Ma ei kavatse lahkuda enne, kui olen saanud sellest võõrastemajast selge pildi. Ei maksa loota, et saate mu kohe välja visata. Nõnda kuulutab Agatha Christie hiirelõksus Maxwelli võõrastemaja kõige tujukam külastaja, kel hingel ka tumedaid mineviku saladusi. Kohe kohtume näitlejaga, kes väga värvikalt ja vaimukalt mängis toda missi spoil'i noorsooteatri 1993. aasta lavastuses. Lõks. Raadiosaade hiirelõks on näitleja reporteri saatepeaosaline täna Ene Järvis kes lõpetanud lavakunstikateedri neljanda lennu aastal 1970. Tema kursusekaaslasteks Heleene Vannari, Lembit Ulfsak, Kaarel Kilvet, Liis Bender, Väino Uibo, Tõnu Tepandi ja teised. Nimetan näitleja Ene Järvis rolle tema ainsas koduteatris, mis enne oli noorsoo nüüd Linnateater. Maid küll, Mary Poppins Sis osa ja menulavastuses, oh armastus, sina kallis, magus mesi. Pekki Tom saieris poliina Cinzalos, Malvina Buratinos, lumivalgeke peaosad kolmest Tennessee Williamsi lühinäidendis teatriõhtust räägi minuga vihmakeeli. Angustias Marta Alba majas. Valgre õde, valge tee kutses nõbu Anetta väikeses häärberis. Kreis Brien friili imearstis. Ema Rasaria, Wisconti Rocco ja tema vennad. Mitmed nais ja meesrollid, Irma Pipi saladuses. Petra Faspinderi Petra von kanti kibedad pisarad. Inglise kuninganna Elizabeth, esimene Dario Fo Elizabeth naine juhuse tahtel. Veera Tšehhovi pianoolas. Leedik ruum Stoppardi ärkaadias. Kleer hooldi habras tasakaal. Ebe Tätte sild, Eileen, Mctonachi Irish mani kärik ja paljud teised. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Ene Järvis ega seitsmeteistkümnendal veebruaril 2004. Teie olete mänginud selles kaeta Kristi kuulsas hiirelõksus ühte väga vahvat rolli. Kui palju teil see lavastus ja see osa praegu meeles? Väga hästi on meeles, meeles on Jaanuse pärast Jaanus Rohumaa, kes lavastas, seda ma olin hirmsasti hädas sellega. Jaanus ütles mulle sellise asja kuskil proovide keskel, et mind väga lohutas, ta ütles, et ene, mulle oli jäänud mulje, et sa oled väga tark naine, kõik hakkasid selle peale naerma. Sest et tema oli näinud seda imearsti just nimelt ja temale jäi sealt mulje, et ma olen üks suur mõtleja, ma olen ka muidugi aga et, et ma olen hästi tark ja nii ja siis ta äkki sai aru ta nokkis teistele Järvist endale ette kujutanud, et see on niisugune, kes ei oskanud midagi peale hakata. Aga siis leidsime kostüümi ja, ja minu arust oli see tore. Nojah, sest ta oli hästi koomiliseks Käärand ja seal olid karakterid kõik tehtud niimoodi, et noh, mina ka ei olnud ju mingi tõsiseltvõetav daam nagu kõike muud, eks ole. Ja kõik olid siuksed nagu karakteersed, hästi, mitte niivõrd psühholoogiliselt. Lahend. No aga kuidas te üldse kriminullidesse suhtute? Hästi, mulle meeldib, kui on põnev, aga vaata nüüd on küll kahjuks asi niikaugel, et ega mind enam naljalt ei üllata. No mulle meeldib nagu drillereid vaadata teinekord ja kui ma tahan mingit teravamat Niukest, et mul oleks põnev, kui mul oleks hästi põnev ja ega naljalt ei üllata mind enam, ma tean, ära kuskil poole filmi peal, kes on, sest lets stambid on niivõrd tüüpilised, need hakkavad korduma enam ilmselt keegi midagi välja ei mõtle. Enam nagu väga suurt huvi siis ei paku, kui ma juba ised ära arvan, kus planton kes on mõrtsukas, ütleme nii, aga muidu mängida võiks olla väga tore. Aga ta ongi see kavalus, et ei tohi mingil juhul saalis ära aimata. Aga kas iga näidendi juurde tuleb natuke niimodi kriminulli võtmega minna või seesama saladus sealt seest üles leida või? No eks ma näitlejana vaatan ikkagi rolle ja neid suhteid, mis seal toimub, mina näitlejana ei näe kunagi, kuidas seal lavastus võiks välja näha, millised riided neil seljas on, milline on lava. Kui tihti ongi nii, et mõni kunstnik annab sulle vabaduse ja ütleb esimestes proovides, et sa võid ise valida, mis sa selga paned, siis mina olen küll väga hädas, sest mina võin seda nii-öelda siis kolm kostüüme õmmelda juba hilja. Siis ma võin öelda, mis tal seljas peaks olema, aga enne mina ei oska, ma ei oska neid asju niimoodi kui viia, aga ikkagi vaata trolli ja missugune roll on huvitav ja seal on ka väga hea. Muidugi kui on mingi saladus, mis tuleb välja alles hiljem, tema tegutsemismotiivid olid hoopis sellised, sellepärast ta oli niisugune käitus nii, tegi selliseid valikuid nagu eluski. Aga niimoodi pilti siis ei tule lugedes silma, et, et milline see inimene on või kuidas liigub, kõnnib. Kuidas kunagi mõnega tuleva, mõnega ei saa isegi siis kätte, kui on esietendus läbi. Niisugune lugu on kohe ja siis siis on niisugune püüd ju säilib, eks ole, et esietendus küll oli ära, proov ei ole enam, aga ma nüüd järgmine etendus, proovin niimoodi. Ja teatesüsteem ümber töötab kõik, nii nagu ta on proovides kokku lepitud ja seal sees nüüd ühte seda rolli hakata teistmoodi tegema. Ma nimetan teistmoodi tegemiseks. Et kui otsid ikka veel rolli, siis see lõpeb kurvalt. Ja minu kogemus ütleb, et muidugi asi saab selgemaks näiteks Arkaadia puhul seal mul toimus kogu aeg areneb. Nii palju, kui teda mängiti, ma avastasin. No niisugust materjali ei olegi mul ka ühtegi teist olnud, kus on, niimoodi võid avastada. Aga seal ma avastasin küll ma avastasin, et ahhaa täna oli sihuke päev, said sellele pihta hurraa. Ja, ja niimoodi kogu aeg. Nii et see oli küll minu poolt absoluutselt toorik, toores töö, mida rahvale näidati esiet minu poolt, ma räägin, et kahju ja mul üldse väga tihti tikub nii olema. Ma ei tea, millest see tuleb, aga et ma ei saa nagu esietenduseks päris alati jalgu maha, ma olen ebakindel ja siis võib-olla ka kindel, et siis lähebki asi aia taha, kui ebakindel on, et ma täna hommikul tegin ühte tabletti pooleks. Ma räägin ebakindlusest, kuidas see võtab usu endasse ja kuidas siis lähebki asi viltu, et mul oli vaja üks tablet teha pooleks ja siis see poolik veel pooleks. Ja ma kardan natuke seda tegemist, sest et see noa ots peab olema täpselt siis selle poolikut tabletti seal keskel ja need ääred on kumerad ja kui sa siis õieti vajuta, siis ta läheb puruks ja nagu lähebki raisku. Ja täna hommikul ma tahtsin seda teha. Ja ma mõtlesin ka, et ma selle noaotsaga tema ei saa seda, et ega see vist mul ikka välja ei tule, ei tulnudki. Siis mul käis siuke jõnks läbi. Ma võtsin teise tabletid, kuidas ei tule, panin noa keskele ja vajutasin kohe. Aga ebakindluse tunneb ära isegi väikeses tegevuses, rääkimata selles, et kui sa lähed lavale või ükskõik mis elu toimingus. Hirm, mida mina tunnen laval olles rolli ees, seda tajub ka saal. Seda tajub vaataja, sest et hirm on selline asi, mis tõmbab ligi. Koer tuleb ka sulle kallale kosutada. Kardad. Miks publik ei peaks sulle kallale tulema, kui sa lähed lavale Skardatleda. Kuuldemängurolli ei ole ene Järvisel palju. Kuulame katkendeid aastatest 1977 kuni 92. Koolipoiss Vohvka maksud Ibrahim peettkov piima ja Lõvi. Möldri naine Oskar Vaild ustav sõber. Truuta Heidi Sarapuu kolm naist liftis. Tralla August Gailit pärlipüüdja. Režissöörid Tanel Lään ja Heidi Sarapuupartnerid, Zoja Mellov, Andrus Vaarik, Anu lamp, Jüri Aarma. Säärised jää, velge puha, nii kuningaks, seegitaadilt, nahad, käes. Rihma oma papakesele kätte, et kallis esivanem, siinodei silmu, kehakese vastav osa, et olen armas papakaia, lao teenitud Hirakad ära üle maa, kui kätte saan. Kust ma seda tean, oled juures vahtinud või raamine vahtida? Räägitakse värisidki maitia pärast. Kaks paistab ekspea suu, mis asi paistab ja midagi ma ei värise. Ma tean täpselt, tean täpselt, et ära mind ei küsita seda, tead ilmajaam sai seesuguse ennustuse ja papace kohati vihma, kohati lund, andis selle edasi, mis kood koodi. Päeva esimesel poolel võimalikud sademed, vihm ja kerge tuul. Päeva teine pool on, kui esineb ainult jäätis ja plombi. Suled, been, tuled. Kui inimesed on hädas, tuled rahule jätta, mitte neid oma külaskäikudega tülitada. Vähemasti nõnda saanud minust õppusest aru ning ma olen kindel, et mul on õigus. Seetõttu ootan ma Kunigletkivad, jõlen siis talle külla, et ta saaks oma suureks rõõmuks anda mulle korvitäie priimula. Sa oled teiste tähele pane loogilis. Nii ta ränga öelda, kuidas sina, sõpra küll. Ma olen kindel, et isegi juuli keska nii ilusaid sõnu issina, kôige, tema elab kolmekorruselises majas, tema väikses sõrmes on kuldsed. Armastan ainult harmoonilise inimesi. Mul on väga mehelik mees, issand, kuidas kõik ta järele jooksid. Minu sõbrannaga kurameerisid nad hulk aega, enne kui mina jälile sain. Hommikuti jooksin sama rada, mis temagi sööklas sättisid end tema kõrval istuma ja mul töötas tädi kaupluses, tihtipeale ostsin oma sümpaatia koerale Kont, see oli niisugune armas karvane, nagu teiegi. Nuppi. Veni silitamisti, salli juuleks vastukarva. Nii endale ma küll koera ei taha, uff, need karvad. Ja pealegi on meil laps majas, kuhu ma oma jutuga jäin. A- õige. Lisaks koera armastusele oli tal ka teatriarmastus. Ma. Ei tee peale kohe tagasi jagama, sulle häda on? Ikkagi mingi mingi mingi nüüd kodu poole kadunud on. Ka kena. Kari on need kõik sinu loomad, armas laps. Siis minu, mina olen siin talus teenijaks karjaseks. Ja kuidas on sinu nimi narmaslaps? Siin aga sõimatakse mind kogunil naljakaks. Totter Tralla, hüüavad nad mind. Aga Plaree tütre nimi on Ella, Ethan, preili. Ning uhke ja rikka peremehe põllud sirguvad mereni ja lehmi ja mullikaid on sedavõrd palju. Keegi ei jõua neid lojused kohe lugedagi. Ega Dostole enam kasu midagi. Preili läheb kirikhärrale mehele, too saab kõik endale. Nüüd aga kirikhärra. Väga tõsine mees jäi, naera hoopis mitte. Ta lonkab ühel jalal. Mina leian, et kui ma olen valinud teadlikult sellise elukutse, see on mu töö, mina ei leia, et peaks valima rolle. Päris ausalt. Siis on miski viltu. Ma küll ei saa öelda, et ma ei saaks mõrtsukat mängida, miks, kui mõrtsukas on samasugune üks inimhing kes on kuskilt puntras omadega, kes on jõudnud selleni, et ta on teinud mingi teo, millest tõesti vastutab ainult tema ja tema see on tema hinge arengu ma ei tea, aga ma näitlejana valiksin, et see roll mulle meeldib, see, mitte seda ma ei tee, olgugi et see on olemas selline asi, kas ta sulle sobib või ei sobi, selle tunnetad peagi ära, mõni on selline roll? Ma ei ütle midagi halvasti, aga ma kuidagi see roll on nii ühepalgeline. Kas ta on lihtsalt üks kuri naine või ta on lihtsalt üks loll naine või ta on lihtsalt üks kerglane naine või ta on lihtsalt, et ja siis, kui ei ole nagu dialoogis, ega kuskil ka mingit teist kanti sellest inimesest näidatud, ta ongi üks märk siis on, ei ole eriti huvitav. Aga kui ei meeldi, kas siis on halb minna lavale igal õhtul mängimagi? Aga see enne minekut on hullem tunne, kui juba seal olles siis õnneks läheb see meelest ära. Nii nagu läheb meelest ära hambavalu ja peavalu ja mingid mured ja ja nii läheb ka see meelest ära, et kuule, ma ei salli või ei sallisem, palju öeldud, et kuule, et ma, ma ei saa selle rolliga hakkama, siis teed ikka, annad endast parima. Ma usun, et kõigil näitlejatel on nii, sest teisiti ei saaks ikka ollagi. Aga on neid märke, neid niisuguseid kitsaid rolle palju olnud nende pikkade aastate jooksul on ikka. Võib-olla kõik rollid, millega ma ei ole päris hakkama saanud Aga see hakkama saamine seal niimoodi enda sisetundes või on see kuidagi liigat, kuidas väljastpoolt öeldakse, kiidetakse või läidetakse või naerab. Kõige hullem, et ikka enda tundes, lavastaja jääb täiesti rahule. See ongi kõige kummalisem, jääb täiesti rahule ja tore, ta ei ütle, et ei tea, mis sa nüüd tegid, aga ta tal ei ole sulle ka midagi ette heita ja ta ei heidagi. Nii et sa oled nagu omadega mäel, just, kutt. Ma ka ei ole ju. Aga unistanud olete mingitest kindlatest trollidest? Varem küll, jah, aga nüüd ma enam ei unista. Ei nihukest asja mul ei ole, muudaks head lolli, head näitemängu, head lavastajat, häid partnereid. Kõik rohkem pole minul küll selleks õnneks vajad näidelda. See töö ja need rollid ka peaksid aitama ennast avastada inimesel. Ja viimasel ajal ongi nii, mul? No eks ma usun, et see periood läheb ka mööda ka praegu on selline periood, et isegi suuri näitlejaid, no ma mõtlen Eesti mastaabis väga häid lavastajaid. Ma olen hakanud neid vaatama kui inimesi. Sama asi on kriitikutega varem, kuskil aastat 10 tagasi. Ma kartsin kriitikuid alateadlikult ja jälle nad tundsid selle väga hästi ära, mind rünnati väga tihti. Nüüd ma olen hakanud vaatama, noh, ta on ju samasugune inimene. Eelkõige ma vaatan teda kui inimest, mitte kui ühte nähtust, kelle nimi on kriitik. Ja see kompleks on täiesti kadunud. Et väga hea. Varem ma nagu ma nägin mõnda kriitikutes, mul käis nagu mingi jõnks läbi, et ta on nagu mingit kohtumõistja või dance ütleja. Tema on see ütleja otsustaja nüüd. Ja see on noh, jumala eest, väga vale suhe. Sest et nii ei ole, keegi ei otsusta kellegi üle. Haiget võib küll teha, aga jälle ma olen veendunud, et iga inimene teeb endale kõigepealt seda. Nii et mul on sellest väga hea meel, et kriitikud on toredad inimesed aga mitte kurjad. Kohtumõistjad. Hiirelõksu lugemisminutiteks valis Ene Järvis oma praeguse hetke öökapi raamatu Niil Donald Walshi jutuajamised jumalaga. Ebatavaline dialoog. Suhetel saab olla ainult üks eesmärk. Ja kogu elul. Olla ja otsustada, kes sa tegelikult oled. Väga romantiline on öelda, et seal polnud mitte midagi enne, kui tuli too eriline, teine. Aga see pole tõsi. Hullem veel. See paneb teisele uskumatu surve olla kõike seda, mida ta ei ole. Tahtmata sind alt vedada, püüad ta kangesti olla ja teha kõike seda, kuni ta enam ei jõua. Ta ei suuda enam lõpetada sinu loodud pilti temast, ta ei suuda enam täita rolli, mis on talle määratud. Kasvab pahameel, sellest tuleb lisa. Lõpuks, et ennast ja suhet päästa, hakkab too eriline, teine ilmutama oma tegelikku mina tegutsedes rohkem kooskõlas sellega, kes ta tegelikult on. Umbes sellel ajal ütled sina, ta tõesti muutunud. Väga romantiline on öelda, et nüüd, kus eriline, teine on su ellu astunud, tunned end täielikuna. Ent suhte eesmärk ei ole mitte omada teist, kes võiks sind täiendada, vaid omada teist, kelleks sa võiksid jagada oma täielikust. See on kõikide inimsuhete paradoks. Ei vaja erilist teist mitte selleks, et täiel määral kogeda, kes te olete ja ja seda, et ilma teiseta ei ole te midagi. Enamik teist astub oma suhteid loovatesse aastates, küpse ootusega teist seksuaalset energiat tavalist südamega ja rõõmsa, isegi innuka hingega. Kusagil 40 60. vahel. No ja enamiku jaoks juhtub see pigem varem kui hiljem. Te olete loobunud oma ülla maist unistustest jätnud oma kõrgemad lootused ja leppinud oma madalaimat ootustega või sellega et uut Probleem on nii põhiline. Nii lihtne. Ja ometi nii traagiliselt mõistetud. Teie ülim unistus, kõrgeim idee ja helgein, lootus on olnud seotud tolle armastatud teisega. Mitte omaenda armastatud ninaga. Suhte proovikiviks on saanud see, kui hästi on teine tõusnud sinu ideaalide kõrgusele. Ja kui hästi sina Nägid ennast vastavalt tema ootustele. Ent ainus tõeline katse peab näitama, kui hästi sina oled tõusnud oma ideaalide kõrgusele. Suhted on pühad sest nad annavad elu üllaima võimaluse tõepoolest selle ainsa võimaluse luua ja seada kogemust oma mina kõrgeimast käitumisviisist. Iga suhtes osaleja muretsegu oma MINA pärast. Missugune see mina on? Mida ta teeb ja omab, mida tahab, talud annab. Mida see mina otsib, loob, kogeb. Ja kõik suhted hakkavad oivaliselt teenima oma eesmärki. Ja selles osalejaid. Iga suhtes osaleja muretsegu ainult, ainult ainult ainult enese. Mitte teise, mina pärast. See neid nii kummalise õpetasin, eks ole. Sest sulle öeldud, et suhte kõrgeimas tornis muretseb inimene ainult teise pärast. Ent mina ütlen sulle, sinu keskendumine teisele teisest kramplikult kinnihoidmine ongi see, mis põhjustab suhte purunemise. Mida teine teeb? Mis teisel on? Mida teine ütleb, mida tahab, mida nõuab, mida teine mõtleb? Meister saab aru, et see ei loe mida teine on. Mida ta teeb oma, ütleb tahab, nõuab, ei loe. See, mida teine mõtleb, ootab, plaanib, loeb ainult see, mida sina selles suhtes oled. Kõige arvastavam inimene on see, kes keskendub oma minale. Te kuulate portreesaadet hiirelõks oma teatreid ei algusest ja elukutse valikust, kõneleb Ene Järvis. Pakun ennast mäletavalt seoses sellega, et oliks naabri mina olin laps, tema oli neiu naaberelas kõrvalmajal teisel korrusel ja minu arust oli hästi ilus. Hästi ilus judo oligi. Noh, ma ei tea, aga minu silmale tal ilusa ta korjas näitlejate pilte ja kui mind sinna nende kasti juurde lastis, ma vahtisin ja kõik see oli, noh see oli kuidagi mul olemas, ma ei oska seletada nagu Ta vanemaks ainsad nagu teadsin, et noh, sinna ma olen, proovin ära. No ega ma edasi mõelnud, et mis siis saab? Ei teagi, väga huvitav oleks olnud, siis oleks saanud. Aga selline valik sai tehtud ja noh, meie valikutest elu koosneb nii, et see läks ladusalt ja valutult, see sissesaamine. Jah, see läks kuidagi nii, et see nagu oli, et ma olen, seisa kogu lugu ja kuskil nii teise kolmanda vooru ajal ma sain sellest aru, et, et vist olen sees. Nii et noh, siis vist tulin õigesse kohta õigel ajal. Sest et ma arvan, et see oli mul nii alateadvuses see tahe, et ju ta siis kõige oli. Sest ühte asja ma pean ütlema, on ju suur õnn, kui sa ikka tegeled sellega, mis sulle meeldib. Ja nii on kogu aeg olnud või on mingeid tagasilööke ka vahel on tunne, et on kõrini. Jaa, seda küll, aga viimasel aastatel väga tihti. Siis ma olen jälle selgeks teinud endale, et kui mul on kahtlused, siis ma võin ju ära minna, mind ei hoia ju keegi kinni. Seni kui ma saan endaga hakkama. Seni ma ei lähe, ja siis ma mõtlen varianti, kui mul ei ole enam lepingut ja ma olen kindel, et ma saan ka siis hakkama ei saa endale võtta nüüd ainuke minu elunorm on see, et ma pean teatris olema, no ei, pea ei pea, sest et siis on see tragöödia, kui minna tuleb. Olete te mõelnud lausa mingeid varuvariante? Jah, olen. Kunagi oli mu lemmikraamat, oli see Kristiina lauritsa tütar ja kolmas osa ja päris lõpp, kui ta on haige, vana, kõik on möödas, kõik suured armastus, et kõik, ma justkui elu on möödas, siis tema hakkab ju põetama haigeid. Ja selle lõpp lausa mulle mõjus, mul lõi nagu silmad lahti, see oli see, mida siis mul oli sel perioodil ilmselt vaja. Sest et nüüd ma tahaks tegeleda nendega, kes ma ütlen seda niimoodi, ma võin väga vabalt vanadekodus vanu inimesi vannitada, nende eest hoolitseda. Me teame, mulle meeldib. Sest ma olen seda teinud väga raskel eluperioodil. Ja ma mäletan, et sa mõjus mulle hästi. Ma hakkasin jälle ennast nagu hindama endast lugu pidama. Aga just vanurid ja vanad inimesed, ma ei tea, miks nad mulle meeldivad, neis on midagi. Aga noorusest. Niisugust või lapsena vanaema või vanaisa kujunistereda ei ole olnud. Ei, ma mäletan ainult ühte vanaisa, vanaemasid üldse ei mäleta ja üks vanaisa isaisa oli taanlane mul. Ma olen teda neli-viis korda elus näinud. Ta elas Kiidjärvel, kus mina sündisin ja tollel ajal seeläbikäimine ikka ei olnud, nii et kogu aeg sõitsid. Kiidjärve jõuame, aga ma mäletan, et juubelid, mingit matused ja, ja sellest ma mäletan, vanaisa, ta rääkis ikka veel aktsendiga, ta ei olnud eesti keelt pärast hästi omandanud ja ta ütles mulle midagi. Hoppel õhtul ja ma mäletan, et ma jooksin ema juurde ja ütlesin, et ma ei saa mitte midagi aru, mida vanaisa räägib. Ja siis ema naeris, vile ütles, et Tal on ikka see aktsent nii tugev. Nii et oma vanaisa mäletab. Ta on jah, aga rohkem mul vanavanematega niimoodi ei ole olnud. Kahju. Kui kaua te seal Kiidjärvel elasite või ma olin kuskil kolmeaastane, kui me tulime ära põlva? Ma sündisin seal kiidele kaupluse peal. Nagu kodus, velsker võttis vastu ja see maja on praegugi alles. Jah, ma ikka vaatan teda kui kiidernis, käin. Koolis käisite Põlvas, jah. Ja siis kooli läksin, jah, Põlvasse siin ja seal ma olen siis kuni kuni 66, siis tulin sinna lavakunstikateedrisse ja siis sellest ajast peale olen siis Tallinnas ondi. See oli algul väga raske, on ikka väga erinevad, erinev ja ma olin ikka nii üksi, et oi-oi junn. Ma mäletan seda, kui ma olin siis kuskil kaks kuud Tallinnas ära olnud ja kui ma siis põlva sõitsin, siis mu silmad olid nii pisaraid täis ja ma ei saanud mitte midagi. Ainult vaatasin mu armas armas põlva. Põlva jääb alati mulle kuidagi hästi-hästi lähedaseks, ma võinud seal igal inimesel ma arvan juttu ajada ja tere öelda kas selle kandi keeles või kuidas HiKiki tugi ei lähe kunagi meelest, mina ei usu neid inimesi, kes ütles, et omasin kats kolm aastat, Tallinn on ära ja enam ei mõista toda võro kiilt nagu ütleme või ta on igasugune keelte segu, ta on natuke tartu murrakut, tam võru, ta ei ole päris seto, aga, aga nahkeitu kiil, toom küll mulle meeldis, mul on nii hea meel, riided, tüdruku omantiiga võitseva eurovisioonil mulle ka hingele palsam. Nii et jah, sääne päritolu on siis jah, et nagu vanaisa pultaallane ja ja, ja siis tõsi oma sealt kõik Ahja kandist ja niimoodi oma ema pärit ja ja seal siis jah, kasusi ja ja sääne tunne tulletest tulla, Tallinna kastu tunne, tõlg, võimelistak ütelda. Ja selles keeles polegi rolli olnud juhust, bändi tee oli, vaata sellise armastusse kallis, magus mesi, mida on ju kõige rohkem üldse Eestit. Ma ei tea, kas Eesti teatris, aga linnateatris küll see oli üks viktoriini küsimus, meil nüüd ju 251 korda sain ma teada, või oli siis telelavastus ka siis 252 korda. Ja sealse Margareeta roll oli võru keeles. No oli küll ja hoiustliku kala vees. Aga ma mõtlen küll, et kahju, et rohkem ei ole olnud. Sellest on päris kahju kohe, sest ma olen nagu noh, mitte kadestanud, aga ma olen nagu mõnikord mõelnud, et kütt tore, Merlel on sel Merle Jäägeri lett paneb selles murrakused. Olen mõelnud kohe, et mina ei tea, kas see on see, aga mulle tundub, et selles keeles ma ei oskaks valetada. Võltsilt mina seda keelt visti. Saas kõnelda, kus viisi. No näe leidsimegi üles, see, mida ma tahaks mängida. Eks ole. Etteantud teemal Ene Järvis improviseerib tema kolleeg ja kursuseõde Heleene Vannari. Mina tutvusin Ene Järvis iga 1966. aastal, siis kui me mõlemad lõpetasime keskkooli, läksime lavakunstikateedrisse sisseastumiseksamitele, seal ukse taga oli ikka nagu alati hästi palju rahvast ja võib-olla ma selle esimesel, teisel ja kolmandal päeval ei märganud, aga siis kui meid ikka vähemaks ja vähemaks neid õnnelikke jäi, kel oli lootust sisse saada, siis ma panin tähele, et seal on üks väga ilus tüdruk, eks sale-sale peenikese sipelgapihaga ja kollases niukses sitsikleidis, millel olid suured valged mummud sees oli vöö peal ja talid, pikad juuksed, sellised blondid ja hästi kena näokene ja ta ise oli selline jutukas, hea suhtleja ja vedas meil siis mõlemale, et me sinna kooli sisse saime, aga järgmine käik siis oli meil kohe oma kursusega moosi ja seal me juba nagu sõbrunesime, nii et leppisime kohe kokku, kuna meil oli üks saatused, mõlemad meie olnud Tallinna lapsed ja et me peame ühiselamus elama hakkama, et siis otsustasime, et läheme ühte tuppa ja nüüd, kui linna sõidame, siis läheme kinno ja ja edasi, vaatame ringi siin ja seal ja siis siis oli niimoodi, et tõesti, me olime ehitusmehaanika tehnikumi ühiselamus kõige viimasel korrusel, kõige viimane tuba Meiega koos oli ka neli muusikut ja koolis läks õpetaja küllalt pingeliseks, ikka proovid lõppesid tihti öösel, sest pärast erialatunde, mis olid õhtusel ajal, jäädi alati veel harjunud ja igasuguseid katkendeid üle kordama ja siis oli meil väga hea kahekesi sealt Toompealt alla tantsida siin kosmose kino lähedusse. Seal see ühiselamu oli ja siis me elasime kõik need aastad neli aastat, kord ühes kohas, kord teises ja kolmandas nendele tõesti hästi palju koos, mis ma võin öelda? Me mõlemad olime tulnud niiskustest, no mitte jõukatest perekondadest. Eneli Põlvast, mina Tartust. Mõlemal olid isad surnud ja, ja emad toetasid muidugi meie õppimise. Minu meelest oli see, ma küll ei mäleta enam üldse seda rahasummat, aga tean, et me saime isegi ühesuguse summa kodust alati kaasa ja siis plusse, väike stipendium. Alati saime. Nii et sellega me saime hakkama, isegi nagu poore jõukamaid, neid kursusekaaslasi poiss ja sai ikka aeg-ajalt välja aidatud, need käisid meilt laenamas, teadsid, et meil on raha natuke hoitatud, Rääleb õppisime usinalt, pesi rinda kooli ajal, aga me ei jõudnud. Olime sellised neljalised enamuse aega. Aga nii see on, et üks hinnangu, mis seal koolis antakse ja teised korrektiivid teeb, siis elu, et nüüd on nii juhtunud meile just, et meie oleme veel teatris, aga meie kursusekaaslasi on teatris väga. Kui kooli ära lõpetasin, mis läksid juba teed lahku, mina läksin Viljandisse Eneleks noorsooteatrisse ka sel ajal me olime tihti kontaktis ja mina püüdsin näiteks vaadata kõiki etendusi, mis siin nendel noorsooteatris välja tuli. René käis minu etendusi vaatamas isegi Viljandis. Korra juhtus niisugune kurb lugu, ta sõitis meie Viljandi bussiga Viljandisse, kaasad järgmine õhtu veel vaadata ühte etendust ja siis kesk Päeval ostses ajalehed märkas, et tal endal kodus siin etendus sisse muudkui hirmsa kiiruga istus taksosse ja ütles, et mul on kodus saaparaha ja selle saaparaha sõitis kohale. Nii et eksperimendiks tuisupead, mõlemat meiega võis juhtuda midagi, unustame jää midagi tegemata ja aga see aastatega läheb mööda. Ene oli alati väga emotsionaalne ja on seda siiani. Ta on kirglik natuur ja ta võib-olla ka raevukas ja ta võib endast välja minna ja ta võib siis ütelda ja pärast vabandada ja ja see kõik on talle nagu oma, need samuti näiteks olime koolis seal tantsutunniseni, hakkas järsku nutma, ütlesite, ema tuli meelde, ta pole ta ammu näinud ja igasugused niisugused asjad on tema karakteris olemas. Nüüd kujutleme juba kroon, tuli oli selline, aeg-ajalt on, ükskord läksime kohvi jooma ja see oli selline aeg, kus rahval ei olnud palju raha eriti käes. Ja mees mees kohvikusega. Me käime küll hirmus arvaniks kohtades väljaspool oma siin töökohta ja siis ostsime mingi saiakese kohvi. Järsku ene hüppab püstise laua tagant, sest meie ka ühes lauas istus veel üks vanem naine. Mina ei olnud midagi tähele pannud, aga tema pani tähele, et see naine jäi kohvi, aga kotist murdis nagu leiba endale juurde ja ene juba tormas ja tõi talle saiakese sinna juurde. Palun siis ma ei saanud seda vaadata. Niimoodi, aga näiteks noh, mina olen selles mõttes niuke leige tüüp, magas, ei pane tähele, või kui ma mõtlen, et no ma ei tea või võima, umbusaldan inimesi, et võib-olla on see isegi mingisugune niisugune väline näitaja, võib-olla keegi vaata ka Ene puhul on nii, et kõik sandiksite järjest saavad raha ja kuna lapsepõlve ei ole olnud ka rahalises mõttes eriti roosiline, siis ta nagu väga tundliku kaasusega inimestel puudus ka jääda üldse väga abivalmis. Tänaseks päevaks on tal väga ilus auto ja ma tean, et ta kõiki kolleege, kes tema tee peale vähegi jäävad, veab iga õhtu koju, nii et. Peale selle on Enel sugulased siin Tallinnas nüüd ja ma mõtlen küll, et no küll ta võib-olla neile ikka hea tädisest, Ta on ilmast ilma sõidab nende juurde ja tegeleb oma siis õetütre või õepoja või kas nende aitab neil lapsi vaadata või aitab neil koolitükke teha, võib pidada vaja, seal on ene, kohe abistab meid. Nooruses tegeles ta spordiga kiiruisutamisega tegelenud nii et et ta on julge ja ta temas on sellist. Ma ütleks, võitlus ja võistlusvaimu või seda seonduvast ees olemas. Ja ikka nii siin teatris, et kõik asi ei tule kergelt ja kohe, aga aga tal jätkub seda visadust. Ja väga tihti kasvõi läbi viha, aga, aga ma tean, et mõne rolliga, millega ta on hädas olnud viimase hetkeni ja see on tulnud välja No ma. Ju. Tsoon. Kas see on hea, kui on hästi kaua lavastas mängukavas või, või see oleneb jällegi võib oleneb lavastusest jah. Ja noh, pianuna oli, aga sealt ma nagu noored pandi asemele. Et seal palju seda koosseisu muudeti ju, et oleks pidanud olema siis nagu Rain Simmul tütar ja siis läks asi käest ära, et et see tuli ära lõpetada, oli kord ka anda üle. Oi väga. See on ju niivõrd ilusaid. No kuidas üldse tee neid noori, vaatate, kes vōi meeldivad, on midagi teistmoodi ka, kui nüüd mõelda enda teatrisse tulekut ja ajad on väga erinevad. On nad ei ole nii ebakindlad, kui võib-olla meie olime, neil on rohkem lavapraktikat ja kuidagi nad usuvad endasse rohkem. See vahe, võib-olla nüüd näiteks, kui ma võrdlen meie lennuga meie olime üpris tümaks tehtud üpris noh, sellised, et te ei kõlba mitte kuskile. Jah, seda nagu öeldi meile paar korda ja ega seda ei olegi vaja rohkem kui paar korda öelda, et see tunne tekiks. Et sind ei usaldata ja siis see noortel on küll olemas ja ma imestan, et selle kõige juures nad on niivõrd toredat minule nad küll kõik meeldivat. Sest samas tundub, et praegu on see, äkki see konkurents hoopis julmem võivad, kui palju neid noori kogu aeg tulla? Jah, et võib-olla peaks olema veel raskem. Ongi seda ma vaatan neid ja maid, taju nende vahel seda, mida on harjutud tajuma, et vaat see on nüüd sellele konkurent või see sai preemia, mis näo nüüd teine teeb ja maid tajub. See on suurepärane. Vaatan neid kohe tõesti niimoodi, et, et nad nii väga hoiavad teineteist ja nad hoiavad neid. Ma olen ühe noorega garderoobis. Ma ei oleks iial uskunud, et. Meil on ikka päris suur vanusevahe. Mina mõtlen, kas mina omal ajal teatrisse tulles oleks Silvia Laidle või list Lindaga ühte garderoobi läinud? Oleks vist olnud ainult nagu hiireke nurgas. Aga meil, ma ei. Mulle tundub, et ei ole nii. Nii, suhtleme Mc, räägime, saab nalja, ma ei näe neid aastaid, vahel. Kui me siin neist noortest rääkisime, siis selle 20. lennu üks diplomilavastus oli Buratino ja no aga sellega on ju teil omad mälestused ja ma olin päris ära unustanud, nüüd järsku vaatasin, et Ene Järvis Mäng oli mul viina ja ei, see oli tore, mulle meeldis seda rolli teha ja uiskudega jahtis või kuidas seal olid sellised iluuisud all, millele olid otsa keevitatud, sellised raudmunad, emarikud, mille peal sai siis nagu tiirutada nagu rulluisud. Jah, ja sel ajal vist ei olnudki levinud ei olnud, ma ikka koperdasin. Kui ma astusin, aga siis, kui tahtsid pirueti teha või kohapeal tiirutada, siis nende munade otsas ma sain seda teha, siis jäi niisugune mulje nagu sõidad, kasvõi nagu oleks need uisud liikuvad. Aga muidu olid nad täitsa lihtsalt kaks rauast kobakat all. See oli lavastaja idee või kust see tuli, huvitav, et pidi mingi maast lahti oleks, see vist tuli. Kuidagi meil koostöös võtma ei või pead anda, kas selle pakkus välja eero või pakkusin ma ise, et äkki, et, et ta on sihuke tüdruk, kes noh, võiks millegi sellisega tegeleda ja siis ta on niivõrd pühendunud, et tal on need uisud lihtsalt kogu aeg jalas ja ta käib igal pool, koperdab need uisud jalas, see tuli kuidagi niimoodi. Ja mulle see meeldis ka, see tegi seda koju natukene noh. Mitte nii helesiniseks, nagu ta oli helesiniste juustega tüdruk, vaid ta oli tegelikult üks koper kes koperdas uisuke laval. Selles mõttes nagu see meeldis mulle ja see oli ka ju omal ajal menutükk jah, oli, eks ole, oli, oli, oli, oli ta oli hea tükk, lastele olete te ka väga palju mänginud, kõige toredam lugu, mis mul meelde tuleb, on ohvitseride majas, mängisime lumivalgekese vene keeles Tallinna ohvitseride majas, me mängisime ju niimoodi kolm korda päevas vahepeal vene keeles siis eesti keeles. Et siis oli vene koolidele lihtsalt koolidele ja sellepärast, et me käisime Novosibirskis. Ja selle jaoks me vene keelest ära õppisime, et need lapsed saaks ka aru. Ja siis oligi, seal oli väga huvitav juhus ohvitseride majas, et ma hakkasin just seda õuna hammustama mille siis see kuri kuninganna oli toonud mulle, et nüüd ma hammustan ja siis ta kukub surnult maha. Ja ma ajasin juba suu lahti ja hakkasin, kuid tuli üks õrn hääl. Niei ješ. Üks moment, ma mõtlesin, et kas ma nüüd kuulsin või kuuld, mis ma pean tegema, siis karjus terve saal, jess jess. Ja vot siis ma olin tõesti täitsa plindris, sest et no ega ma idioot ei ole, ma ei saa aru, mulle öeldakse, ära söö aga midagi peale seda sööma, sest muidu jääb ju lugu seisma. Ma mäletan seda sisemist segadust, et mis ma nüüd teen, no muidugi ma hammustasin ja kas ma ei saanud jätta alustamata, siis oleks pidanud kohe kummardama ja kõik, eks ju. Aga see, kuidas seal karjus, ära söö, ära söö. Ja siis mäletan, et kuidas seda, see saab, kant lastega olla, nii et kurja kuningannat mängis Zoja Mellov, noor näitlejanna olite siis nagu ta vaeseke lavale tuli, nad hakkasid teda saalist mõnitama. Et sa oled värdjas ja sa oled nii ja sa oled paha ja kõik ja sooja tulid avaldust, ütles, et ta lihtsalt ei saa ja ma sain tast aru. Ma mäletan, et siis ma rääkisin talle, et need on lapsed ja nad võtavad kõik üks-ühele, et sa mängid sooja väga hästi. Sest nad usuvad sind, et sa oledki paha ja nii kui sa mängiks halvasti, siis nad saaks aru ta seniks jama. Et ära nüüd sina mängid, hästi, ära ennast milleski süüdistada, siis ta nagu rahunes maha. Ma olen isegi noorena, ma mäletan, et kui kuskil filmis või keegi mingit halba vastikud inimesed mängis nii hästi, et ma tundsin, et ma vihkan teda ja siis ta tuli maa peale, taevas hoidku see niux näitleja, kes väga hästi seda teeb. Nii et no mis siis veel lastest rääkida, eks ole. Praegu on 20. lennu diplomilavastusest ilmunud Priit Võigemasti Buratino ja ta sõbrad, ülipopulaarsed tegelased teleekraanil. Aga 1978. aastal esietendus Olav Ehala muusikal Buratino noorsooteatris eero sprindi lavastuses. Nimiosas oli siis Lauri leebel puudel Artemon, Andres Ots Pierroo, Jaan Rõõmussaar, Papa Carlo, Karl Kalkun. Karabas-Barabasi, Peeter Volkonski. Etteantud teemal Ene Järvis improviseerib Lauri Nebel. Olete te tähele pannud, kui imeilus nina, Talon. Eks vaadake, teine kalt. Ma ei ole nii ilusat nina näinud. Nii seal nüüd mett moka peale. Laval, ta on väike niisugune naerukajakas, ta võib naerma hakata. Silmad kõigepealt reedavad seda, kurat tuleb silma ja ja siis, kui ta. Vot niimoodi purskub naerma sõna otseses mõttes ja ta on muuseas väga vilka mõtlemisega ja niisugune tundub ka et neid erialaseid teadmisi, Ma mõtlen teoreetilisi teiste tegemistest ja siblimistest. Andol väga suur andmebaase, ülevaade ja väljamaa filmidest ja näitlejate nimesi räägib, mida ma noh, andke andeks. Kas mõni partnerlus Kosene Järvisega tuleb kohe esimesena plaksti meelde? Tuleb jah, no klassikaline on see Buratino Ta oli nagu muusikal või kui Jäne pidi seda malviinalaulu soolot laulma mis on Ehala poolt kirjutatud võrdlemisi tehniline vokaalne partii siis ma mäletan, see Estonia hääleseadja meil ütles, et oi, Järvis niisuguse häälematerjaliga, mida te siin teatris teete. Mulle jäi see nii meelde. Aga mis seal salata, eks? Mina olen ju levitanud kogu aeg seda kumu, et kui mina 74. teatrisse tulin siis Enel oli plekkmantel seljas ja jalgratta sisekummist, vöö oli ümber ja elas ühiselamus. Ma olin enne teatris käinud, lugenud Järvis, Järvis, Järvisiana, meie elukutse puhul ikka käib nimi kolm meetrit ees ja siis tuleb pisike naisterahvas või veel pisem mees sealt järgi. Ja kui ma siis need, et kõik on jalgupidi maas ja lihast-luust inimesed, siis. Eneseseltskonnas ei tunne sa, et, et sa oled seltskonnas või mitu korda ta on öelnud Lauride nalja, mul on paha tuju ja ma olen ise mõelnud, et kust ma võiks seda võtta, et tal paha tuju on, et ei kajastunud. Mall viinalaul muusikalist Buratino Ene Järvis esituses. Laulu sõnade autor Juhan Viiding. See partneri toetus ja see mõistmine, usaldus on väga oluline. Aga näiteks sama imearst, kus roll on niimoodi ju monoloogi peal, tegelikult seal need kolm tegelast ju igaüks rääkis eraldi üksinda, kuidas sisse rolli leidmine on, on see teistmoodi, kui ei ole sellega? Oli üldse selline kummaline lugu, et vaat kui mingi asi läheb kohe paika, siis tema läheb. Ja siis ta ei oskagi seletada ja liskisalt asi mulle istus. Et ma rääkisin seda monoloogi ja ma pean ütlema, et juba kodus, kui ma teda õppisin, teda ikka õige mitmeid. Ma ei tea. 10 15 lehekülg või vaata et rohkem 20 lehekülge. Mul hakkas jooksma kujutluspilt, ilma et ma oleks seda pidanud, pingutad, kui ma rääkisin mingist kohast, kus midagi toimus, ma teadsin, ma nägin seda lihtsalt, ma ei pidanud välja mõtlema, et, et nüüd ma läksin seda teerada pidi, kuni me sõitsime autoga sinna käänakuni ja seal pidasime aia juures kinni. Ma nägin seda teed, ma nägin seda aeda. Mitte et ma oleks välja mõelnud, see oli lihtsalt mul kujutluspilt jooksis absoluutselt. Ja siis see põhisündmus, mis seal on, kuidas see mees surma sai. Ma mäletan seda teksti siiamaani, see hakkas sellest, et see juhtus ühel vihmasel õhtupoolikul. Ja mul hakkas pilt jooksma. Ja kui suure teenima sain, Priit Pedajase, tähendab jumal, kuidas ikka lavastaja mulle andnud sellise mõnusa kui juures on ju väga suur oht, et et publik läheb käest ära. Ma mäletan, üks proov, ma tundsin ka, et Priit ei kuula enam siis keegistusel saalis, tema ei kuula enam, tajud selle ära, nad ei kuula enam, nad on mõtetega mujal, ma võin siin rääkida, mis ma tahan. Ja siis ma nagu panin juurde, tõstsin häält, tõstsin intensiivsust. Hakkasin nagu tungima peale, et palun kuula mind, see oli mul mingi. Aa, ja siis Priit rääkis minuga pikalt. Ja jumal, kui lihtne see on, ma ei ütle, et iga etendust ma sain proovida, aga ma sain seda üleetenduse küll proovida, sest et ei saa inimeselt nõuda, et ta 20 lehekülge kuulab sind niimoodi, tal läheb üks aeg ära. Ja siis on vaja uuesti kätte saada. Ja see on väga lihtne. Ära jumalast talle peale mine, ei tohi, ei tohi tohi, kus sa, kus sa tõmba vastupidi, tagasi. Ja kasvõi see on nüüd niisugune nipp ja kas või ühte punkti vahtima. Ja mõtle, aga mõtle tõeliselt midagi. Ja ta jääb sind vaatama, totot, mida ta nüüd mõtle. Mida ta mõtleb ja tantsul käes ja sa hakkad jälle vaikselt rääkima. Siin oli sellest ametist elukutsest jutt, aga ma olen ikka küsinud ka hobide või oskuste kohta või? Kas neid on, mis need võiksid olla? Lugemine on ju ka üks, milline on, mulle meeldib ristsõnu lahendada, mälumäng on üks mu hobisid. Kui me ikka telekas näen, siis ma alati võtan osa. Kulg viljakus läks ikka väga hästi, mulle meeldib sellega tegeleda. Sest Ma leian, et see mingil määral treenib mu aju ka ikka ikkagi jätatus mingeid fakte meelde ja minu arust see on parem kui see, et sa üldse ei tegele sellega. Puhas niuke hasart, hoiad ennast nagu värske muna ja Süüa teen väga hästi. Autoga meeldib sõita. Ja Mu kallid, minu armsad mulle hästi kallid, see on ka tegevus. Püüan aidata nii palju kui võimalik. Palju vaba aega läheb sinna. Aga ma olen sellega väga rahul. Hiirelõksu peaosaline oli linnateatri näitleja Ene Järvis tema soovil musitseeris saates Frank Sinatra. Saate seadsid kokku Külliki Valdma.