Interiaal Astoria, Euroopa Estonia, valge saal, Küba metropol, Linden Kuld Lõvi grafeed, ela plaaž kahvi Ang Lee Grand Marina Hubertus Žannuaar Vellevoog ampiir, Savoy salve, akvaarium, Filipitš seisnerkult Das Corso Asko. Need nimed viivad kuule ja tagasi Tallinna kohvikute ja meelelahutuspaikade kuldaega eelmise sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Nimed on kokku otsitud tänavu ilmunud ja kalinguri köidetud una 25 Eesti kaunima raamatu hulka valitud teosest Kuld Lõvi ja kultuse ajal. Eesti riigi iseseisvuse areng kahe maailmasõja vahel peegeldus lisaks majanduse ja tööstuse, riigikaitset, põllupidamise ja kodukaunistamise ning paljude muude valdkondade arengule. Ka selles, kus, kuidas inimesed vaba aega veetsid ja meelt lahutasid. Kuuleme äranud saates 20.-te 30.-te aastate kohvikumuusikat lõike Tallinna visiitkaardiks peetud Kultase kohviku omaniku Nikolai Kultase mälestustest. Noore neiuna Tallinna ja Tartu kohvikutes käinud Kai Lindströmi meenutusi vahepaladeks lehekülgi Turu Ülikooli professori galer Volhovi raamatust Kuld Lõvi ja kultuse ajal. See on teekond ajastusse, mis seisab justkui käeulatuses ent jääb pöördumatult minevikku. Eesti iseseisvuse väljakuulutamise järel ja vabadussõja aegu toitlustati Tallinna kohvikutes ja restoranides sõjaväelasi Taani ja Soome vabatahtlike inglise meremehi vene valgekaartlased. Et õhtuid lõbusamalt läheksid, olid sõdurid Kuld Lõvi taldrikut seina laiali ritta ladunud ja lasknud püsteritest nende pihta märki. Narva maantee neli asunud linde neis kaklesid Taani sõdurid briti meremeestega. Edaspidi sai Lindenist küll uusrikaste lemmikraha raiskamist paik, kus pikad peegliread, pehmed vaibad ja loorberipuud lubasid külastajal end tõeliselt nooblina tunda. 20.-te aastate lõpus said Tallinna kohvikud ja restoranid uusrikastele jõukuse näitamise paigaks. Minu vanatädi mäletas pealinna peenemate prouade kommet heite hõberebaseboa üle õla ja minna juba hommikul kohvikusse teiste omasuguste prouadega kohvi jooma. Teenijanna tuli kokkulepitud tunnil kohvikusse talle järele, kus proua valjusti dikteeris, mida teenija või köögitüdruk turult õhtusöögiks osta peab. Juhtunud mitmel prouale see töö üheaegselt käsil olema läinud muidugi üle trumpamiseks. Narva maantee ja maneeži tänava nurgale paiknenud restoranist room mäletatakse, et sinna ka salapiiritusekuningaid sisse astunud beat silmitsenud, kalaleti jäävagnatel küsinud, mis see kõik maksab maksnud selle kinni, tõusnud letile ja lihtsalt jalutanud oma suurte saabastega kõigest üle, niiet killud taga. Ning läinud siis rahulikult uksest välja. Kirevaid vahejuhtumisi Roomast mäletab ka Nikolai Kultas, kui ta seal 20.-te aastate lõpus pärast ajateenistust õhtuti pilli mängis. Hiljem läksin restoran, room, restoran Roomas oli tol ajal isesugune publik, seal oli võõrastemäega teisel korrusel ja tol ajal oleks siis moodi sakslaste käest piditust vorste ja Eestisse tuua salapiiritusetoomine Eestisse. Ja selleks piiritusvedajad, nyyd elasid kõik selles hotell roomas ja nende see põhikooskäimise koht oli siis restoran, aga nemad olid selles restoranis täielikult peremehed. Mängisime suvel, oli mingisugune jalgpallivõistluste jalgpallimeeskond, oli võitja, ma ei mäleta, missugune meeskond see oli, oli võitjaks tulnud. Ja meestele tehti siis välja õhtuse need tulid restoran, rooma, abilitas vedajaid, oma kallimatega istuksid suma ettelauas. Meie tähendab orkester. Me hakkasime mängima. Ja piiritusevedajad olid juba nii eakad mehed, aga nende kallimad olid nooremad. Jalgpallimehed läksid siis palusid näitsikuid tantsima, piiritus, võtad selle vastu tegelaste rohkem viinavõtmisega. Käidi üks kord, teine kord, kolmas kord neljas kord juba pirtsvedajate pealik ütles, et poisid aitab. Jätke meid nüüd rahule, jätke naised rahule. Noaga, need olid juba julgust ja jõudu täis. Tulid jälle piiridesse sööda ja siis peale inglitest teeme puhta töövõite ette kujutada umbe siia ka nagu mõnikord Ameerika naljapiltides nalja filmides, eks ole, kus tortisotakse vastu nägu ja seal garaažis puhvetist võeti paaghani kalaga ja pandi päev. Ja see kestis umbes madin umbes üks viis kaheksa minutit siis uksed olid lukku keeratud, Šveits vaatas rahulikult peal, aga kõigist töölised ja kõik nõude pesida, nende liiva lappida ja kambrite ja harjadega, kõik olid valmis. Ja piiritusvedajate pealiku üteldud oksla. D ja siis visati need jalgpallimehed siis kõik välja. Meie vaatasime klaveri taga kõik, vaatasime seda pealt. Oxfordi jälle kinni, otsekohe oli kõik üks-kaks-kolm, katkised toolid vahetati ringi, laud oli üks katki läinud, selle asemel toodi õud läinudki, kõige rohkem võiks jälle, kas viis või 10 minutit võib olla ja kõik oli puhastatud, õigeli kraamitud. Me hakkasime mängima, pidu jätkus jälle. No vot, see on väike näide nii-ütelda sellisest, aga sellest ei tehtud, ei olnud seal politseiniku toodud kohale ega midagi. Pirita, söödeti pealik ütles, et Johannes oli see peakelner. Johannes, pane see kõik minu arvele. Ja sellega oli asi lõppenud. Kahekümnendatel aastatel käisid inimesed juba meeleldi kohvikutes, sest korterid olid kitsad ja külmad. Kohvikus kuulis uudiseid, seal kirjutati ajaleheartikleid. Lindenis kogunes mainekas Siuru rühmitus, tõus ja kirjanike lauas oli alati lõbus. Luule kuningannale Marie Underile meeldis boheemlaslik vaba käitumine. Luuletaja Henrik Visnapuu, kes elas Tartus andnud Tallinnas käies alati oma aadressiks Visnapuu lindel. Kuid nõndanimetatud viini tüüpi kultuurikohvikuid pidi Tallinnas veel kümmekond aastat ootama. Suursündmuseks kujunes 1932. aastal Vabaduse platsi ja roosikrantsi tänava nurgal EK Majas avatud kohvik Corso, millest sai kiiresti seltskonnadaamide ja noorsoolemmikpaik. Vabaduse platsi poole jäi roheline saal ja roosikrantsi tänava poole punane saal. Vaiksetel päevastel tundidel istus kirjanik ja diplomaadi proua Aino Kallas Corso kohviku kõrgete piiretega varjulises loosis ja luges välismaiseid ajalehti. 1937. aastal gümnaasiumi etanud Kai Lindström mäletab, kuidas ta koos kooliõdedega 24. veebruaril 1938 siis Eesti vabariigi 20. aastapäeval pärast paraadi Vabaduse väljakul Corsosse kohvi läks jooma. Kohvi serveeriti tol ajal klaasides ja kooliõed armastasid Varssavi kohvi. See oli vahukooremütsikese all. Ja seal oli Ongi vaagen, oli kesklauda võis tellida saiu ja pirukaid juurde muidugi, aga aga siis. Ja need koogid oli sihuke Pacelliidist kattev oli üle ja noh, aumeeste mäng oli igaüks siis ütles. Niimoodi ja seal oli ka väga kena teenindamine. Aga Corso souli muusika. Millegipärast meie imestame, miks nad läksid pankrotti. Aga see oli täiesti niisugune soliidne ja hästi meeldiv. Fosfoto Tiiu mängis seal ja kohvikut, muusika aga selle järgi ei tantsitud, ei seal ei olnud ruumi, kõikjal olid lauad. Tantsingud olid ju eraldi glooria Dancing ja hukka. See oli vist inglastelt ülevõetud komme kellaviietee. Mis olite kõige huvitavamad ja meeldejäävamad koogid? Kas oli mingi lemmik, mida te enamasti tellisite? Igal kohvikul tähendab neil soliidsem, sel kohvikutel oli oma kondiitrid ka. Ja Mulle meeldisid näiteks need vahukooretulukesed olid hästi maitsvad. Neid saigi Feyssnerrys ja siis olid sefiirikorvikesed hästi maitsvad, noh, hind oli meil 15 senti tükk ja siis puuviljakorvikesed ka. Biskviitkoogid mulle nii ei maitsnud. Nad olid kreemiga ja eriti ei huvitanud jogurtit sel ajal veel ei olnud, neid kooke ei olnud ja Nonii pahabad olid küll. Need olid niisugused piklikes metallvormides küpsetati Nadali keeksitaigen tugevasti rummi käimutatud. Aga, ja siis peale sõda oli neid ka veel ikka mäletan. Ühel päeval läksin kohvikusse, polnud lõunat söönud ja võtsin siis ühe kohvi ja Krummi vaba, see oli seal pärli kohvikus, seal juba vene ajal. Ja siis ma tahtsin välja minna, siis öeldi, et filmitakse mingisugune Kuldse kotka all, mingi film, see ei tulnud üldse pärast kuskil linnalegi ja sekka totšenkofoli siis nii elegantses sakslase ohvitseri mundris ja käis seal edasi-tagasi ja ja ma läksin siis tagasi kohvikusse, võtsin veel ühe rukkileiba ja kohvi ja siis kui me välja see, mis ma tundsin, et mu jalad olid nõrgad see oli nii kange ja meie samal ajal elas üks kohviku kondiiter ja siis oli pensionär ja minu abikaasa ikka vahel rääkis temaga, ta oli meie naaber. Ja siis abikaasa küsib, et miks nüüd enam nii ei tee teed, kas teil ei ole siis seda retsepti eestiaegsed, mis nende teha? Ja siis mees ütles küll. Vaat ja meile antakse ka selle retsepti järgi, et neli pudelit rummi immutamiseks enne mehime ühe pudelitäie ära ja kolme käimbutasime, aga need on rohkem inimesi. Nüüd joome kolm pudelit ära, ei, ühe kõik. Sellepärast tullakse. Mille järgi kohvik lõhnas, kui te sisse astusite? Noh, ikka hea kohvi. Aga muidugi, siis oli tõesti kohvikud ju, mitte niisugused supiköögid nagu neid, et et sa võid seal kõiksugu salatit võis saada ja näiteks Filipitš, mis on millegipärast välja jäetud sellest raamatust. See oli pelu tänaval seal Euroopa kõrval, kolm saali oli talle koonistuke pime ja aga sealt sai. Ma ei ütled, koogid seal midagi erilist ei olnud, neil ei olnud lumma. Kondiitrid. Vahukoort loomidega jahu hapu pohlamoosiga ja see maksis ainult 35 senti suur pokaal. Seal me käisime mestis söömas. Kas pakuti ka kokteili kõrrega? Kai Lindströmi põlvkonnale jäi kohvikukultuuri nautimise aeg lühikeseks. Ja me ei saanud ju, kui kaua vabaduses olla, ka siis tuli asi see esimene ene aeg, mis kestis ainult aasta. Ja siis kohvikukultuur kohe. Koorekiht viidi pealt ära ja pärast ja need, kes siis käima hakkasid. Neid ei osanud õieti süüa ega ega midagi. Kas te oma noorusajast mäletate, et kohvikus istus ka välismaalasi? Jaa, ikka aga mitte nii eriti nagu nõid, näiteks, kui viirus minna, siis on seal ju neid pidevalt ja väga üksikuid leidus küll. Noh, meil eesti rahvas oskab väga palju keeli ja ja see kuldtase seltskond oli seal ikka väga tugev, ma ei tea, kas tosinat võõrkeelt nad oskasid rist nõidades vähemalt keskharidus, kabeedid, need bändid olema, sinna ei võetud. Suguseid. Kas te mäletate sõjaeelsest Tallinnast ka vabaõhuvõi tänavakohvik? Kuidas kujutas, pani oma kohviku, et need väiksed lauad, Marikud, lauad ja mõned siis me siis arutasime, et läheks õige ta sinna paneks endale sildi külge. Hõberebane on Kuressaares mudavannis, aga. Ei, me ei läinud, sest me kohvi tahtsime, ma ei tea, väljas ei taha juua kohvi, see jahtub ära ja siis ta põlema. Ja siis me seal ei olnud. Nad tahtsid küll sinna üles teha seda, mida nimetati pärast Varblase kohvikus, aga ei antud luba. Ja siis selle Estonia talveaias. Seal me ka ei teinud. Missuguseid kohvikuid sõjaeelsest Eestist eemale? Tahate see Asko Viru tänaval, vaat seal oli all, keldris oli üks feimi restoran, tähendab, seal all laudadel olid väiksed veini ankurd ja siis sealt jälle nii aumeeste mäng talle endale sai siis sealt sellest kraamist treenima. Muidugi, seal me ka ei käinud, aga Askolintsuke hele ja rõõmus kohvik. Ma ei tea, me käisime ikka ainult ikka meil oli üks tammlokk algas. Ja ei peagi rohkem. Akate liitusid teiega Tartut kohvikutega jah, kolme suurema, ka. Kaks neist on hävinud, neid. See tsentraal, mis oli õieti Ühe kas üliõpilasseltsi kooskäimise koht või ja siis toome kohvik, vot see oli väga kaunis. Seal oli nii ümber saali niisugune koht, kus olid lauad nii kõrgemalt, siis võis sinna saali keskele vaadata ja väga soliidne oli kogu koolid mässi. Tore, aga see oli liiga kirev. Meil nagu ei sobinud, sellepärast. Ja kärarikas ta siis vaat Werneri kohvikut mäletan 40. aasta sügisest siis kui eesti kroon läks 10 krooni kallimaks. Rahvust kirju kopeerimas ja elasime hulka aega siis Tartus ja siis me tulime raadilt õhtul hilja ja mitte kuskil poes mitte midagi enam süüa ei olnud, kõik inimestele ette teadobesse rahavahetus ja olid kõik ära ostetud. Läksime Vernedesse, sealt saime juba Hille kõhk veel selle vana kursi järgi, see oleks mälestus sellest hiljem, ma käisin seal tempaalijad, päris huvitav kohvik. Aga see on juba sellest ajast selle esimene eestivabrik seal ma ei käinud seal palju. Kas oli ka mingi vahe Tallinna ja Tartu kohvikute vahel? Kohvikutes oli palju noori, ikka üliõpilaslinn ja seal oli niisugune tore õhkkond. Üldiselt meie pealinnas. Ja muidugi vaatlesime nad, aga üldiselt oli kena ja eriti Toome kohvik, mulle meeldis seal niisugune soliidne ja kuhu tänavale see jäi pöörida Raatuse platsil? Ei, ta oli kuskil tsentraal, oli seal Raatuse taga. Aga ma tõesti enam ei mäleta. Halda oli jah, ainult see kook on praegu alles, aga teised on kõik. Sest Tartu sai ju ka kannatada selle ajal nagu tallingi ja. Ja sellest ajast, kui te noore gümnaasiumi neiuna hakkasite kohvikutes käima, nii ei tee niisugune kohvikumeelelahutusju hilisemaks killuks. Jah. Praegu on mul mu tervis ei luba mind istuda kolm tundi järjest, näiteks teatris ja ainult suppi. Ma käin vahel siis seal on ainult tund aega. Kohvikus ma kumma ära väsinud siis ma lähen jälle kohvi ja uus avatakse, siis ma ütlen, ma mini jälle jälle, et lähme nüüd avastama seda praegu on jälle meie kohvikukultuur hakkab tõusma nii nagu see oli enne. Vaat noh, sõja ajal oli niisugune asi, et väga palju saksa ohvitsere ja sõdureid käis kohvikus. Ja siis mõned neiud siis, kes arvasid talt midagi oskab, et kasvasse keeles käisid siis seal neid noh, nii vaatamas ja vaat, üks üks kohvik, mille ma just nagu meentasime ordu ajal avastasin, see oli see endine marsseimis. Siis oli ta nimi ka selle aine selle raekoja platsil. Suurde lõppes nii allpool, need suudles lõplex alla ja seal mängis igal õhtul ka. Ja siis mõned õhtud olid toredad, kui nad mängisid saksa Neid laule siis terve saal, kui oli seal palju meid, Saksa sõdureid, siis laulsid ja, ja vedanud, sihukene. Tore vennastumine oli seal. Ja seal meie käisime oma sõbrannaga lihtsalt nalja saamas, kuidas tüdrukud püüdsid ikka rääkidega ja olid ju mõned niisugused laushetked pidi kommentsi käsikaudu koridori siis tunkel ja bittessettinsi Softhobumitistmist, niisu köitvellid, noh, nendel muidugi mõne targema tehtud. Igatahes seal ikka sõlmiti mõningaid tutvusi. No muidugi õhtutvus. Semarssey on siis sama koht, mis nõukogude ajal oli vana Toomas ja kus praegu on maikrahv. Kohvikus käimine hakkas restoranides pidutsemist kõrvale tõrjuma. 1936. aastal avas kohvik Reisner uued ruumid endise kohviku Küba ruumides Harju tänaval, kus pärast sõda oli aastakümneid kohvik Tallinn. Alumisel korrusel oli kiirkohvik ja kondiitriäri ülemisel korrusel suur ja noobel võlvkaarega kaheks jaotatud kohvikusaal, kus olid punase pluusiga loosid ja samme summutavad vaibad. Kai Lindström ütleb, et neiud ei võinudki enne gümnaasiumi lõpetamist kohvikus käia aga kui luba käes, siis kujunes just feisnerist tema sõpruskonna lemmik kohvik. Õhustik kas noobel ja eeskujuliku teenindusega? Seisneri avamine oli seltskondlik suursündmus, kuhu kogunes ennenägematult määral avaliku elu tegelasi. Tallinn oli saanud parimaid välismaiseid eeskujusid meenutava suur kohviku. Aga seegi polnud veel kõik. Vabaduse väljakule majaomanikud pangamajja kohvikuruumi ostnud Nikolai Kultas rajas sinna kohviku, mida 30.-te aastate lõpus Tallinna külastanud välismaalased linna visiitkaardiks pidasid. Soome Yleisradio arhiiv säilitab reporter Markus Raudio vaimustatud reportaaži vastselt avatud kultuse kohvikust. Ütleme Audone, oleme veel käia puugastatundeilisile. Soome raadioreporterit hämmastasid lõputuna näivad peegelseinad, väikesed purskkaevud, trepid, kristall ja portselanvaibad ja terve seina ulatuses klaasaken Vabaduse väljakule. Nikolai Kultlase mälestusest kuuleme nüüd, kuidas ta Euroopa parima kohviku rajamise kogemusi käis otsimas Berliinist, Viinist ja Prantsusmaalt. See on katkenud Lembit Lauri saates kirjutamata memuaare. Berliinis maksin kohvikutes käima, võtsin kaasa fotoaparaadi tol ajal juba diapositiivfilmiga. Nii naljakas kui see ei ole 36.-na, kas tal oli akva color olemas, ema, et tuli ainult ilmutada, Saksamaal meil veel siin enda ilmutamist ei olnud. Ja võtsin siis kaks glade kaasa, istusin ja joonistasin ja pildistasin ja läksin peremeeste juurde, ütlesin, et mina olen Eestimaal kohvikupidaja räägitud teie kohvikus väga suurepärases kohvikus teed, kus on suurepärane teenindamine, väga hea kaup ja ma pean ütlema seda, et Mulde tuldi väga hästi vastu, kui olid nii nende firma ülesse kiitnud. Sama looga läksin siis Prantsusmaale, Prantsusmaal, Pariisis ma prantsuse keelt ei valda. Aga oma selle inglise keele pagaasiga ma sain siiski asjad selgeks teha ja Prantsusmaal muldi näidati ka kõik kohvikud, ma võin ütelda ausalt. Keldrist kuni pööningu, nii olgugi et olid ise sellest lapsest saadik küll selle sees olnud. Aga siiski oli üks selge ülevaade kogu sellest asjast. Ja nii ma olin peaaegu kolm nädalat ärasõiduga koos. Kas see reis andis siin rakendatavaid ideid? Väga palju. Me olime kohvikualal ju kõik olid isehakanud kodukootud nii-ütelda, tulin siis tagasi, mul oli üks tuttav, oli kunstnike aren, temaga istusime siis kolm päeva koos, hakkasime sisekujundust mõtlema, kolme päeva järel tegime kaks päeva, tegime pausi, kumbki ei tegelenud sellega, siis hakkasime uuesti mõtlema. Ja nii et nädala pärast oli meil siis kondikava, oli käes, põhimõtteliselt niisugune tuleb sisekujundus, no seal olid siis ette nähtud meil purskkaevud oli väga ja ventilatsioon, et avarust anda, rohkem sai kohviku mõlemate otstesse pandud peegelseinad. EPFL seinad tegid kohviku lõpmatuks, kohvikule sai tehtud lakitud lagi neutraalset halli tooni, mis tõstis kohviku lae kõrgemaks ja põhimõtteliselt ka seda, et üks osa kohvikus teeme Eesti stiliseeritud rahvusstiilis ja SAISis kohviku. Kõige viimane osa sai tehtud nõndanimetatud eesti nurka ja ümber selle kohviku viimase eesti nurga, selle pikkus oli kokku üle 20 meetri sai tehtud siis paarily tammest välja lõigatud Eesti ajalugu alates Vicengitest Sigtonast ja siis Rootsi aeg ja vene aeg ja ja siis eesti aeg ja jaanipäev ja isegi Landeswehri niisugune stiliseeritud lüüasaamine ja Eesti ajalugu läbi lõikas. Seda hakkas siis kunstnik hammakas tegema, Nad areniga pidasid veel enne seda nõukogus kogu selle asja üle ja oli novembrikuu, kui sai hakatud siis ehitama. Vahepeal ma olin Saksamaalt juba tellinud kondiitritööstuse masinad, mis vaja olid, need jõudsid juba kohale. Ja ehitajad jõudsid ka juba eest ära minna, nii järk-järgult ikkagi. Et paralleelselt kõik, et olime valmis teiseks veebruariks 1937, peakondiitrimaa pen, Šveitsist. Ma läksin selle printsiibile, kõik peab olema kõige parem. Šveitsi üldse kondiitritooted on üle maailma kõige kuulsamad tänapäevani. Ja peakondiiter oli šveitslane, ta sai küll 400 krooni, maksin talle kuus palka, nagu meie minister sai. Jaan Kuld Lõvi hotellis oli tal üleval neljandal korrusel, et tuua, et hea ligi oleks taliks aasta ühe aasta lepingu tegime. Ja pean ütlema. Ta õigustas ennast, temaga sai teha üksikuid nisukesi sorte, mida meil ei olnud. Ma võin ütelda seda, et meil kohvikus võis tellida 72 sorti torte. Litegooge 72 sorti torte kul on järel, on veel üks kohviku hinnakiri. Ma isegi oli nüüd tagant ära ja hiljem kaksin lugema, imestunud, et nii palju oli ja mitu erinevat kohvi. Kohvi oli 12 12 erinevat kohvi ja alkoholi ei olnud meil mitte. Istaniukes grammi. Ainuke asi, mis meil oli, oli rummi lõhn olin niisugune koogi, saia, ühissegu, Rumbava see oli siis niisugune magusa vedeliku sees märgastatud. Ja Rumbade lõhnaks sai pandud sinna siis rummi. See oli ainukene alkohol ütelda. Kohvikul olid omad terve rida nisukesi põhimõtteid, mis sai sisse toodud inimene, kes kohvikusse tuli, sebinud saadatjeenindad tuut täielikult, tahtsite kirja saata, e-kiri pandi posti, tahtsite Telegrami saada, te võisite Telegrami saada? Te tahtsite, ajaleht, nii ajalehti, kogu maailma ajalehed muidugi Ameerikast oli üksainukene ja ka Euroopa riikides peaaegu kõikidest peaaegu kõikides, olenemata lugejate arvust. Muidugi. Norra leht oli, jah, kaks inimest, kes käisid lugemas hommikuid oma tass kohvi tulitseidele värsket lehte, olid sellega väga rahul ja mürootsi, Dagens Nyheter oli Rootsis. Sellel oli rohkem lugejaid natukene peale selle ettekandjad kokku, rääkisid 12 võõrkeelt. Põhimõte oli see, kui tuli välismaalasest teine siis Šveits har all juba algusest peale. Digikindlas, kus maal ta on ja ettekandja, kes siis valdas seda keelt. See siis tuli alla nendele garderoobi vastu. Koos ärijuhiga viis nad siis laude võitis tellimise nende keeles juba vastu. Äri võiks, ma võtsin, tegin pattu nii-ütelda ja võtsin Feyssnerilt üle, oli meie suurjooksja Felix pelsinski Taali Fischeri juures olnud pikemat aega kelneriks. Mina tegin ta siis äri ühiks enda juure ja hakkasin endale rohkem palka maksma seisvamaks. Muidu pean ütlema, et teeniaskonnale, kes palka saivad, nendele sai maksetud umbes 20 protsenti kõrgemat palka, kui tavaliselt oli kombeks. Sest mõte oli jälle selles, et oleks kõige parem olema. Igatahes on üks niisugune, loetakse ärimeeste üks põhinõue. Et ärge kartke suuri väljaminekuid, kartke väikseid sissetulekuid. Kohvik tasus ennast ära, kui ta pidi olema kogu see aeg pidi olema peaaegu täis. Õhtul oli ta niikuinii täis, hommikupoole oli ka täis, aga vahepeal ütleme kella kahest kella viieni. Vaat siis oli vaja ka seda osa täita kuidagi. Ja oli vaja, et kogu see aeg, inimesed käiksid, ei olnud mõeldav üldse, et oleks kohvikus silt, et vabu kohti ei ole. See oleks olnud selleks olnud pankrotitunnus. Kohviku avamine oli niimoodi, et kui tuli küsimused, mis kohviku nimeks panna, siis otsustasime seda teha rahvahääletuse teel. Ajalehes Päevaleht ilmus talong. Uus kohvik, mis avatakse, kurdab välja imevõistluse ja ühtlasi oli zürii meie kirjanikudest kunstnikutest. Kohviku nime esimene koht sai kolm kuud priikohvikud nii-ütelda, teine koht sai kaks kuud ja kolmas koht sai kuu aega. Peale esimest vooru oli siis nimetasime mitmesugused, oli toom ja oli Harju ja oli Estonia ja oli Eesti ja olikult tass ja oli ka kohvik, Kultas minu nimejäljele. Kui oli viimane voor, siis jällegi valiti ja ma pean ütlema, mina siin ei aidanud kaasa absoluutselt. Mind huvitas, kui valitakse, siis valitu kuni nagu soovitakse ja valiti nähtavasti minu nime, siis sellepärast see, kes selle esimese koha sai. See oli üks noormees ütles nii, et et kuna kohviku omaniku nimi läheb kõlaliselt ühtse kuldse kohvitassiga siis on lihtsam juba kirjutada seda ühe teega. Kui kaheteega sellega oli nimi, siis otsustatud, et kohvik Kultas, millel oli avamise päev. Teine veebruar 1937. Ma saatsin välja 500 kutset iga kutse kahele inimesele. Need olid võetud telefoniraamatus, suurem osa, kõik meie seltskonnategelased, kirjanikud, äriringkonnad, intelligents, kõik, kõik oli tasuta. Esimene päev. Kohviku orkester oli ka väga valitud keelpillide kvintett, parimat meie viievlaikašuugošüts siis turgan ja teised muusikud. Külastajatele avasime järgmisel päeval kolmandal veebruaril ja külastajaid hakkasid kohe käima. Kohvi. Ma võtsin zoomi firmalt Pauligi, olgugi et see ei olnud mulle nii kasulik, noh kõik pidi olema kõige parem muus osas. Loropi klaasivabrikus sai tellitud morsiklaasid ja kõik olid oma erijooniste järele tehtud, ainult tähendab, mis meie kohvikus oli täpselt sedasama, et oli tehtud, kohvidasid firma, langeb raund Decureerisenad ära. See oli Böömi portselan. Hollandist olid noad-kahvlid, lusikad, kohvik, alumine korrus 100. hommikul kell seitse. Ja oli isegi niisugune teenindus liikmeil, mis praegu. No ajab naerma, võib-olla lugu oli nii, et inimesed, kes tulid hommikuse rongiga, tahtsid pealinnas asju ajada siin ikkagi korraliku väljanägemisega, siis kui nad tulid meile kohvikusse kohviku alumisel korrusel, otse sissetuleva trepi vastas üks trepp alla. Seal oli neli väikest lauda ja seal tellituudi ajalehed. Ja hommikumantel panite selle selga ja poi võttis teie ülikonna evis Niguliste tänaval olevasse Hoffens meetodi Kressimisele ja niikaua kui teed kohvi ära jõudsite, ju siis oli selleks ajaks tagasi juba teie ülikond. Tibu esitleda, laitmatult pressitana selga panna. Ma ei ütle, et see massiline oli, aga seda kasutati. Ja põhimõte oli see, et kliendil on alati õigus isegi siis, kui tal üldse õigust ei olnud, mingisugust minu ettenägelikult sees oli niimoodi et kui ma käisin Berliinis, siis Berliinis oli olemas väga suur toitlustusettevõtte Ashinger. Assigeri kohvikuid oli üle Berliini mitusada ja ma tahtsin Tallinna muidugi mitte mitusada, aga et oleks üks kümmekond kohvikut Tallinna igas linnaosas ja hakkasin siis selles mõttes laiendama. Kõigepealt Niguliste tänaval avati üks aasta, see oli kolme 10, seitsmendal aastal oli Niguliste tänaval praeguse piimabaari ruumides kaksi Itaaliast, kes tegid esimese jäätisekohviku. See eriti minekuid ei leidnud ja kui nad sügisel ära sõitsid, itaallased, siis ma ostsin selle Nende käest ära seina, ma tegin siis feisse, kohviku, nõndanimetatud veiklikul tase. Nonii, oli mõte siis seda laiendata umbes nii, et igal aastal ühe linnaosa oleks siis võtnud järk-järgult. Aga noh, see oli kava ja see lihtsalt pooleli, sellepärast et tulid uued ajad ja kus see küsimus ära langes. Nii-ütelda. Tulid teised ajad. Palusin proua Kai Lindströmi öelda, kas ta märkab praegu Tallinnas mõnd kohvikut, mis stiililt ja teeninduselt sõjaeelset meenutaks. Esiteks ei, nii kohvik seal nii mugav ja kena sealsamas kõrval see deli, see on jälle puhta vene stiilis, seal saab ka suppi ja kõike muud. See on omamoodi, aga näiteks mulle meeldib Stockmannis seal ülal seal kaunis tämbsel esimesel kur ja seda nimetatakse teist internet, kohvikud. Ja siis pontšo Nablaneks internet, kohvik, kus kõigi toodangu jaoks tuuakse taigen Pariisist lennukiga. Seal on võib-olla meesoduti küpsetisi, on seal rosinatäidisega banaanitäidisega vaarika täidisega, nii ja naa. Aga taigen on kõik üks. Ja kui ma olin juba kolm korda seal käinud, ma ütlesin, et ma ei taha enam seda haiglat näha, kes oli niisugune purenemi ja ja eriti maid ei olnud. Mis teeb kohvikust meeldiva kohviku, kas see, mida seal pakutakse või on see publik, või on see sisekujundus? No eks sisekujundus mõjub ka kuidagi ja publik mõju kõik, aga ta võib ellu viia, seda aga muidugi meelde, kuidas teenindatakse. Mina küll, igatahes need, kus koht maksab üle 20 krooni tass, need on kõik hea teenindamisega, näiteks sidki kohvik, siis on Napolion pikal tänaval. Jälle on kenad noored daamid seal, aga seal on ka liiga liiga vähe on seda, mida kohvi kõrvale pakutaks. Pikk täppe, käsu valk valikut ei ole. Ja siis. De la Gardie majas Viru tänaval Se Kathy Roberta. No seal on ka väga-väga kenad noored neiud, kes siis soovitavad ja ja räägime, et see suhtlemiskultuur on äärmiselt oluline. Nurka Sa tunned end, et et sind oodatakse sinna ja seal on ikka vähe vähim, mis sellepärast aeg. Mina vaatan igatahes nüüd juba meie kohvikukultuuri poolest võime minna Euroopasse rahuliku südamega, sest ma olen käinud saksa kohvikud kahes liinis. Seal Zachary kohvikus, meie käisime 20 kaheinimesegrupid ja ainult kolmekesi käisime seal. Ja teised ei tahtnud Sacheri kohvikusse tulla. Võib-olla nad kartsid seda hinda ka. Ja ega see nii eriti vaimustav ei olnudki. Sellepärast et seal oli ainult see sacheri tordid. Need on šokolaadiga ülevalatud, niisugune väikselt vahukoorepütid peal, aga kohv oli ikka täiesti ja vaat Belletaažis olid ka. Kui see Belletaaž veel oli seal kohvik ja kabaree ja mis seal oli siis seal tehti väiksed Sahri kooke imeidult täpselt sama head kui see suur tordsem. No oli muidugi hinnavahe oli, siin oli 20 krooni, ega seal maksid 50 kroon, see Toderlik oli suurem ka 50 šillingit. Kohvil oli nii, et neid oli valik, muidugi mitte nii suur valiku neid ja skulptor siis. Aga mõned nimed olid ikka. Ma arvan, et kõik heinaga See oli vahukoorega ja köike maksime ühepalju, viskunud ligi. Nii et meil läks 100 šillingit seal Eesti rahas siis 115 kroomi, Need väga suur seemnest suuremat, praegu saada suuremaid aru, aga siis üks tore mälestus on mul Saksamaalt. Käisime seal ooberammer kauskust, tehti neid piibliainelisi näidendeid, vaat sellel suvel on Oberaamer koos jälle, meie käisime 2000. aastal ja selle küla peal oli üks niisugune väike hotell siis oli seal ees oli siis üks väike kohvik ja siis restoranikülastajate jaoks olid siis lauad seal teeseb ja meie läksime sinna. Seal maksis neli mõrkamaksis kov ja kolm ja pool markamaksis õunakook, see oli väga hea pähklitega, see una kreem oli seal sees ja ja hästi kõrged, need olid ka nii väike valik, aga igatahes väga maitsvad. Ja siis perenaine tuli ise, tähendab see kohviku omanik tuli meie laua juurde ja küsis, et noh, ta sain muidugi aru, pole võõrad ja küsis, et kust, kust me siis välja. Noh, ma ütlesin teie vaevalt nüüd seda maad teate. Ja siis tuli välja, et ta teadis sellepärast, et see oli tema isa restoran. Ja kaks eesti tüdrukut olid sõja ajal olnud tööl seal ja ta kiitis, et nad olid väga kenad, puhtad ja ja mina ütlesin, et noh, ega meil olid jälle saksa ohvitseri korteris ja need olid ka väga kena See on ilus mälestus. Tänan kirjastust Varrak, kelle välja antud raamat Kuld, Lõvi ja kultuse ajal paljudes lugejates ilusaid mälestusi ja kohviku nostalgiat on äratanud. Selles tunnis kõlanud mälestused kogusid saateks Kaja Kärner ja Anna-Maria Curry.