Tere hommikust. Alanud nädalal tahaksin ette võtta ühe ana palju nautust põhjustava loo piibli raamatu algusest. Esimese Moosese raamatu teises peatükis on jutustatud kuidas jumal vormib savist esimese inimese Aadama ja puhub talle ninasse oma vaimu. Heebrea keeles on siin sõnademäng, muld, Ruske ja viljakas savimuld on Adamo. Ja sellest tuleb üldnimetus, Adam, mis on ühtlasi ka esimese inimese päris nimi. Aadam. Jehoova jumal valmistas inimese, kes põrm on mullast ja puhus tema ninasse. Eluhinguse. Aadam on põrmlane põrmust võetu. Jumal kujundab sügavas unes viibiva Aadama küljeluust tale kaaslase, kes on liha tema luust eeva, kellest saab kõigi ema. Aadam ja Eeva asuvad paradiisiaias, kus kõike on külluses ja nende kohus on aia eest hoolitseda ja seda harida. Selles loos on mõndagi, mille üle võiks mediteerida. Aga praegu jätame kõik selle kui eelloo kõrvale ning silmitseb, mil kombel idüll leiab lõpu. Järgmises, kolmandas peatükis. Pattulangemise loo mõistmiseks tasuks jutustust võtta figuratiivsena. See tähendab ühtlasi ka eksistentsiaalset tõlgendamist. Sõna-sõnalt võttes on tulemus naljakas või hullemgi. Piibli seal palju asju, mida ei maksa sõna-sõnalt võtta. Vaid üks näide. Kui Jeesus soovitab mitte koguda aardeid, mida vargad varastavad ning koi ja rooste rikuvad siis ei tähenda see, et kui muretsed villaste rõivaste asemele krimpleenkleidi ning nailon sokid pida koi ei taha närida ja rauast riista tasemele roostevabast terasest esemed jääb ainsaks mureks varaste tõrjumine. Nii ei muutu maine vara püsivamaks. Praegu ähvardab kogutud moest minek ja miski ei muuda tõika, et alasti on inimene siia ilma tulnud ning alasti läheb taga ära pandagu mida tahes talle kirstu kaasa. Niisiis investeerida tasub taevasse ja koid rooste ning vargad on vaid sümbolid mis annavad märku, et varalduseks peetust võib juba enne oma elu lõppu puu ilma jääda. Pattulangemise lugu võib võtta esiajaloolise konkreetse sündmusena. Sündmusena, mil rumala sõnakuulmatuse tõttu õnnelikku ja kaunisse paradiisi maailma sugenes pat, mida edasi pärandatakse, see tähendab pärispatt. Aga nii pole lool enamat kui infoväärtus ja lihtsameelsed rumalad esivanemad keerasid oma maiuse himuga kõik tuksi ja sellepärast ei tule ka minu elust midagi head välja. Selle nädala mõtisklused ei ole dogmaatik vaid üpris isiklikud assotsiatsioonid. Ja ma ei analüüsi kogu lugu, vaid valin välja mõned motiivid, mis iseloomustavad kiusatust ning aina uuesti sündivat sisselangemist. See ainult näiliselt lihtsakoeline, tegelikult peen ja mitmekihiline, mõistulugu kirjeldab arhe tüüpilisi inimpsüühikale iseloomulikke käitumismustreid. Mida saab kõige paremini hoomata siis kui mõttes paneme end jutu tegelaste olukorda ning püüame kujutleda, mida nad siis tegid ja miks. Palvetagem. Issand, ole armuline, ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.