Sessi. Kitseedonzeesi. Reedel, kaheksandal novembril 1991. aastal Hommikusöögi muna, viilu sinki, teise juustusaiakesi. Antaan oli suurepärases tujus, oli viimane võttepäev. Homme juba homme. Istud lennukile ja lendab Pariisi koju oma korterisse, säenšermanipulvaril oma noore elukaaslase ecarolam jelly ja pisipoeg Valentini juurde. Hotelli uksel ootas teda nagu tavaliselt tema autojuht shorustamagnoon läbidanuks viiva Montaani võtteplatsile, kuid peremees Põlused shours teeks väikese haagi. Viiks ta kõigepealt kohaliku kino juurde. Kas tollesama küsis Rours. Nädal tagasi oli hiirt täiesti juhuslikult avastanud selle provintsi kino ooteruumis värskete filmide kiiska võtte afisside seas vana 1952. aasta filmi kuldkiiver plakati Symousseniori portreega. Ta seisis selle jumalast unustatud kinoberiku hämaras ja rõskus ooteruumis peaaegu tunni. Silmitses Simone'i kaunist nägu. Kui ta lõpuks pilgu sellelt lahti suutis kiskuda, olita, õlad longu vajunud. Selle napi tunni jooksul oli ta 10 aastat vanemaks jäänud. Alati ääretult täpse peremehe pikk äraolek hakkašhrile muret valmistama ning ta läks teda otsima. Kui ega nägi teda kahvatud üle kogu keha vabisevad, et ei julgenud talle ligi astuda. Tavaliselt ikka reibas ja trimmis, tuli Montaan auto juurde tagasi. 70 aastase vanamehe raskel ebakindlal kõnnakut. Rolf pani autole hääled sisse. Auto võttis aeglaselt paigast. Kas sõidame hotelli tihkas, Flors küsida. Ei tiiruta niisama natuke ringi. Tarus montaaž. Ja lisas ootamatult seadsed, meil Simoniga võinuks praegu olla kaks täiskasvanud last. Kuigi ei, kui ta lahkus, mõistsin ma üht ilmselget asja. Otsekui unest ärgates katkestas Montana oma ootamatu monoloogi ja ei saanudki teada, mida peremees oli silmas pidanud. Võtteplatsil hotelli spaatel baaris käis rezhissöör, žanr või niipeaosalist oodates närviliselt edasi-tagasi ja väänas käsi. Täna oli plaanis filmide Montaani kangelase metsa erak Leon marsselli surmast. Seeni. Kohale oli kutsutud arst, kes pidi näitlejale selgitama, kuidas tuleks surra, et kõik loomulik välja näeks. Kui Montaan prožektorid kaableid täis paari saali jõudis, sööstis vini talle väljasirutatud kätega vastu. Silme veel ainult ootasimegi. Ei ta otsekohe diivanile hakka surema. Baarileti taga istuv Ammašell hakkab õhku ahmima ja libiseb aeglaselt paaripukilt põrandale, kantakse diivanile. Mehe rinnust kostab nii loomutruu korin, et võttegrupil jooksevad judinad üle selja. Leon katsub ennast istukile ajada, ta rindel raputavad lühikesed mulksuvad hingetõmbed veel hetk. Ja ta lamab liikumatult diivanil. Tegi stseenist kuus duublit. Kui ta viimaks rahule jäi, istus maantee diivanil ja tähendas hämmeldunud naeratusega. Räägitakse, et kui inimene infarkti, sureb, tunnet rinnus teravat valu, just nagu lööks näljane kotkas oma nokka tema südamesse. Pärast võtete lõppu astus pini Montoni juurde. Kes juba lõbustas anekdootides pärid, koletrenaaria küsis Heiukas masu täna väga ära vaevasin. Kui sa käsiksid mul seda korrata, kas või 1000 korda veel oleksin ma valmis. Tunnen end täna nagu koolipoiss koolivaheaja esimesel päeval. Mis sul edaspidi kavas on? Küsisin nyyd. Puhkan, vastas Montan. Võtan Kääroli ja valan träni kaasa ning Me lendame kuu lõpus Moreesile. Pärast seda pärast seda hakkan valmistuma kevadiseks kontsertideks, siis räägitakse, et 11000 piletit Ta on eelmüügis juba välja müüdud. Tahaksin väga, et valente näeks mind, laval kuuleks mu laule. Hüva, lähen neid riideid vahetama. Pärast tulen tagasi. Kui väikese Ssan from puuri külakese elanikud olid seni huviga jälginud, kuidas võttegrupi autod läbi külavõtteplatsid poole vuravad, siis nüüd nägid nad, kuidas vastupidises suunas kihutab kiirabiauto. Tunni aja pärast helistas või neile eriautojuht. Pahvatas hingeldades. Maantee sai just praegu infarkti ja ta viidi haiglasse. Ta palus omastele sellest mitte teatada, et Kagol vastu ööd haiglasse ei tormaks. Aga ma helistasin talle siiski. Jaa, naerutas õdesid. Arstid polnud jõudnud teda osakonda viia ja andsid talle esmaabi. Siinsamas koridoris. Montaanoli alles Leon marssalikostüümis, kodutu räbalates, kahvatunud näol Krimmi jäänused. Mis see siis nüüd olgu, kuulis Kaagol evib taandavalt. Ma tahtsin esmaspäevase saari Rosaliid vaadata. Milline häbematus. Ei mingeid meelelahutusi, vähemasti kookesin, ikka. Lubatakse süüa. Silmanud Carolli. Muudan, naeratas, näed, missugune lugu, Leon, ma arvan, et seal oleks äärepealt päriselt otsad andnud. All jäi iili voodi juurde kella kolmeni öösel. Iive jutustas talle lõbusaid lugusid, päris poja järele. Arutles eelseisva reisi üksikasjade üle. Kõik on korras, Sul ei tarvitse muretseda veeniste Kärol. Mine hotelli, heidab puhkama, homme hommikul näeme. Admis, lausus ta vande Seltslaslikult. Ära vaarika kooki unusta tuua. Laena, läks, tuli, õde andis rohtu, kloppis padja kohevile, kohendas tekki, kustutas ära laedule. Simon, sosistas iive äkitselt tasa, kuidas palun, küsis õde. Ta nimi oli Simon. Selle naise nimi, keda ma üle kõige maailmas armastasin. Ja kelle ma reetsin. Õde istus Montaani voodi kõrvale toolile. Ta pidi valvama siin hommikuni. Katsuge nüüd magama jääda, ütles ta haigele. Eks ma katsu, ohkas Montaan. Kas teate, ma olen alati mänginud inimest, kellel veab. Meenutan ainult kõige õnnelikumaid päevi. Tuleb välja, et olen elanud imedabast lausa ideaalset elu. Need möödaniku õnnelikult, päevad on nagu rahulikul merel purjetavad laevad kuid ükskord võtavad nad kursi horisondi poole ja meie jääme kaldale maha. Ning me ei saa muud teha, kui saata neid pilguga kuninnad horisondi taha. Kao, vaat siin on mis. Montan, palun ärge rääkige, nõnda ei tohi erutuda. Manitses teda õde. Kuid Montan oli oma mõtetega kaugele paistnud teda üldse kuulvat. Ta meenutas minevikku, sõda, tutvumist pre vääriga, kohtumist Picassoga, kui too panid oma natüürmorti ette seisma, üritas talle lahti seletada kunsti olemust. Rääkis kuldsest tuvist sämpolde vangist. Aga kõige rohkem ikkagi Simmuunist sellest, kuidas arenes nende armastus. Algul oli 10 aastat kirge, siis 30 aastat õrnust ja teineteisemõistmist ja edasi, kuidas Simon pimedaks jäädes katsus tabada, näha? Jumal küll, kui palju aastaid on mööda läinud. Aga mina mäletan kõike, nagu oleks see olnud eile. Eredas päikesepaiste, sõu, vanad kivikatusega majad, jalgradade ämblikuvõrk. Keset õue seisab noor naine tema ümber tuvid. Naise juuksed on uskumatult blondid. Ta kannab siniseid pükse ja lahtise kaelusega särk pluuse ning naeratab. Nagu naeratavad tüdrukud vanade Itaalia kunstnike maalidel. Ma tean, et ta nimi on Simošinjoree. Ei rohkemat. Ma pole näinud ühtegi tema filmi. Aga ma tean, Lähen kohe tema juurde ettevaatlikult, et mitte tuvisid lendu peletada ja ütlen talle paar-kolm tähtsusetut lauset lihtsalt niisama, ükskõik mida ta ainult minu poole vaataks. 1949. aasta suvel sellest päevast peale lahkunud nad teineteisest kunagi meist said mees ja naine. See oli ilus ja õnnelik päev. Ja alati, kui ma mõtlen õnnest, kerkivad mu vaimusilma ette kivikatused, päikesehelk, tuvid. Hetk, mil Simon ümber pöörasem nägi mind enda poole tulemas. Montaanolid tulnud sämpoldevamsi Nizza ja kanni kontsertide vahepeal, Shimonjonil aga oli siin väike maja, kus ta oma neljaaastase tütrega suviti puhkas. Eevi meeli erutas selle ebatavalise ilusa naise juurde olek ning ta tundis, et nainegi pole tema suhtes ükskõik. Järgmisel päeval oli Montalil Nizzas proov ning ta pidi ära sõitma, kuid ainult hommikupoolikuks. Lõunaks oli ta sämpoldevamushist tagasi ning nad lõunatasid kahekesi kuldses tuvis. Istusid seal kaua, jõid veini ja rääkisid eimillestki. Neile meeldis, et teine oli kõrval. Mitte ainult, et meeldis, vaid see on lihtsalt nagu pidigi nii olema. Mõlemad tajusid, et see, mis nende vahel on tekkimas, on midagi suurt ja ilusat, mille vastu ei saa. Simoni abikaasa, režissöör Shakalegree oli murest murtud, kui Simon talle teatas, et läheb ära. Kuid sellegipoolest jätkustel suurmeelsust, et Simon vabaks andajad tytargidel jätta. Nii astus Montaani ellu tema elu suurim armastus. Simon. Millegipärast pihkisin masimoonile kohe esimestel päevadel, et lapsepõlves polnud mul mingeid mänguasju, jätkas Montaan. Ei pluusist, karusid ei värvitud puust autosidega kiikhobust selle eest oli mul harukordne kujutlusvõime. Vanast konservikarbist võis ühe hetkega saada trahvi Hector pehkinud lauajupist uhke purjelaev. Paraku oli see kujuteldav maailm väga habras. Hommikul ärgates nägin, et minu traktor pole muud kui armetu känkra plekid. Ka kas aga minu heidad nurka? Näis, nagu viibiks iv mälestuste hüpnoosi all. Tunded voolasid temast üle tundis end viibivat möödanikus kauges ja samas lähedases. Ta ei püüdnud teda enam takistada, lihtsalt istus ja kuulas. Simon oli 28 aastane. Selja taga olid nii mõnedki romaanid abielu Jacques allegreega tütre sünd. Temas oli tunda mingit lootusetust, ettemääratust, mida iv võttis algul kui haavatavust ja kurvameelsust. 22. detsembril 1951. aastal. Iv Montaan, kodanikunimega Ivo Liivi essimonkaminker abiellusid sämpoldev Maasilinnavalitsuses. Montaani poolt oli tunnistajaks pooloree kuldset huvi kõrtsi peremees Simoni poolt Jacques Brewer. Marssel paniol pidas noorpaarile liigutava kõne. Pablo Picasso kinkis joonistusi, mis olid tehtud äsja Prantsusmaale jõudnud. Pidutsevad pulmaseltskonna kohal tiirutasid ringi valged tuvid, Simon sirutas nende poole käsi ja naeris šampuse pokaalides lille kempudele. Simoni juustele langes õhust õrnu udusulgi. Ma olen õnnelik nagu väike tüdruk jõuluõhtul. Sosistas Simon. Paljude paljude aastate jooksul pole ükski kuulus paar pakkunud ajakirjandusele nii palju kõneainet kui Eevjazzimu. Simon ohverdas oma hea nime, jättis maha perekonna, ei hoolinud kodukoldesoojusest, mis on peaaegu igale prantslasele püga. Isiklik õnn oli talle tähtsam kui perekonna heaolu. Ometi jäi mõistetute tahu. Küllap saadi aru, mis teda sellele tõugu, kas seda enam, et mõlemad vastasid siiralt ajakirjanike küsimustele, neil polnud midagi häbeneda. Nii et kogu katoliiklik Prantsusmaa oli nendega Nende poolt. Poolehoid oli nii üksmeelne ja tulin, et kui Simon lahkus ükski lähedastest ei kasutanud tema puhul sõna suri tundis end peaaegu süüdlasena jätsi moonist kauemaks elama julges jääda. Simoni tütar Katrin ei mäleta elu ilma Montaanita. Ta ei tundnud kunagi, et Montaanile oleks ta kasutütreks. Ta armastas viibi väga. Papamontaan võis olla väga range ja teinekord üsnagi kõva häält teha, kuid mitte keegi ei osanud Katrini niiviisi naerma ajada või papa Monta. Tark rääkis Montaanedasi. Ta avaldas täiuslikult inglise keelt. Ta tundis ajalugu, mõistes ladina keelt, mitte nagu mina, täielik võhik, nagu ma olen. Simon kasvas üles jõukas ja intelligentsus peres. Ta sai range kasvatuse, mis tähendab miinimum meelelahutusi, maximum, õppimist. Ta võttis inglise keele ja muusikatunde ning käitus nagu heast perekonnast. Tüdruk kunagi. Tema isa Ludwig Caminteri sõprusringi kuulusid näitekirjanik, Žannanu i kunstnik polgri mow. Simon ise suhtleb Jacques pre väärija Luibunivelliga. Mind, kes ma alles 23 aastaselt Saint saada pod lääri olemasolust, panissimon raamatut lugema ja minu harimise mõttes suhtlesime me isegi koduseinte vahel teinekord kõrgstiilis. Kui ta aga Õde ulatas talle veeklaasi rüübanud paar suutäit, vett, montaaž jätkas. Kuid sa aga teada sai, et vähki põeb. Oli esimene asi, mis ta tegi, hakkas kirjutama kriminaalromaani. Ta nägemine halvenes iga päevaga, prillid enam ei aidanud, viimaselt leheküljelt paberile, luup käes. Romaan ilmus alles pärast Simoni surma. Kriitikud rääkisid, et Prantsusmaa kaotas hea kirjaniku. Kaua aega ei suutnud ma mõista, miks just kriminaalromaan, miks mõrvalugu. Hiljem ma mõistsin, see oli tema jaoks omamoodi teraapia. Ta püüdis vabaneda minevikust, kus oli olnud nii palju kannatanud dusi. Mina panin ta kannatama. Mina tapsin ta. Montaani silmad hakkasid vilkuma, õde tahtis ukse juurde söösta, arsti kutsuda, kuid Montana haaras tal käest. Tahate last? Mulle süsti teha. Naeratas ta nukralt. Pole vaja, niikuinii see ei aita. Ta suitsetas filtrita sigarette, sidusama, heledad juuksed, hobusesabasse. Me elasime Tophani väljaku ääres. Päikesepoolses korter, Tõnis. Suviti sõitsime oma maakoju 90 kilomeetri kaugusel Pariisist. Oli suur ja lihtne maja, selline nagu lapsed. Neid joonistavad piklik ristkülik, trapetsikujuline katus, korstnaga, õppi kõrgused aknad. Ei mingeid tornikesisega keelt, et see maja oli alati täis Bru, mis mõtet on pidada maja, kui seal sõpru ei käi, siin kirjutati raamatuid, stsenaariume, vaieldi, mängiti kaarte, siin võeti vastu uut aastat. Maja juures oli bassein. Pühapäeviti kutsus Simon kohalikud lapsed basseini ujuma. Ise seadis end õunapuu alla istuma ja vaatas laste hullamist pealt. Võib-olla mõtles ta neil hetkedel sellele, et ei suuda kunagi mulle last sünnitada. Moltan vaikis hetke ja jätkas siis kui minult küsitaks, mida ma kõige rohkem kahetsen, vastaksin kõhklematult, et seda et tegin talle nii palju haiget, kui. Oleksin ma teadnud, Merili, neil on tõsi taga, poleks ma iial hakanud temaga tegemist. Silme eest möödusid minevikupildid. 1960. aastal kutsuti ta pärast hiilgavat Ameerika turneed Hollywoodi filmi läts Meyclav võtetele, kus tema partneriks pidi olema Merlin moon. Raun. Ettepanek kutsuda filmi Montaani tuligi Merilynilt, kellele näis, et Montaan on ideaalne French Slavjors sest just seda osa oleks Montaanilt olnud filmis mängida. Kõigele lisaks meenutas Montaan Merimilinile tema eelmist meest pesapallimängijat, show'd imejat. Mõlemad, nii HIV kui Simon rõõmustasid ettepaneku üle väga. See oli ideaalne võimalus marssida Hollywoodi sisse paraadukse kaudu. Et pakkumise taga oli mangro, seda Montaanid ei teadnud iive teatud mongrost üldse suurt midagi, ainult seda, et ta on Ameerika kinoekraanid tunnustatud Seczpom. Talle ei tulnud pähegi, et Merilin võiks pakkuda talle rohkem huvi kui lihtsalt mängupartner. Mõnikord, tõsi küll, pidi montaaž des möönma, et Artur Mülleril on ilus naine, aga mis temal sellest, tema armastab Simoni Montaaniasseniorees seadsid end sisse Beverly Hillsis Moonrovia Arthur Milleri maja naabruses. Maja oli mugav vaibad, lilled, kamin, väike köök, mida tegelikult poleks ju vaja olnud, sest Simon ei osanud ega tahtnudki sööki valmistada. Pealegi oli siin väga lihtne toitud telefoni teel koju tellida. Montaania Merilin tegid kahekesi proove. Iv nägi enda sarmikas naist, kuid ta ei tundnud tema vastu vähimatki tõmmet. Ta märkas naise väärtusi otsekui mööda minnes, otsekui oleks vaadanud elustunud pilti. Ent tuli päev, mil ta nägi teda hoopis teisiti. Merilin veedab õhtuid oma prantsuse naabrite juures millel on sõitnud Iirimaale filmile hädavaresed stsenaariumi kirjutama ühiste õhtusöökide ajal märkapsi Monkudes. Süütud sõbrasuhted. Montaania Merilini vahel arenevad pisitasahoob piss millekski muuks. Ta katsub halbu eelaimduse eemale tõrjuda. Mothan naerutab Merilini nii, et too naeru kätte lausa lämbumas. Tema avara dekolteega liibuv musta kleidi õlapaelad kipuvad kogu aeg õlgadelt maha libisema. Õlapaelu kohendades kihistab Merlin kohmetult naerda. Naine lõhnab hõrgutavalt, joob suurtes muidugi prantsuse veini ja korrutab vahetpidamata, et imb on vapustav poiss. Simon kingib Merilini le plaadi Montandi lauludega. Merlin tahab plaati kohe kuulama hakata ning juba esimeste taktide kõlades hakkab veiniklaasi vastu põski surudes puusi õtsutades keerlema. Simon tabab mehe vaimustatud pilgu. Ta mõistab, et romaani puhkemine selle silmapaistva kaunitari tema mehe vahel on vaid aja küsimus. Pealegi kutsutakse Simon filmivõtetele Itaaliasse. Ta mõistab väga hästi, mis juhtub tema äraolekul. Montaani piinab tema esimene tõeline truuduse murdmine simoonile või siis pole lihtsalt süütu flirt mõne kaunitariga midagi hoopis enamat. Armunud varjavad hoolikalt oma suhteid, paraku ei lähe see neil kuigi hästi korda. Üsna varsti on see avalik saladus, millest ajakirjandus otsekohe kinni haarab. Nathan on mures, tal pole mingit kavatsust tsimooni maha jätta. Vääriline aga paistab arvestavat pikaajalise suhtega. Itaalia ajakirjandus, mis samuti on maias seesuguste lugude peale lahkab õhinal pikantset armulugu. Mis tegi, ei jää need kirjutised simoonil märkama. Kuigi ta teadis, et see võib juhtuda, tundis ta end ikka nagu oleks puuga pähe saanud. Ta kirjutab Montaanile kirja üsna rahuliku, ilma ainsagi etteheited, lisades kirjale vaid mõned väljalõiked. Itaalia ajaleht. Pealtnägijad teavad rääkida, et neil päevil jõi Simon rohkem alkoholi kui kogu elu jooksul kokku. Ühel õhtul valistan Merlini numbri ja palus tal oma mees rahule jätta. Telefoniliini teisest otsast kostis Merilini meeleheitliku nuuksumist. Selgus, et Montaan oli nende suhtele lõpu teinud. Ta ütles, et need olid meeldivad hetked, mis ta minuga veetis, kaebas Marylin Simonile ning loodab, et ka mina tunnen samuti. Miks pidin ma temasse armuma? Miks Simon naasis Pariisi? Montana oli tal lennujaamas vastas, nagu poleks midagi juhtunud. Talle näis, et naine on talle andestanud. Saabus uus aasta. Mis seal salata, Montaanidele polnud see just kõige rõõmu küllasem. Ometi suutsid nad teineteisele mõista anda, et kriis oli olnud raske, ent nad on sellest peaaegu üle saanud ja tahavad jätkata koos. Mõistagi polnud Merilin Montani elus ei esimene ega viimane kõrvalhüpe, sinna ei saanud midagi parata, aga armastas ta ikkagi üksnes Simomi. Ja Simon jäi talle alles. Paraku suutis Simon juhtunu küll andestada, kuid mitte unustada. Ta avastas enda jaoks alkoholi. Tõsis šampust jõid juba varemgi, kuid viski ja valge viina avastas ta alles nüüd. Tema mõistus joomisest ei kannatanud kellega kannatas temas naine tema kunagi nii kaunist nägu tursus üles tekkisid kortsud, mille vastu võitlemiseks ei suvatsenud Simon midagi ette võtta. Ta läks paksuks ja kaotas sarmi. Väsis kiiresti, hakkas hingeldama juba paari-kolme sammu järel. Ta ei peljanud end seltskonnas purju juua, joobunud peast luksuda ja ropendada. Paistis, nagu tahaks ta meelega välja näha. Inetu ja haletsusväärne, otsekui soovides sellega karistada ennast, iive, lähikondseid. Me vananeme koos Simoniga, kuid Me vananeme erineval moel, tavatses Moltan öelda. Simon oli määranud enda hävingule Montaanega muutus järjest küpsemaks, professionaalsemaks ja sarmikamaks. Pühapäeviti võisid pariislased näha jalutamas kummalist paari raske sammuga tüseda naist ja nägusat rikat meest. Simon teadis, et Iiv pole jätnud oma harjumusi, et aeg-ajalt petab ta teda. Ei, ta ei pigistanud selle peale silmi kinni ta lihtsalt piss paratamatusega. Ta ei korraldanud iial ülekuulamisi või armukadedus stseene talle piislaselt. Tiiv oli temaga ja ta teadis, et tiivil sündis kellelegi händrossaariga. Tütar teadis ka teisi tema armulugusid. Huvitav, mida ta oleks öelnud, kui oleks kuulnud, et peaaegu seitsmekümneselt sai jälle isaks. Tema nooruke sekretär Carol Jell sünnitas talle poja. Väikevalent käib nende kunagise kodumaja naabruses asuvas Simons signoree nimelises lasteaias. Puskar olla meil iga 1982. aastal, kui ees seisis ulatuslik kontsertturnee ja ta vajas inimest, kes valdaks keeli ei, soovitas rolli, kes rääkis vabalt inglise, itaalia, samuti hispaania ja saksa keelt. Pisut kehvemini küll, kuid siiski korralikult. Karoli isa oli mööblikaupmees sämpoldevamussis. Neiu oli esialgu proovinud õppida majandusteadusi, kuid lõpuks valis siiski keeled, mille peale tal oli vaistu. 1982. aastal oli ta 22 aastane. Montaania Caroli suhted arenesid aeglaselt ning neid varjati Simoni eest hoolikalt. Kahtlemata aimassimon midagi, kuid ei teinud sellest kunagi. Carol, kui Montaan tundsid end tema ees süüdlastena. Jällegi mõistis Karol väga hästi, et mitte keegi ei suuda asendada Montaanile Simoni. Jäida Moontaani ellu ikka edasi. IV käinud pärast matuseid kordagi Fellašeesi kalmistul tema haual. Tema jaoks oli Simon siin, tema kõrval oli tema elu. Montana rääkis temaga, mõtles temale alatasa. Juhtus, et Simon ei taha midagi või et talle miskit ei meeldi. Veeta ei kiida seda heaks. Carol mõistis, et elada Montaaniga tähendab mingis mõttes elada, kas Simoniga sellest pole pääsu. Simon sai Ivia Caroli suhetest teadlikuks pärast Montoni kontserti New Yorgi Metropolitan ooperas. Pärast esinemist ja pooletunniseid kiiduavaldusi pääses montaaž lõpuks kulisside taha, kus lähedaseta oma embusesse haarasid. Ei, siin on laulnud ka roosa ja marja kallas, siin on dirigeerinud Gustav Mahler. Sina olid parim küüdis, keegi vaimustatult. Mothan naeris, suudles Simoni. Äkitselt silmastak Äärolli, kes naeratas talle kohmetult. Ral, hüüatas Montaan ja sirutas talle käe. Simon võpatas ja vaatasime otsa ning mõistis kõik. Ta keeras kannapealt ümber ja lahkus. Ta ei tulnud ka restorani, kus tähistati eduka kontsertturnee lõppu. Naasnud öösel pärast banketi hotelli, üritas Montaan midagi selgitada, kuid Simon tegi näo, et magab. Järgmisel hommikul astus Simon Kärolli juurde ja ütles. Varsti ma teid enam ei sega. Kärol ei teadnud, et Simon teab, et arstid on ta surma mõistnud ning et tal pole enam kaua elada jäänud. Simon omakorda ei osanud aimatagi, et iigri suhe oma sekretäriga on kestnud juba mitu pikka aastat. Avalikkusele sai Montoni sugevama sekretäriga teatavaks alles viie aasta pärast Cannes filmifestivalil, kus Montaan oli žürii esimees. Jaak Karol oli temaga seal kaasas. See oli nende jaoks otsekui põranda alt välja tulek. Siis saabus hetk, mil maantee sai teada, et saab isaks. Ta oli segaduses. Mitte seda, et lapsed poleks talle meeldinud. Vastupidi, ta oli kogu aeg põdenud, et neil Simoniga lapsi polnud, aga oli juba 67 aastane. Piisab sellest, et Carolgi sobib talle vanuse poolest rohkem tütreks kui elukaaslaseks. Kuid siis langetas Karol ise otsuse antaanile see meeldinud, ta polnud kunagi kellelgi lubanud otsustada enda eest. Tõsi on ka see, et hiljem Ani Montanka rollile selle otsuse eest tänulik. Väike valem nägi ilmavalgust 31. detsembril 1988. aastal. Nizzas algas Ivo Liivi armastuslugu Valentaan Liivi vastu. Minevik ei paistnud Montaanile enam kaugeltki nii roosilisena. Möödanik jälitas, pitsitas kõri lämmatas. Järsku meenus talle, kuidas ta ükskord hilja õhtul koju naastes oli Simoni magamistoa ukse alt märganud valguskuma hiilinud kikivarvul ukse juurde kuulis ta. Temani kandusid pre vääri sõnad mis kõlasid nagu saatuse märk. Elu viib meilt need, kes meile kallid. Õnn on habras, taeva all. Tõuganud ukse lahti, sööstis iv naise juurde, et oleks tahtnud öelda talle midagi ilusat ja head, suudelda teda, haarata ta oma embusse. Simon keeras ringi. Silmad olid tuhmid tühjad. Näis, et see on nende viimane kohtumine. Montaanile tehti süst ning ta jäi magama. Aknataga koitis. Laupäev, üheksas november 1991. Kell on 13 ja 10 minutit. Õde sööstab koridori. Talle tuleb vastu arst. Mis Montaan, ta. Ta on vist surnud, lausus õde kohkunult. Arst astus paber kahvatu vanamehe sängi juurde, katsus pulssi. Kas ta ütles enne surma midagi? Noorukese õe silmis värvisid pisarad. Ainult ühe lause. Tere, Simon, enam ei lähe ma sinu juurest kuhugi. Tüntšos. Viivioot. Saatma. Kise puudus. Elame Repases rullessaa. Meelaviisepa söögis. Udus. Repases õlles. Ado.