Tervist te kuulate teatripäeva erisaadet kolme tunniga ümber eesti teatri. Ja täna õhtul antakse Vanemuises üle Eesti teatriauhinnad. Mina olen Urmas Vadi 2010. aasta teatriauhinna nominent algupärase dramaturgia kategoorias. Ja järgnevad kolm tundi on plaanis sisustada sellega, et ma pajatanud lugusid enda pikast ja huvitavast näitekirjanikud eest. Esimeses tunnis räägin lapsepõlvest teises tunnis olevikust ja kolmandas tunnis tutvustan ma teile oma uut näidendit ja muid huvitavaid mõtteid. See tähendab maris Johannes kes ei ole nominent ühestki kategooriast, aga ehkamata seepärast adekvaatne otseselt kõrvalpilku. Pille-Riin Purje nominent kahes kategoorias ja mina tahame kolme tunniga kihutada ümber Eesti teatri. Esimeses tunnis küsime me Eesti kutselise teatri alguse kohta. Teises tunnis peatume kuue-seitsmekümnendate teatriuuendusele kolmandas tunnis. Oleme siin praegu ja räägime, mis toimub Eesti teatris. Täna teeme ülevaate sõnateatripreemiate nominentidest. Igas tunnis on üks portree. Intervjuu näitlejaga. Aegade hämarusest esitavad aga häälet küsimusi. Lavastajatele laulavad näitlejad ja teeme telefonikõnesid ning küsime tasuta söögi- ja joogikohta. Kinnitage rihmad. Stardiga. Mis oli alguses, kui ma ei olnud enam päris tühi ja paljas kui oli ehk mõningaid, kelle silmad särasid kes käisid Päeval kenasti tööl, olid muidu korralikud pereinimesed, aga siis, kui teised inimesed läksid magama, hiilisid nemad kasutades pseudonüümi oma korteri ustest välja. Kõlab nii, nagu läheks keegi stripiklubisse tantsima. Aga ei, nii mindi 20. sajandi alguses teatri proovi. 1900. aasta algusest räägib näitleja Betty Kuuskemaa pseudonüüm iga ohakas. Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mõtlen noh, 60 aastat möödusid mõttelised, küll pidi hea armastus selle asja vastu nii kole suur olema, et tsemendi taga kihutas tol korral mina olin lillekaupluse müüjana kui äritulid lahti, tol ajal kaksteistkümnelt hundi üheksast üheksani. Õhtu jooksul kuivanud siin-seal süüa, ema oli ammugi kadunud ja siis proovile kella 10-st üheni proovid. No aga see oli kõige rängem meile, et meil ei olnud ju riietust, ei antud, raha ei antud, kõik oma, minu palk oli tollal viis rubla kuus pat, ela sellesse kostüümid ka ja soometükid. Me tegime suumi rahvusriided ja mida ma õmblesin äris olles leti taga salaja natuke litrid peale, tegin kõik. Vaat niisugune niisugune suur armastus oli asjamehi kartnud laeva. Ja sageli tuli minule väravaroni taset, vend oli väga selle vastu, siis ei tohtinud näitleja küll, aga kui kõlbade inimesed mängisime isegi varjunime all, Nokner, kõik pinnadio Altermanni kõik varjunime all ei. Hetkel Tallinna rahvas meil tundis häda ja niisugune asi oligi ja vend olid koledasti selle vastu, käin laulmas minaga akvat mängides, peitis väravavõtmele, ronisin ülevera vehkel kõrge olid siis ta nägi juba sellest midagi abi, ei olnud Hain konstra mürki maitsnud ja läksin selles suhtes edasi. Olgu öeldud, et see tsitaat on pärit Eesti raadio arhiivist. Kuulata saab neid Lea Tormise koostatud teatri sajandi sarjas, mis on vikerraadio koduleheküljel ka järelkuulatav. Teatri sajand jutustab eesti professionaalse sõnateatri kujunemise lugu 20. sajandil. Loonud teie olete kirjutanud sellise teatriteksti nagu Koidula veri, mis siis tegeleb sellise aja ja teemaga nagu nagu Juhan Liivi küsimus, et kas tema võiks olla Koidula ja vene tsaari poeg. Aga sellest tekstist ma ei tahaks rääkida küll, aga mul oleks mõned küsimused teile, Loone Ots selle selle aja kohta või siis veel täpsem olla selle eesti kutselise tri sünni kohta, et noh, me teame täpselt, et kuidas ja mis ajal siis eesti Ta alguse sai, Saaremaa onupoja ja Koidula, aga aga võib-olla ta alustuseks ütleksid, et mis toimus samal ajal mujal maailmas. Tegelikult ongi see väga põnev, kuhu meie jõudsime, kuhu olid selleks ajaks juba jõudnud, ütleme meie Euroopa kaugemad naabrid Kesk-Euroopast. Sellel ajal, kui meie tegeleme rohkem talupoja farssidega, on Kesk-Euroopa teater suundunud ajalukku ja väga populaarsed on siis kõikvõimalikud sellised vanaaja teemad nende hulgast piibliteemad ja samuti meeldib kõikidele rahvastele sellised vast kavad, rahvusriigid meeldib muidugi iseenda vanema ajalugu ja kõiksugused, romantilised ja suurejoonelised asjad, mis sellega seotud. Muide, saare monopol, nagu mäletame Theodor Kärner, on selle saksakeelse värsistatud algteksti autor, mida siis Koidula mugandas meie teatrile körner ise kirjutab ka küll tunduvalt varem 1812 13 14 ilmuma pärast tema surma juba kirjutab ju tegelikult selle preemeni onupoja ja siis ta kirjutab ka samal ajal suure värss tragöödias rinny Ungari ajaloost ja türklaste sissetungist Ungarisse, mida siis võib omakorda seostada Napoleoni sõdadega ja Saksamaaga. Nii et need ajaloolised teemad on kole põnevat siis ja meeldivad loomulikult ka kõikidele igasugused laulumängud ja kõikvõimalikud tantsulise elemendid teatris, et see puhas sõnateater rohkem pateetiline, aga siis sinna ümber on hästi sellist kirevat kirevat tantsu ja laulu ka modevillides operettides. Umbes samast ajast on ju tegelikult ka juhastraus nooremanahkhiir, kui tahaksime võrrelda. Ma mõtlen ka tegelikult noh, ütleme mitte ainult seda tekstilist poolt, vaid ka ütleme seda teatri poeetikat, seda, kuidas lavastati, mismoodi mängiti, mismoodi see välja nägi No mina mõtlen, et kui öelda, mis oli tolle aja ütleme 1860 70 kõige suurejoonelisem teatriuuendus vähemalt Euroopas, siis ma pakuksin küll Richard Wagneri oopereid, kus esimest, kordan tõesti leitud, et laulja peab laval mitte ainult laulma, vaid ka liikuma ja kui vaja, isegi roomama ja kus on tohutult igasuguseid tehnilisi masinaid, abivahendeid ja kus on üritatud siis luua nii hea illusioon kui vähegi võimalik, et vaataja usuks, et ta on noh, kuidas me tänapäeval ütleks nagu kinos, et võimalikult ideaalne oleks kõik see keskkond, mida laval talle kastist näidatakse. Ja nüüd ma tahaksin asuda selle meie vestluse peateema juurde, minu küsimus on see, et noh, me teame, et Eesti kutseline teater koosneb siis vene ja saksa teatrimõjudest üks selline fantaasia küsimus, et kas oleks täiesti rohujuure tasandil võimalik olnud tekkidega päris oma eesti teatril ja milline see oleks võinud välja näha. Ma pean silmas just noh, kasvõi mingist rahvatantsudest või lauludest tekkinud teatrit. Pik küsimus. Pikk vastus tuleb siis ka, palun, ma ise arvan, et tegelikult eestlasele dramatism kui selline ei ole omane. Me ju oleme väga tagasihoidliku kehakeelega ja üritame näidata, et neid miski ei puuduta. Nii oli see juba meie esivanemate ajal, tähendab mina isiklikult arvan, et see eestlase staatus ühiskonnas, et tal ikka nagu selline madalam ja ohustada peatume palju haavatavam klass. Et see ei tinginud erilist eneseväljendust, nii et teised ka näeksid, sest alati oli targem varju hoida, seda on ka meie rahvaluules korduvalt rõhutatud, et ära esiletükkivad, keskmised koju tulevad, teised võivad surma saada. Ja loomulikult ei saa ka eriti areneda ükski teater. Ma arvan väljaspool oma naabrite nagu sellist kogu maailma kultuuri või siis tollel ajal ütleme piirkondliku kultuurikonteksti, et oleks väga kummaline mõelda, et Eesti oleks täiesti ära lõigatud nii et üldse ühtegi pisitilluke sky tilka saksa või, või mis tahes muud mõju läbi ei pääseks. Aga rahvaluules on küll olemas niisugune termin nagu sünkretism, mis tähendab seda, et lisaks tekstile lisaks laulu viisile tuleks juurde ka näiteks liigutused ja tantsijad, kõik see kokku on üks niisugune sünteesitud asi, mis võiks ju hakata natuke teatrit meenutama. Ütleme, sinna alla läheksid tantsulaulud, kus on ka mingid tegevused sätestatud ja ja niisugust asja küll nagu ütleme, sellised pikad lavastused nagu on huntidel karupeied, kus tõesti kolm päeva palutakse karu käest andeks ja süüakse karu ja, ja rituaalselt maetakse karu. Niisugust asja mina nagu meil väga ei teaks. Aga samas on, on, ütleme, laule, millel noh, kasvõi see koori kaasa laulmine võiks ju tegelikult olled tinglikult mingi teater antiigi stiilis, kus meil on solist ja kus on tema tagakoor. Aga seal ei ole ette nähtud eriti liikumist. Põhjus on väga lihtne, et kui lauldakse, noh, meil on ikkagi üheksa kuud aastas, kas ka küllaltki niisugune Geff kliima, et kui lauldakse siseruumis, polnud ju lihtsalt ruumi seal eriti liikumiseks ja kui lauldakse suvel noh, siis olidki teised tegevused olid siis seal kiikumised ja kiigelaulud, aga nad nagu ei olnud ka nii seotud, et nüüd selle konkreetse mingi kiikumise hetkega oleks olnud seotud mingit paar värsirida ja üldiselt ikkagi teatritekst ta tahab ju reprodutseerida, nii et ta on meeles, et jätta siis kõik need tegevused asjad suuliselt meelde, ma ei tea, 13 sajand ja sealt ülespoole lõpus muidugi on kõik need Robini ja merre mängud ja mitmesuguseid muid ministeerium, aga tavaliselt neist ikka mingi kirjalik jälg ka tollest ajast olemas. Et ühed nii väga spontaanselt rahva hulgas ei teki ja nagu päris suuliselt selline päris korralik teatrietendus ei levi. Ja kui meil on näiteks lähemalt ajas Ta veel praegu toimuvad Uber Hammer kaud teatrietendused, kus talupojad mängivad Kristuse vaatamise lugu, siis seal muidugi on ju väga autentne tekst, et nad tegelikult mängivad piibliteksti ja siis see rahvateater ka vägagi tekstipõhine. Kui nüüd oleks meil hakanud sünkretism kujunema mingisuguseks rohkem teatri moodi asjaks kus ütleme, oleks olnud tinglik tegevus ja see tegevuseks täpselt määratud. Ma arvan, et selleks oleks läinud päris kõvasti aega. Ja nüüd on küsimus, et kas on mõtet, et jalgratast leiutada, kui tegelikult eestlastel mingigi pisikene kogemus või haak ütleme linna eestlastel oli ju võib-olla selle saksakeelse teatriga oli ta siis muusika, teater või farsi teater või olid nad siis lausa tragöödiad. Aga on ka, on ka nagu oluline just et mis rahva maitsele oleks tollel hetkel sobinud ikka needsamad Koidula stiilis komöödiad. Ma muide ütleksin, et eestisele, kutselise teatri alguses, kuivõrd ta nüüd kutseline oli tal ju tegelikult harrastusteater, me räägime küll headest tekstidest, aga näitlejad kahtlemata ei olnud ju siis veel kuigi kutselised nendes oludes kutselised, nendes oludes pool kutselised tavaliselt tasuks, nagu ma mäleta, Ta on, sai süüa vähemalt Viira teatris palka ei makstud, et tasuks sai pärast etendust siis toidulaua ja võib-olla kui hea päev oli, sai võib-olla natuke napsi. Aga põnev on ju tegelikult see, et Koidula tekstide kõrvale tuleb kohe 1872 tuleb Jakobsoni Artur ja Anna ja see oleks nagu mingi väga põnev kvalitatiivne hüpe. Ja kui me räägime eesti rahvateatrist, siis kui oleks see olnud eestlasele sama lähedal või isegi olulisem, kui Koidula teatri ring jääb ikkagi ainult talupoegade enda tegevuste keskele siis Jakobson ainult kaks aastat hiljem toob sisse sakslased ja toob sisse just sellise sotsiaalse kriitika väga teravalt üla ja alamkihi sotsiaalse, nagu selle vastanduse. Ja see kõik on kokkuvõttes, kuigi näidend ise on palju vähem tuntud, kui on Koidula näidendit. See kokkuvõttes on tegelikult huvitavam ja kahtlemata mõjujõud peaks ühiskonnale oleme olnud suurem. Ja muide, kui te mäletate, siis Eestis ja päris suur ja uhke teatrimaja Estonia teatrihoone 1913 avatakse Hamletiga ja siis mängitakse järele Arturitki annat, järgmisel õhtul mitte koidule näidendeid. Et tegelikult on põnev jälgida, et samal ajal kui tõuseb Eesti teater hästi natukene ennem hakkab Ameerika Ühendriikides täiesti metsikul maal nii-öelda metsikute inimeste seas samamoodi siis tekkima. Tarja ehitatakse teatrimajade, tehakse teatrietendusi ja need on ka tegelikult just niisugused Vode villid ja laulumängud. Ja kõige põnevam moment minu jaoks oli, et kõige populaarsem 1850.-te lõputeatri etendus, mille ajal muide lasti maha president Lincoln oli tegelikult, et minu Ameerika nõbu pealkirja poolest täpselt nagu meil siis onupoeg Saaremaalt või onupoeg preemenist nagu körneril ja minu Ameerika nõbu, kus siis samamoodi räägiti ameeriklasest, kes satub oma inglise vana perekonna juurde ja seal on tal palju seiklusi ja kõik niisugused koomilised situatsioonid hästi põnev. Ja tegelikult tahaks ma päris lõpuks öelda. Eesti teater oli tollel ajal ka maailmakuulus sest peaaegu Koidula teatrist õige natuke edasi avaldab kuulus kirjanik Rülvern oma suure melu raamatu draama Liivimaal. Tõsi küll, see ei ole näidend, aga see on väga dramaatiline, et igal juhul pidid kõik prantsuse keeles lugejad teadma, et Liivimaal on olemas draama juba sellele. Andreas Veer, palusin sul, et sa fantaseerida sellel teemal, et kas oleks võinud Eesti teater tekkida mingil muul moel kui vene ja saksa teatri koopiana. Olgem julged ja kasutame seda sõna. Ma arvan, et ta oleks võinud tekkida ja mulle isiklikult oleks meeldinud, kui ta oleks tekkinud mingisugustelt teistelt alustelt, aga nüüd selleks, et öelda milline ta oleks võinud olla, siis loomulikult on see noh, minu enda kujutlus sellest, minu soovkujutelm, kuidas ma tahaksin teda näha. Ja mulle tundub, et, et ma ei keskenduks nii väga teatrikesksetele aspektidele, vaid mulle jäid nagu enda jaoks silma sellised kolm üldisemad kultuurilist aspekti, mis võib-olla on mõjutanud seda, missuguse käiguteater praeguseks võtnud on. Et üks esimene aspekt, mis mõjutab üldse Eesti kunsti kul tuuri, kirjandust, teatrit, kõike ja mis on teda väga kaua mõjutanud ja võib-olla me hakkame praegu nendest mõjudest teataval määral vabanema seep. Et nagu Peeter linnap kunagi mainis, Eestis ei ole kunagi olnud sellist korralikku, jõulist tehnoloogilist modernismi see, mille Saksamaal, mis Saksamaal ja Venemaal kolmekümnendatel kahekümnendatel medi jõuliselt läbi elanud kus tehnoloogiline ilu tõusis nagu äärmisel selgesse fookuspunkti ja masinate rütmid tehnoloogiarütmid, need kujundasid väga paljus arusaamistest eetilistest kontseptsioonidest, siis Eestis on nagu selline kiht küllaltki selgelt puudu. Eestis. Noh, võib-olla on see natuke liiga meelevaldne üldistus, aga noh, jääb mulje, et Eesti kultuuris on hinnatud kogu aeg ikkagi sellist käsitööndusliku aspekti nokitsemist kaunikujulist mustrit lilleornamenti ja noh, sellised, ütleme siis noh, kergelt pahatahtlikult nagu need pehmed väärtused nii ja selle tõttu minul on jäänud kogu aeg mulje, et kuigi mitte kõik siis väga suures osas Eesti kultuuriinimesed kardavad tehnoloogiat. Ühesõnaga, nad kardavad kõike seda, mis tuleb mis tuleb tehnikast, masinatest, masinlikes rütmidest ja noh, kaasa arvatud selle tagajärjel nad ka ei näe seda esteetika aspekti, mis seal taga ei ole lihtsalt kultuuriliselt kohanenud seda esteetika aspekti nägema. Teisest küljest, kuna me elame praegusel hetkel maailmas, mis on noh, nagu William Gibson ütleb mitte küllastumust tehnikaga, vaid ammu üleküllastunud tehnikast, siis kõik meie ümber toimuv põhineb tehnoloogilistel rottidel. Me, kui meil võetakse tehnoloogia käest ära, noh, kujutame ette olukorda, kui elekter läheb ära, eks ole, siis me oleme täiesti abitud. Ja ja selle selle tõttu mulle tundubki, et, et noh, meie sõnavara, eks ole, on mõjutatud kõikvõimalikest masinatest matemaatikast, füüsikast, mida me koolis õppisime, eks ole, terminid millega me kirjeldame paljusid igapäevaseid protsesse tulevad tehnoloogia valdkonnast ja siis ongi niimoodi, et, et selle tagajärjel justkui nagu vastukaaluks justkui selle noh, nagu kaitseks tundub ka eesti teater paljuski olevat orienteeritud sellistele humanistlikele, läbipaistvatele, õhulistele püüdlustele ja ja selle tõttu ei ole tegelenud selle teise poolega ültse ühesõnaga, ja kui siis selle teise poolega tegeldakse. Ma olen ise kunagi, eks ole mingil määral seda püüdnud teha. Taavet Jansen teeb seda praegu väga jõuliselt, eks ole, noh, tehnoloogilist tehnoloogiliste rakendustega töötamist. On teisigi, kes teevad, eks ole, Krahlis on olnud sedalaadi suundi, eks ole, kuigi see ei ole Krahlis olnud põhisuund, siis see tekitab mitte tingimata tõrjet, aga teatavat nõutust sellises noh, kõige laiemas teatri avalikkuses seda kiputakse käsitlema kui mingisugust eksperimenti kui mingit noh, äärealal asuvat katsetamist, samal ajal kui minu seisukohalt näiteks ei ole tegemist eksperimendiga, vaid tegemist on lihtsalt normaalse loomingulise otsinguga. Noh, just nimelt sellisel ma ütleksin, et tegemist on keskvooluga. Kuigi noh, meie kultuuri seda ei ole keskkool aga just see varase jõulise tehnoloogilise modernismi puudumine on üks asi, mis on jätnud oma rõhuva jälje kogu Eesti teatrile. Siis teine asi, mis ei ole nüüd kindlasti mitte eesti kultuurikeskne otseselt aga mis on võib-olla üldse praeguse aja kultuuris, on see, et meie kultuur on väga žanrikeskne. Ühesõnaga, kuigi postmodernne kultuuriruum on žanri mõiste teatud mõttes ammu üle parda visanud ja noh, väga palju mängu käiviga ikkagi zhanripiiride vahel, siis üleüldises kultuurilises vastuvõtus, minu meelest on see žanri mõiste on nii tugevalt sisse stantsitud inimeste ajudesse alati küsitud. Kas see on komöödia, kas see on tragöödia, kas kangelanna sureb, eks ole, traagiliselt või kas on happy end ole need kõik asjad, need kuuluvad mingite kindlate žanrite juurde ja tekib olukord, et kui mingisugune asi ei vasta sellistele kergelt tuvastatavate žanri piiridele, siis on segadus, segadus, publikust, segadus kriitikas, segadus ka teistest tegijatest. Miks sa nii tegid, küsivad, miks see vajalik oli, kas need sa oleksid saanud joonistada välja sellise või teistsuguse, selge mudeli, eks ole, need on noh, kõik on nagu, mitte rahul. Ja tegelikult see võtab ära väga palju sellist, noh nagu otsingut, arusaamist Nendest vahealadest, sest tihtipeale juhtuvad need huvitavad asjad just vahealadel. Ma ei tea, barokk ühendatud stroboskoobiga, eks ole, just just sealt võivad tulla mingisugused, väga kujundlikult öeldud, eks ole. Aga just sellisest kohast võivad tulla sellised nagu tugevad mõjutused, aga žanri piirid lõikavad need asjad välja. Ja kolmas asi, mis mulle tundub, on see, et, et puhtalt aja iseloomust tulenevalt ajafaktor, millest me töötame järgmiselt, survestab ikkagi suurtes teatrites. Põhiliselt kujuneb välja kindel rütm, eks ole, kaks kuud ja lavastus kaks kuud lavastus no suvel võib-olla tehakse natuke teistmoodi. Aga ka lavastusel on mingid oma ajalised piirid. Meil on mingi rütmitunne, kui kaua mingi asi tohib kesta, see on kultuuriliselt välja kujunenud, loomulikult sellega seda ei saa ignoreerida. Vahel võib ka viis sekundit mõjuda kohutavalt pikana. Ja, ja selle tagajärjel on nagu see, et tihtipeale jääb mulje, et mingite teatud vormide jaoks ei ole enam aega. Tähendab on mingisuguseid süvenemist nõudvaid lähenemisi, mis võiksid olla ka teatris esindatud, mida ei saa piiritleda tunniga kahega või kolmega, mis võivad nõuda minemist mingisse keskkonda, sinna sisseelamist loomulikult ka neid asju tehakse, aga ka need toimuvad kusagil perifeerias äärealadel. Nad on, nad on üksikud erandid, üksikud katsed, eksperimendid ikkagi. Minule isiklikult oleks märksa rohkem meeldinud selline kultuur, kus just nimelt need asjad, mida siinkohal tuleks nimetada eranditena, oleksid moodustaksid selle tuuma, kus vaba otsingu, Orgneks, võrgustikulised ja kus me ei eeldaski seda, et me peame alati ette teadma, milline on lõpptulemus. Loomulikult on see praeguses kultuuriruumis soovkujutelm ja seega tuleb ikkagi jääda katsetamise eksperimendi ja servaalal viibimise juurde. Aga mulle oleks meeldinud selline suurem tuum. Jaameroostagaa. Persoon number koos päravin oli. Äkki ta tallis läikeid käest hella? Vineeri. Number koos Through pole enam. Number koos pole enam, alles, joovad Aegtile häiru, Sandogdarhaaridelane. Kuna me koos kaob ära Raadik Number Vootke ära käia, pool, joosta veel normaalpeenar. Nüüd on Pille-Riin Purje enda juurde meelitanud näitleja Ines Aru, kes on nominent kõrvalosa auhinnale rolliga EMO hingel lavastusest. Tsenski maakonna leedi Mäpet. Oleme siin siis keset teatripäeva ja ajame juttu hine Saruga. Ma soovin õnne aastaauhinna nominatsiooni puhul. Aitäh. Kuidas. Kuidas te suhtute niisugusesse tunnustusse? Noh, eks ta on niisuguse erutuse kutsub esile, küll aga. Meeldib igal juhul, jah. Kas teatripäev on kuidagi pidupäev või tähtis päev või oluline päev? Vot seda pean ma ütlema, et ega ei tunne küll teistsugust tunnet, eriti et aastas on 365 teatripäeva jah, umbes niimoodi, jah. Mis sa oled terve elu seda teatrit teinud niimoodi siis ei ole, ei ole teatripäev nagu eriline natuke õhe vile, õhe vilolek tekib, aga aga. Aga see ingli roll, kuidas teil endal on suhe inglitega. Usute te neisse? Eks ikka minu meelest iga inimene usub, aga mismoodi ta neid nimetab, kas ta nimetab neid ingliteks või oma sisemiseks Minaks või, või, või veel millekski. See, neid variante on palju, milleks nimetada. Aga see on see inimese enda põhienese, mina kujutan ette seda niimoodi. Aga see, et, et lennuk koos Elyneuchouci ka selle valmis, kavandasid selle senski maakonnaleidi Mcveti ja tegid sellest näitemängu ja kirjutasid, lennuk kirjutas sinna juurde muidugi heli nõudmisel arvatavasti selle ingli rolli sinna sisse, siis mulle mõjus see väga meeldivalt. Sellepärast et see on andekalt jaa, jaa. Naljakalt ja armsalt kirjutatud roll näitemängu ja tal on oma, missugune missioon selles näitemängus tihtipeale tundub niimoodi, küsid enda käest, et mis, mis mõttega ma nüüd selles näitemängus olen või keda ma kujutan või. Aga sellest ma sain aru küll, kuigi ingel oli nime. Jah, sest ta oli niisugune paradoksaalne või hetketiga ehmatavalt asjalik ja konkreetne jõngel. Et sobisse, ega teie eluvaatega kokku. Või oli teda hõlbus mängida. Ei, minu meelest küll kõik see töö, mida me tegime seal Ontikal sel suvel selles näitemängus osalised ja, ja lava seadjad ja alates no ma ei tea, kellest kõik, kes tutvusid selle näitemängu tegemisega kokku, kõik jäid väga rahule, see oli niisugune eriline rahu ja õnnetunne, mis meid kõiki nagu ühendas, see oli väga-väga töökas ja õnnelik suvepuhkus. Kas selline õnnetunne on teatris haruldane või, või kas teie oskate seda leida igast tööst? Eks me kõik otsime seda kõikidest töödest, aga haruldane on ta muidugi. Tähendab, et kes on vastava näidendi juures nagu kinni, kes on sellega seotud nii tehniline osa kui näitlejad, kui lavastaja. Et nad on kõik nagu ühe mingisuguse niisuguse missiooni või mõtteteenistuses. See on haruldane. Sellest ma unistasin teatrikoolis, õigemini Panso pani meid unistama niisugusest seisundist. Ja seda me kogu aeg igatsema, aga väga harva, kui see niimoodi Ja vot nüüd ta sündis möödunud aasta ja see on tõesti väga, väga meeldiv kogemus. Nii et need hetked on ikkagi harvad olnud, kui sellele küllalt pikale teatriteele tagasi mõelda, harvad väga harva kahjuks. Võiks olla võiks olla niisugune, niisugune hingestatus teatrites ka võiks, võiks korduda ja pidevalt kasvõi kasvõi ühe mingisuguse näidendiga seoses võiks olla niisugune harukordne, see on nagu sünnipäeva kingitus. Tegelikult lennuk, lennuk ja Eili vist mõtlesidki seda mulle seda rolli nagu väljamõeldis, et et see oleks mulle nagu selleks 70. sünnipäeva puhul. No siis on hästi, kui see kingitus läks täkkesse, aga aga no kui juhtub nii, et ei ole seda õnne ja kui on see varutiin ja kuidas jaksate seda ületada, on teil selleks omad nipid. Ma ei tea, mis siin erilisi nippe see niuke tasakaalu saavutamine, see on, see on kogu aeg probleemiks kõikidel inimestel ja näitlejatel tähendab ma, ma räägin näitlejate siis ma ei ole lavastaja ise eriti olnud, aga näitlejatel eriti, sest tema peab lõppude lõpuks selle asja välja tooma oma isikuga ja ja tõestama selle. Tõesust, või tähendab, et, et see niimoodi on? Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa, owrysdioodi. Aga kui endas seda veendumust ei ole või kui see osa seda väga ei sisenda? Kuidas siis siis on lihtsalt üks üks ebaõnnestunud asi aga ikka tuleb ka sellega õhtust õhtusse ja muidugi. Ja, ja, ja kogu aeg kogu aeg otsid kuni lõpuni välja. Nii kaua, vähemalt minuga on see juhtunud nii et et ma kogu aeg esitan endale neid küsimusi, miks ja milleks, ja? Kui ei, ei tule niimoodi välja, nagu ma tahaksin ja mis veadma teen ja sest noh, paraku olen saanud sellest aru, et, et kohutavalt noh, väheks on jäänud nagu lavastajaid. Tähendab niisugusi lavastajaid, kes, kes nagu kes näitlejat oskavad toetada või ei, mitte toetada, see ei ole toetada, tähendab kes oskavad oma mõtet selgitada näitlejatele tervele trupile. Nii et trupp oleks sellest tõesti teadlik ja haaratud ja, ja igaüks tunneb, et ta on, ta on vajalik, kantud selles etenduses. Et tekiks kõigil oma niuke niisugune missiooni vajadus või missioonitunne. See on niuke udu, millest me unistame kogu aeg, et, et see niimoodi oleks, aga aga seda paraku ja seda kohtab harva. Missugune. Praegune aeg praegune teatrijaak, tundub, kui me rääkisime seitse aastat tagasi, siis te ütlesite, et puudu on sellisest asjast, mille nimi on haareldus. Kuidas praegu on, millest praegu kõige rohkem puudunud? Ei oska ma niimoodi üteldagi, millest puudu on. Ma usun, et võib-olla võib-olla missioonitunne või. Aga see on, see on nii üldsõnaline väljendus. See ei sobi praegu sellega, et sellest nüüd puud oleksid. Mingi missioon kõikidel kõikidel asjadel on mingi missioon ja. Kas publik on ka kuidagi muutunud, nüüd, viimasel ajal seoses muutustega ühiskonnas või selles masu ajas või, või kas on tunda, et publik igatseb mingit teatrilaadi rohkem kui teist? Masu ajal lihtsalt see on tähele pandud, et publik käib rohkem teatris sellepärast, et nad vajavad abi. Inimesed vajavad abi ja ta tuleb seda ükskõik kuskohalt võtma, ta loeb raamatuid rohkem ja ja ta tuleb teatrisse ja ta istub arvuti seal selleks, et abi saada. Et saada endale mingisugust jätkusuutlikku mõtet, et saaks eksisteerida, saaks olla see abi. Jah, see ei peagi olema selline meelelahutus pelgalt ei, absoluutselt mitte. Et just otsitakse midagi, meelelahutus on ka, selles mõttes on ka abi. Efekt tekib seal sellepärast, et ma nõnda öelda mitte lahutan oma meelt või, või piin ennast mingisuguselt kinnismõttelt ära. Et ma, ma teen endale selle olukorra lihtsamaks, sest kui ma naeran, on, siis mul hakkab kergem olla. Ma suudan ennast kõrvale asetada oma nendest rasketest mõtetest. Ja siis tegelikult inimesed, kes mõistavad nalja ja oskavad nalja teha ja nad ongi sellepärast, et nad Nad kergendavad teiste inimeste olekut. Nad lasevad tal ennast tunda ja vaadata, vaadata kõrvalt nendele tõsistele asjadele, mis nende nende jaoks tähtsad ja tõsised on. Ja millest nad välja ei saa, võib-olla oma kinnismõtetest. Kas teil on mahti, kas teil on huvi ka teatrit vaatamas käia? Harva harva sellepärast, et no jaa, kui ma vaatan, näiteks viimane niisugune tohutu elamus, võiks öelda, oli mul kui ma vaatasin televisioonist ribaki kontserti ja ma poleks uskunud, et ma tema muusikaga või, või üleüldse selle et ta eurovisioonil nagu võitis, see, see tundus mulle niisugune jah, kui ma seda esimest korda kuulasin. Seda laulu tundus see niisugune lihtne ja arusaadav küll, aga aga, aga mitte eriti nagu köitev. Aga kui ma tema kontserti kuulasin, tuli välja, et ta on tõesti väga hea, väga suurmeister ja muusik ja ja pillimees, no väga, väga ülivõrdes, lihtsalt mulle meeletu viimane elamus. Teie oleksite valmis igas teatri laadis kaasa lööma või on teil ka mingeid eelistusi või on teil mingeid tõrkeid millegi suhtes? Mulle meeldib, kui tähendab on küll, võib-olla asi peab olema tragikoomiline. Ja kui üks osa sellest puudub, siis mulle see näitemäng ja see, see asi ei eriti, istub. Tähendab kõike peab sama natukene natuke kõrvalt vaadata. Ja kõigesse peab saama tõsiselt sisse minna. Aga ütleme. Sugune lauskomöödia, kas näitleja saab ise ka seda traagika poolt sinna sisse? Kui jahutatud sisse on, siis saab küll jah. Aga tihtipeale ei ole, tähendab, see oleneb sellest, millele, millele see pretendeerib. Kas on läbi raskuste tähtede poole või? Või seda ei ole, siis, siis ei meeldi? Jah, siis peavad need tähed ikka ikka paistma kuskil ei, kuskil peab ikka olema mingisugune niisugune tõsine punkt, sellepärast et ega rahvas ei võta ka laus niisugust. No ta võib, võib naerda jah, on niisuguseid niisuguseid sketši ja nii edasi, mis on tõesti ainult klouni. Aga kloonil peab olema juures ka niisugune veidi niisugune traagiline joon siis siis ta mõjub väga koomiliseks. Ühesõnaga, vot need kaks poolust peavad töötama, need on kõikides inimestes on olemas sees ja, ja kui need töötavad, siis näiteks minu lemmikseriaal on see, mis tuleb Eesti televisioonist südameasi. Seda ma lihtsalt vaatan ja naudin, milline näitlejate töö ja milline milline režissööritöö ja stsenaristid töötavad väga hästi ja ühesõnaga, seal on palju imetlemisväärset. See pealkiri ise on juba hea, sest südameasi teater peab ka olema südameasi sarnaselt täpselt peabki olema. Ja vaat, kui sellest südameasjast jääb natukene puudu, siis, siis tunned, et see töö, mida sa teed, noh ja ma teen, ma pliian. Aga kui, kui seda asja ikka sees ei ole ja vasta välja tuua ei oska, siis oled endaga väga rahulolematu ja enda suhtes ja raske on elada. Missis Ines Aru on teie soov sellel rahvusvahelisel teatripäeval neile, kelle jaoks teatel on oluline Et oleks rohkem tragi koomikat Ei oska rohkem midagi. Aitäh. Nüüd esitab aegade tagant Jüri Krjukov ja Rein Oren küsimuse kuuldemängust Ma armastasin sakslast ja selle küsimuse esitab ta lavastajapreemia nominent Elmo Nüganenilt. Teie olge nii kena ja võtke seal toolil. Minu vastas istet. Et ma võiksin teid hästi vaadata. Palun härra parunemist perest, siis mina olen parunihärra. Kui minu tütretütar pole paruness ja kui riik ja valitsus on kõvasti ära keelanud. Vahel me vist eestlased, kipume unustama, et lisaks eestlase vaatepunktina on olemas ka mingi teine vaatepunkt kellegi teise või üldse inimene vist vahel unustab, et olemas kellegi teise inimese vaatepunkt. Ja kui nüüd käsitleda neid tegelasi selles Tammsaare romaanis kolm põhitegelast, Oskar ja siis Parun ehk vanaisa ja tema lapselapse Eerika Oskar väljendab oma vaadetega nii-öelda eestlase vaatepunkti. Vanaisa valab aru, tema, aga baltisakslaste vaatepunkti ja Eerika on seal vahepeal siis nii-öelda uue põlvkonna baltisakslane, kes tahab, et Noor-Eesti vabariik võtaks teda Eesti vabariigi kodanikuna. Kuna sellised on mängureeglid, kõik me oleme võrdsed, eks ole, parunite seisused on kõik ära kaotanud ja kõik muud seisus, et ja siis tema püüabki elada nende reeglite järgi. Aga veidi baltisakslase vaatepunktist me eriti ei ole sellest rääkinud või ütleme. Ma saan ka aru põhjustest, miks ütleme Eesti ajalugu või ametlik ajalugu või koolis õpitav ajalugu, et ei käsitleta seda teemat, sest ega ta eriti au ja kuulsust just meile ei too, aga meil polnud muud võimalust. Ehk siis küsimus selles, kuidas toimus siis esimese vabariigil kahenditel aastatel riigistamine, maareform ja, ja, ja kõik muu kaotati ära. Seisused, arusaadav. Demokraatlik Eesti vabariik, kõik pidid olema võrdsed põhiseaduse ees, eks ole, kõik on Eesti vabariigi kodanikud võeti ära mõisnikelt ja mitte ainult baltisaksa mõisnikelt, vaid ka nii-öelda värskelt mõisnikelt eesti soost mõisnikelt võite ära kõik mõisad, metsad, maad, kompensatsiooni selle eest ei makstud, lubati, ma ei mäleta seda täpselt protsenti, kas on seal mingisugusest ühest protsendist on juttu olnud või kahest seda saab täpselt järgi, suurusjärk on umbes niisugune ja ka ainult sel juhul, kui Eesti riik on jõukamaks saanud mingisuguse 10 või 15 aasta jooksul ja selleks pidi kirjutama igal aastal avaldused, et taotleda siis seda, seda piskut, seda kompensatsiooni. Ja loomulikult kõigile siis jagati kätte need pisikesed noh, maalapikese kõigile võrdsed, selge see, et seda oli vaja, noor Eesti vabariik pidi seda tegema, sest muud võimalust ei olnud. Aga kui vaadata seda baltisakslase vaatepunktist siis ega kõik ei olnud ju niisugused Anastajad ja, ja orjapidajad ja ja ei käinud piitsaga ringi, ei peksnud Muhan rahvast, eks ole, on ju teada küll juhtumeid ja antud juhul selles romaanis see konkreetne parun oli ju üks nendest, kes viienda aasta revolutsiooni Nonii ajal, kui tulid karistus, salklased ei lubanud oma talupoegi peksta, kuigi tema mõis k põletati maha, aga seda otsustas mõisnik ise. Kas, kas tema talupoegi pekstakse või mitte, seda saavad karistatud või mitte. Et ja kui mõelda nüüd ütleme baltisakslase saatus oli niisugune, noh, me võime õlgu kehitada öelda. No mis meil eestlaste, sellest aga, et mõista, mida võis tunda see baltisakslane, kui tema juurde tuli siis Oskar tema lapselapse kätt paluma, siis pöörame selle asja nõks teistpidi, et kuidas, jäta ta eestlasele, mida see baltisakslane siis võis tunda? See oleks umbes sama kui kusagil Viljandi maakonnas 40. aastal, kui toimus juunipööre, kehtestas nõukogude võim ja võeti siis vägivaldselt, eks ole, sellelt Viljandi talupidajalt võeti maha ära, siis ta küüditati Siberisse ja kusagil viiekümnendatel tuli siis ta tagasi. Ja siis tuleb tema juurde noore Nõukogude Eesti võimuesindaja, sest tema jaoks kõik noored võivad olla komnoored, võivad olla Nõukogude Eesti võimuesindajad ja palub tema lapselapse kätte. Vot umbes sedasama tundis ju ka see baltisaksa Parun kui, kui Oskar tema kätt paluma läks. Nii et selles mõttes selles lavastuses ei ole püüdnud või oleme püüdnud neid asju näha, ehk mitte nii, noh, kuidas öelda siis mustvalgena, et, et kui Tammsaare kasutab sõna korporant, järelikult Tammsaarel oli mingisugune asi ajada eestikorporatsioonidega, ta ise sinna ei kuulunud ja siis ta vait, et meie arusaamise järgi Tammsaare nägi neid asju, kuidas seda öelda siis kaksipidi nagu ta vahel kasutab, eks ole, varabahjus, et medalil on kaks külge, kepil on kaks otsa valede alleel on kaks otsa, eks ole. Et asjad ei ole nii, nii üheselt samamoodi kui tuua paralleel või, või tuua see näide, ütleme praeguse aja Eestis siis ka meie ju kipume samamoodi ära unustama, et võib-olla ka mingisuguse teise inimese vaatepunkt siin Eestis võib-olla vene inimese vaatepunkt. Küsimus ei ole selles, kas see on, kas on objektiivne või kas ta vastab nii-öelda absoluutse tõe kriteeriumitele. Ei, ma ei räägi sellest, aga võib-olla kellegi teise inimese vaatepunkt, see kasvõi seesama näide aprillisündmused ehk siis selle sõduri äraviimine, siis on selge, et, et enamus eestlasi kõik vaatasid ja nägid seda, ühtepidi tuleb aru saada, et miks enamus vene inimesi vaatas teist, et nii-öelda nende vaatepunkt oli teine ja ma ei räägi üldse sellest, et selle kuju oleks pidanud sinna jätma absoluutselt mitte sellest. Nüüd ma olen helistanud näitleja Jüri Plazzovile et küsida midagi ehmatavalt praktilist. Hallo tervist, kas Jüri Vlassov ja ma kuulen man Urmas Vadi vikerraadiost jänestel ühe naljaka küsimuse pärast, mis mul tekkis seoses teatripäeva saatega. Et kas olete nõus vastama sellele? Oleneb küsimusest, et küsimus teile kui näitlejale, et kas teie kui näitleja olete saanud kusagil, kus näiteks särada, antud tasuta süüa-juua või öömaja. Vastan siis, või? See lõhnab muidugi korruptsiooni järele, kui ma ausalt vastan. Aga las lõhnab. Teatrisaade. Ja ma sain aru. Nojah, viimane, mis mulle meenub, on aa eelmine suvi, eelmine suvi mainin Saaremaal tegin seal kaasuses Läheme tükis ja ja õhtupoole, noh, kus proovide aeg, kus mitte midagi teha, eriti ei olnud kolaseni imekaunis Kuressaares ja siis ma nägin ühte tuttavat, keda me väga põgusalt teadsin. Mõtlesime, et teeme väiksed õlled ja õhtu venis väga pikaks, peaaegu hommikuni. Aga ta ei lubanud mul mitte ühegi sendiga maksta, sest et ta ütles selle peale, et mis ma teen vahelisele näitlejale välja, siis oligi nii, et ma ei saanud oma rahakottigi lahti teha, kuigi Ma ütlen, et mul oli, sellel hetkel oleks suuteline maksma küll. Aga mis eriti meelde jääb, on ikka need kuldsed Nõukogude aastad. Sest et teatrikuu, see oli ju selline kuu, kus näitleja ei pea, ta ei oleks pidanud ise praktiliselt süüa ostma ega juua ostnud, sest et väga tihedalt sai käia niimoodi mööda kolhoose või kultuurimõjusid kultuurimajamajasid esinemas ja ja seal oli alati see laud oli siis nii lookas. Et ega sealt eriti kainena kunagi keegi tagasi ei tulnud koju. Ja sest tõesti, lauad olid tõesti vägevad, olgu, poodides suurt muffigi ei olnud, aga, aga seal oli igal juhul väga kõvasti ja tundus nii, nagu oleks nad väga armastanud näitlejaid, nagu seda kuigi öeldi ka sellel ajal niimoodi, et ettevaatust, näitlejad tulevad, naised, võtke pesumaa nööridelt. Aga jah, selle kõrval, kui ring reisudel olime, kus, kus me olime päevaraha eest võimelised ostma ainult näitleja juustu, mis ta oli, uus juust, mingi 11 kopikat maksis ja ja koeravorst. Ja siis veel midagi juurde sinna. Siis need peod olid väga teretulnud. Nii suured tänud Jüri Plazzovile. Selle esimese tunni lõpetuseks jääb laulma Voldemar Panso. Peale uudiseid oleme juba tagasi. Aplaus Jaak Järve Ülo sööstmeskid ja. Eelaid ja kui ta oli tipus suuri raame, teostun, mata soonseina olnud ja ja koon kurialleed ei ollu. Ilo ja Margus ei saanudki. Osta või temale ja sarmi.