Eesti luterlik tund. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad, mina olen Hiiumaa kirikuõpetaja Enn Auksmann. Ja te kuulete luterliku tunnisaadet. Tänases saates tahame tagantjärgi rääkida peatselt mööduva juulikuu kirikukalendrist. Aga enne, kui lähen üksikute päevade juurde. On meelde tuletada seda, et juulikuus ei ole selliseid suuri kirikuaasta pühasid no nagu näiteks jõulud või ülestõusmispüha või nelipühad. Need jäävad kirikuaasta esimese poole sisse, mis algab tavaliselt detsembrini alguses või novembri lõpus advendiajaga ja lõpebki ülestõusmisajaga, mille viimaseks pühaks on nelipühad ja kolmainu jumala püha. Juulikuu kirikukalendri aluseks on aga juba vanadest aegadest pärit pühakute kalender. Ja kuigi paljusid nendest pühakute kas ühel või teisel päeval meenutatakse meie enam ei tea ega mäletagi. On siiski mitmeid selliseid kirikutähtpäevi mis on jäänud Eesti rahvakalendris. No näiteks kohe juulikuu alguses heinamaarjapäev või juulikuu keskpaiku seitsmevennapäev või juulikuu lõpu poole Madli päev või või annepäev või Jaagupi päev. Selliseid päevasid on väga palju ja alati on nende aluseks mingi kirikukalendri tähtpäev mõni päev, millel meenutatakse siis kedagi, kes on kiriku ajaloos olnud tähtis. Olen ka varem nendes saadetes, mida olen teinud rõhutanud, et pühakute austamine ei ole midagi mis ei sobiks justkui kokku luterliku kiriku ja luterliku usuga. Vastupidi, luterlikud usutunnistus, kirjad ja eriliselt Augsburgi usutunnistuse apoloogia, mille autoriks on sama mees, kes kirjutas ka Augsburgi usutunnistuse Syritmelandhan Se apoloogia rõhutab. Me peame pühakuid meeles pidama ja austama. Ja see on hea ja vajalik, sellepärast et esiteks pühakud on meile suureks julgustuseks kui me näeme neid inimesi, kes on olnud üsna tavalised just nagu meie endi hulgast ja keda jumal on oma erilise armu läbi välja valinud selliste suurte tegude jaoks, milleks Meie arvates tavalised inimesed just nagu võimelised kipule. Ja veel pühakud on meile suureks lohutuseks ja troostiks, kui me näeme seda, et nendelgi on olnud oma nõrkused ja nemadki on leidnud abi, tuge ja juhatust just jumala juurest. Eriliselt tuuakse seal Augsburgi usutunnistuse apoloogias esile näiteks Püha Peetrus, kes algas issandat kolm korda, kellele isand siiski usaldas oma kiriku juhtimise. Ja kolmandaks rõhutatakse, et nii nagu siin maa peal, nii kindlasti pühakud ka taeva õndsuses palvetavad kõigi inimeste eest. See ei tähenda mitte, et meie peaksime oma palves nende poole pöörduma, vaid me tohime loota. Nii nagu me palume mõnda oma lähedast sõpra, palveta minu pärast. Me tohime loota, et meil on terve hulk ees palvetajaid taevas. Aga tuleme nüüd selle juulikuu kirikukalendri juurde ja ma pean kohe ütlema, et olen valinud välja mõned päevad, kusjuures aluseks pole olnud mitte ainult üks kalender, vaid mitmed, sest et eks need kirikukalendrid on ka aja jooksul muutunud ja olen noppinud välja vähemalt minu meelest huvitavamad ja olulisemad päevad. Ja veel tsiteerin siin vahepeal ühte vana pühakute elulugude raamatut, nii et kui kõnepruuk kipub vahepeal kummaliseks või veidi vanapäraseks minema, siis pange see selle pühakute elulugude raamatu arvele. Aga alustame nüüd kohe juulikuu algusest ja nimelt esimesel juulil viimase paarisaja aasta jooksul. Tõsi küll, mitte et meie kultuuris meie traditsioonis, vaid rohkem Lääne-Euroopa ja roomakatoliku kiriku traditsioonis peetud sellist päeva nagu meie issanda Jeesuse Kristuse kalleima vere püha. Niisiis esimene juuli ei ole seotud mitte mõnega reetse pühakuga, vaid sellel päeval tänatakse jumalat lunastuse eest mille meie õnnistegija rekord meie eest valades on lasknud meile osaks saada. Ja selle päeva seadis siis roomakatoliku kirikule pühitsemiseks Paavst Pius üheksas üheksas 1849. aastal. Ja muide paavst pius üheksas on ka selle poolest tuntud, et tema kutsus kokku ja viis läbi Vatikani esimese kirikukogu. Ja selle aasta septembrikuus on plaanis ka Vatikanis tema õndsaks kuulutamine ja sellega inimestele eeskujuks seadmine. Ta olla kaasaegsete mälestuste põhjal olnud väga armastusväärne, väga helde ja ka teravmeelne inimene. Selleks päevaks, esimeseks juuliks on aga seatud üks mu meelest väga ilus palve ja selle ma loen nüüd ka ette. Kõigeväeline igavene jumal, sa seadsid oma ainusündinud poja maailma õnnistegijaks ja lepitasid meid endaga tema vere läbi. Me palume sind luba meel seda kallist verd alustada ja tema väes siin maises elus kõige kurja eest hoitud olla. Nõnda et me kord taevas tema viljast igavesti rõõmustada võime tema, meie issanda Jeesuse Kristuse, sinu poja läbi, kes koos sinuga elab ja valitseb püha vaimu ühtsuses. Üks jumal igavesest ajast igavesti. Aamen. Teine juuli, see on meie rahvakalendris tuntud päev. Seda nimetatakse heinamaarjapäevaks või Maarja katsumise pühaks. Kiriku ametlik nimetus selle päeva kohta on pühima Neitsi Maarja külaskäigupüha. Jaa, sellel pühal on ka piibellik alus. Nimelt räägitakse luuka evangeeliumi esimeses peatükis sellest, kuidas Neitsi Maarja kui ingel oli kuulutanud, et temas sünnib õnnistegija. Läks külla oma sugulasele, Elizabethile, kes samuti last ootas. Me teame, et Elizabethi poja nimeks sai Johannes ja ta oli siis Jeesuse suur eelkäija prohvet Ristija Johannest. Ja räägitakse meile evangeeliumis seda, et kui Maarja asustus sisse Elizabethi kotta, siis hüppas Johannes rõõmust Elizabethi kõhus ja Elizabeth siis kiitis Maarjat ja kiitis jumalat ülevate sõnadega. Jaga Maarja laulis oma tuntud kiituslaulu mida nimetatakse magniifikat, selle laulu ladinakeelse teksti esimese sõna järgi. Mu hing ülistab issandat ja vaim on väga rõõmus. Jumala üle seda püha. Teisel juulil pidasid algselt frantsisklased Püha Franciscuse ordu Püha Ponoventuura algatusel. Sellest pühast Bonaventuurast tuleb meil ka juttu veel täna ka teda meenutatakse juulikuus. Ja püha Ponoventuura seadis selle püha pühitsemise sisse juba 1263. aastal. 1389. aastal seadis paasponyfaasius üheksas selle kogu kirikule. Alates 1970.-st aastast peetakse seda püha paljudes kohtades 31. mail, aga nagu öeldud, meie traditsiooni meie rahvakalendrisse on ta jäänud just sellele teisele juulil. Kui nimetasin seda, et alates 1970.-st aastast peetakse seda püha teisel päeval Päeval paljudes kohtades, siis see on aasta, millal muudeti roomakatoliku kirikus päris tublisti kogu kirikukalendrit ja näiteks sattus keset suve kolmandale Juulile apostel Tooma püha ehk siis toomapäev. Aga sellest ma pikemalt ei räägi, sest taas meie traditsioonis on selle püha ajalooline koht 21. detsember. See on siis toomapäev, millega alustatakse meie tavade kohaselt jõulunädalat. Aga vanema kalendri järgi peeti kolmandal juulil paavst Leo, teise mälestuspüha. Ja selle leo teise kohta on teada nii palju, et ta oli sündinud Sitsiilias. Õppinud mitmeid ilmalikke teadusi, usuteadust ja ka muusikat. Ja pärimuse järgi on ta paljude koraalide ja psalmiviiside autor. Paavstiks valiti ta aastal 682. Ta hoolitses üksmeele eest kirikus. Kuuendas liturgiat oli abiks vaestele toeks leskedele ja vaeslastele, kusjuures mitte ainult rahaga, vaid ka oma tegude, vaevanägemise ja nõuannetega. Nii oma jutluste kui oma elu eeskujuga ergutas ta paljusid inimesi vagalt ja pühalt elama. Paavstiks sai ta olla vaid 11 kuud ja suri viiendal juulil 683. aastal. Ta maeti Rooma Püha Peetruse kirikusse ja on teada, et ta pühitses paavstina üheksa preestrit. Kolm diakonit ja 23 piiskoppi. Nõnda oleme alguse teinud selle juulikuu kirikukalendriga ja kuuleme nüüd vahepeale ühte muusikapala. Ja järgmine muusikapala on pärit Prantsusmaalt, see kloostrist või vennaskonnalt. Aga see ei ole, et üks nendest väga tuntute see lauludest vaid tänases saates kuuleme taolisi laulude seest, mida tänapäeval väga harva lauldakse aga mis olid aluseks selle vennaskonna palveelule selle tekkimise ajal ja järel. Jätame nüüd paar päeva vahele ja jõuame kuuenda juuli nii. Ja see on taas selline mälestuspäev või püha, mis on üsna uus ja sellepärast seda meie rahvakalendris ei tunta, aga lugu on tegelikult üsna tähelepanu väärne ja ja paraku ilmselt ka paljudele tuttav, nii et ma nimetan seda päeva sellegipoolest. Nimelt siis, kuuendal juulil mälestatakse Püha Maria titt noort neitsit, kes suri oma usuliste ja eetiliste vaadete tõttu. Märtrisurm. Ta oli sündinud ja ka ristitud 16. oktoobril 1800 ja 90. aastal koorin Aaltos Itaalias ja ta oli seitsmelapselise pere kolmas laps. Kümneaastaselt kaotas ta isa. Lapsepõlv oli raske. Ta tegi koduseid töid ja hoolitses nooremate õdede-vendade eest. Sel ajal, kui ema pidi tegema raskeid põllutöid. Kui ta oli 12 vastutavana püüti teda vägistada. Ja kui ta vastu hakkas, siis peksti ta vaeseomaks. Järgmisel päeval, kuuendal juulil 1902. aastal ta suri. Mõrvar, kelle ta enne surma oli andestanud, elas veel, kui tema ohver 1950. aastal pühaks kuulutati. Ja kui enne surma marja korretelt küsiti, kas ta andestab oma mõrtsuka Ale siis vastas ta nõnda. Loomulikult ma andestan talle. Ma palvetan taevas tema pöördumise pärast. Jeesuse pärast, kes kahetsevale röövlile andeks andis tähendab jah, sellega, kes on mulle ülekohut teinud, üheskoos paradiisis olla. Seitsmes juuli on vanema traditsiooni järgi pühade küürillose ja metoodiose mälestuspäev. Tegemist oli kahe-kaheksasaja ja 26. või 827. aastal Kreekas Thessalonikis sündinud sõnaga keda austatakse kui slaavlaste apostlid. Noormeestena tulid nad Konstantinoopolisse ja omandasid siin hariduse. Metoodilises sai munk Görillasest aga esmalt misjonär Kasaaride juures. Hiljem sai ka Kürillasest munk ja mõlemad vennad tegutsesid mitmel pool missionäridena. Nad tõlkisid muuhulgas slaavi keelde pühakirja tekste ja neid peetakse õigusega slaavi kirjakeele loojateks nimetatakse seda ju Cyrillitsaks just selle püha Görilluse järgi. Ja ka vanaslaavi liturgia tekst pärineb just nendelt. Paavst Hatrianust, teine kutsus vennad Rooma ja pühitses piiskop ideks. Kuid küürillos suri õige pea 14. veebruaril 869. aastal. Metoodios läks moraaviasse ehk siis Määrimaale, kuulutas Tšehhimaal ja Poola aladel kannatas tagakiusu ja peale kaebamistki ning suri aastal 885. Nende kahe venna kahe piiskopi puhul on märkimisväärne see et kui Rooma kirikus üldiselt sai juba varasest keskajast peale tavaks pidada jumalateenistust just ladina keeles, mis oli ju tollane Roomas räägitud kõnekeel siis Nendele vendadele näiteks Anti luba pidada jumalateenistust slaavi keeltes. Ja nõnda vaatamata Ta välistele erinevustele säilitati ikkagi sisemine ühtsus, mis on ju kiriku jaoks olnud niivõrd oluline ja tähtis ja ja mis on ka üks tõsisematest probleemidest tänapäeval, kui paljud inimesed pole sellepärast ei suuda kiriku kuulutust vastu võtta, et kirik on nii lõhenenud omavahel. Need vennad ja nende aegset kirikujuhid suutsid seda ühtsust vaatamata kõigile erinevustele vaatamata probleemidele säilitada. Läheme edasi jõuame 10. juulini mis on taas ükspäev, mis on tuntud ka meie rahvakalendris. See on siis seitsmevennapäev, millel kirikukalendris on veidi teistsugune nimetus. Ja ilmselt paljud ei ole seda kuulnud. Nimelt on selle päeva nimeks siis püha Feliitsitas ja tema seitse poega. Feliitsitas oli vaga naine, kes elas Roomas keiser Marcus Aurelius ajal. Niisiis teise sajandi keskpaiku ja teisel poolel. Pärast oma mehe surma pühendas ta ennast täielikult jumalale palvetades ja andes oma eluviisidega parimate eeskuju nii kristlastele kui paganatele. Mõned paganad, nähes tema voorusi, said kristlasteks. Feliitsitasel oli seitse poega. Januaarius säiliks Filippus, Sylvanus, Aleksander vitaalis ja martsiaalis, keda ta oli kasvatanud jumalakartuses ja armastuses. Kui paganlikud preestrid kaebasid keisrile Feliitsitase tema poegade peale, et nad on kristlased siis andis keiser kohtunik Puubliusele käsunad kohtu ette kutsuda. Nimelt oli tollel ajal keelatud olla kristlane, kuna kristlased kummardasid vaid ühte jumalat ja ei saanud nõnda tuua ohvreid, millega nad oleksid pidanud kinnitama oma ustavust Rooma keisrile ja riigikorrale. Publius kohtunik katsus ema ja tema poegi alguses meelitada ja siis piinamisega õiera ristiusust taganemisega ja ebajumalate kummardamisele. Kuid Felicitas ja tema pojad jäid Kristusele ustavad. Kas põlates ära kõik meelitused ja mitte hoolides piinadest? Nad surmati erineval viisil. Janovaarius suri tulisest tina sees. Felix Filippus aeti teibasse. Sylvanus visati kõrgelt kohalt alla ja Aleksander vitaalisemartsiaalis tapeti mõõgaga. Neli kuud pärast poegade märtrisurma surmatiga. Nende ema Feliitsetas, keda mälestatakse 23. novembril sündis see kõik 162. aastal. Ja kui me nüüd mõtleme järgi natuke selle peale, kui ammu see oli, see oli rohkem kui 1800 aastat tagasi. Ja meie rahvakalendris on siiski veel sees seitsmevennapäev mille tähendust küll ehk paljud enam ei tea, aga mis siiski on märgiks sellest, et ka meie oleme seotud nende esimeste kristlastega nende ammuste aegade usu tunnistajatega ja märtrisurma läinutega. Üheteistkümnendal juulil mälestatakse Püha Benedictus, keda nimetatakse ka õhtumaise, muutluse ei saaks. Benedictus oli sündinud Nursias Itaalias umbes osta 480 paiku. Hariduse omandas ta Roomas, kus ta peagi lahkus või nagu vanades kirjades öeldakse, lausa põgenes, kuna talle polnud meeltmööda selles linnas valitsenud Ludevad kombed. Ta elas kolm aastat erakuna ühes koopas rajades ümbruskonda 12 väikest kloostrit. 529. aastal asus ta Monte kasiinosse, mis sai peagi suureks Monkluse ja religioosse kultuurikeskuseks. Seal kirjutas ta oma kloostri reegli, milles võttis kokku nii hommiku kui õhtumaise pärimuse. Benedictus tundis hästi pühakirja. Oli tark ja rikas heldusest. Ja ta suri 21. märtsil 547. aastal Tal Moontega siinus. Paavst pius 12. kuulutas bene Dictuse Euroopa isaks. See oli siis 20. sajandi keskpaiku ja Paulus kuues 20. sajandi teisel poolel. Tuntud teise Vatikani kirikukogu ajal tegutsenud paavst kuulutas bene tituse Euroopa kaitsepühakuks. Ja inimesed, kes on seda pühapäevane Dictuse reeglit lugenud, teavad, kui sisukas on ja ja kui hea on, seda võta aluseks mitte ainult nendel, kes tahavad elada kloostrielu, vaid ka igapäevases elus ka täiesti tavalistel inimestel. 13. juulil meenutatakse püha vanakleetust ilmselt enamusele eestlastest päris tundmatu nimi. Tegemist oli paavstiga, kes suriga märtrisurm. Aga kui ma räägin seda, mida temast on teada, siis tegelikult on see oluline meilegi ja ja on selliseid korraldusi või seadusi, mis tema tegi, millest peetakse kinni ka tänapäeval ka meie kirikus. Anacletus sündis Kreekas Ateena linnas ja oli paavstiks aastail 79 kuni 91. Ja temalt pärineb seadused. Piiskopi pühitsemist peavad toimetama vähemalt kolm piiskoppi. Jääd alamaid vaimulikke pühitseks, nende oma piiskop avalikult. Vaat see on seadus, mis kehtib ka meie kirikus, kuigi kirjutamata seadusena samuti ka see on tänapäeva seisukohalt ju üsna oluline soovitas ta kõigil usklikel, kes osalevad jumalateenistusel, võtta vastu ka armulaua sakramendi. Anacletus pühitses viis preestrit, kolm diakonit ja kuus piiskoppi. Ja nagu juba ütlesin, nagu tollal tavaline suriga tema märtrisurm. Edasi jõuame ühe meheni, kelle nime ma juba nimetasin. Püha Ponoventuura, piiskop ja kirikuõpetajad. Ja teda on meenutatud erinevatel aegadel, kas 14 10. või 15. juulil. Püha Ponoventuura ristinimega Johannes sündis 1218. või 1221. aastal Itaalias. Lapsena oli ta raskesti haige ja sai terveks alles siis, kui püha Assisi Franciscus oli tema eest palvetanud. Seepeale tõotas ema teda jumalale kasvatada. Polomentuura õppis Pariisi ülikoolis filosoofiat ja astus 25 aastaselt frantsisklaste ordusse. 1257. aastal, kui ta oli veel suhteliselt noormees, sai ta ordu ülemaks, juhtis vennaskonda kuni oma surmani 1274. aastal. Paavst Gregorius 10. pühitses ta piiskopiks ja nimetas kardinaliks ja Ponoven tuura, osales aktiivselt Lyoni kirikukogul ja pidas taasühinemisläbirääkimisi Kreeka kirikuga. Kui ma enne nimetasin grilla sõja metoodilise puhul, et vaatamata erinevustele suudeti säilitada kiriku ühtsus, siis paraku aastast 1054 alates on ida ja lääne kirikud olnud teineteisest lahutatud ja Leoni kirikukogu siis 13. sajandi keskpaiku ja teisel poolel oli üks selliseid kohti, kus peeti läbirääkimisi, et kaotatud ühtsus taastada ja püha Ponoventuura siis aitas selleks aktiivselt kaasa, kuigi jõuti küll kokkuleppele paljudes olulistes küsimustes, aga lõplikku ühinemiseni ei jõutud. Ponomentuurast jäi maha 45 kaalukat teost ja teda peetakse Akvino Toomase kõrval keskaja tähtsaimaks dialoogiks. Dialooge eesmärgiks. Ja see on tänapäevalgi väga oluline on tema järgi aidata inimestel jõuda isiklike usuliste kogemusteni. Nii et kõige eesmärgiks on ikkagi inimese oma. Jumalasuhe ja teoloogia usuteadus peab selleks kaasa aitama. Ponomentuura ise paistis silma mitte ainult oma teadmistega, vaid ka oma laitmatute eluviisidega puhtuse ja alandlikkusega tasaduse ja ja sõnakuulelikkuse, ka. Teda peeti täiuslikkuse eeskujuks. Paavst Sixtus, neljas kuulutas ta 1482. aastal. See on siis umbes 200 aastat pärast tema surma pühaks. Sixtus viies-Aga nimetas ta kogu kirikuõpetajaks, kasutades nimetust doktor Seraafikus, mille võib siis eesti keelde tõlkida kui ingellik. Õpetaja. Oleme oma kirikukalendriga jõudnud juulikuu keskpaika. Ja seitsmeteistkümnendal juulil meenutatakse püha Aleksi. Just. Lugu on minu meelest üsna omapärane ja ma loen selle, et Aleksius, Rooma senaatori poeg sai vanematelt kristliku kasvatuse ja pidas oma elu eesmärgiks pühaks saamist. Ta põlgas maailmavarasid au ja lõbu. Armastas lugeda pühakirja ja märtrite neid pühakute elulugusid. Vanemad valisid talle pruudi ja tahtsid, et ta abielluks. Aleksius alistus küll oma vanemate tahtele ja lasi enda oma pruudiga laulatada. Tunnistas samal päeval oma laulatatud naisele. Need on jumalale tõotanud elada karskuses ja palus naist elada samuti nagu tema ning olla ta vanematele heaks tütreks. Laulatuspäeval jättis Aleksius öösel oma kodu ja naise läks sadamasse ja sõitis Süüriasse. Seal elas ta kõigile tundmatuna edessa linnas. Oma toredad riided vahetas ta ühe kerjuse riiete vastu ja istus kerjuste seas, kes jumalaema kiriku eeskojas armuandeid palusid. Nõnda elas ta 17 aastat. Kui aga inimesed hakkasid teda tema alandlikkuse pärast pühakuna austama, lahkustajaid essast kartes uhkeks minna ja asus laevaga teele Püha Pauluse kodulinna taarsuse pool. Laev aeti aga tormiga Itaalia randa ja Aleksius pidas seda jumala tahteks ning pöördus tagasi Rooma omaste juurde. Ta tuli oma vanematekotta paludes armuleiba ja ulualust, ilma et oleks ütelnud, kes ta on. Vanemad ei tundnud teda ära. Ta isa andis talle ulualust ja toitu. Ning Aleksius elas oma vanemate majas tundmatuna 17 aastat palvetades jagades talle osaks saanud toidupalasid vaestele. Aleksius suri aastal 417. Nii läheme edasi, jätame paar päeva vahele ja 22. juulil jõuame juba niisuguse tegelase juurde, kes on meile taas natuke tuttavam. Tegemist on meie rahvakalendris Madli päevaga ehk siis püha Maarja Magdaleena mälestuspühaga. Maarja Magdaleena on üks evangeeliumi tegelasi, keda nimetatakse naistest vaata et kõige sagedamini Jeesuse ema Maarja kõrval. Ja kuna evangeelium räägib õige mitmest Maarjast või mitmes erinevas seoses ühest naisest nimega Maarja, kes on olnud Jeesusele lähedane siis kirikupärimuse järgi on nende kõigi puhul tegemist ühe inimesega. Siis Betaaniast pärit Maarja-Magdaleena k, kes oli laatsaruse ja Marta õde ja kes oli sattunud oma neiupõlves halvale teele. Nii et teda nimetati avalikuks patustajaks. Kui issand Jeesus jutlustas ja imesid tegi, tuli Maarja-Magdaleena algul rohkem uudishimu pärast imetegijat vaatama. Hiljem aga tundis tema sõna peale ära oma patusüü, kahetses seda ja hakkas kartma jumala karistust. Kuuldes, et Jeesus on Varysorsiimuna majas läks ta sinna, et paluda avalikult nagu avalikule patustajale kohane andeksandmist. Hoolimata variseride pilkamisest ja põlgusest heitis ta Jeesuse jalgade ette võttis nende ümbert kinni, kastis neid oma pisaratega, kuivatas neid oma juustega salvis neid lõhnava salviga, suudles neid mitu korda ja ootas vaikides armuheitmist. Jeesus andis talle patud andeks öeldes. Mine rahus. Sinu usk on su päästnud. Ja sellest peale käis Maarja-Magdaleena Jeesuse järel. Kuulas tema jutlusi, vaatas tema imetegusid, ületas vagadusega oma õe Martagi. Oma ustavusega, ületas Maarja-Magdaleena jüngreid jäädes surma mõistetud Jeesuse juurde kolgata mäel seistes risti all ja valvates tema surnud ihu, kuni ta hauda pandi. Magdaleena ruttas kohe koidu ajal nädala esimesel päeval Jeesuse haua juurde kallite rohtude ja salvidega. Kui ta tühja haua juures nuttis, ilmus Jeesus talle ja kinnitas teda oma sõnadega. Pärast Jeesuse taevasseminemist elas Maarja-Magdaleena pärimuse järgi koos Jeesuse emaga ja evangelist Johannese ka Eeeffesuses. Juudid olla tema Marta ja ta venna laatsaruse ühele ilma aerude ja purjedeta laevale visanud ja nad nõnda merele tuulte ja tormide kätte saatnud. Jumal juhtinud nad aga Prantsusmaale, kus Magdaleena tänases veel 30 aastat ühes koopas, vagaduses ja alandlikkuses. Me näeme, et siin on põimunud nii see, mida pühakiri meile räägib, kui kiriku pärimus, mis on ju laiem kui pühakirja tekst ja mis on oluline, sest et kõike ei ole kirjas evangeeliumides, aga inimesed on andnud erinevaid lugusid suust suhu edasi, kuni need on siis kirja pandud. 23. juulil mõeldakse uuema kirikukalendri järgi Püha Brigitta peale, kes on ju teatud mõttes tuttav ka meile siin Eestis selle Pirita kloostri järgi ja nüüdki Eestisse tagasi jõudnud Brigitiinide ordu järgi. Brigita sündis aadliperekonnas 1303. või 1302. aastal Rootsis Uppsala ligidal. 1316. aastal. Niisiis 13 või 14 aastasena abiellus Brigitta Ulf kud marssoniga. Ja nende õnnelikus abielus sündis kaheksa last. Mehe surm, keda ta oma sõnade järgi armastas nagu oma südant tähendas tema elus suurt muutust. Rootsi kuninga abiga rajas ta 1346. aastal vaatsestena kloostri ja lunastaja ordu, mille peaeesmärgiks oli püüd saavutada lepitust oma maa pattude eest ja austada Kristuse kannatusi. Brigita läks 1349. aastal Rooma kus viibis viimased 24 eluaastat aidates kaasa kiriku reformidele ja töötades paavsti tagasipöördumise heaks Prantsusmaalt, nõndanimetatud Avini Nonii vangipõlvest. Ja muide, eelmisel 1999. aastal kuulutati püha Brigitta ka Euroopa kaitsepühakuks. 25. juuli tuletab meile taas meelde ühte uue testamendi tegelast, nimelt püha apostel Jaakobus vanemat Jaakobus, Sebedeus, poeg, Apostel Johannese lihane vend sündis spetsoidas Galileas. Ta oli koos oma vennaga Jeesuse esimeste jüngrite hulgas Jättes Jeesuse kutse peale oma kodu ja kalamehe amet. Jaakobus oli üks neist apostli, keda Jeesus kõige enam armastas ja kellel ta lasi olla ka oma kirgastamise tunnistajaks. Pärast Jeesuse taevasseminemist kuulutas Jaakobuse evangeeliumit Juuda ja Samaaria Maal pöörates palju inimesi ristiusku. Samaaras sõitis ta Hispaaniasse, kus ristis palju inimesi, nende seas ka seitse meest, kelle apostel Peetrus piiskoppideks pühitses ja tagasi Hispaaniasse tööle saatis. Hispaaniast tuli Jaakobus jälle Jeruusalemma, kus ta võitis Kristusele muude inimeste hulgas ka nõid Hermogeenese kuningas Heroodes. Agrippa, kes valitses Galileas Rooma keisri Claudius ajal tahtis teha juutidele meelehead. Käskis Jaakobuse kinni võtta ja surnuks piinata. Timukas, kes pidi Jaakobuse surmaotsuse täide viima. Nähes, kui vapralt Jaakobus piinu. Kannatus sai ka ise kristlaseks. Kui teda ennast kinni võeti ja piinati. Siis palus ta Jaakobuse käest andeks. Jaakobus suudles teda ja ütles. Rahu, olgu sinuga. Siis raiuti maha nii Jaakobuse kui ka tema endise timuka pea. Enne oma surma tegi Jaakobus veel ühe imeteo tervendades halvatu. Jaakobus oli esimene apostel, kes märtrisurma suri. 26. juulil meenutatakse ka inimest või inimesi, kes on piiblilooga seotud, aga keda küll piiblis otseselt ei nimetata. Nimelt on tegemist siis annepäevaga, millal meenutatakse püha annat Neitsi Maarja ema ja viimasel ajal siis ka püha Joakimi, Neitsi Maarja isa. Joakimist ja Hannast kõneldakse teadaolevalt olles aasta 200 paiku ühes teoses, mis on kirjutatud Neitsi Maarja auks ja anna põlvnes selle järgi kuningas Taaveti suguvõsast nagu tema mees Joakimgi. Nad olid mõlemad vagad ja jumalakartlikud inimesed ning elasid Naatsareti linnas Galileo maal õnneliku abielu. Ainult üks asi kurvastas neid. Neil ei olnud lapsi. Iisraellaste juures oli lastetu abielu põlu all ja nagu häbiplekiga kaetud Anna ja Joakim tõid jumalale ohvri ja palusid, et jumal nende peale halastaks ja neile lapse kingiks. Kuigi mõlemad olid juba küllaltki vanad, lootsid nad siiski. Nad palusid lähedalt ja tõotasid oma lapse jumalale anda, kui jumal selle neile kingib. Ei saanud halastas nende peale. Andis neile tere, tütar Maarja, olla kasvanud templis. Kuna tema vanemad surid juba enne tema täisealiseks saamist. Ja püha annat austati idakirikus juba esimestel sajanditel. Tema auks ehitas keiser just Jaanus esimene Konstantinoopolisse 550. aastal uhke kiriku. Ja keiser juust Jaanus teine ehitas 705. aastal teise kiriku, kuhu viidi pühanna säilmed. Lääne kirikus levis Püha Anna austamine esmalt Inglismaal, hiljem ka teistes maades. 1584. aastal seadis paavst Gregorius 13. Püha Anna auks kogu kirikule püha, mida pühitsetakse siis 26. juulil. Pühad Anna ja Joakim on abielus olevate inimeste kaitsepühakud. Eestis on olemas näiteks Anna kirik mis asub paide ligidal ja ka Hiiumaal olev Pühalepa kirik on vanast ajast tuntud mitte ainult kui laurentsusele pühitsetud, vaid ka pühale Annale pühitsetud kirik ja püha. Anna altar, mis oli Hiiumaal Pühalepa kirikus, on praegu hoiul Tallinnas Niguliste kirikus. 29. juulil meenutatakse püha Martat, kelle õest Maarja Magdaleenas oli juba juttu Tom ja kes oli siis samuti nagu õde ja vend, laatsarus sky Jeesuse õpilane. Võttes oma majas Betaanias Jeruusalemma ligidal Jeesust mitmel korral suure külalislahkusega vastu. Ja mardast räägitakse evangeeliumis pikemalt seoses tema venna laatsaruse, surma ja surnuist üles äratamisega. Temale ütles Jeesus, need kuulsad sõnad. Mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ja ükski, kes elab ja usub minusse ei sure iialgi. Ühte meest tahan ma veel nimetada. Temale mõeldakse roomakatoliku kirikus juulikuu viimasel päeval 31. kuupäeval. Võib-olla luterliku kiriku jaoks on ta kuidagi sellises natuke kahtlases valguses olnud läbi aegade, aga ma usun, et eeskujuks võiks ta tegelikult olla meile kõigile. See on siis püha Ignatsius, Loyolast, preester ja jesuiitide ordu. Ignaatsus sündis 1491. aastal Loyola lossis Põhja-Hispaanias. Tema ristinimi oli iniga. Ta muutis selle ise hiljem ümber märtrina surnud Antiookia piiskopi Ignaatsuse auks. Ignaatsus oli sõjaväelane, sai aga 1521. aastal raskelt haavata. Olles pikalt haige, elas ta läbi sügava muutuse. Ta läks Monserraa kloostrisse, pihtis sealsele abtile kogu oma elu. Elas seejärel ühes koopas. Ranges meeleparanduses visandas seal oma kuulsad vaimulikud harjutused. Pärast palverännakut pühale maale alustas ta 32 aastasena õpinguid Barcelonas Al skaalas ja salamangas viimaks Pariisis, kus ta 1534. aastal koos kuue üliõpilasest sõbraga asutaski Jeesuse ühingu pärast preestriks pühitsemist. 1537. aastal valiti ta orduülemaks. 1540. aastal kinnitas jesuiitide ordu paavst Paulus kolmas ordu eesmärgiks sai misjonitöö. Ignaasius suri 31. juulil 1556. aastal Roomas ja 1622. aastal. Siis umbes 70 aastat pärast surma kuulutati ta pühaks. Ja ta rõhutas oma ühingu eesmärgist ja vaimust kõneldes seda, et oluline on lihtsus ja oluline on see, et arvestatakse alati nende inimestega, kelle juurde minnakse ja kellele kuulutatakse. Ja jesuiidid on tegelikult pannud aluse nõndanimetatud tänapäevasele missionile mis ei käinud tule ega mõõgaga, nii nagu meie oma ajaloo puhul tihtipeale ütleme vaid toimus nii, et mindi kuhugi maale, kohale, elati koos sealsete inimestega, õpiti tundma nende keelt, nende kultuuri. Ja seejärel koos nendega siis ühiselt üritati liikuda selle maa selle rahvakristlikuks saamise poole. Ja ka meie Eesti on oma kultuuriloos ja Suittidele tegelikult päris palju tänu võlgu, nii et katsume unustada selle halva, mida nende kohta on räägitud ja mõelda sellele, et nagu meiegi, aga nemad olnud kutsutud jumalat teenima. Nõnda see oli, see tänaõhtune saade, juulikuu kirikukalendrist. Mina olen Enn Auksmann Hiiumaa kirikuõpetaja ja loodan teiega kohtuda jälle kuu aja pärast, et rääkida augustikuu kirikukalendrist.