Tere, pühapäeva hommikust. Oleme sel nädalal mõtisklenud inimeseks olemise üle muistse mõistuloo valgel. Lugu on arhe tüüpiline. Näiteks Wolt lõpetas oma romaani kandid oraliseerivalt. Igaüks peab harima end aeda. Inimene pandi paradiisiaeda selleks, et ta sealt töötaks. Järelikult pole inimene loodud jõudeeluks töötagem vastu vaidlemata, see on ainus viis muuta elu talutavaks. Ent eile jõudsime tõdemuseni, ent paradiisi tagasi tahta ei ole mõtet, sest seal valitses toidurikkusele vaatamata algusest peale nukrus eraldatuse pärast. Veel süngem unistus Voltäril, kelle meelist igaüks peab harima enda aeda. Ei midagi ühist, eraldatus jääb, Loeme piiblist. Jehoova jumala ütles, inimesel ei ole hea olla üksi. Ma tahan temal abi teha, kes ta kohane on. Jehoova jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all. Ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsa loomadele. Aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks. Siis Jehoova jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama. Siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle asemel taaslihaga. Ja issand jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud naiseks ja tõi tema Aadama juurde. Ja Aadam ütles, see on nüüd luu, minu luust ja liha minu lihast. Jah, see on luu tema luust ja liha tema lihast, aga vaimult ei olnud nad paraku ühtegi nii üks. Niipea kui olukord kiskus kriitiliseks, tuli süüdistamine, ega mina, tema tädi jah, abi ilmselt jääb süüdlaseks madu. Kuid võtame asja realistlikult. Kõik, mida madu Eevale ütles, oli õige. Võib-olla ei olegi tegemist mingi vägeva jumala vastasega, kelle kaela kõik kurjuse saab ajada vaid tal on oma osa jumalikust raamas. Meil ei tasu oma praegusi hinnanguid sündmuste heaks ja halvaks jagamist liiga tõsiselt võtta. Jah, pärast tollest puust söömist on meil tunne, nagu me jagaksime maailma asju. Aga jagaju võtame kas või mahu kui sümboli. Maod, omapärasemad, maismaa selgroogsed, suhtumine madudesse ussidesse on läbi ajaloo ja kõigis skulptuurides. Ambivalentne. Madu on peetud ohtlikuks äärmiselt omapäraseks, aga sellegipoolest kaitsjaks. Ja seda nii Lähis-Idas kui ka Egiptuses ja muidugi ka Antiik-Kreekas, kus rästik oli ravitseja jumala Askleepiuse ja tema jumalikku abikaasa. Jäia püha loom. Madu peeti kõige arvukamaks loomadest. Vanad eestlased uskusid, et kui käteussikuninga ning lõikatel peast krooni ning selle ära sööd, oskad loomade lindude keeli. Madu oskab ise ka inimkeelt. Ent samas oli eesti karjalapsed hoolega rästikud tapmas. Iga rästiku mahalöömise eest sai seitse patu andeks. Pikal kõrbeteekonnal Egiptusest tõotatud maale nurrisesid Iisraeli lapsed palju üle, olles kindlad, et nemad teavad, mis on neile hea. Koorimäe juures läksid nad edasi kõrkvere teed mööda, et minna ümber reedomima. Aga rahvas tüdines teekonnal ja rääkis vastu jumalale ja Moosesele. Miks te olete, et meid toonud Egiptusest kõrbe surema sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tilk hakkab seda viletsat toitu. Siis Jehoova läkitas rahva sekka mürgiseid madusid. Ja need Salvasid rahvast ning Iisraelis surid paljud. Siis rahvas tuli Moosese juurde, ütles. Me tegime pattu, et rääkisime vastu jumalale ja sinule. Palu issandat, et ta võtaks meilt ära need maakolda. Ja muuseas palvetas rahva eest. Jehoova ütles Moosesele. Te enesele madu ja pane see ridva otsa. Siis jääb elava iga Salvatu, kes seda vaatab. Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu olis halvanud kedagi aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. Jeesus ütles enda kohta kummalised sõnad. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmadu, nõnda peab ülendatama inimese poega. Et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest jumal on maailma nõnda armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud poja et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Siinkohal tasub anda sõna bioloog Aleksei Turovski le. Tsiteerin. Alustuseks tuletame meelde sõnad, mida ütles madu inimkeeli inimkonna tulevasele esiemale. Eritis sikult tõus, Scientist boonum elt maa alum. Te saate jumala sarnaseks tundes head ja kurja. Kinnituseks, et käesolev teks ei ole dioloogia, vaid pigem zoosemiootika valdkonda kuuluv, teen ettepaneku asetada end naise olukorda. Tema ees on keelatud viljadega puu ja selle peal on madu aramea keeles aas. Mis tähendab valvur, kaitsja just nimelt see ilmselt ametit diisikuna esinev tegelane annab ühemõttelise loa, lausa innustab teda tegema seda, mida ei tohi. Kogu järgnev sündmustik viib patu mõiste ülimad Yalektilisuse välja. Kujunemiseni on tegu, mis on keelatud, aga nõutud. Ja kinnitab, et kõige suurem pahe on reetmine. Reedetud sai naine tema kaudu ka mees kuid ka madu, madu kui loom. Turovski tsitaadi lõpp. Dust või poolikusest nimesid võib leida veel palju. Pole pääsu. Me kõik oleme reedetud ja reetjad, kes vähem, kes rohkem. Ei ole ühtegi, kes oleks õige ei ainustki. Kui nüüd lõpuks küsida, kas do langemine oli hea või halb, kostab kõrvu katoliku paasavi Kiilia, eks sulted? O Felix culpa väärtaale metantlummeerilt Abereeridemdoorem. Felix culpa õnnelik süü, mis andis võimaluse teise Aadama sünniks. Palugem Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au. Nüüd ikka ja igavesti. Aamen.