemus näitab meile midagi muud. Aga see on, tegi nimelt patu tagajärg, see on jumalast eemaldumise tagajärg. Et inimene ja tema loomus on riknenud. Aga ometi sellisest väljendubki jumala vorm saab seesamagi eemaldanud inimene. Jumala käest võimaluse olla enam inimene. Olla enam loojanäoline, olla enam see inimene, kelleks ta on loodud ja see tähendab nimelt tööst, palvetab, andestav ja tänulik inimene. Te näitasite meile, teed nüüd selleni, mida me kõik võiksime mõelda. Me ei oleks väga hea meel, kui sellest hetkest valguse kirehetkest leiaksite enese kätte selle niidiotsa, millest teis isiklikult lugupeetud kuulajad, algab siis teie jaoks teie andestamise tee teie juurde. Õprus on pöördunud väga paljud inimesed kes on astunud üle ja igapäevasest elunormist. Meil on mõistetud kohut ja kes on hukka mõistetud. Kuidas nad pöörduvad teie poole, kuidas te olete leidnud kontakti nendega? No ilmselt peaks rääkima eraldi kahest asjast või vähemasti eristama kahte asja. Kas need inimesed tulevad minu juurde või on nad teel jumala juurde ja lähevad sinna läbi minu? Kui inimesed tulevad minu juurde, siis see on üsna nukk ja tülikas mõlemale poolele. See on tavaliselt inimese suure ahastuse tulemuseta keset ümbritsevat lootusetust veel ühe lootusetu petliku võimaluse valib. Ja niimoodi ikka inimene aeg-ajalt küsib teiselt inimeselt abi. Enamasti ei saa seda. Kui nad aga tulevad otsides aegade issandat ja tema rahu, kui nad tulevad, otsides Ma andestamist lohutust, kontakti igavikus, elava tõelusega, siis võivad olla On vaimulikud vaid väravaks, mille kaudu selle inimese tee sinna kulgeb. Eks minagi oleksin Tänulik ja rõõmus, kui ma võiksin olla selleks väravaks või või siis teisiti öeldes selleks selleks platsikeseks või maanurgakeses, kus inimene, kes kahetseb oma tehtud tegusid oma kiusatustele järele andmisi. Vallanud kurjust või oma juhuslikke Ki tegusid. Inimene, kes kahetseb, võib kokku saada sellega, kes annab talle andeks. Jumalaga. Ja vot siis tulevadki, ilmselt peab selleks olema üsna sügavas pingelises kriisis. Ei saa tulla tõeliselt jumala juurde igavusest või. Või huvist malevasti, arvan nii. Ja olen isegi kogenud seda. Inimese kahetsus on tõsine. Kui tema igatsus andestuse ja lahenduse järele ei ole võlts teeseldud siis jumal annab talle selle lahenduse ja ei ole eriti oluline, milline olevus või situatsioon või paik saab seda andestust lahendust vahendama inimesele, kes seda vajab. Nii et olete kogenud juhuseid, kui te olete aidanud teha väravat lahti ja on osatud sellest väravast sisse minna ja vaadata, mis on sealpool. Et on jõutud teise ellu. Jah, eks need väravad on enamasti inimeses eneses, mida me peame aitama avada. Sest jumala poolt on kõik valmis, aga inimeses alati ei ole kõik valmis. Mõnikord on nii kurb kui see ka ei ole, aga vaja selleks inimesele rohkem haiget. Et väravad tõeliselt avaneksid. Mõnikord aga on vaja teda ja hellitada ja eks see ole ju loomulik, et meie elu nendest ja paljudest muudestki moonistest koosneb. Jah, mõistagi ma olen seda näinud, kogenud, et need väravad on lahti läinud ja inimene on saanud enam inimeseks ja selle juures mis tahes seal kohmetult värava piidana. Ma ise ka kogenud, et ma olen saanud üha rohkem ja rohkem osa jumala armust ja saanud ka ise olla natuke rohkem inimene. Lovi nõuna, inimene. Olemisega ei taotle mitte midagi rohkemat. Ega ka mitte midagi vähemat kui imet. Ime, kui ühes inimesest toimub kvalitatiivne muudatus. See tähendab, kui ta saab jumala lapseks. Suures osas on töö nende inimestega. Mul on jumalast eriti eemaldanud. See lihtsalt on nii, see on see juhus või seaduspärasus, kuidas keegi teise soovib nimetada. Mina näen, et jumal on mind pannud ja peale seisma, nii nagu ta on öelnud, et keegi peab müüriaugus seisma ja meri, ookean palju, kuhu ta asetab omasid ükskõik, kas siis nooli püüdma või neid välja laskma. Ja samamoodi. On inimesi asetanud seisma müüriaukudesse, mida nimetatakse valitsus või haigla või teater. Nõndamoodi asetab inimesi seisma nendesse aukudesse, mida nimetatakse kirik või vangla. Või minu poolest kas või laevandus. Ma vanglas näen Võib-olla eriti teravalt, eriti. Alasti seda inimesena abitust mis tuleneb suuresti valedest valikutest ja järeleandmisest, kurjale. Sees maailmas taevases elus on, see on varjatud, aga ta on täpselt samuti olemas. Ja leppimatut vaenu näeme me ju iga päev. Parlamendis näeme me erinevate parlamendita fraktsioonide vahelistest kõnelustes leppimatut, vaenu, näeme. Vanadekodusse paigutatud inimese silmades, kes on Holmanud omanud kodu ja perekonda ja kellele see perekond on ära tõuganud. Seda me näeme kahjuks vahel ka kiriku sees. Aga täpselt samuti oleme nendes kõikides paikades ka andestamise imelist helki ei ole absoluutselt oluline, kus inimene oma südame avab jumalale ja teisele inimesele, mis sageli on muuseas üks ja see sama. Ei ole üldse oluline kus inimene annab iseennast üle. Ta saab enam inimeseks. Ma ei ole seetõttu mingit vahet ka selles inimeses või nende inimeste vahel, kes jumala juurde tulnuna jumalaga oma elu jätkates meie keskel elavad. Kas nad tulevad vanglast või tulevad nad vaestemajast, tulevad nad kirikust või parlamendist? Ei ole oluline. Tegemist on nendega, kes pärivad maa. Võime tihedusest palju kraapida mulda ja loopida pori. Aga see viimases plaanis ei muuda enam mitte midagi. Kui me tõstame Loobunud kivi heitmast on teinud rohkem kui need kes aktiivse tegevusega valmistuvad heitma. Ütelda kuidas avaneb inimesi, seda jumalale? Sellega on nii nagu kunsti või tuulega. Et on rumal proovida kirjeldada, imet kujutada, läbi elada, seda ka saab. Kirjeldada vaevalt siis on tegemist kitšiga. Kirjelda, mis tööd on kahjuks viinud kitšiniga. Paljud kiriku sisesed, misjoni üritused ja, ja trükised ja inimese piiratus ei saa väljendada jumalikku igavikku. Vaata oma vaevatud ja koormatud hinge. Ei jäta mitte midagi enda teada, kui ta ei lase sellel enam ennast koormata. Kui ta tahab tõepoolest saada vabastatud patust. Ka oma pahest. Ess äratab minus esmalt siirast ja sügavat lugupidamist tema vastu. Ja ma tõepoolest ei mõtle selle peale. On enne seda tapnud, varastanud, vägistanud. Ja täpselt samamoodi. Olen ma sügavas hardas lugupidamises vait ka ohvri mures. Kui see ohver suudab eneses leida suurust, puhtust ja ilu. Vajalik andeksandmises jaoks. Ma saan aru küll, et seda ei ole kerge kuulata nendele, kes on pidanud kannatama, ise korjata Lady. Aga midagi ei ole parata, sellel tasandil oleme võrdsed, sellel tasandil ei ole enam ohvrite kurjategijat. Sellel tasandil on ainult jumala lapsed. Ollakse end avanud aegade issandale, kui ollakse vastu võtnud oma südamesse see, mida tema sinna saab asetada ja millest lähtuvad meie uued teod meie uus elu, meie uus olemine, siis ei ole enam ei meestega naistega kurjaga head. Siis on jumala lapsed. Ja ma tõesti olen neid kohanud. Ja kui jumal kogu aeg kohta on veelgi. Tänaval vanglas. Ja võib-olla veel hullemates kohtades. Ja sellepärast Uus, ja võib-olla suuremgi kuritegu. See, kui me need inimesed ette hukka mõistame. Tõukame ja oma südame nendes kinni paneme. Paneme oma südame kinni. Nõnda jumala ees. Me teeme sügavat ja kartma, annad lahenduseta patu. Esmalt hävitamine sellega kõik võimalused iseenda jaoks. Ma mõtlen, et kui me igaüks vähemalt väikeses andeks annaksime oleksime tänulikud loojale selle eest, et me võime elada loomulikust, elaksime välja mitte oma kibestumist ja kriise. Siis selles samas tanulikkuses lahenduksid meie kriisid ja meie kibestumine, Nad lihtsalt kaoksid ära. Nendes hetkedes, nagu ma juba olen mitu korda öelnud, oleksime me enam inimesed me peaksimegi olema enam inimesed, me saame seda ikka jälle paluda ja otsida seda väravat, mille kaudu siseneme inimene olemisse. Ja kus võime teha midagi selle jaoks et nendele, kes meiega koos on, on natukene kergem seda lahendust leida, natukene kergem olla enam inimene. Ja palju rohkemat ei olegi vaja. Siis lahendavad minu arvates iseenesest ka mees rahalised ja majanduslikud ja poliitilised ja kõikvõimalikud muud kriisid mida, kui peame olulisemaks kahjuks kui sedasama kriisi, mis ei luba meil olla tänulik loojale ja hooliv ja andestav teiste inimeste suhtes. Kõik algab ikkagi seestpoolt, mitte käskude piirangute süsteemist, mida me võime kultuurina defineerida, see on tulemus. Algab sellest, et meie süda on avatud ja selles südames elab see, keda me advendiajal ootame. Ja siis teeme oma otsuseid ja tahteakte lähtuvalt tema tahtmisest. Kas meie südameis elab?