Eesti luterlik tund. Tere õhtust. Mina olen Malle Pärn, elukutselt näitleja. Aga kuna mu teatritee ei olnud eriti õnnestunud, siis oli mul aega ja võimalust tegeleda paljude muude asjadega. Olen lugenud, kirjutanud ja mõtisklenud. Vastuste otsimine rohketele küsimustele. Viis mind õppima usuteadust mis on minu inimeseks kujunemist suuresti mõjutanud. Kohe annan ma mikrofoni üle Fred Jüssile, kelle nimi on arvatavasti kõigile raadiokuulajatele tuttav tuttav kes on teinud imelisi saateid loodusest ja inimesest. Ma ei eksi, kui ütlen, et sa oled üks meie armastatumaid, raadiohääli ja õpetajaid. Täna enne jaanipäeva ja tahame me kõnelda inimesest ja loodusest. Suvi on meie rahva jaoks imeline aeg. Loodus meie ümber elab nii intensiivset ja täiuslikku elu. Ja meil on võimalus sellest saada. Meile on antud silmad, kõrvad, südamed. Soome luuletaja Eino Leino on kirjutanud luuletuse jaanipäev. Võtan selle meie tänase saate leitmotiiviks. Endavan pärani väikese. Ei enam südant ma varri ja. Ma tahan supelda iga assovees ja maitsta iga marry. Mu hinge ees on suur jaanipäev lillepidu ja seeni saar. Kui õhtuti pisaraid vanadki, neist saavad vikerkaare, kui õhtuti pisaraid valan, tee. Neist saavad v ike kaare. Nõnda algus on tehtud. Teie ees on Fred Jüssi. Kui me oleksime laval, siis ma paluksin teilt aplausi. Kas avansiks? Nagu ikka jah, avansiks tervituseks. Või on see tasu? Ma olen alati küsimuse ees niisugustel puhkudel, et kas see on ettemaks või on see tasu. Ma arvan, et, et see on lihtsalt selline komme, inimesed tahavad väljendada seda, et see inimene, kes tuleb lavale, on nende poolt teretulnud. Ja ma olen selle peale mõelnud ja ma olen aru saanud, et see võib olla nii ühtseks Kui teis seda muidugi. Aga lähme kohe asja juurde. Vaatame kõigepealt pisut tagasi. Kus te olete pärit. Missugune oli su lapsepõlv? Sellele küsimusele on vist sama raske vastata kui küsimusele. Millega sa tegeled või mis on su elukutse? Või mis on su amet? Ja vaatame siis tagasi kust olen ma pärit. Füüsiliselt olen ma pärit, aga kaugelt ma olen sündinud Kariibi meres. Väikesel saarekesel nimega aruva, mis pappi amento keeles tähendavat kulda oli, sealt on leitud kulda. Vanemad rändasid sinna välja ja mu vend sündis Venezuelas. Ja mina sündisin siis seal lähedal Kariibi mere väiksel saarel, väikestel Anttillidel, aruva saarel. Mu vanemad tulid Eestisse tagasi 1938. aastal. Nad, mõlemad on eestlased või olid eestlased? Kust olemas oma vaimselt pärit, sellele küsimusele on märksa raskem vastata. See tähendab seda, et, et kui sina ütlesid saadet sisse juhatades, et sinu õpingud on väga tugevasti mõjustatud sinu inimeseks kujunemist, siis on minul raske öelda missugused on kõik need tegurid olnud ja missugused on kõik need mõjustused olnud, mis on lõppkokkuvõttes mõjustanud minu kujunemist. Selleks, kes ma olen. Ma olen pärit äärelinnast, mulle meeldiks nii-öelda, ma olen tallinlane ja ma kasvasin poisiks mehekski Tondil, see on üks ilus aedlinn mis sügisel lõhnas õunte järele, kus õhtuti lendasid nahkhiired ja oli palju linde. Ja see on jätnud kindlasti jälje minu väärtushinnangutes minu kujunemisväga tugeva jälje. Aga ma olen olnud ka inimene, kes vaatab metsa poole ja ma just täna istusin ühe kirjutise juures ja seisin jälle silmitsi tõsiasjaga, et ma olen natukene metsast pärit. Ja suhtlemine loodusmaastike ka Eestimaa loodusega, konkreetselt juba poisist saadik juba väikesest lapsest peast on mind kujundanud kõvasti mitte ainult hoiakuid püsiväärtuste suhtes, mida ma mõistan seoses oma keskkonnaga, kus ma vaimselt ega füüsiliselt liigun vaid ka minu suhteid, sotsiaalseid suhteid, ühiskondlikke suhteid, suhteid teiste inimestega, nii et võiks öelda. Loodus on sinu elus olnud olulisel kohal sestpeale, kui sa ennast mäletada. Ja on küll väga olulisel kohal. Kui nüüd see on lapsepõlvest mida sa tahad öelda, siis lähme kooli noorusaja juurde. Lapsepõlvele võiks lisada seda, et Mu lapsepõlv, õieti mu teadlik lapsepõlv, kolme aastasena tulin ma ju Eestisse. 41. aastal algas nõukogude okupatsioon, Vene okupatsioon 42 algas sõda, siis ma läksin kooli. Aga need vahepealsed aastad 38 kuni 40 25 aastat, need on väga rikkad mälestustest, need on väga rikkad mälupiltidest. Nendes oli palju lõhnu, hääli ja värve. Ja tol ajal ma talletasin väga palju, mul on ju niisugune imelik mälu, mu naine on öelnud mulle sedasi, et et sa võid sellise mäluga hulluks minna, mõtlesin, et see on asja üks pool, aga teine pool on selline, et, et see niisugune detailimälu. Ma mäletan kaaslaste hääletoone ja ütlemisi ja juuksevärve ja, ja mantlinööpe ja lapsepõlvest ja lapsepõlvest, vara lapsepõlvest alates neljast. Ja see on seal neetult rikas elamuste poolest. Ja vahel, kui ma neid jutustama hakkan mõnele lähedasele sõbrale või olen oma last kellelegi rääkinud, siis mind ennast ka üllatab, kui palju sealt üles kohub ja kerkib nendest aastatest kuni koolini. Kas need mälupildid ja see mälu tähendab lapsepõlve suhtes on kogu aeg seal olnud või, või läheb see nagu erksamaks aastatega? Kristalliseerunud sealt pudeneb palju ära, aga see, mis tol ajal salvestus või, või jäädvustus, see on jäänud aga selgelt, see on palju selgemad mälestused ja helipildid kui mu noorusaegadest hiljem. Kus nad on, võiks ju olla ju neid palju rohkem ja nad võiksid olla palju värvikamalt rikkamad, aga nad ei saa siiski võistelda lapsepõlveaegsete mälestuste ja nende piltide ja elamustega. Sulle meeldib sinna tagasi vaadata ja. Ma olen mõelnud, et inimese elu ongi mingil määral nagu raamat see on, mis on meile antud ja mida me ikka jälle uuesti uuesti saame lugeda. Ja tõesti on see nii, et kui me avame selle raamatu ükskõik kustkohast ja loeme mingisugust sündmust või, või mingisugust elu hetke siis me leiame, et sinna nagu midagi juurde kirjutatud, just nagu just nagu see raamat, ma ei tea, kas ta ise kirjutab ennast või, või keegi võtab seda raamatut, aga igal juhul ta nagu läheb rikkamaks, kes onni. On küll ja elu rikastab seda. Paustovski on väga ilusasti ütelnud mälestuste kohta, et, et need on nagu muinasjutud, et inimene luulendab neid vastab neid ja, ja inimesel on seda õigus teha. Ja kui sa küsisid, et kas ma mõtlen sellele tagasi sageli oma lapsepõlvele, siis viimasel ajal üha enam mitte sellepärast et mul ei oleks olnud mehe põlve ja et mu elu praegu oleks vaene. Ma kunagi väljendasin umbes, niisiis kirjutasin. Ma ei ole veel nii vana, et ma peaksin elama mälestustest. Aga just seesama, mida sa küsisid. Koguneb palju. Ja see tervik on huvitav, mis koosneb sellest tuumast ja, ja sellest, mis ümber on ladestunud või, või tekkinud aegade jooksul ja, ja see on see huvitav, mis viib mõtteid sageli tagasi lapsepõlve. Ja kas ei ole ka see nii, et me ilmselt aastatega just nagu õpiksime, paremini lugema? Ükski meie eluperiood ei ole nagu lahus järgmisest, vaid nad on seotud omavahel edasi-tagasi. Ja seda on nad kindlasti ja sellepärast, et nende omaaegsete elamuste ja, ja nende nende väärtuste tähendus ei selgu ju siis kui sa neid kohtad või ka miks mitte lood. Nende väärtuste tähendus saab selgeks alles hiljem hoopis ootamatutes ja hoopis üllatavates seostes. Kuidas sa tegid selle valiku et sa hakkasid tegelema loodusega? See on üks väga oluline küsimus. Mitte see konkreetne küsimus, aga küsimus valikust? Minul on niisugune arusaam, et, et need valikud tehakse vist minust sõltumatult. Sellepärast et ma üks õhtu veel mõtlesin tagasi. Ma olin üksinda metsas vaikuses ja üks õhtu veel mõtlesin tagasi oma koolikaaslaste peale. Noh, see on algkoolist ja mis ta siis sel ajal oli, me käisime mittetäielikus keskkoolis lõpuks. Ja Me kasvasime ühesugustes tingimustes. Me olime sõjaaja lapsed, kellel ei ole isa ära tapetud, kellel oli ta Venemaal sõjas. Olud olid ühesugused, olid üksikud emad, kes rügaasid oma lapsi kasvatades tööd teha ja muretsesid nende pärast nii nagu minugi ema. Ja, ja oleks ju loogiline, et me enam-vähem ühesugustes tingimustes kujunedes hakkaksime liikuma ühes ja samas suunas, aga see pole hoopiski mitte nii. Ja need suundade erinevused, milles me liikusime ja, ja no need mandrid või maad, kuhu üks või teine jõudis lõpuks rännakutel või jõudnud on need on väga erinevad. Nii et ma arvan, et et see sõltub valikutest, mis me küll teeme, aga, aga mis oleks nagu otsustatud meist sõltumatult meie tahtest sõltumatult. Nii on vist õige öelda mitte oludestelt tumatult, milles me elame. Sest olud määravad, aga olulises osas meie valikuid, aga aga vähemalt nende vabaduste piirides või selle vabaduse piirides, milles me saame valikuid teha, on need väga erinevad olnud. Miks ma metsa poole hakkasin vaatama, kas see on, nagu öeldakse, loodusest seal loodusest? Ma olen loodu. Ja, ja see ei olegi minu teha olnud alati metsa poole vaadanud, nii kaua kui ma ennast mäletan ja ka neil aegadel, kui ma ennast ei mäleta, ütlesid lasteaiakasvatajad emale. Ema rääkis mulle hiljem, ütlesin üks imelik poiss pöörab ringi kive ja vaatab, seal all on ja teinekord ta kaob ära teistest lastest eraldi ja kükitab mõne lille juures, ma ise neid detaile ei mäleta, neid üksikasju, aga, aga nii see siis on olnud. On veel mõnda. Aga see on see, mis puudutab suhet loodusega. Ilmselt võibki niimoodi öelda, et sagedasti meie ei otsusta, me ei tee valikuid, vaid just nagu meid valitakse või, või On see midagi sellist, mida me ise lihtsalt ei oska seletada? Tähendab, ma olen mõelnud ühte näidet just sellesama kohta, et ühesugustes tingimustes inimesed kasvavad ja isegi ühest perekonnast võiks öelda, et nagu geenid on ühesugused. On inimesi, kes ainult geenidega nagu arvestavad ja keskkonnaga. Siis näiteks võib ühes perekonnas, kus vanemad lapsi peksavad võib kasvada üks poiss, kes hakkabki teisi ka peksma. Ta võtab selle vastu kui sellise tavalise eluviisi. Ja teine sealsamas kõrval võib olla selline, et ta ei tee iial kellelegi liiga ja astub alati nõrgemate kaitseks välja mida keegi võtab vastu sellest keskkonnast sellest ümbritsevast maailmast, mida ta endale nagu südamesse laseb või missuguse deeda valib. Ja kui jätkata seda mõtet, siis on vist küll tõsi, et kasvatuse väliste osa inimese kujunemisel on mõõtmatult suurem ja olulisem, kui seda osatakse arvata või tahetakse tunnistada. Ma tooksin oma erialalt ühe näite, mina olen nõukogude aeg ja ülikooli produkt. Aga mul oli, on õppida niisuguste professorite juures, nagu olid Riikoja, professor Peep per professor aul. Mulle tuleb meelde professor Raul luges meile võrdlevat anatoomiat ja tol ajal ei saanud ju asjust rääkida nii nagu nad olid. Ja siis need professorid andsid viiekümnendad taastat noortele mõtlemiseks ainest ja, ja nad tegid vihjeid ja nad esitasid meile küsimusi, nad seadsid meid küsimuste ette, millele me pidime ise vastuse leidma ja ja ma mäletan, ükskord aul rääkis sellest, et kui me vaatame näiteks veresoonkonda võrdlevalt, siis on näiteks nahkhiirel ja elevandi südame-veresoonkonna aordikaare ehitus on sarnane. Nii et oleks täiesti absurdne, et nad on kujunenud ühesugustes tingimustes, et see on sõltuvalt just nimelt elust, mida nad elavad ja eluviisist, mida nad, mida nad siin maamuna peal rakendanud. Et see on nonsenss, ütles aul. Aga kui teha sellest üldistusi, siis siis me ei saa alati niisuguse lameda loogikaga asjadele läheneda. Et asjadel on oma oma olemus ja asjadele oma sisemised seadused ja kui sa küsid, et meie nagu ei vali, vaid meid valitakse siis mina niisuguse hariduse saanud inimesena teades, et noh, on olemas bioloogiline mõte mõnel muutusel või mõnel looma kehaehitusel või tema elutalitusel. Olen mõtelnud ka, et, et ei tarvitse olla bioloogiline, see mõte. Sellepärast et bioloogiline mõte võib-olla midagi niisugust, mida me hoomame, mida me oleme suutelised haarama. Aga paljukest me sellest maailmast siis oleme suutelised haarama ja seal peab olema veel mõtteid, pea nii olema, aga on olemas võimalus, et neid mõtteid on veel ja, ja ma võin seda uskuda või mitte. Et aga niisuguseid asju ei tohi kunagi ignoreerida, teda on huvid, võtavad tõdemus, et milleni sa võid teinekord jõuda kui sa äkki seisad silmitsi mõne sind üllatava nähtusega või asjaga, mille olemasolu sa ei pidanud võimalikuks, aga millest sa oled küll kuulnud. Ja, ja ta saab su omaks või sa võtad omaks tänu sellele, et sa ei ole kunagi teda ära tõuganud endast. Kui sa midagi ära tõukad, siis sa ei kohtu temaga kunagi niisuguseid tõdesid või, või selliseid ütleme, et need on tõed, lepime kokku, selles võib leida näiteks muinasjuttudes. Ja minule isiklikult ei sobi nisust happe ning muinasjutud, kus keegi istub, luua selga, keegi sõidab, kuskil midagi toimub, aga ma ei näe selle iva, ma ei näe selle mõtet. Mulle meeldivad rohkem niisugused muinasjutud, kus on sügav tõde, kus on rahvatarkus sees mis on põlvest põlve antud suuliselt ja keegi on nad kirja pannud, nad on raamatut näiteks tehtud lugemiseks, lastele ka, mitte ainult lastele. Mul on nii meeles, kui meie peretütar mari luges, see on mul lindistatud ja see peab olema ka raadioarhiivis. Muinasjutukülaliste leib. Tulge, külalised, külaliste leib, minge, külalised ja külaliste leib. See on tervik, on seos, on väga huvitav, see on väga põnev seos. Kui sa võtad selle mudeliks ja hakkad vaatama, võtame seda, mis nähtamatult. Sa ei saa seda silmadega muidugi näha, aga sa võid seda oma vaimuga jälgida. Mis nõnda nähtamatult toimub, need protsessid. Kord oli üks suur ja jõukas talu. Kari oli seal suur ning rammus ja salved olid nii vilja täis, et talul oli ikka kahe-kolme aasta leib ees. Seal talus käis ka palju külalisi. Perenaine võttis neid kõiki lahkesti vastu, jätkus leiba omadele, jätkus külalistele. Viimaks tüdines perenaine, külalistest hakkas mõtlema. Küll oleks hea, kui külalisi ei käiks, saaks ise rohkem kuma töö juures olla. Ja see, mis külalised ära söövad, jääks kõik endale. Läks siis perenaine targa käest nõu küsima, kuidas külalistest lahti saada. Tark õpetas võtta aida võtmed, viska need aida ukse eest kolm korda üle katuseaida, taha. Ise hüüa ning külalised ja külaliste leib. Küll siis külalised majast kaovad. Perenaine läks koju, võttis aida võtmed, viskas need kolm korda aida ukse eest üle katuseaida taha ja hüüdis iga kord. Minge, külalised ja külaliste leib. Sellest ajast peale kadusid talust kõik külalised, ükski ei tulnud enam. Aga nüüd polnud laudas enam karjaõnne ja vili ikaldus iga aasta. Viimaks olid salved tühjad ja nälg tuli majasse. Perenaisel ei olnud enam midagi süüa ega olnud ka perele anda. Läks siis perenaine jälle targa juurde oma häda kurtma ja nõu küsima. Tark ütles see, kes külalistele annab. Sellel pole iialgi puudust, sest külaliste osa on ju ka loodud. Sina ei tahtnud külalisi, sellepärast pidin külaliste leiva ühes külalistega ära saatma. Nüüd hakkas perenaine torka paluma, et see jälle nii teeks, et külalised tagasi tuleksid. Enam ei pahandaks ta kunagi nende üle. Tark õpetas jälle. Kui nüüd koju lähed, siis võta koida võtmed, viska need kolm korda aida tagant üle, katuseaida ukse ette ja hüüa iga kord. Tulge, külalised ja külaliste leib, küll siis külalised tagasi tulevad. Perenaine läks koju ja tegi kohe targa õpetuse järgi. Võttis aida võtmed, viskas need kolm korda aida tagant üle katuseaida ukse ette ja hüüdis. Tulge, külalised ja külaliste leib. Kohe hakkasid külalised talus käima ja oli perenaisel jälle karjaõnnevili kasvas põllul. Mõne aastaga olid salved taas vilja täis. Koli leiba omade jaoks ja jätkus külalistele. Varsti oli talu veel jõukam kui enne. See muinasjuttude teema või ma ütleksin, muinasjuttude tõeteema on mind ka väga palju huvitanud. Armastan muinasjutte ja ma leian, et muinasjuttude tähtsus suuresti ja see põhjus, miks neid nii väga armastatakse, ongi küllap selles, et ta annab nagu elu ja maailmamudeli ta lapsele. Ja noh, huvitav tähelepanek või huvitav asi on ka see, et erinevatel rahvastel nad veel väga kaugel olla üksteisest, aga neil on väga sarnased muinasjutud. Ja mingid mudelid on, on väga sarnased. Jah, aga lähme nüüd looduse juurde tagasi või edasi. Siin meie ümbergi on imeline loodusrikkas täiuslik ja elav. Kõigiti me vaatame, kuidas tuul kiigutab puude oksi. Kuulame, kuidas ta seal tuhiseb, kuuleme, kuidas linnud laulavad. Ja kui me vaatame neid erinevaid värve, väga erinevat tooni, rohelist ja kõiki muid värve. Ja meie oleme siin selle looduse keskel inimesed. Missugune on, küsiksin, Need, meie suhe või seos või ühendus selle loodusega? Selle metsa poole vaatava mehe arvates? Ja. Ma meelsasti pöörduksin eesti kirjaniku Asta Põldmäe poole. Ta kunagi kirjutas ja see on vist ka ainukene arvustus, mis on kirjutatud minu raamatute kohta. Mul on mõned väiksed raamatukesed ilmunud. Et loodusest kirjutamine on nagu emast kirjutamine. Ja ta nagu seletas selle omamoodi huvitavalt lahti või selgitas seda selles mõttes, et me oleme ju sulased. Inimene ei ole kunagi looduse peremees. Ma puudutan praegu kõige põhilisemat, kõige põhilisemat, kui me räägime suhetest. Ja, ja mulle on see mõte väga meeldinud ja, ja tegelikult ma sain aru, et ma ka enne seda ütlesin, aga, aga et ma Asta Põldmäe kirjutisest seda lugesin, see oli mulle väga meeldivaks ja väga toredaks üllatuseks. Et ma teadsin seda, aga ma ei teadnud, et ma seda tean, sealt ma sain teada, et ma seda tean. Ja, ja minu suhe. Ma olen vähemalt püüdnud asju niimodi korrastada oma elus ja korraldada oma elus, nii et. Ma jääksin alati sulase rolli. Ma räägin siin keskkonnast, milles ma elan ja millest ma inimesena inimolendina sõltun. Ma räägin siin ka jõududest nähtamatutest jõududest, mida ma hooman, mida ma tajun enda ümber ja mille Vilima ja lõpuks isegi siin maamuna peal olen. Ei ole, et kujutleda ennast peremeheks, ei ole mõtet kujutleda, et see nii ürgne, nii vana, nii ürgvõimas minu ümber peaks kuidagimoodi muutuma minu tahte või minu taotluste mängu kanniks või ta peaks kuidagigi üldse alluma minule. Aga sulane peab olema tark. Ja targa sulase ülesanne on ära arvata kõik need nõudmised, mida esitab sulle peremees. Mida rutem, seda parem. Ja täita neid kohe ja vastuvaidlematult. Ja püüda seda teha nii hästi, kui sa hetkel seda suusat teha. See on minu arvates noh, loodusega kui sa küsisid niimoodi. See avaldub ka inimeste kaudu, see, mida ma praegu laiemas mõttes looduse all mõtlen. Sellega suhtlemise põhinorm, kui rääkida looduse kasutusest, noh, lõpuks me kõik ju selle peal elame ja me oleme tarbijad. Sul on vaja süüa, sul on vaja võtta hernekepi, sul on vaja võtta või sa oled poiss, ragulka hark ja matkakeppi ja siis on üks kuldne reegel, mida ma olen püüdnud ka teistele meelde tuletada, mida ma olen püüdnud ise ka järgida. Kui hästi või halvasti see alati välja on kukkunud, see on teine asi. Nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Inglise keeles ma kuskilt lugesin, ma ei mäleta, mis raamatus ma selle peale sattusin. Piibli esimesed leheküljed tegelikult räägivad täpselt sedasama, et kui jumal inimese lõi, siis ta ütles nendele sale lõi mehe ja naise ja ütles valitsegi kalade üle meres lindude üle ja kõige muu üle. Kusjuures valitsemine tegelikult peakski tähendama teenimist. Valitseja tegelikult ongi sulane. Sest et tema peab arvestama sellega, mis on olemas. Mis on loodud, on loodud teatud kindlate seaduspärasuste ka või ütleme loomulike seadustega, need valitsevad taimede vahel omavahel, loomadel omavahel ja ka need valitsevad inimese ja looduse suhetes. Ja ma arvan, et inimese üks põhilisi ülesandeid on see just nimelt see leida see ära tunda. Ja kui me teeme ka omavahelisi seadusi mõtleme välja, siis me peaksime kõigepealt arvestama nende loomulike seadustega lähtuma nagu nendest ka nendes, eks ole, ja samuti. Nii et tulime siia natukeseks ajaks. Aga kõik need puud siin meie ümber on siin kogu aeg, me tulime nagu külalised pealegi veel kutsumata. Järelikult me peame arvestama nendega. Me peame neist lugu pidama, eks ole. Me ei kutsu ju külalisi, ei lase neil oma kodus määrida ega lõhkuda. Ja see, et me oleme tulnud natukeseks ajaks, ma mäletan oma esimest muljet kokkupuutest Väike-Pakri pangaga, see on materialiseerunud aeg. See on siluri meres tekkinud lubjakivi, siluri lubjakivi, mille vanus võib olla 300 kuni 400 miljonit aastat ja kui sa siis näed seda panka, neid panga küljest murrutatud suuri korvpalliväljaku suurusi, lahmakaid, mis on vajunud merre või ei rannikule siis järsku midagi sinus, fakat. Ja siis sa saad aru, missugused on sinu võimalikud mõõdupuud sündmuste või, või ajakulu või või tähendab kulgemise või elu kulgemise mõõtmiseks. Ja vaata siis sa jääd tummaks. Nii et Me oleme tulnud siia ainult viivuks, aga me oleme tulnud viivuks indiviididena. Me ei ole tulnud mitte inimestena siia viivuks. Nii sina kui mina ulatame väga kaugele nii minevikku ja usutavasti ka ei tea küll, kui kaugele tulevikku. Ja, ja meie isikud on, nad on seotud selle meie edasi ja tagasiulatuva mõjuga ja, ja, ja faktiga, et meie elu jätkub ka pärast surma ja et me oleme ise kellelegi elujätkud ja kellelegi elu jätkuda, jätkud, jätkuda, jätkuda, jätkuda. Nii võib sellele vaadata ja muidugi Muidugi tähendab see vastutust. Me ei ole omal tahtel siia tulnud. Seda võib vaadata kui kingitust, seda elu, mina olen küll niimoodi sellest aru saanud. Ja, ja kui sulle on tehtud niisugune kingitus, aga see on muidugi väga isikuomane, see tarvitse mitte kõigile inimestele niimoodi paista. Ja kui sa seda vaatled kui kingitust, siis kingituse puhul sa pead olema ikka tänulik ja sa pead ikka mõtlema sellele, milleks niisugune kingitus sind kohustab. On tarvilik võtta aega niisuguste asjade üle mõtlemiseks. Ma ütlen seda oma kogemustest, sest mina ei ole paljuks pidanud võtta aega selleks, et tegeleda viljaka, mitte midagi tegemisega ja see on tarvilik. See on minu väga isiklik ja väga sügav. Niisugune veendumus. Ja sellest veendumusest tulenevalt sellele kulutatud aeg ei ole raisatud aeg, see on kasutatud aeg just sedalaadi küsimuste peale mõtlemiseks. Minu arust on see on see tarvilik ja seda peaksid tegema inimesed, kellel vähegi ettekujutust on. Sedalaadi küsimustele mõtlemise vajadusest. Niisugune suhtumine ja niisugune vaade elule. Ma arvan, et annab inimesele tegelikult väga palju. Ja ilmselt aitab inimest sagedasti üle rasketest momentidest elus. Noh igaühel kindlasti on selliseid hetki, kus inimene tunneb, et ta on väsinud või tüdinud ja ta ei jaksa enam ja või kus ta tahaks nagu, võib-olla käega lüüa või või kus ta tõesti seisab väga suurte raskustega silmitsi. Mõtlen eestlane on väga endasse sulgunud ja ja sagedasti enesekriitiline. Ja võib endale haiget teha. Isegi saatuslikuks, et kui ta ei, ei oska selliselt mõelda ja nüüd mu küsimus on just see, et kuidas oleks võimalik sedasama mõtet või sedasama mõtlemislaadi nüüd võimalikult paljudele inimestele avada või, või kas see üldse on võimalik. Miks see nii on, et on inimesi, kes vaatavad puud ja mõtlevad näiteks kui palju ma selle eest raha saan, kui ma ta maha raiun tükkideks teemia ja maha müün? Või poisikesi, kes kiusavad väikseid loomi, tapavad linde? Ja seal oli ennemmel juttu sellest, et kust tuleb see metsa poole vaatamine, lapsel see sisemine vajadus. Mõni inimene sünnib sellega ka teises inimeses võib selle tekitada. Kui teda kokku viia väärtustega ja avada sellele inimesele või tema silmadele või tema südamele neid väärtusi siis see võib juhtuda. Ta hakkab neid nägema ja kui sul on juba tuttavaid ümberringi, siis muutub see maailm ka omasemaks ja ja väärtustused muutuvad. Aga kuidas tekitada inimeses vajadust, vot siin peab hakkama juba rääkima, vot sellest A-st ja B-st. Kui ta ei tule mõne äkitsi impulsi äkitsi elusündmuse kaudu, siis enamasti see on ikkagi. Enamasti on see ikkagi kodusest õhust ja, ja sellest keskkonnast, vaimsest keskkonnast ma mõtlen, milles inimene on lapsena kasvanud kastati pulsi talle olnud siis negatiivset või on nad siis olnud positiivsed, on nagu sa ütlesid, et ühel perekonna lapsed, aga üks võib olla väga julm ja teine või vastupidi olla väga tundeline ja ja talitada vastupidiselt just nimelt sellele, mida ta ise elus on kogenud. Nii et ma arvan, et, et minult on küsitud. Kui ma ütlen, et ma arvan, siis ma vastan sellele küsimusele nii nagu kunagi küsiseksuaadi reporter kattudes moodi lähendada lapsi loodusele. Ma ei oska sellele kuidagi vastata, laske neil palju joosta rohu peal. Laske neil tuule käes olla, ärge kartke, ta nüüd astub oma rokka jalga, selle saab sealt kätte. Las ta katsub kõik, laske tal maitsta marju ja asju ja, ja kõike, eks ole. Laske tal kogeda maailma. Sellepärast et ilma seletada ei oska teha valikuid. Kogemus peab olema lai kogemus, peab olema rikas, seal peab olema kõike. Sest siis on võimalik teha valikuid. Ja ma arvan, et meie ühiskonna no kui me nüüd vaatame seda, seda tänapäevaelu, siis nohjah tallinlasena, ma võin ütelda, et mind õpetatakse, suitsetame, õpetatakse viina jooma ja mind õpetatakse suurtel reklaamplakatitel ja igasugustel kuulutustulpadele ja küll seintele kleebitud paberil hakatel igasuguseid asju, aga, aga kui ma tahaksin näiteks minna oma lastega noh, mehel pühapäeval või nädalalõpul linnast välja, siis. Või kuhu ma siis lähen, eks ole, ma olen, ma olen andnud näpunäited inimestele, võta oma pere kaasa ja mine Oandu matka rajale. See on lahemaal. See on mõni aasta tagasi, kolm aastat tagasi, millal see tehti? See on tõesti mõnus matkarada, see neli ja pool kilomeetrit, mis ta pikk on, nüüd võin eksida. Seal saab terve perega käia, seal saavad käia väiksed lapsed, kes muidu komistavad mätaste taga tüdinevad ära. Aga, aga paljukest neid on siis kes, kes sinna minna oskavad. Nii et tasakaalu selles mida meile siis õpetatakse, millele meil viiteid antakse, selles ei ole tasakaalu. Ja neid võimalusi peale õieti tõmbamise peale peale noh, mingisuguste rokikontsertide peale õllesummerit, mida reklaamitakse, neid võimalusi reklaamitakse teistsuguseid võimalusi reklaamitakse, neid tutvustatakse märksa vähem. Vot selles mõttes ei ole tasand. Kaalub see on küllap sellepärast, et on teatud inimesed, keda huvitab reklaamide õllesummer, leida selliseid üritusi, kuna nad saavad sealt palju raha. Ja nagu see välja kujunenud inimesena seda kõike pealt vaatad, siis see ei ole üldse ohtlik. Aga kui sa oled välja kujunemata kas aastatelt või vaimselt, siis on siin natukene teistmoodi. Eks see on üks kummaline asi, et näiteks kassipoeg võib ema juurest ära minna või võetakse ta ema juurest ära väga väikesena. Ja ta kasvab inimeste juures, ometi kasvab ta kassiks. Aga inimese laps vajab väga palju ja väga palju aastaid. Vajab väga põhjalikku juhatuste suunamist. Et me teame seda Mowgli lugu, kes poiss metsas kasvas, siis ta kasvas teistsuguseks. Aga kassipoeg kasvab ikka kassiks. Ja no võib kasvada üles ka inimdžunglis ja laste kasvatamine ja tegelikult ongi lastega koos kasvamine ega siis see ei ole nii, et vanemad kasvatavad oma lapsi lapsi. Õpetada võib see, kes ise õpib ja kasvatada, kui ma nüüd seda edasi arendanud, seda mõtet kasvatada. Ta võib ikka see, kes ka ise tahab kasvada ja muutuda koos oma lastega. Mul oli sellest kunagi juttu ühe ühe naisterahvaga, ma isegi ei mäleta, millal see oli paar aastat tagasi. Ja ta küsis, kuule, miks abiellusid, see oli nii ootamatu küsimus ja ja ma ei olnud selles sugugi valmistunud ja ma ei olnud kunagi mõelnud, miks ma abiellusin. Ja mõni tund hiljem, kui ma olin siis mõelnud. Me olime koos metsas, ma ütlesin, kuule, mina abiellusin sellepärast, et aeg oli käes ja, ja ma olen meheks sündinud, pean kujunema meheks. Ja kui mul ei ole perekond Psy siis minust tervik, võtmest ei saa meheks olemine bioloogilises mõttes, noh kui sa oled terve ja, ja sul ei ole mingisuguseid vaimseid hädasid üldse, siis see ei ole ju noh, see ei ole midagi väga rasket ega keerulist, ega seal midagi midagi, et see on hirmus kunst, aga aga meheks kasvada meheks, kujuneda tervikuks, kus ma pean silmas tervikut, räägin tervikust. See on aeganõudev ja see on. Armastust nõudev protsess, see on. See on midagi, mida midagi väga tõsist, mis ei sünni ilma armastuseta. Ma esitan nüüd niisuguse küsimuse. Sa oled lindistanud väga palju lindude laulu, millest nad laulavad. Aga kui ma seda teaksin, neid käsitlusi on ja mitmesuguseid. Öeldakse, et nad markeerivat lõi, tähistavad oma territooriumi, Nad kuulutavad oma õigust mingisugusele õuemaale, mille nad on hõivanud. Nad võluvad oma tulevasi kaasasid, see ei ole see bioloogiline mõtlemine. See on bioloogiline mõtlemine, hea. Aga millest nad laulavad? Nad väljendavad. Nad väljendavad ennast ka, aga, aga nad väljendavad veel midagi, mis väljendub nende kaudu. See on nii nagu meiegi. Ma olen kuulnud, et inimene, loominguline, loomingulised töötajad ja luuletajad on loojad ja heliloojad, on loojad. Linnud laulavad, see on imeline, mida sa võid kuulata, kui sa süvened sellesse, mida nad laulavad. Eriti mõnede liikide puhul olen ma. Tol samal perioodil, mil mõned lindistasin, olen ma sellesse süvenenud, see on tõesti imeline, aga aga eks me kõik nemadki oleme ikka tegijad. Ja me oleme loo ja tööriistad, me tuleme ja läheme viibu, eks oleme me siin. Ja, ja kuidasmoodi, see, see looja meid igat üht meest ära kasutab või ei kasuta, see ei ole ka meie teha, see on ju, see sõltub väga paljudest asjaoludest, aga ikkagi nagu ma vist enne ütlesin asjadele sisemised seadused, sisemine loogika, mida ei ole võimalik noh, loogika pettuse varal mõista või avada ja mida ei ole võimalik mõõta ega kaaluda ka uurida teaduslikult, see ei ole väljendatav. Seda võib tunda. Ja, ja tundega vist peab lähenema sellele, millest linnud laulavad. Jah, ma just mõtlesin seda, et, et sa seletasid ära, miks nad laulavad, mis on see nende omavaheline sõnum. Huvitav on just see, et meie ei mõista seda keelt, me ei saa sellest keelest aru, me ei tea, mida ta ütles seal teise puu otsas istuvale linnule, aga meie istume siin all ja meie kuulama. Oi kui ilus on. See on midagi, mis on meie sele vot tema oleks pidanud märksa varem kõneluses välja, ütlevad kui sa oled ära tundnud oma siis see on suur asi, siis hoia seda ja hoia sellest kinni järgi seda. Göte on öelnud, et kultiveerida arendaga oma omadusi, aga mitte iseärasusi. Ja kui sa oled oma ära tundnud, siis hoia sellest kinni sellepärast, et neid võõraid mõjustusi, neid võõraid ideid ja neid võõraid mõtteid ja neid võõraid veidrusi, neid on seal ümbruses oi kui palju. Jaa, jaa. Ma lasksin ennist mööda soodsa võimaluse teha õitega sellele, et sa pead oma järgima, sa pead oma teed käima. Ja, ja kui sa need need linde kuulad ja ütled, et oi kui ilus see on, sellepärast et see on oma. Ma olin ühele ornitoloogia linnumeeste kongressil 1900-ga 82. aastal Moskvas. Ja tookordse kongressi kavas oli ka üks niisugune niisugune sektsioon kõikide maailmajagude 10 ilusamat laulikut. See oli väga huvitav. Tähendab, siin oli siis Euroopa, selle koostas professor printsi Vaskast siis oli vana maailm, siis oli Austraalia, Ameerika, Lõuna-Ameerika, Põhja-Ameerika ja see, mille tõid ettekandjad kaasa 10 kõige ilusamat laulu. See oli äärmiselt huvitav kuulata, mida keegi ilusaks pidas kad kuulama, et ja see on huvitav. Aga sa ei julge öelda, et, et see on tõesti ilus, aga kui nõmmelõoke tegi noka lahti või meie ööbik, vot siis ma kuulsin, et küll see on ilus. Teine on ka ilusega seal võõras sa, nii nagu sa võid kogeda üht, kaugelt eksootilist maad, see on lummav, see, see jahmatab sind ja see üllatab sind ja, ja see avab sinus järsku mingisuguseid mingisuguseid uusi tagamaid või kanaleid ja aga minul näiteks võtab nädal aega see, et ma kõige selle juures hakkan igatsema oma järgi. Ma tahan koju. Mis on küll teistsugune, mis võib-olla vaeseme, mis sulle ta ei ole nii kultiveeritud, ta ei ole nii puhastajaline hooldatutajale nii noh, rahalises mõttes rikas või minu. Ja, ja ma kuulun sinna. Ja, ja see on nagu sisemine kohustus koguni jääda oma juurde ja, ja, ja kuulude kokku sellega, mis on sinu, mis on oma. Kui sa lähed üksinda loodusse ja ütleme, istud kusagile kivi otsa või kännule, vaatad ringi, millest sa mõtled, kui sa kuuled tuule kohinat ja. Ma kirjutasin ühe väikese seeria palakesi niisugusele aja kerele nagu kodutohter. See paigutati loodusravi rubriiki ja ma toon mõned palakeste pealkirjad, üks oli pilvedega, üks oli merega, üks oli tulega, esimene Panali konnadega. Ja ma ei hakka üle rääkima seda, millest ma seal kirjutasin. Mulle meeldib üks niisugune mõtte mõlgutusi lapimaalt seal raamatus Ungelo tare, mis ilmus 1974. aastal Jürjo Koko sulest eesti keeles, siis tähendab, tõlge tuli 74. aastal. Kui ta räägib ühest laplasest pääst saamist, kes on üksinda metsas ja kes siis jutustab, et no et ma siis olen, kuulan ümbrust ja mõtlen, et. Ma arvan, et mõtlen midagi, aga tegelikult ma ei mõtlegi. Ja kui ma olen üksinda selili liival ja vahin liikuvaid pilvi või kuulan tuult rohus või puudes või võiston ühe konnalombi ääres tundide kaupa siis ma äkki taban ennast sellelt samalt, et, et ma tegelikult ei mõtlegi midagi. Ma ei mõtlegi midagi. Ma ma imab seda endasse. Ma lasen seda endast läbi voolata, sest sellest jääb midagi ka minusse, see puhastab mind, seal rikastab mind. Ja kui mul on vaja midagi mõtelda, siis ma vahel mõtlen ka. Aga ma ei ole sellest teinud endale kohustust. Ma pean seda väga tarvilikuks niisuguste tundide või päevade võimaldamist endale. Ma pean seda tähtsaks, et ka teised inimesed peaksid niisugust asja tarvilikuks, aga see tahab õppimist ei ole üldsegi mitte lihtne lesida näiteks kolm või neli tundi rohu sees, kuulata sinu ümber siristavaid, tirtsusid või sumisevaid mesilasi ja vaadata pilvede liikumist taevas. Ilma et sul ei tuleks meelde tegemata tööd ja kõik muu see, mis sind su argipäevases teenis. Kogu aeg kammitseb. Vahel, kui küsitakse, et mis sa teed järgmisel pühapäeval või teisipäeval või selles ka algab telefonikõne. Kui mul on hoidu, siis ma vahel ütlen, olen ennast ära lubanud, et ma ei ma ei tea, milles on asi, aga ma olen lubanud ennast ära, et ma ei ole vaba järgmisel pühapäeval tegelikult oleme lubanud ennast endale ja ma olen endale lubanud, et ma ei võta endale mitte mingeid kohustusi väljast, ma ei lähe kellelegi müüri laduma ega kellelegi aiapostiauke kaevama ega, ega ma ei tea midagi muud tegema. Ma lähen ja olen iseendaga nendesamade liikuvate pilvede või kohiseva mereseltsis rohus, putukatega või lindudega või olgu või konnatiigi ääres. Ja see, mis ma seal mõtlen. Nii raske on vastata, see selgub hiljem. See kunagi saab selgeks, mis ma siis mõtlesin seal. Ma tegelikult ootasin, et see vastus tuleb just selline. Ma olen ise ka seda tundnud, kui fantasy kunstiliselt hea on vahetevahel lihtsalt tunda, et sa oled olemas, elad ja hingad koos kõige sellega, mis siin ümber on. Ja täpselt samuti olen ka kindel, et tõesti see tuleb kusagilt välja, tähendab, see väljendub milleski kunagi hiljem. Kõik see, mis, mis sinust läbi käis. Sellel hetkel, kui sa olid looduses. Nüüd Meie saade hakkab ilmselt jõudma lõpule. Mina olen Malle Pärn ja minu vestluskaaslaseks oli Fred Jüssi. Ma tänan sind enda raadiokuulajate nimel ja nüüd mina alustasin, saate, ehk sina lõpetad, sest see oli ikkagi sinu, mitte minu saade. Kui on midagi, mida sa tahad veel öelda või millega kokku võtta, mingisugust mõtet veel rõhutada. Ma tahaksin rõhutada selle saate tähendust minu jaoks. Ma olen natuke väsinud nendest intervjuudest ja küsitlustest, kus sinu nina ette torgatakse mikrofoni küsitakse jussi, kui ta kevad on, ka. Mind ei huvita niisugused intervjuud, jaa, jaa. Ma olen sinule tänulik selle võimaluse eest rääkida ka niisugustest asjadest, mis kuuluvad minu minu arust melu põhiväärtuste hulka. Ja kui me räägime maailmast meie ümber. Me räägime rõõmudest, mida ta meile pakkuda võib ja me räägime õigusest neid rõõme nautida, siis me saime natukene rääkida kohustustest mida see maailm ja niisugune elu meeli asetab. Ja need käivad alati koos. Aitäh. Aitäh. Endavan pärani päikese. Ei enam südant, maa marjamaa taha supelda iga has vee sees. Ja maitsta iga Marri. Mu hinge ees on suur jaanipäev lillepidu ja seeni saar. Kui õhtuti pisaraid valaadubki neist saavad v ike erkkaare. Kui õhtuti pisaraid valan, tee. Neist saavad v ike r kaare. Eesti luterlik tund.