Meil üks rääkimas et riigis on veel mõni kriim või muhkedeleta friik soovi hurra huvale ju ja töödele pähe. Ükskõik mis ülesanne Suu söömiseks oma käte ja aitab sind ka mõni teine talle näidata, kui palju räägid, oled see. Sest ikka näeb site nägema. Tervist, mina olen jällegi Urmas Vadi, head kuulajad, kas te olete meiega maris Johannese, Pille-Riin Purje ja minuga rännanud juba üle kahe tunni, alustades eesti teatri algusest minnes edasi kuue-seitsmekümnendate teatriuuendusega? Meie Morton jätkub neile, kes ehk alles nüüd on raadiota ette jõudnud. Olgu öeldud, et me oleme otsaga välja jõudnud tänasesse päeva. Ja täna õhtul hakatakse Vanemuises jagama teatripreemiaid. Ning meie küsime teatripreemiate žüriiliikmetelt, Jaak Allikult luule Epnerile ja Ott Karulini, et milline on hetkel Eesti teater? Jaak Allik, sõnalavastuste žürii esimees, milline on lavastus, mis on teie žürii arvates see parim? Me oleme eetris viis tundi enne seda, kui see lavastus nimeliselt välja kuulutatakse. Aga ma arvan, et sina kui kogenud teatrikriitik suudaksid kirjeldada selle lavastuse nii-öelda omadusi nimetamata nime alustaksime vast sellest, et sõnalavastuste žürii vaatluse all oli seekord 98 lavastust, millest ma olen isiklikult vähemalt 70 ja meie žürii on töötas sel aastal, aga püüdsime noorematel töötada, nii et vastust oleks näinud vähemalt kaks žüriiliiget ta loomulikult ju kõik näinud kõike. Aga siiski mul vähemalt süda rahul tunnistamaks, et me oleme teatriaasta teatripildi ära katnud ja midagi päris kahe silma vahele jäänud. Ja kui me sellest 98-st lavastusest nominentidena tõstsime esile kaheksa lavastust, pluss veel eripreemia, nad olid ju kõne alla veel kaks lavastust rollidest noh, ütleme, et 98 aastaselt kokku oli kuskil umbes 700 monorollisooritust ja rolli sooritustesse esile tõstetud 27 rulli 20 näitlejat siis no kõige rohkem südame peal see, et ka nende nii lavastuste kui näitlejate hulgas, kes nominentide hulka jõudnud, oli ühelt poolt kindlasti väga tugevaid töid ja väga häid töid. Nii et päris tippude tippu mitte jõudmist ei peaks keegi võtma nüüd isikliku ebaõnnestumisega solvanguna ja kui nüüd öelda, et 98 lavastust olid teinud 68 lavastaja. Et Eestis on nii palju inimesi, kes tegelevad sõnalavastuste loomisega, see on üsna hämmastav ja 68 lavastaja urgas on kuskil 22, kes saavad sellest palka neist 22-st, keda me võime siis enam-vähem kutseliste pidada, kuigi vaid kaheksal nende hulgast on lavastaja haridus, nende baktereid tehtud, ma eksi, 42 lavastust, nii et üle poolte on tehtud nende inimeste poolt, kes on kas vabakutselised või on ka mude erialade esindajad paljude näitlejate poolt. Nii et ka siin, kui me siis sellest 68-st lavastajast tõstsime esile neli nimeliselt, need olid siis Elmo Nüganen, Tiit Ojasoo koos Ene-Liis Semperi ka Hendrik toompere juunior ja Andres Noormets, siis on jälle suure, ütleme, veepealne ots. Aga kui nad kogu jäämegi iseloomustada, siis on minu arust eesti teatri seis praegu üsna hea. Mina ei ole nõus mingite kriisijuttudega. Tipud on tõesti tipud ja kõik, kes ka väliskülalistest on siia tulnud meelortsi vaatama, hindavad alati väga kõrgelt. Eesti näitlejakooli hindavad kõrgelt tihti Bloostuse, nii et meil oma teatri pärast draamateatri pärast Euroopa kontekstis ei ole kohe üldse häbeneda midagi, ma arvan, kirjeldasid seda lavastust, milline ta peab olema selleks aasta 2009 sele parima lavastuse, tikk ründab ikkagi alati kõigepealt lavastaja sõnumit, lavast, kujundlikku mõtlemist ja kõige sellega kaasas käivat näitlejatööde taset, sest mis tõstor, iseloomulik, et isegi enamik näitleja nominatsioone olid ju siiski neist lavastustest, mis said ka lavastusena nomineeritud ja ma vist väga puusse või nagu ma ütlen, et kõik näitlejapreemiad Läksid neile lavastustele, kus oli nomineeritud ka lavastuse lavastaja, paljudes ka kunstnik, mis näitab täiesti selgelt, et ei ole ühte ilma teiseta ka väga headel näitlejatel on küllalt küllalt raske oli ka neid juhtumeid ju ka sel aastal on väga raske siiski hiilata, kui ei ole tugevalt näitejuht, ei ole tugevat lavastaja mõtet sela sealsest Publica kriitikud, sood ikkagi tervikelamuse ja neid oli. Kui sa vaatad näitleja nominatsiooni, siis kas see aasta oli õnnelikum meestele või naiste? Me oleme aastaid olnud hädas naistega ei ole väga hiilga rolle, nagu olnud siis sel aastal lase võrdne, meeste tugevus jätkus. Aga naiste puhul noh, sellised nominendid nagu Marika Vaarik oma osatäitmisega nii jänestes kui ka pritsiina Pulpis, aga ka ütleme kõrval rollina onu domeenikeses Ülle Lichtfeldt leidimat Betina Tsenski maakonnast ja ühe peategelasena, siis väga heas ansambli tükis toatüdrukud olid väga head rollid, aga lisaks neile ka teised nominendid ju tõesti, Külli Teetamme väga õrn, väga habras, väga hingeminev. Ma armastasin sakslast. Vene teater, vile, hulgajasega, nominatsioonini sabankova oma fantaasiatega ja kui nad oma kõrvalosad juurde, sellised tõesti nagu Anu lamp. Meil on klastes või Mirtel Pohla mitmes lavastuses väga väike, väga kirgas roll, lines harult Tsenski maakonna kleidi Mäpetis. Ja ma ei meenutanud Karina karmasinat tütarlast, kes ju vanemas grupis enam ei olegi, kes seal oli ja seal nagu välja väga ei paistnud, praegu on ta vaba, otsene, aga tegi äkki sellise hämmastava kaksikrolli draamat lavastusmängud tagahoovis. Nii et tänavu aastal oli naiste ja meeste vahel üpris võrdne aasta. Kuidas sa hindad meie teatri üldist taset, kas siin on tasakaal paigas? Tegin ka mõningase kukkuvatelektoori kleidist. Seemned hämmastab tänavustel tõsiselt. Küsimus on selles, et klassikat enam ei ole, kui kogu 90 sellest kaheksast lavastust klassika alla võiks paigutada 10 ainult ja tõsimeeli on klassika Tammsaare, Tammsaare Ma armastasin sakslast Shakespeare'i, Richard kolmas Vanemuises sinna klassikale läheb ja siis ka Juhan Smuul oma lesega Soomaa ümbertöötluses ka Ristikivi hingede öö aga edastan arvuvate luulega Vabedaja sõltuda, see on nagu onu Tommy Annika võib klassid talle vedada kuidagi kõrvupidi ja vene teatri mulje koogol leskovi, dramatiseerinud Põltsamaalt ja ongi kõik need niivõrd klassicovest aastat, ma ei mäleta üldse. Ja muidugi Eesti klassikat meile juba aastaid olnud ei ole, sperkki ei ole viidet, see ei ole Raudsepa, on Tammsaare, jah, nüüd see dramatiseeringus, eelmine aasta siis kaele Elmo dramatiseerinud kolmandast osast eesti klassika hakkab nagu tõesti pildist kõrvale jääma, aga mida siis oli siis oli, oli üle 40 lavastuses Lääne 20. sajandi kirjandusest, dramaturgiat muidugi oli seal küllalt palju meelelahutustükke politseinikega, selliseid nagu Brechtia ja Scheni kolbi, muidugi see on kõik hea, aga väga kõvasti sinnapoole kaldu. Me oleme üldiselt vene dramaturgi kaasaegset dramaturgiat kaasaegsed kaskaad mänginud, sel aastal on kah kuidagi täiesti täiesti tühi maa ka vene tänapäeva dramaturgia osas, kus on jah kaks kaks lavastust grupid polügoon nii-öelda päris teatrite repertuaarist on vene tänapäevakaaslane dramaturgia, mis on väga tugev ja huvitav peaaegu täiesti, või noh, sisuliselt täiesti kõrvale ja vene teatati ka kaks tükke välja Sokolov aia korrasteljoviaga vanad näidend. Ja muidugi olid kogu teatri, mis iseloomustas sellest 98-st lavastusest 20 olid siis omalooming grupitöö loodud siis lavastaja näitlejate ühisloomuna või oli lavastaja ise kirjutanud teksti ja sealt ongi võib-olla kõige suuremad sündmused. See ei ole üldse halb, see on kuidagi natuke kaldu. Aga sealt on jänes ojasoo poolt, sealt on võidamasti kuuba pärast, sealt on Lauri Lagle raamatutele etendus, merede hirmu, sealt on Uku Uusbergi Pea vahetus, Need on kõik grupitööna sündinud, Üllar Saaremäe väga huvitav töö. Rakvereteates elu ja kuidas sellega toime tulla? Selgelt oli praegu asi kaldu sinnapoole, et teeme grupiga ja teeme üksi ja ütleme, eesti dramaturgia, tänapäeva dramaturgia, mille üle me oleme olnud õigusega uhked, olen terve grupp nooremas keskeas dramaturg ja need olid suhteliselt vähe esindatud, tuli välja kolm Kivirähki, kaks uut näidendit sellest Sisvumpaja ingel, ingel, vii mind taeva, üks näidend Kivastiku Käsu Hansu ajaloo tund, mis oligi ammu kirjutanud, ostetud suhteliselt uued näidendid, summasoodi ballettmeister ja Urmas lennukeid vigane kapten, pluss töötlust Sis leskovi. Nii et ei ole siin kiita midagi sel aastal ja tänapäeva eesti dramaturgi uuesti dramaturgia poolt tulija nimetusele kogu 18, aga no need on need, mis ilmselt edasi lavastamist ei leia. Noh, alates Merle Jäägeri kolhoosist, mis oli ka ikkagi ühekordne katsetus või Toomas Kalli prügikast, kolm tuli välja ja uuesti Kõivu Runneli küüni täitmine tuli välja dramatiseeringus Jüri Tuuliku varesest, Mats Traadi türgi ubadest, aga natuke kahvatu oli tänapäeva eesti dramaturgi uus näidend, samuti need väga tugev kale nüüd 20. sajandi lääne dramaturgia poole. See oli nagu minu meelest eelmistest uuendas, noh, eristus täiesti see hooaeg just sinnapoole minemise ka. Nii et annaks jumal ja jõudu Eesti lavastajatele vaateski ka Eesti ja ka igapool. Luule Epner, Kuno, teie kuulasite sõnalavastuse žüriis, kuna te olete niivõrd palju neid teatrilavastusi näinud siis milline oli teatriaasta 2009? Et kui neid anda üks hästi lühike hinnang, siis teatriaasta 2009 polnud üldse halb. Ma olen tegelikult olnud žüriis kaks aastat järjest ja mul on niisugune tunne, et 2009. aasta oli isegi huvitavam ja võib-olla taseme poolest ühtlasem. Ja et žüriil oli mõnevõrra lihtsam leida ka nominente kui aastal 2008, mis nüüd veel võiks öelda, mis tegelikult ei käi kaugeltki ainult eelmise aasta kohta, minu meelest on üks pikaajalisem tendents et Eesti teater on lakanud olemast niisugune pealinna keskne, et tugeva Tallinna teatrid ja siis ümber laiub niisugune hall provints kus haarame midagi välgatab. Tegelikult väga häid huvitavaid lavastusi, näitlejatöid on, Endlas, on Rakveres, on ka Kuressaare teatris ja rääkimata suveprojektidest, mida mängitakse üle kogu maa. Nõnda et Tallinn ei ole noh, kuidagi nagu halb teatrilinnana. Aga ta ei kõrgu üle teiste, et selles mõttes on teatripilt nagu ühtlustunud, et sa võid väga head teatrit näha. Melbourne kas nende nominentide põhjal, kes nüüd kõigile näha juba tükk aega on olnud saab midagi üldistada, midagi öelda, et milline hetkel on eesti teater? Kui mina vaatan neid nominente ja kui ma mõtlen natukene ka nendele, kellest me rajakkisime esimeses ringis, aga kes päris nominatsiooni ei jõudnud kuid kes ometigi kuuluvad ka eesti teatritippu, siis võiks öelda, et Eesti teater on kaunikesti mitmekesine ja mulle tundub, et see mitmekesistunud siin on ka üks niisugune pikema aja trend või nähtus, mis, mis pigem süveneb. Ma tahan öelda seda, et kui millalgi 10 aastat tagasi Jaak Rähesoo ühes artiklis, kus ta kirjutas 90.-te teatrist ütles, et ei ole toimunud Eesti teatris revolutsiooni ja ei ole ühtegi niisugust uut suurt valitsevat stiili siis praegu 10 aastat hiljem võiks öelda, et jah, täpselt samuti ei ole olnud revolutsioon ja ei ole ka üht suurt stiili, aga tasakesi on eesti teatrisse ilmunud palju erinevaid stiile. Et ükski neist ei ole see ainuvalitsev. Aga stiilipilt on mitmekesine. Et kui vaadata kas või nominent, aitäh kui hakata peale lavastajate poolelt, siis on niisugune tugev kõrgetasemeline psühholoogiline realism või ma ütleksin isegi Nüganeni silmas pidades pigem moderne realism ka noh, see materjal, mida ta lavastas, meie kangelased ei ole tavaline realistlik näidend. Siis On no 99, erisuunalised lavastused, nii psühholoogilne süvalavastus kui ka kuidas seletada pilte surnud jänesele, mis on minu meelest küll üsna uus asi kogu Eesti teatripildis, kus sõna- ja tantsu ja teatri ja tegevuskunsti piirid ei kehti ja kus tegeldakse ühtaegu nii teatri nagu enesemõtestamisega niisuguste vormiotsingud taga ja samas ka kultuuripoliitikaga. Meil on ka aegu poliitilist teatri. Meil on pärimusteatrit, mis küll nominatsiooni tingimata välja ei tule, aga ta on siiski kogu aeg olemas ja meeles. Ja kui nüüd vaadata ka eriauhinna nominentide poolele, siis on meil niisuguseid huvitavaid algatusi või noh, päris palju niisugust entusiasmi, huvi ja tahet, et midagi teha. Mis väljendub nii selles, et tehakse uusi teatreid, kui ka tehakse uutmoodi projekte, luuakse uutmoodi kooslusi, ühendades kutselisi harrastusnäitlejaid või näiteks eesti ja vene näitlejaid või midagi muud taolist. Et see on kaunikesti lootusrikas nähtused, hoolimata rasketest aegadest, majanduslikust surutisest ja nii edasi. Sellist teatritegemise tahet ja ideid ja entusiasmi on minu meelest küll. Huvitav, et sa seda ütled, sest ma just mõtlesin, et, et need riigiteatrid on hästi esiplaanil ja, ja väiketeatrit projektiteatrid, noh nad on küll nendes nendes kõrval auhindades esindada ka, ütleme sellest peanominatsioonis on ikkagi ainult riigiteatreid. Et ma mõtlesin ka olla kuidagi teravmeelne ja küsida, et kas masu No ainult kõige teatrid on need väike liialdus, seal on vat kui me räägime ka näitlejanominatsioonidest ja seal on projekte ja kabaree risoom, eriauhinna nominent. Nii et üht-teist leidub. Aga ma üldse ei tõttaks selle ühe aasta põhjal tegema mingeid kaugemale ulatuvaid järeldusi. Sest kui me mõtleme nendele väiketeatritele, siis Nofon kraal sel aastal lihtsalt ei teinudki eriti midagi. Tal oli vaheaeg paus. Aga ta oli enne seda nominent eriauhinnale teatrumiga sama lugu. Theatrumi kandvad jõud olid eemal ja Theatrumis ei tulnud eriti midagi möödunud aastal. See-eest ülemöödunud aastal oli tõeline Theatrumi aasta, et siis domineeris üks väike teater ja võinuks küsida, et aga et mis on lahti riigiteatritega ja vatteater on täiesti nagu olemas. Ja peale selle on meil nüüd tekkinud hulk kui väiketeatreid vabadust, päev kes ilmselt lihtsalt peavad natukene koguma jõudu ja omandama kogemusi ja edenema edasi selles, et nad ei ole nüüd otsekohe nominatsiooni, siis ma ei näe mitte midagi halba või ma isegi ei teeks sellest mingeid järeldusi, et kui võtta Tartu uus teater, ta tegutseb, mis siis paar hooaega ainult. Ja ta on huvitav teater, teda on tähele pandud, temast oli juttu selles eelringis nõnda et selles laiemas valikus, kust need nominendid tulid, seal oli väiketeatritele märksa rohkem juttu ainult et konkurentsis riigiteatrite näitlejatega, sedapuhku neid tõesti nominatsioonidesse eriti palju ei pääsenud, aga nad on väga headel positsioonidelt. Nüüd, kuidas see masust võiks olla tingitud? Ma ei ole eriti kindel, et masu siin kuidagi mängus on, muidugi iial ei või teada. Aga et eks ole masu puudutanud riigi teatreidki, nende eelarveid on kärbitud. Ja pigem just riigiteatrites võib näha seda, et kuidas nüüd võib-olla nüüd alles, võib-olla möödunud aastal, see ei andnudki veel nii tunda. Aga kuidas nüüd hakatakse muretsema pooltühjade saalide pärast? Publik väheneb, olen ma kuulnud siit ja sealt, mõnede tri kohta hakatakse otsima repertuaari, turvalisi komöödiaid ja meelelahutust, nii et riigiteatritesse, masu annab ennast tunda küll nüüd praegu ja väiketeatrid samas võib-olla nemad on isegi natuke vabamad, sest nad pole kunagi võinud loota sellele, et nad saavad oma tegevust täielikult rahastada riigi toetusega. Et noh, see on vana tõde, et vaesus teeb leidlikuks ja väiketeatrid on leidlikud. Nad leiutavad igasugu huvitavaid asju ja küllap see hakkab peegelduma nominatsioonides. Muna niisugune tunne. Ott, Karolin, sa oled teist aastat meie teatrižüriis. Mitut lavastust sa näinud oled? Chewie tähendab tegelikult seda, et üks sadat lavastust taastasid vaatama, tundub, et viimastel aastatel õnge läinud niimoodi kuidagi üle ühe aastaid 2007 oli aasta tipplavastused, eks ole, kepp, Smetsi, kajakas ja prohvet, 28 Helsingisse jõudsime igalt poolt ja 2009 ehk siis selline ennast, eks ole, on jälle nagu sugugi lavastuste aasta, eks ole, et on see linedati meie kangelased, kaklejad, tuhatüdrukud no teate, kuidas pilt surnud jänesele sinna juurde veel mõned lavastused kujunes välja igas kategoorias kaks nominenti ja siis žüriiliikmed oma südamed inciage piitsi selgitama üht või teist. Me räägime teatriaastal 2009, kas me siis räägime sellisest läbi elamisteatrist või edendamist teatrist või ei saagi neid enam niimoodi lahutada? Üks tendents, mis algas juba 28. aastal nelja aastaga pikk päevatee kaob öösse, on see, et et julgetakse võtta tagasi repertuaari. Tõesti selliseid psühholoogilist läbi elamistehnikate eeldavad teatrid, mis on vahepeal, olid nagu peaaegu kadunud oli isegi juba muutun selliseks vähemuseks teatris, kuigi ma tunnistan, käsi südamel, et, et ma ei kuulu selle teatrižanri esimeste fännide hulka, peame väga oluliseks, selliseid lavastused on meil repertuaarist sellepärast et Ta on ikkagi näitlejale asendamatu töövahend. Ent arendamiseks just on väga palju eriilmelist, teatud ja erinevaid näitleja tehnikaid kasutavaid teatreid. Aga see ei ole mitte nagu seotud mingisuguse laiema teatri mõttega, vaid pigem konkreetsete lavastajatega. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on noh, väga kindlalt oma asja ajamas juba mitu aastat, ehk siis nagu teater NO99 sünnist saadik järjest selgemaks saab. Mis on see nende asi ja nemad tegelevad minu arvates just just nagu näitlejaks, kunstnikuks olemisega eelkõige mitte niivõrd nende sotsiaalsete poliitiliste teemadega, mis on seal kui siukseid koorikuks. Seltsi sisemine küsimus tundub olevat küsimus kunstnikust kriitikuna saamegi teada, et lavastus peab järgnema mingit oma sisemise maailma oma reegleid ja kui seda tehakse, siis võib ta tehase lavalifik, mida sa, teater ongi see, mis saab sellega hakkama. Aga tegelikult teater ikkagi armastab tegeleda iseendaga. Ilmekas näide sellest, meie kangelased. Kui kangesti puhul räägiti, et tegemist on nagu hüljatud kunstnikega ja vii kokku seda Tallinna linnateatri oma majast, oma sellest suvest seal silma jäämise kõige sellega, et siis kui mina oleksin saali ja vaatame seda, siis oli minu arvates tegemist vägagi selgelt poliitilise teatriga. See oli esimene Elmo Nüganeni lavastus, mille kohta võiks öelda, et see on nagu poliitiline. Teate, mis pani mind mõtlema Korsi juudi temaatika, sealt tuleb nagu lihtsalt niivõrd aimamisi sisse nüüdismuusikast motiivides, mingites žestides, kujundites kordadel, kasvatades laval juut või natsid, mitte midagi, aga viidatakse seal kohtadel, kus natsipartei näiteks pidas oma koosolek teha mingist sõjast räägitakse, ümbe, räägitakse ja kui nagu ajalooline pagas on kaasas, siis omandavad paljud stseenid sellised nagu topelttähenduse, et ühelt poolt pragavad seal ema isa oma pojaga kogu aeg tahad olla teistsugune, tahad ennast panna nagu teistmoodi, Tiit, miks ei võiks olla nii nagu teised kõik, aga kui sa, ma ütleksin selle ajaloolise tausta taha, siis mõtled selle massi, kes võiks rääkida näiteks juudi niimoodi, et miks ei ole nii nagu teised siis nagu tekib nendele seedel täiesti tähele ei suuda tähenduskiht ja see lavastus kasumlikult veelgi tihkemaks. Need kaks põhilavastus, millest me praegu rääkinud oleme surnud jänese, meie kangelased. Vaata, need lavastused ei ole andnud selliseid tipprolle. Ta on kangelased, on kõrvalosa, see on ka näiteks vaidluskoht olete, ja seekord ma vaidlen väga paljudele, et mis on kõige olulisem, mis pealse plaasi luuakse nagu tõbine, ühise hingamisega. Aga minu arvates ei ole ikkagi õige või aus just nimelt võtta nagu näitlejatel, kes teada, käed, töövõimalusi, sellest nomineeridaid. Me armastame ikka Eesti teatris tegelikult rääkida teatri lavastaja kaudu, sind on ära räägitud Elmo Nüganeni ja Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi tööd. Andres Noormets ja Pärnu. Kaksessi Pärnu endast on saanud. Ma isegi julgeksin öelda, et Eesti algupärase dramaturgia laev ehk siis natuke draamateatrisse kohaga võtnud Endla repertuaaris täpselt 50 protsenti moodustab praegust eesti algupärand suu panus sellesse muidugi Andres Noormetsa, kui ta 2005. aastal vist läks sinna sinna lavastajaks, sellest tahtsin tulnud 10 lavastust, millest 18 algu vahendid, seitsmendad, uudistavad tuge, mitte keegi teine ei tegelenud nii aktiivselt eesti uudistama lavale toomisega lisama ka tema tegevuse kaadideatus, näiteks ta on nagu ta siis ometi suuruseks kasvavas. Ja kui me rääkisime nendest väljendusvahenditest, siis noormetsa balletmist on just selline lavastus, mis kasutab hästi palli, jutustamistehnikaid ja näitamistehnikat. Selleks on varjuteatrit, nukuteatrit otse jutustamist jutustamis kolmandas isikus. Rahvatantsu või põhjus, miks nagu ma ütlesin, juba teist aastat järjest nomineeritud on just tema diapasoon, kui eelmine aasta oli janu isal kõval, vaata Kland, hästi sõnatu selline etüüdipõhine lavastus siis sel aastal, eks ole, on ballettmeistriga mässajad, mis on ka jällegi väga eriilmelised lavastused. Ja võib öelda, et kindlasti mõtlesin, kõige otsingulisem lavastab meie peavoolu teadus ikkagi, et ta on Endla teinud endale trupi lavastust lavastusse kogu aeg koos töötab ja ja see on täiesti asendamatu väärtus, kui sul on lastel oma trupp, kellega sa saad kogu aeg tööd, nagu näitab ojasoo ja üldse noodad edu, et näiteks linnadesse linedate, mis ikkagi, olgem ausad, paar aastat oli natukene mõõnas. Aga nüüd üle pika aja, ikkagi on näha, et kui tuleb Elmo Nüganen, kes on seal grupi kokku pannud, teeb ühe sellise tõsist tööd nõudva lavastuse, et siis tupevõlvi alla. Ja nad hakkavad. Ja seal tekib tõesti läbipõimunud ansambel, mida me kõik tahame teatris näha. Neljas nomineeritu Hendrik Toomperetoatüdrukud, see on selline väike vorm võrreldes nende teistega või ei ole sõnus minuga. Sest küll on ta väikevorm, et seal on kolm naist, väike, väga väike ruum ja neid on väga minimalistlik. Et see on nüüd küll see lavastus, kus kõik on paigas. Kui me räägime aasta lavastuse statuudist, siis tuhatüdrukud sobib sinna nagu rusikas silmaauku. Ehk siis seal on kolm trolli niiski, tõsi, ainult üks Meinomineerus, aga ülekapsaid väga napilt välja või nii-öelda seal on väga hea lavakujundus, mis nomineerus ja, ja ka lavastajatöö samamoodi kogu see muusika ja mis on nagu toodete puhul. Nauditav on just see, kuidas erinevad komponendid hakkavad koos töötama, ta naljakas, aga samas on tegemist tõesti tõelise näitlejameisterlikkus. Nii Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg kui Anneli kahkema teevad seal kontrollid, mis nende mõttes nagu samm edasi nagu hõbedat, mingid asjad, mis on nagu varem jäänud silma, pigem nagu sellise kahtlev poole pealt, nende puhul on nüüd kadunud või siis on suudetud neile vint peal kirjate töötavad nagu tavaliselt, et kes näinud on, teab kirjastada kastiselt viljalistelt jäikes Pipi paroodia. Ma vaatasin Pipi Pikksukk, mis need 98. aasta esietendus jõuab vist maikuus viimase etenduseni, ehk siis 12 aastat on lihtsalt mänginud Nybiti Management, et võib-olla nüüd pärast mitte ainult seda sulle toa tüdrukutest, vaid ka tema tõi naisMailava rolli lavastused senskimaalne mäkra flongaatiki nagu kokku pakkida ja tegelikult ma tahtsingi seal rääkija lavastuses dženskymaagnesi mätas ja see on muidugi üks neist lavastustest, mida väga vähesed näinud, seda mängiti kuskil Ida-Virumaal ja suvel ja väheseid kordi ja üldse keegi ei tea midagi sellest, see on lavastus, mis vähemalt žüriis küll taastasuses varjatrullisse, esiteks see koht ja jällegi on tagasi võetud see huul, kus oled, on kujutatud siin mängima panna jällegi väga head näitlejatööd ja Ines Aru, kes on samamoodi nomineerimis, eks ole, seal instinkt pisikesi nagu suts hästi palju, mis on, aga mis, jäävad meelde ka mitu kuud hiljem. Ja samamoodi on suudetud luua selline atmosfäär, mis, no kui tuleb selles kovi tekstis aga hästi natuke nagu venepärane atmosfäär, seal on muusika kogu aeg laval ja ta on koostöös vene keelt kõnelevate näitlejatega ja see kakskeelsus ja, ja noh, mis seal salata, et ma arvan, et see on üks viimaste aastate edukaim integratsiooniprojekt kindlasti. Kui sa võrdled nüüd eesti teatripilti sellega, mida sa oled näinud väljaspool Eestit, siis mis sa kostad? See festivali kätega natuke nagu mu ematuur, ehk siis on see nagu moeloojate kunstiprojekt, eks ole. Ja, ja siis poodidesse jõuavad tulnute kunagi vaid poodidesse jõuab mingid ideed sellest Hotku tvist, mis nagu lahjendatud elektrit nagu peavooluline, vaid selle nagu vastuvõetavamad, jõuad nagu sinna tarbemoodi. Ja teatris on samamoodi, et festival on see, kui sa lähed vaatama seda nagu kassas tugevat asja tohutu kontseptsiooni sisse, mingit joont pidi peaks jõudma, siis on peavoolu teatrisse selle loogika järgi vaadata, siis siis muidugi. No teatri Suhe saksa teatriga on, on üsna nagu lähtuda, see ei ole plagiaat, näha mõjutajad, teades mõnd nime, kes tulevad selles Baltoscandali, aga seda välja öelda, nemad esindavad sellist, sellist teatrit, mis on hästi visuaalne, mis nagu katsetab mitte ainult nagu, nagu silmanägemise kõrvakuulmisega väike nagu haistmismeelt ja, ja sellist tunnetust nagu füüsilist tunnetust, et väga palju on selliseid lavastusi ja vahepeal võis uuesti õnniks muidugi see osavõtuteater, kus publik tegigi avastuse, mis nüüd on vist natuke vaibunud nagu tantsulavastustes on tagasi tulnud tantsimine või siis on ka väga tore, et mu kingiga tullakse tagasi. Alla täna tundub, et kriitikonioobun. Nüüd ta armastab üht näitlejat. Jäägu vihjet, ta lihtsalt on, loobun. Pole nüüd emast hõitle. Tema naeratab, nuusutab lille. Tema seekord ei vastuta alla. Miski murdis, tal puudutas hinge. Nüüd vaid laulab, ei kirjuta. Tambet Tuisk teatrist no 99 portreteeris maris Johannes ja küsis, kuhu on Tambet Tuisk, kui näitleja selles teatris jõudnud. Ma arvan, et me oleme jõudnud, no trupiga me oleme selle teatriga nagu sellises kohas, kuhu ta liigub, on see ikkagi, et just nimelt sa kõneled nendest asjadest millest sa saad kõneleda, et sa oled ka kodanik, et seal ainult näitlejad, sa ei, ei varju nende seinte taha mängides trükis ei pea tihtilugu ei pea olema alati nagu poliitika või see võib olla ka midagi muud, see võib olla ka mingid isiklikud emotsionaalsed pinged, mille sellesse iga päev oled, ma arvan, teatri sees on. Kui nad on teinud Tiit Ene-Liis, eks ole, ja siis trupp on prooviprotsessi, mingid asjad on väga selgelt viinud mingi järgmise lavastuseni, need on nagu väga seotud jänest ei oleks olnud, ei, oleksime teinud mingi aeg kepikepi ei oleks olnud, ei oleks, ma teen naftat seal vahel nüüd näiteks, et Tiit, Ene-Liis ja kolm näitlejad meie trupist tegid, kes kardab Virginia Wolfi, et see on samamoodi tähtis. Et nad järgmine hetk oleks valmis, ütleme näiteks tiidi unelisi puhul. Lavastama näiteks nüüd järgmisena seda, seda materjali, mis me hetkel teeme. Ühtne Eesti suurkogu, seitsmes mai Saku Suurhallis, järgmisel lavastuse üksi ainuke etendus. Me teeme rahvaliikumise, seitsmendal on nii-öelda sellise erakonna, mille me oleme ise loonud, mille graafika Me oleme teinud, mille põhi. Me oleme koostanud Erakond Ühtne Eesti. Kus siis valitakse erakonna juhatus pannakse paika järgmiste valimisteks oma prioriteedid ja mis peaks siis Eesti riigis tegema muutma? Ikka müütas ja me müüme sinna pileti, mis siis 11. Kas ta 15. aprillini teatripileti hinnaga pärast seda ta on Eesti keskmise erakonna liikmemaksuga, mis on vist siis 320 krooni algrakuke ongi. No teate, ja see on meie, seal on ka veel noortekogu, mille nii-öelda eest seisan, Lenna, kuurmaa, selle algtuumik on jah, meie teater, no on teil siis juba poliitilised ambitsioonid, poliitilised ambitsioonid on üks väljund, eks ole, et me praegu alustame nagu sellest, mis oskame või mis on nagu need meie vahendid, kuidas emotsionaalselt peegeldada seda, mis meie ümber toimub kaks pool aastat andmeid kogunud, et antud hetkel, mis peegeldab seda, mis toimub Eesti poliitika tagatubades. On teil konsultandid ka? Muidugi on veel konsultant, nende vestluste kokkulepe on olnud seemnete konfidentsiaalsed, sestap siis on sealt saanud suurema hulga infot kätte ja objektiivsem info, kus see vahe on nüüd, et kas see on poliitika, see teater? Ma ei mõtle nende kategooriates, kas see on see või see ei ole see, ma püüan teha seda, mis ma arvan, et mul hetkel on kõige lähedasem, on hetkel nii, mõtlen. Ma ütlen, et me oleme väga õnnelikud, et me saame valida seda, mida me ise teeme, ma kardan, paljudes teistes teatrites tuleb arvestada sellega, et kui me nüüd tegime sellise tüki lavastuse, et järgmisena peaks tegema mingi sellise, kas siis oleks riskimaterjal nii-öelda või siis tooks vastupidi rohkem publikut, ei oleks riskimaterjal, et me oleme oma tegemistes, oleme nagu selles mõttes vabad. Aga tänu millele te olete vabad, et teil on lihtsalt need ideed. Ma arvan küll, et me teeme seda. Seda nii, nagu ma mõtlen, ma ei tea, kuidas, kuidas õnnelik juhus on meil olnud, aga praegu meil see käes on veel ja siis me jätkuvalt seda teeme. Ja minu meelest peegeldus on see, et nafta oli esimene, millega me käisime Eestist väljas kepp, millega me reisime ikka kohe väga palju. Ja nüüd siis kuidas seletada pilte surnud jänesele mis kohe nüüd maikuus on Bernis Šveitsis tähtsal festivalil ja siis sealt edasi juunis oleme vini Westwahhanil, mis on Euroopa kontekstis üks väga-väga oluline teatritegijate kohtumiskoht, et kui me esimest korda olime seal kepiga kõrvalprogrammis, siis, siis nüüd nüüd me oleme juba teinud arengu. Me oleme jänestega, oleme peaprogrammis seal. Võõrsil olemine, et noh, tegelikult saju lugu, mis sa jutustad, see on ikkagi selline eesti lugu, sa lähed sinna võõrale maale temaga, mida seal vaadatakse, vaadatakse seda kui ahaa, et niimoodi need poisid siin eksperimenteerivaid või tekib seal ka selline sisulisem kontakt või aruteludega. Tänu sellele, et me oleme selliseid materjale teinud, ongi, ongi see sisuline asi on, miks meid on kutsutud, on need teemad, et nafta puhul siis see naftateema, see Eesti kontekstis võeti nagu selline, et mis vahendeid me kasutasime, aga, aga kui me mängisime seda Saksamaal saksakeelses teatriruumis väga palju, siis nemad unustasid need vahendid sealt ümbert ära. Nad said küll aru, et eks ole, mis revüüteatri vahenditega kasutatud. Aga mäletan Hamburgis, kus oli väga elav vestlust, tunde ja tunde noorte inimestega teatraalidega ja nemad olid nagu väga väga liigutatud selle teemaga kokkupuutumisest, et seda teatrilaval tehti, ma arvan, ega muidu ei oleks ka selline teatrimaa nagu Saksamaa meid nii palju kutsunud selle lavastusega ja siis järgmisel kepp, mille vastuvõtt oli küll ja riigiti väga erinev nii nafta kui kepi puhul, näiteks Poolas toruuni festivalil, need inimesed, kes seal olid, nad ei oskanud sellega kuidagi suhelda. Nad ütlesid, et naftaga neil probleeme pole ja rahvaarvuga on neil ka väga hästi kõik ja see on nende arvamusi, nad võivad sellise arvamusega elada, aga need vestlused, mis meil on saksakeelses teatriruumis olnud, et et need on olnud kuidagi nagu mahu mahukamad ja olemuslikult, sest ma arvan, et inimesele võib meeldida või mitte meeldida see, mida tehakse nagu vahendi kunstilises mõttes võin ütelda, et mind need teemad võib-olla ei puuduta nii täpselt, aga ma respekteerin, kuidas te seda tegite või millest te räägite, või veel parem, et minul on sellest hoopis teine arvamine. Väga hea respekteerin, et sul on teine arvamine, aga see, kui me saame nende arvamustega kokku, et räägime, sina mõtled, mina mõtlen nii, meie nägemus on see siis ma arvan, see on nagu väga oluline, et keegi, inimene, kes sinna jõuruumi nii-öelda satub kõrvalt, temal tekib veel kolmas mõte. See paneb mingeid asju liikuma. Et siis ikkagi, ma saan aru, et see dialoog on toimunud sinu kui kodanikuga, mitte sinu, kuid näitlejaga. Jänese puhul ka mina kui kunstnik ja mitte mitte eirates seda kui mina, kui kodanik, et ma olen kunstnik, ma elangi seda elu ja, ja püüan maailmale läbi selle kasulik olla see, see vahend, mida mina kasutan, mis tõenäolist võiks olla minule kõige kõige lähedasem? Psühholoogiline teater, versusse, mänguline teater, millist laadi sa ise praegu igatsed teha? Sa ütlesid, et mida ma ise igatsen, mina oma elus hetkel püüan jõuda sinnamaani, et mida vähem on sul igatsusi, seda rohkem oled sa vaba ja suudad elada hetkes seda raske teostada, aga ju asjad tulevad sinu juurde sellel hetkel, mille nad peavad tulema. Ma räägin nagu no-teatrist, kui nad siis, et et ütled, et eelmine, eelmine lavastus ennem prahti linna surma oli ütleme väga psühholoogiline ja praht, linn, surm on ka tegelikult ju selle kõige alla mingi väga suur psühholoogiat, mis on nagu peidetud teistmoodi. Mina ei tea, minu meelest on väga lahe, kui suudab segada nagu kõiki neid stiile, mida ma nagu imetlenud praegusel hetkel, et väga paljud noored eestlased, et teatriinimesed, et on Volkspüüne Berliinis ja on toitšist teater Berliinis näiteks sammul Finci ma loodan, kellega meil on võimalik juba sügis kohtuda, workshop ides siin siin majas, kes on saksakeelses teatriruumis üks parimaid näitlejaid, kui ma vaatan, mis tema mängib, siis ei saa ütelda, et ta mängib ühes või teises stiilis ta kasutab kõiki neid neid Volkspüünes laval olevaid hullusi ja samas toitšis teatris avaldavat sirgjoonelist ja väga külma näitlemisstiili või ma arvan, et mida rohkem me suudame neid näitlejatena vahetada, seda parem meile, seda parem nagu kõigile. Ma olen õnnelik selles mõttes, et ma sain mingiaeg, kui ma lõpetasin, ma sain võib-olla mängida rohkem, kus olid nagu kindlapiirilised rollid tulebki kasvada. Et mul on hea meel, et noored teatritegijaid ja kunstitegijad, et nad õpivad, mitte näitlejaks ja kui see näitlemise töö ära kaob, et siis nad ei oskagi, mida teha, midagi teha, vaid, et nad õpivad loovateks inimesteks, kes võib kasutada oma mõtete edastamiseks kas siis teatrit või multimeediat või ühtebamis vorme, mis neile tundub, et selle hetke või mõte selle mõtte avaldamiseks on kõige parem hetkel kasutada. Aga kuidas sul selle teksti armastusega, no praegu ta ju hakata ikkagi tööd tegema viimasel ajal, nii et teil pole. Nii ollagi, kui meil on kogu aeg, teeksime tohututes hulkades, kui me improviseerimine kepi puhul tekste või jäneste puhul, siis pärast seda, kui proovisaalis oli neli tundi proov kestnud, siis kas oli see tiit või oli see Eero Epner, dramaturg tegi oma tööd ja kirjutas sellest kokku eraldi teksti puhastades selle siis ära ja mida me siis järgmine päev uuesti proovisime, et kui mõtlen mingi filmide peale öösel on režissöör kirjutanud stseenid ümber või kirjutanud stseenid ja seda järgmine päev proovitakse siis, et noh, et see tööprotsess on tihtilugu nagu väga sarnane. Siin me jõuame järgmise küsimuseni, et noh, et milline tekst on, eks ole, tähtsamad siin mõned mehed on kirjutanud sajandeid tagasi tekstid, mis siiamaani eks ole, töötavad käibivad mida kasutatakse, mida mängitakse, aga samas saab ka teistpidi, et noh, et see teema on meile oluline. Et seal on nagu sõnal on väga-väga tähtis, et mängida iga õhtu seda nii-öelda nagu improvisatsioonilist teksti, aga samas sellega on tööd tehtud, see on nagu väga tähtis, mida, kus ütelda, jättis mulje, et see on improvisatsioon. Mõnel pool võib seda vabadust endale rohkem lubada, olenevalt lavastusest. Kui ma mõtlen näiteks kas või Andres Noormetsa tehtud lavastusele kaks päikest, kus Me jutustasime Jaan Kaplinski tõlgitud muinasjutt, et siis rohkem tööd tekstiga. Ei, sa ei saagi nagu teha tekstimaailma või sõnast tulenevate kujutluspiltide tekitamisele rääkides lastele muinasjutt, kus iga käik või ka lauset on täpselt nii pikk või lühike, on nagu väga oluline. Muidugi, see kõlab ju kaunilt, et teed seda, mis on õhus lagedale lüüa, abstraktne. Aga see ongi mingi teema või mingi mõte ja sa ei oska seda ütelda, kust see tuleb, aga see on kuskil kuskil seal sees keerleb ja sa ei oska seda nii-öelda avada, et kui ma oskaks seda avaldada, siis ma sõnastaks selle ära ja mõtleks, mis mu probleem on, et mul on, mul on halb olla emotsionaalselt ning asi mind segab ja mida kiiremini ma tegelikult aru saan, mis asi mind segab, siis mul on võimalik kas selle vastu või sellega koos reageerida, et sama moodi, et kui kui kellelgi loojal on mingi mõte siin majas tihtilugu on, et seal on kaasas ka vormi mõtet, me teeme seda väga suured, nagu me teeme seda Saku Suurhalli projekti praegusel hetkel, aga mõnikord on see see, et ei tea, kus see välja tuleb, mis oli näiteks kuninga Subuga, et see sega muutusse mõtte, kuni ühel hetkel kristalliseerub, et vaht tuleb seal, aga kui see tuleb seal, siis me võiks jutustada seda asja või seda, seda avada seda probleemi või seda lugu või mis iganes seda, seda mõtet, mis on veel sõnastamata võib-olla täpselt nii ja nii õelas edastaja teoreetikute käest küsima, teoreetikud sõnastavad ära, väga huvitavalt. Eira juba sõnastab, Eero oskab väga hästi sõnastada, oskab kõike muud ka väga hästi teha, tekste kirjutada, see erineb kooslus ongi väga tähtis, kas mõnes tükis on mingi tekst on, kelle, kelle tekste täpselt või mõni stseen niimoodi lahendab, sellepärast lahendanud, et, et üle-eelmisel päeval tuli mingi asi niimoodi välja kolmandate inimeste poolt, kes proovisid ja sealt tuli mõte. Ja see mõtteviis järgmise mõtteni isemis kolmanda mõtteni. Ma arvan, et impulsid on tähtsad, et kelle poolt nad tulevad, et kas need tulevad Enelisi, Tiidu või trupi poolt või dramaturgi poolt või, või kellegi kolmanda poolt. Mis sa arvad, kui pikk on üldse sellise koosluse või sellise trupiga, kus sa praegu toimetas, seesama, no kas algas no 99-ga, et kas veab üheni välja? Me ei tea, ma arvan, me keegi väga selle peale ei mõtle, et et iga on täpselt nii pikk, kui ühel hetkel midagi ei arene. Et kui asjad lõpetavad arengu, ükstapuha, mis suunas siis need asjad hakkavad ära surema siis peab mingi muu areng tulema, kui areng otsa lõpeb, siis, siis põhimõtteliselt võiks maha surra siis pole rohkem mõtet. Ma arvan, et tähtis on see, et kuidas oma siis piltlikult öeldes, kuidas selle organisatsiooni tervist hoida. Et kui ma enda tervist, inimene enda tervist, et ta teab, ta valib, kas ta suitsetab või suitseta, kas ta kas ta teeb mingeid asju või tee või kuidas ta sööb, et siis samamoodi. Et suurem organisatsioonina, et ma arvan, et saavutada seda tarkust, et kust kus teed pidi minna. Ja kui mingid asjad teevad ära lõppema, siis pead ära lõppema, et et me nüüd seda küll ei tee, me pingutaks elu eest, et me peame üheni välja jõudma, hambad ristis ja pärast mitte inimesed olles. Võib-olla võib-olla need, kes üheni jõuavad. Võib-olla need inimesed pole siia majja veel jõudnud, loominguliste inimestena, võib-olla nad on siin majas olnud ja ja kõik see sama punt jõuabki nullini. Aga see, see sama punt just sedalaadi improvisatsioonidel või sellises otsingus, nagu sa kirjeldasid. Kas see on nagu teie voorused, te olete üks kindel seltskond või on vaja ka sellist vahel sellist verevahetust? Aga kui, kui me mõtleme trupi peale, et me saime nüüd veebruaris viie aastaseks et esimene aasta Meid oli neli pluss, pluss siis kohe aasta poole aasta pealt viis siis tulid noored lõpetajad juurde ja veel Rasmus draamateatrist juurde ja ja nüüd meil on Marika tulnud juurde, me teeme kogu aeg on olnud, nüüd siis ütleme Toompere Hendrik on on meiega koos teinud, on Elina Reinold, Liina Vahtrik, Tepp praeguses tükis ja Eva Klemets. Et meil see vahetus, et meil ei ole kindlat ja meil on inimesi liitunud Meiega võib mingitest projektidest meiega juurde tulnud, hakkasin panema, muud mõtet mõtleme, oleks see küsimus, sa küsisid, et, et kas see on teie voorus just sellisesse noh, nii-öelda lavastuse väljatoomisel ma iseenesest prooviprotsessis, et need tunnete 11, neil on juba mängureeglid selged. Kuidas, eks me püüame neid mängureegleid kogu aeg muuta ka, mis seal on ka vajalik. Ma arvan, et kui suudaks rohkem muuta, mitte nagu ühte rida pidi minna, aga aga ma arvan, et see noh, mul on hea meel olnud. Nende preemiat peegeldavad nagu mingit ühte tööd, ühe grupi inimeste arvamust mingist asjast ja need jäävadki, midagi pole teha, neid kogu aeg jäävadki subjektiivsetaks ja igatses preemiad ongi subjektiivsed, eks ole. Et kui me inimestena mõtlema ka, et ühele inimesele ütleme rohkem aitäh, kui teisele peaks suutma, eks ole kõigile ütelda, aga noh, paraku vahel juhtub nii, et siis need preemiad on tihtilugu peegeldatud just seda, et milline ühtne energiatrupis ja seda on kõik välismaalased ütelnud, kes võib-olla ei ole keelest aru saanud mingil põhjusel. Kes ei ole võib-olla täpselt mõne teemaga haakunud. Aga nad on ütelnud seda, et see see energia, mismoodi te koos mängite, et see on nagu väga-väga tähtis Eesti teatris ka mõni hingesugulane väljaspool nood. On kindlasti nagu ma ühe toon välja, siis kõik teised jäävad tähelepanuta. Mõtlesin, et me kõik oleme üks ühed teevad ühtemoodi ja teised teevad teistmoodi, et algusest peale on pandud mingi link meie ja Krahli teatriga, eks ole, aga Kanuti tegemisi näiteks või mis, mis seal on ja, ja see on nagu küll. Osaline vastus küsimusele. Aga kas see on lahterdamine, et kas sa teed meelelahutust või sa teed kunsti, kas see lahterdamine? Toimib kuule, ma olen proovinud meelelahutust teha kui, kui kunsti ja kunsti kui meelelahutust ka, noh, et siis sa välistad ühe teisest äraga. Aga igasugune sunduslik välistamine paneb sulle piirangud ja sa ei tea, millesse siis võid ilma jääda, mida vabamalt me saame elada, et seda parem meile kõigile. Et meil oleks tarkust valida, mis, mis mulle praegusel hetkel kasulik on ja kui isegi mitte valida, võid ise luua see ruum, mis sulle endale kasulik. Et see on veel kõige parem vorm, kui selline asi saavutada. Mitte et seal johtuv mingitest valikutest, saades aru, et need valikud on tegelikult sul on teiste etteantud asjadest valida vaid, et sa selle kõige kõige kohale teed hoopis veel lood ise mingi maailma mingi asja, millest sa elad nihutusele. Lavastajapreemia nominent Andres Noormetsale esitavad küsimuse aegade tagant Rudolf Nuude ja Kaarel Karm. Aga mida me siin seniajani tehtud, kaks meie vabadusvõitlejate kätt on siin kusagil tumba on. Kuid see käsi tegelev romantismi ka vaid äärmise naturalismiga raiutakse pooleks laava elektrikaabel tundideks jätkub vandumiste segadust. Lõigatakse läbi viperalism, kogu kaevanduses tekib ummik, taipad palgapäevadel õhutatakse huligaanide märatsemise provotseeritakse, kaklusi vaevalt, lärm on suur. Ja vahel öösel lüüakse sind kusagil, ma olen naisele buss, vendu, jällon, lainetamist. Need on meie mehed, mõned ilma enda teadmatagi. Laia elanikkonnaga. Missugune on meie side? Väga kena küsimus sest side laia elanikkonnaga liigub mööda Mesikihte mööda salakihte. See ei ole selline side, mis oleks esimesel hetkel lihtsasti tajutav äratuntav. Sellepärast et teatrist tulenevad hoovused ja nakkused võivad mõjuda distantsilt ja võivad võtta enda valdusesse mitt esmased ettejuhtuvad keha meeleorganid. Vaid tihtipeale ladestub meie poolt antav ja levitatav informatsioon süvakihtidesse tihti otse seljaajju. Ja see kõik hakkab määrama vaataja elu ja otsustusi. Pikemas perioodis. Ega ükski tõsisemalt teatrist tegelev inimene või grupeering ei mõtle kiirele resultaadina. Oluline on pikaajalisem perspektiiv. Niisugune mõju, mis ilmneb alles nädalate kuude aastate pärast. Selline mõju, mis muudab mingisugust olemise või, või mõtlemiseks koodi. Selline mõju, mis tekitab janu uute annuste järele. Selline mõju, mis ei lase lahti ja sunnib tegevusele kas või ainult mõttetegevusele. See on tegelikult kõige realistlikum vastupanu liikumine tardumusele, passiivsusele, depressioonile. Niisuguste ravimite kaudu on võimalik tervendada väga suuri inimgruppe ja teatril on see võimalus olemas. Kui te olete julged tahate edasi liikuda, siis laske ennast nakatada. Vaktsineerituid ei ole seda elu, mida võiks eluks pidada. Anti. Küsimuse Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoole esitavad lapsed kuuldemängust. Kas teie oskate jäneste keelt? Kanuuga Ra plaanaste koola, rajatasin lapsed, teie. Kas teie oskate jälestan kee? Me arutasime seda omavahel ja otsustasime, et vist oskame küll, sest et on kujunenud kuidagi niimoodi, et et meie teatri avalavastuses vahel on tunne oli üks tegelane jänes, aga, aga kuna neid tegelasi tegelikult lava taga oli rohkem vaja, siis põhimõtteliselt meil saabusid majja viis väikest jänesepoega, kellel esimene kodu oli siis meie teater ja sotsid selle lavastuse mängimise ajal suureks ja, ja, ja lõpuks. Me viisime nad turvalisse keskkonda linnast välja, nii et nad on praegu juba viie aastased ja kasvavad järjest suuremaks rõõmsad ja iga kord, kui me kohtume, siis on meil palju muljeid vahetada. Ja sealt edasi on ajalugu olnud selline, et nüüd, kui meil valmis lavastus, kuidas seletada pilte surnud jänesele, siis selles lavastuses osaleb näiteks Jan Uuspõllu talust pärit olev jänes surnud juures kes kes teeb oma rolli suurepäraselt. Aga kokkuvõttes siis ka kultuuriminister Laine Jänese ka, ma arvan, me suudame suurepäraselt mõtteid vahetada ja, ja projänes on käinud mitu korda meie lavastust vaatamas ja iga kord avaldanud poolehoidu ja vaimustust ja esinenud lausa kõnega. Nii et jäneste keel tundub, on meil üsna hästi selgeks saanud. Vadi ma helistan sulle sellepärast, et ma tahaks küsida ühte küsimust, kas tohib? Palun, et hästi, paljudel inimestel on üks selline kujutluskuulsatest näitlejatest, et et alati tehakse neile välja, pakutakse ööbimist, õlut ja süüa. Et kas sul on mõni lugu selle kohta, kas sinule kui näitlejale on midagi erakordset pakutud? Et ükskord mul tõesti ei olnud üldse raha ja läksin, kus ühte kohta teadsin, et on kindlasti mõni tuttav, leidsingi, palusin kuule, et saata suppi teha, et. Mul ei ole praegu üldse üldse ei ole raha ja siis ta tegigi, ostis suppi aga kuidagi väga pika hambaga. Justkui siis äkki tekkis mõte, et vaat huvitav on küll see meie imelise mõtlemine. Aga nüüd ma küsisin supp ja ta nägu ja mõtted olid seal, sellised. Näed, vaene work on ennast nii ära joonud, et tal ei ole isegi supiraha Ena. Muuseas, sama täpselt sama lugu oli ühe teise tuttava näitlejaga, kes töötas linnateatris ja tahtis putru. Seal lähedal oli tol ajal see üle laia tänava vaimu tänavapisik kitsas töötajatele Lähevad pudru talitaks sinna putru sööma, lihtsalt tahtis putru. Ja täpselt samasugune näeb näitlejannast meie ära joonud, et tuleb töötud putru sööma. Et see on üleüldine, võtta. Te kuulsite saadet kolme tunniga ümber eesti teatrisaate panid kokku maris Johannes, Pille-Riin, Purje, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Suured tänud Triin Sinissaarele Sven karjale, Külli tüline, Külliki Valdmale saates laulsid näitlejad Peeter Volkonski, Jan Uuspõld, Voldemar Panso, Georg Ots, Evelin Pang, Marko Matvere, Indrek Ojari, Sven Guntu ja lõpetuseks jääb laulma Tõnu Tepandi. Kõike head ja kohtumiseni. Kiri kodukandist. Tere, kallis, sain su kirja kätte. Muliselt Rõõm lugeda sul kõik hästi läheb. Äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest eelmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudist on, minu meelest ma siis juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist, maakoht, vanad noored on ära linn läinud, uudised on teil seal linnas ärinduse käisid juba teist korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et ohu pimedam peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ja ma siis hakkan neid siis nüüd kirja panema. Võtke sa mäletad seda naabrimutti paremalt poolt proroskiste. Vaata provoroskviston, surnu luud, siis on ja. Ja lahti. Reel on see lihtsalt riidetalongi. Kuule, seal saadab neid õnn, lapsed seal surevad jahtinama tulevad nad suure Patke üksteise võidu, see on risk. Line haigus. Aarnele sõitis lapsehoidja mees saanud ja tal on seljavigastus. Oot, minu vana sõber olla. Poole. Ehitasid nad sinna tootmist voodis ja kui ma ei eksi, siis bensiinijaama, aga no ja kui nüüd veel fantolyleenas rääkida jah, raskemeelne olnud. Aga halloo? Ülekoore, optime, lektor, Anders, reda, hobune lõi ära, gaasitas, kas mäletad meie vaikuseminutit seal päeval täienduskooli? Mida mul veel on kida? Tahad sa endale maa ja osta ja sina küll alusid, kui mitte palju, siis ikkagi veel küll kõlblikke suvilaid, kuid hinnatõuse. Kuule sa teed, ta käib ülikoolis ja mulle tundub nagu oli see eile mu v, aga ott, võtku aeg. Näed sa küsisid kellegi kohta seal eraldi aprit Torpis verre oopri Torpis verre, mahun surnud RS teema, aga maa. Sees vana val surnud surnud, taastanud, surnud. Kontrollime, tähendab, vanaema on surnud. Olga, surnud, taastanud surnud. Sedasi, ja ongi kõik. Ja kõik rohkem ei tule enam ühtegi uudist näinud. Nonii, sellega ma lõpetan. Soovin sulle kõike head ning kus oli ka hästi ja ole ikka ja alati õnnelik.