Tere hingamispäeva hommikust. Kui suudetakse ära tunda head ja kurja, kaob kokkukuuluvus. Igaüks peab ennast kaitsma kurja vastu, ise. Selline eraldatus on mängistuse allikas tekitabki häbi ja süütunnet. Psühhoanalüütik Erich From analüüsib seda protsessi oma raamatus armastuse kunst tsiteerin. Eraldatuses peituvat süü häbitunnet väljendab piiblilugu aadamast jäävast pärast seda, kui Aadam ja Eva on söönud hea ja kurja tundmise puuvilja pärast seda, kui nad on olnud sõnakuulmatut. Pole olemas ei head ega kurja, kui pole vabadust olla sõnakuulmatu. Pärast seda, kui nad on iseseisvunud looduse esialgsest loomsest harmoonias ning saanud inimolenditeks tähendab pärast sündi inimestena nägid nad, et nad on alasti ja neil oli häbi. Kas peaksime eeldama, et nii vanal ja lihtsal müügil on 19. sajandi vaadetega ühtiv epic moraal ning et jutu ivaga tahetakse meile edasi anda nende hämmingut katmata suguelundite pärast? Vaevalt küll. Ning kui me lugu mõistame Viktoriaanlikul viisil, siis kaotame silmist peamise mis ilmselt seisneb järgmises. Pärast seda, kui mees ja naine saanud teadlikuks oma eraldatusest jäävad nad võõraks sellepärast, et nad ei ole veel õppinud teineteist armastama. Millest annab üsna selget tunnistust asjaolu, et Aadam Eevat süüdistades kaitseb iseennast selle asemel et kaitsta naist. Inimese teadlik, kus eraldatusest taasühinemise võimaluse puudumine, mille annaks armastus siin ongi häbiallikas. Samal ajal on seega süütunde ja hängi allikas. Fromi tsitaadi lõppparadiisist pagendatud inimese sügavaim vajadus on üle saada eraldatusest vabaneda üksilduse vanglast. Täielik läbikukkuja kumine selle eesmärgi saavutamisel lõpeb hullumeelsusega. Kuna täieliku eraldatusega kaasnevast paanikast võib üle saada vaid sedavõrd radikaalse eemaldumisega ümbritsevast maailmast. Eraldatuse tunne lihtsalt kaob. Ka ümbritsev maailm on siis inimesele kadunud. Pattulangemise loo üle mõtteid mõlgutades taipasin äkki, et loos on ju selgesti näha, et too justkui täiuslik paradiisi elu polnud tegelikult seda ühtigi. Asukat oli jäetud omapäi, Jehoova jumal oli kuskil kaugel ära ning tuli vahetevahel rohuaeda jalutama, käis sinna ja tänna, kui päev viluks läks. Ta ei teadnud pahateost midagi ja pani imeks, et ei leia Aadamat kes oli koos oma naisega pugenud peitu rohu ja puude keskele. Nad olid üksi ja mahajäetud juba enne, kui nad oma mõtlematu teoga endale nuhtluse kaela tõmbasid ning hulkuma kihutati. Piibli viimane raamat ilmutusraamat pakub lohutavama pildi. Templite ei ole enam, sest issand, kõikväeline jumal on temade Bel ja tal. Ja jumala ja Talle droon on seal ning ta sulased teenivad teda ning näevad tema palet. Ning tema nimi on nende otsaesisel. Ja ööd ei ole hoopiski enam. Ning neil ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust. Sest issand jumal ise valgustab meid. Maaranata. Palvetagem issand, ole arvuline, ära saada meid kiusatusse vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.