Tere, öine kuulaja algavas saates Ristteel arutleme sellest, kuidas saame 11 aidata. Saime teada, mida tähendab sõna diakoonia, kes seda veel ei tea. Saatekülaline on Mart Salumäe ja saatejuht Ene Pilliroog ning saadi valmis koostöös meediakeskusega Eesti luterlik tund. Mart Salumäe on Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku diakooniakeskuse juhataja kohusetäitja diakooniakeskus. Küllap on inimesi, kes ei tea diakoonia sõna tähendust. Ega sellel sõnal on võimalik anda väga mitu tähendust ja see sõna tegelikult tähendab endas ka väga paljusid asju. Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et see on kiriku hoolekande keskus. See tähendab sotsiaalhoolekannet, et see tähendab vabatahtlikku ligimese aitamist, see tähendab oma igapäevased töö kaudu ligimese aitamist, see tähendab kiriku hoolekandeasutusi, mis on mitmel pool juba asutatud ja loodud ja käima läinud. See tähendab koguduste meelsuse kasvatamist ligimesearmastuse ja ligimese märkamise poole. See tähendab ameti õpetamist ja koolitamist. See tähendab surijate põetamist. See tähendab väga paljusid asju. Ja miks siis seda ei nimetagi nii lihtsa eestikeelse nimega, et hoolekanne? Sellest on olnud isegi pikka aega juttu juba 10 aastat, sellepärast et umbes nii kaua aega on diakooniakeskus tegutsenud. Erinevates maailma kirikutes kasutatakse ka sellesama asja väljendamiseks natukene erinevaid sõnu. Ajalooliselt on niimoodi välja kujunenud, et just nimelt luterlikud kirikud enamuses räägivad diakooniast ja, ja sellepärast võib-olla selline nähtus nagu diakooniakeskus Eesti Evangeelse luterliku kiriku juurde. Noh, selles mõttes nagu omaks võetud see mõiste diakoonia, et ta ei ole luterlikus maailmas sugugi mitte nii tundmatu ja nii võõras väljend kui ta võib-olla siin Eesti ühiskonnas meil veel olla. Ja kui keskus, siis see tähendab seda, et selle keskuse ümber on midagi, mida see keskus koordineerib, juhib nii, et mida teeb diakooniakeskus. Siin paar kuud tagasi üks eesti poliitikutest väitis, et noh Eesti kirikud on üsna raske koostööd teha, sest Eesti kirikuid väga väike, liiga väike struktuur selleks, et et temaga arvestatavat koostööd teha. Tegelikult kui seda struktuuritunde ja, ja lähemalt, et ega ta nii väga väike ei olegi. Sellepärast et diakooniakeskus inimestele, kes seal töötavad ja kes sellega igapäevaselt kokku puutuvad on ta üks asutus Tallinnas. Aga selle asutuse juurde kuulub ka näiteks diakooniakool mis praeguseks on väike kool, küll aga siiski hetkel vähemalt meie andmetel Eestis ainus õppeasutus kus õpetatakse hooldusõe eriala vastavalt Euroopa Liidu standardile. Selles mõttes mul just nimelt diakooniakeskuse juures asuva diakoonia kooli kaudu Eesti kirik teenimas tervet Eesti ühiskonda. Sest need inimesed, kes selle kooli on lõpetanud ei tööta mitte ainult kirikustruktuuris, vaid suurem osa neist töötab haiglates ja hoolekandeasutustes just nimelt hooldusõe erialal. Meil on Tallinna diakooniahaigla, mis on Baltimaades esimene omataoliste hulgas. Mujal maailmas on see täiesti loomulik ja loogiline, et ühiskonnas on üks teatud hulk meditsiinist just nimelt diakoonia haiglate kaudu lahendatud teatud meditsiini harud võidetud meditsiiniteenuseta diakoonia haiglate kaudu inimestele antud praegu Baltimaades me oleme esimesed, kes sellega oleme maha saamas või maha saanud. Eks iga uue sellise suure struktuuriüksuse loomine või natukene suurema struktuuriüksuse loomine nõuab oma vaeva ja oma higi, nii nagu iga iga ilmaletoomine on oma laevadega seotud. Aga see on praegu antud hetkel pikaraviasutus ja selle meie poolt pakutava teenuse suhtes ei ole teenuse tellijatele teenuse eest maksjate siiamaani õnneks nurinaid olnud. Vastupidiselt nendele alguses ma peaaegu aasta tagasi kirjutatud artiklitele, kus, kus seda ettevõtmist aga kangesti maha tehti ja, ja väga skeptilised suhtuti sellesse sellesse ettevõtmisesse. Kui mitu kohta haiglas on? Haiglas on praegu 69 voodikohta. Kui saame leida natukene rahasid täiendavate investeeringute tegemiseks, siis on võimalik veel mõned voodikohad juurde luua praeguste voodikohtade tehnilisi tingimusi parandada. Aga, aga praegu hetkel jah 69 voodikohta koos personalikohtadega. Maja. Tois, kuidas inimesed saavad sinna tulla? Ja siis, kui võetakse ühendust Meie haiglaga kas siis sotsiaalameti kaudu või, või siis omal algatusel ja, ja siis saab juba käivitada kõik need vajalikud protsessid, mis, mis kaasnevad haiglasse sissesaamise juures. Kõik need haigekassa lepingud ja, ja kõik need dokumentatsioon, mis haiglasse vormistamisel haiglasse tuleku tuleb vormistada selleks, et et inimene saaks seal just nimelt seda abi, mis, mis tema vajab. Kas tegu on nii-öelda voodihaigetega? Tegu on valdavalt voodihaigetega ja väga raskete voodihaigetega paran ootamatute haigustega. See on diakooniahaigla üks oluline mõte ühiskonnas ongi just nimelt ka see et kui muidu raviasutustes, haiglates, pikaraviosakonnas on olemas ja inimesed saavad seal olla toetusel siis meie üldine meditsiin suhtub inimese viimastes elu päevadesse, noh nii nagu ta suhtub kohe haiglas, ollakse sellega arvestanud ja ollakse selle tõsiasjaga IGA PÄEV silm silmaga koos. Et inimene ei ole mitte igavesti elav nähtus siin maailmas, vaid me sünnime ja ükskord me sureme. Ja diakooniahaigla mõte ongi just nimelt see, et inimesele antakse võimalus oma viimased päevad elada siis sellises keskkonnas sellises kohas kus ka need vajadused, mis on surevale inimesel oma inimsuhete korraldamisel ja oma oma hingeküsimuste ja murede lahendamisel on tähelepanu all. Me räägime siin Eesti Evangeelse luterliku kiriku diakooniakeskusest, räägime diakooniakoolist, räägime diakooniahaiglast. Kas see töö koolis ja haiglas on mõeldud oikumeenilise na? Ja loomulikult haigla teenindab kõiki neid inimesi, kes seda haiglat vajavad sõltumata nende usutunnistusest ja sõltumata nende maailmavaatest. Diakooniahaiglas oleme püüdnud ka jõudu seda arvestada sellega, et inimestel on ka teisi emakeel ja lisaks sellele pion eestlasi, meil on ka venelasi ja meil on ka teisi keeli rääkivaid inimesi. Ja sellepärast meie haigla personal on ka kakskeelne. Sellepärast et suur osa nendest inimestest, kes vajavad sellist toetust, on ka ehitasin Tallinna linnas venekeelsed ja, ja noh, kui inimene sünnib, siis sünnib oma emakeelsesse keskkonda ja kui ta sureb, peatada saama, surra nõnda, et tema emakeeles temast aru saadakse. Kui haiglates, teistes haiglates minu teada on ka sellist pikaravi ja hooldust vajavad inimesed teatud aja sisse pandud, et nii mitu kuud saatsin olla ja siis sa enam ei saa siin olla, siis kuidas on see diakooniahaiglas korraldatud? No paraku on nõnda, et eks ka diakooniahaigla töökorraldus paratamatult meie ühiskonnas peab arvestama nende Eesti riigi haigekassa võimalustega sest ka haigekassa lõpmatuseni ühegi inimese toetamise eest ei suuda maksta. Meie sotsiaalsed garantiid ei ole veel ühiskonnas nii kaugele välja arenenud. Kuid küsimus on selles, et diakooniahaiglas on inimesel võimalik viibida ka siis, kui tema omaksed või sugulased tema sealviibimise eest tasuvad. Ja üldiselt ei saada ütelda seda, et meie haigla oleks olemasolevatest odavaim. Aga ta ei ole ka kõige kallim võimalus inimesel võetamiseks. Sageli on ka nõnda, et diakooniahaiglast tuleb meil kokku puutuda inimestega kelle puhul alguses ongi täiesti selgusetu, kas tal ei ole üldse mingisuguseid sotsiaalseid garantiisid, on et ka selliseid juhtumeid, kus, Noh on kas inimene ise tulnud sinna noh, mõni selline inimene, kellel noh, ei olegi kindlat elukohta, kas ongi kodutu ta viimases hädas sinna tulnud ja arstieetika seisukohast ei saa ju selliste inimeste aitamata jätta. Ja veel enam, kui on tegemist kirikuhaiglaga, siis siis see on elementaarne, et inimesele antakse tema esmaseid vajadusi rahuldav abi. Ja siis hakatakse uurima seda, milline tema saatus siis edaspidi hakkab olema, kas on tal olemas haigekassa leping, kas tal on olemas sotsiaalsed garantiid ja kui ei ole, siis mil viisil ja kuidasmoodi tema olukorda lahendama hakata. Ja sellepärast on ka aasta jooksul meil õige mitmeid selliseid haiglapäevi, mida peame kirjutama lihtsalt oma oma kahjumisse, selleks et inimesi aidata. Kui eesti tänavapilti vaadata, siis jääb küll selline mulje, et neid inimesi, kes abi vajavad on viimastel aastatel meie ümber väga palju ja. Muidugi siin on ühiskonnas ka teatavad tendentsid, eks seda nii-öelda õpitud abitust on ka päris parasjagu meie ühiskonnas. Sest ma olen puutunud sotsiaalsfääriga ja sotsiaalprobleemidega kokku mitte ainult diakoonialiinis, vaid ka siis, kui ma kuus aastat olen olnud Viljandi linnavolikogu liige ja, ja samal ajal ka Viljandi sotsiaalkomisjoni liige ja ja ma olen kokku puutunud nende sotsiaalprobleemidega siin ja seal Eestimaal. Ja On päris selge, et need inimesed, kes tänaval abi vajavad nendest päris 100 protsenti, kõik ei peaks tegelikult seal olema, neil oleks elus võimalik asjad teisel viisil hoopis teistmoodi korraldada. Juhul kui nad seda ise tahaksid. Ja juhul, kui neid oleks võimalik ühel või teisel elu hetkel teatud otsuste langetamise juures toetada. Ja sellepärast diakooniatöö üheks oluliseks valdkonnaks prioriteediks on ka see, et me püüame luua seisugust süsteemi seisust noh, elukeskkonda, kus paljusid sotsiaalseid probleeme oleks võimalik juba ennetada. Sest see, et inimene tänavale satub, ta on korterist välja tõstetud, kodutuks jäänud, peab kerjama, tegelikult on seda võimalik juba kaugelt kaugelt enne ennetada hakata tegutsema selle nimel, et inimene nii kaugele ei peaks jõudma. Aga siin tekib ainult üks probleem, inimene peab ise seda tahtma ennetada. Ja selle tahte loomine, selle tahte toetamine, see ei ole mitte ainult selline aktiivne kuutne diakoonia, vaid seal ütleme selline preventiivne diakoonia mis ei ole seotud Ei supiköökide loomisega ega, ega, ega vastavate hoolekandeasutuste tegevusega, vaid mis on seotud osalemisega meie sotsiaalpoliitika, meie sotsiaalse õigluse väljakujundamisel. Ja, ja sellepärast kui nad ei ole mitte ainult ja kiriku diakooniakeskuse ülesanne ei ole mitte, ainult et noh, käia ja, ja, ja leida tee kuidas ühte või teist inimest kuskil tänaval aidata vaid leida see tee, kuidas ühiskond võiks niimoodi välja kujuneda. Et inimene peaks tänavale jääma. Aga kuidas on võimalik stressis depressioonis inimesel oma asjadest välja tulla? Ta on ennast nii sõlme keeranud, et ta muuda ennast ise kaitsta. Tundub nii? Ja loomulikult siin on nüüd selline olukord meil Eestimaal välja kujunenud, et Meil puudub kristlik traditsioon. Otseselt ei puududa meil ühiskonnas olemas. Aga inimesi, kellel see kristlik traditsioon on olemas, on meie ühiskonnas veel liiga väike hulk. Ja teine, meil puudub selline kraatlikku, õigusriigi kogemus jätkuma või pikaajalise demokraatliku õigusriigi kogemus. See tähendab ka seda, et neil puudub alternatiiv sellele kristlikule traditsioonile. Ja sellepärast on meie hätta sattunud inimene iseäranis plindris seatud. Mujal maailmas on tõesti tavaline ja loogiline see, et inimene kas kasutab oma kogudusse kuuluvust ja, ja oma oma usuliste elu selleks, et ennetada endas selliseid läbipõlemise hetki. Selleks, et oleks võimalik ennast kuskil maha laadida. Või kui ta seda ei taha teha siis on ühiskond pakkumas talle noh, väga mitmesugust abi erinevate psühholoogide ja, ja, ja vastavate arstide näol, kes siis inimest teatud aeg suudavad turgutada või ühe või teise noh, süstemaatilise ravi kaudu teatud nullseisust välja aidata. Meil kehtib paraku ikkagi ühiskonnas üsna sageli veel see printsiip, et mida nõukogude ajal kultiveeriti. Et meil on tugevate tervete, ilusate, rikaste ja enesega hästi toime tulevate inimeste ühiskond ja oma tahad, ega kellelegi poole pöördumine on nagu häbiasi. Ma olen selles pastorina täiesti 100 protsenti veendunud, et kui meie inimestel saaks uuesti omaseks pühapäeva pühitsemise traditsioon siis ka paljud probleemid meie elus oleksid sellega juba eelnevalt ära hoitud. Praegu inimene laseb nagu orav rattas ilma vahepausid, teema hinge tõmbamata. Ja tööandjal tundub kah selline olevat, et ta võib seda inimest jooksutada lõpmatuseni, selleks et ta oma leivapalukest kätte saaks. Aga ikkagi on seatud see konkreetne elu regulatsioon ajas kuus päevade tööd ja seitsmes päev on hingamispäev. Mujal maailmas on see süsteem. Noh, me ei saa seda võib-olla ütelda, et et läänemaailm oleks väga usklik maailm. Aga me võime seda ütelda, et seesama kristlik mentaliteet, kristlik eluhoiak, kristlik maailmavaade on noh, kujundanud inimese suhtumise tööaega ja vabasse aega hoopis teistsuguseks, kui see meie ühiskonnas on. Tööandjal ei ole mitte mingisugust õigust võtta inimeselt ja seda tema oma aega mis on temale hingamiseks ja puhkuseks mõeldud. Meie tööandja sellega hästi nagu leppida ei oska. Ta rabab ise hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni ja ta ei oska ka teisele puhkust anda ja siis kõrvetamiseks teisel närvid läbi ja korgid läbi ja, ja elame ühiskonnas, kus müüb ainult action ja skandaal. Tegelikult söövad ja kannavad need ja paljud muud asjad. Nii see on, kui sa reisid oma valikute ristteel siis ka diakoonia ka seoses siis miks sa tegid selle valiku? Kui see tegemise aeg oli? Jah, ega sellele küsimusele nii väga lihtsalt ühest vastust ei olegi võimalik kanda, see on osalt niimoodi välja kujunema, et ma olen selle selle alaga kirikus tegelema hakanud. Ja mitte alles nüüd noh, sellest aastavahetusest nüüd selle aasta tulekust alates vaid juba tollel ajal, kui 90.-te alguses, õigemini juba 80.-te lõpus 88 89, siis kui hakkasid uuesti kirikus vabamad tuuled puhuma ja tõusis küsimuse alla diakooniatöö organiseerimine ja selle taaskäivitamine Eesti kirikus, siis ma juba sellest ajast olen olnud, et nii-öelda üks nendest inimestest, kes kuulus sellesse algatustoimkonda, mis loodi kiriku diakooniatöö taaskäivitamiseks. Ja paar aastat kolm aastat juhtisin ka eesti kiriku diakooniaühenduse tegevust. Ja, ja sealt edasi siis 93.-st aastast tegelesin peaasjalikult ja kui need käivitamisega ja arendamisega viljandi Pauluse koguduses ja, ja need siis kutsuti, kutsuti siia ametisse, nii et, et ütleme see diakoonia tegelemine ei ole sugugi mitte nii uus asi minu jaoks, võit on ikkagi juba juba üle 10 aasta olnud aktuaalne. Aga samas ma usun, et seal on ka südames mingi kutse või tõmme või tänulikkus meeles, et seda tööd teha. Jah, ma olen seda iseenda jaoks üks püüdnud sel teel lahti seletada, et kuna minul on elus nii palju vedanud, siis kohustus on, on seda kuidagimoodi nagu nagu tasa teenida või, või midagi selle eest ka teha nii-öelda. Sest tõenäoliselt oleks minu elutee kulgenud läbi lastekodu. Ja siis ma ei tea, kas ma olen praegu just nimelt siin ja see, kes ma olen. Aga, aga see, et ma kasvasin üles just nimelt oma vanemate kodus sellises kodus, selliste vanemate juures seal on üks asi, mis mulle nagu elu lõpuni tänu põhjust annab ja ei ole olemas suuremat mõjutust ja suuremat nii-öelda stardipagasit inimesele elu jaoks kui just nimelt tema lapsepõlvekodus kogetu ja saadu. Ja, ja sellepärast sellepärast ma olen, olen enda jaoks seletanud seda, et diakoonia tegelemine ja diakooniatöös aktiivne olemine tähendab minu jaoks ka seda, et ma püüan olla vanemate vääriline. Meie saatekülaline on Mart Salumäe. Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku diakooniakeskuse juhataja kohusetäitja. Kes olid need vanemad, kes sind lapsendasite millises peresse kasvasid, orhideesid palju? Mina olen siis perest seitsmes ja, ja mul on kolm õde ja kolm venda. Üks vendadest on küll juba juba sealpoolaja piiriaga, aga ta on ikkagi olemas. Ja noh, selles mõttes oli ebatraditsionaalne perenõukogude aja olusid arvestades, et tegemist oli pastori perega. Ja isa kutsus meid kah kirikumõisa kalkunit, eks torkaniteks, nii et ühesõnaga sealt Lutsu kevadest võetud Ümbrus on olnud, siis oleks minu lapsepõlve maailmaks, mis on endas kätkenud kõike põnevat ja ja kõike turvalist. Nii et lapsepõlvekodu on olnud. Praegu kergelt nagu süümekas, et ühesõnaga ma sellist olustikulist sarnasust oma lapsepõlvekoduga alustikulist sarnasust ei ole suutnud oma lastele pakkuda, sest ta linnas kasvades ei ole just sellist sellist hingamisruumi ja vabadust lastele anda nagu, nagu seal Kuusalu pastoraadi ümber. Ma küsiksin võib-olla nii isiklikult veel eta, miks pastor Eduard Salumäe soovis sind oma perre võtta? Nahvat oleks isa sellest rääkinud, siis kui ta elas siis võib-olla oleks teada saanud täpsemalt. Ema rääkis seda mulle, tähendab sellest tantsu Sul on sellest, ma sain teada isa matustel matusekõnest. Ja ma annan sellele matusekõnepidajale nüüd tagantjärgi väga tänulik, et ta selle asja ikkagi välja ütles. Sest noh, mind paneb hämmastama see Kuusalu koguduse rahva ja terve Kuusalu rahva selline üksmeelne vaikimine sellel teemal. Sest tähendas ka seda, et noh, mul isa oli ikkagi sealse rahva jaoks piisav autoriteet. Et tema seisukohta, et sellest ei räägita enne, kui tema sellest räägib, enne kui seda öeldakse. Arvestati, sest mul õnnestus niimoodi keskkool ära lõpetada, et see teema ei tulnud mitte kuskilt mitte poole sõnagagi jutuks. Läheme nüüd oma juttudega Viljandi linna selline ühteviisi suuresti linn, teist, Liisi justkui väike eesti linn. Aga selles Viljandi linnas on suhteliselt teineteisele lähedal kaks kaunist kirikut Jaani kirik ja Pauluse kirik. Et kuidas ühte väikesesse, suhteliselt väikesesse linna nii kaks kirikut ära mahub? Mahub küll, jääb ülegi, veel. Kõvasti jääb üle sellepärast et kui me hakkame vaatama seda, et Viljandis on oma 24000 elanikku ja, ja kui lugeda nüüd kokku kirikut mul kummagi koguduse hingekirjadest kõike kuuluvat, kaasa arvatud need, kes noh, ei ole nagu mäletanud oma liikmemaksu mitu aastat ära maksta siis me saame kokku võib-olla mingisugune 4000 inimest, eks ole. Et 20000 on Velgazumad. Nii et meil on Viljandis ikkagi väga suur potentsiaal mõlema koguduse arenguks. Teine asi on see, et noh, mulle tundub, et ka sellises väikeses linnas on tegelikult hea, kui on kaks suhteliselt ühel meelel olevat kogudust. Annab asjale nagu natukene rohkem kaalu. Teisest küljest on ka hea, et kogudused on kumbki natukene omanäolised ka tekib inimesel selline teatud oma kogudusetunne. Ja positiivset poolt on, on võimalik veel veel jätkata, sest on palju selliseid asju, mida mida näiteks pastorid omavahel tunnevad oma töös kas või näiteks see, kuidas kuidas näiteks jagada seda puhkuste aega ja muud sellist töökorralduslikku külge. Kui sul ikka samas linnas on naaber kohe võtta, kes hädast välja aitab, siis paljud probleemid saab, saab omavahel niimoodi ära jagada, ära lahendada. Igal heal asjal on omad negatiivsed küljed ka. Ja noh, võib-olla selles mõttes on, on kõige rohkem kõige rohkem nagu, nagu seda tunda, et teise sageli inimesed kipuvad ühte ja teist kogudust ja kirikut pastorit võrdlema. Noh sellest ei saanud lasta ennast küll kuigi palju häirida, aga noh, tekivad sellised, sellised vajadused noh, tõestada seda, et, et meil ei tehta põrmugi mitte vähem ega halvemini kui naabrite juures. Nii et see vahetevahel noh on selline piits, mis võib-olla natuke liiga paljugi tagant torkab, aga, aga üldiselt ei ole Viljandis sugugi mitte sugugi mitte halb, et seal on kaks kuud. Kuidas kommenteerida seda ütlemist arvamist, et kui inimene tuleb kirikusse, siis ega tema õpetaja juurde ei tule, ta tuleb jumala juurde. Sõjulasiduaalne, kena nimedest ka kirikunimedest, et miks just Jaani ja Pauluse. Vot seda lugu ma nüüd täpselt ajaloos ei teagi, kuidas Jaani kirik oma nime sai, on teada, seda ta on Francis Khani munkade asutatud kloostri kirik olnud omal ajal aga tollel ajal ta Jaani kiriku nime ei kandnud, mis nimeta siis kandis, seda me ei tea. Aga siis, kui noh, klooster juba juba oma tegevuse lõpetas ja ja, ja see kirik uuesti pühitseti juba luteri kirikuna reformatsiooni, siis sai tema Jaani kirikuks. Aga tegemist ei ole ristija, Johannes aga vaid tegemist on, on Jeesuse jünger, Johannes, aga need Jaani kiriku nimepäev ei ole mitte jaanipäeval, vaid on teisel jõulupühal viskand jünger Johannese päev. Pauluse kiriku nimesaamise lugu on palju uuem ja palju noorem ja ja, ja sellepärast on see ka ajaloos täpselt teada. Et kiriku nurgakivi asetati Peeter-Pauli päeval 29. juunil aastal 1863. Ja sellest Peeter-Pauli päevast ongi siis kogudus saanud endale endale selle Pauluse nime. Kui sa mõtled oma kiriku inimestele erinevatel sajanditel aastakümnetel siis mida keegi neist on eesti kultuurilaule nagu andnud? Kui sul nüüd kiiresti meelde tuleb? No tuleb ikka, sellest on eriti suvisel ajal väga sageli vaja rääkida. Noh, hakkame siis sellest pihta, et Viljandi Pauluse koguduse õpetajaks oli omal ajal praost Jaan Lattik. Selline mees, kes oli tuntud kuldsuu, tema jutlusi käidi kuulamas mitte ainult Viljandist või Viljandi maalt ja kaugemaltki. Samal ajal oli ta väga aktiivne poliitik. Sellel ajal, kui tema teenis Viljandi Pauluse kogudust jõudis vahepeal olla või samal ajal olla paralleelselt kord haridusminister, kord riigikogu saadik, kord välisminister, korrut, Eesti vabariigi suursaadik Läti vabariigis, nii et selline aktiivne inimene. Ja, ja räägitakse ajaloost isegi sellist lugu, et kunagi, kui teda koguduses kaks kuud selgelt vanu naha polnud, siis nõukogu võttis nõuks, et tuleme kokku koguduse täiskoguga, valime Lattiku maha ja kellegi teise tema asemele rätikule siis sõprade kaudu sellest teada saanud ja ja tuli ruttu kohale, pidas siis sellel päeval, kui oli täiskogu kokku kutsutud jumalateenistusel jutluse, mis mõjus nõukogule nõnda, et nad üksmeelselt pisarsilmi panuseid, õpetaja, räägi meile veel edasi. Las see tähendab seda, et tema, tema sõnaoskusel ja sõnaseadmise väel oli ikkagi oma mõju olemas. Ja seda kasutustega poliitikuna, püüdes Eesti riigi asju, sõja tõestimas õigemasse suunda ja oleksid rohkem kuulatud, oleks võib-olla asjad natuke teistmoodi. Seal oli temaga väga andekas lastekirjanik ja ta on kirjutanud väga palju häid lastele raamatuid. Ja tema päritolu on just nimelt Hiiumaalt need raamatut on tal sageli kirjutatud just nimelt Võru murdes. Ja selles mõttes on nad väga-väga sellised unikaalsed nähtused. Nii nagu Hando Runnel on ütelnud, et ta võtab nii nagu oskuslik jutustaja pildikeste kaupa oma loo ette ja noh, kui sa seda kuulad või loed siis sa näed seda, mida sa loed, seda, mida sa kuulad. Ja, ja see on noh, latikusteks palju rääkida lõbusaid lugusid ja, ja tõsiseid lugusid ja seda oli selline väga värvikas isiksus ja, ja noh, teda seatakse Viljandi Pauluse koguduse õpetajatele siiamaani veel nagu eeskujuks. Et ikka nii nagu Lattik pidi tegema siin ka tegema, siis meil on Viljandi Pauluse kirikus näiteks üle 100 aasta vana vaip pikk vaip, kiriku peauksest kuni altareni. Ja see on seotud kindral Taneliga, kes on ka Mulgimaa mees ja, ja sealt Viljandi lähedalt sündinud. Vot täpselt ei olegi teada, kas selle vaiba kinkis Laidoneri ema või kingiti vaip Laidoneri ema mälestuseks, aga igal juhul Laidoneri Laidoneri emaga on see vaid otseselt seotud ja tuletab igale kirikusse tulijale meelde seda meest ka ja selle mehe seotust mehe kogudusega. Ja siis nüüd on Viljandi Pauluse kiriku tornil ilus helkiv tsinkplekist uus tornikiiver, vanad puitkarkass seal all, see on president Pätsi isa ja vanaisa tehtud. Ja ühe osa ühe säilinud osa sellest vanast torni kiivrist luga tornist tõime tervelt kapitaalremondi käigus ülevalt alla ja seda säilitame siis kirikus sellise ehteasjana, mida on võimalik siis inimestel lähedalt katsuda ja palju neid kirikuid Eestimaal ei ole, kust tulevad, astub kiriku uksest sisse ja saad oma sõrmega maha torni tippu näpuga katsuda. Nii et ka president Pätsi mälestustega on see kõik seotud ja seda enamat. Lattiku tütar oli ju Pätsi pojaga abielus. Nii et Lattik on ju ka Pätsi laste laste vanaisa. Nii see suur maailm on väike. Ja suur maailm on väga väike. Meil on sidemed ka näiteks Roman Toi, kes on aju Viljandimaalt pärit ja, ja peab Viljandi Pauluse kirikut üheks oma kodukirikuks ja ja, ja Roman Toi on ka Viljandi linna aukodanik. Ja, ja nii et kuulsuste rida võiks jätkata. Kunagi on meil ristitada meie koguduses Evelin Meiusi kuulus maa, millele tema kuulsus nüüd on, aga tähendab vähemalt omal ajal, siis, kui ta siin suur heategevuse Matroonali, siis noh, meeldima, tema heategevusest küll otsest abi ei olnud, aga me vähemalt niimoodi mõtlesime. Kui nüüd keegi tänastest öistest kuulajatest seisab oma Kress teel et kas minna kirikust mööda või minna kirikusse poole siis miks peaks ta tegema selle valiku, et minna seda teed mööda, mis viib kiriku poole? Vot kunagi ühes filmis üks jääfilm, üks vana hea vene vene film on lõpukaadrites üks selline situatsioon, Andrus üks ei käi, küsib, küsib inimestelt, et kas see tee viib kirikusse. Ja siis talle vastatakse teis, seda kirikut enam ei ole. Siis päev ütleb, et nojah, aga mis mõte siis sellel teel, kui ta kirikusse Ivy? Et loomulikult on, on tee just nimelt selleks, et ta kuhugi viiks ja, ja see elutee on meie jaoks selleks, et ta viiks igaviku. Selleks mõttes elame, et sinna igaviku poole minna. Ja kirik on abimeheks just nimelt selle selle igaviku poole minemisel. On see abimees siis meile? Mokkama, Taavi ei ole, kas ta meile meeldib või ei meeldi, kas meil on talle etteheiteid? Ei ole. Aga noh, paraku ta on see abimees mille abil ja kelle abil on võimalik sinna igaviku poole jõuda. See on nii nagu nii nagu näiteks augu puurimiseks on puurabimees. See võib olla nüri puur ja ta võib olla, aga noh, hea puur, terav puur ja ta võib olla kas selle augu jaoks natuke liiga väikesi, natuke liiga suur või, või, või on ta natukene viga saanud ja, ja kõver ja viskab ja ei saa täpselt sellele augule pihta, eks ole, auk tuleb lapergune ja aga vaat, kui puuri ei ole, siis ikkagi siis saab, kui ei tee, eks ole. Kirikuga sama samamoodi et ega nuta rihma asjata pole ütelnud, et et jumal on kõiksugu imelisi asju loonud, aga kristlast ilma kirikuta ei ole tema Velma peale teinud. Nii et, et ikka tuleb kirikusse tulla, sest noh, On jah, valikuid küll. Aga noh, see on umbes samamoodi nagu tee, millel ei ole eesmärki. Mul on ka tore, ma mäletan, kui väiksem olin ja, ja noh, autoga sõitsime igal suvel mõne sellise pikema reisi mööda Eestimaad ja ja just augusti lõpus niimoodi enne kooliaasta algust, siis isa viis, viis siis lastepere kuskil niimoodi Eestimaad mööda oma vanuseliselt, Rita auto oli ikkagi mõnus asi, liikuda sai ja, ja sageli veel, kui, kui niimoodi vastu ööd sai nagu koju tagasi tuldud, siis nas autolioni mõnus, soe ja, ja, ja noh, kuidagi mugav oli seal olla ja ja, ja ei taha autost ära minna. Taas ketse teekond veel jätkuks, jätkuks jätkuks, aga noh, lõppkokkuvõttes on ikkagi niimoodi, et see teekond on ette võetud selleks kuhugi jõuda. Ja sageli võib inimesel tekkida ka selline tunne, et, et noh, et elu on ilus niidi, et elame ja tunneme rõõmu ja teeme sugu ja ja, ja, ja naudime seda maailma ja võtame, mis võtta annab. Aga kuhugi peab välja jõudma. Kuuldes saate külaline oli Mart Salumäe Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku diakooniakeskuse juhataja kohusetäitja. Saatejuht oli Ene Pilliroog, helirežissöör Külli tüli ja saade valmis koostöös meediakeskusega. Eesti luterlik tund. Head ööd.