Mäetipp kaugel all oli mähkunud tihedasse pilve vä? Ülalt toomas Lemmleja Stefani üldsegi kohal olid taevast tal üle-eelmise aasta maihommikul, aga kirkalt sinine. Meestel oli seljataga raske tõus. Veel pisut ja nad seisavad Põhja-Ameerika kõrgeimal tipul 6194 meetri kõrgusel moon Mcenlil ehk Tiinalil, nagu teda siin teisiti kutsutud takse. Kaks 30 seitsmeaastast saksa mägironijad. Tei kasutanud kandjate abi. Nad liikusid kahekesi kaasas vaid kõige hädavajalikum. Meestel oli hea hoogia hakkasid ületama laia lauget, lahku, mida kutsuti jalgpalliväljakuks. Üle nende peade lendas lennuk ja tegi suure kaare. Kui võltskeep vead pöörased lennukile järele vaadata, torkas talle paari-kolmesaja meetri kaugusel lumevaalus silma. Midagi kollast. Mis see seal võiks olla? Küsis ta lumevaalu poole osutades. Vahest monid, telgid karvas lemble. Lähme vaatame. See ei olnud telk. See oli inimene. Kollases sulejopes, keskmist kasvu, lühikeste tumedate juustega, umbes 25 aastane mees lamas liikumatult selili, mõnel Lemle oli kindel, et mees on surnud. Tal olid käes vaid õhukesed kindad. Näokaitset ei olnud mehe silma laudrid kinni, jäätunud paljas kõhunahk olid tuulest ja kolmekümnekraadisest pakasest kõva ja hall. Äkitselt kergitas mees pead ja hoiatas. Lemmle hõõrus ettevaatlikult pöidlaga tema silmalaugu, et sulatada jääd. Kui mees lõpuks silmad lahti sai, tervitas Lemmle teda rõõmsalt, ise samal ajal palavikuliselt mõeldes, mis edasi saab. Esmaabi andmine mägedes polnud lemblale võõras. Ta oli sellel alal küllalt kogemusi saanud. Ta nägi otsekohe ära, et mehel olid kõik tõsise mägihaiguse tunnused. Hapnikuvaeguse tõttu tekib ajuturse inimesel kaob aja- ja kohataju, teadvus kaob, saabub surm. Olukord on kehv, ütles len pärast seda, kui olime pulssi katsunud. See lõi vaid 40 korda minutis. Peame toimetamata kuidagiviisi allapoole, kus õhk pole nii hõre ja öelda aga raske teha. Meestel polnud raadiotelefoni, millega kopterit välja kutsuda. Kahe mehe jõust jääb kannatanu transportimiseks väheseks. Nad vajasid teiste mägironijate abi, kust näidega võtta. Kaks aastat tagasi oli Lemle Mount Everestile päästnud kahe erinevatesse ronijate gruppidesse kuuluva mehe elu sest nende endi kaaslased polnud nõus peatuma. Tippu jõudmine oli neile tähtsam. Olukord Ta leidis siiski lahenduse. Lemblel õnnestus kohale viibata kolm mägironijad, kes olid parasjagu jalgpalliväljakule jõudnud. Õnneks olid kaks neist ekvrid Miller ja Hansen Charinger arstid. Varsti liitus nendega veel kolm ronijat, kaks sakslast ja üks hispaanlane. Paraku polnud neilgi raadiot. Mehed mõistsid, et peavad asjaga omal nõul ja jõul toime tulema. Tundmatu mägironija elu oli tähtsam kui Mäedi puuvallutamine. Mõlemad arstid ja Lemmle teadsid, et mees sureb, kui nad teda Allapoleemi, aga nad teadsid ka seda, et kui meest liigutada, võib tema jahtunud jäsemetega ringlev veri seguneda elutähtsaid organeid töös hoidva verega. Tema südant võib tabada šokk ning siis on surm möödapääsmatu. Mida arvate, küsis lemble. Kui saame ta allapoole toimetatud, võib ta ellu jääda, ütles Miller. Kui oli süstinud kannatanule peksame tasamooni orgaanilist ühendit, mida kasutatakse hapnikuvaegusest tingitud ilmingute leevendamiseks. Keegi pidi minema ees alla eelmisesse baaslaagrisse abi järele. Värske oli nõus selle ülesande enda peale võtma ning asus seda mainid koos ühega saksa mägi ronijatest teele. Ülejäänud mehed võtsid kaks seljakoti, sidusid need rihmadega pikkupidi kokku, nii et moodustus midagi kelgutaolist. Poolteadvusetu kannatanu topiti ühte kahest olemasolevast suurest soojenduskotist ja tõsteti seljakottidest ehitatud kelgule. Seejärel torgati kogu kupatust teise soojenduskoti ning seoti nööridega risti-rästi kõvasti kinni. Lemmle hindas mõttes noore mägironija väljavaateid kogu loost eluga välja tulla väiksemaks kui üks 10-le. Aga ühestki võimalusest 10-st oli küllalt proovida. Kui süsti mõjule pääses, hakkas kannatanu ennast liigutama ja avas silmad. Miller põlvitas tema kõrvale. Mis su nimi on, küsis ta inglise keeles. Ja. Pressis mees hammaste vahelt kõlas justkui George ta, võib-olla austraallane, oletas Lemmle ja haaras pihku ühe kinnitusköitest. Milleri Asharinger heitsid viimase nukra pilgu selja taha jäävale mäetipule haarasid samuti pihku köied. Läksime. Metsavaht John Evans kuulis hüüdeid, nägi laskumas kahte meest. Ta läks neile vastu ja kuulas ära, mida nood talle õhku haugatuse hingeldades rääkisid. Evans võttis viivitamatult ühenduse. Metsavaht, kordan Kitoga alumises baaslaagris. Vajame kiiresti päästikut, tarit, ütles ta. Kuid heitnud pilgu taevale, märkas ta 4570 meetri kõrgusel ümbritsev mäge tihe pilvemass. Turvalisust silmas pidades ei saa väikekopter lennata pealpool pilvi, kuna tal puuduvad pimelennuks vajalikud seadmed. Ilma nendeta pilvevaibast läbi ei lenda. Kibekähku asus Ivans kokku seadma päästesalka laagris viibivatest ronijatest. Improviseeritud kelku vedasid kuus sitked heas füüsilises vormis meest. Paraku saavad kopsud sellisel kõrgusel napilt poole sellest hapnikukogusest, mis merepinna tasemel ega kahe 30 sammu järel tuli meestel seisatada ja kopsudesse õhku tõmmata. Puhkepauside ajal kontrollisid pidevalt kannatanu seisukorda. Nad patsutasid tema põski ja kui ta selle peale häälitses andis meestele jõudu edasi pingutada. Teda. Hoolealune oli elus. Kui kelk lumekonarusi ületades kiikuse rappus kartis, lembled, külm ja soe veri omavahel segunevad ja nende hoolealune sureb. Kannatanu hoiatas mu jalad, valus on. Edasi edasi kannustasid milleri Asharinger täisi külmunud jalad võidakse korda teha. Surnud aju ei päästa miski. Külmumisest kõnelemine tegi murelikuks 27 aastase hispaanlase Miguel Mendez, kes ei tundnud üldse enam oma vasakut jalga. Kuid ta ei tahtnud edasiliikumist pidurdada, et seisatada ja seda hõõruda. Selle mehe asemel oleksin võinud olla juuka, mina mõtles ta, jätkas tirimist. Kui jalgpalliväljak ülespoole hakkas kaarduma, muutus liikumine veelgi raskemaks. Mehed vajutasid jalad tugevasti lumme ja tirisid köites, nagu jaksasid. Edeneti aeglaselt, kõik hingeldasid nagu pikamaa jooksjad. Allamäge minek läks veelgi raskemaks. Kelgu taga pidi olema vähemalt kaks, vahel ka neli meest, et libisemist pidurdada. Kui kelk vägisi käest ähvardas minna, surusid mehed kannad kõvasti lumme ja kallutasid end köite korral peaaegu selili. Õhtu hakuks olid mehed kelku tirinud lampi kilomeetri jagu ja laskunud umbes 300 meetrit allapoole. Eespool muutus mäekülg veelgi järsemaks ning mõni meeter edasi vasakul oli nii suur langus, et jätkamine oli liiga ohtlik. Otsustati peatuda. Mehed vedasid kelgu suure mustakivi varjukivi kiirgas päevast soojust. Soojenduskott toimis nagu kasvuhoone ja kannatanu kehatemperatuur tõusis kiiresti. Mehed ei teadnud, et allpool valitsevate ilmastikuolude tõttu ei saa kopter startida. Meeleolu oli allpool nulli. Kui oleksime alpides, oleks kopteritund aega tagasi kohal olnud, ütles Lemmle. Kaks meest saadeti alumisse laagrisse asjasse selgust saama. Öelge neile seal, et olukord on tõsine. Just siis jõudsid nende juurde kolm Ameerika mägironijad, et neil oli raadiotelefon, mida Lemmle kasutada palus. Kuulge, hüüdis ta pahaselt telefoni, kui ta siia otsekohe kopterit ei saada, siis mees sureb. Ito rääkis lemblale ilmastikuoludest, mis ei lase kopteril startida. Lülita raadio välja ja säästa patareisid, soovitas ta. Poole tunni pärast helista uuesti. Soe jook ja kuumaveepudelit tegid oma töö. Kannatanu kosus sedavõrd, et suutis rääkida. Üks Ameerika mägironijate kummardus üle tema ja küsis. Tere, George, kuidas käsi käib? Vähehaaval jutustas mees oma luu. Läks oli 26 aastane endine merejalaväelane ning oli äsja jõudnud ühele poole arheoloogiaõpingutega. Mägimatk oli tema kingitus iseendale, selle saavutuse puhul. Vaheks rääkis, et oli jõudnud tippu eelmisel päeval kell neli pärast lõunat ja tundnud end väga hästi. Nägi haigus tabas teda alles laskumisel. Lemble kohkus öeldust päris ära. Väksoli lamanud lumes 16 tundi. Läks jutustas oma vanematest ja sosistas tasa. Loodetavasti näen neid veel. Ole rahulik, George ütles üks ameeriklastest julgustavalt. Sinu päästmisega tegeleb kaks saksa Tipronijalt. Mis leht see selline on? Küsis keegi, kelle nina oli püüdnud kinni võimsa haisu pahvaku, mis meenutas mädanenud õunu. See tähendab, et peame kiirustama, vastas Miller. Halb lehk. Johtus patsitoosist, mis tähendab, et Hap pöia leelise tasakaal kannatanu veres on häiritud. Surm oli Växile sammukese veelgi lähemale astunud. Tund pärast seda, kui Evans ja kuus vabatahtlikku mägironijad olid kell pool kuus laagrist teele asunud leidis mägede kohal tiirutav lennuk pilvevaibast augu. Seda kuuldes asus Chim Huud oma kopteril otsekohe teele. Aegana piss. Teenelile ronijad vajavad kõrgusega kohanemiseks mitmeid päevi. Huud lendas merepinnast puu mõne minutiga, kui lend peaks ilmastikuolude või mootoririkke tõttu katkema, saavata hapnikuvarud kiiresti otsa. Napp tund ja ta kaotaks teadvuse. Sedamööda, kuidas süst oma mõju kaotama hakkas, hakkas Väksis seisund halvenema. Ta hingas pinnapealselt, pulssi polnud peaaegu üldse tunda. Lemle võttis raadiotelefoni, olukord on katastroofiline, ütles ta. Kuhu kopter jääb? Hetke pärast kuuldus kopteri mürinat. Piloot teeb ühe ainsa katse, rohkemat ilm ei luba, ütles metsavaht. Kui te esimese korraga kannatanud trossi otsa ei saa, siis uut võimalust enam ei tule. Läks tõmmati soojenduskotist välja ja kinnitati rihmadesse sama silmuse Ta pole väikekopter, mis tegi paar ringi ja jäi siis Väksi ja tema ümber askeldavate meeste kohale rippuma. Kopteri all kõlku 30 meetri pikkune tross riivas lumehange meeste jalge ees. Kiiresti kinnitati Väks trossi konksu külge. Miller andis piloodile märku, et nende poolt on asi joones. Kopteritiiviku labad hekseldasin hõredat õhku maksimumkiirusel. Kui Huuts Väksi üles tõstis ja kursi 15 kilomeetri kaugusel paiknevale lennuväljale võttis. Chaos Väks toibus kiiresti. Tõsi, kahest külmavõetud sõrmeotsast jäi ta ilma. Pärast pääsemist tegi ta läbi eriolukordade esmaabikursused. Juba järgmisel aastal oli ta tiinelil tagasi ja tõusis turvaliselt rohkem kui 3500 meetri kõrgusele. Üüratu laine kallutas käeleksid teki taas 30 kraadisesse kreeni. On nii, nüüd pidi küll nii mõnigi taldrik issanda karja minema, naeris kapten, tan Schume Karendamisi, kujutades ette, kuidas mehed õõtsuvad kambüüsis oma taldrikute järele haaravad. Ega millegi muu üle üksi roolikambris istuval kaptenil suurt naerda olnudki. Pikki kuid perest eemal olla oli nelja lapse isale niigi suur katsumus. Kehva ilma ja viletsa kala õnnetut tundus aeg veelgi pikemana. Juba kolmat päeva tõstis kiirusega 25 meetrit sekundis puhub kirdetuul üles maja kõrgusi laineid. Tol ülemöödunud aasta 20. oktoobril küündis 55 meetri pikkune kalalaev Galaxy Veringi merd Sand pooli saare lähivetes umbes 500 kilomeetri kaugusel Alaska rannikust. Šõu meikar ja tema 25 liikmeline meeskond lootsid saada trümmi 600 tonni turska enne kui viie nädala pärast kodusadamasse tagasi pöörduvad. Mehed olid just merest välja tõmmanud 20 kilomeetri pikkuse ligemale 200000 õngega õng püünise. Nüüd pidid mehed kõvas lainetuses tagasi järgmise järele minema, selle sisse vedama ja kalad konksude otsast ära. Tema Schumcher keeras laeva nina ümber ja hüüdis meestele, et võivad kohvipausi pidada. Samal hetkel märkas ta suitsu. Äng wet back istus kambüüsis paberitöö taga. Ta oli ainuke naine laevas. 24 aastasele fännile oli see elu esimene päris töökoht. Ühendriikide rahvusliku merekalapüügiameti vaatlejana oli tema ülesandeks valvata saagi kvaliteedi ja kvantiteedi teedi üle. Kitsastes oludes. Rohkem kui 20 võõra mehe seltsis elamine ei vasta ehk iga naise nägemusele ideaalsetest elutingimustest, kuid Bäckile oli Alaska nägemine suure elu unistuse täitumine. Tegi meeskonnavanem Ryanair. New peol. Astus Kambüüsi, raputas kummisaapad jalast, võttis Anni kõrval istet. Kuus aastat tursapüügikogemusi olid õpetanud talle, kui väärtuslik on mõneminutiline puhkepaus, 16 ja pooletunniste töövoorude sees. Ta oli just hambaid hamburgeri sisse löömas, kui kõlas häire. Tulekahju laevas. Johol, kes oli vastutav laeva tuleohutuse eest, pillas hamburgeri käest, sööstis koridori, koridoris ühinesid temaga tüürimees ja üks tekki madustest. Tekil võtsid neid vastu mustad suitsupilved. Olukord paistis olevat tõsine. Ämblikpäkk oli laevas olnud vaevalt nädala, kuid ta tundis turvameetmeid tas roolikambris kapteni juurde, et kuulda, millega tema aidata saaks. Jõugal märkas masinaruumi viival luugi kohal keerlev vaid suitsurõngaid ning mõistis kohe, et tuli pidi olema masinaruumis. Järgmisel hetkel käis kõva Kergatuse New kool ja tema kannul tekile saabunud mehed lendasid üle parda Beringi merre. Schumekkerile tundus, nagu oleks plahvatus toimunud laevatrümmis. Seejärel kuuliste hüüdeid meheldule parda. Tasakaalukas 53 aastane Vietnami sõja veteran asetas asjad kähku tähtsuse järjekorda. Üle parda lennanud meeste päästmine oli nimekirjas esimesel kohas. Tooge vestid, päästerõngad, visake vette, kõik, mida vesi kannab, käsutas ta. Ise ütles ta tagasi roolikambrisse jaapani laeva vabakäigule, et aeglustada liikumist. Järgmiseks ülesandeks oli hädakutsungi väljasaatmine. Sall kaitseks, suune surutud, sööstis kapten suitsu sisse. Roolikambris valitses pilkane pimedus. Kummaliselt vaikne, ükski alarmkell legaat telefon ei teinud häält. Ilmselt tulid aparaatide toitejuhtmed ära sulanud seintest õhkus kuumust, siinsel välgatas tulekeeli põleva plastmassi kirbe kärsahais tungis kopsudesse kaardil lauatagune sein, hõõgus punaselt. Šõu meikar kobas pimesi kätega riiulil leidis raadio ja hüüdis, kärsitud meil ei, meil ei mei tai kobussis ennast ja alustas uuesti. Ta peab rääkima lühidalt ja arusaadavalt. Tuleks otsekohe selge, milles asi. Ta teadis, et see võib olla tema viimane võimalus abi kutsuda. Siin kalalaev Galaxy, meil oli plahvatus. Laevas on tulekahju. Mitu meest lendas üle parda ja kaptenit pilk langes allapoole ning ta nägi, et raadio kaabel on läbi põlenud ning selle ots ripub õhus. Keegi polnud tema appihüüet kuulnud. Roolikamber oli otsast otsani kirbet suitsu täis. Schumcher kukkus põlvili ja hakkas oksendama. Ta vedas tüürpoordipoolse akna juurde, et õhku haugata. Heitnud pilgu raevutsevale merele, nägi ta tüürimeest vee sulpimas. Ilmselt oli ta haavatud. Mida ometi teha? Kaptenile meenus, et tema kajutis on laadimisel kaks raadiot. Ta sukeldus taas suitsu sisse, kõik pinnad ümberringi õhkasid kuumust. Šomeker tõukas kajuti ukse lahti. Ülekuumenenud kajutist sööstsid talle vastu tulekerad, mis paiskasid ta vastu seina. Schummeekeri vest, särk süttisid põlema. Taganedes tundis ta kõrbenud liha lehka. Üks ülipisike võimalus endist muule maailmale teada anda oli veel väikese võimsusega raadiotelefon evakueerimisluugi kõrval. Ta oli mesi hoiatanud, et seda võib kasutada üksnes äärmises hädaolukorras. Nüüd oli see käes. Su meikar kobas sõrmedega seina ja leidis telefoni oma kohalt. See oli töökorras. Ta upitas end poolest kerest saadik aknast välja, et saada kopsudesse nii palju õhku, et suudaks rääkida. Sant Polli saare rannavalve sai hädateate kell 16 40. Pool tundi hiljem oli päästekopter Chiphook teel õnnetuspaiga poole. Otsimislennuk startis kaudiiakist kell 17 30. Ka kolm kalalaeva olid kuulnud appikutset, Sa võtsid kursi põleva aluse poole. Keegi ei teadnud, kas mõni neist ka õigeks ajaks kohale jõuab. Kui paljudel teistelgi neis kõrvalistes vetes kõlastavatel külmutuslaevadel nii asus kangeleksi roolikamber aluse ahtriosas tööpindade kohal. Meeskonna kajutid ja masinaruum seevastu olid all. Tule puhkedes sööstsid laeva ahtriosas viibinud mehed ülespoole, kuid tekile ega ka mitte laevaninaossa. Teiste meeste juurde nad ei pääsenud. Leegid kütsid laevakere nii kuumaks, et ahtrist alla lastud päästeparv ähvardas üles sulada. Õnneks jõudis see siiski tervelt. Kuid sellesse mahtus ainult 15 meest, ülejäänutel tuli leppida paksust kummikangast oranžide päästeülikondadega. Saatke meile veel ülikondi, hüüdis kapten meestele alumisel tekil. Nood heitsid talle köie, mille külge oli seotud kimp päästeülikondi. Kui Schumacher meid üles Terima, hakkas süütis köis põlema. Jaak katkes. Schumcher kaotas, tasakaalu, karjatas ja kukkus seitsme trikõrguselt alla alumisele tekile. Tekile prantsetades kuulistas selgelt omaenda murduvat roiete praksumist. Rednjuv hool ja Änbertvak olid endiselt lõksus laeva ahtris New Wool ja tegi mees, kellega ta koos üle parda oli lennanud, tõsteti veest välja 10 minutit pärast seda, kui plahvatus nad vett paiskas. Vrakk oli oma päästeülikonna tegi mehele andnud, et seepärast jäist suplust sooja saaks. Vee temperatuur võiks kõige rohkem pigem olla kaheksa kraadi. Külg külje kõrval kükitades saatsid vec Päkija hool pilguga eemalduvad päästeparve. Sedamööda, kuidas leegid nende jalgealust altpoolt õhemaks noolisid tuli järjest lähemale see hetk, kui nad pidid valima, kas tuli jääkülm, vesi. Johol värises endiselt oma päästja ülikonnas. Vaid bäkkin olid jalas vaid flanellpüksid ja seljas dressipluus, ent ta pidas ennast heaks ujujaks ja oli kindel, et saab hakkama. Läki, on aeg, ütles ämm ja hüppas esimesena jäisesse vette. Juugal mõtles hetke oma naisele ja väikesele tütrele klammerdub siis päästerõnga külge ja hüppas änile järele. Šõu meikar ajas enda vaevaliselt jalule ja komberdada laeva ninna. Seal vaatas ta koos kahe teise samasse lõksu jäänud mäega abitult, kuidas New hoolija vec päkk päästeparve poole üritavad ujuda. Iga uus laine neid aga parvest ikka kaugemale ja kaugemale kannad. Jääme laevale nii kauaks, kui vähegi võimalik, ütles Schumcher. Meestele. Jälgige ujujaid, ärge laske neid silmist. Päevavalgust ja iga minutiga vähemaks. Mehed langetasid pea ja palvetasid vaikides. Äkitselt lõikusid õhtupimedusse. Prožektorite valgusvihud kolm lähikonnas kalastavad kalalaeva bluupesseffic, klippurrexpress ja kleesser. Päi olid kuulnud appikutset tõtanud Alexile appi. Nende lähenedes ronis Schumcher kõrgemale Freilingule ja andis kätega vehkides alustele märku, et nad kõigepealt korjaksid üles need, kes hulpisid vees. Kui kuumus väljakannatamatuks, läheb, hüppame merre, ütles kapten. Meestele hüppame kordamööda, iga järgmine hüppab alles siis, kui eelmine on veest välja tõstetud. Kui vees on rohkem inimesi korraga, võib mõni neist kahe silma vahele jääda. Hüppame tüürpoordi poolt, vool kannab meid tuulele vastu. Nii on vees õõtsuvaid mehi kergem märgata. Mõlemad mehed noogutasid märgiks, et on saanud aru. Hüppanud vette panin Johool päästerõnga vekmeki ümber ja katsus soojendada teda omaenda kehaga. Vaatamata sellele hakkas änninahk pisitasa siniseks tõmbuma. Kuue meetri kõrgused lained lennutasid neid kord üles, kord alla. Peagi silmasid nad läheneva laeva tulesid ja plahvatasid õnnelikult naerma. Võid mulle kohvi välja teha, ütles New hool. 10 minuti pärast oleme sellel laeval. Paraku sõitis laev neist mööda. Varsti tulid teine laev ja seejärel veel kolmaski. Laevade järel tuli rannavalve kopter, keegi aga ei märganud neid. Ämm olid teadvuse kaotamise äärel. Rannavalve kopter tiirles õnnetuspaiga kohal nii madalal kui ilmastikuolud lubasid. Galaxy õõtsus abitult lainetel. Merehädalistele üritati alla lasta korv. Kolmandal katsel tõusis laevalt tohutul leek nagu rooma küünal. Pilootmõistused põleva aluse kohal lennata on liiga ohtlik. Mehed peavad merre hüppama. Pinnaltpäästja laskub merre ja aitab nad kopterisse tõsta. Seersant Jantson, kunn laskus trossi otsas merehädaliste silmade kõrgusele ja andis korraldusi, kuidas tegutseda. Hüppab kohe ja ujugu laevast eemale. Üksteise järel hüppasid mehed merre ja krunn korjas nad sealt üles. Murtud roiete ja ränkade põletushaavadega Schummeikar. Oli viimane, kes laevalt lahkus. Lainete meelevalda jäänud objektak Janiuchool triivisid meres oma kaks tundi enne kui klippar ekspressist neid imekombel märgati ja pardale tõsteti. Leeesservey võttis pardale 15 päästeparves olnud meest. Bluupessefek päästis ühe mehe veel. Alaska veed on meresõitjate jaoks ühed ohtlikumad. Õnnetuses Aleksiga kaotati lisaks laevale endale veel tüürimees, kokk ja üks tekki madrustest. Äng. Võtak on merekalapüügiameti teenistuses edasi ja töötab endistviisi Alaskas. Rajan Johool naasis koju Texasesse naise ja tütre juurde. Kapten show meikarile jäid õnnetust meenutama suured võlad, kuid põletushaavadest on ta toibumas. Jah, kavatseb eeloleval kalapüügihooajal jätkata. Norma libistas seljakoti rihmad õlgadelt, mahakott potsatas oksa ja okka purusele metsa alusele. Mulle tundub, et midagi on viltu, ütles ta oma kümneaastasele tütrele teenile. Ema ja tütar olid jalgsimatkal joomingi ja Colorado vahelisel mägialal. Matka kolmas päev, 30. mai oli juba poole peale jõudmas. Matkajatele olid jalas kakki värgi püksid, seljas vateeritud vestid ja mustad fliisjakid, jalas vastupidavad matkasaapad. Nad olid valmistunud keskmise raskusastmega mägimatkaks. Norma arvestuste kohaselt oleksid nad praegu pidanud olema juba ju mingis ja võttis selle kotist kaardi, sõitis sõrmega pikki ent kämplandi jõge edasi-tagasi ja pidi lõpuks tunnistama, et naad Polnud läbinud ühtegi kaardil märgitud paikadest norma vaatluskaardi alla serva, kus rada suundus Mount Sirkeli kõnnumaale, mis jäi Colorado territooriumile. Siis oli asi talle selge. Kas tead mis, lapsuke? Me pole üldsegi seal, kus me olema peaksime, ütles ta tütrele. Noorma super oli suurema osa oma 44-st eluaastast elanud Pennsylvania lääneosas ja matkanud lõunasse voolavate jõgede kallastel. Kämpant voolas põhja. Laupäeva hommikul matkale asudes oli Norma vanast harjumusest pööranud jõe ülemjooksu poole lõunasse. Järelikult valesse suunda. Then istus maha kukkunud puutüvel ja nosis nuudleid viimast, mis nende toidumoonast veel alles oli. Kas me sureme nüüd nälga, küsis ta. Noorma puhkes naerma ja laksust tütrele käega vastu reit. Meie toiduainevaru on siin tütreke, sellest peaks piisama tükiks ajaks. Läänegi puhkes naerma. Ema ja tütre suhe oli kujunenud Semmulikuks lugematute jalgsi ja kalastusretkedel, mida nad üheskoos olid sooritanud apallatšides peaaegu sellest ajast peale, kui ta nii käima hakkas. Viimasel ajal kippusid igasugused ebaõnnestumised tegema normann närviliseks ja kannatamatuks, mida ta küll kuidagi välja, et nad lasta paista. Aasta tagasi oli mees ta maha jätnud ning ta oli üksteise järel kaotanud kaks töökohta. Üks tööandja lõpetas ühel päeval lihtsalt tegevuse, teine saatis ta asja eest teist taga teenerisse talle täiesti võõrasse keskkonda ja ütles kolme kuu pärast töökoha üles. Läänit armastas ta kogu südamest. Teiste inimeste vastu, tundis üksnes tülgastust. Ema ja tütar jätkasid teekonda samas suunas lootuses, et leiavad eest mõne inimasustuse Nadkel kiirel sammul edasi rühkival. Naisel oli seljas kolmekümnekilone seljakott nokk, mütsist, tugeva kondiga tüdrukul oli turjal ligemale 15 kilone kanda. Neil oli kaasas kahe inimese telk, magamiskotid, esmaabi, varustus ja kalapüügiriistad. Lisaks eelmainitule kuulus varustuse hulka veel matkapliit, pudrupott, prae pann, mida naad aga õigupoolest ei vajanud, sest kui moon oli otsas. Mõne aja möödudes muutus rada kitsamaks, kuni kadus hoopis jõhi kohises vasemal paremal kõrgus tihe männimets nagu sein. Puude taga vilksatas aeg-ajalt kaljumäestiku lumised tipud nännisilmas jõekalda savisel pinnal kellegi jälgi. Seal oli kõndinud puuma. Matkajad võtsid taskust viled ja puhusid põsed punni. Kile heli hoidis metsloomad eemal. Matka edenedes hakkas ta nii kõva lõhedel huikama. Hõiked kerkisid läbi männilatvade kõrgustes ja hääbusid vaikselt taevasi naas. Teisipäeva hommikul kella 10 paiku helistas Isabella Vošmorn karboni piirkonna sherifile Cherry Coulsonile ja teatas murelikult, et oli laupäeva hommikul laagripaigas vestelnud kahe matka ja ema ja tütrega. Nad olid ütelnud, et kavatsevad minna kämp jõge pidi põhja ja naasta laagrisse hiljemalt esmaspäeva hommikuks. Näit pole siiamaani näha olnud, ütles naine. Ka nende auto on endiselt siin. Karlssoni käsi sirutus automaatselt telefonitoru järele. Tal oli seljataga 24 aastane töökogemus ning talle kerkis otsekohe silme ette mitu võimalikku õnnetust, mille ohvriks matkajad võisid langeda. Neid võis rünnata karu, nad võisid ära eksida või ära Buda. Ema võis kaljult alla kukkuma kuduja tüdruk üksi metsa ekslema jääda õhtuks kammis tema kokku pandud otsimisrühm läbi 25 kilomeetri pikkuse joomingi poolse raja ilma, et kedagi oleks leitud. Samasuguse tulemusega lõppesid ka kolmapäevased otsingud. Kui kopterid ja kaks lennukit uurisid läbi kõnnumaa ja kümned otsijad, sõitsid ratsa läbi kõikvõimalikud rajad. Coulsoni ajal oli kõnnumaal ära eksinud ja otsa saanud kolm inimest. Kes viis päeva oli kadunud, seda elusana enam ei leitud. Norma südamesse hiilis hirm. Näis, nagu oleks side maailmaga lõplikult katkenud. Nad olid olnud juba kaks päeva söömata, kui nende tee tõkestas sügav järsak. Noorma uuris jõe kallast ja leidis mahalangenud puudest moodustunud tammi, mis ulatus peaaegu vastaskalda nii välja. Matkajad võtsid saapad jalast, sidusid paelupidi kokku ja riputasid kaela, et need märjaks ei saaks. Ja nihutasidentsis istukil mööda mahavarisenud puutüvesid teise kalda poole. Jõevool muutus kiiremaks, kivide vahelt vahtu kõrgele üles. Jõudnud vaiksemasse vette, kinnitasid nad landi õngekonksu külge, viskasid vette. Kala ei näkanud. Õhtusöögiks oli kruusitäis läbi filtri lasta jõevett. Nad lõid telgi üles. Norman tegi kahest magamiskotist tõmbluku abil ühe suure, võttis tütre kaissu ja surus tugevasti enda vastu. Mitte ainult külma pärast. Taani mõistes et emal on hirm. Kolmapäeva õhtul just enne pimeduse saabumist leidis retriiver maans Herkeli kõnnumaale suunduvalt teeotsalt näritud õunasüdame. Koerajuht märkas teel kahe inimese saatust Bay jälgi. Õed olid suuremad, ilmselt täiskasvanu omad, teised pisut väiksemad võisid kuulduda lapsele. Järgmisel päeval otsustati hargneda ei hakka, mida läbi Colorado poolne jõe kallas. Karlson soovis kogu hingest, et abi ei siline. Norma uuris silmapiiri pikksilmaga. Jäi silmitsema otse nende ees kõrguvad krobelist mäe tippu. Selle jalam oli kaetud tiheda metsaga. Ülemist otsa kattis lumi. Ta oletas, et nad võivad olla kahe ja poole 1000 meetri kõrgusel. Tipuni võis olla veel umbes 500 meetrit. Peame minema üles tippu, võib-olla hakkab sealt silma mõni karjafarm või tee, ütles Norman Thnile. Norma vastas, et nad ei või selles kindlad olla. Ronisid nad mäe põhja külge mööda ülespoole. Maastik oli raske. Mahalangenud, puud, kivid, lumi, lumi oli kohati Pahklikuks jäätunud, kohati vajus läbi. Nii kiljatas iga kord, kui vööst saadik lumme vajus. Poolel teel tipp puu, kuulsid nad kummalist häält. Noorma seisatas ja kuulates, see oli kaugelt kopterimürin. Mürin tuli lähemale, tekk välja, ruttu. Hüüdis ta. Norma laskis seljakoti õlgadelt maha, kiskus välja paari meetri pikkuse matkateki. Taani haaras kinni teki ühest otsast normad teisest. Nad said hõbeda, läikelised teki oma peade kohale tõstetud selsamal hetkel, kui roheline sõjaväe helikopter neist üle lendas. Kopter jätkus lendureid märkamata. Pimeduse saabudes lõid nad jälle üles telgi. Noorma süütas väikese suitseva märguande tule. Külmast võdisedes vaatas ta nukralt, kuidas õhuvool suitsumäe külge mööda alla veab. Järgmise päeva õhtupoolikul tippu jõudnud kükita sedaani kaljunukil ja soojendas end õhtupäikese paistel. Norma kõndis ringi ja uuris maastikku. Ta nägi enda ees vaid orgusid, millest kasvasid välja metsaga kaetud mäetipud. Jõgede ja ojade looklevad lindid sillerdasid päikesepaistes. Inimasustusest polnud jälgegi. Kuidas ta võis oma tütre sellisesse ohtu seada? Ei nõudnud Noorma ära imestada. Mida teha, kuidas alustada. Tal hakkas pea ringi käima ja süda läks pahaks. Kuid võtnud ennast kokku, mõistis ta, et viimane aeg on midagi otsustavat ette võtta. Ta otsis seljakotist välja kompassi ja ulatas selle Taanile. Nei. Hakkame minema tagasi põhja ja mingi poole, ütles normad tütrele. Sinu ülesandeks jääb õige suuna hoidmine. Kas nad üldse oskavad sama teed mööda tagasi minna? Mõtles ta ise. Südamevärinal. Eks hakkame siis astuma nõustustani Karlson otsust, et otsingut Colorado poole lõpetada ja proovida laupäeval veel kord õnne joomingis. Kolmest mehest ja kahest politsei koerast koerajuhiga piisab, leidis ta. Ühendriikide metsatalitused teenistuses järelvaatajana töötav 40 aastane äss lita ookeril. Oli tunne, et ema ja tütar on elus. Tähistas reede õhtul oma sõbratarile Dajan hoolik rassile ja ütles, kuidas oleks, kui läheksime homme ratsutama. Mul on tunne, et leiame need kadu nukeset kusagilt Sirkeli kandist. Järgmisel hommikul sõitsid ooker ja Hauligross esmalt autoga pisut maad lõuna poole. Saduldasid seal hobused ja asusid keskpäeva paiku teele. Paar tundi hiljem jõudsid nad laiasoo äärde. Ookeri hobune ei teinud vesisest jalgealusest numbrit, auli krossi valge ratsu aga keeldus sohu astumast. Ratsanikud pidasid aru, mida teha, kas minna tagasi või otsida mõni teine tee. Sel ajal, kui nad omavahel nõu pidasid, kikitasid hobused kõrvu. Howli Cross vaatas samas suunas, kuhu hobused sead tähendas. Seal nagu liiguks miskit, on see hirm või karu. Samas jagunes see miski kaheks. Norma kastis nägu jääkülma jõeveega. Silme ees virvendasid mustad täpid. Ta katsus ennast kui võtta sumas paksus rohus edasi. Seal vilksatas justkui midagi valget, ütles osutas käega ettepoole. Nad jätkasid teekonda ja siis nägid juba mõlemad, et eespool on tõesti midagi valget. Oleks justkui hobune, arvas Noorma. Nad läksid lähemale. Nüüd nägi Norma selgelt, et seal oli koguni kaks hobust ja. Ta pistis ülepeakaela jooksu, mis sellest, et saapad pehmesse muutud kinni, jäid jalast ära tulla, ähvardasid jõudnud ratsanik Est umbes 50 meetri kaugusele. Nägid, et need on naised. Kas normas Župer, küsis üks ratsanikest. Noorma vajus põlvili. Booker kutsus raadiotelefoni kaudu välja kiirabiauto. Üheaegselt kiirabiga jõudis kohale ka Karlson oma meestega. Arst vaatas Norma ja ta läbi. Mõlemad olid und väsinud. Nende kehad olid muhke ja marrastusi täis. Mõlemad kannatasid vedelikupuuduse all. Noormaa oli kaotanud kaalust seitse kilo taanikkolm, aga nad olid elus. Ema ja tütar tänasid oma päästjaid ja asusid koduteele. Nad sõitsid üle mägede läbi, medistasin bow rahvuspargi. Noorma peatas auto teeserval astus autost välja jaheda vihma kätte ja laskis silmadel üle mägise maastiku libiseda. Ta ei tundnud enam ei viha ega meelehärmi. Ta keeras külgakna alla.