Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Eelmise kommentaari seemneks oli tuntud USA ülikooli õppejõu aasta alguse lubadus keelustada oma loengutes arvutite kasutamine sest see ei aita õppimisele kaasa. Täna jätkaks veel samal teemal, et avardada liiga lihtsaks, kujunema kippuvad entusiasmi laste arvutitega varustamisel. Arengu psühholoksjuzampinker, mõtiskles New York Timesi arvamusveerus. Kas õpilasel võib-olla liiga palju tehnikalt kirjutaja pööras esmalt tähelepanu, kuivõrd tugevas poliitiliselt? Konsensuse tuules on Internetiühenduse toimetamine kõikide klasside ja kogukondade, nii nagu seda väljendas oma värskendas aruandega mõnes näiteks president Obama kooli ruumide ja õpilaste varustamisest. Arvutite ja internetiühendusega ongi kujunenud mugav poliitiline loosung mis on üdini positiivne ja progressiivne ja teeb seetõttu iga seda eesmärki toetava poliitiku ilusamaks. Koolilaste arvutiga varustamise argumentatsioon kulgeb mitut rada pidi alates vajadusest teha tutvust uue tehnoloogiaga lootusega muuta. Võimine liikuvate piltide hüperteksti abil näiteks tõhusamaks, langetada koolitamise hinda, asendades mõne õpetaja masinaga ja nii edasi. Tõenäoliselt on aga nende väidete kõrval kõige võimsamaks lubadus vähendada digitaalset lõhet, mis kasvab parema majandusjärjega kodudes arvutit omavate laste Nende kehvemates ja arvutivaesemates tingimustes kasvavate eakaaslaste. Vahele kui kool pakub, siis kõigile õpilastele arvuti, siis saksu ühiskondlikule probleemile võimekult ihus piiri panna. Šampinker osutab kahele juuki ülikooli majandusteadlasele Jacobit koorile ja Helen Lädile, kes alustasid aastal 2000 vaat peaaegu miljoni lapse haridustee jälgimisega. Kõik vaatlusalused keskkooli tasemel õppivad lapsed kuulusid majanduslikes raskustes peredesse. Teadlased huvitas, mis juhtus nende. Pedukuse näitlejatega pärast seda, kui lastele anti internetiühendusega arvutid. Iga last jälgiti viie aasta jooksul, mille ajal mõõdeti igal aastal tema matemaatika ja lugemisoskuse taset ning registreeriti vaba aja tegevused. Teadlaste üllatuseks hakkas hetkest, kui. Viienda kuni kaheksanda klassi õpilaste koju saabus arvuti, nende õppeedukus langema. Langus oli järsk ja püsis madalana kogu järgnenud vaatlusperioodi kusjuures halvema tasemega õpilaste tulemus kannatas kõige rohkem. Tüüpiliselt on sellisteks siis poisid ja andud vaeste perede kategoorias peamiselt siis mustanahalised poisslapsed. Ja eriti kannatas nende lugemis oskus. Härrased ei tea, mis on nähtuse põhjuseks, aga nad julgevad arvata. Pika aja jooksul pea miljoni indiviidi peal kogutud andmed ei anna aga alust arvata, et järsku nähtust polegi olemas. Selles võib siis vist ikkagi nõustuda. Ja arvutid võivad teha siis õppeedukusele karuteene. Teadlased peavad üheks võimalikuks põhjuseks meelelahutuse pealetungi sest kodudes. Kus laste üle on nõrk, järelvalve ei kasutate arvutit õppimiseks. Kuna uuringus koguti ka vaba aja tegevuste kirjeldusi, ilmnes ked. Kes alustas kodudes, kulus 40 protsenti nende vabast ajast ekraani ees mis on umbes kaks korda rohkem majanduslikult paremini kindlustatud keskklassi perede lastega võrreldes. Viimane aga ei, tähendab okei, et majanduslik heaolu on eriliseks garantiiks. Selleks on ikkagi vanemate tegevus ja loomulikult võimalused alternatiivsete tegevuste rahastamiseks. Istudes arvutid. Tagaja, omades väheseid kontakte perekaaslastega kannatab sõnavara areng. Lisaks pandi tähele, et arvuti taga istumine vähendas omavanustega suhtlemist ja selle kaudu siis vanuserühmale omaste käitumiste omandamisel. Ja need siis omakorda pärsivad kogu suhtlemise mahtu ning langetavad õppimise edukust. Ja nagu arvata võib, siis neid kriteeriumi täites saab ka keskklassi võsust teha arvuti abil kehva õpilase. Siit siis saab järeldada, et arvuti kasutamine. Eeldab tarkust poliitilise hoogtööna võib tulemus olla soovitust vastupidiste tagajärgedega. Arvuti soosib õppimist juhul, kui see täiendab väga hea õpetajatööd. Mitte ei asenda seda. Ja arvuti ei asenda loomulikult ka lapsevanemat.