Tere tulemast kuulama järjekordset osa saatesarjast, lood ja laulud ikka palume külla muusikuid, lauljaid, heliloojaid, tekstikirjutajaid ikka selleks, et nad valiksid just ise just oma äranägemise järgi oma seniselt muusikuteelt need oma kõige armsamad lood ja laulud. Ning täna on stuudios meil külaliseks Ott Lepland saate, eks, Maian Kärmas, tere tulemast. Tra. Mis sul on plaatide näol ette näidata, kui mitu albumit ja, ja mis sa tunned, et on need sinu tugevaimad teetähised? Hetkel on mul ette näidata, et ta täidab ikka eksam ette näidata kolm, kolm stuudioalbumit, esimene siis aastal ilmus aastal 2010 teine ilmus siis 2011 sügisel ja, ja kolmas siis ilmus aastal 2012, et talvel ütleme, esimene plaat on võib-olla oma natuurilt selline natuke alternatiivse esimese plaadi peal minu kirjutatud lugusid on suhteliselt vähem võtsimegi. Hakkasime tegema siis me võtsimegi eesmärgi kaasata võimalikult palju erinevaid laulukirjutajaid sinna. Nüüd, kui rääkida teisest albumist, siis teine album võiks öelda, on, on rohkem selline poprockikujuline niuke raadiosõbralik album. See on võib-olla hetkel see plaat, kus on peal kõige rohkem lugusid, mida inimesed võib-olla minu repertuaarist teavad, et näiteks niisugune laul nagu kuula oli plaadi peal ja ka veel siin tunnen elus end. Ja, ja nüüd rääkides sellest viimasest plaadist, siis see oli rohkem, kõige rohkem on võib-olla nagu minu nägu, et Niukest ikka autoriplaat plaat rohkem, et kus ma olen üritanud nagu süvitsi minna selle muusika sisse või natuke nagu, nagu sügavamaks. Et seal on väga palju sellist mõtliku mõtliku klaveripõhist, muusikat, sellist suursuguse mõtte pateetilisemat muusikat peal ja võib-olla sellelt kolmandat albumilt noh mitte võib-olla vaid päris kindlasti on ka pärit enamus lood, mis, mis täna siin saates kõlab. Jah, asumegi tänaste lugude juurde esimeseks oledki valinud, et laulu, mil nimeks tunnen elus end ja ja mulle tundub, et on üks selline teatud seltskond eesti lauljaid, kes on saanud üsna põneva ja mõnes mõttes võib-olla silmi avav kogemuse saatesarjas laula mu laulu. Kuidas üks laul, mille Ühe esitusega me oleme nii harjunud, võib tegelikult muunduda saada hoopis uue elu kellegi teise esituses. Ja täpselt sama juhtus ka selle lauluga. Jah, et kui nüüd kuulata seda originaali, mida me täna ei kuule siis, siis on jah tegemist sellise kuus kaheksandiku taktimõõduga popmuusika palaga. Aga nüüd jah, selles laula mu laulu saates, esitas seda lugu Tõnis Mägi ja tegi seda minu jaoks täiesti fantastiliselt ja suurepäraselt. Et, et minu jaoks see lugu sai ka kuidagi täiesti uue hingamise ma ei olnud ise kuigi ma tavaliselt, et olen ka paljusid lugusid lahendanud sarnaselt, nagu Tõnis selle looga tegi, siis siis ma kuidagi selle laulu puhul ei olnud nagu selle peale tulnud. Mäletad ka? Selle laulukirjutamise hetke millal sa mõtlesid, millest see laul, kui see nüüd lahti rääkida, kõneleb? Selle laulu sünnimoment oli tegelikult kaugel teisel pool maakera Austraaliasse, nimelt aastal 2011 oli mul võimalus esmakordselt Austraaliat külastada ja ja ma mäletan, et sinnasõit ütles kuidagi, oli see lugu nagu kukla taga, kuskil käis kogu aeg ütleme see mõte või see viis. Ja siis ühel hetkel seal kuskil väljasõidul olles, mäletan seal ookeani ääres, mul olid telefonis sihuke diktofon olemas. Ja siis ma pimisesin selle laulu sinna sisse ja pool aastat hiljem ma hakkasingi selle loo kallal tööle. Ja sõnad, need sõnad kukkusid välja kuidagi sellised kaheti mõistetavad. Osade inimeste jaoks räägib see laul nii-öelda armastusest nagu ikka, võib-olla selline tüüpiline popmuusika sõnum. Aga teisest küljest ja mida ka näiteks Tõnismägi mainis ja mida ma olen ka ise mõelnud. Et see võib rääkida ka teisest küljest nii-öelda nagu kuhugi kõrgema poole vaatamine või kellelegi kõrgema kuulamine, eks ole, et et kuulen ma sind, oled hääl minu sees. Oled valgus mu teel, et see võib ka nagu tähendada seda, et et sa jälgid või siis kuulad kedagi sellist kõrgemat, kes sulle näitab siis nagu teed, et seda võib võtta ka niipidi, eks ole. Ja ma tean, et noh, näiteks kui me võtame Tõnise näite, siis tema läheneski sellele loole just nagu niipidi ja pigem mulle endale meeldib ka mõelda. Et laulda seda, seda sõnumit just just nagu selle põhimõttega. Kui ta ei suuda uueks mingi muu näita arm. On see, et me retk meis vokaadi Kuule. Ole minusse olen valgus, muude, sa kuulad ka mind. Tunnen. Pilk meie teede muu mõtteis meelel kui peesi. See algi, keegi võiks süüdata leegi mis üleval tuumas. Olen. Tunne. Tunnen elus end Tõnis Mägi esituses, kuid Ott Lepland on selle laulu autoriks ja taraga saatekülaliseks. Sinu lemmik lood. Või vähemalt need lood, mis sa tänasesse saatesse oled välja valinud, on laias laastus pärit ühelt plaadilt. Miks? Sest et kui ma hetkel Ta on kus ma nii-öelda oma muusikalise mõtlemisega nagu olen, et siis tundub see kuigi see plaat on ka tegelikult juba kaks aastat vana, et eks ma, eks mul on ka tekkinud uued mõtted ja, ja mingil määral ka võib-olla kogemused ja tõekspidamised on, on, veendumused on võib-olla rohkem kinnistunud. Aga see plaat on nüüd see kolmas album mu kannul käib, kus ka need laulud pärit. Et see on ilmselt kõige rohkem minu nägu, kuna kuna ta ongi nagu selles mõttes nagu autoriplaat madonna. Kõne all on sinu järgmine lugu, nagu ma saan aru, leelo tungal on teksti autoriks. Kuidas te leidsite ühise keele, kuidas sa tema poole pöördusid selles mõttes, et, et see on üsna spetsiifilise tellimusega laul juba olnud. Kui sa talle helistasid. Üks nõudis muidugi natuke julgust, minu jaoks on leelo tungal, ma usun, et ka väga paljude eestlaste jaoks ilmselt enamuse jaoks on leelo tungal ju Eesti nii-öelda luulemaastiku üks tugisambaid, eks ole. Et see juba tema poole pöördumine nõudis sellist julgustükki, et tegemist luuletajaga, keda ma väga austan ja kelle loomingut väga hindan, et kelle loomingule aga meeldib. Kui ma selle laulu viisiga valmis sain, siis mulle endale tundus, et ma ei tea, millegipärast ma ei olegi kuidagi juurelnud. Aga selle loo vaimsus tundus minu jaoks selline rääkida ema ja, ja, ja tema lapse vahelisest sellisest sidemest. Et ema ja lapse vahel on ju väga tugev side. See nii-öelda see meloodia, mis selles laulus on, tekitas minu jaoks sellise tunde, et see laul võiks sellest rääkida. Ja, ja siis esimene inimene, kes siis kes siis pähe tuli, ma mõtlesingi, et võiks, võiks nagu leelo tungal selle laulu kirjutada. Et kuna tema on ka ju ema ja, ja tegelikult ka juba vanaema, siis siis ma võtsin julguse kokku ja helistasin talle ja küsisin. Ja minu suureks üllatuseks oli ta oli ta lahkesti nõus ja tekst sai. See on minu arvates väga sügav ja, ja väga-väga ilus. Muidugi ma olen hiljem mõelnud selle peale, et võib-olla mulle ei, ei ole endal nii-öelda seda kogemust, eks ole, et mul endal veel lapsi ei ole ja ma võib-olla ei tea, mida see side nagu tähendab, eks ole lapsevanem olla. Et siis ma sageli tunnen, et võib-olla ma veel ei oska seda laulu laulda nii nagu peaks. Et võib-olla tulevikus, kui mul on endal lapsed, siis ma ilmselt oskan neid sõnu lauldes kuidagi oma emotsioone paremini väljendada. Olengi mõelnud, et võib-olla ma olen liiga noor selle loo või ütleme nii-öelda selle nende sõnade jaoks võib-olla liiga noor, et et või liiga kogenematu aga igal juhul suur tahtmine oli mul see laule salvestada ja ja seda ma tegin. Eks ma kunagi tunnen, et ma, et ma suudan veel paremini seda sõnumit edastada, ehk siis tuleb selle uuesti lindistada. Ja teades, millise loosa ott olete järgmiseks välja valinud siis Me jätkame üsna samal lainel, nagu just lõppenud lugugi. Kuidagi need emotsioonid, mis seovad sind just selle suhtega lapsevanem, laps on sinu jaoks niivõrd märgilised, niivõrd olulised. See kumab läbi intervjuudest kumab läbi sinu lauludest. Ma olen seda siin-seal märganud. Jah, eks ta, eks ta ilmselt nii on, sest et maju noh, ema on mind üksinda kasvatanud. Isa minuga kasvamis protsessi juures ei olnud. Küll olen ma isaga juba viimased 17 aastat suhelnud ka niimoodi sattus protsessis ei ole ta kunagi osalenud, et seda on seda ema teinud ja emaga emaga olen ma kahekesi nii-öelda. Ema on mind üles kasvatanud, eks see paratamatult ju ju mõjutab ja see väljendub ka loomingus tahes-tahtmata. Et kui on mingi asi või mingi jama joon, mis tahab su seest välja tulla, siis, siis ütleme, kunstiinimestel tahaks ennast ikka nimetada, ma tahaks ikka looteta nimetada ennast kunstiinimeseks. Et kunstiinimestel on, siis ütleme, kes maalib, kes, kes paneb selle pildile, eks ole, kes kes kirjutab luuletuse, kes kirjutab laulu? Ja sestap ilmselt see ema ja lapse vaheline side kumadki minu loomingust välja, et kuna minu elu ongi olnud selline emakene kalli kulla, tegelikult on nii, et see konkreetne laul on nüüd kirjutatud minu ema poolt, et selle laulu autor on minu ema. Ja tema kirjutas selle laulu, kui ma nüüd õieti mäletan, ma olen uurinud kuskilt, ütles, et niimoodi noh 90.-te alguses ma olin tegelikult väikse lapsena päris palju haige ja ühel õhtul, kui kui, kui palavik tõusis päris kõrgele, siis ema ema, nii-öelda mure väljendus selles laulus. Nonii see laul sündis ja, ja tegelikult see lugu on käinud minuga kaasas põhimõtteliselt eluaeg. Et ma olen seda laulnud juba väiksest poisist, saati küll suguvõsa kokkutulekutel ja ikka vanaema sünnipäeval pannakse poiss laulma ja noh, eks ikka on niimoodi käinud, nuga kaasas. Ja nüüd siis, kui, kui tuli mõte salvestada selline mõtlikum album siis ma kohe teadsin, et see laul tuleb ka kindlasti ära teha, et ma olen saanud tohutult palju tagasisidet selle laulu kohta. Kuidas see lugu läheb inimestele nii-öelda, et see on, see on tegelikult täiesti hämmastav, et aga muidugi see on jälle selline lugu, mis, mida võib olla igal kontserdile, laula, eks ole. Et ainult sellistel erilisematel puhkudel ütleme seal kirikus, kuid eks ole ja aegs igal laulul on nagu oma koht ja oma aeg. Aga tahes-tahtmata see lugu on üks kõige olulisemaid laule minu jaoks üldse. Et ta on ja käinud juba väga väikesest, saate minuga kaasas, ilmselt käib elu lõpuni. Siilid. Kui selle lauluga nagu meetri väliselt sinuga rääkisime, käib kaasas lugu et võib-olla praeguseks ta on sinu jaoks väga tähtis lugu, aga väikesena sind pidi natukene nagu ära ostma ehtsa vanaemale sugulastele seda laulaksid siis millal sa ikkagi adusid, et vot see esinemine ja see muusika tegemine ja laulmine või see on sinu asi? See on hea küsimus, ma arvan, et kuskil niimoodi varateismeeas, kui ma hakkasin kirjutama ise lugusid. Ma mäletan, et esimene lugu, niuke teadlik laul, mis ma kirjutasin või muusikapala sündis, kui ma olin kuskil 14 15 aastane. Ja algselt kuna ma õppisin tol ajal ka ka muusikakoolis, siis minu esimesed nii-öelda loomingulised katsetused olid instrumentaal klaveripalad üldse sellised lihtsad ja siuksed nagu meloodiliselt ma isegi kuulanud vahest mingite kassettide pealt oma vanu lindistusi ja kuidagi täitsa imestanud, et et mõni on isegi päris hea jah, et teadvustamine, et nüüd ma tahaks esineda ja sellega sellega ka inimestele seda kõike edasi anda, see ikkagi ilmselt tekkis. Ütleme kuskil niimoodi 16 seitsmeteistaastaselt, et siis tekkis juba esimest korda niisugune mõte, et tahaks astuda otsa kooli ja tahaks tegeleda, ütleme selle muusikaga tõsisemalt ja ja tegelikult oligi, kui ma esimest korda otsa kooli läksin, siis ma läksin, ütlesin popsiast Avery katsetele ja mind võeti eelõppesse vastu. Aga siis selle aasta jooksul, mis ma seal lõppes, olin kuidagi ikkagi tundsin, et ikka see laulmine on nagu see, millega ma tahaks. Tahaks rohkem tegeleda, et sellega ma kuidagi oskan ennast paremini väljendada. Järgmine laul, avatud see lugu on, et selline laul mille tekkimisprotsessina Ma millegipärast ei mäleta. See on naljakas, see lugu on, on ta kuidagi ühel hetkel lihtsalt ehkki oli, oli olemas, aga ma tean, et ühel hetkel, kui ma neid sõnu tegin, siis ma olin paar aastat selles avaliku elu tegelase virvarris nagu sees olnud juba. Tohutult palju oli esinemisi ja ja, ja eks noor inimene ikka tahab ju paralleelselt selle kõrvalkäijaga väljas veeta sõpradega aega ja siis ma kuidagi ühel hetkel tundsin, et ma olen nagunii väsinud sellest kõigest ma ei, ma ei jaksa enam ei taha, tahaks nagu mingit mingit muutust tahaks nagu kuidagi kaks või eemale saada sellest kõigest mis ma kuulasingi omanik demosid üle ja avastasin selle selle laulu. Distundsin, et selle laulu vaimsus on nagu see, mis võikski rääkida sellest siuksest, et elu noh, nihukesest nagu mingist kergest väsimusest või siuksest isegi siuksest tültimusest, et ma, ega ma tegelikult ausalt öeldes ennast mingiks mingiks eriliseks sõnade kirjutatakse pea, et ega need sõnad on ka noore poisi sõnad, eks ole. Aga see, seda ma nagu hetkel tundsin ja, ja midagi paberile kirja panin, et Siuke hetkeline väsimus on siis kogu sellest nii-öelda avaliku elu tegelase virvarrist, on, on sellesse loosse kirja pandud. Väga palju ballaade on sellesse saatesse meil juba mahtunud. Kuidas on järgmise looga, mille peal käiakse, võitmatu? Noh, ütleme nii, et jätkame sama rada. Võitmatu on ka vaata et võib-olla kõige sellisem pateetiliselt nendest täna kõlanud lugudest üldse, et et on ka üks laul, mille ma avastasin juhuslikult, kui ma kuulasin oma oma oma vanu vanu lindistusi, vanu ideid, demosid mul on, mul on hästi palju seda asja, et ma lindistan ära midagi, mul tuleb spontaanselt mingi mõte tavaliselt midagi muud tehes, ma ei tea, kas, kas tõesti Nende teed süüa või loed raamatut või kasvõi vaatad midagi põnevat televiisorist, eks ole. Siis lööb spontaanselt mingisuguse loo ideega, mingi viis hakkab kuskil peas kõlama, siis ma lindistan kohe. Nagu ma enne mainisin, telefonis on tänapäeval õnneks diktofonid olemas, kohe tavaliselt ümisen sisse ja ja selle võitmatu loo puhul oligi täpselt see asi, et ma kuulasin, ma mäletan, mul oli üks esinemine samamoodi üksi üksi klaveriga. Ja ma kuulasin täitsa juhuslikult mõtlesin, et kuulan oma vanu demosid üle avastasin siis selle võitmatu meloodia sealt ja mõtlesin, et see on täitsa hea mõte. Täitsa niisugune ilus, ilus laul tundus mulle tol hetkel siiamaani tundub. Et aga, aga kuidagi vaimustus on nii suur, et et ma võtsingi paberi ja pliiatsi ja hakkasin kohe korpisin sõnad seal mõne minutiga valmis. Ja õhtul juba esitasin seda oma oma kontserditel samal õhtul. Nii et kogu see protsess toimus niimoodi kuskil tunni aja jooksul. Ja see oli iseenesest hästi põnev ja, ja ma tean, et mul isegi üks üks sõbranna filmis seda, kui ma esimest korda seda lugu üldse laulsin. Tagantjärgi on olnud alati seda põnev vaadata. Aga jah, laul Laul räägibki, ütleme jälle ikkagi tuleb, tuleb kuidagi sisse see, see, see raskuse teema või see eluraskused ja, ja need erinevad keerulised etapid, et et elu viskab sulle igasuguseid nii-öelda kaikaid kodaratesse. Aga sellest hoolimata tuleb tõusta püsti ja, ja minna edasi ja ja noh, see võitmata ongi see, et noh, just see sõna elu, pahed või elu pahupool ei, ei saa sinust võitu, et sul on ikkagi nii palju jõudu ja väge, et kogu sellele negatiivsele vastu astuda, et see On on nagu selle loo mõte minu jaoks. Seega siis julgustust kõigile neile kõigile meile, kes paratamatult elus oma tõususid ja mõõnasid läbi teevad. Võitmatu jätkuvalt on meil stuudios saatekülaliseks Ott Lepland. Järgmine pala vist samuti sinu kirjutatud siia, mind kannab see nime. Mis sulle selle looga meenub? Selle looga on ka täpselt sama asi, mul on, mul on väga raske meenutada nagu neid detailseid momente, kuidas mõne laulu sündima mäletan väga detailselt, aga on, on laulud, mis on kuidagi nagu alati olemas olnud, kell nad lihtsalt vupsti, tule jah, et ühel hetkel on lihtsalt need avalikustatud ja aga nad on kuidagi olnud kogu aeg nagu kuskilt peastaga kumisemas ja, ja nii ka on siis selle järgmise looga, et hüüa mind. Muidugi naljakas on see, et mingite lugude puhul just see meloodia või see vaimsus, mis on vist nagu ka enne rääkisin. Et seda kuulates või seda lugu tunnetades tekib, tekib nagu mingisugune mõte, et millest see lugu võiks rääkida. Selle laulu puhul tekkiski mõte kirjutada selline tekst, mis räägib et selle loo jutustaja on justkui inimhing, kes on või noh, ütleme justkui nagu noh, inimene, kes on juba nagu maisest elust lahkunud. Et ta jutustabki selle loo nii-öelda vaadates siis sealt teispoolsusest siia oma nii-öelda kas siis lähedaste või, või siis üldse selle maailma peale, et et seal on ka, et noh, kui sa sellest hoolimata, et mind enam siin ei ole, et kui sa tahad, et kui rääkida või kui sa tahad sellest hoolimata minuga kontakti, hoia hoida, siis noh, ongi, et nood hüüa mind ja sa näed, eks ole, et ma et ma kuulan ja, ja kuidagi see, sellest vaatevinklist kogu see laul, laulongi kui ma seda lugu hakkasin, nagu selle teostamise peale hakkasin mõtlema, siis siis meil oli just parasjagu käimas üks koostööprojekt Sven Grünbergi ka nimelt oli mul osaleda paaril kontserdil, kus siis ma sain laulda Sveni Sveni loomingut, nii tema, tema filmimuusikat kui ka kui ka siis neid laule, mis ta, mis ta on kirjutanud. Ja kuidagi ma ise tundsin ennast nii mugavalt, et tema selle muusika sees ja ma tundsin, et see naguniivõrd sobib mulle ja siis ma kuidagi hakkasin alateadlikult mingeid paralleele tõmbama just oma selle, selle hüüa mind lauluga. Ja ühel päeval samamoodi võtsin, võtsin julguse kokku kui ja, ja küsisin, et, et noh, et mõtlesin ka alguses, et kuidas minusugune kollanokk läheb nüüd sihukse suure helilooja juurde ja palub, et kas sa produktseeriksid seda lugu, eks ole. Et ja minu suureks üllatuseks oli ta, oli ta oli ta nõus seda tegema, seda lugu produd häirima ja ja ta ütles mulle alguses ära, et kuulates seda, seda tema ütles, et tagaja lugu kirjutas mulle spetsiaalselt, ütles, et tõesti talle väga meeldib. Aga et noh, et mingid mingid muudatused, ta ütles, et noh, et ikka natuke mitte oluliselt, aga just produtseerimise mõttes, et just instrumentide kooslus on, on ja see ütleme, see kõlab, harjunud on kõik nagu tema tema välja mõeldud. Et ma nagu rahule, väga rahule kuidagi tabas väga hästi selle laulu sellist vaimsust ja kui me stuudiosse läksime, siis tuli sunn ka kaasa. Kuna sinna laulus viib selline, ütleme tohutu suur sihukene lai kaja, eks ole, ja kõik selline noh, see toob kogu selle meelsuse veel rohkem välja. Siis minu suureks üllatuseks ütles Sven, et nii, et ütleme niimoodi, et meil lülitame mikrofonist kõik ajada absoluutselt kõik asjad välja ja, ja laulad täiesti ilma, mitte mingisuguse heli pekita. Et mõtestada sõnumit just ja et saada seda sellist nagu emotsiooni sinna sisse rohkem. Kaja on alati võimalik hiljem juurde panna, eks ole. Et selline naturaalne laulmine on ikkagi tihtipeale kõige kõige nagu parem. Ja see kuidagi nagu toimis selle loo puhul, et küll aega läks. Aga, aga minu meelest sai, sai asja ja, ja sai, sai väga head asja minu jaoks. Siis kui elust õetini? Rando. Vaadates nüüd üle õla korraks tagasi, meie tänase lood ja laulud lugude vasiku peale siis ühest otsast oled sa võimeline käredat rokki laulma, aga kui sa oled nüüd reastanud kõik need lood, mis sinu jaoks on need kõige armsamad olulisemad Soldikaks tõsine ballaadi mees. Balla, et sul on vaja aeg maha ja rahulikum. Kuldlaulda mulle meeldib, jah, mulle tõesti meeldib selline selline mõtlik muusika. Ei ole kahju, et Eesti Eestis on kuidagi see sõna millegipärast see sõna ballaad kuidagi omandanud sellise, ma ei tahaks öelda negatiivse varjundi, aga noh ikkagi öeldakse, ah noh, noh, ballaad ja ballaadi natuke ja niisugune et just just täpselt imal on nagu hea sõna, et ballaadi kohta sul automaatselt tulebki sihuke kohe magus ja imal ja niisugune noh just veni, eks ole, ja ja automaatselt oled sa hurmur kohe, eks ole, ballaadi laulad. Et sellest on tegelikult natuke kahju, et ballaad, võib-olla ka väga sügav ja, ja väga mõtestatud ja ja, ja selline hästi hästi puudutav. Et olgugi minu minu jaoks on ikka ja alati ka kõige tähtsam see, et just inimeste hingi puudutada. Aga on olemas ikkagi artistid, kellele sobivad mingid väga konkreetsed žanrid, noh mina tunnen, et sees on nagu mulle istub. Ballaadiga lõpetame siis ka selle saate juba uhkelt lõpuni välja ja kui muidulood ja laulud saates me oleme päris palju avastada, et see avalik arvamus sellest, mis võiks olla artisti tähtteosed või Arensaimad teosed ja see artisti enese arvamus väga lahknevad. Järgmise looga need ühtivad täiesti ikkagi kuula, on ka sinu jaoks märgiline oluline, armas. Ja armas on ta küll on mul nagu selles mõttes oma oma lapsel nagu et enda enda enda kirjutatud laulja ja ta on ja ma ei saa öelda, et, et ma oleks sellest loost tüdinenud või või et see lugu enam mulle paku midagi, noh vastupidi, minu jaoks hakkab kuidagi iga aastaga rohkem see lugu nagu elama. Ma ei tea, miks, miks see nii on. Aga noh, mul on hetkel selline eluetapp, kus mul on võimalus, on päris palju kontserte väga paljudel kontserti hetkel ma seda ütleme 75 protsendi ulatustes ulatuses oma kontserditel ma seda lugu ei laula üldse. Jälle samamoodi ei sobi igale poole, et kui sul on selline lähedam nihuke rokk-kontsert ega siis seal väga ei, ei tõmba seda Kuulat niimoodi. Pean seda nagu juba juba Eesti nagu inimeste lauluks, et ta ongi nagu selline selline laul, mis on juba juba inimeste oma või rahva omaette. Et mulle mulle meeldib niimoodi mõelda, eks ta, eks ta on jah oluline ja, ja eks ta on ka minu, selles senises karjääris oluline tugisammas vaadet võib-olla kõige olulisemgi, et aga ma tahaks loota, et ta ei jää nii-öelda esimeseks ja viimaseks, et ma võin öelda, et mul on tegu heas, on mõni mõni kindlasti sihuke noh, sama sama sellise vaimsusega lugu, lugusid on mul veel jaa. Aga, aga, aga igal igal asjal on oma aeg ja lood tulevad siis, kui on, või on aeg küps selleks. Selle väga Bastiku ja ilusa mõttega saamegi tänase saatelood ja laulud lõpetada. Ott Lepland oli meil täna külas, Maian Kärmas saatejuhiks, aitäh sulle tulemast. Aitäh kutsumast. Baari juures. Aga ma saan ja ikka. Eraldi osta.