Tere hommikust. Alustasin eile muistse draama üle mõtisklemist. Piibel kirjeldab, kui mõnus oli elu paradiisiaias. Aadam ja Eeva elasid unistuste maailmas. Oli ainult üks puu, millest ei tohtinud süüa. Piiblis ei öelda, et tegemist oli õunapuuga. Õunad ilmuvad alles keskaja kunstnike piltidele. Ja see seik on tegelikult kõrvaline. Oluline on see, et neil oli rikkalik valik. Aias kasvas kõiksugupuid, piss olid armsalt pealtnäha ja millest oli hea süüa. Niisiis ei olnud tegemist nälja kustutamisega. Siin ongi paradoks. Alati on võimalik tahta teel midagi. Just keelatud vili tundub magusaim. Inimese isu on täitmatu nagu kalurinaisel kuldkalakese loos. Või nagu rahvusvahelise valuutafondijuhil Domeni Glasgonil kes olevat väärkohelnud neegrist, hotelli koristajad, seal seemned kutsuda kool Köll ja kes tegi sellega endale võimatuks Prantsusmaa presidendivalimistel kandideerimise. Täitsa mõistetamatu. Jah, aga niisugune irratsionaalne see inimene on. Paradiisis oli senikaua kõik okei kuni madu tuli oma jutuga. Madu algab ettevaatlikult. Kas jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühest kee rohuaia puust? Eva korrigeerib. Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda jumala öelnud, te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et ei sureks. Põlevad pingutavad üle madu keelu ulatusega, et ei tohi ühestki puust süüa. Naine jälle, et keelatud on isegi selle ühe puu külge Duda. Madu ütleb nüüd eemale. Te ei sure, kindlasti mitte. Aga jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad silmad lahti ja te saate jumala sarnaseks, tundes head ja kurja. Ja naine vaatas ja nägi, et puust oli hea süüa ja see tegi ta silmadele himu. Ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi end, andis ka oma mehele ja ka Aadam sõi. Madu avaldas saladuse, mida inimesed varem ei teadnud. Et selle salapärase puuvili teeb nad jumala sarnaseks targaks ning nad suudavad vahet teha heal ja halval. Senikaua, kui nad olid igaks juhuks hoidunud surmavast puust eemale, et seda isegi mitte puudutada. Ei olnud mingit kiusatust. Alles nüüd, kui öeldakse, et boonus on targaks saamine muutub puu ihaldusväärseks ja teeb silmadele himu. Madu seab väga kavalalt keelu kahtluse alla. Kas jumal tõesti on öelnud, et ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust? Eeva selgitab siiralt tohime küll ainult ühe puupea need rahule, et nii sureks. Kui ta siis aga saab teada, et viljal vägeva toimega ja neil on võimalus avada, kui jumal tuleb kiusatus käsi välja sirutada. Miks mitte proovida? Kas ta peaks loobuma surmahirmu pärast? Siin tasub teha stopp ja küsida kas paradiisis oli varem surma või ei. Tavaline kujutlusvannet surm tuli maailma alles pärast pattulangemist. Aga kui see nii on pida, siis võis tähendada sõna surm esimestele inimestele. Palvetagem. Issand, ole armuline, ära saada meid kiusatusse vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.