Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Mäletate seda vana lugu kütist, kes ühel heal Päeval metsas jalutades sattus veesilma äärde loigu kohale kummardades nägi ta seal oma peegelpilti. See, mida ta nägi tundusega sellisena, et tal oli raske pilku pöörata ja nii ta jäigi sinna kummardunult enda peegeldust imetlema, kuni surm ta ühes võttis. Noore mehe nimi. Oli nartsissi. Teine katse ja panen töökohal või avalikus ruumis seinale peegel ningi vaatama. Loomulikult mitte peeglisse. Sest see oleks sulle kardetavalt ohtlik. Vaatab peeglist möödujaid. Kuigi nad said varem ka ilma seal peeglite hakkama, ei saanud nüüd üllatavalt paljud inimesed sellest ennast vaatamata mööduda. Nähtus on inimlik ja loomulik juhul, kui sellega ei minda üle piiri. Huvitav, kas 38 korda laevas end peeglist vaadata on palju või vähe? Selgub, et see on täiesti normaalne juhul, kui arvestada, et normi määrab enamus ja mõnede uuringute järgi vaatavad nendeks Tanja naised keskmiselt just 38 korda päevas peeglisse meed teevad seda poole vähem, keskmiselt 18 korda. Peeglisse vaatamine on olnud seni peamiselt intiimne sündmus, kohtumine iseendaga. Aga tehnoloogia lisanud siia uue nüansi jagardetavalt ajanud inimesed segadusse. Segadus on olnud aga nii suure mõjuga. Selle nimetusest sai 2013. aastal inglise keele ametliku uus sõna ja selleks on loomulikult selfi. Enesepildistamine võimaldab peegeldada enda kuvandit millegi või kellegi juuresolekul, nagu näiteks keegi neiu, kes sattus endast tehtud pildiga New York Postikaanele. Mul õnnestus sättida kaader, nii et taustal on stseen. Brooklyni sillalt alla hüppamisega enesetapu kavatsetavast mehest oleks võinud ju teha pildi traagilisest sündmusest, aga millegipärast tundus just vajalikuna ka ise pildile panna ja seegi ületas soovi lihtsalt isend pildistada. Nii on vist enesepeegeldust saanud juurde uue tahu, mille suhtes melt puuduvad kas evolutsiooni poolt, no kas seal või siis elu poolt kultuurinormidesse? Talletatud loomulikult pidurid. Ja loomulikult kaasneb uudse nähtusega ka palju täiesti normaalset, isegi vaimustavat, olgu siis lugematud sõpruse kinnitused ühispildistamisena või näiteks sellisele pildile asjaolude tõttu trüginud Suurbritannia kuninganna kuni muude elu helgema poole peegeldusteni, millega on ju tore koos näha. Erinevalt peeglisse vaatamise intiimsusest eristub selfi kindlasti ka seetõttu, et see kuulub. Gustamisele isegi kui iga kord seda ei sooviks. Möödunud aastal toimus USA-s Colorados eralennukiga kahe hukkunuga õnnetus. Lend toimus öösel ning kuigi juht oli korra teinud juba lühikese, umbes kuueminutilise lennuetteantud marsruudil ning maandunud Otsustas ta uuesti õhku tõusta, et seejärel ootamatult paarisaja meetri kõrgusel sooritada ebaloomulik manööver, mille tulemusel lennuk kaotas juhitavuse ja kukkus alla. Uurijad ei leidnud lennukil olevat ühtegi viga. Kuni lennurusude alt leiti video mära, millel selgus, et lendur oli koos kaaslasega proovinud teha õhkutõusu ajal selfisid kuid tänu pimedusele oli telefoni kaamera teinud välku ja uurijate arvates võis häirida piloodi ruumitaju, mis omakorda põhjustas ebaloomulikult manööverduse ja seejärel surma. Lähiajast leiab teisegi juhtumi ühest ameeriklannast, kes uuendas Facebooki staatust pildiga hetkest autoroolis. Hiljem selgus, et minut pärast uuenduse fikseerimise kellaaega. Oli politsei saanud teate autoõnnetusest, milles sama naine oli sõitnud otsa veoautole. Sõlmedega oleme kogemusel raja alguses ja piiride selgeks õppimise nimel juhtub paratamatult veel palju traagilist. Samas on vähemalt peegli kogemusel teadlased avastanud, et sage peeglisse vaatamine suurendab endaga rahulolematust ja põhjustab stressi. Inimesed märkavad asju, millega nad ei ole rahul ja siis vaatavad mõne aja pärast uuesti, lootuses et probleem on kadunud. Selfi pole vist kunagi ideaalne portreefoto ja fikseerib seetõttu puudused kustub otsus mälus. Kõigile vaatamiseks nagu selles vanas kütti loos aga hoopiski teistmoodi.