Tervist, mina olen Urmas Vadi, minuga on mu head kolleegid, maris Johannes ja Pille-Riin Purje jätkub teatrisaade kolme tunniga ümber Eesti teatri. Kui esimeses tunnis fantaseeriksime eesti teatri alguse üle siis nüüd oleme jõudnud kuue-seitsmekümnendate teatri uuenduseni küsima. Milles see uuendus siis seisnes? Või samahästi võib hoopiski öelda, mine too sealt, ei tea kust, ei tea millega ei tea mida. Aga alustab Evald Hermaküla, tema jutt on pärit vestlusringist mille korraldas Reet Neymar. Novembris 1009 97. aastal toimus teatriliidus ning teemaks oli Panso koolja koolkonnad. Tähendab sama palju kui õpetajat, kui nii-öelda kool mõjutab teatritegemist see, mis õhus on. Kui ajalukku tagasi minna, siis kõik on õige, mis siin räägiti, hingav ütles, et, et siis kujunduse lõpule seitsmekümnete alguses. Poisid, see tähendab toominga, teised targad poisid lugesid küll Poola ajakirju, küll Tšehhi. Jah, oli küll, jah, loete küll eilsest suurt kasu pole kuidagi. Otseses mõttes, tähendab, olen rehti palju lugenud, aga ja püüdnud aru saada, aga mind isiklikult tähendab 1000 korda, kui hulk loetud raamatuid selgitas mulle üks nähtud etendus, mis ei olnud Brehti omaga õnneks Brehti väimees vähemalt mängis selles tükis. Õigemini need oli kaks ja seal oli midagi lähedast. Nii et ei, see lugemine tühi, aita midagi. Aga ega ei olegi vaja lugeda, kõik on õhus, kõik tuleb kuskilt rääkimata jätta ühte väga ilusat juttu. Otseselt asja ei puutu, aga vabandan, kui te ette teate, see on see kurikuulus 100. ahvi lugu. 50.-te aastate alguses Jaapanis. Teadlased uurisid ahven looduslikes tingimustes nii mandriosas kui pisikestel saartel ma ei mäleta selle arhipelaagist nime. Ma ei mäleta ka täpselt ahviliiki ja vist ei ole nii tähtis. Ja siis nipp seisnes selles, et teadlased hakkasid neile toidulisa andma magusaid kartuleid. Teil on kohutavalt meeldisid peale selle, mis, mis ümbruses niigi saadaval. Teadlased panid nad liivale, need kartulid ahvid sõid aga liivaga koosse krigise sammaste all. See oli vastik ja abid olid dilemma ees. Tähendab süüa või mitte süüa, õudsalt tahaks seal kurat, liivane hammast. Kuni üks loomulikult Noorahv väike avastas, et seda sa, kartulid saab ajas pesta. Ta pesi kartuli puhtaks, pistis nahka ja vähe sellest, ta õpetas oma mängukaaslastele ikka noorte ahvidega tegemist. Isegi aimata sakslasi tasapisi levima, noored ahvid õpetasid vanemaid, mitte vastupidi, loomulikult kartuleid pesema, see komme levis esialgu aeglaselt, siis natukene kiiremini ja siis ühel heal päeval kirjeldavate, selles hetkes väga tähelepanelikult seda jälgisid, jõuti 100. fini. Tähendab 100 ahvi kartulitest ja siis toimus plahvatus, mida enam keegi ei oska seletada, tähendab homme ilma sidekanalit, tähendab, neil ahvidel ei olnud ei mobiile, ei raadiosaateid enneta midagi, e-kirju ei saanud nad ka ühes ühelt teisele käia, otseses mõttes ei suutnud ujuda nii kaugele ei tundnud vajadust. Ilmselt see kartulipesemise komme levis pärast 100. ahvi, kui sa saad selle selgeks, sai välkkiirelt teistele saartele mandrile. Ja keegi siiamaani ei oska seletada. Tõsiteadlased üliratsionalistid ütlevad, et see on bluff, see on vale, terve rida teadlasi, neid sama tõsised inimesed, kes hoolega neid uurisid, ütleb, et see ei ole bluff, ei ole vale ja toovad üks väga keerulisi näiteid maailmast. Tähendab ma vihjan sellele, et mingisugune infoväli siiski olemas tahame või me ei taha, kuidas endast kujutab ja mida ta endast sisaldab, me ei tea, aga üks tagasihoidlik näide selle kohta on see, et vähemalt see etapp, mis ma ise olen läbi elanud, Tõnu ja teised ja on ja ma mõtlen 70 aastate alguses ei meil ega ei olnudki vaja aga kuskil sõita või kuskile minna tingimata see oli kõik nagu olemas oli, nii tuttav, tähendab see see nii-öelda tol ajal maailma levinud ja igaveses paigas eri vorme võtnud? No ma ei tea, mis selle kohta öeldakse teatriuuendusega, mis ta tühi ikka, nii väga uuendus oli seal üksteistmoodi tegemine lihtsalt ja ta levis ka kuskil, ma väidan mingisugustel eriti udustel kui müstilistel teedel, mitte ka otseselt. Selleks ilmselt ei ole vajadust ja ma kardan, et see info valimisümberringi on või, või on tal mõni parem nimi või parimal. Aitab küll ja aitäh täna ja siis see sisaldab ilmselt igasuguseid asju, hirmu, kahtlusi, unenägusid, surnud inimese elusaid inimesi. Ja mida iganes, müüte une ja, ja alateadvust ilmselt nii isikliku kui kollektiivselt ja nii edasi, nii edasi. Ajalehes Sirp Evald Hermakülale järelsõnas kirjutate Tõnu Tepandi niimoodi, et Campisime kord suurest majast väikese maja poole ja arutasime jaatri funktsioonist üldse. Mis motiiv on seda teha ja et kui ükskord võõras võim peaks ära minema ja poliitiline surve ära kaob, kui palju siis neid jääb, kes veel üldse tahaks mängida ja teatrit teha. Et ma, esiteks sellesama küsimus, et praegu teine. Tead selle asja Kron nõnna viisi, et niimoodi me tollal mõtlesime ja arutasime tõepoolest et palju siis üldse ütleme, üks viis aastat tagasi või natuke vähem võib-olla, või oleks ma öelnud, et, et nahetega, et ega väga palju ei ole. Aga praegu ma ütleksin niimoodi, et, et on erinevad teatritegemise viisid on leivateenimise koht läheb bot, käib tööl, teatris Deep leiba, täiesti aktsepteeritav värk, palun. Ja kõik suurepärane on müügiks ette valmistatud, publik tuleb kohale, publik tahab vaadata, meie teeme, kõik, läheb kaubaks. Ja see, selle igasugused variatsioonid, niuksed, noh kuni sinna kultuuri pis näsini välja. No kus on siis need vaba õhukat või siis ütleme, need suured muusikaetendused, muusikalid ja nõnda edasi, kus on siis või siis niuksed, superkontserdid business. Ja on teine teatritegemise viis sest see esimene on ka seal mängitaksegi laval, issand jumal, teine tegemisviis, kus, kus mängimine on niisugune uurimismaailmat tajumise viis või kus võetakse ette tõsised asjad, kus, kus luuakse maailma ja kui see veel kellelegi meeldib publikus, ma mõtlen, siis on suurepärane, aga kui ei meeldi, siis ei ole midagi teha. Ja kus, kus luuakse maailma ja kus, kus on, see on elamise viis, see mängimine ise terve see krempel ja, ja, aga, aga see on lihtsalt selle kõrvas on teine, see on teistsugune. Ja ta ei, ta ei ole ei parem ega halvem kui see esimene. Aga need kaks asja on väliselt ainult sarnased, neil pole sisuliselt mingit mingit tulu ja vaata, kui me tollal rääkisime eemaldiga, kurat seda teab, me ikka vist mõtlesime seda teist varianti, et seda päris mängimist, sest tollal see kuna olud olid sellised, kuna mitte ainult raha väärtus, aga terve rahafunktsioon ühiskonnas oli hoopis teistsugune ja edumudel oli teine, aga igal juhul Alatorite terve rodu, eks ole, me seltsi võrrelda neid asju siis siis ka see teater oli ka selles mõttes suts lihtsamas olukorras või noh, samas jälle muidugi keerulisem seal olid mingid asjad, mida seal ei tohtinud jälle ja aga noh, asja jälle kohe pinevamastamas pinge sisse. Veel keelati kogu aeg midagi ära, küll televisioonis küll. Noh, andis, tegi ilma vaevata, ideoloogiline surve tekitas pinge, mida on väga raske kunstist saada, silma meie pingutused, eks pinge sinna sisse ja, ja meil oli sellevõrra kohe kergem, see ongi mis tagantjärgi, nii et, et mängijaid, teatritegijaid on küll ja küll ja nad on igav, hästi tublid ja nõnda edasi. Ainult nad jagunevad jah, ühed on need leivaraha teenijad, mis on täiesti töötav asi ja teised on siis need, kes need, kes maailma loovad. Aga kuivõrd paljud ise siis mõtestasid seda, mida te tegite, et, et see on uuenduslik. Et mitte midagi niisugust, mitte midagi niisugust tab võib-olla eemaldil oli teinekord sisemiselt, aga see käis ka ainult niimoodi, noh. Eiei mina tegin ma nii, nagu me pidasime õigeks, tegime oma seda mängimist ja uuendus seisnes selles, et me otsisime uusi mänguvõtteid ja ajasime igasugust jama kokku. Ewaldiga Me kahekesi tegime kõikvõimalikke lollusi, seal tähendab sellest tagantjärgi ma saan aru lollusi või niuke. Tegelikult ei tabanud ära. Me otsisime sedasama mängu lahtist puhast vaba mänguasja uurida, me ütlesime seda. Ja siis noh, aga kuna me siis kasutasime vastastikku ja ka teiste inimestega lugesime nende mängu sisenemise võtteid siis, siis meil tihtipeale see asi ei õnnestunud evalt lihtsalt vahest küsis, et kuule, kuidas sellest jäävad korraga mängima hakanud, mis on selliste puhtalt kui ma sain kogu sellest konstruktsioonist vabaks ja ma läksin ise mängu sisse. Aga see on tagantjärgi tarkus, kõik. Seal me tegelesime, jah. Noh, võib-olla selles mõttes, et teatriuuendusega noh, me tegime teistmoodi või kõik raudselt niimoodi ja tegime oma ööteatrid seal ja ja siis noh, made näidendid, mida me, mida me võtsime mara tapmine ja nii edasi. Ja, ja me ei teinud revolutsiooni, noh, teadlikult või niimoodi. Nii nagu juba Tõnu Tepandi mainis sõnamäng siis selle mängu mõistega tegelast tollal ka kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing. Palusin vahingult 2006. aastal, et ta seletaks seda mängu mõistet lahti. Vaadake, asi on selles, et mängusituatsioon on huvitav situatsioon, mängiv inimene on väga huvitav, seal juba homo luudanssi, eks ole, mängiv inimene siin ka ja ja teised, kes on kirjutatud, mängis inimest. Tundub, et kui sa ei pane inimest mängima mängusituatsiooni põne, et siis siis ta ei olnud üldse huvitav, kas ta on siis no ellu jäänud näidend või lavaliselt või nii edasi. Sest üks me rääkisime seitsmekümnendatel aastatel kuntsi Hermaküla kadunukese, et me rääkisime, ka mängivad inimesed, mäng oli ikka, oli niisugune käibesõna meil mõnes mõttes halvas mõttes mõjus moesaali stiil kui näitleja ei mängiks, mis ta laval teeb ja kes teatri ümber tiirlesid dramaturgi ja eks need ka siis mingil määral ikka selleks, et selle selle nõukoguga kaasa, aga muidugi eks Mul on ülekohtuselt natukene pandud seda mängu veelgi, aga, aga noh, mis seal ikka, mängusituatsiooni loomine iseendast on väga huvitav protsess. Mitte ainult sa lood selle kirjutamise jaoks, vaid vaid mängusituatsioonis olek on huvitav protsess. Aga kirjeldage mulle näiteks ühte mängusituatsiooni, mida te toona 70.-te tartus, lõite, noh, on hästi palju, võib olla samamoodi ka ülekohtuselt räägitud teie salongist, kuste Leiten, Neid mängusituatsioone ja muidugi seltskonnas ka, palun kirjeldage mulle ühte sellist situatsiooni. No mängu situatsioon jah, salongis oli meil mängusituatsioone selle pärast, muidu seal oleks olnud igav ka mis seal ikka filosofeerida ja suur Tiina võtmis seal ei olnud. Mängusituatsiooni seal sai loodud küll ja kui öelda seda protsess, mismoodi ma vahel lõin mängusituatsioone, siis provokatsioon. Provokatsioon on see metoodika, mis aitab nägusid, kui siin ka kirjutada, sa pead provotseerima inimest, inimest minema mängu ja siis juba loodumat reeglid, ütleme mõne situatsiooni puhul hakkasin rääkima, et näiteks naine petab sind mehele, tema hakkas uskuma, kui mis hakkas vastu mängima, siis mina söön sind veel, see oli muidugi niukene jõhker näide, aga oli, oli lihtsamaid mängusituatsioone, kus sai provotseeritud ja mitte ainult, et mina ei provotseerinud, teised ka hunt provotseeris mind mängima, tihtipeale kadunukene oma oma oma hirmudega oma unenägudega ja unelmate ka ja kõik ja Hermaküla provotseeris mängima toomingas provotseerima, nii et see punt oli selline niisugune noh, vastastikku käis ikka ega ei saa nii, ainult mina üksi juhin mängu ja ei, nõukogu kõlavad kõik kaasa, peavad minema, enamus peavad kaasnema, siis on see mäng, niisugune tõeline lavaline mäng. No psühhodraama on ju sellele rajad mängusituatsioonis ei, alati läbi mingisugune situatsioon, raske situatsioon, mingisugune psühhotrauma ja, ja siis saad isast lahti see, kes tänapäevani. See situatsioon peab sellele isikule, kes viiakse konstitutsiooni, nendele peab pakkuma mingit rahuldust, vaimset rahuldust või mingit lahendust. Kindlasti üks märksõna, mida Mati Unt on selle aja teatri kohta kasutanud on vaen kirjanduse vastu ja liikumine müütide poole. Aga mida arvas hunt sellest? 2003. aastal? Ei, no kes tühjendust vihand tähendab, kirjandusest pärineb ikkagi väga paljus osas teate tekst no muidugi ütleme näitleja on laval. Või tema keha siis nahte mäel või ütleme siis, tema rääkimine on ka üks selle noh, keha funktsioon hoone ja tihti ja enamasti ja eriti kommerts, kes ju ja muidu ka kasutatakse väga palju teksti ja mis on võetud kirjandusest, see pole mingi vihkamine, lihtsalt kunagi oli see aeg, kus nagu peeti teated kirjanduse ettekandmise kohaks, aga sellel liialduse vastu sai oldud küljas. Mis puutub müüti, müüt kõlab kuidagi paratamatult sedasi irratsionaalselt või, või muinasjutuliselt, isegi nas selle all peab silmas pidama Ma mingisugust üldisemat proovi lihtsalt ütleme kui me vaatame kuningas hoidipust ja klastil lõhutud ja siis need on üks ja sama lugu, ainult üks on tehtud tragöödia vahenditega, teine janti kujul. Aga noh, see müüt või niisugune ase, tüüpiline põhistruktuur on mõlemal sama. Ja, ja sa saivistes saab nüüdki mõeldud müüdi all. Müüdi poole pöördumine, et kas selle taga on ka mingi soov avastada uut inimest või mingit ürgset loomust või mingisugust tõde. Ei, aga tegelikult niisugune arhetüüpne struktuur ta organiseerib eelkõige materjali, näiteks ütleme, seal poeg tapab isa või õde, elab kokku, vennas, hakka või niisugused noh võrdlemisi primitiivsed arhailised situatsioonid, need annavad tekstile ja etendusele ka jõudu. Ka igasugune teine struktuur muudab Kazja kompaktsemaks näiteks. Noh, kas olgu siis lume traagiline Alt keemiline või see nagu organiseerib asja, mida rohkem on selliseid võrgustikke teostas, seda parem tegelikult on, nad ei pruugi üldse välja paista, aga mingit uut inimest ja mina ei tea. Paljud tahavad avastada, aga ma ei ole nagu selle peale eriti tulnud, ise. Küsisin veel Mati hundilt aastal 2003 kas tema lavastused siis on selle uuenduse jätk või osa? Tähendab, loomulikult alguse sai kõik sealt, aga ma päris sellega ei nõustu, mida noh ütleme eriti nooremad inimesed, kes ütleme, seal ehmaküle toominga varasemaid etendusi ei ole näinud, need nagu meelselt räägivad, et noh, justkui nagu ma jätkaks seda või kasvataks, sest see ei ole päris nii, tähendab, minu eluhoiak on hoopis teistsugune kaneeli endil kahel oli väga erinev eluhoiak ja need ei lange küll kokku. Aga see, mis nemad tegid esimesel koos tegime ja mis ma nüüd üksi teen, mitte pääsiksi. Aga noh, umbes nii kui me räägime sellest tähtajast siis ega see ei olnud mingisugune ei tea, mis asja avastamine uue enne pold olnud seal, noh, minu arust teate põhiloomus see näitleja teatri alus ja lugu ja jutt keha ja visuaalne külg sinna juurde. See lihtsalt oli, oli vahepeal ära unustatud, sest üldse noh, näiteks nõukogude korda oli suhteliselt verbaalne või sellest niisugune tohutu tsensuuri tegevus. Ja siis sõna peeti väga oluliseks olulisemaks, kui mingisugused Teamis kujundeid vassida, inimesed, haisid kas nagu jutuga õhkem ära teatis ka, aga lihtsalt teatri niisugune mitmekülgsus või tema need võimalused, mis on tegelikult tulnud juba. Tiigist ükskõik millal nende nagu lihtsalt normaalsesse seisu taas viimine, aga see olnud mingi uuendus vaid normaliseerimise protsessis. Kuidas te ise suhtute sellesse, et noh, näiteks teinud või noh, mina praegugi või vahing teid mütoloogiseerib või üleüldse mingit põlvkonda toda aega Medologiseeritakse? Ei, mina ei kujund, mis see põlvkond on? Ma ei mõtle ka mineviku peale ja ma olen kaasaegne inimene, ma elanike tuleviku peale ja mul pole ka mingeid mälestusi. Õieti ma ei mäleta eriti midagi poega, päevikuid, lahingule, kes on mu hea sõber, oleme soovitanud ka rohkem endast kirjutada, mitte lito, tahab kirjutada näidendit Hermakülas, kus tahab mind ka sisse panna. Massetid ei pane ja kõike, tähendab, et aitab minu jaoks pluateerimisest, et sulle endale endast nii palju niikuinii kirjutada oleks, nii et mina ei ole huvitatud ei põlvkonnastega minevikust õieti tagasi vaata aga, millest olete huvitatud hetkest olevikust ja natuke tulevikust ka? Minevikust mitte miski. Kri. Kuna käimas teatriga päeva saate teine tund, mis on keskendunud kuue-seitsmekümnendate teatrile ja teatriuuendusele siis ma olen enda porteteeritavaks valinud ja kutsunud ja palunud näitleja Raivo Adlase. Ja ma arvan, et meie jutukese ehk saakski olema kusagil seal mainitud. Raivo Adlas, enne kui sa siia stuudiosse tulid, siis sa ütlesid, et, Ütleme, sina jah, aga kõigepealt head teatripäeva jätku kõigile. Ja selle Sinaga on selline lugu, et miks mina tahan, et kõik mind sinataksid, et noh, enamus, kellega ma suhtlen, on minust nooremad, neid vanemail annab otsida. Ja siis ma tunnen ennast ka nagu natuke nooremana. Ka see pole saladus, et ma sain juba kaunis kaunis vanasse ikka ja siis on lihtsalt hea tunne, kui keegi ütleb sulle sina ja peab omasuguseks. Ma ei tea, Raivo Adlas, kui sa peaksid joonistama endast portree, mida mina siis praegu siis joonistan sinust, et siis mida sa sinna joonistaksid? Mina tähendab eelkõigepealt, ma ei oska üldse joonistada, aga kui oleks nüüd sõnadega vahe joonistada, siis ma joonistaks sinna väga-väga mitmeid selliseid inimesi, kellega ma olen teatritöös ja muidu igapäevases elus kah kokku puutunud. Ja kui mul kunagi mul on see plaanis, aga mul ei ole lihtsalt aega olnud, et võtta ette hakata midagi kaante vahele kirjutama. Kuna ma olen veel üks väheseid, kes elus on selles põlvkonnast et siis ma kirjutaks mitte niivõrd endast kui just nendest inimestest, tänu kellele ma olen väga heas seltskonnas saanud olla nii kaua aega No ma kujutan ette, et need inimesed paljuski kuuluvad ka sinna kuue-seitsmekümnendate teatriuuendusega antud aega ja tegemistesse ja mõtlesin, et seda kindlasti sinu käest hästi palju küsitud ja võib-olla see isegi tüütab sind. Aga võib olla ka mitte. Et milles seisnes sinu jaoks uuendas. Kõigepealt selles minu enda jaoks, et kuna selle teatripisiku ma sain siiskistonis lovskilt noh, tänu tema näitlejatööle enda kallal ja näitleja rolli kallal see raamat mind juhtiski teatri juurde või ma sain sotti, mis asi see teater üldse on, teater ei ole mingisugune meelelahutusteater, on üks, üks väga-väga-väga tõsine asi väga huvi tagasi. Ja ja siis ka Judi stuudios töötati Stanislavski meetodi järgi, mis oli puhas psühholoogiline realism. Ja siis need uuendused muidugi kõigepealt esimene, kellega siis õnnestus koostööd tegema hakata, oli Hermaküla ja muidugi Mati Unt, Need juhtisid mind täiesti uue teatri juurde, ega tol ajal ei olnud midagi lugeda sellest, mida mujal maailmas tehakse. Noh, teater toob Nobrehti Brehtima. Muidugi, preestiga olime kursis, sellepärast stuudio ajal ja teatris olemise ajal juba käisime pidevalt Leningradis praeguses Peterburis vaatamas tehti teatrit ja, ja igasuguseid muid huvitavaid teatreid, mis eestisse muidugi tol ajal üldse ei sattunud, aga siis Leningradi, Moskva olid need kohad, kuhu ikka toodi midagi avam kardsed. Noh, ja irv tuli kah suurt ristifänn ja siis pressidestanisaski selle peale olin siis kasvanud, aga siis, kui poisid hakkasid. Ma ütlen, poisid Hermaküla ja Tooming põhiliselt Hermaküla, kes siis hakkas valgustama Vanemuise noori ja et mis mujal maailmas tehakse, kuna ta valdas inglise keelt ja siis ma ei tea, kuidas siis kas tänu vahinguleviks oli ta suur sõber sai ta siis sellisele sellistele materjalidele ligi, mida siis sai ka meile siis nagu räägitud, mis materjalid, need olid. Kõikvõimalikud ma ei tea, kuidas nad pääsesid, raamatutena oli väga raskest raamatuid tohtinud nõukogude liitu ju niimoodi tuua, selliseid kahtlaseid ja välismaal välismaa keeles veel, aga, aga kusagil ikka liikusid põrandal. Sellised sellised asjad muidugi Krotoskin, Krotoski võib-olla natukene avalikum, aga põhiline põhiline oligi Krotovskim, kes oli meie noh, peaaegu et meie kõigi suur, ma ei oska ütelda pühak või isegi jumal või et see oli midagi erilist, kui sa olid näinud Krotovski mingisugust lavastust. Ja ma isegi kuulsin, Jaan Tooming oli ükskord üritanud lavaka ajal tasapisi hakata sõitma Poola nagu Johannes, nii Poola kuningaks, aga ta tahtis lihtsalt Krotovski juurde minna, et saaks ihusilmaga ära näha, aga, aga muidugi, ega siis üle piiri saamine oli võimatu. Davosis Krotovski ütles sulla, mis ta mulle ütles? Kõigepealt seda, et teater ei ole ainult et see, mida siin tehakse, vaid et teater on palju-palju laiem mõiste. Teater on, ma ei oskagi ühese lausega Krotovski õpetust kokku võtta, sest Krotovski ise ka vananedes hakkas hoopis teistmoodi asju tegema ja hinnangu stanisovskigi muutusega, siis nad ei jäänud oma sinna, mis kunagi oli ette võetud. Aga see oli niivõrd uus ja niivõrd põnev, niivõrd, ma ei tea, et see oli minul ka, kui, kui me saime protsla, ma käisin Nõukogude turismigrupiga, kus oli ka kolm eestlast, kolm eesti teatritegelast, käisime Otslawis, nende hulgas harid, Neymar kodunutine ja ja siis esimene asi nagu jõudsime sinna ma ei mäleta, mis hotellis oli siis kõik põrutasid tohoh, otsima üles, kus on siis see kuulus teater stuudio? Muidugi meie kurvastuseks sel õhtul etendust ei olnud. Aga me saime ikkagi seal majas olla ja seda õhku natukene sisse hingata ja et igal juhul oli see kasulik. Raivo Adlas, seal on kaasas üks selline vana kulunud punaste kaantega ruuduline kaustik ja sa näitasid mulle seda ka sinna sisse kirjutatud sinu kõige esimesed ja kogu sinu rollid ja lavastused. Ja huvitav on selle juures see, et kohe vist teine lavastus, mida sa oled teinud väljaspool Irdi stuudiot, millal sa siis lõpetasid 65. aastal, et, et see lavastus, milles kaasa tegid, on Mati Undi, Paet on päikese poeg ja mängisidki Paetoni seal. Nii et selles suhtes huvitav, et see nii-öelda see teistsugune teater justkui tuli kohe nagu sinu juurde sinu nii-öelda Vanemuise näitlejatee alguses. No ega ta nüüd päris teistsugune ei olnud, aga aga noh, tolleaegses Eesti teatripildis huvid on muidugi niivõrd värskelt sellest tehtivi spetsioonidele Ode ja ülistati kõikvõimalikel viisidel. Ta oli see saade, ma nägin seda, see oli selline vastandamine, et Vanemuine ja siis Tallinna draamateater Te olete, nii, on Draamateater, kriminaaltangot ja noh, niisugust kommertsiga, et Vanemuises on niisugused uued tuuled, selline värskus. Et selles mõttes oli jah, aga muidugi minul oli see esimene osa või ja noh, eks ma ikka ma arvan, nonii, seal kaunis krampis midagi minupoolsel midagi sellist uut nüüd midagi olnud, aga lihtsalt uus nägu teatrilaval ja võib-olla selles mõttes. Aga sealt sealt siis juleti juba mind kasutada küll, kes teistes peaosades spetsiaalne minna, muidugi, teine suur oligi Tuhkatriinumäng. Mis ongi selle teatriuuenduse üks nii-öelda verstapost Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng, kus ta siis mängisite printsi? Ja kus ma mängisin, print siia. Mida sa, prints otsis? Novot, minge küsige. Seda, kui ma hiljem sattusin südame rõõmuga kaheksaks kuuks haiglasse, siis üks vanem näitleja ma ei tahaks ta nime nimetada, aga pärast ma kuulsin, et ta olevat töötanud nagu ta organites. Oli selliseid küll, kes tol ajal. Noh, said palka veel mujalt ka ja siis tema käis peaaegu iga päev istus mu voodiserval, tõi mulle värsket spordilehte ja, aga alati lõppes sellega, et mida see printsiga otsis, et ütle nüüd ausalt ära, et kuule, et ega see niisama lihtne ei ole, noh. Et kas talle nõukogude võim ei meeldinud, siis mõtlesin, kus nõukogude võim, kus sa seda võtad, et siin pole sõnagi nõukogude võimust jutt otsinud prints otsib hoopis, kas ta leidis õige, tõuka Triinu ja ei, ta sellega ei rahuldanud ikka, et ma ei tea, kas tal oli eriülesanne siis vaat et see, sinu küsimus on praegu samasugune, mida ta otsis. Aga. Aga mina ei saa teist palka kusagil. Jah, ma usun küll, praegu vist ei saada teist palka kusagilt noh, kui nüüd ütelda paari sõnaga, siis ta otsis tõde. Et kas see oli siis tõde, mis ta siit majast kaasa sai omal ajal ja et noh, kui ta sinna majja tuli sinna Tuhkatriinumajja, kus ta Tuhkatriinu oli kaasa viinud, siis ma ei hakka nüüd lugu jutustama, siis esimene asi oli, et, et Tuhkatriinu on alles siinsamas, näe, et ma võin sind uhke tri Norraga Tuhkatriinu on alles. Et kes see siis nüüd õige Tuhkatriinu on ja siis pärast tuleb välja, et siin on alati selles majas Tuhkatriinu olnud. Ma saan aru, et nende Tuhkatriinu tega on üldse üks segadus olnud Sven Karja, kellega ma paar päeva tagasi enne meie vestlust rääkisin. Ja kui ma mainisin, et mul on plaanis kutsuda teid selles teatripäeva saatesse, siis ta ütles, et tema, kes on kirjutanud sellest samast lavastusest oma bakalaureusetööd. Ta ütles, et küsi Raivo Adlase käest kindlasti seda, miks oli nii palju tuhkatriinude dublante. See oli väga lihtne põhjus, bioloogiline põhjus, sellepärast et need tuhkatriinud jäid kõik rasedaks. Ja, ja mis veel, huvitav, et kõik nad sünnitasid pojad. Ja ainuke, kes siis tütre sai, Zorin, mina, prints sassis ainukesena tere nendest, et mingisugune selline imelik asi oli jah, nii et selle tõttu tulinet pidevalt uuesti sisse õpetada. Vahepeal käisime Tallinnas, Hermaküla töötas siis televisioonis ja siis õppetasime Tallinnas seal Ene Rämmeld tiitlist Õpet tõstsin sest Mare jäi kaunis ruttu rasedaks. Ja kõik need teised ka ja hiljem ka peretütred ja ühesõnaga selles olis problee. Mis veel, Sven Karja ütles et keegi olevat hüüdnud saalist, et selle etenduse käigus, et häbi Vanemuise teatrile ja lahkunud uste prõmmides Vot selle üle nüüd vaieldakse, minu versioon hüüdis jah, kõva häälega üle saali, häbi eesti teatrile. Et mitte eesti teatrile nutel. Aga kas ta lahkus, vot seda ma ei tea, igal juhul see hüüdmine toimus selle kuulsa seksstseeni ajal sekspüramiidi all, kus üks peretütar oli mul all ja teinud peretütar oli mul seljas, mõlemad rääkisid, tähendab jah, üks oli sisse seksuaalne, see Rosa, teine oli siis sinine. Aga tollel etendusel mängis Ave alavainu seda sinist peretütart ja noh, ta ei olnud nii intensiivne, tal tekkis üks paus hetkeks ja selle pausi ajal. Äkki tuli saalist nii et me kõik võtatasimesele hüüdmist, mis nüüd juhtus? Tol ajal oli see väga harukordne asi, kui keegi saalist röögatult midagi sulle. No ma ei tea, võib-olla Paul Pinna ajal olid niisugused asjad, et kuule Ma kujutan ette, et tollel ajal oli ka selline erootiline stseen teatris üsna ebatavaline asi. Ja muidugi, ja seda lokki, noh, et kuidas nii tohib, et puhas seksuaal reaalsus seal. Kuigi keegi ei olnud seal alasti, siis tänapäeval midagi üldse tundub, täna pole üldse, Tuhkatriinumäng on nii tavaline lavastused, siin polekski mingit probleemi, aga tolle aja kohta oli see muidugi, aga noh, need šokeeris. Ja siis muidugi teine asi, mis šokeeris, oli see julmuse teater, mis, kus siis prints hakkab piinama seda tuhkatriinud seal kamina ees olevat kah kuhu kohutav julm olnud. Ma mõtlesingi selle peale, et et huvitav, kui saaks seda lavastust näha. Et mida, mismoodi siis sina või, või meie vaataksime seda. Kas see oleks ikka selline asi, mille peale ütleks, et oh võimas või nad jäävad ikkagi ainult sinna oma aega ja tänapäeval nad eriti ei kõneta. Ei, ta kõnetab tänapäeval kindlasti, aga et see lavastus oleks midagi erilist, seda momendil ta kindlasti. Kui nüüd otse üle kanda tollest ajast siia, siis ta oleks kahtlemata hea teater. Väga hea lavastus, nii lavastusi, näitlik, mängi kõik, et oleks igal juhul mõjunud. Sest need hilisemad mängud, nii palju kui mina olen neid näinud. Nüüd on küll nii, paneb õlgu kehitama, et miks, miks neid praegu on tehtud või siis ta oli väga omas ajas, kuna ta kattus tšehhi sündmuste 68. astunud ja üliõpilasrahutustega siin ja selles kontekstis muidugi oli kohutavalt, kohutavalt huvitav, aga praegu ma ei tea, kuigi. Ma tahaks, et seda lavastatakse ikkagi nii, ütleme iga viie aasta tagant, vähemalt uus Tuhkatriinumäng võiks tulla, sest mina teen seda väga heaks näidendiks. Tol ajal mõni lingvist isegi ütles, et see on Eesti kõigi aegade kõige parem näidend ja vastupidi ka, et see näidend ei kõlba mitte kuhugi ja see juba näitab isettaline midagi teistmoodi. Aga praegu võiks teda mängida, sest ta on igal ajal olnud aktuaalne. Noh, kasvõi see, et kelle käes on tegelik võim, siis on, kes siis tegelikult neid juhib või see kunagi? Kas sulle ei tundu imelik, et et see nii-öelda teatriuuendus, mis tegelikult tollal oli kõrvalvool või ikkagi selline marginaalne nähtus, et, et see on saanud nüüd selleks, millest peamised räägitakse, kui, kui selle aja teatrist või eetriajaloost või mingitest tolle lavastustest räägitakse, et see on saanud nii-öelda peavooluks. No ma ei tea, aga midagi muud ei olnud ju, millest, sest see oli tõesti tol ajal mingi uue otsimine või uue uue leidmine, kui maailma mastaabis, noh ma ei tea, minu arvates Eestis pole üldse midagi uut kunagi tehtud, kõik on kusagil juba tehtud ja siis siin siis mõned avastavad, et raha Raivo Adlas nissan toonase ajaga võrreldes muutunud teis kui näitlejas, kui lavastajast Näitas muutub iga osaga midagi. Kunagi küsiti Ants Eskola käest, et kes te olete. Ja Eskur ütlesin, et ma ei tea, kes ma olen. Et kui ma alustasin teatritegemist, et siis ma teadsin, kes ma olen, kuna mul on nii palju neid osi olnud, siis praegu ma ei oska ütelda, kes ma nüüd olen. Et noh, annaks jumal, et ma olen ka muutunud ja kindlasti olen. Ma ei tea, on selline nagu kuuldus, et teatraalid eriti käigi teiste lavastusi või, või rolle vaatamas. Raivo Adlas, mida sina viimati nägid, mis 100 meeldis? Tähendab mul on päris mitu asja siin viimati nähtust meeldinud, aga ma olen kohu vastavalt praegu. Kes kardab Virginia Wolfi lavastuse mõju all seal Tallinna linnateatris, no Tallinnas on kaks vertiine Wulfiaga ma ainult nendest ühte Mladen Kiselovi lavastust ja noh, see oli ikka, vapustas täiesti praegugi praegugi selle, ma ei oska seda kirjeldada, soovitan kõigile, kes saab muidugi siin, aga ma kardan, et sinna ei pääse niisama, lihtsalt meie saime tänu millele tänu kisse Novile, kes lavastab praegu meie juures maetud last mida kunagi Linnateater tegi ja jube huvitav lavastaja. Kui ma praegu siin ei oleks, siis ma istuks seal Kiselovi proovis täna kuigi mind ka seal vaja ei ole. Ega mul seal eriti suurt osa ei ole, mängin seal reverendi eesti keeles öeldes pastorit või praosti või. Aga proovid on tohutu huvitavat temast saab noh, nii palju sellist. Kuigi ma olen juba nii vana, et peaks nagu teatrist kõike teadma ka ei, temalt tuleb väga palju sellist uut, nagu nad on ka kaua Ameerikas nii lavastanud kui ka teatriprofessorina töötanud, et et on õudselt huvitav inimene ja loominguliselt väga kihvt. Proovid on noh, niivõrd huvitavad. Ja see Virginia pulss on viimase aja, võib-olla jääbki selle aasta kõige kõige suuremaks teatrielamuseks. Noh, näitlejate koosseis on ka seal muidugi fantastiline eesotsas vaarikkujaid, teisipäev, aga aga see ruum, kus nad mängivad, siis on ka täiesti uus, kasutavad kõik selle ruumi väga hästi ära ja ülejäänu trump ka, kus nad siis mängivad. Et seal vist pidi olema esimene lavastus selles ruumis. Linnateatris üldse? Jah, see on mu suurim, aga siis ma nägin kirsiaeda, mis muidugi võlusama tsirkusetrikkidega ja aga ega ta nüüd mind eriti nii öö otsa voodi serval istuma ei pannud. Ta on noh, teistmoodi moderne, Kirsi aedaga Tšehhovi lavastustega mul ikka niimoodi olnud mõnega. Et mitu ööd ei saa magada ikka, kas hakkad jooma või siis hing kripeldab nii sees. Närib su hinge kallal, aga kirsiaeda? Jah, olen kirsi Advuna 10 lavastust vähemalt näinud kaasa arvatud viited pruukjana ja draamateatri Kirsiaed on muidugi väga efektne ja lavastuslikult väga huvitav, aga Inge jätab külmaks. Aga aitäh Raivo Adlas. Head teatripäeva, aitäh teile samuti siin. Aegade hämarusest esitab lavastajapreemia nominent Hendrik toomperele küsimuse Voldemar Panso. Inimkond tunneb juba ammust ajast, et tal ei puudu tunnetuslikult teed. Kui neist midagi oleks olenenud, oleks inimkond juba ammu päästetud. Asi seisab selles, et inimkond ei tunnetuslike tõdesid ellu ei rakenda. Ja kuna ta sellest endale aru annab, on ta kaotanud lootuse. Sellepärast igatseb inimkond nüüd niisugust elu, mis saab läbi ilma lootuseta elu sots, nii küllastunud teostumistest, sõitlustest elamustest, et ükski probleem, mis, et ükski Ma ei saaks sündida. Inimkond ihaldab tugevaid muljeid. Pühaikestatame masinatest, jätab vabaduse, seikluse, armastuse, mõrva, ainult kunstis. See inimlik tunne, teaduslik tõde on kõikidele inimestele ükskõik, mis ajal alati nii-öelda kohal olnud. Küsimus on aga hoopis selles, et tegelikult tunnetuslikud tõde otsitakse alati, ükskõik mis ka ei oleks ühiskondlik kord. Masinad sootsium, reeglistik on alati olnud inimestele ühesugune, ühesuguseid reformeeriva painega. Ühesuguse raud särgina on ta alati mõjunud. Mis tähendab seda tunnetuslikku tõde leitakse ainult reegleid rikkudes. Ja see on alati nii olnud. Kunstis on seda kõige lihtsam teha, on võimalik teha ka nagu päriselus, aga tavaliselt lõppeb nagu vangipanekuga. Et põhimõtteliselt kõik seadused, kogu diskursus, mis ümbritseb, mis korraldab meie elu, on ainult selleks, et meid ohjes hoida. Ja teisisõnu, ta on selleks, et anda meile mugavamaid võimalusi oma eksistentsi jätkata. Aga selleks, et edasi minna, tuleb ta kogu aeg lammutada. Ja nüüd proovime helistada Andrus Vaarik, kuule. Andrus Vaarik, sina oled hästi kuulus ja ma kujutan ette, et noh, ikka oled, et kõik inimesed, näitlejad teavad, siis sind ikka teavad, aga aga mind huvitab küsimus, et või noh, sellised lood, et mida, mida sina kui näitleja oled saanud, ütleme, mingit süüa või juua või, või öömaja? See on üks, seal hakkab tekkima mingisugune kummaline sõnum, et näitlejate puhul laval tekib kohutav isu. Ja, ja kõik püütakse laval ära süüa, see laval lavasöök on kuidagi eriti maitsev. Me tegime Draamateatris. Mikiveri lavastas ühe Tammsaare atraktsiooni tõest ja õigusest ja seal oli üks jõulupilt. Lauale oli pandud verivorstid ja kõrvitsasalat ja sa, sa ei kujuta seda ette, mismoodi? No mõtle, kui veel etendused toimusid suvel ja kuidagi suvel tundus see veel eriti eksootiline või kuskil vaha kevadel süüa verivorsti. Ma vaatasin, kuidas Eesti rahva lemmikud. Suured korüfeed läksid omavahel praktiliselt kaklema vorstide pärast. Kes, kui palju neid neid ära jõuab süüa, erid söödi pärast veel tegelaste toas, koridorides khati neid verivorste ja, ja see millegipärast tekkinud laval mingisugune imelik asi, ma tahan näiteks filmivõtetel Tallinnfilmis räägiti seda, et et kui oli ikka mitmepäevane võtte oli kaetud suur laud, siis see üldiselt kallati need toidud mingi petrooli sarnase asjaga üle, et näitlejad ei sööks ära. Nüüd võta ajal, kui need pidid mitu päeva kestma. Et markeeriti söömist, nii et me oleme tasuta süüa saanud, küll me ikka saame tükkides süüa. Tänud Andrus vaarikule, seal uudiseid oleme, tagasi jääb laulma. Marko Matvere. No. Kui PIN2 Nii need kui vana ta on. A-d aga on tako ju ära kolida, meil koiba. More lillega Ama, küll ta mees, meie. Aasta mai senine jama.