Ja raadiokuulaja tahaksime täna koos sinuga käia elutöörada, mille on sisse tallanud meie esiisad ja emad. Me räägime täna Harri Haameri elutööst. Saates on külas Eenok Haamer ja Maarja Haamer, Renter ja saatejuhiks on Anti Top plaan. Me kuuleme maimu ja Harri Haameri perekvarteti poolt esitatud laulu tänu sulle taevaisa. Jumal on seda imelist armu kinkinud, et ta tuleb ise meie juurde ka seal, kus oleme poolel teel kus nad, rusk ja kahtlused on meilt julguse ja jõu riisunud, et edasi minna ja pärale jõuda. See on arm, millega tohime arvestada. Nende, Harri Haameri sõnadega, me alustame teist saadet Harri Haameri elutööst. Ja me oleme koos tänaste saatekaaslastega Ennuke maarjahaamriga jõudnud Harri Haameri koguduse Tartu Pauluse koguduse juurde kus oleme aastas 44. Kuidas Tartu Pauluse kogudus sõja aastatele vastu pidas ja milline on olnud selle koguduse kogumise ja vaimuliku teenimise osa Harri Haamerile, Eenok Haamer. 1944. aasta märtsis saatis Amidala Viljandisse sõja jalust kuid hiljem augustikuus pidi temaga ise tulema Viljandisse. Ja sealt Me läksime teele, et põgeneda saabuvate punaarmee vägede eest. Ja siis ma mäletan, kui isa ja ema pidasid nõu omavahel, mida me teeme. Sest väga paljud läksid läände. Ja nende otsus oli. Aga meie rahvas jääb ju siia. Meie ei saa minna. Ja selle otsuse erilist tähendust mõistame ehk alles praegu. Me oleme näinud, kuidas inimesed on arenenud läänes ja Diana ise kui ja missugused kannatused oleme meie siin pidanud läbi elama. Aga me ei saa neid kahetseda nii nagu selles laulus oli. Me peame tänama ka nendest okastest valusatest, mis meie käsi on haavanud. Seda ei või küll öelda, et Harri Haamer oleks Tartu Pauluse koguduse õpetajana töötades aega kuidagi kuulutanud asjata. Nii päevad kui ka ööd olid täidetud pingelise tööga sageli oma eluga riskides käies vaatamas haigeid ja hädalisi pidamas oma igapäevaseid kiriklike talitusi. Oli ju seal ka selline hetk, kus hari saatuse liiklusõnnetusse ja, ja mis on ka vähem teada. Fakt. Toimus mäluga. See oli 1941, siis kui sakslased olid tulnud. Ja ta läks sealt Võrtsjärve äärest kus me, kus me varjul olime, oma kogudust vaatama ja siis sealse juhtuski. Saaremaalt ära tulles tuli ta mureliku südamega. Ja nüüd, sõja aastatel tuli ka ette selliseid hetki, kus tuli pidada viimane jumalateenistus enne rinde Tartusse saabumist. 44. aastal, kui venelased tulid siis Narva poolt sisse. Sellest viimasest jumalateenistusest kirjutab ta ise. 20. augustil pidasin viimase jumalateenistus Tartu Pauluse kirikus. Maarja kirik oli varemeis, Peetri Jaani Ülikooli kirikute kellad ei helistanud enam. Ka teiste koguduste inimesed tulid armulauale. Esmaspäeval põgenesid küllap viimased inimesed linnast, kuna kahurite kõmin kostis juba üsna lähedal. Viljandis peetud viimasest teenistust Viljandi Pauluse kirikus. Ma mäletan ema mälestuste järele. Ta oli kogudusele ütelnud, et tulevad rasked ajad. Ja kogudus oli nurisenud. Sest eelmisel pühapäeval oli Jaan Lattik veel jutlustanud. Jaga järgmisel pühapäeval oli tema juba ära põgenenud. Ja Jaan Lattik oli ütelnud, et vesi tõuseb kuni eesti rahvas vesi tõuseb kuni hinges saadik ja jumal saadab siis need veed tagasi. Aga kui minu isa ütles, et rasked ajad on ees, siis inimesed pahandasid ja ütlesid, aga miks ta ei lohuta meid. Aga tema ei lohutanud neid mitte kergelt, vaid ta rääkis seda, mis on tarvis teha siis, kui raske ta olevat meie peale. Ja et jumal siis meid läbi raskuste ta kanda. Aga miteta viitamisi saadaks. Ka see on vaimuliku vastutuseta, räägiks tõtt. Viljandist Me läksime Hagerisse, mäletaks sõja jalust ära ja siin nüüd jälle isa ise kirjutatud. Pühapäeval, 24. septembril pidasin Hageri kirikus pihilistele pihikõnet, kui kirikus tekkis suur segadus. Inimesed tõttasid kirikust välja minaga lõpetasin rahulikult teenistuse. Kui kirikust väljusime, seisis kiriku ukse ees kaks Maat relvadega Nõukogude armee sõdurit. Nad rääkisid eesti keelt. Ilma ühegi püssipauguta vallutasid nad Hageri. Teisipäeval hakkasin jalgrattal Hagerist Tartusse sõitma, üle noatera säilitasime riisujate eest pagedes. Oma jalgrattaTartusse saabudes avanes mulle lootusetu pilt. Kaks kolmandikku linnali põlenud Pauluse kiriku keldris suitses veel koks, mis talviseks kütuseks sinna oli varutud. Minu müüritud peedik oli lahti murtud ja enamik kirikuraamatuid tulle visata. Seif videolt oli põrand maa varisenud ja nii ei pääsenud röövlitsiifi nii lihtsalt lahti murdma, aga seal olid kirikuriistad. Ta oli enne äraminekut peole viimast jumalateenistust kõik vajalikud riistad pannud, korralikult ara, kappidesse ja kinni müürinud seifi pannud kõik kaleen korralikult ja oli ikkagi neid, kes siis need lahti muukisid. Ja siis hakkas tema oma hälbinud kogudus tartus otsima. Sellepärast, et läksin oma koguduse liikmeid otsima, nad koobitsesid enamasti oma põlenud kodude tuhas, kõik olid masendunud ja lootusetud koos ühe kirikuvanemaga, kelle kodu oli terveks jäänud, käänesime suurivaevu Seefide uksed lahti ja viisime kogunes säilinud vara tema koju sisse, sõitsin Viljandisse, seal oli maramaade maja alles ainult täis võõraid inimesi, see oli siis see kodu, kus me olime siis vahepeal sõjapaos, tähendab minu ema vanemad. Viljand viljas niit. Kirik oli põlenud kodu, meie Tartu kodu, kus oli kõik meie vara nii-öelda, see oli põlenud Tartu Pauluse koguduse ja kogudusemajas. Ja selle asemel, et istuda maha ja tuhka pähe raputada hakkas isa tegutsema. Hakkas oma hälbinud kogudust koguma Sai Apostliku-Õigeusu Aleksandri koguduse preestrilt loa kasutada nende kiriku ülemist korrust oma koguduse jumalateenistuseks. Ja kirjutab ise, et olin igal pühapäeval otsekui vene preester, kes teenib oma kogudust kuninglike väravate ees. Selline Oikomeeni on talle jäänud iseloomulikuks läbi terve elu, et on hästi saanud. Käinud läbi naaberkogudustega. Siin ta muuseas ise siin, kui seda elulugudel lugeda, mis ta kirjutab, ta kirjeldabki ühte põhjust ka veel. Ja nimelt Tartus, pastorid olid ju kõik, kes läinud Saksamaale, kes juba küüditamise ajal Siberi viidud ja väga paljud, mitte ainult luteri, vaid samuti ka õigeusu ja vabakoguduste vaimulikud olid ju lahkunud. Ja inimesed janunevad jumala sõna järgi ja siis nad tulid sinna isa jumalateenistustele, nii et oligi tõeline oikumeeniline kogudus. No ametlikud hooldus, isegi Tartu metodisti kogudust ja metodisti peavad teda oma pastorite ritta kuuluvaks, sest ta hooldas 44. aastal oli vist ka 45. aastal Tartu metodisti kogudus. Pärast 40 neljandat aastat oli Pauluse kirik nii nagu ka teised Tartu kirikud varemetes ja ega see vist väga lihtne ei olnud kirikut jälle üles ehitada, aga ometigi selle tööga ta hakkas peale, nii nagu Maarja ütles, et ta ei raputanud tuhka mitte pea peale, kui ka seda sai tehtud. Siin loeksin ma tema enda kirjutatud sõnu siis avastasin võimaluse, kuidas hankida raha kiriku taastamiseks. Ma võtsin oma evangilasetsiooni teekonnale alati maimu oma abikaasa ühes. Me laulsime kahekesi kirikutes ja palvemajades, jaga külatubades ja korjasime nõnda annetusi Pauluse kirik uuesti ülesehitamiseks. Siinkohal olekski paslik küsida, et kus on saanud see lauluharrastus teie perekonnas alguse? Jumal on meie pere lastele kõigile kinkinud väga kaunid ja head hääled. Aga kaunist ja heast häälest on vähe pisut kasu, kui inimene ise ei armasta väga muusikat ja laulda. Meie ema, temal oli imeilus hääl, ta õppis Tartu muusikakoolis laulmist ja isa, tal oli ka väga meeldiv tenorihääl. Isa väga armastas laulmist. Ja oli väga huvitav, et vahetevahel isa ütles. Ah, lõpetamisele palaveri, parem laulame. Me laulsime hommikul hommikupalvelaulu ja söögipalvelaulu ja lõunaaeg söögipalvelaulu ja õhtul söögipalve, laulu- ja õhtupalvelaulu ja siis veel lihtsalt laulu. Ja kõige rohkem on mul mulle meelde jäänud meie laul, meesed, kui me olime üheskoos ja kui väljas oli äikeseilm. Meie istusime toas ja laulsime. Need enamused, aga põhiliselt minu mälus kajastuvad sellest ajast, kui isa tuli juba Kaug-Idast sunnitöölaagrist tagasi. Ja üks huvitav märkus. Kuigi meie emaga mõlemad oleme sopranit, ametigime, laulsime nelja hääle pääl. Isal, tenor, emal, sopran, vanemal vennal on väga ilus bassbariton ja mina tegin alati teise hääle sinna, meie ühistesse kvartettidesse juurde. Me olime kas piisavalt laisad või et me ei viitsinud õppida ilusasti noodist oma õiget laulurida ja siis me lihtsalt impraviseerisime teise ja kolmanda ja neljanda hääle juurde. On öelnud, et tema väga suure huviga kuulas alati meie laul, mesi, sest väga sageli võis juhtuda, et meie kvartett laulis ühte laulu, kus oli viis salmi ja igal salmil oli ise harmoonia. Ta ütles, et oli väga huvitav. Ja muidugi ütlen veel selle laulmise kasuks, seda, et kuna isa väga armastas muusikat ja väga armastas laulmist ja Ta oli ka võimeline ise harmoonium ei mängima ja ta tõlkis väga palju laule ja muuseas ka kirjutas ise originaalloomingut, tähendab, kirjutas luuletusi ja viisistas need muidugi harmoonia või lihtsalt töötluse, tegi mõni õppinud inimene siis väga palju oma ajast, eriti Tarvastus, ta kulutas seal harmoonium ees ja kui ta tõlkis ja tegi meile suupäraseks kõik saksakeelsed soomekeelsed inglisekeelsed laulud, siis me õppisime sõnad küll väga kiiresti ära ja meil tekkisid muidugi oma niinimetatud lemmiklaulude leebkantused, mida me Alalõpmata laulsid. Meie pere on olnud väga ühtne, eriti enne saatuslike kuid ja aastaid, mis on hajutanud Kuusutamatu pitseri kogu meie rahva mällu, kus meil tuli käia Siberis paljud jahid sinna, kuid paljud tulid ka tagasi ja isa oli üks nendest, kes sattus ka nõnda oma rahva keskele seal Kaug-Idas. Aga enne seda, kas üldse on võimalik edasi anda seda õhkkonda, milles teie pere iga päev elas siis kui olid juba rasked ajad, aga kõik oli ikkagi veel hästi. Pere oli koos. Mina mäletan sellest ajast ühte ja teist. Ja mäletan, kui suure hoolega isa seda vaimulikku tööd tegi. Ja need nädalasisesed piiblitunnid, mis olid mõeldud üliõpilaste jaoks. Mul on praegu silma ees, kuidas kantseleiruum oli üliõpilasi täis, kuus-seitse-kaheksakümmend inimest oli tavaliselt igal õhtul seal teda veel igal piiblitunni õhtul kuulamas ja see pisikene jumalateenistuse pinud tähendab Tartu Pauluse koguduses. Majas olid alumise korruse ruumid ühendatud raadio trantsessiooni võrguga, nii et kui ühes ruumis kõige suuremas peeti jumalateenistust jutustati, siis siis oli teistes ruumides võimalik kuulata ja kuidas pühapäeviti sageli olid kõik need ruumid täidetud. Mäletan ükskord, kui sakslane istust oli saksa vang sõjavang ja istus seal trepi peal ja nuttis sest ka trepi all olid valjuhääldit. Ta ei ole nüüd päris rahva hulka minna, aga ta ei saanud muust aruga, need vaimulikud laulud olid talle vii, sõdurid koraaliviisid. Isa kõneles ka väga mitut keelt, lisaks saksa keelele nii soome kui inglise keelt. Jah, võib-olla ta päris inglise skeptik kõnelenud, aga ta ütleb, et ta ise vangilaagris seda inglise keelt rohkem tundma õppis. Aga tema pidas soomekeelseid jumalateenistusi. Ingel lastele ja professor Paul Ariste oli see, kes tõlkis temale jutlused, et need oleksid siis ka korrektsed ja neid jumalateenistusi mäletama küll eriti hästi ja see on üks põhjus, miks ma nüüd olen võtnud ka ingeri koguduse enda hooldada, et ma tahaksin seda parandust jätkata. Aga mis ühte hoidmisse puutub, siis ma olin tol ajal lapsed ja kahtlemata isa ema varju alla kippusem kõik, sest ajad olid rasked. Tema elus ei olnud ja teenimises, et sellest kellaajast kellaajani on töö ja nüüd hakkab isiklik elu. Ei olnud jõululaupäeva õhtul, ootasime isa kuni keskööni, sest väga paljud tahtsid just sel ilusal õhtul jõululaupäeval lasta oma lapsi ristida või siis kas ka ennast laulatada. Ja nõnda jäi siis meile see viimane aeg, kui me olime juba täiesti väsinud ja siis ta tuli ka vaevalt jalul püsides. Aga tema oli mees, kes suutis ennast hoida. Mäletan, kui ta tuli Hagerisse jalgratta taga ja ta oli Tartus sõitnud Augerisse ja oli sügis, oli vihmi, oli libe ja ta oli enne magedalt mitu korda kukkunud ja siis kui ta tuli sinna tuppa sisse siis hakkasime me nagu tema juures teda kiusama, teda mängima kutsumast ja Andres läks tema juurde ja ütles, et issi tee karu Andresel oli ju päris 42 sündinud, ta oli väga siis väikene tee karu ja ta üks 15 minutit toetas ennast sinna puukasti äärde ja siis korraga oli tema neljakäpukil põrandal ja Andresele tema seljas ja ja mängis siis karu ja mee, siis kõik jooksime kiljudes tema eest ja niimoodi me siis nägime oma isa, kes ületas, see on kõik need sisemised raskused ja need konfliktid. Teie pere oli koos ja, ja te pidasite neljanda veebruari õhtul 1949. aastal oma venna Alberti sünnipäeva omakasuvennal ja kas te mäletate seda, et isa oli tohutult lõbus? Tegi mitmesugust nalja ja see oli viimane õhtu, kui olite koos? Minul on niisugune tunne, et ma nagu astust praegu veel sellesse tuppa sisse ja tuba oli palavaks läinud ja isa oli niivõrd niivõrd elav ja niivõrd energiline, et pärast oleme mõtelnud, et kas ta tõepoolest sisemiselt kandis seda ette ta siis seda viimast hetke kasutas, aga jumal teab. Täpselt samuti mäletan mina seda õhtut nii, nagu see oleks olnud eile. On huvitav kõrvaltkuulajana, et siinkohal tuleb meelde, et suurte isalik eeskujude puhul on alati see, et kui me neid imetleme kaugelt, samas on nad väga inimlikud, väga lähedased, väga perekonnad kesksed. Siinkohal tuleb meelde, kuidas Jakob Hurda elulookirjutajad on tõdenud, kuidas tema oma lastega mitmete jumalateenistuste ja talituste vahel lihtsalt hullas. Sedasama võib tõdeda ka Harri Haameri. Puhul näiteks on huvitav, kui juba tali, Tarvastus ja kui meie lapsed olid väikesed ja see oli ju täiesti loomulik, et ka meie lapsed kasvasid kirikus ülesse. Ja kui isa pidas jutlust, siis ta esitas kogudusele küsimusi ja väga sageli meie lapsed vastasid Nendele küsimustele. See oli nisuke jutlus, oli ääretult elav vestlus ja pidev suhtlemine, mitte nüüd mina kõrgelt ja kaugelt. Pean jutlust ja teie kuulake vaid, see oli täiesti mitte ainult koguduse, vaid ka tõesti kirikus olevate lastega suhtlemine. Küllap see hakkas ka tollaseid ametimehi häirima, et nii paljud ülikoolilinna noored tulevad kirikuõpetaja jutlusi kuulama. See oli üks põhjus, mis ta viienda veebruari hommikul 1948 arreteeriti. Aga muidugi seal oli tõenäoliselt muidki põhjuseid, teda taheti lihtsalt jalust eest ära saata ja see teda järgmisel ööl kohe Tallinna transporditi. Ma imestan, kuidas nad tõepoolest arvasid, et ehk Tartus tõuseb mingisugune protestija, tulevad inimesed sinna halli maja ette meelt avaldama. Ja ta lihtsalt selle halli maja juurde ise läks, aimamata, mis teda seal oo. Ta midagi vist aimas, ema aimas küll, ema läks temaga kaasa. Ja midagi oli õhus. Sest ta kutsuti välja, et usuasjade volinik on tulnud Tartusse ja ootab teda sinna hallimai. Ei ei linnavalitsus. Oi linnavalitsuses. Ja ema imestas, et miks ta ei võiks siiasamasse jalutada, usuasjade volinik, et Pauluse kirik pole sugugi nii kaugel. Juba see pani mõtlema. Sellest järgnevast eluperioodist kõneleb ka Harri poolt kirjutatu elu ülevaade, Siberi-mälestused meie elu on taevas, mis on ka kirjastuselt logos jõudnud lugejateni mõne aasta eest ja mida ka kuulajad on näinud või seda on võimalik ka raamatukogudest lugeda. Me kuulaksime nüüd selle tõesti väga raske aja ja tema eluperioodi peale mõeldes ühe kvarteti laulu taas Haamerite perekonna esituses ja selle laulu pealkiri on valguspea, võidab pimeduse. Kuulsime kaamerita perekvarteti esituses laulu valgus pea võidab pimeduse. Kui Harri Haamer viidi koos teiste kaaskannatajate kaasmaalastega Siberi teele, siis tema meenutustest tuleb küll välja jääb kõlama see suur optimism, millega ta neid päevi meenutab. Nii nagu selle laulu sõnad ütlevad, mida me äsja kuulsime, laps võõrsilt koju tagasi läheb. Et kas tal oli algusest peale see teadmine, et ta tuleb tagasi. Seda on raske ütelda, kõik asjad on jumala käes, aga et ta ise arvestas oma jumalaga ja ta tahtis neid kaasvange Patarei vanglas lohutada ja julgustada, siis tema laulis oma kambris ja õpetas teistele seda laulu. Ja kui siis juhtkond ei saanud sellega leppida, ka teise kambrisse üle viidi. Ja seal ta jälle jätkas laulmist ja kolmandasse neljandasse, nõnda ta käis peaaegu kõik kambrid läbi. Ja 10 aastat hiljem veel on poliitvangide keskel lauldud Patarei vanglas sedasama laulu sai vangide hümniks. Aga see iseloomustab kogu tema suhtumist ka vangiperioodi ajal. Taev elas oma jumalaga koos. Ta arvestas oma jumalaga kui reaalsusega. Tema jumal oli temaga kaasas kõikides nendes olukordades. Ja sellepärast ta ei saanud heita meelt, ta ei saanud kaotada Dust Kathy Luutusetumal silmapilgul ja või tema 186 sentimeetrit pikk mees kaalus 42 kilo, ainult siis võib ütelda küll, et see on suur, jumala ime ta üldse tagasi tuli. Aga nagu tema ise köitis seda kokku. Lootusetus tappis palju rohkem kui nälg ja sellepärast ei tohtinud olla lootusetu. Ja see avaldub ka tema vangipõlvemälestustes. Ta on täis rõõmu ja ta jutustab neid asju nii nagu oleksid väga lõbusad sündmused. On neid, kes on pahandamas, sellepärast ei ütelnud, et nendest asjadest peaks ikka traagiliselt rääkima. Keegi Ameerikast küsis minu käest, et kas keegi on indikeerinud seda teost sest tema arvates oleks pidanud hoopis teistmoodi välja nägema, et keegi on need kõige traagilisemad asjad siis sealt välja võtnud. Aga minule valmistas lõbu see ta ise lugenud seda raamatut ja ta ei olnud seda tragöödiat sealt tagant näinud. Ja sellepärast. Me peame jumalat tänama, et meil on niisugune isa olnud, kes on nõnda suutnud oma jumalaga elada ja kõrgemal olla selle maailma kannatustest. Kuigi need kannatused ei jätnud temalegi oma jälgi jätmata. Ta järgis oma kutsumust ka seal kaugel Siberi teedel ja ta leidis ka seal oma koguduse, oma tänulikud ja tänuväärsed kuulajad. Ta rääkis, oskas vene keelt. Ta oli tõlgiks mitmetele eestlastele, kes seda tollal veel ei osanud, ja mitmedki mehed, kes muidu kirikus ei käinud, on ju tunnistanud, et see mõne särginumbri või järjekorra numbri välja hõikamine oli kõige suurem jutlus. Olulisem, mida nad eales kuulnud on. Isa ütles, et tema testament, mis tal kaasas oli, selle, ta võitles välja selle, ta varastas tagasi, kui see temalt võeti. Sellepärast ta tegi näljastreiki, oli peaaegu mahalaskmisele määratud. Ja selle testamendi muuseas, see on täiesti alles ja olemas, selle ta tõi tagasi. Ja ta ütles, et see testament on vangilaagrites evangeliseerinud väga paljudes keeltes. Isegi sellistes keeltes, mida tema ise ei mõistnud näiteks usbeki keeles, kui ta luges mäejutlust kahele usbeki mullale, üks valdas vene keelt, teine mitt. Ja kui siis nendele üks siis usbekis vene keelt valdas, tõlkis, siis isa tõlgitud venekeelsest mäejutluses teisele jäämise muhameedlane leidis, et see mitte ei käi. Et me mäejutlus ei lähe koraaniga kokku ja isa suutis talle isegi selgeks teha. Ka mäejutlus võib koraani uskuja koraani lugejale väga palju tähendada, nii et lõpuks, kui mullad veidi teise laagrisse, siis üks neist tuli isa juurde võttis isa kaela ümbert kinni, ütles alla silla alla ja sina oled minu kristlasest vend, mis on teatavasti ühe, ma usun, ma niisugust väga suur tunnis. Samaaria ütlesite ennist seda, et sinu jaoks on see viimane õhtu, kus ta perega koos olite eriliselt meelde jäänud, jaga heinukile samamoodi. Küllap kõikidele nendele pereliikmetele, aga sageli on just nõnda, et raskustes kogetu jääb paremini meelde, jäädvustub puhtamalt, sest me oskame sealt välja võtta selle, mis on olulisem. Ja, ja nõnda on ka meelde jäänud need, need Siberis veedetud jõulud. Ja mulle tuleb meelde, et üks tema kunagistest tuttavatest on hiljem paguluses olles meenutanud mõtelnud Harri peale. Ta on kirjutanud ja kui saabub jõuluõhtu küünlad süüdatakse kuuskedel ning kellad helisevad üle lumiste väljade siis ei kuule enam õpetaja Haameri jõulujutlust. Võib-olla ta kõnnib jõuluõhtu tähistaeva all üksi huuled sosistamas sõnu, mis kord lausus kogudusele. Ja tegelikult ju teie olete selles sellel ajal kõige suuremad kannatajad veel. Ja TD olete laiali pillutatud, mis on teie jaoks ilmselt kõige valusam, aga samas ka kõige teravam mälestus. Ma tooksin ainult siia teie oma ema salmid, mida ta on kirjutanud varjates ennast koos vanemate poegadega metsas, kus ta ka mõtleb jõuludele jõuluõhtu küünlasäras kinnitame südameid, issand, et siin öös hädas poleks tarvis karta neid, kes meilt kõik on riisunud vabaduse röövinud. Tule, Jeesus, vabastaja rahu südamesse, raja vanemate südames ei olnud ju mingit kibestumist või, või viha nende suhtes, kes on valu põhjustanud. Hea küll ei olnud. Mina olen tegelenud nüüd isa jutluste mahakirjutamisega linkidelt ja seal on üks väga huvitav jutlus tuld taevast maha. Ja see on nimelt jutlus selle kirjakoha kohta, kus Sebedeus, pojad tahtsid Samaaria linnapeale tuld maha kutsuda, kui Jeesus seal vastu ei võtnud. Ja Jeesus keelas seda ja isa räägib seda oma jutluses, kuidas teda kutsuti, kui ta juba oli tagasi ja Tarvastus juuda, siis jälle julgeolekumeelest, millega oli hakkama saanud. Teda kutsuti ülekuulamisele Viljandisse. Julgeolekuisand, kes temaga rääkis, isegi ei pööranud nägu tema poole, vaid ainult rääkis temaga nii üle selja. Ja see, kuidas ta temaga rääkis, see oli nii jõhker, et isa korraga tundis, et kas peaks ka Sebedeus poegade moodi paluma tuld taevast maha selle inimese peale. Ja korraga ta tundis, et ei, siis mina teeksin midagi väga valesti. Ma palun ainult tuld oma südamesse, et ma suudaksin sellest üle olla ja et ma suudaksin talle andeks anda seda nõmeduste jõhkrust. Ja kui ta läks selle mehe uksest välja, siis ütles ta, suur tänu välja minnes. Nii et isa ja ema olid nii üle mitte oma tugevusest, vaid jumala armust, olid nad nii üle sellest ülekohtust, mis neile oli tehtud. Et nad ei palunud kunagi kellelegi pähe tuld taevast maha, vaid tuld oma südamesse, et neile andeks anda. Mitu aastat isa oli Siberis peaaegu kaheksa aastat natukene alla kaheksa sest ta tuli tagasi juuli viimastel päevadel 1955. Veebruari alguses oleks kaheksa aastat saanud tegelikult ju temale esitatud süüdistus oli alusetu või olematu. Jah, nii nagu tema käest oli üks ülemus seal küsinud, mida see tähendab, et sa istud vaimu pärast sest üks tema süüdistustest oli, et ta on eesti noorust kasvatanud kodanlik. Kus mõtlesin listlikus vaimus, kas te mäletate seda esimest kokkusaamist, kui isa tagasi tuli ta ise seda kirjeldanud, kuidas tema vanem poeg, keda ta ei ole siis kaheksa aastat näinud, talle tuleb rongijaama vastu ja mehed lähevad üksteisest mööda. See oli tema noorem poeg, sest vanem poeg oli sel ajal rahulikult möruma metsas punkris. Aga see oli noorem poeg Andres kes tuli vastu isale raudteejaama, kui tuli telegramm sellele kiriku kantselei ametnikule. Isa saatis telegrammi, et ta on saanud passi, ta on teeninud raha, et ta tuleb kodumaale. Siis käis noorem vend Andres või noorem poeg Andres IGA PÄEV jaamas Moskva rongi vastas, aga ta oli ikkagi viieaastane, kui isa arreteeriti. Ja tõepoolest ta ilmselt ei mäletanud. Isa. Ja isa nägi küll, kui lõpuks isa jõudis, et üks pikk poiss seisab seal platvormil Andresel, siis 12 aastane sai 13 varsti. Ja isa tuli kantseleisse Pauluse koguduse kantseleisse ja poiss tuli kurvalt sisse uksest ja ütles sellele kantselei ametnikule. Tädi isa jälle ei tulnud. Ja siis tädi hakkas naerma ja ütles, et see siin on sinu isa. Ja siis läks noorem vend isa juurde, ütles onu, kas teie olete minu isa? Ja siis oli see poiss oma isa leidnud ja käis oma isa käest kinni hoides, nii et isegi kui pühapäeval isa läks Pauluse kiriku kantseleisse tervitust ütlema, siis ronis poiss ka sinna ja magama läks ka isa kõrvale hoidis kõvasti käest kinni, sest tal oli hirm, et seisa jälle, võib äkki rakatud. Mina kohtusin isaga metsateel, kui mina oma praeguse vanema vennanaisega koos tulime mustikalt. Mina tundsin isa ära muidugi kohe. Aga oma nooremat venda ma küll ei tundnud ja küsisin, isa, kas see poiss on sulle antud teejuhiks kaasa. Ja siis tulid pisarad mu nooremad enna palgetele ja ta ütles, et gene, kas sa mind ei tunne, et ma olen ju sinu venna? Sina sind anti siis kasvatada. Mulle ei antud kasvatada, vaid minu elu on seiklus. Sellest aga me täna ei räägi. Isa igal juhul tulles koju, katsus oma pere üles leida ja kokku koguda. Ja nii nagu talle üks sõber ütles veel Siberis olles, et kui sa üle kodumaa piirituled, et siis sa nutad, aga isa ütles, et et ei, seda ma ei tundnud, aga siis, kui ma oma pojaga kokku sain, raudteejaamas jama tema kantselei sara tundsin, siis ei suutnud kamina vastu panna. Ta kirjutab ise, nii ma nutsin, alles siis, kui olin ära kuulanud selle, milline vaev ja viletsus oli kõik need kaheksa aastat osaks saanud minu naisele ja lastele. Kui mind polnud nende keskel. Tegelikult said nemad hirmsama karistuse osaliseks, kui mina ja mille eest. Ja mina ei unusta seda iialgi, kui ta tuli, siis oli õhtune aeg ja seal, kus meie ennast varjasime ja olin tema lahkudes 12 aasta meie, kui tuli, siis kahekümneaastane tema pikkune, peaaegu. Ma võtsin tema kalja ümbert kinni ja tema kael oli külm ja liivane, sest viimased 30 kilomeetrit olid toodud meie juurde mootorratta tagaistmel. Seda ei saa iialgi unustada. Harri Haamer asub vaimuliku töösse Tarvastu koguduses. Miks just armastus? Isa enda sõnadega peapiiskop Jaan kiivita andis mulle valida kahe koguduse vahel, kuhu ta võiks mind tööle saata. Need olid Audru ja Tarvastu. Tartusse jäämine ei tulnud kõne alla, sest seal oli mul liiga palju sõpru. Mu naine valis Tarvastu, kuna sealt oli pärit ka tema ema, kes ise kusagil kaugel Siberi mullas ootab paremat ülesäratamist. Tema vanaisa oli aga kunagi ustav Tarvastu kiriku vanem, kelle koht kirikupingis polnud kunagi tühi. Nõnda sai minust Tarvastu koguduse õpetaja. Millisesse ametisse kinnitas mind konsistooriumi 18. novembril 1955? Ega seen sinnagi ametisse astumine ei olnud lihtne. Oli mitmeid kahtlusi, mitmeid kõhklusi. Selge oli see ka, et mehed, kes olid kord Siberis käinud, ei saanud ametitesse astuda enam linnadesega silmapaistvamatel kohtades. Nii tuli valida üks väiksem kogudus ja Tarvastu ei olnud kõige suurem kogudus. Peapiiskop ütles mulle, et saadab mind Eestimaa kõige halvema koguduse peale, kes on arvanud, et tema usulised tarvitused oleksid seega rahuldatud. Kui naaberkoguduse õpetaja talle kord kuus jutlusi ütle. Siin ma saan aru, mida, mida tähendab see, kui inimesed ütlevad, et taevaisa annab meile üle meie palvete kogudus ka ei uskunud ilmselt seda, et endale antakse õpetaja, kes on nende juures 32 aastat. Peapiiskop arvas, et ma ehk kolm aastat armastus vastu pean, mille järele ta mind mõne parema koguduse teenimiseks rakendada saaks. Kuid mind pole siit ei tema ega ka tema järeltulijad liigutanud. Kaamera Need on Harri Haameri sõnad. Nii et sellest kolmest aastast sai 32 aastat ja jälle pöördudes tagasi ühe tema jutluse juurde. See on kirjutatud umbes, kui ta oli 26 saastat olnud Tarvastus kus ilmselt oli mingi väga suur kriisikoht või selline tühjuse tunnetamine. Sest isa palus alati, et tal oleks vähemalt 10 inimest jumalateenistusel. Ja siis, kui ta läks kirikusse ja seal ei olnud kümmet inimest, siis ema ütles, et ta alati jäi kuidagi ka vaikseks ja väga kurvaks. Ja kui ma nüüd kirjutan klientidelt maha neid jutlusi või tema mustanditest ära jutlusi ja mõtlen, et neid tõesti kuulas ainult viis, kuus inimest siis vahest on mul niisugune masendav tunne, et see oli niisugune raiskamine. Need, jutlused, neid peaks. Ma ei tea, kogu maailmale kuulutama, kusjuures need jutlused on täiesti aegumatu. See on kõige kummalisem, aga nimelt seal ühes jutluses ja see on nimelt kui see Makedoonia mees tuli unes ja ütles, tule alla, ei aita meid Paulusele. Ja isa ütleb seal oma jutluses, et kas peaks nüüd ära minema Tarvastust, et siin paistab, et see töö läheb nii visalt. Ja siis ta jõuab selle jutluse lõpus. Siiski teeb kokkuvõtte, et kui see Makedoonia mees ei tule ja ka unes mulle ei ütle, et ma peaksin, sest palju oli Eestimaal sellel pakantseid kogudusi siis ma ei lähe ka siis siit armastust ära, kui keegi tuleks mulle rusikaga selga virutada. See aeg Tarvastus oli tema jaoks otsa kui aeg Hiiobi la täis katsumusi ja, ja nagu usuproovikivi selles ajas oli oma suured katsumused, oli kama, suured rõõmud. Ja me oleme jumalale tänulikud. Tema kirjanduslik pärand ei oleks nii mahukas. Ja tema töö, mida ta on teinud oma pere ja oma lastelaste heaks, ei oleks nii õnnistusrikas kuid oleks olnud kuskil suure linnakoguduse peol. Kõik see, mida ta rääkis, sai talletatud ja leidus inimesed, kes selle vähesed enam vähendanud. Me oleme rääkinud üsna kaua ja juba mitmendat saadet kuulata Harri Haameri häält, kui ta peab jutlust Tarvastu kirikus. Sellestki vanast tekstikatkest vanalt lindilt sai üsna selgeks, et Harri Haamer kõneles selgesti rahuliku loomuliku häälega, aga samas väga arusaadavalt ja puhtalt. Ja tema oli see, kes väga tõsiselt eitasid, kritiseeris kantsli paatost. Ja kui ta mind õpetas, siis ütles ta mulle, poeg, räägi loomuliku häälega ära tee vigurit. Ega ta vist alati pole rahul olnud, sina oled tema nii-öelda võitlus, mõõgakandja, selle ülesvõtja ka. Küllap sa oled tema kriitikat ka pidanud. Viimastavatma üpris üpris rohkesti sest ta seadis minule samasugused parameetrid ja taseme kui temal endal oli ja sellepärast oli ta ikka lõpmata rahulolematu, aga selle rahulolematuse eest olen modemale südamest südamest tänulik. Selge on see, et me keegi ei saa olla täpselt teine inimene ja ma ei saa olla oma vanemate koopia, me oleme need, kes meie oleme. Aga me oleme lõpmata tänulikud selle pärandi eest, mida meie vanemad meile on kinkinud ja andnud. Me seisame selle ees kui ühe suure põllu, mis on veel avastamata ja täis suuri varandusi. Ja seda oleme täna soovinud ja nendel viimastel saate minut titel veel soovimas siin avada ja avastada. Paljud jääb veel saladuseks meile ka täna me ei jõua seda teemat ammutada, aga. Ma sooviksin küsida ühte asja. Harri, olles Tarvastu koguduse õpetaja, ta jõudis ka väga palju teha väljapoole kogudust. Ta jõudis ka lisaks perekonnale tegelda noortega ikkagi nendesamade noortega kelle juhiks ta ju elu lõpuni jäi. Tema juhitud põrandaalused laagrid oleks täiesti omaette peatükk ja talid need laagrid üles ehitanud just skaudilaagrite eeskujul. Ja paljud keskpõlves ristiinimesed erinevatest uskondadest võiksid nendest laagritest. Ta oli ka usuteaduse instituudi tollase teoloogia õppeasutuse lektor. Kui kaua Ta kaitses ju magistrikraadi, sest esimene magistrikraad rahapuudusel sai raamat on ära müüdud. See oligi see. Rudolf Kallase elulugu mõneti hämmastav, et ta ju Siberisse läks juba keskealise mehena 40 aastaselt ja tagasi tuli selles vanuses, kus mitmed teevad oma elust kokkuvõtteid aga temale sai see uueks eluperioodiks ja see sai ka tema elukogemuse ja vaimulik pagasi edasiandmise ajaks, mille avastamisjuures me nüüd siin oleme, lugedes tema jutlusi tema, tema raamatuid, mida ta ka on kirjutanud. Tanud eilsesse kirja kommentaar oli tema magistritöö ja ta luges vana testamenti just alglugusid. Siis luges koguja raamatut, siis olid tal Jeremija nutulaulud. Need kõik valmisid pärast raamatutena ja jäi raamatu lugemine. Mul oli. Sest ma ei pea teagi praegu ütelda, täpselt, mitu aastat ta lektorina töötas, aga see oli niivõrd äkki, sest Hesekieli raamatu kommentaar jõudis informaatorid kaudu vastava asutuseni ja siis tõmmati äkitselt joon alla, kas kustutades instituut likvideeritakse või astute päevapealt tagasi. Ta oli neid loenguid väga põhjalikult ette valmistanud ja nendest sünnisidki eelpool mainitud raamatud ja neid on ju ka täna võimalik raamatukogust saada. Nojah, kahjuks nad ei ole veel trükitud, need vajaksid kõik tüki valgust. Maarja Haamer, teie laulsite üsna palju ka väljaspool oma põhitööd ooperiteatris Estonia. Ta lausetega Tarvastu kirikus. Kas ei tekkinud sellist mõtet, et keegi jälgib või kuskil paneb tähele sedasi? Meie vanemate kartmatust sisendas ilmselt ka neisse kartmatuse ja ma ei ole iialgi kartnud kirikus laulda, ma ei ole laulnud mitte ainult Tarvastu kirikus Paika, Kuressaare Laurentiuse kirikus ja igal pool mujal, hoolimata sellest, mis öeldi, kuigi ka on palju öeldud. Ja ütlen ausalt. Me oleme võlgu jumalale selle suure armu. Et me saime kõik uuesti kokku peale neid raskeid katsumuse aastaid. Jumal on mulle hääle andnud ja kui ma selle häälega teda ei teeni, siis oleks midagi kummalist. Õpetaja magister Harri Haamer Läks igaviku kaheksandal augustil kõrges eas, 87. aastal, tema surmast on nüüd 11 aastat ja tema matusetalitus toimus paari 1000 inimese osavõtul. See oli omapärane ava kord tervele uuele ajastule, mida tema küll ei näinud, aga mille kandjaks ta tegelikult ju oli. Võttes kop, olles sillaks vana vabariigi ja uue vabariigi ajal. Ja ma loen lõpuks tema sõnad. Ja kord saabub see suur päev, kus meile näidatakse meie töö vilja, siis usun ma, et me kõige vähem rõõmu tunneme sellest, mis me ise oleme teinud ja ülistame Aino armu, kes meid tarvitas, ega kiskunud külvima ka meie käest. Ehkki olime nii saamatud seemendades jumala kuningriigi põldu. Ma tänan tänases saates osalejaid Heino kaamerit, Maarja Haamer, rentarit selle põgusa jalutuskäigu eest läbi Harri Haameri, teie isa elutöö ja elutee. Me loodame veel sellest sügavast allikast ammutada, mis ikka kutsub janu, leiad enda juurde meie vanemate vaimsest pärandist osa saama. Harri Haamer oli nooruses õppinud, et must on must ja valge on valge ja tema lapsepõlves ja nooruses Kuressaare kiriku altaril nähtud jumala silm sisendas talle kogu eluks, et jumal näeb sind ka siis, kui ükski inimene siin nägemas pole ja see aitas tal tunnetada elus hea ja kurja vahet. Tänase saate on toimetanud Anti Topplaan ja helipuldis on olnud Külli tüli. Kui teil on meie saate kohta arvamusi, siis te võite need esitada telefonil luterliku tunni telefonil kuus 31 43 13. Ja tänast saadet jääb lõpetama maimu ja Harri Haameri koos lauldud laul. Kiida nüüd issandat, minu süda.