Eesti luterlik tund. Tere õhtust, head raadiokuulajad, MINA OLEN Kertu Lõhmus. Ja te kuulate Eesti luterliku tunnisaadet. Igal inimesel on mingisugused kujutlused maailmast, elu mõttest, kuid need kujutlused ei ole kaugeltki alati teaduslikud ja siis on inimene väärkujutluste, näiteks religioossete või väikekodanlike kujutluste kütkeis. Ei tohi unustada, et sageli tuleb kokku puutuda, maha jäänud vaadata ja meeleoludega meile võõra kodanliku ideoloogia avaldustega. On tarvis osata vaenulikke ideid ära tunda ja neile vastulööki anda. Head raadiokuulajad. Kell on saanud veidi üheksa läbi õhtul ja tänase luterliku tunni saate. Külalisteks on neede Kristi. Heede Kristi on tänase Eesti noored ja edukad. Nad on haritud, neil on neid rahuldav töö. Neil on toetav pere ja lähedased. Siiski võib neid põhimõtteliselt eristada ühe aspekti alusel. Kristi on aktiivne koguduse liige. Et seda ei ole. Püüame läbi kahe erineva suhtumise kujunemise vaadata tänast Eestit painavat küsimust. Kas ja kuidas eestlane kirikusse suhtub? Hetk tagasi kuuldud katke inimese religioossete kujutluse kütkeis olemisest pärineb ühiskonnaõpetuse õpikust keskkoolide lõpuklassidele. See on välja antud aastal 1974. Sama pikk, jätkab. Usulised gigandid pesitsevad kõige sagedamini perekonnas, kuhu vahel ei ulatu üldsuse puhastav toime. Just siit perekonnast ja olmest on tähtis välja kihutada. Religioossed eelarvamused. Kallid külalised. Kuidas suhtute religiooni teie kodudes? See oli pikka aega täiesti siukene sõnatu kokkulepe selles mõttes, et igaüks pidas kinni sellest tõekspidamisest, mis oli tema jaoks oluline ja keegi rääkinud teisega, mis ta, mis ta asjadest arvab. Nii, ma usun, et seal on paljudes perekondades pikkade aastate jooksul, et igaüks on ajanud südames oma rida ja pole nii väga arvestanud sellega ja teised tema ümber arvavad, usuvad. Ma ühinesin selles samas mõttes Kristiga, et ka meie peres ei olnud mingeid kindlaid eelistusi, keegi kuulunud ühtegi kindlasse usundis. Oli selline vaikne kokkulepe nagu Kristi päraski, et igal inimesel oli midagi oma hinges, mis, mida ta uskus. Aga sellist kindlat ei olnud. Aga kas vanemad ei positiivses ega negatiivses suunas ei kujundanud ei arvamust, kas ei olnud sellistel teemadel juttu? Mäletan tihtipeale õhtusööke, kus me arutasime ühiskonna sügavaid probleeme ja, ja sinna hulka kuulus ka religioon tihtipeale. Aga me jõudsime alati mingisugusele kokkuleppele. Ja, ja see oli selline, et, et uskuda hooldati, kuid peeti vääraks selliseid sekte, mis viivad inimesi eksiteele ja, ja see oli nagu meie selline suhtumine oma perekonnast võin ma öelda seda, et ei, ei, positiivsusega negatiivses küljes ei mõjutanud see asi kuigi kuigi palju minu tõekspidamisi. Just selles mõttes, et keegi üritanud mulle midagi selgeks teha, keegi üritanud mind kallutada kuhugi poole, et see, mis ma uskusin või arvasin asjadest selle, minu enda asi ja teised aktsepteerisid seda igati. Kristi, aga millal sina jõudsid äratundmisele, et kogudusse kuulumine on sinu tee, mis ajendas sind selleks? See oli tegelikult päris pikk protsess, algas, algas täiesti juhuslikult. Algas momendist, kui, kui mu sõbranna kutsus mind pühapäevakooli ja ma läksin teadmata, mis mind ees ootab. Mis sellest asjast saab? Kuidas see mu elu hakkab, härra, ma lihtsalt läksin tega kaaslaste kutsus mind. Edasine toimus juba pikkade aastate jooksul käies üle pühapäeva kirikus pühapäevakoolis ja sealt edasi juba juba nagu tõsisemate sammudega. Pärast seda, kui ma hakkasin ise pühapäevakooli tunde andma sealt edasi, siis juba jõudsin leerija ja niukseks selles mõttes täieõiguslikuks koguduse liikmeks, aga sa ei pea seda esimest pühapäevakooli kogemust mitte igavusest tingitud tegevuse tagajärjeks. Seda ma võin öelda, et ta oli pigem selline otsing, et lähen vaatan, et äkki on midagi huvitavat, aga otseselt igavus mind sinna küll ei ajanud. Et sina ei ole otsustanud kogudusega liitumise kasuks, mis on tinginud selle? Ma julgeksin väita, et see on kindlasti vastutustunne, sellepärast et mul on tihti tekkinud mõtteid selles suhtes. Et kui inimene on usklik, siis talle tuleb selline vastutus sellega kaasnevalt. Ja ma arvan, et ma ei ole niivõrd moraalsed tega oma tõekspidamistest küps veel, et ma julgeksin seda vastutust endale võtta. Kas seda vastutust võib pidada ka mingis mõttes eelarvamuseks? Ei, ma arvan, et seal eelarvamus vaid puhtalt isiklik sisemine moraali või selles mitte nii kindel olek. Aga millised on need eelarvamused, mida te mõlemad üks, olles koguduse liige, teine seda mitte olles, olete tähele pannud inimeste seas? Nii nende suhtes on usklikud kuidas nemad muutuvad oma kaaslaste, tuttavate, sõprade jaoks kui ka nende inimeste vaated, kes, kes ei ole usklikud, kuidas nemad suhtuvad inimestesse, kes on usklikud. Tihtipeale usklikest suhtutakse, ma arvan, natukene skeptiliselt. Aga kas sul on näiteks meelde jäänud mõni selline eelarvamus, mille kohta sa oleksid võinud öelda, et näiteks usklikud on selles suhtes, nad teevad valesti või kuidas nad sedasi võivad, võivad olla, mida nad sedasi võivad öelda? Minusse ei nad tekitanud kunagisi realist, ma arvan, et, et kas on tekkinud mingeid kahtleb, et tunded siis need on olnud põhjendatud, kuid minus on olnud häid positiivseid emotsioone. Ma küll ei mäleta selle kirikuõpetaja nime. Kuid ta igatahes astus üles selle suure seksiskandaalile ratiiki suhtes ja. Ma esimest korda tundsin, et kui hea, et kirik on olemas, et on õiges kohas. Mina olin eelarvamustest rääkida nii palju, et et need on inimestel täiesti olemas, mis mis puudutavad kristlust ja kristlasi selles mõttes. Sest et ma isegi mõnikord vaatame, et et ma suhtun teatava eelarvamustega sellistesse tõsimeelsetesse usklikeks, sest ma tean, mis juttu nende suust tulle sellist paadunud jumalakummardajaid, kes jätab kõrvale kõik muuda, ta usub, ainult jumalata. Ei, ta ei mõtle isegi oma peaga mitte midagi, isegi hommikul üles tõustes ta ei mõtle, kas ma lähen hambaid pesema? Teda hakkab kohe mõtlema, mis on nüüd jumala tahe ja kas ma ikka pean minema ja nii ja naa. Ja, ja see on taime eelarvamus ka minu sees. Teisest küljest ma jälle võin öelda, et minu üks konkreetne sõbranna tuli, tuli minu juurde siis, kui ma olin juba ilmselt leeris käinud jah, ja ütles mulle, et tead, sa, Christian, sa oled muutnud ühte minu suurt eelarve aastal, ma olen alati arvanud, et kõik kõik need, kes kirikus käivad, on mingisugused nukkude nohikud ja aga sina ei ole üldse selline, et sa oled täpselt sama normaalne inimene nagu meie kõik, et selgelt positiivne ja, ja ta on siiamaani nagu selles mõttes. Absoluutselt ei halvusta kirikusse kuulumist, kuigi ta ise ei pea ennast kristlaseks ega, ega ole ütleme niimoodi, et astumas samme. Kas sul on ka mõningaid negatiivseid kogemusi või oled sa kohanud suhtumist, nagu sa enne nimetasite arvatakse tihti, et need, kes kirikusse kuuluvad kirikus käivad, et need on nohikud oma kaaslaste, tuttavate sõprade seas, kui nad said teada, et sa oled läbinud leerija? Ei, ma ei usu, sest ma olen nagu märganud, et nad on kasvanud koos minuga, et nad on nagu võtnud algusest peale, et jah, et ta käib pühapäevakoolis ja teeb mingisuguseid asju, mida nemad ei tee. Võib-olla omal omal ajal, et kui mina olen nagu võtnud mingisuguse asja ette, siis, siis ma olen alati rääkinud oma sõpradega sellest, et ma teen seda või teist või kolmandat ja nad on nagu minuga kaasa arenenud selles mõttes just ja ma olen nagu veel sellel sellel pikal teel, ütleme niimoodi suutnud nende siukseid eelarvamusi kummutada, nii et sina oled leidnud toetust, pigem jah, igatahes olen märganud seda, et me oleme muutunud imelikumaks ega, ega lohiklikumaks kui vanemail. Võib-olla mina just olen märganud, inimesed, kes muutuvad usklikeks, tõsiusklikeks, muutvad just sellisteks analüüsivõimeliste Maxi arukamatemaks, sõltub muidugi, mida nad usuvad, aga taas ma ei mõtle siin mingeid selliseid sekti liikumisi. Suvalisi kummardamine siin võib-olla Ma ise tunnetan kaetma, kuulun rohkem katoliikliku usu poole, katoliiklaste poole, et ma ei ole küll kindlalt katoliiklane just nimelt sellepärast, et ma ei saa seda endale seda vastutust veel võtta. Ma ei ole selleks valmis. Aga ka see, et sinul on kunagi käinud peast läbi ka mõned alternatiivid teiste usundite uskumuste näol, kuhu need viinud on just nimelt, et ei ole ühtegi kordaja olema, vahel võib-olla selles katoliiklasest annab, ma arvan, selles mõttes, et ma olen olnud katoliku usu keskel ise lihtsalt teadmata, mis see tegelikult on. Sest nüüd ma olen lugenud raamatuid sel teemal ja just tänu sellele, et sa kutsusid mind siia saatesse, siis ma olen tunnetanud rohkem ära, et, et see on see võib-olla, mida ma tahaksin uskuda või see on see, mille poole püüelda. Aga sektid ei ole mind kunagi tõmmanud, ma arvan, et need nõrgad inimesed, kes jäävad sekti liikumistele ette ja kes satuvad sinna sisse veel eelarvamustest mis te arvate, millest tuleneb tänaste noorte pigem negatiivne suhtumine usuküsimustesse kui positiivne, et kas on siin tegemist konna poolt esile toodud probleemiga, kas siin mängivad oma osa noorte iidolid? Perekonnad? Ma arvan, see on üldine ühiskonna allakäigumärk, traditsioonide lõhkamine, mis käib praegu mida, mis on igal pool näha. Ja kui traditsioon lõhutakse, siis lõhutakse kultuur sellega kaasnevalt, lõhutakse kõik, mis on püha, mis on moraalne. Et ühiskond praegu toodab jah, seda just nimelt ja kõik see popkultuur, paistab, et kui nüüd kirik ei võta tõepoolest mingeid tõsisemaid samme selle parandamiseks kui kirik ei suuda teha inimestele selgeks, mis tegelikult on õige või kuidas õieti elada, siis ma kardan, et on tulemas suur katastroof. Kristi samas teisest küljest ma tunnen, et, et siin on jälle see oht, et kirik hakkab ennast peale suruma ja kõik, mis inimestel on peale surutud, see muutub mulle vastumeelseks varem või hiljem. Et, et ma tunnen näiteks, et kui mina oleks selline, et ma ei tea veel, mida uskuda ja kuhu kuhu kuuluda ja kelleks pidada ja kui tuleb, keegi hakkab ennast peale suruma, siin on see viimane asi, mida ma uskuma hakkan. Teisest küljest jah, peab kirik nagu väga-väga tõsiselt kaaluma seda, kuidas, kuidas ennast selgeks teha, kuidas näidata teed õigesse suunda. Ma just mõtlesingi selle all, mitte nüüd konkreetselt jälle sellist värbaropage propagandat, mis absoluutselt patiivnowest, pigem pigem läbi ajakirjanduse läbi massimeedia teadvustamine lihtsalt just sellise moraalse ja kõlbelise elu teadvustamine. Selline vaikiv saatmine kuskil jah, just nimelt teavisti vaja just nimelt seda ma mõtlesingi, et oluline oleks luua selline positiivne kuvand usust ühiskonna iga liikme jaoks. Aga kuidas peaks suhtuma noor tõesti sellesse nagu te mainisite, et tänaval värbamised, et kas kirik, sätid ise ei ole selles süüdi, et usk inimestes kaugeneb kui usk on muudetud selliseks? No natukene utreeritult öeldes sirkuseks, kus tänaval käiakse inimesi kirikusse kutsumas ja kus me aeg-ajalt massimeedia vahendusel kuuleme kõikvõimalikest kuritegudest, mahinatsioonidest, korruptsioonist, mis on kõik rikku tegelastega seotud sageli siukest, tänaval kuulutamist, tuleb ette ikka kõige sektide puhul ja, ja nemad on just need, kes kes rohkem teevad suuri sõnu, kui, kui tegelikult seal tagasta uskunud. Kuidas üleüldse peaks viima usku inimesteni, kas usuõpetus tänases Eesti koolis peaks olema kohustuslik? Usuõpetus on küll selline asi, mis tingimata peaks olema, sest see oleks minu meelest, et üks väheseid võimalusi näidata kirikule, et on olemas ta ühiskonnas on täiesti selline aktsepteeritav aga need põhitõed, et oleks väga hea anda usuõpetuse tundides inimestele kätte nii-öelda seda, et kui kool saab läbi, et siis eksamiks on see, et sa pead astuma kiriku liikmeks. Eksamiks on see, et sa, et sa ütled, et ma tean sellest usus seda ja sellest, seda ja sellised on usu tunnistajad ja selliseid teise usu tunnistajad, see on minu meelest põhiline sinast. Nii et ei peaks keskenduma ainult Lutarlusele? Ei, kindlasti mitte. Ka mina arvan, et usuõpetus on vajalik, lausa hädavajalik. Ja pigem just sellepärast, et selle kaudu on võimalik tuua nendesse noortesse erinevat kultuur erinevat erinevat mõtlemist, sellepärast et ma olen ju ka nüüd lõpetanud keskkooli viis aastat tagasi ja, ja tunnetan küll, et, et koolist ma sellist moraalset tugevust ei saanud mitte ühestki teisest tunnist. Ma arvan, et see oleks hädavajalik, kuigi tihti noored ise ütlevad, et nemad ei soovi saada koolis usupropagandat, et õpetajad, kes neile käivad tundi usutundi andmas, on väga üheselt ise usklikud ja suruvad oma arvamusi lastele peale. Peale sellist niimoodi ongi, et, et raske on leida sellist täiesti erapooletut õpetajat, kes, kes oleks ka väga kompetentne kõigil erinevatel uskudel ja oskaks vastata erinevatele küsimustele. Et võib-olla just see on jah probleemiks saanud, et ei ole sellist inimest, kes valdaks seda teemat nii hästi. Jah, sul on tõepoolest oht, et kui, kui inimene tunneb ühte usundit usku sügavamalt, et hakkab ikkagi rääkima sellest sellest kõige paremast või kõige sobilikum Ast teised jäävad tahaplaanile. Et sellise inimese leidmine, kes oskaks rääkida paljudest asjadest ühtemoodi neutraalselt, see on tõepoolest raske, aga ma usun, et, et selliseid siiski leiab ja ja kooli juhtkond peaks tegema suuremaid jõupingutusi, et, et sellised inimesed üles leida. Lihtsalt rääkige oma tööst Tallinna Peeteli koguduses. Kas teie olete üheksandal sihtrühmaks võtnud just tänased noored? Tänased noored on võib-olla natuke vale öelda selles mõttes, et põhitähelepanu on meil praegu suunatud tänavalastele ja nende spetsialiseerumisele tänased noored kui, kui tulevased ühiskonna liikmed, täieõiguslikud, ühiskonna liikmed on tahaplaanile jäänud. Võib-olla just seetõttu, et suurem tähelepanu on pööratud Nende aitamisele, kes ise ei tule toime praegu ja kellest on oht, et muidu ei saa teie väärtuslikud ühiskonnaliikmed tulevikus. Aga kuidas saaks kogudus veel siin oli juba juttu, et võiks kaasata massimeediat usk ja religioon võiks olla selline inimest pidevalt saatel. Mida saaksid kogudused veel teha? Kogudused, toida oma uksi lahti ja näidata, et igal ajal iga kell oodatakse inimesi sinna. Ja ma ei usu, et peaks tegema just nimelt jällegi mingisugust propagandat, et tulge sisse, astuge, vaadake, mis meil toimub, tulge võtke osa piiblitundidest. See ei ole see peamine, see peamine ongi niimoodi, et kuulutuste tahvlil väljas, mis meil toimub ja inimene leiab tee sisse, kui, kui see talle huvi pakub. Et kui kiriku uksed on lahtieed, miks sina sisse ei halastanud? Mina olen sisse astunud kirikusse? Päris raske küsimus. Sinna sisseastumine on üks asi. Teine asi on tunnetada seda, et see on koht, kuhu võib alati tulla, et see on koht, mis annab sulle hingerahu, et see on koht, kus kõik on hästi. Ja selleks on taas ja sellist sisemist jõudu ja tarkust ja oskust, et minna sinna ja tabad ärase nime, mis on antud. Kuna minule ei ole seda tunnust veel saabunud, nii sügavuti ma julgeks väita, et ma küll käin seal ja ma mõtlen selle üle ja järjest enam ma mõtlen selle üle. Loodan, et ükspäev tuleb see päev, kui ma lähen sinna sisse, ma tunnen, et see sisemine rahu, julgus ja jõud on minus olemas. Taustades vastaspoole arvamusi. Kujutlegem hetkeks ette olukorda, kus tulevikus eeldades, et teil mõlemil on palju lapsi. Üks teie lastest teatab, et Kristi kodus, kus ta on tõenäoliselt kasvanud kristlikus õhkkonnas, et jumalat polegi olemas. Ja eede laps teataks temale ühel päeval, et ta kuulub sellisesse sekti, mille tegevuspõhimõtete kasulikkuses ema kindel ei ole. Kuidas olukorda püüaksite lahendada? Sellised probleemid on alati ääretult rasked ja, ja ma olen selle üle natuke mõelnud. Ja, ja see hirm on kindlasti igas vanemas sees, et, et nende lastega võib midagi sellist juhtuda. Loodan, et ma suudan oma lapsed kasvatada piisavalt enese teadlikeks ja asjalikeks, et nad suudaksid tabada vale õigest ja suudaksid tabada ära. Kes räägib tõtt, kes mitte, milline elu on õige. Ma tean õieti elada, et ma tegelikult loodan ainult selle peale, et ma ise kunagi suudan oma lastele anda piisavalt hea sellise stardipositsiooni, et, et nad ei teeks seda viga. Olen meedega selles mõttes täiesti nõus, et kui algusest peale hakata lapsi õiges suunas kasvatama ja uite mitte neile suruda midagi peale või lasta neil olla osa sellest elust kogu aeg iga päev siis, siis ma usun, et sellist momenti tegelikult ei tulegi, et laps tuleks, ütleks ühel päeval, et tema, et sa oled mind 20 aastat kasvatanud, aga see on jama, mis sa teinud oled minuga. Miks see surub peale mulle seda, mida ma ei taha, et kui ta on selle elu keskmes kogu aeg ja kui ta on algusest peale kasvanud kodus, kus kus austatakse kristlikke traditsioone, siis ma ei usu, et see võiks nii drastiliselt ära keelata, et ta tuleb ühel päeval ütleb, et ei olen paratamatult oma töötamise jooksul näinud. Leidub perekondi, kus kasvavad väiksed lapsed, kus vähemasti üks vanematest on koguduse liige, käib kirikus ja ta võtab oma lapse sinna kaasa ja olen näinud seda, kuidas laps kasvab kirikusse just selles mõttes, et ta ei saa veel päris hästi aru, et mis tähendab käia kirikus, mis tähendab kuuluda kogudusse, mis tähendab jumalat uskuda. Et ta, et ta hakkab ennast seal järjest paremini tundma, et ta näeb, et seal on turvaline et see meeldib talle, et keegi tee talle liiga keegi surudele midagi peale sest ta on tegelikult, ega Armosaadeta, kuidas, kuidas laps oma sellise siira usuga tuleb, põlitab altari ette. Ja on seal ema kõrval ja ta ei saa veel õieti aru, mis toimub, aga talle meeldib see. Ja, ja ma usun, et kui selline kogemus on lapsepõlvest olemas, et siis siis ei saa lihtsalt niimoodi ära pöörata, see eeldab tõesti seda, et on olemas tugev perekondi, ühtehoidev, perekond. Kas sina koguduses töötades oled tänavalaste puhul ka mingisugust muutust märganud? Ma olen kuulnud Need rääkimas, et kirik on nende kodu kuigi kuigi alguses nende jaoks kodu mõistet kui sellist üldse eksisteerinud nende jaoks on nagu kaks kaks uut asja tuntes teeb. Üks on kodu, kus tõesti on soe tunne, kas on hea olla, ja teiseks teiselt poolt siis kirik kus ta tunneb ennast turvalisena, kus ta näeb, et inimesed käivad koos, mingi viib võib-olla tema jaoks täiesti seletamatul põhjusel, aga ta näeb, et meil on hea olla. Et ma usun, et ka, et ka nendel on midagi sealt külge jäänud meist ei pruugi saada kristlasi, meie mõistes, aga, aga neile usun, et täpselt midagi head külge siiski. Eesti luterlik tund. Need on stuudios Kaarli koguduse liige Peeter Liiv, kes on nõus kommenteerima tänase eesti noore suhtumist usuküsimustesse. Eeter, kui haritud või harimatu on eestlase hing? No esiteks, ma isegi julgeks võtta sellist staatust, ma kommenteerin, pigem ma võib-olla natukene oleksin dialoogis eelöelduga siis selle teemaga seda on korduvalt nagu öeldud, et ega võib-olla eestlase hing ei olegi täna usuliselt nii harimatu, nagu me arvame. Ma mäletan, Toomas Jürgenstein ja võib-olla mõni teine on kirjutanud, et tegelikult see religioossus on võtnud lihtsalt teisi vorme. Ja ja me võime ju võib-olla ette heita mõnikord, et need vormid on kohati kalduvad olema küllalt pealispindset. Kui me räägime sellisest postmodernistlikus elamus skulptuurist, siis hiljuti ilmus lugu Ekspressis, kus ta kirjutab, et need institutsioonid, mis seal toimuvad, need piiride ületamised mida inimesed nendes klubides ja nendes lõbustustes atraktsioonides mis sageli üllatavad, isegi šokeerivad, kõik see, mida nad sealt otsivad, ei pruugi neid viia nagu piisavalt sügavale enese leidmisel isegi nimetas neid pigem siis pseudoinitsiatsioonideks. Klassikalise religiooni eelis ütles, et tal on aega olnud välja töötada initsiatsiooni väga pikka aega. Ja küsimus on rohkem selles, et kuidas klassikaline religioon oma tohutu kogemusega ka leiaks silda kaasa noorteni oskaks seda ehitada ja siis võib-olla pakuks sellist nagu loomulikku jätku minu meelest loomulikule inimeste püüdlusele millegi elamus rikkama sügavama poole. Nii et ja raske on muidugi võrrelda minevikku, mil selline ütleme, nomenklatuurse religioossus aga oli väga laialdane, kirikusse kuulus peaaegu 100 protsenti elanikkonnast ja tänast religioossus, ütleme nii, et tol ajal minu meelest oli tegemist rohkem sellise ühise jumalapildiga ühise looga mis siis kandis inimesi. Aga ka tollaste inimeste identiteet oli kollektiivne siis tänada laval, iga inimene otsib juba individuaalset jumalat, individuaalset kohtumist trantsendentsega, et otsib, võiks öelda oma isikliku lugu. Ja vot siin see suur erinevus. Ja kuidas need kiriku poolt pakutav selline traditsiooniline lugu sellele kaasa aitab või ei aita. Ma isegi ei oska sellele öelda, mõnel võib-olla aitab, mõnel mõnede tõrjub hoopiski eemale. Igatahes oma loo otsimise paatos väga sügaval tasemel, nagu me võisime näiteks lugeda seda hiljuti ilmunud raamatust alkeemik mis on läänes selline kultusraamat. Kirjastuselt kupar. Selline oma loo otsimine on väga, väga üldine ka siis, kui seda ei tehta teadlikult. Nii et ma, ma keeldun või ma ei oska anda selliste järsult eitavat või ka järsult teatavat hinnangut, see on pigem selline tähenduste väli mida ma praegu esitasin. Kas siis saab üldse rääkida mingisugusest eesmärgist, mida peaks religiooni puudutav õpetus endas kandma? Noh minu meelest küll, eesmärk oleks ikkagi ikkagi seesama inimlikkus ja ja maise olemas mõelnud just, et pühaduse tunne on see, mida just kirik võiks ühiskonnas äratada läbi oma tohutu kogemuse ja ja tõe tundmise. Niiet. Ja jällegi on minu jaoks küsimus selles, et kuidas, kuidas need kirik seda suudab ja oskab teha, sest ikkagi ka kirikul on täna identiteedi probleeme. Ja on mingisugune ja selline ülemineku aeg. Kui me loeme, loeme näiteks välismaal, ütleme kirikute, maailma nõukogu või ka luterlik maailmaorganisatsioonide viimasena selliseid dokumente, mida ma olen ühes teises kontekstis lugenud, siis tundub, et, et seal nagu kirik on, on selgemini hakanud leidma oma oma tee nagu kaasaja maailmas kaasa inimeseni. Niiet siin on küll järgmine punkt puudutab nüüd religioosset haridust, aga minu meelest võtmeküsimuseks ongi kaasa Eestis just nimelt haridus. Ja ma ise olen mõelnud, et et millest meil on puudu nagu võib-olla haridusest siis kolmes plaanis, mida ma esimest nimetatakse siis võib-olla selliseks filosoofiliseks intellektuaalseks harimatuseks, mis lokkab, see tähendab inimesed kursis kõige kaasaegsemat diskursuste ka filosoofias maailmavaateõpetuses sealhulgas näiteks postmodernismi sellisega. Teiseks siis võib-olla selline hingeline harimatus, mis väljendub lihtsalt sellises tundetuses taksos nahas, hoolimatuses ja mille vastand oleks siis just nimelt tundlikus. Ja mida minu meelest enim suudab just äratada inimeses religioosne kogemus, kokkupuude tähendab endast suuremaga, Obamaga pühaga. Sedasama funktsiooni täidab ühiskonnas kindlasti ka kõrgkunst. Ja kolmandaks siis seesama religioosne harimatus, kus siis rääkida juba sellest tundlikkusest, mis, mis kogeb just nimelt seda piiripealsete, seda püha kui, siis sellisest süvimast tundlikkusest inimese jaoks. Et see hariduse küsimus, nii et Maivaatleks religioosset haridust nüüd väga kitsalt kirikule toona või, või dogmade loona või. Mingi sellise traditsioonilise distsipliinina vaid vaid see on just nimelt kiriku vaatlemine kultuurinähtusena, mis on võimeline kuskilt peale ületama kultuuri. Et ma helistaksin siin kirikut enne kultuuri, kirikut, pära, skulptuuri kirik enne kultuuri on just nimelt harimatu kirik. See on kirik, kes ei oska rääkida inimestega nende keeles. Ta räägib mingit oma kaanoni keelt taipamata üldse, et see nagu ei jõua nomine inimesteni. Ja siis kirik võib olla süüdistab inimesed, vot et nad on kuidagi noh, ülekäte läinud või teab mis kõik. Aga kui kirik oleks haritum. Usundiloolased Sophie, siis ta mõistaks üsna üsna hõlpsalt, ilmselt, et on olemas kaasaegne mõistestik, nende Nende mõistete kasutamise loogikat millega on väga kerge jõuda inimesteni ka haritud inimesteni eeskätt ja sealt edasi minnes. Kirik on võimeline liikuma siis sellele piiri peale, kus äkki siis avaneb see, mis on seal sealpool mõisteid sealpool mõistmist. Niisiis pühani. Et. Et selline, selline nagu nõudlikkus selline rajajoon, siis nagu kirikule. Sest ilmalik kultuur on tõesti, mis, mis kipub järjest lamenama. Sellega ma olen täiesti nõus, sest turuühiskond või vabaturuühiskond on just selline, kes kasvatab inimesi, kes oleksid võimalikult kergesti allutatavad tarbijad kes ei segaks. Mõtleks ainult iseendale. Oma isiklikule edule ja karjäärile ja ja selliste isiklike vajaduste rahuldamisele. Kas nüüd need kaks saates olnud noort inimest, kas neid võiks pidada tänase Eesti tüüpilisteks noorteks, kes usuharidust mitte saanutena võivad muutuda sellisteks, nagu te äsja kirjeldasite reklaamiohvriteks ja, ja kergelt manipuleeritavaks? Kes võiksid? Ei, ma ei arva, et need inimesed võiksid nüüd millegi sellise ohvriks langeda, kuna minu meelest nende kahe inimese erinevus on tegelikult üsna väike. Läheksin pigem konfessionaalset erinevust kui erinevust nüüd mitusliku jusliku vahel kus siis eelistab nagu rohkem katoliikliku konfessiooni, mis võib-olla tõesti on selline vähem ratsionaliseeritud tänaseks müstilise on rohkem müstilisema vahetule kogemusele üles ehitatud. Ja teisalt siis Kristi, kes on, kes on minu meelest ka just leidnud sellise haritud kristluse, haritud kristlase tee. Et noh, see, kuidas ta siin räägib, et on, et laste puhul et algusest peale lasta. Lasta olla tal osa elust, eks ole, noh, see on, see on just selline orgaaniline religioosne kasvatus, kus kultuuri ja religiooni vahel ei ole erinevust. Lihtsalt sügakultuur ongi religioon. Ja segakultuur ongi inimlikkus juba, mida me nimetame siis religiooniks, nimetan religioosses seal sellist barjääri, et siitpoolt need siiamaani ei ole, siit äkki nüüd algab, see on rohkem selline igavikuline, kus väga jäigalt eristate erinevaid jumalapilt. Et kui sa sellist jumalat ei tunnista, siis ei ole usklike ja kui sa tunnistad, siis sa oled kaasaegne religioossus on ikkagi nagu ma rõhutasin, suunatud individuaalsete jumala piltide leidmisele, mis arengus. Kuna inimene ise on arengus, tema kogemus kasvab, tähendab ka tema jumala piltse läbi süveneb tema jumalamõistmine süvenenud, ütleme niimoodi. Ja samal ajal minu meelest kristlik jumalapilt nagu eeskätt uus testament seda Jeesuse kujus pakub, on, on kaasajal minu meelest Ammendamatu tähendab ta, ta nii-öelda töötab, seal on tohutud rikkused peidus. Küsimus on jah, võib-olla siis selles, et kuidas, kuidas ka seda jumalapilti kaasa inimesele niimoodi avada, et ta, et ta kogeks selles. Sellist tõesti loomuliku üldkultuurilist sügavat rikkust. Ja see, ma rõhutan jällegi need ka kiriku harituse ja küsimus kuidas suudetakse seda teha. Et kas näiteks keegi õpetaja või, või pühapäevakooli õpetaja, kas ta kogeb religiooni ja kultuuri lahutamatust või ta teeb selge vahe sisse? On ilmalikud filmid edasi religioossed filmid või raamatud, eks ole. Need ei ole soovitav, neid ma ei vaata, neid ei loe. Kuigi tegelikult võib olla tegu kõrgkunstiga, mis on samuti religioossed nähtused. Meie aeg täna hakkab ümber saama Antöönde saantaksepdrian kirjutanud. Tundub, et meie areng ei ole veel lõpule jõudnud. Et homne tõde toitub eilsest veast. Et ületatavad vastuolud on meie kasvamiseks kõige hoomus. Me loeme ka neid omadeks, kes on meist erinevad. Mina olen Kertu Lõhmus ja tänan saatekülalisi, kelleks täna olid, et hõimujaKristi kiisk ja Peeter Liiv. Saate kuulajatel on oma arvamust võimalik avaldada, kirjutades elektronposti aadressile eel TT, et enge hoonet p. Või helistades telefonil null kuus 314 311. Saates kõlanud muusika pärineb plaadilt, millel musitseerivad Andres Uibo orelil. Hea invarts elektrikitarril. Eesti luterlik tund.