Jah, see vitamiine teema, nisuke jällegi veider teema Eesti teadus- ja meditsiiniajaloos, et me siin ise nagu väga usume, tahame uskuda sageli niimoodi, noh, kui, kui niimoodi väga lihtsustatult siis isegi võib kohata väiteid, et et needsamad vitamiinid siin Tartus on siis nii-öelda avastatud nende nende fenomen, nende olemus. Tegelikult see nii lihtne ei ole, aga, aga tõepoolest siin ütleme aasta 1881 mees kirjutas siis arstiteaduskonnas oma oma doktoritöö Nikolai luunin oli tema nimi ja oma selle töö käigus, siis ta siis ta uuris nii-öelda anorgaanilisi soolasid toiduainetes. Ja ta jõudis järeldusele, et tollel ajahetkel niuksed toidus teadaolevad komponendid, valgud, rasvad, süsivesikud ja nii edasi. Et need ei ole kõik ühesõnaga tegid tehti loomkatseid toideti katseloomi hiiri siis nihukeste, puhaste, arvatavasti piimas sisalduvate komponentidega suhkur, luuningul kasutas tavalist suhkrut mitte laktoosirasvad ja nende katsete käigus, siis siis jõuti tulemusele, et sellest ei piisa, et hiired, kes, kes, kellele mitte, ei anta puhast piima, vaid kes, kes peavad sööma neid puhtaid komponente nii-öelda stabiilsena. Nad surevad ja sellest tegi siis luunin ja tema juhendaja Gustav von punge järelduse et see antud hetkel teadaolev toidus sisalduv mateeria, et see ei ole ikkagi, et peab olema midagi veel. Nii et põhimõtteliselt see, mis siin Tartus tehti see oli see, et niimoodi noh, ikkagi väga teaduslikult juba suunati edaspidised uurijad siia edaspidine loodusteadusarstiteadus, eks ole, sellele rajale, kus siis ühel hetkel need vitamiinid avastatakse siin Tartus ikkagi konkreetselt ei suudetud välja öelda, mis need vitamiinid endast kujutavad, neid ei suudetud ekstrafeerida puhastada, puu ei suudetud nii-öelda sellele keemilisele komponendile toidus peale panna, aga nii palju saadi aru, et jah, see nagu teadaolev komponentide kogum, et see, see ei ole piisav. Ühesõnaga, kui me kunstlikult toodame mingit või kuskilt ekstraheerimine, mingid puhtad ained, siis, siis, siis see ei ole. Kui on vaja seda nii-öelda loodusliku piima, seal on veel midagi, mida siis hiljem hakatakse nimetama vitamiiniks. Et ühest küljest me siin nagu vitamiini Tartus ei avastanud teisest küljest midagi ikkagi tehti ja ka need mehed, kes hiljem siis juba esimese Nobeli preemia. Frederick Hopkins, kui ta saab 1929, see on siis, eks ole, praktiliselt 50 aastat pärast seda, kui Tartusse uurimus tehakse siis tema ikkagi mäletab, vaid on lugenud neid tekste sedasama Tartus tehtud uurimust ja ta oma töö nii-öelda eelkäijana mainib siis neid neid Tartu dialas teadlasi, luuninitia, punget, ja noh, see on selles mõttes imelik lugu, et, et siin, Tartus tollel ajal ütleme, sõdadevahelises, Eestis ei olda veel selles. Ma ei ole märganud, et nii palju kui ma olen lugenud neid nihukesi kahe sõja vahelise eesti arstiteaduslikke tekste, et et siin tollel hetkel veel keegi ei seosta Tartut vitamiinide avastamisega, vitamiinid sõdadevahelisel ajal muutuvad väga populaarseks. Nii et kuigi jackpot 929, eks ole, see kõne peetakse, kus Tartut mainitakse. Et seda Eestis tundub, et ei panda tähele. See on niisugune suur vitamiinide ja Tartu omavahel seostamine, see siis tuleb alles uuel ajal juba nõukogude ajal eeskätt siis see 50.-te aastateni kõne, stalinistlik olukord, kui üritatakse kogu seda Tartu Ülikooli seostuda, pigem siis vene kultuurilooga. Ja siis avastatakse nad vitamiinid jällegi vene nimega mees Nikolai luunil, kes need vitamiinid avastatakse vitamiinide teema Tartuga seoses vene nimega mees, kes siis, eks ole, on siin selle töö kirjutanud nendest nii-öelda anorgaanilistest sooladest ja, ja siis sellised jutumärkides Nõukogude kodumaise nii edasi isamaalise teaduse ajaloo populariseerimise haipimise käigus, siis tekivad Tartusse näiteks vitamiini tänav ja luunini täna, eks ole, mis, mis eksisteerivad siiamaani. Et Tartul on selle vitamiiniga jah, niisugune komplitseeritud suhete, et midagi siin tehti, aga kindlasti mitte seda nii-öelda hiilee pandud. Lükati pigem siis uuring käima.