Head raadiokuulajad tänasel õhtutunnil tahaks koos teiega mõtiskleda meie kultuuripärandi selle osa üle, mis on jäänud aastakümnete jooksul liialt vähese tähelepanuta. Täna õhtul koos teiega oleme stuudios Eenok Haameri ja Maarja Haamer renteriga et mõtiskleda elutöö üle. Harri Haameri elutöö üle. Külalistega vestleb Antidoplaan. Kutsun teid kuulaja tänasel õhtul kaasa mõtiskle maks elutöö üle mille on jätnud maha mehed ja naised, kes on meie vanemad, meie vanavanemad, kes on teinud oma igapäevast tööd, teinud seda korralikult nii korralikult, et meie oleme võinud jätkata sealt, kus nemad on lõpetanud ja ei pea seda häbenema. Väga palju on olnud viimasel ajal juttu juba sellest, et kuna lähenemas on sajandi lõpp siis tuleks nagu üles otsida need olulised isikud, kes on meie Eesti ühiskonda kõige rohkem mõjutanud. Välja on käidud esimesed nimed ja ilmselt jätkub vaidlus niikaua kui aega selle sajandi lõpuni, mis meil veel on. Kuid praegu juba tutvustatud nimedest ei ole vähemalt kirikuinimesed kuulnud ühtegi neile sedavõrd lähedas nime. Neid võiks nimetada siin Jaan Lattik, Jakob Kukk, Johan Kõpp või Uku Masing või ka miks mitte Jaan kiivid seenior, kes kõik on olnud ja oma elutöö andnud meie vaimuliku pärandi kasvatamiseks ja meie eesti kiriku tööülesehitamiseks. Täna tahaks rääkida koos saatekülalistega. Aga Harri Haameri elust. Harri Haamerilt pärinevad sellised sõnad. Kui palju õnnelikumad oleksime oma väikeses elus, kui mõistaksime jumalale tänulikud olla. Harri Haamer on sündinud Saaremaal. Kaheksandal juulil 1906. aastal riigiteenistuja Aleksander Haameri kolmelapselise perekonna teise lapsena. Harri Haameri ema Karoliine Juljane Jasner neiupõlve nimega oli kodulembeline ema. Ta oli juba Harry esimestel eluaastatel sedavõrd tööga koormatud ja oma kolme lapsega seotud, et ta pidi leidma mingeid võimalusi ka lisa teenida ta. Harri Haameri enda meenutuste kohaselt on olnud tööl ka langi tubakavabrikus ja sealt on ta või sinnani jätnud oma haistmismeele. Ja Harri meenutab, kuidas emale nii väga meeldisid lilled. Aga ta ei saanud nende lõhna tunda. See ja mitmed teised tema lapsepõlve meenutused on nagu killud, millele me täna tahaksime hetkeks tagasi vaadata ja koos teiega sellel elurajal edasi minna. Eenok ja Maarja Haamer, teie olete Harry lapsed ja kui mitu lasteaia perekonnas veel on? Meie perekonnas oli kokku kolm jumalast. Kõige noorem vend Andres ja üks kasuvend Albert kes meie perekonda võeti sõja ajal. Dali kodutuks jäänud hingelane. Teie suguvõsa juured on Saaremaal ja Harri vennad Eugen ja Erika on ju meie kultuuriloos mõlemad tuntud isikud. Eerik Haamer, tuntud kunstnikuna ja Eugen arhitekti ja teedeehitajana. Ja mõlemate elutööd on jäädvustatud meie kultuuripärandisse. Erikul on sellele vaatamata, et ta on elanud kaua võõrsil, palju poolehoidjad kodumaal ja tema enda südagi on siin olnud ja tema põrm puhkab Kudjape kalmistu mullas tänagi. Jevgeni elutöö on nii, nagu kasutada siin meie riigitegelase Mart Laari sõnu siiamaani sõidetavad, kuna tema on teedeehitajad ja tema elutöö on ka ristunud tema venna elutöö ja teiega hiljem. Kuidas aga teie võtate, et seda, et teie olete ka nagu seotud Saaremaaga oma oma isa kaudu, kas Maarja on ka selle peale mõelnud, et mida sinule tähendab side Saaremaaga? Saaremaa sai isa juttude järgi meile muinasmaaks. Nii et minemist Saaremaale ootasime me alati kui suursündmust. Ja ükskord oleme me isegi jalgrattamatkal Saaremaal viibinud. Ja see oli tõesti imeline. Igas paigas, kus me peatusime tulid vanad inimesed ja teretasid meie isa, tere, Harry. Nagu oleks tõesti terve Saaremaa ainult tema sõpru täis. Ja Saaremaa on kuidagi selle tõttu, et isa hing oli alati Saaremaal ka meie jaoks muutunud selliseks paigaks millest me veel tänagi väga sooja südamega kõneleme ja mõtleme. Heino kaamer, isa ei olnud ju mitte algusest peale. Nii austatud kirikuõpetaja noortejuht ka kunstiharrastaja ja kõike muud, millest me teda hiljem tunneme. Ta oli üsna tavaline Kuressaare poiss. Kas nii? No meil on üsna arusaamine, ei jäänud. Aga tõenäoliselt oli see kodu ja algas kauplus, mis on teda väga palju vorminud. Ja võib olla ka see, et tamme tumba saanud armastust. Minu lapsepõlvest on üks kõige raskem mälestus, kui isa on rääkinud sellest, kuidas tema ükskord oma sünnipäeval koreeskokkama männikoorelaevad ja viiendal sünni viiendal sünnipäeval ja ja panime oma vatiteki sisse ja hakkas siis kodust ära minema. Sellepärast et tema sünnipäev oli unustatud. Tol ajal oli populaarne Ameerikasse õnne otsima minemine ja temaga seadis koduvara poole oma sammud, et minna Ameerikasse õnne otsima. Aga isa tuli Läks ennem töölt koju ja tema kasvataja või vanaema, keda tema nimetas siis koosumamaks tõstis siis suurt häält. Vanaema ei saanud toast välja, kuna ta oli voodi külge aheldatud oma jooksvahaiguse tõttu. Aga sedasama vanaema on ka Harry hiljem hea sõnaga meenutanud, nimetades teda oma esimeseks piibliõpetajaks. Jah, sest isa räägib siin ka oma mälestustes ja oma eluloos, et ta oli üsna koer poiss ja et nad olid kõik üsna koerust täis, poisid, poisid nagu poisid ikka. Aga see oli vanaema, kes nagu neid raamidesse pani. Ja huvitav on see, et isa jutustab, nemad pidid iga pühapäev käima kirikus, aga nad tegid vahest sellist asja, et selle asemel nad läksid näiteks palliplatsile. Ja tavaliselt, kui nad tulid koju, siis nad ütlesid vanaemale, et jumala sõna saadab tervist. Ja siis ühel päeval, kui nad ei olnud mitte kirikusse läinud, tulid nad kolm poissi koju, seisid ukse peal ja ometi oli lugupidamine vanaema vastu nii suur, et nad ei suutnud valetada ja öelda, et jumala sõna saadab tervist. Aga ega nendega ei riieldud küll selle eest, vaid vanaema selgitas neile asju omamoodi. Ja see on huvitav, seesama, mis ta lapsepõlvest räägib, seda kolmnurka seal Laurentsiuse kiriku altari kohal, kuhu sisse on kunstnik nikerdanud silma ja kui tema ükskord istus ema kõrval kirikus ja küsis ema, mis silms seal on? Siis tema ütles, et see on jumala silm ja see näeb sind alati. Ja sellest peale ütles isa, ei ole ta iialgi saanud oma elus nõnda elada nagu oleks ta jumala silma alt ära. See on teda jälginud ja ta ei ole seda iialgi kahetsenud. Sest see on hoidnud teda paljudest rumalustest emale, mida ta oleks pidanud pärast tõsiselt kahetsema. See on see, mida ta õpetas teistele poistele, lastele mida ta õpetas ka meile. Ja see on see, mida ta isegi oma Siberi vangipõlve õieti asumise ajal oli siis tahtnud õpetada ühele sealsele kooli õpetaja Annale, aga tema ei suutnud seda vist mõista. Harry on oma noorusepõlve piltidel pikk ja vibalik poiss. Üsna huvitav on vaadata neid vanu pilte tema gümnaasiumi päevilt ei ole neid palju säilinud. Aga tema isal Aleksandril oli enne veel seda, kui rei alustas Skaotliku tegevust või sellega liitus üsna palju oma poisiga. Tegemist oli äärepealt, et päevakorras tema gümnaasiumist väljaheitmine ja viimaseks tilgaks karikas sai vist ühe tossupommi lahti tegemine prantsuse keele tunnis kus ukselt oli link kõrvaldatud ja keegi välja ei saanud. Ja siis Harry oli see, kes aitas õpetajal Franske lõpetajal kenasti tooli aknalaua alla panna, et kenasti välja saksa aknast hüpata ja pärast õpetaja imestus oli suur, kuna tema hingepäästja oli süüpinki asetatud. Kui direktorile asjas selgusele jõudnud Jah, see on üks kummaline asi küll. Ta oli koer, poiss nagu öeldakse ja küll on huvitav see, et ta oli elu lõpuni väga humoorikas ja armastas vigurit teha nii-öelda tõsise näoga. Aga üks huvitav asi, mida tema ütles ka neile näiteks minu käest on väga sageli küsitud, et kas siis vanemad ei olnud vastu, et sinust sai ooperilaulja, meie vanemad ja meie isa ütles just meil nii, kõike on teil luba teha ainult mitte toorusi. Ja isa ütles ka, et ta tegi koerust, aga mitte iialgi toorusi. Nendel asjadel on väga suur vahe. No igatahes on lõpmata meeldiv, et ei saa tema siiski kooli tagasi sai rääkida ja et ta kooli jäi ja oma haridustee ka tõesti lõpetas. Sellepärast, et ta oli ju tegelikult väga andekas koolipoiss ja ta oli ju priimus klassis. Ja lõpuks ta ütles küll, et ta sellest saksa okupatsiooni ajal ta sellest priimuse karjäärist tahtis loobuda, kuna priimuse kohustus oli kanda kogu klassi patud laupäeval ja 16 kilo liivaranitses marssida seal vana saksa koloneli juhtimisel karistuseks, nii et selle tõttu ta tahtis juba oma priimuse karjäärist loobuda. Harri talent, avaldus, kui tema üks vendadest väljendas ennast joonistamise kaudu ja teine inseneri mõtlemises väljendus noortetöös. Harry oli liitunud Skaotliku liikumisega, ta otsustas oma elu parandada, kuna oli ju täiesti reaalne, et ka tema nagu teised ulakat poisid oleks pidanud minema merekooli, kus siis tema isa Aleksander teda tundes kooli direktorit juhtumise tänaval kokku saades selle loo ikka hea poole pööras, nii et Harryl ei tulnud enam koolikott üle õla ümber linnuse marssida, selle asemel kooli minna, kuna ta kodus ütles, et ta kooli läheb. Aga koolide minna enam ei võinud, kuna sealt oli ta juba välja heidetud. Oma koolitee ta lõpetas nagu tavaline poiss, ometigi oli juba midagi temas, mis, mis pani aluse tema hilisemale vaimuliku töö kutsumusele. Kas te mäletate seda hetke, kui Harry on rääkinud oma mälestustes, kuidas ta andis kaudi tõotust? See oli üpris müstiline. See sündis kabelis küünlavalgel ja selles taotluses olid niisugused lubadused, mille kohta ta oma elu lõpul ütles, et ta tänab jumalat, et ta neid lubadusi täitnud ja need lubadused olid et ta ei põleta tubakat. Ei ju vägi oma aega ega Kulameeri tütarlapsega, kellega ta ei taha abielluda. Ja huvitav on ka selle tütarlapsega sai ta ka kokku just Saaremaal. Aga senna on need natukene aega. Me kuuleksime ühe pala veel Haamerite perekvarteti esid tuses enne kui me siirdume Harry ülikooliaastate juurde. Selle saate alguses me juba kuulsime ilusat koos laulu ja me kuuleme taas laulmas Haamerite perekvartetti. Me kõnnime tänases saates Harri Haameri elutööradu ja teejuhtideks on meil täna Eenok Haamer ja Maarja Haamer, Renter. Me oleme oma teel jõudnud Saaremaal sellesse kohta, kus Harry on paratamatu valiku ees. Mida edaspidi tegema hakata, millele oma elus rohkem rõhku panna, millist kooli või elukutset valida. Maria, kas isa on kunagi jutustanud sellest, kuidas temast kujunes vaimulik? Kust talle see mõte tuli, et ta võiks minna õppima Tartusse eestlasest lihtsate riigiteenistujate pojana? Tartu Ülikooli. Siin ma vaatan tema enese käega kirjutatud mälestusi, kus ta räägib oma leeriajast tõeli, õpetaja pojerle, leeripoiss ja neid oli seal leeris terve hulk poisse üle 40. Nad tegid koerust ja õpetaja pojerlee solvus väga nende peale. Ja kuigi seal leeris ei olnud rohkem skaudipoisse kui isa usaldasid teised poisid teda kui Saaremaa skaudimalevapealikud. Ja kui õpetaja Boyerile teatas, et ta jätab leeriõnnistamise nendele tegemata siis saatsid leeripoisid isa, õpetaja pojerley jutule et teda veenda ja paluda, et see siiski ei olnud õelusest, need Koerused. Ja muidugi isa kirjutab, et tal on raske oli minna sinna. Õpetajaga vestlema aga ta nüüd ma loen päris, mis ta on kirjutanud sel ajal, kui ma temaga vestlesin, pastoriga nimelt küpses minus soov kordi ise selliste leeri poistega tegemist teha. Ma olin veendunud, et neid test viitsi koheldes, võidaksin nende südamed. Väga raske oli sellele hingekarja selle selgeks teha, et need poisid tahtsid ainult teiste silmis kangelased olla demonstreerides oma Koerustega kui ükskõikselt nad suhtuvad sellesse, mida neile tahetakse sisendada. Ja seal ma tundsin korraga, kui tühine on sellise kombetäitmisega noori inimesi jumala kuningriigile, midagi peaks tegema, et noored mitte üksi vaikselt ei istuks leeritunnis, vaid et nad saaksid tõelisteks Jeesuse jüngriteks. Mida selleks teha oli seekord mulle enesele mõistetamatu. Isal oli minuga teised plaanid, Ta oli iseõppinud seaduse tunge, tahtis näha miinus kõrgesti haritud juristi aga isa räägib siin edasi, et tema ei suutnud valetada ja vassida. Ja sellepärast otsustas tema, et temal läheb Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Kusjuures niisugune täiendus, tema isa oli niivõrd aus mees et ta oli nendel pöördeliste aegadel 1917 18 kõige kolme valitsuse all, politseikirjutaja. Ei olnud lihtne ju Harryl minna dioloogiatestodeerima Tartusse, kuna tema vanemate sissetulekud ei olnud eriti suured, nad elasid tagasi leidlikkus majas, mis kahjuks tänasel päeval on hävinenud. Lammutatud siin kaheksakümnendatel aastatel aga enamik rahasid, isa väljateenitud raha läks ju vanema venna jõugani Euroopa turneede peale, kus ta käis erinevates ülikoolides ja küllap ka isa mõtted liikusid selles suunas, et tema keskmisest pojast võiks saada ka kogukama tengelpunga ka härra ja ühiskonnas austatud positsioonile, tema võiks ju seda tema väga auväärset kirjutaja ametit edasisest isa oli ka väga hea. Kunstnikukäega, kellelt ilmselt pojad on, on, on midagi pärinud. Ja ta siia üks tehniline märkus, nimelt meie isa rõhutas alati oma isa väga kaunist käekirja. Aga meie isa käekiri ei vedanud sellega küll õrnust välja. Isa oli talle eeskujuks oma aususe ja sirgjoonilisuse poolest ja selle on ta pärinud ja selle on ta pärandanud. Ja selle tõttu tuli tal endal hakata lisa teenima, kui ta tahtis oma nõu teoks teha, minna tõepoolest Tartusse ülikooli, õppima teoloogiat, et nii nagu ta ütleb, maailma parandada. Tema üks elumotosid oli ju, et kõik maailmapoisid saaksid vendadest, mis pärines juhus kaotlikust liikumisest ja ta tahtis nendes asjades olla rohkem informeeritud. Jah, ta läks tööle ühte Saaremaa kindlustusseltsi kindlustusagendiks suvel ja sai sealt nii palju raha, et sai kahe semestri õppemaksu tasuda. Ta ütles, et tema vanemad olid küll tema kangekaelsust natukene kohkunud aga kui nad nägid tema selget tahtmist siis ja kui 24. aasta sügisel oli isa, siis immatrikuleeritud õppima Tartus teoloogiat siis varsti peale selle kutsuti vanem vend välismaalt tagasi, ta läks sõjaväkke ja siis juba järgmisel aastal hakkas meie isa isa teda toetama, et ta ei pruukinud Tartus enam nälgida. Ma haaraksin ainult nii palju tagasi, et see, mida tapeerlega kohtudes tundis see on seesama, mida ta on tundnud ka hiljem ise kirikutööl olles. Ta on väga valusasti läbi elanud oma ametivendade saamatust, tahtmatust, välist formaalsust või nende ametniku hoiakut. Sest tema on tahtnud olla teistsugune vaimulik juba algusest peale valikust peale. Oli üsna raske neid aastaid Tartus mööda saata, kus sageli oli puudus ajast ja puudus ka toidust. Harri meenutab ise, kuidas ta pidas noorele vaimulikule väga olulist esimest jumalateenistust Elva kirikus. Ja ta ütleb, et Elva köster palus mind esimesel jõulupühal pidada jumalateenistust ja jahin Elvasse öömajale. Ja siis ta räägib, et ta oli ühe kaasvõitleja juures üürikorteris. Pärast jumalateenistus seal panin ahju küdema, sõin Tartust kaasa võetud leivakannikad, jõin pesukausist vett peale. Siis ta oli üheksateistaastane, poissi oli tema esimene jõulujutlus. Teatavasti on tema üks viga ja see oli tema nõrgad kopsud. Ja nende nõrkade kopsude tõttu kaotas temaga Tartu Ülikoolis ühe semestri. Nii et tema lõpetas ülikooli 29. aasta jaanuaris. Ja siis oli tema 22 aastane. Ta oli väge täis ja palus piiskop kukkel ennast kohe ordineerida pastoriks. Pakut kokk naeris tema üle ja ütles, et kanooniline vanus on 25 aastat ja ei mingit pastori ametit, aga ütles, et kuna temal on Meie isal skaut Masterina kogemusi noortetöös siis nemad panevad tema esimeseks noorte sekretäriks Eestimaal. Ja et see on üks väga genoomi. Saarlased on teatavasti väga visa loomuga ja nendel oli noore diolooga tudengihaamer ikka juba varem kokku lepitud, et tema võiks tulla püha koguduse hingekarjase, eks. Aga kuna õpetaja kandidaadil Haamerile andnud veel vanus välja, siis ta pidi loomulikult olema kuulekas piiskopile ja ta selle ameti vastu võttis, aga ega seegi teab, mis tervislik amet ei olnud jalgrattaga ja rongiga loksuda üle Eestimaa ja sageli. Ja muuseas kõige suurem mure on just see, et isa ütles, et selleks ei olnud olemas mingit eeskuju, kui tema hakkas selleks noorsoosekretäriks ja nüüd ma loen täpselt jälle, mis ta ise kirjutab ja mida ma pidin neilt ootama. Nendelt teistelt pastoritelt, kelle hulgas oli mehi, kes minu noorsootöö tegemisele nii palju kaasa tundsid, et pistsid oma kiriku võtme mulle pihku üteldes. Ma olen neid kutsunud, mine vaata, mis sa saad nendega teha. Nii et tuli nii-öelda jalgratas ise leiutada. Sellele noorte töö tegemistele pandi ju siis neljakümnendatel aastatel piir ja tema oli selles mõttes oma ala pioneer alustades kaotlikus liikumise tegelasena Saaremaal ja seda arendades siis terves kirikus noortetööd, nõnda tehes. Aga nüüd me oleks väga ebaõiglased, kui me jätaksime ühe äärmiselt tähtsa lõigu isa elus ja see on nimelt tema prooviaasta praost Gustav Halleri juures Martnas, mida tema ise väga väga tähtsustas. Sellega on seotud üks lugu, kuidas Läänemaa sinodil vist oli see noor õpetaja haamer, kutsuti sinodi ette aru andma, et milline see noorsootöösekretär siis välja näeb või välja paistab. Siin tuleb üks väike parandus, see oli mustadel päevadel jaanuarikuus Tartus kõikide dialoogide ees. Kui oli nii-ütelda igaastane bioloogide konverents. Seal kutsuti ta siis välja ja ta tuli ette, tegi kats vussi ja kummardas ja läks tagasi oma koha peale. Siis ta Jah, just. Ja siis tuli tema juurepraost Haller ja küsis tema käest, kas te prooviaastal juba olete kusagil ja isa kirjutab, ma ei teadnud õigesti, mis see prooviaastal olemine tähendab, ja ütlesin talle, et keegi pole mind veel võtnud prooviaastale, nagu oleks ma tööta tööline tööbörsil, kes ootab tööandjat. Aga selleks peab soovi avaldama, ütles vanahärra. Ma ei tea, kelle poole pöörduda, kui ostsin, mina pöörduge minu poole. Miks te tahate mind oma juurde prooviaastale võtta? Imestan mina. Selle kraapsjala pärast kostab auväärne praost. See kraps jalgu olevat temale ja teistele vanadele ametivendadele meeldinud. Tavaliselt on noored mehed nii tähtsad, et oma programmi suuresõnaliselt esitavad. Aga nüüd seisab see poiss nende ees sõnagi lausumata Tynkraaks jalga koos kummardusega ja röögib kohale tagasi. Me räägime ju praeguses ühiskonnas isiksuste ja eeskujude puudusest. Räägime Harri Haamerest kui vaimulikust eeskujust ja kui isast Ja nüüd praost Halleri kohta veel üks, mida ta ise on kirjutanud. Praost Gustav Haller sai mulle tõelise hingekarjase prototüübiks. Ta võttis mind vastu kui isa ja hellitas mind enam, kui ta oleks hellitanud oma surnud poega. Ta oleks mulle mõlemad tütred naiseks andnud, kuid need oleksid olnud nii palju minust vanemad. Ta sallis Keminu Koerusi, uskudes, et ka need minu olemusse kuuluvad ja võivad kasulikuks saada kuningriigi ehitamisel. Sellega seoses on üks lõpmata ilus lugu. Kas sa jutustad seda? No see läheb võib-olla liiga pikaks, aga ta õpetas praost Hallerit jalgrattaga sõitma. Ja kui ta juba küllalt tugevamana tundus olevat, siis laskis ta lihtsalt tagant lahti ja siis, kui arst lähtub frast Haller küsis, et kas Harry on ikkagi ka ja siis ta Ühidis ülevalt mäe otsast, et ongi siis kukkus aller aga esimene sõita, mis nad selle järeldused tegid Haapsallu, kui nad jõudsid sinna raudtee silla vihale. Rong läks läbi sealt alt ja siis hüüdis ta isa praost hallarile, et ruttu-ruttu ja siis sülita need alla ja saad viimase vaguni katusele ja siis Rast Haller oli siis kiiresti üles soojendanud ja oli siis maha tulnud ja sülitanud ja isa läks vimptomakut katust. Aga praostale küsinud, miks ma seda pidin tegema? Isa ütles, siis läheb meil tagasisõit väga hästi ja Haapsallu sõites nimelt oli praost 20 korda kukkunud, aga tagasi sõites mitte kordagi, nii et järelikult läkski väga hästi. Vot sellised Koerused. Pärast Allar ei ole seda küll hiljem Harryt ametisse õnnistades püha koguduses, mille peale siis piiskopilt luba saadi, anti meenutanud küllaga Harry üheks eeskujuks kindlasti olnud praost Gustav Haller aga kindlasti ka tema isa, nagu me rääkisime, aga veel keegi nimelt mees, kellest ta kirjutas oma diplomitöö. Rudolf Kallas on väärt mees. Nii kirjanikuna kui matemaatikuna ja jutlustajana. Harry ordineeriti püha koguduseõpet ajaks ja see kogudus oli üsna üsna viletsas olukorras, kuna see oli olnud kaua aega õpetajat olnud ja temal õnnestus kolme-nelja aastaga üsna suur töö seal ära teha ja ta ju lausa alustas seal noortetööd, mis on jäänud senini ületamatuks. Kuuendal oktoobril 1929 oli Tallinna toomkirikus tema ordinatsioon. Ja peamiseks kuulajate hulgaks olid skaudid ja gaidid. Saaremaa skaudid ja gaidid tundsid Harryt juba tema üliõpilase päevade ajal kartsid, et kui ta koguduse õpetajaks ordineeritakse, siis nende juht kaob ära, aga nendel kartustel polnud alust. Harri oli skaudiliikumise, pioneeri ja mitmete rühmade alustaja üle terve Saaremaa ja tal õnnestus seda ametit pidada ka oma kirikuõpetajaameti kõrvalt. Inimesed meenutavad teda, kuidas ta üsna sageli poistega pärast seda, kui kirikuteenistus lõppes, läks kiriku taha palli taguma, kui vanemad koguduse liikmed olid koju saadetud ja kuidas ta sageli ka skaudijumalateenistust pidades tõmbas kummisaabaste peale talari ja kuidas ta talari all kandis skaudi vormi. See polnud vist eriti tavaline tolle ajastu vaimulike juures. No ei olnud tavaline, aga see tema kandis alati kaasas oma ametiristi. Ma vaatan neid, tänapäeva vaimulikud kannavad ametiristi taskus ja ristikäik läheb üle rinna. Aga nad ei tea, et esimene, kes niimoodi hakkas oma risti kandma oli minu isa ja veel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel pahandati temaile, sellepärast et mispärast ta niimoodi risti kannab, et see on nagu häbistav, et ametirist ei kuulu tavariietuse juurde, ta ütles oma kannandada taskus ja siis ütles ta ka, et aga mina olen oma ametitõotuse andnud. Ja see rist on selle märgiks. Ja kui me nüüd teame ka seda, et tema oli esimene eesti vaimulik, kellele anti ordinatsiooniga ka ametirist siis seda enam mõistame, miks ta seda ristini tähtsaks pidas. Oma esimese ja viimase jutluse püha kirikus, sellele kogudusele pidas ta ka Pauluse sõnade üle, et mul olgu kiitlemist ainuüksi Kristuse ristist. Tristi tähendus oli tema jaoks küllaltki kesksel kohal. Kui me sellest räägime, tahaksin ma veel ühe asja nimelt selle pühaga seoses mäletad sa seda, et meie isa alati altarisakramendi pühitasides oli põlvigi minuga ja, ja siin tema oma eluloos räägib seda, et tema esimest altarisakramendi pühas pühitses 29. aasta lõikustänupühal. Ja kirik oli puupüsti rahvast täis ja kui oli armulaud, siis oli sinna altariruumi nii palju rahvast kogunenud. Ja kui ta hakkas altarisakramendi pühitsema, siis temal oli selline tunne, et mingi jõud nagu surus ta põlvili. Et see oli selline püha toiming tema jaoks. Ja terveks eluks jäi tema niiviisi altarisakramendi pühitsema põlvili maas. Me ei saa mööda minna ka sellest olulisest sündmusest, kuidas isa sai kokku teie emaga ja see toimus ka seal püha kiriku juures. Jah, noh, see on lõpmata romantiline lugu ja sellest on sageli räägitud. Ema oli noor neiu ja koolilõpuekskursiooniga sattus Saaremaale. Isa oli just korrastanud seda püha kiriku ümbrust ja sellest kokku kogutud rämpsust sinna ühe künka ehitanud ja selle künka ääres õitses üks valge õiega kibuvits ja ainus õis oli seal. Ja kui need noored tulid sinna kiriku ette autoga siis oli see noor skaudipoiss oma skaudimütsiga selg värava peale toetanud ja koolijuhataja härra Moks oli tema käest küsinud, et kas sina oled siin kiriku uksehoidja ja tema ütles, et mina olen siin päeva uksehoidja, mõnikord kiriku ukse peale mõnikord päeva jooksul veel. Ja et kas kirikut näha, kas saab siis see noormees Tõi kiriku võtmed ja kui nad kirikusse sisenesid ja noormees skaudimütsi peast ära kõik, kes siis tõesti nad uskusid, et ta on pastor, sest tema pealagi oli paljas juba 25 aastasena. Ja pärast, kui ta siis need preilid juhatas sinna omavalmistatud künka peale, sest seal paistis meri, nüüd ilmselt ei paista enam sealt meri. Ja siis üks preili jäi sinna künka alla ja nuusutas seda roosiveisele kibuvitsaõit. Ja kuna meie ema ema oli kooliõpetaja, siis tema oli kaasas sellel ekskursioonil ja tema hüüdis, Maimu ära võtta sealt seda roosi. Ja siis noor pastor tuli künka otsast alla, võttis oma vööl bussitemas kaudina, kandis alati bussi lõikas selle roosi ja ütles, et preili, võtku see roos, pealegi on teile ja väga mitmed versioonid, sealt algas nende tutvus ja kuna kõik tegid seal pilte ja lubati noorele pastorile saata ja keegi ei saatnud neid pilt, et siis nimelt maimu saatis need keldrid, sealt algas suur kirjavahetus. Küllap ta oma südame sinna püha kirikus uksehoidja juurde jättis ja sealt Oleme all ja, ja sealt oleme meie ja see on olnud armastusse esimesest pilgust. 53-ks aastaks. Siin on meil hea võimalus täna kasutada selle fonoteeki, mis on lindistatud ja tallele pandud ja me kuulaksime taas ühe pala, kus on ka lauljateks nii maimu kui Harri Haamer. Kallis kuula ja me oleme täna siis käimas mööda Harri Haameri elu tööd ja me äsja kuulsime laulu maimu ja Harri Haameri esituses üksainus tee. Me rääkisime sellest, kuidas maimu ja Harry said kokku Saaremaal ja kuivõrd hea põhjus oleks sellest lausa romaani kirjutada või mõnda filmi vändata. See kõik on võib-olla isegi mitte liialdatud, vaid tegelikust karmist elust välja kasvanud. Kui üks ilus õis, mille siis Harry andis maimule ja millest sündis kirjavahetus. Küllap see, kui me ennem küsisime, et miks läks Harri ära Saaremaalt suurele maale mandrile. Selle üheks põhjuseks oli ka see, et juba toimus kirjavahetus Maimu maramaaga Viljandi linnapea tütrega. Aga selleks käsuandjaks või põhjustajaks oli üks mees leepra professor Paldrok, kes oli Tartus tööl Tartu Pauluse koguduse juhatuse eesotsas ja tema lapsed suvitasid Saaremaal olles skaudipoisid. Ja kuidas see lugu sealt edasi läks. Üks vahemärkus veel nimelt kui isa oli Saaremaal Püha õpetaja ja oli ka Kaarma koguduse õpetaja, samal ajal oli temaga Audaku pidalitõbiste pastor ja teenis Audaku pidalitõbiseid, seal siis ka on nad professor Paldrok tuttavaks saanud. Kuna isa tervis, tema kopsud olid väga viletsad siis professor Paldrok käis temale peale, et ta peaks kandideerima vakantseks kuulutatud Tartu Pauluse kogudus. Ja lõpuks isa tegi seda oma tervise pärast, sest arstid ütlesid, et ta läheb tuberkuloosiga hauda. Ta oli ju mitmeid suvesid olnud ka Soomes, kuhu kaatorid teda oli kutsutud elama. Ja väljavaated hõimulusi oli tal mitmeid. Aga ma arvan, et see on üks eriti tähtis otsuseta siiski Tartusse tuli. Ta ei läinud Soome sellepärast, et tema oli kindel, et tema tahab oma maad ja omana rahvast teenida. Selle tõttu ei põgenenud ka tema üle suure vee, kuigi see võimalus oli. Ja sellepärast see Tartu Pauluse kogudus aeg minu meelest olla just eriline puhkemise aeg sest seal sai tema tuntuks laiemalt. Tema raadio jutlustest on mulle vanad inimesed veel tänapäeval rääkinud et nad olid lapsed, kui nad kuulsid tema häält raadiost. Ja see noortetöö, mis Tartu Pauluse koguduse juures oli see võttis väga suured mõõtmed. Näiteks Salumäede ja Paulide suguvõsa võib oma õnnistuse päritolu ka sealt arvata. Sest nii arved kui ka Linda, Paulia ja kui ka Eduard jäi Hanno Salumäe mõlemad olid on pärit Tartu Pauluse noortekoondisest. Saaremaal oli siiski Harry siirdumine mandrile küllaltki oluline kaotusest, inimesed suhtusid temasse kui oma pojasse. Oli ju Harryga kogenud vaimulikku ärkamist sealsamas Saaremaal juba olles vaimuliku ametis Upa külas, mida ta hiljem mitmed korrad meenutab. Ta oli lihtne inimene ja see oli kõige suurem jutlus tema elus. Ta oli meremees taga merel, nii et põllumeestega põllul teda nimetati kohaliku rahva hulgas ju koguni kalurite papiks, kuna ta omas ka oma isiklikku lootsikut ja ja hobust mida inimesed talle kinkisid, millega ta koguduse teenis. On isa juttudest meile väga armsaks saanud ja nimelt seesama esimene lõikustänupüha jumalateenistus, mida isa pidas püha kirikus. Kui teenistus lõppes ja nad kirikust välja läksid. Seisiski kiriku värava juures hobune ja koguduse juhatus tegi teatavaks, et see on õpetajale selleks et kui Saaremaa teed muutuvad sügiseti ja kevadeti põhjatuks, siis ta saaks ratsutada oma kogudusse külatunde pidama, armulauda jagama. Ja isa märkis seda alati, et see oli tema jaoks niisugune tohutu kingitus. Et noh, seda ei oska sõnades kirjeldada, see oli, ta oli nii õnnelik muidugi selle hobusega seoses on lõpmata palju lõbusaid lugusid. Aga meie aeg on nii piiratud, sest ma tahan ühte öelda. Meie isa oli väga sügavalt usklik, väga tõsine inimene, aga meie isa oli üks lõpmata rõõmus inimene, üks särav, jagav hele, niivõrd palju enesest kiirgav inimene, et seda ammendada tunni või paariga, on tõesti väga raske. Saaremaalt ta lahkus Igaljuhul seljakotiga üsna vähese teemoonaga ja siirdus Tartu poole. Aga ega Tartus need olukorrad ja ja situatsioonid kõige kergemad ei olnud, oli õpetaja valimised vist juba päris mitmes voor käimas. Ja hiljem moodustati ka mitu pihtkonda Einbi olnud ka lisaks ja tema sai siis esimese piiskonna õpetajaks ja see töömaht oli ju tohutult suurem võrreldes Saaremaa kogudusega, kus ka tollal elas ju mitmeid kordi rohkem inimesi kui tänapäeval. Ja ühte asja kirjutab isa, siin abikaasa asus kohe minu kõrvale koguduse töösse. Ta laulis kooris, tegi tööd, käsitööringis, lülitus pühapäevakoolitöösse, jäi, juhtis leerilaste noorterühma. Nii et meie ema võttis täie hingega osa kohe oma mehe tööst. Siin tuleb meelde, et Harryl omal ajal, kui tal muusikatunnid pooleli jahid gümnaasiumis teatud põhjusel siis ta alati võib-olla ei olnud nii perfektne oma lauluhääles ja seda ta on meenutanud, kuidas siis tema abikaasa ja, ja tubli organis teda õigele teele juhatasid. Nii, ja nüüd räägib isa veel, kui tema tuli pühast. Muidugi ütles püha kohta, et pühas oli tal väga palju tööd, sellepärast et 17 aastat ei olnud enne teda olnud vaimuliku, sellel kogudusel. Tal oli uskumatult palju tööd, sest ka pastor oli teatavasti ka perekonnaseisuametnik, aga nüüd toob ta võrdluseks sama Tartu töö. Ja ta kirjutab ise. Nii. See oli otse uskumatu, mis ma siis suutsin teha, see on Tartus. Iga päev oli amet, talitusi ristisin aastas üle 300 lapse, matsin üle 300 surnu, laulatasin umbes 150 paari kolm korda aastas valmistasin ette noori konfirmatsiooniks. Peale selle oli koguduse hoolekandetööd peamine koorem õpetaja kanda ja neid vaeseid sai ikka rohkem ja rohkem. Kes just Pauluse koguduses tundsid ennast kõige paremini hooldatuina, aga mitte üksi. Nende vaestega polnud mul tegemist. Mul oli ainukese pastorina dusi jalgratas. Kui Annemõisa kalmistule toodi matmiseks mõni vaene inimene, kellel polnud omakseid, helistas surnuaiavaht mulle õpetaja haamer, jälle üks vaene inimene on siia toodud, kas te ei saaks teda matma tulla? Ma pidin alati saama, kuna mul oli jalgratas, need neli kilomeetreid, polnud noorel mehel raske sinna sõita. Muidugi oleksid ka teised ametivennad seda teinud, kui neile oleks voorimees järele saadetud. Harri Haamer teeb väga suure töö ära ühes suuremas Eestimaa tolleaegses Pauluse koguduses, Tartus aga sellele tööle, lisaks jõuab ta ka tõlkida vaimulikke laule ja kirjutada lasteraamatuid, mida meie lugemislaual peaaegu et ei olegi jõudnud. Need ilmusid eesti ajal küll esimesel Eesti ajal. Need vajaksid uuesti väljaandmist ja lisaks nüüd need tema lasteraamatut, mis ta on oma lapselastele kirjutanud, mille väljaandmise peale mõtleme? Ja muuseas on huvitav märkida, et seesama tema prooviaasta praost Haller andis välja Šveitsis tõlgituna tema lasteraamatud. Harry on iseloomulik see, et on seal, kus on ka tema inimesed, kus on tema rahvas ja Pauluse koguduse õpetajana. Sõja aastatel käis ta ka ju näiteks tollases Leningradi rindel pidamas sakslaste poole peal jõulujumalateenistust ja seal ta kohtas ka ühte last. See oli Albert meie kasuvend kes oli pataljoni pojaks võetud ja kes lahingute eest saadeti ära ja minu ema isa otsustasid, et kui annab jumal lapsi, siis annab leiba ka ja sellepärast ta võeti meie peal. Meil on üks laul, mida me tahtsime täna kuulata ja selle lauluga on seoses meil midagi jutustada. Nimelt isa tõlkis väga palju vaimulikke laule soome keeles, saksa keeles ja seda ta tegi elu lõpuni. Nii et paljusid laule, mida meie oma perekonna laulurepertuaaris kasutasime, kasutasime me isa tõlgituna. Ja nüüd võib-olla. Selles sünges päevas. See oli 1939 sügis. Ma olin siis neljaaastane ja mäletan päeval ilma päikesetaja. Mina istusin Tartus Riia tänaval meie kodusaali akna peal ja sealt voolas mööda lõpmatu halli lindina punaarmee see lint, olin imepärane, et mina ei saanud aru, kuidas voodi järgmine mees oma jala sirutab eelmise mehe alla. Ja kui nende Patincad seal Kivibarketil lobisesid, siis märkasin ma, et mõisa seisab mu selja taga. Nõnda vaatasime kahe mehega ja siis läks ta armooniume äärde ja hakkas korraga ühte laulu mängima. Ja siis istus ta seal tundide viisi harmoonia ääres ja tõlkis selle laulu, mis on üle Eestimaa üsna tuttavaks saanud tänu sulle taevaisa kõige armuabi eest. Ja minu meelest on inimlikult mõteldes nii vastuoluline et siis, kui Eesti kaotas oma vabadust ja kui meil ei olnud nagu enam lootust, sest see on oma sündmusega mu hinge vaielnud see päev siis tema näeb otsekui taevast ühtegi säravat ja selles laulus on ju ka need sõnad. Tänu sulle õikestest, mida teelt kogunutanu okast valusatest, mis mu käsi haavat. Selle lauluga tahaksime ka tänase saate lõpetada. Ja me loodame rääkida taas Harri Haamer elutööst juba nädala pärast ja jätkame sellest kohast, kus täna pooleli jäime. Tänases saates aitasid meid seda Heirude rada käia. Heinuk ja Maarja Haamer. Saatejuht on tänases saates olnud Anti Toplaane. Kui teil on soove või küsimusi või tähelepanekuid, siis võite neid edasi anda luterliku tunni telefonil kuus kolm üks neli kolm. Üks kolm.