Möödunud nädalatel oleme rääkinud sellisest eesti mehest nagu Peeter Hellat arstiteadlasest tema panusest meditsiiniajalukku kui me aga seekord läheme Eesti suurmeestega meditsiinis edasi ja jutul tuleb Aleksander Paldrok ist Tartu stuudios on geen kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor, millega Aleksander Paldrok silma paistis. Paldrok paistis silma kõigega, Paldrok oli väga selline kasutadagi reljeefne, mõnes mõttes anekdootlik, batuurne, samas kaja positiivses mõttes tundub vägagi populaarne tegelane, kes siis ka noh, ütleme, tegi ilma Tartus ütleme 20 sajandi esimesel esimesel poolel. Tema karjäär hakkas juba 19 sajandi lõpus tema siis sündinud 1871 Tartu lähedal kaupmehe perest pärit temal mingeid selliseid väga tundub traagilisi aspekte hariduse omandamisel ja nii edasi. Tema puhul sellest rääkida ei saa, tema, temal läks kõik suhteliselt libedalt ja kiiresti. Lõpetab, lõpetab ülikooli ja praktiseerib siis, nagu sa tollel ajal oli pärast ülikooli lõpetamist assistendina erinevatel erialadel nii kirurgia kui kui naistehaiguste vallas. Aga tasapisi ta siis spetsialiseerub naha- ja suguhaigustele jällegi tema, tema on siis üks neid nisukesi varasemalt Hellatiga seoses juttu olnud inimesi, kellel võib-olla oma päritolu tõttu, eks ole, eestlane, ei olnud kõik teed elus nagu automaatselt lahti tolleaegse klassi ühiskonna tingimustes. Ja selleks, et jalga ukse vahele saada, selleks siis selleks tuli nagu kaval olla ja mingeid kitsamad nišše otsida. Ja siis sellest üldisest tolle aja meditsiini arengu kontekstist lähtuvalt, kui kui spetsialiseerumine veel peavoolu meditsiini jaoks liiga in ei olnud. Pigem jätkuvalt. Aga, aga need mehed, kes spetsialiseerusin neid siis ühel hetkel avastasid 20. sajandi alguses, et nad on küllaltki õige valiku teinud, sest 20 sajandi alguses hakkasid ka arstiteaduskonnad ja ühiskond laiemalt siiski neid kitsamalt spetsialiseerunud arste üha enam üha enam hindama. Nii et Paldrok ka spetsialiseerumise tee, et see nagu liiga libe ei ole, aga tasapisi ta oma 100 jällegi kuvandit nagu süvendab, nii et nii et samm-sammult ta liigub siis selles suunas et juba 1917 18 on siis tema üksneid esimesi eesti soost Tartu Ülikooli. Neid eestlasi, kes teadvustavad ennast eestlastena Tartu ülikooli professoreid, tema erialaks on siis ja naha-suguhaigused võib öelda, et tema on siis Tartu ülikooli esimene dermatoloog, neuroloogiaprofessor enne kui ta professoriks saab, on toonud juba eradotsent dotsent ja tal on juba Tartu Ülikoolis siis väike naha-suguhaiguste kliinik ja nii edasi ja nii edasi, need on siis selles konkreetses valdkonnas nagu tehtud mees. Aga nagu öeldud, ta, eks ole, oma karjääri alguses tegeles naistehaigustega kirurgiaga. Nii et mõnes mõttes tema spetsialiseeritud ka tinglik ta siiski suudab täita ka selliseid laiemaid funktsioone, nii et tema siis tõesti praktiseerima arstina olles ka ülikooli professor oli, oli ikkagi ka täiesti omal kohal, tegeles sellega, noh, see oli üldse omal ajal siiski levinud levinud praktika, et ülikooli professorid siiski tegelesid ka eraPraxisega võib-olla noh, tähelepanu väärne või levinud ja rääkimist vääriv valdkond, millega need Tartu Ülikooli professorid, kui nad erapraksise tegelesid, kus nad silma paistsid või kus see kontekst oli, see oli siis see nii-öelda kuurortmeditsiin. Teisisõnu tollel ajal üldiselt arstkond ikkagi üritas seda turgu kontrollida ja põhimõtteliselt ei olnud kombeks isegi noh, nagu ei olnud lubatud. Et sa oma elupaigast käid nii-öelda mõnda teise kohta arstiteenust pakkumas, siin Tartu-Tallinna vahel oli päris päris tõsiseid pahandusi, Tartu professorid tulid Tallinnasse ei olnud kombeks, et, et arstid niimoodi üksteise ringkonnas käivad patsiente jahtimas ja just Tallinna ja Tartu vahel oli sellist sellist konflikti Tartust tulid professori tiitliga härrad ja hakkasid Tallinnas endale patsiente krahmama. Seda siis üritati reguleerida. Aga üks koht, kus selline noh, võõrsil endale patsientide püüdmine lubatud oli ja kus seda tolereerita see oli, siis oli siis suvine selline praktika siis nendes niinimetatud kuurort aitas või sanatooriumites. Eesti kontekstis räägime siis, eks ole, Pärnust ja Haapsalust, Kuressaarest ja Narva-Jõesuust. Ja, ja see oli jah, selline levinud komme, et ikkagi kollane ajakirjandus või kuidas iganes informatsioon levis, aga, aga hooaja alguses anti siis teada, et vot professor, see ja see huvitav sellel suvel seal ja seal. Ja siis kõik sellised kirglikumalt patsiendid, kes ilmtingimata tahtsid professori käest nõu ja abi saada, need siis teadsid oma samme seada läksid ka sinna vastavasse kuurortisse. Need Paldrok puhul jutt algas sellest, et ta erapraktilisega tegeles siiski jätkuvalt tema, see niisugune. Millega seda väga tugevalt on seostatud ühelt poolt Tartu ülikool, aga teiselt poolt Rootsis Kuressaare, Kuressaare sanatooriumid, Kuressaare linn suvel. Sedasi silma Paldrokita hoiaks nagu raske ette kujutada. Aleksander Paldrok ist räägime edasi järgmisel nädalal. Meditsiiniajaloo teemasid tutvustab meile ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.