Eesti luterlik tund. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad. MINA, OLEN, Enn Auksmann, Hiiumaa kirikuõpetaja, jälle teiega ja sellel augustikuu ühel lõpupäevadest ja nõnda ka ühel suvelõpupäeval, tahan rääkida teiega taas kirikukalendrist, seekord siis peatselt mööduva augustikuu kirikukalendrist. Ja nagu umbes kuu aega tagasigi tuleb juttu mitmetest pühadest või mälestuspäevadest, mida läbi aegade on erinevatel augustikuupäevadel peetud. Ja tuleb juttu ka nendest inimestest, keda neil päevil meenutatakse. Mälestatakse, keda on üldiselt kombeks nimetada pühakuteks. Pühakud on inimesed, keda teised inimesed on näinud kui eriliselt vagasid ja jumalale lähedasi isikuid. Kedagi, kes on olnud eriliselt tundlikud ja vastuvõtlikud jumala tahtele jumala sõnale oma elus on püüdnud selle järgi elada teinud seda aga alandlikult ja rohkem oma kaasinimestest kui iseendast hoolides. Ja sellepärast on neid inimesi austatud, kunagi ei ole unustatud, et nende pühadus nende vagadus tuleb jumala käest, nii et ka pühakute kaudu on austatud tegelikult jumalat ennast. Nad on meile eeskujuks, nad on meile õpetuseks ja julgustuseks. Ja vaatame siis täna mõne pühaku elulugu niisugusena, nagu kirikupärimus on selle meie jaoks talletanud. Aga kõigepealt kuulame ühe muusikapala, mis kõneleb ka meie isade, meie esivanemate usust. Niisiis, tuleme augustikuu kirikukalendri juurde. Esimest augustit peeti vanemal ajal kogunisti kahe püha või mälestuspäeva vääriliseks. Seda nimetatakse esmalt Püha Peetruse ahelate pühaks üsna kummaline nimetus ja pean tunnistama, et tegelikult minugi jaoks päris tundmatu püha ainult vanast missa raamatust võisin selle kohta lugeda. Seal kirjutati selle kohta nõnda. Algselt oli tegemist viiendal sajandil Kreeka printsessi eudoksiia poolt rajatud Püha Peetruse ahelate kiriku pühitsemispäevaga. See kirik siis oli rajatud Rooma ühele Rooma küngastest. Ja selles kirikus austati siis pärimuse järgi ahelaid, mida apostel Peetrus olla Roomas vangistatuna kandnud. See on tegelikult taoline osa ajaloost, mis on meile päris tundmatu. Me ei tea, mis õieti sündis apostel Peetrusega aga kiriku pärimus räägib meile, et jah, ta jõudis Rooma. Ta oli Rooma kristlaste koguduse esimene juht, võiksime öelda ka esimene piiskop ja sellepärast loetakse siis Rooma piiskopi Peetruse järeltulijaks sellel Rooma piiskop aujärjel. Ja kuna Peetrus oli apostlite hulgas esimene õis kõige tähtsam siis peetakse ajalooliselt ja traditsiooniliselt ka Rooma piiskop kõige tähtsamaks kõigi piiskoppide hulgas. Ta on sisuliselt küll võrdne võrdsete seas, aga talle on antud eriti hilisematel sajanditel kiriku poolt suurem võim kui teistele piiskoppidele. Ahelates oli Peetrus ka kindlasti seal Roomas. Pärimus räägib meile, et ta vangistati, ta hukati muide ka tema löödi risti. Aga kuna ta ei pidanud end selle vääriliseks, et surra samamoodi nagu suri tema issand, siis ta olla lasknud või palunud ennast lüüa risti pea alaspidi. Ja sellepärast ka seda tagurpidi pööratud. Ladina risti nimetatakse Peetruse ristiks. Muide, Peetruse kannatustega seoses räägitakse veel ühte lugu, millest on saanud alguse tegelikult ka üks väga tuntud kõnekäänd. Nimelt küsitakse tihti inimeste käest kvoo vaadis, kuhu lähed. Ja see on seotud ka apostel Peetruse looga. Nimelt olla Peetrus siis, kui kristlasi hakati Roomas taga kiusama püüdnud Roomast põgeneda. Ja kui ta oli sealt lahkumas, siis tee peal näinud ta Kristust, kes ruttas vastupidi, Rooma poole. Peetrus küsinud siis Kristuse käest kvovaadist toomine, kuhu lähed, issand. Ja issand, vastanud talle selle peale. Peetrus, jälle sa salgad, mu jälle, sa jätad mind maha, ma lähen, et ennast uuesti sinu eest risti lasta lüüa. Ja selle peale siis pöördunud Peetrus tagasi ja kulunud, valmis vapralt kõiki kannatusi taluma ja Kristusest kuni surmani tunnistust andma. Näeme siis, kui palju mõtteid võib äratada seesama lihtne meile nii tundmatu püha Püha Peetruse ahelate püha esimesel augustil. Aga märtrite kannatuste tunnistuse ja iseäranis veretunnistusega on sellel päeval muudki pistmist. Nimelt on see vanas kirikukalendris ka seitsme Maccabi venna mälestuspäev, kes need seitse Maccabi venda olid. Need on ühed vähestest vana testamendi pühakutest, keda kristlased on ka liturgiliselt austanud. Nad ohverdasid koos oma emaga Antiohos epifaanese ajal oma elu esiisade usu nimel. Pärimuse järgi on nende säilmed hoiul sealsamas Roomas selles Püha Peetruse ahelate kirikus. Nende loo leiame vanas testamendis teises Macabite raamatus. See on siis see osa vanast testamendist, mida nimetatakse tihtipeale ka apok riivaks või apokroyffideks taolisteks raamatuteks, mis on kirjutatud veidi hiljem kui muud vana testamendi raamatud ja algselt mitte enam heebrea keeles, vaid kreeka keeles. Ja see seitsme Maccabi Vena lugu algab seal teise Macabite raamatu seitsmendas peatükis. Nõnda aga sündis ka, et seitse venda ühes emaga kinni võeti ja kuninga käsul sunniti sööma keelatud sealiha neid piitsude roogadega pekstes. Ent üks neist, kes kõneles kõigi nimel, ütles, mida sa tahad meilt küsida ja teada saada, sest me oleme valmis ennemini surema kui vanemate käsuõpetusest üle astuma. Siis kuningas vihastus ning käskis kuumutada panne ja katlaid. Ja kohe, kui need olid tuliseks läinud. Ta käskis keele ära lõigata sellelt, kes teiste nimel oli rääkinud tema peanaha nülgida ja ihuliikmed raiuda vendade ja ema näes. Selle täiesti vigastatu käskis kuningas viieveere elusana tulla ja seal küpsetada. Aga kui panni suits juba laiali valgus, julgustasid nad 11 ühes emaga vapralt surema üteldes nõnda. Issand jumal näeb seda ja halastab meie peale nõnda nagu Mooses oma manitsuslaulus on selgesti tunnistanud üteldes halastab oma sulaste peale. Kui esimene sel viisil oli surnud, siis viidi teine pilgatavaks, rebisid temalt peanaha ühes juustega ja küsisid, kas sööd enne, kui su ihu piinatakse liiga liikmelt. Aga vastates oma vanemate keeles, ütles, et tema ei. Sellepärast sai temagi üksteisele järgnevate piinade osaliseks nagu esimene tõmmates viimset korda hinge. Ta ütles. Sina nurjatu, võtad meilt küll praeguse elu, aga maailma kuningas äratab meid, kes sureme tema käsuõpetuse pärast uueks ja igaveseks eluks. Nõnda kirjeldab see raamat kõigi seitsme venna kannatusi ja surma ja viimaks ka seda, kuidas tapeti nende vendade ema. Tegemist oli nii-öelda helemistliku ajaga mil praegune Iisraeli ala või ajalooline juutide maa sattus kreeklaste Makedoonia Aleksandri järeltulijate võimu alla kes muuhulgas üritasid hävitada ka juutide usku ja tavasid, rüvetada pühasid kohti ja sundida ustavaks jäänuid nende usust taganema. Juudid pidasid vastu ja isegi suutsid astuda võitlusse vallutajatega ja mõneks ajaks koguni vabaduse taastada. Tõsi küll, mitte väga kauaks. Aga needsamad seitse Maccabi venda ja väga paljud teised usu tunnistajad on olnud suureks eeskujuks ka kristlikele märtaritele ja küllap see on põhjus, miks neid ka kirikukalendris nõnda ühe päevaga on austatud. Teine august on pühendatud ühele üsna ammuse aja mehele nimelt pühale Beuzeebiusele verd, sellist euzeebius. Esimene verd sell, piiskop Itaalias oli pärit Sardiinias. Ta sai hariduse Roomas ja pühitseti seal ka vaimulikuks. 345. aastal pühitseti ta verd selli piiskopiks nagu püha Athanasius Aleksandrias ja pühachi Laarios. Buati eest võitles ka euzeebius Nikaia usutunnistuse eest ja Ariaan seevastu. Ja see on nüüd üks väga oluline asi pärast ilmselt ka seda euzeeb, just on siin nimetatud ja nii tähtsaks peetud. Nimelt olid Ariaanid siis need, kes väitsid, et Kristus ei ole mitte tõeline jumal vaid ta on tõeline inimene, kellesse on asunud elama jumala vägi. Nemad ei suutnud uskuda, et jumal võib saada ka inimeseks, miski, mis on mõõtmatult suur ja ületab kõik tuntu, võib saada üheks piiratud olemuseks siin meile tuntud maailmas. Aga kirik seevastu väitis, et see on niimoodi, sest pühakiri ilmutab meile nõnda. Ja see on ka väga oluline. Et Kristus on ühtaegu tõeline inimene ja samal ajal ka tõeline jumal sest ainult tõeline inimene saab inimesi lunastada nende eest surres ja ainult tõelisel jumalal on vägielu ja surma üle on meelevald patte andeks anda ja inimesi kurjast vabastada. Ja see oli see õpetus, mille eest siis ka püha euzeebius seisis ja mille pärast aga kannatas, sest et ei olnud sugugi, et alati nii, et need õige kiriku õpetuse pooldajad oleksid enamuses olnud. Ja näiteks 355. aastal saadeti ta Ariaanide poolt pagendusse, kust ta pöördus tagasi alles kaheksa aastat hiljem 363. aastal. Euzeevio suri oma piiskopkonnas oma tööülesannete keskel esimesel augustil 371. aastal. Nii et umbes 1629 aastat tagasi. Päris ammu, kus pole. Neljandal augustil meenutatakse aga katoliku kirikukalendris ühte, meie ajale märksa lähemat pühakut, kuigi ka tema tegutsemisaeg jääb nüüdseks juba umbes 200 aasta taha. See on püha šamaan Marii ja need siis üks prantsuse preester Püha Arci preester, nagu teda tuntakse. Kes oli sündinud kaheksandal mail 1786. aastal Prantsusmaal Lyoni lähedal. Tema noorus, nii nagu selle aastaarvu järgi võib ka näha, langes prantsuse revolutsiooni aega. Me teame, et see oli aeg, mil astuti vastu väga paljudele senistele traditsioonidele. Näiteks muudeti ju ka kalendrit, aga kalendri muutmine ei olnud mitte kõige olulisem asi, millega revolutsioon hakkama sai. Muuhulgas paraku suleti ka väga palju kirikuid ja kloostreid ja vaimulikud olid teatud mõttes põlatud või koguni pagendatud seisus. Nii et prantsuse revolutsioon oli mitte ainult kuningavõimuvastane, vaid tihtipeale ka kiriku ja usuvastane. Ja ka seesama Shan Marii pidi siis oma esimese armulaua võtma vastu, mitte pidulikult kirikus, nii nagu näiteks meie oleme harjunud oma suurte uhkete leeripühadega vaid oma vanemate kodus suletud aknaluukide taga. Ma arvan, et mõnele inimesele, kes on leeritatud ja esimest korda armulauale võetud näiteks 1900 viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel siin Eestis võib see tulla päris tuttav ette. Algul töötas ta oma vanemate talus, 19 aastaselt aga alustas õpinguid, et saada preestriks. Õpingud ei edenenud tal muide kuigi hästi kuid ta pühitseti 1815. aastal siiski vaimulikuks mitte niivõrd tema hiilgavate teadmistega tema isikliku vabaduse tõttu. Ja ta saadeti siis Arci linna preestriks, kus ta elas ranges vaesuses ja äratas sealse lausa lootusetuna tundunud koguduse uuele elule. Teda tunti väsimatu pihiisa, jutlustaja ja hingehoidjana, kelle jaoks ei olnud vahet päeval ega öelda, oli alati inimeste teenistuses. Ja see oli ka põhjus, miks loendamatud inimesed mitte ainult lähedalt, vaid ka väga kaugetest paikadest käisid tema juures nõu ja abi otsimas. Ja vaatamata sellele kõigele, et ta oli nii populaarne, tundis ta ennast siiski tihti ebakindlana, kuna preestriamet oli tema jaoks midagi nii kõrgete auväärsete, ta ei tundnud end kunagi selleks päris kõlbulik olevat. Shammariivianne suri neljandal augustil 1859. aastal ja maeti loomulikult oma kodulinna Aarsi. Paavst Pius 11. kuulutas ta pühakuks ja hingehoidjate patrooniks. Vaatame veel edasi, jätame ühe päeva vahele ja jõuame kuuendasse augustisse, mis on tuntud siis ka meie kirikukalendris juba kui issanda muutmise püha ehk Kristuse kirgastamis püha. Kristuse muutmisest ehk kirgastamisest kõnelevad nii Matteus, Markus kui Luukas oma evangeeliumides. Nimelt räägitakse, kuidas Jeesus võttis kolmuma jüngrit Peetruse, Johannese ja Jaakobuse ning läks nendega üles mäele, kus ta siis nende silme ees muudeti või kirgasta. Tema rõivad läksid valgeks ja jumala isa hääl kostis taevast. Ja Jeesuse juurde tulid suured prohvetid Mooses ja Eelija ning kõnelesid temaga nii et jüngrid esialgu ehmusid, aga pärast ei tahtnud kuidagi sealt mäelt alla minna. Jeesus aga sundis neid alla tulema ja ütles. Ärge rääkige sellest kellelegi enne, kui inimese poeg on kannatanud ja surnuist üles tõusnud. Kristus ilmutas siis seal muutmise mäel jüngritele oma inimliku olemuse varju all olevat jumalikku kirkust viidates sellega eesootavatele sündmustele, oma kannatustele, surmale, ülestõusmisele, taevasse, minemisele ja kindlasti ka oma tagasipöördumisele enam mitte varjatud kujul, vaid täies jumalikkuses ja hiilguses. Seda issanda muutmise püha. Kuuendal augustil on idakirikus peetud alates kuuendast sajandist. Lääne kirikule seadis selle üldiseks pühitsemiseks paavst kallistus kolmas 1457. aastal tänuks võidu eest türklaste üle Belgradi all. Meie Eesti kirikus on seda issanda muutmise või kirgastamise püha peetud vahel ka õige varsti pärast jõuluaega, nimelt Kristuse ilmumisaja viimasel pühapäeval siis viimasel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva ehk issanda ilmumise püha ja ühtlasi siis viimasel pühapäeval enne paastueelse aja algust. Aga viimasel ajal on see püha meie kirikukalendris taas tema ajaloolisele kohale paigutatud, nimelt siis kuuendale augustil. Eesti luterlik tund. Kaheksas august on päev, mil meenutatakse püha Tomi niikust. Ja ma arvan, et see peaks olema küll tuntud nimi kõigile, kes on tundnud huvi kiriku ajaloo vastu. Dominikus oli sündinud 1175. aastal kastiilias. Ta õppis filosoofiat ja teoloogiat. Ja juba nooruses tundis ta kiindumust vaesuse ja vaeste vastu aga samuti palve õppimise ja sisemiste mõtiski elude või vaatluste või meditatsiooni suhtes. Kaks reisi läbi Euroopa avardasid tema vaatevälja ja said tema elu jaoks otsustavaks. Eelkõige õppis ta neil reisidel tundma ohtu, mida kujutasid kirikule mitmesugused valeõpetused. Koos ühe oma sõbraga hakkas ta eksiõpetusse langenute juures misjonitööd tegema ja võime arvata, et ega see lihtne ei olnud. Hiljem leidis ta teisigi mõttekaaslasi ja 1215. aastal asutas ta jutlustajate ordu ehk siis meile tuntud dominiiklaste ordu. Ja ülesandeks sai sõna ja eeskuju kaudu valeusulisi pöördumisele juhtida. Ordureegel kinnitati 1216. aastal ja sellest ordust kujunes järgnevate sajandite jooksul üks kiriku olulisemaid uuendusjõude või uuendusliikumisi. Nii on tegelikult kõikide kordudega, olgu need siis meeste või naiste ordud. Kloostreid nimetatakse näiteks kiriku õiteks siis selle aluseks, et kirik võiks üldse mingisugust head vaimulikku vilja kanda ja dominiiklaste ordu on olnud nende hulgas läbi ajaloo üks tähtsamaid ja olulisemaid. Muide, ka Eestis oli keskajal mitmeid dominiiklaste kloostreid ja tänapäevaks on dominiiklased Eestisse tagasi pöördunud ja elavad taas Tallinnas oma endistes, peaaegu oma endistes ruumides. Tõsi küll, palju neid ei ole, aga loodame, et see on ilus algus. Et see ordu võiks siia tagasi pöörduda ja oma tänuväärset tööd edasi teha, sest küllap neid inimesi, kes on mitmesugusesse eksitusse langenud, on ka tänapäeval päris palju. Dominikkuse eluloo juurde võib lisada veel seda, et ta suri kuuendal augustil 1221. aastal Polonias ja kuulutati juba 13 aastat hiljem 1234. aastal pühakuks. Edasi jõuame ühe tähtpäeva juurde, mis on kirjas ka meie rahvakalendris nimelt lauritsapäev ehk 10. august Püha Laurentsiuse mälestuspüha. Huvitaval kombel on too diakon ja märter Laurentsius, üks Eestis väga tuntud ja armastatud pühak, temale pühitsetud mitmeid kirikuid. Hiiumaal asuv Pühalepa kirik, Kuressaare kirik, Kuusalu kirik, Tartu ligidal asuv nõu kirik. Kuigi tegemist ei olnud ju piiblitegelasega, kelle nimesid kannab enamus Eestis olevaid kirikuid. Laurentsius oli Roomas kasvanud hispaanlane paavst Sixtus. Ka muide pühakuks kuulutatud, pühitses ta diakoni ametisse ja usaldas tema kätte kiriku, varade, valitsemise ning vaestehoolekande. 258. aastal käskis keiser Valeri Jaanus paavst Sixtuse risti lüüa ja kolme päeva pärast, nagu Sixtus oli ette kuulutatud. 10. augustil 258. aastal piinatiga Laurentsius tulisel ristil surnuks. Laurentsiuse surmapäeval kõneles paavst Leo, suur nõnda kui paganate viha Kristuse äravalitud liikmete vastu valla pääses, tungisid nad kõigepealt nende kallale, kes olid preestri seisusest. Õel tagakiusaja süttis vihast põlema Laurentsiuse vastu, kes oli mitte ainult sakramentide jagaja, vaid ka kiriku vara valitseja ning jagaja. Tagakiusaja lootis, et selle mehe kinnivõtmine annab kahesugust saaki. Et ta sunnib teda ära andma püha vara ning salgama tõelist usku. Nõnda aastusse rahahimuline tõe vaenlane välja Kahekordse kirglikkusega ahnusega, et ta saab ära võtta kulla ja õelusega, et kõrvaldada kristus. Ta nõudis Laurentsiuse käest Püha kallis vara, mida ta ahnus himustas. Püha Laurentsius näitas, kuhu see tema poolt oli tallele pandud. Ta tõi välja arvurikad, vaestehulgad, kelle ülalpidamiseks riietamiseks ta oli kasutanud vara, mis ei kao nii, mis on just seda kindlam, mida pühamalt teda kasutatakse. Siis tahtis pettuda riisuja raevutusedes, vihast põledes usu vastu, mis niisugust vara tarvitamist nõuab selle käest, kelle juures ta ühtegi teenarit ei leidnud ära riisuda tema kõige kallima haarde. Nimelt tahtis ta Laurentsius salgaks ära selle, kelle läbida oli rikkaks saanud. Ta käskis Laurentsiuse Kristuse ära salata ning ähvardas selle tubli jumalasulase hinge hirmsate piinamistega. Ja kui need piinamised osutusid tagasi järjetuix, siis järgnesid neile veel jultunumad piinamised. Ta käskis Laurentsiuse peksmisest pöördutud, murtud ihuliikmeid praadida tule kohal tulikuumal raudristil teda pöörates, et piine kättemaks oleksid võimalikult pikaajalised. Seraegutsev toorus ei saavutanud midagi. Kui surev mateeria sinu valmistatud piinade läbi kaob ja Laurentsius läheb üles taevasse, siis lõpet sina ära oma tuleleekides. Kristuse armastust ei saa tuleleegid hävitada. Ja tulimis põles väljaspool koli väetim sellest, mis oli põlema süüdatud seespool. Tagakiusaja. Sa raievutsesid märtri vastu, raevutsesid ja suurendasid võidu au kuhjates piinu. Ent viimaks said Katimukatest kristlased. Seepärast rõõmustage vaimu rõõmuga ja kiidelgem kuulsa mehe surmast issandas, kes on imeline oma pühakutes. Ta on olnud meile kaitse ning eeskuju ja nõnda on tema au suureks tõusnud kogu maailmas ning paistab päikesetõusust kuni loojanguni. Nagu Jeruusalemm sai suureks Stefanuse läbi nõnda Rooma Laurentsiuse kaudu. Nii kõneles siis kord ühel Laurentsiuse surmapäeval püha paavst Leo, suur Laurentsius on vaeste kaitsepühak, kuna ta Diaakonina nagu kuulsime, hoolitses vaeste eest. Ta on ka raamatukogutöötajate patroon, kuna tema hoida olid kirikuraamatud. Samuti on ta tuletõrjujate kokkade ja muude taoliste ametikandjate kaitsepühak, kellel on tegemist tulega. Ikka seetõttu, et teda nõnda tulisel ristil surnuks piinati. See on siis see, mida kiriku pärimus pajatab meile pühast diakon laurentsusest. Enne järgmist muusikapala tahan ära nimetada veel ühe mehe, keda ei ole küll pühaks kuulutatud aga keda nimetatakse õndsaks, see meie kaasajale juba palju lähem mees, nimelt siis õnnis Maximilian kolbe. Ja mõned aastad tagasi näidati Ühes Eesti telekanalis ka filmi sellest samast. Preester Maximilian kolmest ja tema elust, kannatustest ning surmast. Maximilian kolbe sündis seitsmendal jaanuaril 1894. aastal Poolas. Astus juba noorena frantsisklaste ordusse ja sai 1918. aastal preestriks. Üheks tema suuremaks tööks oli kiriklike kirjastuste rajamine Poolas ja Jaapanis. Jaapanisse asus ta tööle 1930. aastal. 1936. aastal pöördus ta pärast kuut jaapani aastat Poolasse tagasi, kus ta 1940. aastal vangistati, kuna ta oma kloostris juute varjas. Sakslaste tagakiusu eest. 1941. aastal saadeti ta Auschwitzi koonduslaagrisse. Seal ohverdas ta oma elu vabatahtlikult ühe noore poola perekonna isa eest, kes oli surma mõistetud. Nimelt oli tegemist seal mõned vangide põgenemisega ja vangilaagriülemad otsustasid siis teatud hulga vangidest karistuseks selle põgenemise eest hukata. Ja liisk langes ka ühe noore pereisa peale, kes oli sellest väga kohkunud ja Maximilian kolbe siis astus ette, ütles. Ma olen preester, mul ei ole peret. Võtke mind tema asemel. Aga see ei olnud mitte ainult ühe inimese päästmine, vaid tegelikult paljude hingede päästmine. Sest et need surmamõistetud pandi kinni ühte külmakambrisse, kus neile ei antud ei süüa ega juua ja piinati nõnda surnuks. Ja kaasaegsed, kes viibisid seal koonduslaagris, on rääkinud, et need mehed surid seal üheskoos palvetades. Võib-olla, et kui seda preestreid seal nende hulgas poleks olnud, siis oleks nad surnud võib-olla hoopis vandesõnadega huultel, nii et selle preestri viimane suur tunnistus oli just see, et ta suutis panna selle surmamõistetute hulga seal palvetama ja ka viimases hädas jumala peale lootma. Ja see on ka põhjus, miks seda preestrit, Maximilian Coolbet on esitatud pühakuks pühaku kandidaadiks nii-öelda aga enne, kui ta pühakuks kuulutatakse, läheb kindlasti veel aega. Sest et selle inimese elulugu, kes on pühaku kandidaadiks esitatud, tuleb väga põhjalikult uurida. Et oleks tõesti kindel, et teda võib kõigiti inimestele eeskujuks tuua. Ka 15. august on meie rahvakalendris tuntud päev nimelt rukkimaarjapäev kirikukalendris pühima Neitsi Maarja uinumise ehk nii nagu roomakatoliku kirikus öeldakse taevaminemise või taevassevõtmise püha. See püha pärineb idakirikust, ulatudes tagasi vähemalt halkedoni kiriku koguni aastal 451 või koguni Efesose kiriku koguni aastal 431. Keiser Mauritiuse ajalt, kes valitses aastail 582 kuni 602, peeti seda päeva juba riikliku pühana. Rooma kirikus on seda päeva kindlasti pühitsetud seitsmendast sajandist alates. Päeva sisuks on siis Jeesuse ema, Neitsi Maarja surm. Nimelt siis on see tema surmapäev aga kristliku usu järgi nii nagu issand ise ütleb, need, kes elavad ja temasse usuvad, ei sure mitte iialgi vaid nad on läinud surmast elusse ja sellepärast pühitsetakse sellel päeval siis mitte niivõrd Neitsi Maarja lahkumist, kuivõrd tema Koju jõudmist. Esimesel novembril 1950. aastal kuulutas paavst pius 12. õpetused. Maarja on pärast surma ihu ja hingega taevasesse kirkusesse vastu võetud usu dogmaks ja kinnitas nõnda lõplikult selle juba vanadest aegadest pärineva uskumuse. Tõsi küll, meie asi, Pole hakata arutlema selle üle, mismoodi see jumal selle Neitsi Maarja enda juurde vastu võttis. Aga ma usun, et selles võime küll kindlad olla, et tema Jeesuse ema on üks esimesi ja olulisemaid pühakute hulgas. Tundub, et meie saade hakkab õige pea lõpule jõudma. Augustikuus on veel nii palju päevi, mida võiks nimetada. Aga nendest ei jõua kahjuks enam eriti pikalt rääkida. Näiteks 16. august amm, Ungari kuninga Istvan Püha mälestuspäev. Meile äkki oluline mees, sest et peame ju ennast ungarlaste sugulaseks. Tegemist oli siis umbes aasta 1000 paiku valitsenud kuningaga kes risti usustas suures osas Ungari. Kuigi kristlust tunti seal ka juba enne ja ka pärast tema surma ei olnud veel kõik maa elanikud kristlased, aga teda peetakse siis Ungari riigi rajajaks ja selle kristliku Ungari rajajaks. Veel 20. augustil meenutatakse püha Bernaari Kler voost kes oli 11. sajandi lõpul ja 12. sajandi algul Prantsusmaal tegutsenud suur jutlustaja ja kloostrite rajaja ning kloostrielu uuendaja. 21. augustil mälestab roomakatoliku kirik. Paavst pius kümnendat kes elas ja tegutses 19. 20. sajandivahetusel ja kelle elu motoks oli kõike Kristuses uuendada ja temalt pärineb väga palju reforme nii liturgias kui kirikuõiguses. Ja teda peeti omal ajal üheks vagaduse ja tõelise hingehoidja musternäidiseks või eeskujuks. Muide, räägitakse ka lugu. Kui ta sõitis 1903. aastal Rooma konklavile, kus pidi valitama uus paavst, siis oli just tema, kes hiljem paavstiks valitigi ainukene, kes ostis sinna sõites edasi-tagasi pileti. 24. august on samuti meie rahvakalendris tuntud päev. See on pärtlipäev ehk püha apostel partolomeuse mälestuspüha kes oli siis üks Jeesuse 12-st Ungarist ja kelle kutsumisest jutustab lähemalt Johannese evangeeliumi esimese peatüki lõpp. Pärast Jeesuse ülestõusmist ja taevasseminemist kuulutas ta evangeeliumi Indias ja Armeenias kus ta paganlike preestrite õhutusel viimaks vangistati, ta lahklüliti ja pea maha löödi. 25. augustil meenutatakse püha luid prantsuse kuningat, kes oli nii nagu Ungari Istvan pühagi üks kristliku valitseja musternäidiseid. Ja veel 27. ja 28. augustil meenutatakse pühamoonikat ja pühaaugus teenust. Augustinus oli üks ladina kiriku tuntumaid õpetlasi kirikuisasid, kes suri 430. aastal ja kes on oma õpetusega ka Martin Luteri väga palju mõjutanud. Ja Püha Monika, keda siis päev varem meenutatakse, oli tema ema, kelle palvete peale nii nagu Augustinus ise oma pihtimustes räägib, pojast üldse kristlane sai. Ja viimaks nimetan 20 üheksandat augustit, mis on ristija Johannese surmapäev. Me pühitseme 24. juunil, tema sündimise püha, 29. august on tema surmapäev ja tema surmast võime lugeda ka Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumit tõsta. Nii, need on meil aegsele augustikuu kirikukalendriga lõpetada. Soovin teile head õhtut ja ilusat suve lõppu, mina olen Enn Auksmann, Hiiumaa kirikuõpetaja, loodan teiega pea jälle kohtuda. Eesti luterlik tund.