Ma tahaksin öelda, et tegelikult on meil jõulutunne kogu aeg, olenemata aastaajast, sellest, kas on jõuluaeg, see on üks niisugune omamoodi sisemine ja sügavühenduse tunne. Jõuluaeg on loomulikult see kaunis aeg olnud läbi aegade, aga siinjuures olen väga paljudele inimestele tänulik, et see tunne, see hilisem, see pidev koosolemise tunne on minusse üldse tulnud. See on hilisem aeg, aga lapsepõlveaegadest olen ma loomulikult väga tänulik oma vanematele, et jõulud olid ikka kiriku ja koduaeg ja üks rahu ja rahuliku olemise aeg, see ei olnud midagi sarnast, kui oli Kuue aasta möll. Need kaks päeva vana-aasta õhtu ja jõululaupäeva õhtu olid absoluutselt erivärvilised, nii et selle eest olen ma tänulik oma vanematele. Aga selle tunde eest, et jõulud võivad olla inimese südames läbi aasta kogu aeg olen ma tänulik väga paljudele inimestele, kes on kinkinud mu ellu rõõmu ja valu ning sedakaudu pannud mõtlema vastuseid küsimustele. Miks? Et miks on olnud nii üks kui miks on olnud teine elamise viis ja rõõmu ja valu viis. Aga see kõik on niisugune sisemine? Ma arvan, et igal inimesel kunagi leitav tunne, sest sisemine jõulud tunne, mida kuidagiviisi ei tahaks segada ära selle välisega, see tähendab selle perede kokkutulemise tundega ja selle koosistumise, jutuajamise ja kirikuskäimise, vaid sellel päeval kirikus käimise tundega. Sest kõige mitmel aastal. On see siis nüüd hea või halb. Ma ei olegi tahtnud minna jõululaupäeval kirikusse, sellepärast et ma annaksin selle koha inimesele kes aastal aasta sees muul ajal võib-olla kirikus ei käi. Et nendel inimestel oleks rohkem ruumi kirikus olla, kes tõepoolest läbi aasta sinna nagu teed ei leiagi. Ja kui inimene, kes käib läbi aasta kirikus tunnetab seda sidet, mis on tal olnud kogu aeg, siis ta võib loobuda sellest oma kohast ühel õhtul aastas. Nii on ka minuga toimunud. Nüüd väliste asjade juurde arvan ma ka seda tavaks saanud meie peredele tavaks saanud kinkide möllu ja tervituste mällu kirjade saatmist aga ka seda, kas maa on valge. Kas tähed on taevas, sest jõulutunne ei sõltu valgest maast ja tähtedest taevast, see tunne on igal inimesel enesel sees, kas ta on või ei ole. Kui välist ja ta mööda tagasi vaadata, siis on väga palju kauneid jõulukohtumisi olnud. Eriti meenutan ma möödunud aastat valget maad ja üle mitme aja külma lumega talve. Ühelt poolt kodus õitsesid väga paljud lilled justkui meeletult keset külma talveaeda aega keset külma talveaega alpikannid ja aasa, Lead aasa liha on kui jõulupasun oma punaste sõites ka tänavu. Igal oksakese lan, õied tangud, punane jõulukera laua peal. Aga möödunud aasta jõulude aegu jäi minu ellu väga palju rõõmutoov. Sest avati uus Soome rahvusooper. Koos 80 ajakirjanikuga erinevatest maailma maadest oli mul rõõm nendest avapidustustest osa võtta. Näha ära kõik tolles majas kavas olevat ooperid ja balletid, saada osa pidulikest kaala kontsertidest vestelda ja kas või näost näkku näha. Palju tuntuid inimesi üle maailma, kelle nimed igale ooperihuvilisele ütlevad midagi näha seda kaunist maja mis on nagu luik lahe kaldal, särav tuledes ja valgepäeval. See Soome rahvusooper, ruumikas, avar, mahukas töö tegijatele, kus igal päeval töötab mitu 1000 inimest avab õhtul oma tuledesäras uksed vaatajaile kuulajaile kahes saalis, suures avaras põhisaalis ja väikeses saalis, mis on iga otsiva lavastaja meelispaik, sest teadupärast modernsed uued mõtted sünnivad ikka kammersaalides. See maja on vapustava köögipoolega, mis millest rääkides läheks aeg väga pikale. Seal on kõrgeim teatritehnika tänasel päeval viimane sõna üles seatud saksa lavateadlaste poolt. Ja kuulda oli, et Soome lavameistrid õppisid hea hulga aega, enne kui seda kõike teada ja tunda said. Sest esimeste katse prietenduste aegu olevat korra Isaigi lava põrand jäänud väga väikese näpuvea tõttu erinevatele kõrgustele. Nii et kui tegu olnuks balletietendusega, siis ilmtingimata. Ta oleks kogu seisma jäänud. Sest lavatasapind oli jaotatud eri kõrguste vahel erinevalt ja kuidagiviisi poleks tantsijat seal tantsida saanud. Orkester istub nii-öelda pulti mitu korrust allpool ja siis liftid, suured ja vägevad tõstavad kogu orkestrit korraga üles kas siis lavaga ühele tasapinnale, nii nagu kontserdietenduste aegu või siis veidikene alla poole, nii nagu paslik Mozarti ooperite ettekandele või veel natukene allapoole Verdi jaoks või veel allapoole Wagneri mürisevad orkestri jaoks kõigiga, selle mõttega, kuidas akustiliselt tervikuna ja paremini välja kõik see tuleks. Ja loomulikult kaunid kaunid jalutussaalid. Kus kogu sein kolme korruse kõrguselt on kui üks avali aken ja ka katus selle kohal on, kui üks avali Akel seda siis Soome rahvusooperist. Aga sama reisiga seostub ka sõidust lapimaale esmakordselt elusmaale, kust arvasin lapsepõlves, et sealt siis need jõuluvanad tulevadki. Sõitsime lennukiga nii kaugele põhja, etnam kaugemale ei saanud minna. Puhas külm, pime kargus ja mingisugune eriline vaikus, mida tajusid kõik lennukist välja astudes. See oli tõepoolest niisugune tunne, et oleme jõudnud kuhugi kaugele põhjanabale, kus peale meid ja võib-olla veel kellelegi. Mõnede perede sooja lähedast melu ei olegi siin põhjamaal enam nagu kedagi vaid üksikud kodutuled säramas jõuluehteis. See tähendab seda, et vilkuvad küünlad ümber akende või risti või põiki või siis need kolmnurksed küünlad, mis meiegi kodudesse on hakanud jõudma. Või siis säravad tähekesed koduõue, kuuse latva kinnitatuna. Üks ütlemata soe ja kodune tunne seal Lapimaal olles. Ja tõepoolest võib-olla kunagi lapsi ja raamatute ja muinasjuttude ja jõuluvana ja päkapikkude tulemiste kirjeldustes võis silme ette manada niisugust säravvalget lund. Karget külma lund, nii külma, kus iga lumehelves on lund peopesale võttes justkui ükshaaval imeteldav kaunis ja kordumatu, iga helves. Ja siis sõbralikud põhjapõdrad, kes lasevad ennast suunata siia või sinnapoole, aga tegelikult olevat nad olevat nad kangekaelselt suunamatud. Meile kõik, kes me seal olime ja põdraga sõit. Ta soovisime. Anti väikene põdrajuhtimise õpetus ja siis hiljem ka põdrajuhitunnistus, mis on kehtiv viis aastat ja sõma kotis, praegu veel olemas. Aga kõigi selle õpetuse juurde öeldi niiviisi, et teete, mis te teete selle põdraga, ütlete, mis ta ütlete, ütlete, mis te ütlete, et tema läheb ikka sinna, kuhu ta õigeks peab, aga ärge muretsege, 200 ruutkilomeetrit on põhjapõdra, kodu, tundraala ja kevadeks tuleb ilmtingimata tagasi. Nii et see oli meile nagu lohutuseks, kui me ära peaksime selle põdrakesega kusagil eksima või kui ta tõepoolest meie juhtimisoskust kuulda ei võta. Nii viisime seal põhjamaal, olime Päikest, ei näinudki toll detsembrikuu keskpaik sel ajal, sest seal maal tõuseb viimast korda päike 28. novembril ja siis jälle alles kevadel. See valgus on niisugune kummaline valgus. Hommikul kell üheksa on selline tunne, et iga hetk ta siiski tõuseb. Otsekohe ta siiski tõuseb see niisugune sina, kas valgus? Nagu meil pärastlõunasel ajal, kui päike on just loojunud aga ikkagi see päike ei tõuse. Ja kõrgelt mäelt Saari silka mäelt. Omapäraselt postkaartidelt oleme näinud võib-olla niisuguseid põhjamajakesi üleni lumes ja jääs ja seal lume seest vaatamas üks säravvalge kodune soe, kutsuva aken. Vaat sealt mäe tipult silmapiirile üle tundra vaadates oli küll niisugune tunne, et päikesekiired kohe haaravad ka selle Ma osakese maailmast oma valguskiirte embusesse, aga ei juhtunud jõulude aegu Lapimaal seda põhja, inimesed on väga rõõmsameelsed ja väga lahked ja iga külaline on jälle väga oodatud. Nad tahavad sinuga rääkida ja vaatavad sulle silma niisuguse tundega, et kõik nad meid juba ammust aega väga hästi tunnevad. Kui mitte mind, siis varsti minu vanemaid esivanemaid või kedagi perekonnast, et me oleme kõik justkui nagu ikkagi üks ja saab väga lähedane, soe tunne oli nendega suhelda, nendega lävida, maailma asjadest arutada. Sest aega tundub neil olema. Kui õhtud ja päevad on pimedad ja pikad, sest teatavas mõttes seisab ka nende õuetöö loomulikult. Aga oma maast võib arvata, et miks nad küll tahavad elada seal külmas ja pimedas kui ma nüüd niiviisi teile räägid. Mina mõistan seda nüüd pärast seda käiku täiesti. Miks need inimesed tahavad seal elada ja olla ja miks nad peavad seda maad armastusega oma koduks? Ja mitte ainult pimedal ajal nad räägivad igast aastaajast vaimustusega tagant seejärel ja kui hakkasin meenutama, mida nad siis kõige rohkem oma aastaaegadest armastavad, ei oska seda ütelda, sest kõik aastaajad leidsid väga kirgast kordumatut avamist. Ja võib-olla sellest, mida nad arvasid oma kevadet väga kiiresti tormiliselt õitsvate lillede kohta. Ja suvede kohta, kus on palju kalu aga ka palju sääski. Ja sügiseti kohta, kus on palju seeni ja marju. Sellest võiks rääkida võib-olla kunagi hiljem, kui tegu ei ole mitte jõulumälestustesaatega. Aga ma mõtlen, et iga jõuluaeg on kordumatu. Mida toovad selle aasta jõulud, ma ju ei tea. Aga nii nagu oma mõtiskluse väikese mõtiskluse alguses ütlesin olen õnnelik ses mõttes, et jõuluaeg on tõesti kuidagi osanud tulla südamesse läbi aastas, sõltumata ajast ja sõltumata sellest, kas nüüd konkreetselt kuusk on juba tuppa toodud või mitte. Jõulud võivad olla südames kogu aeg.