Saade lood ja laulud on ellu kutsutud selleks, et paluda külla muusik, olgu see siis helilooja, teksti tegija või laulja. See muusik valib välja oma senise muusikutee olulisimad armsaimad või just tema enese jaoks märgilised luud ning räägib nende sünnist. Me võime ju arvata, mis on ühe artisti Vilooja edukaimad teosed kuid millised on südamelähedased just neile endile. Meil on täna stuudios helilooja Olav Ehala ja saatejuhiks Maian Kärmas. Tere tulemast väljale. Tunnistama, et kui me kokku leppisime seda kohtumist, siis teatasid üsna ehmunud toonil telefoni, et ainult seitse, kaheksa lugu. Kuidas küll valida? Ma pean samamoodi nüüd takkaperra targana, ütleme, et tõesti nii on, ma ise ka ei oskaks sinu repertuaarist kõiki neid lugusid valida. Kas oled rahul sellega, milline pagas sul on? Olen ma niimoodi takkajärgi Nendes eraldi laule ei olegi nii palju võib-olla kirjutanud, aga aga need on sündinud kas teatrietendustele, filmidele, muusikale, idele, nii et sellepärast tuleb, see arv on nii suur. Ja kui sa ütlesid, et oleks hea valida lugusid, mille, mille juurde on mingi lugu kohe rääkida, siis ma ütleksin, et pigem valik on selle põhjal, Need on need, et mitte selle selle põhjal, et neetud nüüd kõige armsamad oma lapsed oleksid, eks kõik lapsed on armsad, ma arvan ja ja kahetsusega ütlema, et selle aja siis paljud lood ja laulud ei mahu, millest ma oleksin võinud veel rääkida. Väga palju lahknevad, informatsiooni olen ammutanud viimaste päevade jooksul, kui palju neid filme ja teatritükke on, kas sa oled ise ka suutnud kokku rehkendada? Ei ole, eks ma pean hakkama üritama vanade mingite märkmik või jumal teab mille, mille põhjal räägitakse vähemalt, et filmideks on üle 50. Kuskilt ma kuulsin, ütled lausa 70 noh, töö on ju nihukesed, pisikesed dokfilmid ka, mida keegi enam ei mäleta, mida ma ise ka ei mäleta. Ja teatrietendustega on sama lugu, et sõnateatrile me omal ajal tegin palju, kuna ma ise töötasin ju tolleaegses noorsooteatris muusikaala juhatajana 20 aastat. Nii et olen kätt proovinud kõikides Eesti riigiteatrites, välja arvatud Vene Draamateater või? Ei ole jõudnud siia. Aga läheme ikkagi lugude juurde ja ajas enne veel noorsooteatriaega. Esimene lugu, mille sa oled välja valinud, on seotud ansambliga kristallid, mis omakorda on seotud Tallinna muusikakooliga. Muusikakooliga on ta nii palju seotud, et esimene muusikakooli õpilane, kes sinna ansamblisse sattus, olingi nina. Teine need, selle ansambli juht oli üldse TIPi poiss, tehnikaülikooli mees, tänapäevases mõistes tema mängis kitarri ja ülejäänud olid siis ei mäleta enam, kust või kuidas sinna sattunud. Aga ühel päeval igatahes leidsin kirjateadetetahvlid, kus ansambli juht kutsus mind sinna ansamblisse klaverit mängima. Ja siis mõnda aega olime juba koos midagi teinud ja siis tekkis seal võiks ju olla olla ka nii-öelda torud, nagu öeldakse, ja siis nagutsesin miinust kursus tagapool olnud hea sõbra, saksofonist Matti Tibari, tema kursusekaaslane jällegi oli Jaak Joala, Mati siis vihjas, et võiks ju Jaak Joalaga kutsuda. Jaak tuli meie ansamblis loomulikult hoopiski õieti mängima, mitte laulma, aga muidugi juba vähese aja pärast oli selge, et ta mängib kõiki instrumente ja basskitarri oluliselt paremini kui senini basskitarrist, nii et saadeti pisarate saatel ära ja käid neile mängima. Aga siis selle ansambliga kristallid. Me võitsime 67. aastal ühe telekonkursi, igal aastal korraldati neid konkursse, eelmisel aastal oli võitnud ansambel optimistid ja kuna moga ühel kursusel oli kaks optimistide muusikud Heigo Mirka, Vello Salumets, siis eks meil väike võistlusmoment oli ka, optimistid olid võitnud siis need kristallid ja otsustasin, et teeme ka proovi ja meil läks hästi, näed, hästi võltsinud. Aga pärast seda võitu anti tol ajal puhtalt küllaltki tavatu võimalus meie bändile Sis kitarride bändile ja poole tunnine oma saade televisioonis. Ja siis meie ansambli juht Olev Künnap otsustas, et ärme nii palju välja oma lugusi mängi. Paar tükki vist jäi või jäi ainult üks, ma täpselt ei mäleta, et me oleme nii kõvad mehed küll teeme ise lood ja siis tegi tema midagi, Mati Tibar tegi midagi ja minule jäi lausa kolme loo tegemine. Ja need kolm laulu olidki esimesed, mis ma oma elus üldse kirja panin, siis ma võib-olla olin midagi kitsenud, aga midagi fikseerinud. Ja kuna muusikakoolis paar kursust ees oli mees nimega Peeter Peetsalu, kes tasapisi luuletas hiljem töötas ta pikka aega Eesti televisioonis, seal kontakt säilis kaua aega ja oli kiire, siis, siis ma palusin temalt ühe teksti, see tal oli lauasahtlist võtta. Ja see oli laul pealkirjaga päeva, memm, mille ma siis olen ka tänaseks välja valinud. Päevame oma töödega. Ei ja ka ma ei tee. Nende kerast siis pala päeva memm ansamblilt kristallid hääl oli kuulajatele kindlasti ilmeksimatult äratuntav. Neid lugusid sai tol korral kirjutatud veel. Ja muljetavaldav on see, mis nüüd meil selgub selle saate jooksul, et ka sina oled ise laulutekste kirjutanud. No vot sellesama saad ettevalmistuse käigus. Kuna oli väga kiire ja oli vaja ruttu kolm laulu valmis saada, siis ühe puhul ma tõesti tegin teksti ise, see sündiski nii-öelda see laul ja teks nagu korraga, mis on täiesti tarneprotsessis. Ma tean vist Tõnis Mägi tänase päevani niimoodi luuleta, pea komponeerib üheaegselt. Ja see laul on harjutus ja eks see ole natukene naiivne, selle teksti keele seal tegi, mida omal ajal selles saates ära ja, ja siis ta vahepeal ununes pikaks ajaks, kui äkitselt enne ühte laulupidu helistas mulle, Hirvo Surva ütles, et vot sul on või oli see laul Tarl, ma arvan, et ma võin eksida üks nendest. Et, et sul on üks selline lugu, et sa võiksid teha sellest seade integoorile laulupeole. Ajasin veel vastu, et, et sellel on niukene, naiivne tekstikene. Ei, see on just see, millest selles eas poisid mõtlevad, et väga hea tegid selle ära ja siis siis see lugu hakkas nagu rohkem levima. Tänaseks on mul selles segakooriseaded ja igasugused variandid ja seda on laulnud nii lasteansamblit kui segakoorid. Seetõttu valisin selle loo esituse nüüd hoopiski Tallinna linnateatri laulvate näitlejate ja Tallinna kammerorkestri esituses. Ja no ei Puutu Maattunud on Kuid vana laadsiis järvega See salvestus vana harjutas nimelisest laulust tuletab mulle ikkagi meelde ka kogu seda pikka põlvkondade jada, mis noor sõja hilisema linna trilavadelt on läbi käinud ja ka sina oled seetõttu tutvunud põlvkondade kaupa laulvate näitlejatega ega kumbagi sulle rohkem meeldib koostööd teha, kas nende laulvate näitlejatega, näitlejate-lauljatega? Ei no me mõlemad ka oma omad huvitavad küljed ja mõlema puhul võib-olla ka mingeid väikseid pidurdavaid momente. Aga kui nüüd võrrelda näiteks aega, kui ma selle noorsooteatris alustasin noh, ega siis seal igas etenduses ei olnud laulmist. Põhiliselt ma tegingi seal instrumentaalmuusikat etendustele. Aga kui tuli see asi, no näiteks kas või see Buratino Shapiro libreto põhjal, mille ma algselt lõinud see venekeelsele tekstile Riias sõjaväes olles siis mõtlemisel kaheksale Buratino lavastusele ja, ja siis sellele, mis Elmo Nüganen tõi oma tudengitega välja, see oli kuskil aastatuhande vahetusest. Siis vabandage, vanemad näitlejad, aga see oli nagu öö ja päev, sest ega naljalt mitmehäälset laulu ei olnud rajal võimalik praktiseerida, oli küll väga häid musikaalseid lauljaid, noh kasvõi Marje Metsur, kes kenasti laulis, aga oli neid, kes, kes midagi suutsid isegi laulda ainult sedasama asja, mida teine kõrval laulab meid teha ka mingit muud häält, nii et tase on minu meelest ikka tänaseks läinud ikka väga-väga vingeks võrreldes tolleaegse, aga no tol ajal ilmselt ei pööratud sõnateatris ka sellele nii suurt tähelepanu. Läheme lugude valikuga edasi ole hea tutvusta järgmist muusikapala, mis sa oled valinud lood ja laulud saatesse. See oli omaaegsest lauluvõistlusest tippmeloodia osa võtnud laul, tippmeloodia oli siis Eesti raadio poolt korraldatud iga-aastane võistlus ma ei mäleta, kui mitu aastat järjest, siis ta käis siis paralleelselt selle vana-aasta õhtu võistluskontserdiga, mille pärast Aarne Oidi siit ilmast lahkumist kandis Aarne Oidi nime ja selle tippmeloodia võistlus, eks ma siis kirjutasin sellise laulu keegi. Ja seda lugu juba juba tehes on, see oli 73. aasta juba Joala oli üle-eestiliselt väga hästi tuntud ja oli ka, kes televisioonist kindlasti juba läbi käinud. Jumala oli ka juba arenenud, võrreldes sellega, mismoodi ta Krist tallides laulis. Sellest saatest saab ju võrrelda esimest laulu ja nüüd seda järgnevat. Kas ma teen õigesti valli ojavere on selle teksti autor. Läks. Peod on. Vaalu peotäide. Läks kilo Errniige peole killu. Mulle löödi ja keegi. Läks katki. Ja. Risto Liimul soola Järvil sarnast Kuulate jätkuvalt saadet, lood ja laulud täna meil saates külas Olav Ehala, saatejuht son Maian Kärmas ja kuulame just neid muusikapalasid ja laule, mis on helilooja Olav Ehala-le enesele kõige südamelähedasemad või olulisemad. Ning alati tekib see võrdlusmoment, et kas need lood, mille muusik ise valib, ühtivad avaliku arvamuse või kasvõi saate juhigi omaga ja pean tunnistama, järgmine valik, võta mind lehtede varju, ühtib päris kenasti. Kuidas see laul sündis, selle teksti autoriks on Viivi Luik, mis oli enne tekst. Ka minu loomingus on vist kaks või kolm laulu, millel tekst sündis pärast. No iseasi on nüüd vahemärkusena tuua Buratino, mille siis eestikeelsed tekstid tegid, Juhan Viiding juba valmis muusika peale, aga muidu ma olen ikka sain ammu ammu aru, et tekst on poeetide rida ja, ja õige laul minu jaoks sünnibki Tekstist ajendatuna muusika kujundit tekkivat teksti põhjal. Iseasi on, kui on tegemist sellise mehega, nagu ma mainisin ka Tõnis Mägi, kes teeb mõlemat korraga, siis siis see asi ka orgaaniline. Muidu ma vahel kuulates mõnda vana laulu, saan aru, et ahah viisikene on valmis tehtud ja siis on see üritatud pärast mingite silpidega täita. Kas seal on mõttekad, poeesiat või mitte? Paljudel jahude puhul lihtsalt kas rütmika suhtes oleks mul midagi öelda, sest ma ise üritan eesti keeles noppida välja just rütmilist poolt ja võta mind lehtede varju on sellise vahelduva taktimõõduga mitte kapriiside pärast, vaid sellepärast, et kui ma loen seda luuletust kõva häälega ja eesti keeles on kolm väldet siis. Ma ei saa seda rida, võta mind lehtede varjulehtede varju ja sellepärast tuleb sellest sellest aktist tuleb üks lööki juurde midagi ei ole parata, et see ei ole mitte esitajate kiusamiseks vahelduvmõõt seal välja mõeldud, vaid tuleb orgaaniliselt sellest tekstist. Ja sündis see lugu nii, et Lähme solidaaž mingi aastalõpuvõistluskontsert ja ma võtsin liivi Luigi õige luulekogumikku ja see tekst jäi mulle kõigepealt millegipärast silma. Huvitav, võib-olla on märkida, et ma hiljem alles sain teada, et seda teksti on kasutanud veel kaks eesti autorid, Urmas Alender ja Raimond. Ja kui oli Viivi Luige juubelile pühendatud konverents Tartus, Riina Roose organiseeris linnateatri laulvad näitlejad sinna ja selle teksti näiteks sai esitatud kõik kolm versiooni, mis oli väga-väga huvitav kõrvuti kuulda. Aga selle võistluskontserdi juurde tagasi tulles on võib-olla huvitav moment veel see, et nii mõnigi tuttav ütles mulle pärast seda, et mina õieti sellest laulust hästi aru ei saa. Aga zürii ilmselt ikkagi midagi sai aru ja žürii mõtles välja huvitava eripreemia sõnastusega parim laul, Andris kuigi tegemist oli lauluvõistluse käia, kõik olid laulud, siis tuli välja, et ma olin nagu tekitanud. Ma arvan, et piide kahtlematega on, kuulame seda imeilusat laulu. Filmimuusika seast väga sageli torkavad silma just sinu koostööd Priit Pärnaga ja ma saan aru, et no vist valdava enamuse Priit Pärna animafilmidest oled sina rikastanud muusikaga. Nii see tõesti on, nüüd hiljuti tuli tal ju välja veel uus film, seega on tal iseseisvalt 13 animafilmi. Varasemal ajal ta tegi kunstnikuga koostööd teiste tegijatega, nendest 13-st üheksal on on minu muusika ja üks põnevamaid minu enda jaoks on kindlasti nii filmina ka muusikadramaturgia poolest eine murul sest siin seesama seal on mitu teemat muidugi seal siis mis sa seal mitu erinevat osa ja lõbus, nad natukene segunevad ja peateema käib päris lõbusalt kogunisti tagurpidi. Väikene niisugune nipiga võte on seal tehtud. Ja ega see idee selle põhiteemana idee sündis selliselt, et noh, Priit juba rääkis mulle siis nendest stsenaariumidest kirjutas, räägi sellest, tegelikult seda filmi näinud Eye filmi valmis kujul filmi muidugi ei olnud näinud, aga ta rääkis sellest stsenaariumist, siis näitas mulle neid tüüp joonistatud tüüpe ja siis noh, tol ajal tehti ju kõik käsitsi, nüüd on animatsioonis, arvuti on suureks abimeheks, aga siis tehti nii-öelda mustad variandid, vaadata liikumise faasid, et kas nad on sobivas tempos või kuidas siis ma nägin midagi sellest esimesest osast pealkirjaga anna siis, mis on võrdlemisi niisugune noh, melanhoolne ja ja noh, niukene nõukogude olustikuga hästi haakuv osa ja siis ma sõitsin autoga kogu aeg alateadvus tööts, sõitsin autoga ja siis äkki tabasin ennast, et, et see on ahistatud eesti naine, siin võiks olla midagi regi laululik. Ja, ja kuna kiigelaulukuuik oli varnast võtta sellega pikka aega koostööd tegin siis see põhiline, see lihtne heliredelikäik, ütleme sündis mul lausa autorooli taga, loomulikult siis ma hiljem nikele sellest esimesest impulsis hakkas ja nii edasi töötame siis siis sündisse terlik. Mäletad sa reaktsiooni ka sellele muusikateosele? See filmi ise sai väga-väga mitmetahulise retseptsiooni osaliseks, rääkimata sellest, mis ajahetkel see film langes. Oma valmimisega aga mäletad sa seda reaktsiooni muusikale? Ma ei tea, kas muusikast eraldi üldse räägiti filmi tegijad küll teised animafilmide tegijad ja küll käisid mind kõvasti kiitmast, sest seal on ju järgmistes osades veel on väga palju sellist mis on lausa pildi järgi stuudios kohapeal, küll sellele põhiteemale nagu baseeruvalt, aga pooleldi improviseeritud ma, nii nii muusikud kui kui näitlejad ja laulvad näitlejad seal stuudios, kes pidid seal järgmistes osades ka oma oma hääli näitama. Filmi edu oli väga suur, edu oli, ta sai, ma ei tea, kui palju neid rahvusvahelisi auhindu. Ja tavaliselt on niimoodi, et kui juba film on edukas, siis muusikat keegi eraldi ei märka. Aga see ongi ju eesmärk, et see on üks teos, tervikkunstnik, režissöör, stsenarist, helilooja. Kui ma paraf raseerin, siis Priit Pärn on umbkaudu öelnud nõnda, et maailma kõige raskem asi, mida teha on, on animafilmi teha. Aga sellest veel raskem on sinna muusikat teha. Ma loodan, et on siiski ka naudingut olnud filmide muusikariba loomisest või see oli ainult peavalu. Ei, ei, sugugi mitte, ma olen väga, aga seda nautinud, kuigi on ka olnud väga koomilisi olukordi, keerulisi olukordi räägin kiiresti siia, vahel ära, ma olin Lõuna-Ameerikas ühel maailmanäitusele Estonia klaverit demonstreerimas ja ma teadsin, et mis ajal ma pidin tagasi jõudmine, oli kokku räägitud, et ma teen ühele filmile muusikat, no see oli vist Rao Heidmetsa film. Aga mingi lennuki rike. Praktiliselt nädalaks ajaks kohale, sest ei olnud võimalik järgmise lennu see lennuki lennanud, järgmine oli välja müüdud ja siis nädal hiljem saadeti tagasi, nagu tol ajal ikka oli, siis ööbisime veel Moskvas Eesti esinduses, mis on nüüd Eesti saatkond. Ja siis helistasin tolleaegse animaosakonna pealikule, et nüüd ma olen tagasi. Aga eks me üks nädala pärast võib-olla saame hakata seda muusikat tegema, tema ütles mulle ei, mis mul on homseks sul juba mehed stuudios, nii et öise rongiga pidin jõudma Tallinnasse. Kohe rongi pealt tuled stuudiosse, hakake tegema. Ma ütlesin, aga mul ei ole ju veel mingisuguseid nooltega mingit muusikat ja siis mul on meeles, tema ütles mulle seda. Aga ära sa neile seda ütle. Ja see lugu sai tehtud tegelikult kuigi pärast hoidele ikkagi täiendatud ka. Nii et filmimuusika tegemist on eriti animafilmi tegemisel, on olnud. See on mulle väga meeldinud, seal filigraanne töö on mitmekordselt peale mängud ja sünkroon otseseid hüvitmised. Kuigi Hollywoodis tehti ammu vastupidi, et pildi sünkroon tehti muusika peale, meil käis ikka teistpidi. Valime järgmise loo, mis sulle on sinu muusikuteel hinge pugenud. No see oli aastatetagune noorsooteatri lavastust Johnny mida nimetati rokkmuusikal või kuidas me tahame. Ja seal oli nii-öelda elav bänd laval Kappeli aegne Ruja ja ma ise mängisin ka. Kappel mängis elektriorelit, mina mängisin klaverit. See on tegelikult mitme peale kirjutatud töö, sest seal oli numbri, kirjutas minust isegi Volkonski ühe kapell ja, ja midagi Nõgisto valdav osa oli, oli jah, minu loodud muusika põhi, põhiteemad, peateemad. Ja nüüd see August Sanga tekstile Laul surnud linnust, mis on huvitav, et pärast, kui mehe etendust enam teatris ei mänginud, siis sai see salvestatud siin tolleaegses Eestis, raadios. Ja, ja siis oli fondi komisjon, kes kuulas üle kõik selle, mis oli tehtud ja tsenseeri sära aetud. Ega ka teine August Sanga tekstile laul alusest, ütleme need lähevad otsekohe arhiivi, need mingil juhul raadioeetrisse ei pääse. Ja mina mõtlesin, et mis selle muusikaga siis viga on, aga selgus, et tekstid ei kõlba, August Sanga tekstid? Ma küll üritasin seletada näiteks selle Laul surnud linnust ühes väljaandes on selle kohal isegi pühendatud esimestele revolutsioonile äridele asemele keegi toimetajatest ütles, et me ei saa iga laulu ees öelda, et vot see on nüüd selles kontekstis ja, ja üldiselt see ikkagi seda ei lähe, nii et nii et raadio ehitesse pääsesse lahul alles uue taastatud vabariigi ajal. Leidsin hangeelt surnukeemia. Tillukese riita. Ja nüüd saigi oma maal. Ega paari. Soojad. Poegeva. Laulusid. Tema laula roomaviisi. Viima ta minusse. Ma. Siiski tulevad, näeb ja. Et ka kurja räägi viima. Harreole. Nulla. Minuga. Ma pean tunnistama, et veel üks saatejuhi lemmiklaul mahub siia saatesse, tahan olla öö. Jaan Tätte tekst on see vist ja, ja etendusest kaotajad. Jah, kui autod oli nüüd juba üle 10 aasta tagasi linnateatri suveetendus ana nats oli algselt kohe planeeritud muusikalise lavastusena ja Tore oli asjaolu, et näitlejad mitte ainult laulvad näitlejad ise ei laulnud, vaid ka näitlejad mängisid ise instrumente. See oli väikese bändi saatel ja igale näitlejale võeti sealt treenereid juurde. Toomas Rull ratas trummi ja Ain Agan kitarr ja ja mina siis klahvpilli käsitlemist ja sealt sellest etendusest. See üks laul jäi nagu eraldi kõlama kõlate tänase päevani ja jõudis laulupeoni, nii et ma tegin talle suure sümfooniaorkestriseadet ka veel ja segakooriseade ja mis on eriti armas, ma tean konkreetselt pahane minu sõpra on selle laulu saatel läinud paari, kelle nende laulatustena kasutatud seda ja ma olen kuulnud, et seda veelgi kasutatud, sellist sellisel pidulikul juhtumile, need tegemist on tõsise konkurendiga mindelsani pulmamarsi. Kas kas sulle on tuldud ka ligi ja öeldud, et et vaata see või teine lugu on, on minu elus märgiline või mõjutanud mind või? Sest see loomingu pagas, mis sul on ette näidata, on muljetavaldav ja seal on väga liigutavaid lugusid. Jah, tõepoolest, mulle on on tulnud võhivõõrad inimesed juurde olen saanud meile ja ka käsitsi kirjutatud kirju varasemal ajal lihtsalt mingilt inimeselt, kes, kes lihtsalt avaldab tänu pärast seda, kui see kiigelaulukuuiku meil seal plaat ilmus, nägi 98 vist lihtsalt üks inimene kirjutas, et sudest, kuidas temale mõjub ja ja muidugi tihtipeale tullakse ütlema midagi selle Ühe laulu kohta, mida ainukene laul, mida meil on ise elus laul. See on see vanamehe laul. Et see kuidagi puudutab inimesi väga. Aga selle põhjus on algne põhjus Juhan Viidingu tekstist, seal on ilmselge, et see tekst on niivõrd puudu. Aga meie kuulame praegu jäänud, et tekstile. Ma tahan olla. Ei tee ja kuis jumalaga mul asjaolu. Kuid vahel tundubki ginaagu Iida. Sinuga seen tovi olla. Ja tunnen, kuidas keegi suu Meypaita. Ja süda menüüs on nii asjaolu. Seal poole munni kui oliva Su jalge all ma tahaks olla sa. Ja tahaks olla sinu kotti panna. Ja suvel sinu. Suu jalge all ma tahaks. Suu tasku tühjustagaks. Veel üks selliseid laule, seinu, heliloomingust, mis ma pean tunnistama oma meloodilise ja põneva liikumise poolest, on, on üks paras väljakutse. On põlev puu. Sa ei ole sugugi hellitanud oma lauljaid ja muusikuid ei meloodilises helihelistikke mõttessey rütmika mõttes ei taktimõõdu mõttes. Kui palju, seda nurinat sa oled pidanud aastate jooksul kuulma selle aadressil, et Olav, mida sa jälle meile oled kirjutanud. No ei olnud siin nurisonist midagi, sest see oli üldse laul, mis on loodud lätikeelse teksti peale ja Riia kinostuudio filmile 200 eriline filmi pealkirjaga tüür, ta pööre oli siis vanasti ametimees, kes tummfilmidele klaveri ja saatemuusikat mängis. Aga see lätlaste film, see oli just nõukogude aja lõpus, ma arvan, mingi 89 stsenaarium põhineb nende armastatud kuulsuse Raymond spausi elulool selliselt, et ega seal ei ole ainult kaunim pool, seal on kõik kõik tema elu pahupoolt ka alkoholismist, peresuhetest ja kõigest sellest. Ja lätlased arvasid, et siis parem on võtta helilooja sellele filmile hoopis Eestist. Et kuna paus seal Lätis nii kõva kuju, et võib-olla mõni kummaline lätlane teeb, siis Pauls hakkab ta peale viha kandma ja mine tea. No mingi ettevaatusabinõu see neil oli ja laul on filmis, seal on mingi lauluvõistlus ja siis helilooja õudselt pabistatud, kuidas sellel laulul läheb? Läheb hästi ja võidab selle võistluse. Aga siis rajal käis jällegi Eesti televisioonis niisugune võistlus, aasta laul. Ja mul tuli niisugune kaval mõte, et ma tõin selle lätikeelse teksti vene keelse reaaluse tõlke oma hea sõbra leelo tungla kätte ja palusin sõnal tehase eestikeelne tekst ja no sisult on see tekst noh, väga lähedane lätikeelse tekstiiliga, aga kui hea sõnakasutus, hõrk Darr, niuksed asjad eesti keeles õudsalt meeldivad ja leelo tegigi selle teksti eesti keelde ja siis parasjagu keisse. Aasta lauluvõistlus oli vist kaks või kolm aastat üldse korraldati siin igas kvartalis kolm laulu pääses edasi ja aasta lõpus oli siis 12 laulu, võistlesid omavahel ja see laul võitiski selle võistluskontserdi ka televisiooni aasta laulu tiitli. Kahjuks ei ole seda lätikeelset varianti, et ei pakkuda, sest et laulis selle lätikeelse teksti ka kadis helde ja ta on isegi selles filmis sees filmitud mis selle loo läti keeles ära ja lihviti natuke tema aktsent tiga seal. Aga nagu režissöör ütles, et noh, et ega see ei olegi võimalik nii lühikese ajaga päris perfektselt nagu läti keelde panna, aga Lätis elab ju teisi rahvusi ka, et see võibki olla mõni Lätis. Need vot selline selline nali aga, aga sellest sündis laulja põhines läti keelerütmile. Väga ilus laul, millega lõpetada meie tänast saadet, lood ja laulud. Meil oli täna külas Olav Ehala, saatejuht Maian Kärmas ja ma loodan, et meil on sinuga veel eetris põhjust kohtuda 10 20 aastate pärast, kui on palju uusi lugusid veel juurde tulnud. Vanast-vanast ka veel väga palju olla.