Eesti luterlik tund. Armsad raadiokuulajad OLEN Enn Auksmann, Hiiumaa kirikuõpetaja ja tahan taas selle tunni veeta teiega, et mõtiskleda kiriku jumalateenistuse ja sellega seonduva üle. Olen tihtipeale kuulnud inimesi ütlevat, et kui nad lähevad kirikusse, siis on neil seal kuidagi seletamatult hea ja rahulik olla. Aga samas needsamad inimesed ütlevad vahel ka seda, et see, mis kirikus toimub, on nende jaoks kuidagi võõras ja arusaamatu. Et kirikusse on just nagu siis, kui seal midagi ei toimu, veel koguni parem minna. Sest kiriku jumalateenistus, kiriku liturgia on enamusele inimestest võõras tundmatu arusaamatu. Samal ajal kiriku enda jaoks on jumalateenistusel ja liturgia all väga oluline tähendus. Kuni selleni välja, et liturgias meenutatakse just nagu kogu lunastuslugu. Räägitakse sellest, mis on inimese jaoks kõige olulisem. Antakse mõista, kust on inimene pärit, kuhu ta peab välja jõudma ja milline on kiriku roll selle juures, kuidas kirik inimest toetab, juhib ja teenib. Täna räägime jumalateenistuse ühest sellisest põhiosast, mida nimetatakse ka sõna- ja palveteenistuseks või sõnaliturgiaks pühakirja lugemisest, jutlusest ja koguduse ühisest usutunnistusest. Aga et on paastuaeg, mil mõtleme issanda kannatustele ja surmale siis kuuleme täna ka üsna tõsist muusikat ja alustame ühe koraaliga, Johann Sebastian Bachi Johannes passioonist. Mis siis toimub kiriku jumalateenistusel ja milleks see vajalik on? Ma arvan, esimese vastuse sellele küsimusele leiame siis, kui püüame uurida välja, milleks kirik üldse on selleks, et kuulutada inimestele jumala sõna ja aidata neil jumala poole liikuda nii sellesama jumala sõna palvete kui pühade talituste ehk sakramentide kaudu. Jumalateenistusel on kaks sellist olulist kõrgpunkti või osa, üks ongi seesama jumala sõna lugemine ja kuulutamine. Ja teine on ühine armulaua sakramendi. Aga kui rääkida neist kahest osast, siis ei maksa neid nii väga teineteisest lahutada. Tegemist on ikkagi ühe jumalateenistusega. Ja kui me ütleme, et armulaua sakramendi is toimub inimese kohtumine jumalaga Kristuse ihu ja vere kaudu osasaamine Kristuse ristiohvrist siis me peame vaatama seda, mis eelneb armulaua sakramendi yle, kui teatud ettevalmistust selleks kohtumiseks jumalaga. Me teame, et jumalateenistus algab oma süü oma pattude tunnistamisega jumala ees ja andeksandmise kuulutuse ja vastuvõtmisega. Ja pärast sõda Me täname ja kiidame jumalat. Me palume, et ta laseks minna korda sellel, mis me jumalateenistusel tahame ette võtta. Ja loeme piiblit, seda, mida jumal inimestele öelda tahab. Ja püüame sellest siis ka aru saada seda mõistaja, selleks aidatakse meid jutluse kaudu. Meenutab kogu jumalateenistuse ülesehitus mulle teatud mõttes inimese elu või vähemalt seda ristiinimese elu, mis algab ristimisega. Ja lõpeb kord sellega, kui inimene läheb koju oma isa juurde, kui tema teekond on lõppenud ja jumala võtate vastu oma täiusesse. Kristlikus ühiskonnas on normaalne, et inimene kohe peale sündimist usaldatakse pühas ristimise sakramendi is jumala kätte. Inimesele pannakse peale just nagu jumala nimi. Inimene ristitakse isa ja poja ja püha vaimu nimesse ja nii me ju nagu olen ka varem rääkinud, alustame iga jumalateenistust. Iga jumalateenistuse alguses, me seisame mõnes mõttes nagu väikesed lapsed jumala ees. Selleks et sirutada tema poole oma tühjad käed ja võtta vastu seda, mida tema meile anda tahab. Oleme lapsed isa ees. Paraku on meil tuua sinna enamasti ainult oma rumalust, oma eksimusi ja süüd. Aga me teame, et jumal armastab meid, halastab meie peale, annab meile andeks ja täidab meid rikkalikult kõige sellega, mida me oma eluks vajame. Olen rääkinud ka sellest, et kui inimene on ristitud, siis ei ole ta mitte veel valmisega täiuslik. Ta seatakse just nagu ühe tee algusse ja ta peab hakkama edasi minema koos jumalaga koos kirikuga. Ja selleks, et inimene, kes oma eluteel paratamatult aeg-ajalt valesid valikuid teeb eksib, patustab, et see inimene ei peaks jäämagi oma pideva süükoorma alla. Selleks on kristus seadnud sisse pattudest lahti mõistmise ehk meeleparanduse ja pihi. Igal kristlasel on võimalus minna oma kirikuõpetaja oma vaimuliku juurde tunnistada talle see, mis tema südant koormab ja teada, et kui vaimulik, tema kahetsuse ja hea otsuse põhjal ta nendest pattudest lahti mõistab siis on, et talle ka jumala poolt andeks antud. Tal on võimalus edasi minna. Nii oleme iga jumalateenistuse alguses jumala ees. Tähtis on see, et me oleksime valmis olema need, kes on vaimust vaesed. Need, kes ei arva, et neil on kõik olemas, mis vaja et neil pole kedagi ega midagi vaja. Et nad saavad ise suurepäraselt oma eluga hakkama. Et inimene oleks valmis tunnistama, et tõesti mul on probleeme. Ja seda me ei pea laskma jumalal endale ütelda. Seda me peaksime teadma isegi et inimene siis tunnistaks ka seda, et tõepoolest on asju, millega ta ise ei tule toime. Et kui inimene otsustab, et täna või homme hakkan heaks, siis ei ole mitte nii lihtne. Sest head teod ei olegi nii kerged tulema ja see vana süükoorma pika jäika ja tuleb meelde ja masendab ja rammestab ja ei lase meil edasi minna. Me vajame, et keegi vahele segaks. Me vajame, et keegi tuleks ja tõstaks meid välja sellest, mis meid seob, mis meid kinni hoiab. Ja see on jumal oma kiriku ja kiriku armuvahendite kaudu. Ja igal jumalateenistusel toimub igal jumalateenistusel on see võimalik, kui inimene tuleb siira, puhta südamega jumala ette, nagu laps oma ei saa, või oma ema ette. Me teame seda, et kui lapsed on teinud mingit pahandust, siis nad küll häbenevad ja püüavad seda varjata, aga lõpuks nad ikkagi tulevad ja seisavad süüdlasliku näoga oma vanemate ees. Ja paluvad andeks, ütlevad, et nad enam kunagi ei tee. Ja kuigi vanemate jäävad, et küllap nad teevad varsti jälle ometi Nad andestavad, nad lepivad, nad võib-olla küll karistavad, aga nad ei tõuka seda last endast eemale. Ja samamoodi suhtub jumal meissegi. Aga ta ootab, et me tuleksime kui lapsed kes iganes tõest jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse. Need on issanda sõnad. Ja kui me oleme andeks saanud, kui ka laps on oma isa või ema käest andeks saanud mida ta siis teeb, ta tänab ja kiidab jumalat, või oma ema ja isa. Ja ega ema või isa ei saada oma last siis niisama minema vaid ikka püütakse oma lapsega vestelda, seletada seda, mis on valesti olnud, miks on valesti olnud ja kuidas peaks püüdma edasi minna, edasi elada? Vaadake, millise seose me võime ka jumalateenistuse ülesehituses näha. Me oleme oma patud andeks saanud, me täname ja kiidame jumalat. Ja me kuulame tema õpetusi. Kuulame jumala armusõnumit, sõda, mida evangeeliumid meile, Jeesusest, Kristusest räägivad. Et tõepoolest, jumala armastus on nii suur, et ta on iseennast meie eest andnud. Aga peale selle on evangeeliumid ja apostlite kirjad ja vana testamendi lood, mida meile loetakse ka õpetuseks. Need on pildik sellest, milline on meie elu. Milline ta peaks olema. See on eeskuju meile, iseäranis meie issanda Jeesuse Kristuse eeskuju, kelle sarnaseks me peaksime kõik püüdma saada. Püha Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele. Seesama issand on kõikide issand. Hõikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad sest igaüks, kes hüüab appi issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud. Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata. Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud, kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit. Järelikult usk tuleb kuulutusest, Kuulutus aga Kristuse sõna kaudu. Kui ma räägin sellest, et jumalateenistus oma ülesehituse poolest meenutab mulle teatud mõttes sellist inimese elu ja arengut. Neid armuvahendeid, mille kaudu kirik püüab inimest läbi elu saata, juhtida ja toetada siis seesama üks jumalateenistuse kõrgpunktidest, nagu ma ütlesin, jumala sõna, lugemine, kuulamine, kuulutamine ja sellele tänuliku vastusena oma usu tunnistamine meenutab mulle ka ühte sellist vaimulikku talitust ja ajajärku kristlase elus. Seda, mis on seotud täisealiseks saamisega või murde eaga. Ja leeriõpetusega. Kirikus on olemas selline talitus, mida nimetatakse konfirmatsiooniks. See on ladina keelest pärit sõna ja tähendab eesti keeles kinnitamine mida või keda või kuidas siis keevitatakse. Algselt on see seotud sellega, et kui inimene on olnud lapsena ristitud ja talle on antud ristimises kogu õndsaks saamiseks vajalik jumala arm siis on ometi see inimene ristitud mitte oma usu, vaid tema vanemate usu ja soovi põhjal. Ja vanemad ning ristivanemad on kohustatud seda ristitud last siis nii kasvatama. Ta teab, et ta on ristitud, et ta teab, mida see tähendab ja püüab elada siis ristitud inimesele kohaselt. Ja nüüd, kui see ristitud inimene ristitud laps on saamas täisealiseks siis ei piisa enam sellest, et tema vanemad on väga tublid ja ustavad kiriku liikmed vaid inimene peab tegema oma teadlikkust, kui otsuse peab siis omalt poolt kinnitama, et ta tõesti tahab jääda selle oma vanemate usu juurde ja kirik siis vastavalt ka kinnitab, et jah, tõepoolest selle inimese usk ja teadmised vastavad nendele nõuetele, mis kirik on esitanud kinnitab just nagu selle inimese ristimise armu tema kiriku liikmeks olemise. Ja sellega on seotud käte pealepanemine ja palve püha vaimuandide pärast. Sellepärast et jumal oleks oma vaimu läbi alati selle inimese ligi, et ta pühitses teda, aitaks tal elada kristlasena kanda head vilja. Või nagu pühakirjas öeldakse, võidelda head usuvõitlust ja selle kinnitamisega või leeri õnnistusega või konfirmatsiooniga. Ühtlasi pühitsetakse nagu iga kristlane ka teatud mõttes sellisesse kiriku üleüldisesse, preestriseisusesse või preestriametisse. Kuigi evangeelses kirikus rõhutatakse, et iga inimene juba ristimisega on saanud selle anni ja kohustuse ja kutsumuse anda jumalast oma usust oma eluga ja sõnadega tunnistust siis sellest leerihetkest või kinnitamise või konfirmatsiooni hetkest peale on inimene siis just nagu ka kohustatud selleks. Ja meie kirikus tähendab see leeritamine ka inimese vastuvõtmist täisõiguslikuks, koguduse liikmeks ja sellest peale on tal osaga pühast armulaua sakramendi-ist. Nagu näeme, on siin ka juba jällegi niisugune kummaline seos selle jumalateenistusega. Me saame seda õpetust, kuuleme jumala sõna ja tunnistame oma usku ja see on ettevalmistus armulauaks issandaga kohtumiseks, tema ihu ja vere sakramendis. Samamoodi on ju ka selle täisealiseks saamise ja täieõiguslikuks koguduse liikmeks saamisega selle leeriajaga inimesele antakse õpetust. Talle antakse tegelikult aeg endas selgusele jõudmiseks ja siis ta tunnistab oma usku. Ja siis ta võetakse vastu täielikku ühendusse. Vanasti oli leeri vanuseks tavaliselt 18 aastat siis inimene sai selle õpetuse, Eestis oli see korraldatud enamvähem ühtemoodi kõigi koguduste juures. Ma pean silmas siis enne teise maailma sõjaaegsete varemat aega. Kui inimesed olid ka koolis õppinud usuõpetuste kodus saanud kristliku põhikasvatuse siis tuldi suve hakul, kui tavaliselt umbes kolmeks nädalaks elatigi üheskoos. Paljude koguduste juures on siiamaani alles leerimajad. Muidugi poisid ja tüdrukud eraldi ja siis võeti vastu leeriõnnistus, oldi valmis täisinimene, sellest peale võis asuda iseseisvalt tööle, võis naist võtta või mehele minna ja nii edasi ja nii edasi. Tänapäeval on paraku nii, et kuigi ühest küljest tunduvad noored väga varakult valmis küpsevad teisest küljest aga pole 18 veel mingi vanus, abiellutakse, võib-olla kolmekümneselt hakatakse pere peale mõtlema. Aga mingisugune selline küpsemine ja täisealiseks saamine selle murde eaga või teismelise eaga seoses ikkagi toimub vähemalt inimese enda sees. Kui me räägime nendest lastest, kes on väiksena ristitud, kes on isegi väga tublisti tugevast kristlikust kodust pärit siis ikkagi mingisuguses vanuses, siis, kui kõik varasemad autoriteedid ja vanemate õpetused ühel hetkel oma tähtsuse kaotavad ja inimene leiab, et ta peab ise kõiki küsimusi esitama ja kõigile vastuseid leidma, ise otsustama, siis paraku võib kõikuma lüüa ka see inimeste lapsepõlves omandatud usk või arusaamine kirikust ja jumalast ja kõige sellega seotust. Ja just sellel eluperioodil tahab siis kirik olla eriti lähedalt nende inimestega noortega seotud. Ja tänapäeval kutsutakse noori leeri alates 14.-st 15.-st eluaastast. See on siis just sellest ajast, kui nad hakkavad ise oma otsuseid tegema jõuavad arusaamisele, et ainult nemad on need, kes oma elu võivad määrata. Ja kirik ei taha mitte ainult kinnistada nende noorte inimeste usku. Pealegi käib leeris väga palju selliseid inimesi, kes ei ole kristlikest peredest, kes ei ole lapsena ristitud vaid kirik tahab just sellel küllaltki keerulisel ajal olla inimestele toeks ja anda mingisuguse aluse millelt lähtudes oleks siis nendel noortel juba hiljem elus võimalik teha õigeid ja häid otsuseid. Ja kõige esimene küsimus, mida mina tihtipeale või enamasti omalerilastele esitan, on see, et et kes me oleme, kes sa oled, inimene? Kui palju on tänapäeval inimesel aega mõelda? Selle küsimuse järgi kes ma olen, tundub olevat väga, väga naiivne ja rumal küsimus, me ju teame kõik, kes me oleme. Aga proovige teiegi pärast seda tänast saadet, näiteks, võtke paberkäte ja pliiats ja pange pealkiri, kes ma olen ja püüdke kirjutada mitu ridade saata. Kui palju täiendust teate või kui palju on Meie elus meis endis nii olulist, et seda tõesti tasub kirja panna ja, ja sellele tähelepanu pöörata? Kindlasti on tegelikult iga inimene on, on ütlemata väärtuslik ja ainulaadne kallihinnaline, kui palju me ikkagi mõtleme nende asjade peale? Ja vaat see leeriaeg ongi see aeg, mil inimesed saavad järele mõelda enda üle oma mina üle selle maailma üle, kus nad elavad teiste inimeste üle ja kogu looduse üle nende sidemete üle, mis meil on omavahel millised need on, millised need peaksid olema, milline olen mina, milline ma võiksin olla. Mis saabust edasi, mida ma tõeliselt vajan, mida ma elult ootan, mida ma tahan. Ja loomulikult ka jumala ja kiriku üle. Milleks on kirik, miks ta on vajalik, kas teda on tarvis ka mulle või ma olen nii uhke ja tugev, et vajab ikeseda. Need on küsimused, mida inimesed peaksid omale esitama mitte ainult leeri ajal vaid ikka aeg-ajalt ja nende üle järele mõtlema. Ja ma arvan, kui inimene tõsiselt nende asjade üle järele mõtleb. Siis ta saab väga palju teada. Saab väga palju teada, enda kohta saab teada väga palju selle kohta kuidas edasi elada. Võib-olla peaks midagi muutma. Ja annaks jumal, et inimene mõistaks ka seda, et kirik ei ole mitte selleks, et kedagi vangis hoida või enda ikke all püüda mingit koormat kandma panna, vaid kirik on selleks, et inimesi aidata, juhtida ja teenida. Ja tulles nüüd tagasi jumalateenistuse juurde, eks see jumalateenistus sky on ju just see aeg, mis on inimesele kingitud, et nendesamade asjade üle järele mõelda. Ja jumala sõna kuulates ja jutlust kuulates ongi hea, kui inimesed süvenenud endasse mõtlevad kaasa. See ei ole üldse paha, kui inimene pärast jumalateenistust ei suuda meenutada kõike seda, mida kirikuõpetaja jutluses rääkis. Noh, muidugi, kui inimene on selle kõik maha maganud, siis võib-olla oleks võinud asi teisiti minna, aga aga kui miski On ärgitanud inimest oma pilku endasse pöörama ja oma elu üle tõsiselt järele mõtlema selle jumalateenistuse ajal, siis ma arvan, on iga kirikuõpetaja väga õnnelik. Isegi kui kõiki tema kuldseid sõnu ei mäletata. Eesti luterlik tund. Lugesin enne Püha Pauluse mõtteid sellest, et usk tuleb kuulutusest sellest, et on keegi, kes on jumala poolt valitud ja läkitatud kuulutama tema sõna, tema tahet ja loomulikult ka tema armastust inimestele. Kirikus loetakse ikka igal jumalateenistusel piiblil, et see on jumalateenistuse kohustuslik osa. Ja niimoodi on see toimunud aastasadu. Nii et eks inimestel on omast küljest õigus, kui nad ütlevad, et ah seal kirikus ju räägitakse niikuinii igal pühapäeval ühte ja sedasama juttu. Päris igal pühapäeval küll ühtesid ja samu piiblikohti loetaja, tervelt piiblit ka mitte korraga ette. Selleks jääks ühest pühapäevast väheks. Aga jutu sisu või sõnum on muidugi ikka läbi kõigi aegade olnud üks ja see sama. Ja see ei ole mitte kiriku nõrkus, vaid kiriku tugevus. Sest kirikul on kuulutada inimestele midagi, mis on niivõrd oluline, et mitte ainult igal pühapäeval, vaid igal päeval ja igal Hetkel võiks inimesel meeles püsida. Mis see oluline siis on? See on see, et me oleme loodud jumala poolt ja jumala näo järgi ja meie elu on temast ja temas, ükskõik, kas me seda teame või mitte. Kas me sellest hoolime või ei. Temas ei muuda see mitte midagi. Kas meie ütleme, et tema on või tema ei ole? See ei muuda tema puhul mitte midagi, aga see on ütlemata oluline meile. Sest et mis oleks väärt inimene? Kelle kohta peaks ütlema, et ta teadis palju asju, aga seda kõige tähtsamat, kes ta ise on ja milleks ta elab? Ta ei teadnud. See on küllaltki alandav tegelikult ühe mõistusega olendi puhul me ikka peaksime järele mõtlema selle üle, mida me teeme, mismoodi ja milleks. Ja selle kõige tähtsama elu enda puhul me just nagu ei näegi põhjust midagi mõelda või midagi küsida. Võib-olla on probleem selles, et väga paljud inimesed, kes on hakanud otsima seda elu tähendust ja mõtet, on pidanud pettuma sest seda on nii raske, tundub lausa võimatu leida. Sest me sünnime ja elame ja sureme. Ja kui meid siis tõepoolest ei ole, siis ei olegi mitte millelgi mingit mõtet. Loomulikult on kristluse sõnum siin hoopis teistsugune. Jumal on andnud meile surematu hinge, see tähendab, et me sünnime siia maailma ja sureme, aga see ei tähenda, et meie olemasolu lakkab vaid me oleme edasi. Ja see aeg siin on ettevalmistus, millest sõltub väga suures osas see, mis saab edasi. Aga tulles tagasi nüüd selle jumala sõna lugemise ja kuulutamise juurde, mis jumala sõna siis on, miks öeldakse piibli kohta pühakiri või jumala sõna, kui ta on ometi ju tegelikult inimeste poolt kirjutatud ja nii nagu väga paljud on kindlasti märganud, täis selliseid kummalisi vasturääkivusi. Ki piibel ei ole sugugi mingi selline väga ühtlane ja väga sile raamat. Ja vaatamata sellisele tavaarusaamale on usuteadlased selle üle just väga rõõmsad ja ütlevad, et see on tegelikult üks kõige paremaid tunnistusi sellest, et piibel on tõesti jumala sõna. Et kuigi inimesed on ta kirja pannud, siis ei ole inimesed suutnud seda jumala kõnet sinna taha ikkagi ära päriselt ära varjata. Inimeste puhul on ju ikkagi omane see, et nad püüavad teha midagi väga ilusat ja küllap aastatuhandete jooksul oleks võinud sealt piiblist kõik need nurgad maha ja vasturääkivusi välja lihvida. Aga millegipärast on sinna alles jäänud kas või päris piibli alguses. Võtame, loeme, kuidas maailm loodud on. Esimene peatükk räägib loomisest seitsme päevaga ja teatud järjekorrast. Teine peatükk ei räägi seitsmest päevast midagi ja loomise järjekord on hoopis teistsugune. Need lood on omavahel kokku pandud. Need ei ole püütudki ühtlustada. Nende kaudu on tahetud edasi öelda mingit väga olulist sõnumit. Seda, et ükskõik kuidas maailm on loodud. Üks on selge, jumal on tema looja. Mõtleme selle peale, et inimestel ju puudusid vanal ajal päris täpselt arusaamad kõigest sellest, kuidas elu on tekkinud ja kuidas see on arenenud ja nii edasi. Ja milline mina ütleks küll, et lausa jumalik tarkus, siin on. Need kaks erinevat ja täiesti sõbralikult kõrvuti seisvat loomislugu ütlevad meile, et ükskõik mida teadus ka erinevatel aegadel välja suudab nuputada. See kõik ei välista seda tõde, et kõige selle taga on jumal. Praegu me teame või arvame teadvat, et ta lõi maailma nii. Võib-olla sajandi või kahe pärast on meie praegused teadmised täiesti naeruväärsed. Aga ka siis peavad inimesed ikka meeles pidama, et jumal on maailma loonud. Ja nii on tegelikult kõigi nende muude piiblilugudega. Me loeme neid, me saame midagi teada, me saame teada midagi ajaloo kohta. Meile antakse väga konkreetseid õpetussõnu selleks, kuidas me peame elama, mida tegema, mida me ei tohi teha. Ja kõigest sellest kumab läbi see jumala suurkuju jumala tahe. Ja see kogemus, mille inimesed läbi aastasadade on jumalast saanud, jaga, põlvest põlve edasi pärandanud. Ja lõppkokkuvõttes võime öelda nii, et see, mida piibel meile öelda tahab, see, miks piibel on just jumalasõna, on see, et jumal kogu maailma looja on ka meie looja. Ta on meie lunastaja, ta meie ligi igal meie elu hetkel, ta kõneleb meiega, ta kõnetab meid väga erineval viisil erinevate asjade kaudu. Ja kindlasti ka sedasama pühakirja oma sõna kaudu kas või nende aastasadade pikkuste kogemuste kaudu elutarkuse kaudu, mis inimesed on sinna pühasse raamatusse talletanud. Sest seegi on ju jumala and inimestele. Jumal on inimestele mõistuse andnud ja ka inimeste tarkuse eest tuleks tegelikult tänada ja kiita, mitte ainult näid tarku inimesi, vaid veelgi enam seda tarka jumalat, kes on nii targad inimesed suutnud luua. Aga sellisest alandlikkusest jääb inimestel paraku ikka veidi puudu. Piibel on jumala sõna, sest ta annab meile teada jumala tahet ja valgustab meile, ilmutab meile pisut nii palju, kui me suudame mõista ka jumala olemust. Aga piibel on selleski mõttes jumala sõna, et jumal tõepoolest tema kaudu kõnetab igaüht kõiki, kes tõsise ja siira südamega selle raamatuavad ja sealt loevad. See võib tunduda uskumatu Arusaamatu, väga palju on neid inimesi, kes ütlevad, et olen püüdnud lugeda piiblit, aga ei saa, ei suuda. Kuidas, ei saa aru, või on seal niisugusi, lugusid, mida inimene ei suuda vastu võtta, näiteks vanas testamendis räägitakse ju palju Iisraeli rahva sõdadest ja sellest usust ka nende taga on seisund jumal, kuidas me saame uskuda sellist jumalat. Ühes kohas öeldakse, et on armastus teises kohas, ta nõuab kõigi hävitamist kuni imikut ja vanuriteni välja. Jah, see on raske, aga siingi taga on inimlik kogemus. Mida me võiksime õppida nendest Iisraeli rahva sõdadest ja kõrberännakust, vallutustest ja Egiptuse nuhtlusest? Seda, et inimene ise on üks ütlemata nõder ja õnnetu olevus. Nende lugude sõnum on selles, et jumal on see, kes on selle rahva valinud ja kutsunud ja nad ei saa rajada oma lootust ega oma päritolu mitte iseenda tublidusele, vaid üksnes jumala armule. Ja see on juba väga lähedane uue testamendi arusaamale ja ettekujutusele jumalast. Eks ole. Jumal on armuline ja kõik, mis meil on, tuleb üksnes tema armust. Aga paraku niisugused nagu me ise oleme niisugune, nagu on see meie maailm. Niisugune on teatud määral meie mõttes ka jumal, sellisena me teda endale ette kujutame. Kui oleme harjunud sõdima, küllap siis on ka meie jumal üsna sõjakas. Kui olema ka rahulikud ja alandlikud, siis mõistame, et jumal on tegelikult väga isetu ennastsalgav ja ohvrimeel ja seda tähendabki ju tegelikult see jumalik armastus. Aga nüüd, enne kui räägime edasi, tuletame meelde seda eelmist muusikapala. See oli ladinakeelne ja see oli tegelikult üks katkend kiriku usutunnistusest. Ma loen ette apostliku usutunnistuse, see on üks tekste, mida enamasti meie kirikus jumalateenistusel loetakse inimeste vastusena jumala sõna lugemisele ja kuulutamisele. See kõlab nõnda. Mina usun jumalasse, kõige väelisse isasse taeva ja maa loojasse ja Jeesusesse Kristusesse, tema ainsasse pojasse meie issandas, kes on saadud pühast vaimust ilmale tulnud neitsist Maarjast kannatanud Pontius Pilatuse all risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud, surmavalda kolmandal päeval üles tõusnud surnuist üles läinud taevasse istub jumala kõigeväelise isa paremal käel, sealt tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Mina usun pühasse vaimustusse üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu. See on siis see väike selline mõtete kogumik, millega püütakse edastada kõike seda, mis on meie usus kõige tähtsam. Et on üks jumal, kes on kõik loonud kes on mind loonud. Et see jumal on saatnud oma poja, kes on saanud inimeseks ja minu pärast ja minu eest kannatanud surnud ja surnuist üles tõusnud, on ta surma ja patumeelevalla murdes. Et see jumal on pühitsejana vaimuna alati minu ligi minu juures. Et ta on kutsunud mind oma kirikusse ja seadnud oma kiriku selleks, et oma lunastustööd edasi viia. Et ta annab meile andeks meie patud ja kingib meile igavese elu. Ja nüüd kuuleme järgmise muusikapalana veel ühte usutunnistusse on pikem tekst, mida nimetatakse Nikaia usutunnistuseks ja see on taas ladinakeelne. Kõigest sellest, millest rääkis see usutunnistus loomisest, lunastusest, pühitsusest räägitakse meile ka kirikus ka jumalateenistusel siis kui loetakse pühakirja, kui peetakse jutlust. Ja räägime me ise, siis, kui me sellele vastusena oma usku tunnistan. Ma võrdlesin seda jumalateenistuse ühte keskosa jumalasõnana liturgiat eriõpetuse andmise Blairi ajaga ja selle konfirmatsiooni või leeri õnnistusega. Nii et see on siis see ettevalmistusaeg järelemõtlemise aeg, otsuste tegemise aeg, oma usu tunnistamise aeg. Leerilastega on tihtipeale nii, et kui nad tulevad ja siis nad ei tia kirikust palju. Ja nende usk on kas väga välja kujunemata või üldse olemata. Aga selle leeriaja jooksul süvenedes. Mida enam inimene ka iseendasse süveneb, seda enam ta mõistab, et ta on tegelikult nii, nagu öeldakse, religioosne olevus. See usk just nagu leitakse või, või leiab see inimese usk, tuleb kuulutusest, nagu ütles püha Paulus. Kindlasti on niimoodi, et inimesel, kes tuleb kirikusse võib-olla esimesi kordi on väga raske süveneda kõigesse sellesse, mis seal toimub, mis seal räägitakse ja oodata, et seal nüüd pauhti see usk kuidagi südamesse või selga tuleks. See on tegelikult niisugune natukene lihtsustatud lähenemine asjale ja ei saa neid jutlustajad ka mitte väheses väes või vaimus süüdistada, kui, kui kõigist nende kuulajatest kohe usklikud ei saa. Esiteks usklikuks ei hakata, vaid see on jumala arm. Ja see on tegelikult kasvamise ja kujunemise tulemus. Nii nagu ristimine ei tee inimest kohe küpseks ega täiuslikuks valmiks nii ei ole ka selle jutlusega või jumala sõna lugemisega ei kirikusega kodus. Kas siis järgmine kord ei peakski enam minema, sest me oleme siis juba nii täiuslikud ja ja valmis, küllap inimene ei ole isegi veel surmatunnil päris valmis sellest jumalikust täiusest jääb väga palju puudu ja kindlasti täidab jumal seda meie puudujääki märksa rohkem, kui meie seda ise kunagi teha suudaksime. Aga sellegipoolest juba meie siinse maapealse elu jooksul siis kui me võib-olla peaksime sagedasti paluma nii nagu üks hädaline evangeeliumis issandat issand, ma usun, aitan minu uskumatust või mind mu uskmatuses. Et siiski meie oleme ka kutsutud oma usku tunnistama. Ja seesama. Ütleb siis nõnda. See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on issand ja oma südames usud, et jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks, sest pühakiri ütleb ükski, kes usub temasse. Ja uskumisega ongi juba niimoodi, et ega see ei olegi selline täis teadmine. Usuga on ikka seotud paraku ka kõhklused ja kahtlused. Sellised nõrgemad ja tugevamad hetked. Aga selle puhul on eriti tähtis teada seda, et ükskõik mis meie elus võib ette tulla ükskõik mismoodi meie ise elame või käitume, kui head või halvad, Me oleme kui tugevad usus või kui nõrgad. Jumal on alati kindel ja muutumatu. Ja see on üks asi, mida kaleeris me püüame ikka noortele inimestele nagu südamesse tallele panna. Et tõsi, me ei tea, homset päeva, ei näe oma teekonna järgmise käänaku taha alati. Me ei või olla enda peale nii kindlad, et me ütleme jah, nüüd surmani. Igasuguseid asju võib ette tulla. Loomulikult tuleb jumalat, Poludetameid hoiaks aga siiski ükskõik mis juhtub, ükskõik kui kaugele me võib-olla ka Ekseks teinekord jumal jääb alati kindlaks ja tema on. Alguses rääkisime sellest isa ja lapse suhtes, tema on see isa, kes ootab ja ootab oma kadunud poega kes võtab ta rõõmuga vastu, kui too ükskord tuleb. No mida see usu tunnistamine siis tähendab? See ei tähenda mitte seda, et inimene läheb ja räägib kõigile oma usust ja jumalast, kindlasti tuleb ka seda teha, aga kõigi nende asjadega tuleb osata toiminud targalt, olla kavalad nagu maod ja vaguralt nagu tuvid. Nii õpetas ka Jeesus oma jüngreid, et mitte selle oma suuretunnistuse ja ülipüüdliku kuulutusega inimesi eemale peletada, vaid ikkagi vastupidi. Ja kõige parem ja kõige õigem tunnistus on ikkagi inimeste enda elu. See, et me teame, kes me oleme, kust me tuleme ja see, et me tõepoolest püüame siis elada seda, mida me usume, mida me oleme omaks võtnud. Et see Jeesuse järgimine ei tähenda mitte ainult seda, et me võtame temalt vastu kõik selle hea, mida tema meile on andnud oma kannatuste, surma ja ülestõusmise kaudu vaid et me püüame ka iseennast anda. Tõepoolest, anname ennast koos temaga ja käime ja elame tema. See on see kõige õigem, kõige parem usu tunnistamine, et me oma eluga usume ja tunnistame, et me kuulume jumalale ja et kõige õigem ja kõige parem on elada nii, nagu tema on õpetanud, nii nagu tema poeg Jeesus Kristus on ET elanud. Ja kui me käime kirikus jumalateenistusel, siis kiriku jumalateenistus on ka üks neid võimalusi, mis meile seda meelde tuletavad meid selleks jälle julgustavad. Et me sealt kirikust välja astudes siis tõepoolest jälle uue jõuga ja uue innuga püüaksime elada kristlastena selles maailmas, olla selleks maailma valguseks ja maa soolaks. Soovituseks kõigile neile, kes ei tunne ennast kirikus, aga kodus võib-olla pelgavad sinna minna, aga, aga nagu tahaks ka, et kui te lähete kirikusse, siis püüdke ennast tunda seal hästi, püüdke meeles pidada, et kirik on olemas just Teie jaoks aga ka nende teiste inimeste jaoks, kes seal on. Nii et selles mõttes ei ole vaja hakata seal kirikus korraldama mingisugust oma asja vaid tuleb püüda sinna minna ja mõista, et see on selleks, et just mina saaksin seista jumala ees ja ka iseenda ees ja oma elu üle järele mõelda, sellest selgus saada. Ja kui liturgia on võõras siis ei ole mõtet minna esimesse pinki kus sa ei tea, millal sa pead istuma, millal tõusma vaid võib istuda, tagumisse pinki, näha, mida teised teevad. Ja kui parajasti ei tundu, olevat õige koos teistega tõusta, põlvitada seista, siis ei pea seda tegema, see kõik ei ole nii rangelt kohustuslik. Tähtis on see, et inimene mõtleks oma elu üle et inimene süveneks sellesse, mis on elus tähtis ja oluline. Sellega ma tänaseks lõpetan. Minu nimi on Enn Auksmann. Olen Hiiumaa kirikuõpetaja, loodan teiega mõne aja pärast jälle kohtuda. Head raadiokuulajad. Kuna alates aprillikuust muutub Eesti Raadio saatekava siis puudutab see ka meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid. Juhime teie tähelepanu sellele, et alates aprillikuust algab meie saade vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis klassikaraadios pühapäeviti kell 17. Keskööprogrammi sarisaade Ristteel Läheb aga eetrisse tavapärasel ajal. Iga kuu viimasel reedel kell 23, null viis. Meediakeskuse Eesti luterlik tund toimetuse telefoninumber Tallinnas on kuus 314 311. Ja meie aadress Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Sellel telefoninumbril ja sellel aadressil. Ootame teie kirju küsimusi ja mõtteid kõikide meie väljundite kohta. Need on siis saated vikerraadios, klassikaraadios, sari Kaheteistkümnes, tund eesti televisioonis iga kuu kolmandal laupäeval lehekülg ajalehes Postimees ja kodulehekülg internetis. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.