Elin pelin, tummad kirikukellad. Zelinski klooster kuulus oma imettegeva jumalaema ikooni ja kolme mahedahäälse kiriku kella poolest mille kõla õnnistus kogu mägedes troonivatest valgetest kloostri müüridest allpool laiuvad viljakandvate orgu ootas oma homset kirikupüha. Jumalaema surmapäeva vana kombe kohaselt helistati Kellivaid jumalaema surmapäeval ja lihavõttepühal. Ning esimese löögi andis alati kloostri ülemise. Siis kaikus Vaskne helin kellatornist nii kõlavalt mahedalt ja pühalikult nagu tuleks otse taevast rullus lainetena laiali. Langes külade peale, kandis hinged jumala juurde ja pööras pilgud tema eluaseme taevalaotuse poole. Ja kirikulised oru üheksast külast ja kaugemaltki tulid vanasse kloostrisse et kummardada imettegeva ikooni ees tuua andisid ja paluda rohtu nii hingele kui ihule. Vana kloostriülem. Isa Joakim heitis pilgu päikesele, mis oli juba kloostri suure pähklipuu taha veerenud. Nägi, et pika vääri vari katab poole kirikust. Ja segane ärevus asustama hinge. Õhtune jumalateenistus, ligines, tuli helistada kell. Kas ta oli selleks valmis? Ta vaatas oma käsi, et näha, kas need on puhtad. Silmitses üle pühitud õue ja inimesi, kes alguti kellatorni ees seisid ja ülespoole vaatasid. Siis läks ta trepist üles, kõndis mööda laia ja pikka, vääri ümber ehitise, kus paiknesid mongarbongid. Asus jälle käbedalt puutrepist alla ja läks üle õue. Juba kaks päeva polnud see hea vanake hinge tõmmanud. Ta tahtis pidupäevaks valmis olla. Kõik pidi olema puhas ja korras. Kõik pidi särama. Kõiksugu inimesi tuleb kokku, nii lihtsaid kui tähtsaid. Metropoliit võib kohale tulla. Viimane kui ämblikuvõrk oli kirikust minema pühitud. Viimane kui nurk üle vaadatud, kiviplaadid puhtaks nühitud ja läikima hõõrutud. Eriti rõõmustas kloostriülemad kuldne särapärg mille üks jõukas mees kuskilt kaugemast kandist oli annetanud imettegeva jumalaema pea kaunistamiseks. Tema kingitud oli ka hinnaline lillaseedees riie pühapildi ees. Isa Joiaakim oli mitu korda ikooni juures käinud eesriidevolte kohendanud ja puhtast kullast sära pärja üle rõõmustanud. Kõik oli korras. Ligines pidulik tund. Vennad olid juba kongidesse läinud ja seadsid end õhtu palvuseks valmis. Ja siiski tahtis kloostriülem veel kord kõik üle vaadata. Äkki on midagi meelest läinud? Taastus kirikusse väikesesse vanasse, kes teab, kui ammu ehitatud madalasse kirikusse mis mäletas veel endisi valitsejaid oli üle elanud orjapõlve ja õnnistanud uut tsaaririiki. Kirikusse oli juba hiilinud õhtuhämarus. Ja see pidas palvet süüdatud ripplühtri ees mille väikesed leegid särasid niisama sulgelt nagu pühakute vagad, naeratused. Nemad kõik olid suure pidupäeva eelmi liigutavalt tähtsad. Lävel jäi vana kloostrile imestunult seisma. Kas püha ikooni ees, sule lapsega naise tumedat varju. See pahandas vanakest. Tänasel õhtul ei tohtinud kirikus enne tulla, kui kellad on pidulikult sisse löönud. Nii oli kombeks. Ta astus sisse trügijale tasahilju lähemale, jäi teda tunnistama. Naine oli kaltsudes ja räpane. Ta pead varjus määrdunud rätlik, mis ainult silmad vabaks jättis. Tema paljad mustad jalad olid põrandaplaatidele jäljed jätnud. Ja see pahandas puhast vanakest veel rohkem. Naine ei pannud kloostriülemad tähele. Ta palvetas valjusti nutuga. Segija sirutas püha ema jalge poolama haiget lapsukest kes oli kahvatu ja närtsinud nagu läinudaastane lill. Lapse silmad olid kinni ja ta hingas raskelt ja oigas. Jäta ta mulle alles ja päästa ta, püha jumalaema. Ta on mul ainuke. Sosistas naine ja vajus maadligi nagu puu, tugeva tuule käes. Pisarad tema silmis tilkusid külmale kivipõrandale just nagu põlevate küünalde vaha. Naine võttis särgi põuest välja pisikese sinise peaga nööpnõela ja torkas selle uue siidi eesriide sisse. Võtta see minu käest vastu, püha ema. Mul ei ole sulle midagi muud anda. Miks sa sisse tulid? Küsis vanake pahaselt. Kellad pole veel löönud. Kas sa ei tea, meie kommet? Ei tea, sattus naine segadusse. Mine praegu välja, pärast võid tagasi tulla. Naine pöördus alandlikult ümber, surus lapsukese kõvasti vastu rinda ja läks. Isa Joakim saatis teda pilguga. Kui naine uksest paistva valguse kätte jõudis, hakkas vanakesele jälle silma, kui räbalais ja räpane Thalia. Kiviplaadil, kus naine oli seisnud, nägi kloostriülem poriseid jälgi. Ja eesriide sisse oli pistetud lihtne sinise peaga nööpnõel. Nõelapea uhkel kangal paistis isa Joakim mulle kole nagu lutikas. Ta tõmbas nõela välja ja viskas nurka. Siis tegi ta ikoonilise ristimärgi kommendas ees riieti läks välja. Kui see lugu maha arvata, oli kõik muu korras. Ja kui isa pakkiminegi õuele kogunenud kirikulisi, kes seisid küünlad käes ja ootasid kiriku sisselöömist läkski see asi tal kohe meelest. Vennad olid samuti valmis nadolid alla rahva sekka tulnud ja rääkisid eelseisvast pidupäevast. Kloostriülemat nähes läksid kokku tulnud kihevile. Mehed kummardasid sügavalt, naised trügisid kätt suudlema. Pühad olid kätte jõudnud. Vanakese hing leebus ja valju häälega andis ta kõigile oma õnnistuse. Päev läks looja mägedest lendas alla kerge tuulehoog liigutas tasapähklipuulehti tee servas ja lehvis edasi orgu jõega mängima. Vanake pesi kaevul käed noorbenja ulatas talle räti. Ei, kuumene, kuivatas käed, tegi ristimärgi ja läks siis kellatornitrepist üles. Pungad kogunesid kiriku ukse ette. Rahvas jäi väga sootuses nende selja taha. Kõigi silmad olid pööratud kellatorni tippu. Kloostriülem püha kombetalitust läbi viima valmistus. Isa Joakim tegi ristimärgi ja sikutas köit, mis pani kõige kolme kella kõrad korraga liikuma. Kolm raud kõra lõid jõuga vastu raskete kellade vaske. Üks kord, teine kord, kolmas kord. Aga kellad olid vait. Nad ei toonud kuuldavale vähimatki häält. Need helide stiin, pronkskehad olid tummaks jäänud. Hirmus oli vaadata, kuidas rasked raud kõrvad vastu puhast metalli peksavad. Kese vaikib. See oli nagu piinamine. Kellad, kiikused ja pingutasid juskui õuduse vallas. Kurttummad, kes tahavad teatada, et tuli on lahti, aga ei saa. Vanake kogutas kõigest jõust köit rebida. Aga kirikukellad olid tõrksalt vait. Kloostriülemat haaras hirm. Tal jäi hing rinnus kinni ja silmade ees läks mustaks. Ta laskis köie lahti ja langes meelemõistuseta kellade laudpõrandale maha. Rahvahulk seisis jahmunult paigal, lõi risti ette ja keegi ei julgenud suudki paotada. Suur kartus puges kõikide hingevennad, läksid kellatorni vanakest haigutama. Nad tõid alla isa Joakim, toetus munkade kätele. Kahvatu kui surnu kokku varisemas selle suure ime all, millega teda oli nuheldud ja sosistas vaevukuuldavalt. Jumala ilmutus. Paluge vennad Kristuses. Suur Pat lasub meie hingel. Ta talutate kirikusse. Tema järel trügis sisse rahvahulk, kõik langesid põlvili, lõid risti ette ja sosistasid palvesõnu. Naised nutsid kuuldavalt, lapsed kisasid hirmust. Hämmingus. Meeleheitel isa Joakim kukkus põlvili imettegeva ikooni ette. Ta surus otsaesise vastu külma põranda. Plaatija jäi kauaks niimoodi. Ta vana nägu sai pisarais märjaks. Isa Joakim mõistis, et on juhtunud midagi koledat. Et jumala viha nende peal, et suur patt rõhub maad ära. Aga ta ei teadnud, mis on. Ja ei leidnud. Palveks. Abi otsides tõstis ta silmad püha ema poole kelle kuldses sära pärjas. Pale vaatas malbelt lillaseedees riide vahelt. Ja siis tõusis ta üles. Tegi ristimärgi, kohendas tahtmatu liigutusega eesriiet ja laskis pilgul palavikuliselt tule, ikoonide, pinkide ja põranda libiseda. Nurgas ikooni rea all jäi talle silma sinise peaga nööpnõel. Ta kummardus nagu unes, tõstis nõela üles ja torkas eesriide sisse. Ja korraga. Kõlas väljast jumalat tulistav kellahelina kandus pidulikult laiali ja tungis kirikusse. Kõik kirikulised vennad ja kloostriülem jooksid välja õue ning langesid palves põlvili. Rabatud uuesti imest, mida neil näha oli antud. Kellatornis polnud hingelistki. Rasked kellad kiikusid hoogsalt vabalt ja kergelt ning lõid ise.